KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. november 2015, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-2168 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Urmas Reinola Kriminaalasi Guno Viiknurme süüdistus KarS § 114 p 1 (§ 114 lg 1 p 1) järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 11. septembri 2015 otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsja Prokurör Ringkonnaprokurör Indrek Kalda Süüdistatav Guno Viiknurm, isikukood 36205280418, kriminaalkorras karistamata, kahtlustatavana kinni peetud 09.10.2014. Kaitsja Advokaat Argo Küünemäe Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta Pärnu Maakohtu 11. septembri 2015 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-15-2168 Guno Viiknurme süüdistusasjas muutmata. 2. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. 3. KrMS 185 lg 2 alusel välja mõista Guno Viiknurmelt Eesti Vabariigi kasuks 288,00 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE401700017002872300 1 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: 1. Pärnu Maakohtu otsusega tunnistati Guno Viiknurm süüdi selles, et ta tungis ajavahemikul 01.oktoober 2014 kella 21.00 kuni 03.oktoober 2014 oma elukohas, Lääne maakonnas LääneNigula vallas XXXXXX alevikus XXXX XXX XX-XX asuva üürikorteri elutoas voodis kallale oma tuttavale MT-le, keda lõi kokku 10-l korral teravaotsalise ühepoolse lõiketeraga noaga rindkere piirkonda, põhjustades ühe lihaskoesse tungiva torke-lõikehaava vasakul pool rindkerel eesmisel kaenlajoonel ja 2 pindmist torkehaava vasakul pool rindkerel ning eluohtlikud tervisekahjustused, s.o. 7 rinnaõõnde tungivat torke-lõikehaava rindkere eespinnal koos südamepauna, aordi ning mõlema kopsu vigastusega, mille tagajärjel tekkis kannatanul äge verekaotus ja kannatanu MT suri sündmuskohal saadud vigastustesse. Tapmise järgselt eemaldas Guno Viiknurm kannatanu MT pea kaela ülemise ja keskmise kolmandiku piirilt noa abil ja lülisamba kaelaosas lülide lahti murdmise teel liigese tasapinnast ning toimetas selle korterist ja XXXXXX alevikust välja metsa alla. Seejärel pakkis ta MT keha musta kilest prügikotti ja riidest magamiskotti ning toimetas elutoast korteri vannitoa põrandale. Sellise tahtliku tegevusega pani Guno Viiknurm toime teise inimese tapmise piinaval viisil, mis seisnes külmrelva kasutades suurt valu põhjustavate rohkete rindkeres asuvate torke-ja lõikehaavade tekitamises. Samuti pani ta toime tapmise julmal viisil, mis seisnes ebainimlikus toimingus pärast tapmist s.o. surnukehalt pea eemaldamises. Sellise tegevusega pani Guno Viiknurm toime mõrva, mis on kuriteona kvalifitseeritav Karistusseadustiku (KarS) § 114 p 1 (alates 01.01.2015 KarS § 114 lg 1 p 1) järgi. 2. Maakohus tunnistas Guno Viiknurme süüdi KarS § 114 p 1 järgi ja karistas vangistusega 15 (viisteist) aastat. Vangistuse kandmise alguseks luges Guno Viiknurme kahtlustatavana kinnipidamise s.o 09. oktoober 2014. Guno Viiknurme suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine jättis muutmata kuni jõustunud kohtuotsuse järgi vangistuse kandmisele asumiseni, seejärel tühistas. APELLATSIOON: 3. Kaitsja taotleb Pärnu Maakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist uu otsuse tegemist, millega mõista süüdistatav õigeks, kuna Pärnu Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kaitsja leiab, et kohus on vääralt leidnud, et süüdistatav on toime pannud KarS § 114 p-s 1 ettenähtud kuriteo ja see on kohtus tõendamist leidnud. Maakohus on vääralt hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid ja neid omavaheliselt kõrvutanud, mistõttu jõudnud vääratele 2 järeldustele. Maakohus on andnud ka väära määratluse DNA ekspertiisi järelmitele. Samuti on maakohus vääralt asunud seisukohale, et korteris viibinud kaks võõrast isikut olid kannatanu ja süüdistatava tuttav, kellest viimane on kriminaalasjas tunnistaja. Asjas sisaldub piisavalt viiteid sellele, et korteris viibinud võõrad isikud olid heledapäised noored mehed. Samuti on maakohus põhjendamatult jätnud rahuldamata kaitsja taotluse statsionaarse kompleksekspertiisi kohaldamiseks. Maakohus on vääralt jõudnud järeldusele, et DNA ekspertiisi ja kiudekspertiisi järelmite põhjal tuleb süüdistatava süü lugeda tõendatuks. Väär on maakohtu järeldus, et surnu ekspertiisiakti koostanud ekspert on lähtunud tema kasutuses olnud lähteandmetest ja arvestanud arvamuse andmisel ka kaitsja poolt viidatud asjaolude esinemisele. Nimelt leiab kohus, et ekspert on selgelt väljendanud, et just korteri temperatuur ja surnukeha riided ning ümber olnud esemed ei luba surma aega määrata suurema täpsusega kui orienteeruvalt nädal enne surnukeha leidmist. Kaitsja sellise maakohtu arutluskäiguga nõustuda ei saa, kuna maakohus on tõlgendanud kannatanu surma saabumise aega süüdistust pooldava ajavahemiku suunas, osundamata ja viitamata võimalusele, et surm võis saabuda ka näiteks 05.10.2014 a. Nimelt on maakohus otsuses märkinud, et on kinnitamist leidnud, et kannatanu surm saabus süüdistuses näidatud ajal s.o 01.10.2014 kell 21.00 kuni 03.10.2014.a ja seda olukorras, kus kannatanu leiti korterist 09.10.2014. a. Ekspert on ekspertiisiaktis märkinud, et täpsema surmaaja määramist mõjutab ruumi temperatuur, kus surnukeha paiknes, surnud seljas olevad riided ja surnukeha ümbritsevad riided. Ekspertiisiaktist ei nähtu ja ka sündmuskoha vaatlusprotokollist ei nähtu, et eksperdile oleks antud lähteandmed korteris olnud temperatuuri kohta. Samuti ei nähtu, et ekspert oleks tuginenud mingile analüüsile või arvutustele, mis viitaksid eksperdi järelduste paikapidavusele. Ehk kaitsjal puudub igasugune võimalus vaielda vastu eksperdi järeldusele, et eeldatav surma aega saabus orienteeruvalt nädal enne kannatanu leidmist. Asjas puuduvad igasugused tõendid, mis kuidagiviisi kinnitaksid, kus viibis kannatanu alates 01.10.2014 kuni 09.10.2014. a. Seega võib oletada, et kannatanu surm võis saabuda ajavahemikus 01.-05.10.2014. a arvestades, et kannatanu surnukeha oli lagunemisjälgedega. Kaitsja ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et kannatanu oli 02.10.2014. a elus, kuna tema telefon asus XXXXXX. Kaitsja märgib, et asjas puuduvad tõendid, et kannatanu telefon oli just kannatanu käes, mitte kolmanda isiku käes või isiku(
- te)käes, kes kannatanu tappis. Kohtu sellesisuline väide on oletuslik. Väär on ka maakohtu järeldus, et madratsil leitud verekahtlase määrdumisega mõõtmetega 110x55, mille keskosa on heledam ja verekahtlaste jälgedega voodipesu ning kannatanul seljas olnud riided kinnitavad üheselt, et kannatanule on kallale tungitud voodis. Kaitsja soovib juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et süüdistuse kohaselt on kannatanut löödud tömbi esemega. Kaitsja leiab, et kui kannatanut tömbi esemega löödi, siis tehti seda enne noaga löömist. Maakohus leidis otsuses, et süüdistusest tuleb välja jätta, et süüdistatav lõi kannatanut korduvalt kohtueelse menetlusega tuvastamata kõva tömbi esemega vastu pead põhjustades nahaaluse verevalumi paremal pool otsmiku-kiiru piirkonnas ja parema silma ülalaul ning verevalumi kõõlustanul, kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid, et need tervisekahjustused oleks kannatanule tekitanud süüdistatav. Seega on kannatanule kallale tungitud enne noaga löömist ja see löömine võis korteris toimuda teadmata kohas. Fakt on see, et kannatanud oli keegi löönud, kuid välja selgitamata kus ja millal? Kes kannatanut tömbi esemega lõi on samuti teadmata. Kas kannatanut lõi tömbi esemega üks isik ja noaga lõi teine isik, ei ole samuti teada. Oliline on ka välja tuua, et ekspertiisiakti kohaselt (lk 8) „on surnukehal sedastatud 2 pindmist torkehaava vasakul poolrindkerel, mis võivad olla saadud löömisest noaga, kus kehavigastuse tekitab noaots. Need vigastused ei ole eluohtlikud. Kehaasend vigastuste tekkimise momendil oli nii istuv kui ka lamav. Peale aordivigastuse saamist ei ole kannatanu võimeline sihipäraselt iseseisvalt liikuma ega vastupanu osutama”. 3 Seega võisid kannatanule tekitatud kehavigastused olla tekitatud erinevates asukohtades korteri piires, sest pärast 2 pindmise torkehaava tekitamist oli kannatanu kindlasti võimeline liikuma. Kuna tegu oli pindmiste torkehaavadega, mille pikkus oli 1,5-3 cm, siis oli kannatanul sellest tulenevalt ka verejooks ja millest tulenevalt võis kannatanu korteris ühest kohast teise liikuda ja erinevatele pindadele jätta oma vere jälgi, mis seletab kannatanu verejälgede paiknemist korteris. Üksnes pärast aordivigastuse saamist ei olnud kannatanu võimeline sihipäraselt iseseisvalt liikuma ega vastupanu osutama. Seega kohtu väide, et kannatanule tungiti kallale just voodis on meelevaldne, põhjendamatu ja selle kohta puuduvad ka tõendid, mis ühemõtteliselt seda kinnitaksid. Suurem verekogus voodimadratsil ei tõenda ühemõtteliselt, et kannatanule tungiti kallale just voodis. Eelkirjeldatu aga näitab, et kannatanu löömise ja esimeste noalöökide vahel oli ajavahemik, mille jooksul kannatanu võis korteris asukohta vahetada ja seda teadmata lühikese ajavahemiku jooksul. Kuna kannatanul oli 2 pindmise torkehaava järel ilmselgelt verejooks, siis võis ka kannatanu veri sattuda korteri erinevatele pindadele ja esemetele. Küll nõustub kaitsja, et peale aordivigastuse saamist ei olnud kannatanu võimeline sihipäraselt iseseisvalt liikuma ja see võis toimuda voodis või selle vahetus läheduses. Maakohus on vääralt otsuses järeldanud, et korteris oli nuga, millel oli kannatanu veri ja millega tekitati kannatanu kehatüvele kehavigastusi. Kaitsja juhib kohtu tähelepanu, et varasemalt on Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-63-08. sedastatule ja leiab, et käesolevas kriminaalasjas koostatud DNA ekspertiisiarvamuses toodud vastus „ei saa välistada” ja „ei saa teha usaldusväärseid järeldusi” ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi kannatanult ja/või süüdistatavalt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovides – need ei ole siiski käsitatavad ka tõenäoliku eksperdiarvamusena, kuna selles ei sisaldu ühtegi järeldust. Seega on maakohtu järeldus, et kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et kannatanule kehatüvele tekitatud kehavigastused on tekitatud noaga, mis leiti korterist, väär ja meelevaldne. Kuna sündmuskohalt leiti segaproove, siis pole teada, kas segaproovid võisid sisaldada DNAd, mis võib kuuluda noortele heledapäistele meestele keda nägi ja kuulis korteris käivat korteri naaber ja tunnistajad. Väär, arusaamatu ja põhjendamatu on maakohtu järeldus, et kaks noormeest, keda nähti süüdistatava korteris käimast olid tunnistajad MT ja MP. Kaitsja tõi kohtueelses menetluses ja ka kohtuistungi välja, et uurimisasutus ja ka kohus ei ole pööranud mingit tähelepanu asjaolule, et asjas on kindlaks tegemata kaks nooremapoolset isikud, kes käisid süüdistatava korteris siis, kui süüdistatavat kodus ei olnud ja kellede olemasolule viitas ka süüdistatava korterinaaber ja kaks tunnistajat. Meenutame, et kannatanu oli 1975 aastal sündinud ehk isik oli surma hetkel 39 aastane ehk juba ammu ei kvalifitseeru mõiste „noormeeste” alla tavakäsitluses. Meenutame ka, et süüdistatav heitis kannatanule ette, et ta ei laseks võõraid isikuid korterisse. Kui võõraid isikuid oli tunnistajate ütluste kohaselt kaks, siis kuidas kohtu arvates sai nendest üks olla kannatanu ise. Meenutame veel, et ajal mil tunnistaja MP korteris viibis oli seal ka süüdistatav, sest seltskond napsitas kolmekesi. Ka tunnistaja MP on sündinud 1973. aastal ehk oli sündmuse ajal 41 aastane ja samuti ei kvalifitseeru tavamõistes enam mõiste „noormehed” alla. Nii kannatanu kui ka tunnistaja MP on tavamõistes kindlasti keskikka kuuluvad isikud. Lisaks ei olnud nimetatud kahe isiku eluhoiak ja sotsiaalne staatus sellisel tasemel, et juhul kui kannatanu ja MP oleks riietatud noortepäraselt siis riietus oleks tavakodaniku segadusse ajanud ja visuaalse pildi järgi lubanuks neid liigitada „noormeeste” gruppi. Kannatanu ja MP olid asotsiaalsete eluhoiakutega, mistõttu ka riietusid vastavalt ja eakohaselt. 4 Kaitsja esitab tunnistajate AP’i ja HM’a ütlused ja juhib kohtu tähelepanu, et süüdistatava korteris käivatest noormeestest tulid signaalid juba varem kui septembri lõpus kui süüdistatav, kannatanu ja MP alkoholi tarvitasid. Maakohus on meelevaldselt ja põhjendamatult teinud järelduse, et naabri korduvad signaalid korteris käivatest noormeestest, tunnistaja HM külastused süüdistatava korteri kontrollimiseks ja jutuajamine süüdistatavaga toimusid nende septembri viimase viie päeva jooksul, kui süüdistatav, kannatanu ja MP korteris alkoholi tarvitasid. Korteris käivaid noormehi nähti pikema aja vältel, sest vastasel juhul oleks tunnistaja HM korteris kohanud (septembri viimasel viiel päeval) kannatanut ja MP, kui tunnistaja korterit kontrollimas käis ja ühel korral ka Guno Viiknurmega rääkimas tundmatute noormeeste külaskäikudest. Tunnistaja ja süüdistatava vestlus, korteris käinud noortest heledapäistest meestest, leidis aset kaks nädalat enne kannatanu surma. Meenutame ka, et ka süüdistatav andis ütlusi ja märkis, et rääkis kannatanuga korteris käivatest võõrastest noormeestest ja keelitas viimast. Samuti ei olnud kannatanu ja MP heledapäised. Kaitsja ei saa nõustuda ka maakohtu aruteluga kiudekspertiisi järelduste tõlgendamise osas. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kohtuliku menetluse käigus on tõendamist leidnud, et kannatanu, süüdistatav ja MP magasid vaheldumisi ühes voodis ja põrandal madratsil. Kes esimesena ära väsis see parema magamiskoha sai. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta, et ühes toas elades ja teineteise riideid kandes ning samas voodis ja vooditarvete vahel magades kanduvad riideesemete kiud teineteisele. Olukorras, kus kolm isikut on nädal aega enne kannatanu surma elanud jalad-käed koos ja seejuures tarvitanud ohtrasti alkoholi ja maganud ühel voodiasemel, ei ole võimalik tõsimeelselt väita, et kellegi riideeseme kiud ei oleks saanud sattuda samas ruumis viibinud isiku riietele või vooditarvikutele. Ilmselgelt ei ole see välistatud ja tõsikindlalt kohtumenetluse käigus välistamist leidnud. Maakohtu järeldus oleks asjakohane, kui isikud ei oleks viibinud ühes ruumis viie päeva jooksul ja ei oleks maganud samal voodiasemel ja samade vooditarvikutega. Voodiasemel magamise juures tuleb arvestada ka asjaoluga, et tegu oli asotsiaalsete elukommetega isikutega, kes omavad teadupärast pisut erinevaid magamisharjumusi, st riietega magamine ja vooditarvikute tavakasutus. Seega on maakohtu järeldus, et kiuekspertiisi põhjal saab süüdistatava tegevust siduda tapmisega, meelevaldne ja väär, kuigi teoreetiliselt võimalik. Kuid samamoodi on võimalik ja eluliselt usutav, et erinevate riideesemete kiud vahetasid asukohta just seetõttu, et isikud magasid ühes voodis riietega ja samade vooditarvikutega. Kaitsja leiab samuti, et maakohus on põhjendamatult jätnud määramata kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise statsionaarse kompleksekspertiisi. Kaitsja leiab aga, et vastavalt KrMS § 105 lg-le 2 menetleja ei või keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. Nimelt juhtis kaitsja maakohtu tähelepanu asjaolule, et ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist nr 608 (12.12.2014.
- a)ei nähtu kas süüdistataval võis perioodil 01.-09-102014 esineda alkoholi liigtarvitamise ja rohtude koosmõjul esineda ajutine tervisehäire või füsioloogiline afekt või muu seisund, mis piiras süüdistatava võimet aru saada teo keelatusest ja sellest arusaamisest tulenevalt loobuma sellise teo toimepanemisest. 12.12.2014. a ekspertiisiaktist nähtub üksnes, et süüdistataval ei esine raskele psüühikahäirele omaseid tunnuseid. Prokuratuur nentis istungil, et kui ekspert andis punktis 2 vastuse, siis eeldan, et nad ikka hindasid ajutise psüühikahäire esinemise võimalust. Otseselt on kirjas, et kestvale raskele psüühikahäirele omaseid tunnuseid ei esine, ekspertiisiakti leheküljel 5. On kirjeldatud, milline oli tema käitumine. Ajutise psüühikahäire esinemise kohta lk 6 on märgitud, et ekspert teeb 5 järelduse, et seega nähtub, et ei ole isikul kestvat psüühikahäiret diagnoositud. Viimane lause, et ekspertiisil oli uuritav aruselge, raske psüühikahäire tunnuseid temal ei esinenud. Ilmselt võib sellest teha järelduse, et ei esinenud ei ajutist ega kestvat psüühikahäiret. Muidugi on ekspertidel raske üldse hinnata, et milline oli isiku vaimne seisund teo toimepanemise ajal kui isik ei ole tunnistanud tapmist, ta ei ole rääkinud mida ta tegi, kus ta oli, millal täpselt see üldsegi oli. Eksperdil on väga raske hinnata isikupsüühilist seisundit sellel päeval, kui MT tapeti, kui ajavahemik kohtuarstlikust ekspertiisist tulenevalt on nädal aega. Seetõttu kaitsja ei usu sellise ajutise psüühikahäire tuvastamise võimalustesse, senikaua kuni süüdistatav pole öelnud, millal tegelikult MT tapeti ja mis tema sellel päeval tegi, milline tema vaimne seisund oli. Maakohus leidis, et kohtule esitatud ekspertiisiakt osas, mis käsitleb süüdistataval võimalikku esinevat ajutist rasket psüühikahäiret ekspertiisis küsitud ajavahemikul 01.-09.10.2014 – ekspert on sellele küsimusele küll vastanud, kuid ekspertiisiaktist ei nähtu, kuidas ekspert sellisele järeldusele on jõudnud. Ekspertiisiaktist võib lugeda, et ekspert kirjutab lihtsalt, et kriminaaltoimikule lisatud materjalides ei sisaldu objektiivseid andmeid uuritava käitumise kohta temale süüks arvatava teo toimepanemise eelnenud aja kohta. Päevad kuni nädalad. Ekspert on selgitanud pikalt, kuidas ta on jõudnud järeldusele, et süüdistataval ei esine kestvat rasket psüühikahäiret. Kohus tegelikult leiab, et ka prokuröri seisukohavõtust on siin aru saada, et tegelikult ei ole eksperti ikkagi selgitanud, sest prokurör ütles ka, et ta eeldab, et ekspert hindas seda ajutist tervisehäiret ja et võib teha järelduse, aga kus see järeldus on tekkinud ja kohus leiab, et ekspertiisiakti põhiosas ei nähtu, kuidas ekspert sellisele järeldusele on jõudnud. Ja nagu prokurör ütles, et ei usu, et ekspertiisiga võiks tuvastada, kas esines või ei esinenud, siis ekspert peabki sellele küsimusele vastama, kas tal on võimalik tuvastada süüdistatava seisundit selle teo toimepanemise ajal; kas temal olevate andmete alusel on võimalik sellist järeldust teha ja see peab olema jälgitav ja arusaadav, kuidas ekspert sellele järeldusele on jõudnud. 17.06.2015. täiendekspertiisi aktist nr 299 nähtub, et ekspert on jõudnud järeldusele, et süüdistataval ei esinenud ajutist rasket terviseriket, kuid samas täiendavate selgituste juures möönab, et uuritava käitumise kohta puuduvad eksperdil objektiivsed andmed. Küll märgib ekspert, et objektiivsed andmed viitavad, et süüdistataval ei esinenud raskele psüühikahäirele iseloomulike sümptome. Seega leiab kaitsja, et ka ambulatoorne täiendekspertiis ei andnud vastuseid, nagu ka esimese akti koostamisel, kuidas on ekspert jõudnud järelduseni, et alkoholi liigtarvitamise ja rohtude koosmõjul ei esinenud süüdistataval ajutine tervisehäire või füsioloogiline afekt või muu seisund, mis piiras süüdistatava võimet aru saada teo keelatusest ja sellest arusaamisest tulenevalt loobuma sellise teo toimepanemisest. Ka prokuratuur möönis, et täiendekspertiis ei andnud vastuseid juba esimesel korral tekkinud küsimustele. Kaitsja leiab, et ambulatoorne ekspertiis ei saagi anda nii vastuoluliste küsimuste kohta vastuseid, kui ekspert vestleb süüdistatavaga kordusekspertiisi läbiviimisel Tallinna Vanglas maksimaalselt 5-10 minutit. Sealjuures ei ole ekspert unustanud esitamast ekspertiisi läbiviimise eest veel suuremat arvet kohtule, kui seda oli esimese ekspertiisi läbiviimisel, kuigi kõik olulised andmed olid juba esialgses ekspertiisiaktis üles täheldatud. Siinjuures palub kaitsja vähendada 17.06.2015. a ekspertiisiakti nr 299 koostamise eest väljamõistetud eksperttasu 2/3 võrra, kui põhjendamatu. Seega on kohtumenetluse käigus jäänud välja selgitamata, kas süüdistataval esines talle süüks pandava teo toimumise ajal ajutine raske tervisehäire või füsioloogiline afekt või muu seisund, mis välistab isiku süü. Kohtumenetluses uuritud ekspertiisiaktid ei ole lõppjärelduse suhtes jälgitavad. Ekspertiisiks vajalike objektiivsed lähteandmete väljaselgitamine on uurimisasutuse 6 kohustus. Kui eeluurimine ei ole tuvastanud vajalikke objektiivseid lähteandmeid, siis ei saa seda ette heita süüdistatavale. Kriminaalasjas on hulgaliselt viiteid sellele, et süüdistatav on varasemalt viibinud korduvalt psühhiaatriakliinikus Jämejalas ja süüdistatava hilisem käitumine ja väljendusviis (09.10.2014. a hädaabikõne politseile) on olnud rohkem kui küsitav. Süüdistatava käitumine ja väljenduslaad ei ole olnud tavapärane ja arusaadav ning seletatav. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, millega tegeles süüdistatav perioodil 01.-09.10.2014. a ja kannatanu päevi enne surma. Kaitsja ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et süüdistatav on püüdnud ütlusi sobitada eeluurimise käigus selgunud faktiliste asjaoludega. Kaitsja arvates on süüdistatava ütlused ja selgitused, kannatanu surmaga seotud asjaolude suhtes, olnud kogu kohtueelse ja kohtumenetluse aja olnud tavapäratud, eriti kannatanu pea metsa viimine ja selle järgnenud kõne politseisse. Süüdistatava sügavad mälulüngad ja tavatu käitumine on kaitsja arvates seletatavad üksnes ajutise terviserikkega, mis süüdistataval kannatanu leidmise ajal tõenäoliselt esines. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis ühemõtteliselt seoksid süüdistatava talle süüks pandava kuriteoga. Kaitsja soovib veelkord märkida, et kaitsjale esitatud süüdistusakt ei vastanud KrMS § 154 lg 2 p 4 sätetele, mille kaitsja tõi välja ka kaitseaktis ja seda kinnitavad täiendavalt ka kohtu järeldused kohtuotsuse. Prokuratuuri poolt esitatud süüdistuse kohaselt tekkis kannatanu ja süüdistatava vahel tüli, siis tekitati kannatanule tömbi esemega kehavigastused, siis tekitati noaga 7 lõikehaava, siis viidi metsa löödi veel noaga pehmetesse kudedesse kannatanu reie tagumisse ülemisse kolmandikku ja siis eraldati pea kehast. Kannatanu kehaosa leiti hoopiski korterist. Tuginedes eelöeldule ja lähtudes KrMS § 318 lg 1, 321, 337 lg 1 p 4, 338 p 2 ja 3, 340 lg 1 ja lg 2 p 1, palub tühistada Pärnu Maakohtu 11.09.2015. a otsus süüdistatava süüdimõistmises KarS § 114 p 1 järgi ja mõista süüdistatav õigeks; vähendada ambulatoorse täiendekspertiisi nr 299 koostamise eest väljamõistetud eksperttasu 2/3 võrra; rahuldada kaitsja tasu hüvitamise taotlus. PROKURÖRI SEISUKOHT: 4. Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning jääb maakohtule esitatud süüdistuskõnes esitatud seisukohtade juurde. Maakohus on piisavalt põhjendanud seda, millal saabus MT surm. Kõneeristustest ja kohtuarstliku ekspertiisi aktist kogumis saab asuda seisukohale, et tapmine pandi toime ajavahemikus 01-03.oktoober 2014. Prokuratuur nõustub maakohtu hinnanguga, et eksperdi arvamuse kujunemine on kohtuarstliku ekspertiisi aktis jälgitav ja arusaadav. Apellatsioonist ei selgu ka, mida muudaks antud asjas see, kui MT surma saabumise ajaks lugeda apellatsioonis märgitud 05.10.2014. Antud asjas ei ole tulenevalt sündmuskoha vaatluse protokollist ja kohtuarstliku ekspertiisi aktist ilmselt vaidlust selles, et Guno Viiknurme korteris olnud MT surnukeha oli tugevate lagunemistunnustega. Süüdistatava ütluste kohaselt oli ta sel ajal kogu aeg oma kodus ööbinud, v.a viimased üks või kaks ööd, mille kohta on ta küll kohtus erinevaid ütlusi andnud. Alguses, et läks koos MT-ga magama esimesel päeval ja hiljem, et ööbis viimase või ka eelmise öö väljas. Seega pidi ka süüdistatav teadma, millal ja mis asjaoludel MT surnukeha tema korterisse 7 sattus. Samuti oli ta MT surnukehaga oma korteris koos mitmeid päevi, enne kui 09.10.2014 tegi telefonikõne häirekeskusesse. Sellest, et kohus jättis süüdistusest välja MT peas olnud verevalumid, ei saa teha veel järeldust, et kannatanule tungiti kallale samas kohas ja samal ajal, kui pandi toime tapmine. Maakohus on viidanud vaid sellele, et kohtule ei ole esitatud nende vigastuste tekkimise aja ja koha kohta otseseid tõendeid. Selle kohta, et korteris oleks olnud samal ajal veel keegi, pole mingeid tõendeid. Õige ei ole maakohtu otsuses ja ka apellatsioonis märgitu, et süüdistuse kohaselt löödi noaga kannatanut vasaku reie tagumisse ülemisse kolmandikku metsas. Süüdistuses on märgitud, et süüdistatav toimetas ainult MT pea metsa, surnukeha metsa viimisest ei ole juttu ja see löömine sai toimuda ainult korteris. Maakohus on piisavalt põhjendanud seda, miks pandi tapmine toime voodis. Sellele viitavad ulatuslik verekahtlane määrdumine madratsil ja voodi kõrval olnud tekil. Kohtuarstliku ekspertiisi aktis on märgitud, et vigastused tekitati suhteliselt lühikest aega enne surma korduvate löökidena rindkeres. Kannatanu ei saanud nende löökide tagajärjel liikuda, kuna ekspertiisiaktis viidatakse aordivigastusele, mis seda takistab. Samuti on ekspertiisiaktis märgitud, et esimesena tekitati vasakpoolsed torke-lõikehaavad, mis olid ka südamepauna piirkonnas, mis samuti välistab kannatanu liikumisvõime. DNA ekspertiisi akti kohaselt saadi korteris olnud noalt DNA täisprofiil, mis sisaldas eeltesti alusel inimverd. Ekspertiisiakti kohaselt ei saa välistada MT DNA sisaldumist selles segaproovis. Ekspertiisiaktile lisatud alleelitabelis on märgitud, et selles proovis B140967 olid esindatud kõik MT-l esinevad alleelid. Aktile lisatud selgituste kohaselt tähendab see, et selline eksperdi arvamus tähendab, et võrdlusisiku DNA esinemine selles segaproovis ei ole ebatõenäoline. Prokuratuuri hinnangul saab sellist eksperdi arvamust käsitleda tõenäoliku arvamusena. Erinevalt apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahendist oli antud juhul eksperdi arvamuse sõnastus „ei saa välistada“, mis on suurema tõenäosusväärtusega kui viidatud lahendis käsitletud väljendid. Sellele, et süüdistatava korteris olnud nuga, mis sisaldas verd, oli tõenäoliselt ka tapmise toimepanemise vahend, viitab see, et sündmuskohalt leiti verd, mis sisaldas MTe DNA-s ja verd leiti ka noalt. Samuti oli tapmise toime panemise vahendiks kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt ühepoolse lõiketeraga torke-lõikevahend, näiteks nuga. Kohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, et süüdistatava korteris võõraid isikuid eriti ei käinud ning need kaks isikut, keda seal mõned korrad nähti, olid MT ja MP. Sellele viitavad ka tunnistajate AP ja MP ütlused selle kohta, et MT oli isikuks, kes taarat varastas ja keda nähti koos MP-ga. Süüdistatav on ka ise öelnud, et tema korteris käis külalisi väga harva, enamasti käisid joomas seal MT ja MP. MP läks 30.09.2014 Rootsi ning teda ei kahtlusta ka süüdistatav tapmises. MT-l ei olnud kellegi teada mingeid vaenlasi ja motiivi kellelgi teda tappa, ta oli rahuliku loomuga. Süüdistatava sõnul käis võõraid isikuid tema korteris ka ainult kaks korda koos MTga, kuid ta ei ole rääkinud mingist tülist nendega. Ainuüksi sellest, et MT-l käis keegi külas, ei saa tuleneda mõistlikku kahtlust, et see külaline tappis ta. Jutt võõrastega, et ei maksa oma Haapsalu sõpru XXXXXXXXX tuua, oli juba pärast MT tapmist ja sellest ei tulenegi mingit ähvardust. Kohus on ka piisavalt põhjendanud, miks on kiuekspertiisiga ja DNA ekspertiisiga tõendamist leidnud, et punane T-särk, teksapüksid ja sinine fliis, mis kuulusid süüdistatavale ja sisaldasid MT verd, olid seljas MT tapjal ja et neid riideid kandis Guno Viiknurm ka kuriteo toimepanemise ajal. Selle vajaduse üle, kas kohtupsühhiaatria ekspertiisi teostamiseks on vajalikud pikaajalised eksperdiuuringud, saavad otsustada eksperdid. Antud juhul on saanud ekspert anda oma 8 arvamuse kahel korral ka ambulatoorse ekspertiisi käigus. Samuti otsustavad ekspertiisi läbiviimise metoodika, k.a isiku küsitlemise pikkuse ja sisu eksperdid. Kaitsja ei ole ka taotlenud otseselt ringkonnakohtult statsionaarse ekspertiisi määramist ning prokuratuur ei näe ka selleks vajadust. Samuti ei ole põhjendatud kaitsja taotlus täiendekspertiisi maksumuse vähendamiseks. Tuleb märkida ka seda, et tegemist on ekspertiisitasuga, mida ei ole Guno Viiknurmelt välja mõistetud, vaid mis on jäetud riigi kanda. Eeltoodu alusel leiab prokuratuur, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, apellatsiooni väidetega ja prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et apellatsioonis esitatud põhjendused ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu põhistuse ja järeldustega ei pea vajalikuks kõiki maakohtu otsuse põhiosas kajastatud asjaolusid korrata, annab vaid hinnangu apellatsiooni peamistele väidetele. 6. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et AT surm saabus süüdistuses näidatud ajal, so 01.10.2014 kell 21.00 kuni 03.10.2014. Maakohus on süüdistuses ära näidatud kuriteo toimepanemise aja määratlusega nõustumisel tuginenud ekspertiisiaktis( 1 kd. t.lk. 128-149) antud arvamusele sellest, et arvestades väljendunud surmajärgseid muutusi surnukehal ja tugevat elundite surmajärgset autolüüsi võib olla surm saabunud orienteeruvalt 1 nädal enne 09.10.2014 aastal surnukeha leidmist. Samuti on kohus tuginenud sideettevõttelt saadud andmete protokollile( 1 kd. t.lk. 153-155) sellest, et 01.10.2014 suhtleb MTe abonentnumber vaid G. Viiknurme abonentnumbriga ja 02.10.2014 asus MT mobiiltelefon XXXXXX mobiilmasti piirkonnas. Pärast seda aega igasugune suhtlus abonentnumbril puudub. Kaitsja on apellatsioonis märkinud et eksperdiarvamusega vaidlemiseks võimalused puuduvad. Samas aga oletab, et kannatanu surm võis saabuda ajavahemikul 01.10-05.10.2014. Millele selline oletus tugineb kaitsja ei märgi. Kaitsja viited kohtu järeldusele, et kannatanu oli veel 02.10.2014 elus on ekslikud kuna maakohus on leidnud, et kannatanu oli elus 01.10.2014 kui suhtles korduvalt telefoni teel süüdistatavaga. 02.10.2014 aasta osas on kohus vaid märkinud, et kannatanu telefon asus XXXXXXX. Kaitsja viited sellele, et 02.10.2014 võis kannatanu telefon olla juba tapja käes on samuti oletuslikud ega toeta mingilgi viisil kaitsja seisukohta surma saabumise ajavahemiku osas vaid vastupidiselt apellandi väitele kinnitab selline seisukoht kohtu järeldust kuni 03.10 2014 aastal kannatanu surma saabumise kohta. 7. Kaitsja on esitanud apellatsioonis seisukoha, et kuna süüdistuse kohaselt oli kannatanule korduvalt löödud kõva tömbi esemega vastu pead, on väär kohtu järeldus, et kannatanule tungiti kallale ajal, mil ta oli voodis. Kolleegium hindab kaitsja argumentatsiooni ainetuks kuna maakohus on otsuses leidnud, et kohtule ei ole esitatud ühtki tõendit mis kinnitaksid, et MT-l esinenud tervisekahjustused nahaalune verevalum paremal pool otsmiku-kiiru piirkonnas ja parema silma ülalaul ning verevalum kõõlustanul on MT-le tekitatud süüdistuses näidatud ajavahemikul, süüdistuses 9 näidatud kohas ja et need tervisekahjustused oleks MT-le tekitanud G. Viiknurm, mistõttu kohus leidis, et nimetatud etteheidetavad teod pole G. Viiknurmele inkrimineeritavad. Prokurör ei ole otsust vaidlustanud, seega puudub ringkonnakohtul pädevus nimetatud vigastuste osas põhjendust esitada. Küll aga nõustub kolleegium prokuröri kirjaliku arvamusega, et eelnimetatud kohtu seisukoht ei anna alust järelduseks, et kannatanule tungiti kallale ja tekitati eelnimetatud tervisekahjustused samas kohas ja samal ajal kui ta ka tapeti. Kolleegium leiab, et maakohus on vahetult uuritud tõendite alusel piisavalt selgelt ja jälgitavalt esitanud põhjenduse sellest, miks on kinnitust leidnud süüdistuses märgitud asjaolu, et kannatanule oli tekitatud surma põhjustanud torke-lõikehaavad ajal kui kannatanu oli voodis. Kohtuarstliku ekspertiisiaktis on ekspert andnud arvamuse, et arvestades sedastatud elupuhuste vigastuste paiknemist kehatüve eesmisel pinnal ja vigastuste morfoloogilisi iseärasusi on tõenäoline, et vigastused on tekitatud suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul enne surma, võimalik, et kannatanu lamavas või ka istuvas asendis. Kolleegium jagab maakohtu järeldust, et kannatanu ei saanud nende löökide tagajärjel liikuda, kuna ekspertiisiaktis viidatakse aordivigastusele, mis seda takistab. Samuti on ekspertiisiaktis märgitud, et esimesena tekitati vasakpoolsed torke-lõikehaavad südamepauna piirkonnas, mis samuti välistab kannatanu liikumisvõime. Kolleegium nõustub ka maakohtu põhistusega, et tuvastatud ulatuslik verekahtlane määrdumine madratsil, verekahtlase määrdumisega voodipesu komplekt ja ka padjad annavad koos eksperdiarvamusega alust järelduseks, et kannatanule on kallale tungitud voodis, kus talle oli ka eluohtlikud kehavigastused tekitatud ja kus saabus ka kannatanu surm. 8. Kaitsja on viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-63-08 hinnanud vääraks ja meelevaldseks kohtu järelduse, et kannatanule on tekitatud surmavad vigastused noaga, mis leiti G.Viiknurme korterist. Vaidlus puudub antud juhul ekspertiisiakti alusel kohtu poolt tuvastatus, et sedastatud torkelõikehaavad kehatüvel on saadud terava vägivalla toimel, võimalik, et korduval löömisel teravaotsalise ühepoolse lõiketeraga torke-lõikevahendiga, näiteks noaga( 1kd. t.lk. 136). G. Viiknurme korterist vaatluse käigus äravõetud 9 noa osas läbiviidud ekspertiisiaktis on ekspert andnud arvamuse, et ühelt noalt võetud proovist(tera ja käepideme ühenduskohalt, sisaldas eeltesti alusel inimverd) saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada MT-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Kolleegium leiab, et antud juhul on asjakohatu tehtud viide kui ka ekslik kaitsja eeltoodud Riigikohtu lahendi alusel tehtud järeldus, et tegemist ei ole tõenäoliku eksperdiarvamusega. Nimelt on Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-29-14 märkinud alljärgnevat. Varasemalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium peatunud DNA-eksperdiarvamustele kriminaalmenetluses esitatavatel nõuetel 5. detsembri 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-63-08. Selles lahendis juhtis Riigikohus tähelepanu asjaolule, et KrMS § 107 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt tuleb ekspertiisiakti põhiosas esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus, ning selgitas, et nende nõuete täitmine võimaldab menetlejal ja kohtumenetluse pooltel veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Samuti märkis Riigikohus, et DNA-ekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamus kujutab endast tõenäolikku arvamust, ja leidis, et tõendina on selline arvamus käsitatav juhul, kui see sisaldab järeldust. Vastused „ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isikult pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes 10 segaproovides“ ja „ei saa kindlalt välistada isikult pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides“ järeldusi ei sisaldanud. Teine on olukord juhul, kui kriminaalasjas on koostatud DNA-ekspertiisiaktides esitatud alleelitabelid, mis kajastavad DNA-analüüsi tulemusi ja millele eksperdiarvamus tugineb. Samuti siis kui ekspertiisiaktidele on lisatud selgitused aktis enam kasutatud mõistete ja sõnastuste kohta, mis võimaldavad DNA-ekspertiisiaktis kirjapandut paremini mõista. Eksperdi vastus „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“ tähendab, et segaprofiilis on esindatud kõik võrdlusisikul esinevad alleelid ja DNA-profiili geomeetria arvestamisel ei ole võrdlusisiku DNA sisaldumine selles segaproovis ebatõenäoline. Teisisõnu on juhtudel, mil DNAeksperdiarvamuses kasutatakse sõnu „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“, tegemist olukorraga, mil ekspert möönab võrdlusisiku DNA sisaldumise võimalikkust. Kolleegium leiab, et võrdlusisiku DNA sisaldumise võimalikkust mööndes on ekspert teinud järelduse, mis on käsitatav tõenäoliku eksperdiarvamusena, ja sellist eksperdiarvamust sisaldav ekspertiisiakt on tõendina lubatav. Eeltoodud lahendist tulenevalt on ekspertiisiaktis nr 14E-GE1437( 1 kd. t.lk. 167-176) antud arvamuse p 7 puhul tegemist tõenäoliku eksperdiarvamusega ning tõendina ka selles osas lubatav. Kolleegium osutab, et kaitsja pole kogu menetluse vältel alates kaitseaktist taotlenud ei eksperdi ülekuulamist ega täiendekspertiisi tegemist, et ekspert oleks saanud anda tõepärasuhte arvutused. Siinjuures kolleegium märgib, et sama ekspertiisiaktis on ekspert tuvastanud sündmuskohal vaatluse käigus võetud objektide proovide (fliisjakilt, T-särgilt, köögi ukselengilt, köögiukse erinevatelt kohtadelt) DNA analüüsil ka täisprofiilid, mis on kokkulangevad MT profiiliga, kuid mitte aga G. Viiknurme DNA profiiliga. MT DNA profiili esinemissagedus on 2.9x10-22. Teiste sõnadega tähendab see, et nimetatud DNA profiil esineb eestlaste populatsioonis statistiliselt ühel inimesel 3,4x1021 inimese kohta. Samuti kolleegium märgib, et maakohus ei ole DNA ekspertiisiaktis antud arvamust käsitanud eelistatuna või ainukese tõendina vaid on süüdistatava süü küsimuse otsustamisel arvestatud ühe tõendina, kõrvutades seda nii vahetult uuritud kirjalike tõenditega kui ka süüdistatava poolt antud ütlustega. 9. Kaitsja on leidnud, et põhjendamatu on kohtu järeldus, et kaks noormeest, keda nähti süüdistatava korteris käimas olid MT ja MP. Kaitsja märgib, et kohus jättis tähelepanuta kolme tunnistaja poolt viidatud kahe nooremapoolse isiku kindlaks tegemata jätmise. Kolleegium peab vajalikuks osutada menetluse võistlevuse põhimõttele, et kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende järgi otsuse tegemises. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. KrMS § 30 lg 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur ja kohtule ei ole etteheidetavad kohtueelse menetluse tegematajätmised. Samas kolleegium osutab, et antud juhul ei saagi kohtule ette heita kaitsja poolt viidatud tunnistajate ütluste tähelepanuta jätmist. Kaitsja on oma väite kinnituseks viidanud korterinaabri ja kahe tunnistaja ütlustele. Maakohus on tunnistajatena vahetult üle kuulanud AP, kes on korteriomanik, milline oli G. Viiknurmele välja üüritud, HM, kes on käinud korteris naabrilt tulnud kaebuste pärast G. Viiknurmega rääkimas, MP, kes oli isikuks, kes käis G, Viiknurme ja MT juures alkoholi tarvitamas ja JK, kes oli kannatanu hea tuttav. Samuti on kohus analüüsinud G. Viiknurme ütlusi tema korteris käinud isikute osas. 11 Nii on tunnistaja AP andnud ütlusi, et naabrinaine kurtis, et korteris käivad võõrad isikud. Algul ta ei pannud tähele. Ühte pikka meesterahvast nägi, kuid tema nägu ei näinud. Küsimusele kas ta teab midagi väidetavate külaliste kohta, on tunnistaja vastanud, et kaks sõpra käisid XXXXXXX taarat varastamas rõdude pealt. Küsimusele kas ta oskab neid kirjeldada on tunnistaja vastanud, et noored mehed, heleda peaga, väidetavalt Oru vallast ja rohkem ei oska küll öelda. Üks pidi Haapsalust olema. Kaitsja küsimusele, et kas ta on neid väidetavaid külalisi veel näinud vastas tunnistaja, et ta ei tea, lihtsalt nägi neid maja ees taarakotiga ja siis oli mingi juhus, et keegi oli neist kätte saadud, uurija ütles. Nägusid ei jätnud meelde. Tunnistaja HM, kes on teine sama korteri üürile andjatest, on samuti andnud ütlusi, et naabrinaine oli rääkinud lärmist korteris, et poisid käivad seal. On näinud noormehi ainult läbi akna. Vestles Gunoga tema korteris käivatest noorematest meestest. Oli küla peal kuulnud, et külalised oli taaravargusega vahele jäänud. Tunnistaja MP on andnud ütlusi, et Guno juures võõraid isikuid ei käinud, ta on häbelik inimene. Tema sõitis Rootsi 30 septembril ja ennem seda olid MT-ga koos Guno juures umbes ühe nädala. Koos joodi alkoholi, käisid ka linnas. Kellel raha oli see ostis alkoholi. Kui raha ei olnud käis M taarat otsimas. Päev enne kui ta Rootsi läks ajas Guno M minema kuna viimane oli varastanud taarat. M käis üksinda taarat varastamas. JK on andnud ütlusi, et kannatanu elas ka tema juures mingi aeg septembris. MT oli vaikne töökas poiss MP-ga oli kannatanu sõber, koos käisid ringi. Kohtukolleegium leiab, et eelnimetatud tunnistajate ütluste kohaselt on AP näinud majja sisenemas vaid ühte pikemat kasvu meesterahvast, kelle nägu ei näinud. Läbi akna on tunnistajad AP ja HM näinud kahte, nooremapoolset heleda peaga meest, kellel olid käes taarakotid. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt eelnimetatud ütlustele viitamine ei kummuta kohtu põhistatud järeldust, et isikud, kes G. Viiknurme juures käisid ja seda eelkõige septembri lõpus olid tapetu MT ja tema sõber MP. Nimetatud järeldust kinnitab tunnistaja MP ütlused sellest, et nädal enne 30 septembrit 2014 viibisid igapäevaselt Guna Viiknurme juures vaid tema ja MT. Samuti on süüdistatav andnud ütlusi, et kui MP läks Rootsi, käis kannatanu MT tema juures üksinda. Samuti ühtib tunnistaja MP ütlused tunnistajate AP ja HM poolt viidatuga, et MT oli isikuks, kes käis raha puudusel taarat korjamas ja ka seda varastamas. Kolleegiumi arvates võõra isiku ea osas arvamuse avaldamine on subjektiivne, seda enam, et tunnistajad AP ja HM taarat vedanud isikutega ei suhelnud ja lähedalt ei näinud. Kolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et MT on iseloomustatud rahuliku ja sõbraliku isikuna, kellel tülisid polnud. Asjaolu, et MTl on olnud eelneval ajaperioodil külaline, kes lahkus kui G. Viiknurm koju tuli, ei anna alust tema kahtlustamiseks kuriteo toimepanemises. 10. Kaitsja leiab, et meelevaldne ja väär, kuigi teoreetiliselt võimalik on kohtu järeldus, et kiuekspertiisi põhjal saab süüdistatava tegevust siduda tapmisega. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kannatanu, tunnistaja MP ja süüdistatav on nädal aega enne kannatanu surma elanud ühes toas, teineteise riideid kandnud, maganud ühel voodil, mistõttu kanduvad riideesemete kiud teineteisele. Analoogse seisukoha on kaitsja esitanud ka maakohtus ning kohus on seda ka otsuses kajastanud. Maakohus on kohtuotsuses avanud ka kiuekspertiisiaktis antud arvamuse sisu, mistõttu kolleegium ei pea seda vajalikuks uuesti esitada. Kolleegium märgib, et vaidlusteta on tuvastamist leidnud, et MT surnukeha leidmisel oli tal seljas dressipluus, päevasärk, rohekasmust T-särk. DNA ekspertiisi alusel on tuvastatav, et punasel T-särgilt ja fliisjakilt leiti MT verd, kuigi need esemed tal tapmise ajal seljas ei olnud. Samuti osutab kolleegium, et punase T-särgi kaelusest 12 võetud proovist saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult, ei saa välistada G.Viiknurme bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis, kuid MT DNA profiil ei ole seostatav sellest proovist saadud DNA segaprofiiliga. Seega puudub igasugune alus arvamuseks, et kannatanu verega määrdunud T-särki oli kandnud kannatanu. Tuvastatud on ja selles osas puudub vaidlus, et kiuekspertiisi objektiks olnud punane T-särk, sinine fliisjakk ja tumesinised teksapüksid kuulusid Guno Viiknurmele. Kohus on viidates kiuekspertiisiaktis antud arvamusele tuvastanud tapetu riiete ja G.Viiknurmele kuluvate riiete kontakti ning arvestades kiuekspertiisiaktis antud arvamust ning DNA ekspertiisiaktis antud arvamust ja sündmuskoha vaatlusprotokolli on jõudnud järeldusele, et kannatanu verega määrdunud esemeid, millised ei olnud surnul seljas, sai kuriteo toimepanemise ajal kanda vaid G. Viiknurm. Seega ei ole maakohus kiuekspertiisi käsitanud kolleegiumi arvates seaduslikult eraldi süüd kinnitava tõendina vaid on eksperdiarvamuse sidunud teiste uuritud tõenditega ning jõudnud järeldusele, et eelnimetatud tõendid koos viitavad G. Viiknurmele kui MT tapjale. 11. Kaitsja tehes viite KrMS § 105 lg-le 2 on leidnud, et maakohus on põhjendamatult jätnud määramata kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise statsionaarse kompleksekspertiisi. Kolleegium osutab, et kohtueelse uurimise käigus on läbi viidud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis( 1 kd. t.lk. 184-189), kus ekspert on jõudnud arvamusele, et G. Viiknurm ei ole nõrgamõistuslik ega põe vaimuhaigust või mõnda muud kestvat rasket psüühikahäiret. Tal ei esinenud kuriteo toimepanemise ajal(ajavahemikul 01.10.-09.10.2014) psüühikahäiret või muud haiguslikku seisundit, mis takistas tal arusaamast oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtimast. Kohtuliku menetluse käigus on kaitsja taotlenud ja seda juba ka kaitseaktis, kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi läbiviimist. Kohtuistungil on jäänud taotluse juurde, leides, et peab läbi viima statsionaarse ekspertiisi. Apellatsioonis on kaitsja oma etteheite põhjendustes esitanud ülevaate kõigepealt prokuröri poolt maakohtu istungil antud arvamusest kaitsja taotluse osas ja seejärel kohtu poolt esitatud seisukoha, millised on kajastatud 29. mai 2015 aasta kohtuistungi protokollis( 2 kd. t.lk. 35 pöördel ja 36). Maakohus on menetluspoolte küsimuste alusel koostanud eksperdile esitatavad lõplikud küsimused ning ongi määranud ambulatoorse täiend kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi( 2 kd. t.lk. 45-47). Eksperdid on 09.06.2015 teostatud ambulatoorse täiend kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 299 (2 kd. tl 65-72) andnud analoogse arvamuse, et Guno Viiknurmel ei esinenud temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal (s.o ajavahemikul 01-03.10.2014) ajutist rasket psüühikahäiret, mille tõttu ei olnud ta võimeline aru saama oma teo keelatusest ning oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima või mis oleks oluliselt piiranud tema võimet oma teo keelatusest aru saamiseks ja vastavalt sellele arusaamisele oma käitumise juhtimiseks. Seega on eksperdid vastanud oma pädevuse piires kahel korral küsimustele G. Viiknurme tervisliku seisundi kohta ja seda ka tapmise toimumise ajaperioodil. Kummalgi korral ei ole eksperdid andnud arvamust, et esitatud küsimustele vastamine vajab pikemaajalisi eksperdiuuringuid ja statsionaarse ekspertiisi läbiviimist. Ringkonnakohtu poolt sellise ekspertiisi määramist pole kaitsja apellatsioonis taotletud ja ringkonnakohus omal algatusel ekspertiisi määramiseks seaduslikke aluseid ei tuvastanud. Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et täiendekspertiis on tehtud olukorras, kus eksperdil puudusid objektiivsed andmed uuritava käitumise kohta. 13 Kolleegium märgib, et eksperdid on ekspertiisiaktis selgitusena märkinud, et uuritava käitumise sh. alkoholi tarvitamise kohta temale inkrimineeritava teo toimepanemise ajal puuduvad piisavad objektiivsed andmed kuivõrd ekspertiisiintervjuul on andis uuritav erinevad versioonid oma käitumise kohta. Samas on eksperdid võtnud aluseks mõlemad süüdistatava poolt esitatud käitumisversioonid ja leidnud, et kummagi versiooni korral ei saa neid käsitleda raske psüühikahäirena. Seega pole tegemist selliste objektiivsete lähteandmetega millede väljaselgitamine on uurimisasutuse kohustus nagu leiab apellatsioonis kaitsja vaid tegemist on uuritava isiku ehk siis G. Viiknurme poolt intervjuul antava selgitusega oma käitumise kohta. Kolleegium hindab asjakohatuteks kaitsja etteheited ekspertide poolt ekspertiisi läbiviimise eest tasu hüvitamise taotluse esitamisest. Kolleegium juhib tähelepanu, et ekspertiisi läbiviimist on taotlenud kaitsja ise ja eelnimetatud ekspertiisitasu pole G. Viiknurmelt välja mõistetud vaid on jäetud riigi kanda. Kaitsja taotlusele vähendada 17.06.2015 ekspertiisiaktis nr 299 koostamise eest väljamõistetud eksperttasu 2/3 võrra peab kolleegium vajalikuks selgitada, et KrMS § 175 lg 4 kohaselt hüvitatakse ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud kohtuekspertiisiseaduses sätestatud tingimustel ja korras. Kohtuekspertiisiseaduse § 275 p. 2 kehtestab, et isiku kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi hinnaks on 380 eurot. Vastavalt EKI poolt kohtule esitatud arvele ongi taotletud 380 euro hüvitamist( 2 kd. t.lk. 73). seega on taotletud tasu kooskõlas seadusega. Kolleegium ei saa nõustuda kaitsja väitega, et kohtumenetluses on jäänud välja selgitamata kas süüdistataval esines talle süüks pandava teo toimumise ajal ajutine raske tervisehäire või füsioloogiline afekt või muu seisund, mis välistab isiku süü. Kolleegium leiab, et antud menetluse käigus on isiku psüühikat puudutavatele küsimustele eksperdid kahel korral oma arvamuse andnud ehk siis antud juhul on süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste puudumist eksperdid kahel korral kinnitanud. Kolleegium märgib, et kuna arstid ei tuvastanud G. Viiknurmel teo toimepanemise perioodil ühtegi KarS § 34 loetellu kuuluvat psüühikahäiret, siis pole alust kahelda isiku võimes oma käitumist juhtida. Teise inimese tapmise korral on teo ebaõigussisu ilme ja üldarusaadav, mistõttu pole alust rääkida ka keelueksimusest(KarS § 39 mõttes, mis vältimatuse korral välistab isiku süü. Nimetatud alusele pole viidanud ka kaitsja. Kolleegium märgib, et lisaks ekspertide arvamusele süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste puudumisest on maakohus andnud hinnangu ka süüdistatava suhtes koostatud meditsiinilisele dokumentatsioonile kui ka G. Viiknurme käitumisele pärast õigusvastase teo toimepanemist, andes õigusliku üldhinnangu tema süüdivuse kohta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et G. Viiknurm on süüvõimeline isik ja süüd välistavad asjaolud pole tuvastatavad. Kaitsja on väitnud ka, et kohus pole välja selgitanud kas süüdistatav oli teo toimepanemise ajal füsioloogilise afekti seisundis. Kuigi kaitsja pole täpsemat põhistust esitanud tõlgendab kolleegium sellist seisundit hingelise ehk emotsionaalse erutuse seisundina, millal inimese võime oma käitumist juhtida on vähenenud. Siinjuures kolleegium osutab, et tugeva hingelise erituse seisund on tunnus, mis tuleb tuvastada kriminaalasja tehioludest tulenevalt ning sarnaselt põhideliktiga ( tapmisega) on provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima. Seega on kaitsja ekslikult eelnimetatud seisundit käsitanud isiku süüd välistavana. Samas kolleegium märgib, et KarS § 115 ehk siis provotseeritud tapmise süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile 14 kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Antud juhul puuduvad igasugused viited kannatanu õigusvastasele käitumisele süüdistatava suhtes. Sellise käitumise on välistanud ka süüdistatav ise, kes on iseloomustanud MT kui vaikset, sõbralikku inimest. 12. Kaitsja viide süüdistusakti mittevastavusele KrMS § 154 lg 2 p 4 sätestatule on ekslik. Nimetatud säte näeb ette, et süüdistusakti põhiosas märgitakse tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Apellatsioonis pole nimetatud puuduste esinemise osas põhistust esitatud. Kolleegium leiab, et süüdistusaktis on süüdistust kinnitavate tõendite loetelu esitatud ning lisatud viide asjaolule, mida ühegi tõendiga tõendada tahetakse. Maakohus on kaitsja poolt viidatud asjaolude ja süüdistuse mahu osas oma seisukoha kohtuotsuses põhjalikult esitanud ning kolleegium leiab, et antud juhul pole tegemist sellise süüdistusega mille alusel kuriteosündmus või kuriteo väljaselgitamise võimalused puuduksid või millega kaasnes tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus, mis annaks aluse õigeksmõistva otsuse tegemiseks. 13. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuses toodud seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud õigusliku hinnangu osas. Kohtuotsuses on ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 11. septembri 2015 aasta otsuse muutmata ja kaitsja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 14. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses tasu hüvitamist seoses apellatsiooni koostamisega. Apellatsiooni koostamise ajakuluks on kaitsja taotluses märkinud 6 tundi ja hüvitamisele kuuluvaks summaks koos käibemaksuga 288.00 eurot. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud. Kaitsja on vaidlustanud maakohtu süüdimõistvat otsust koguulatuses ja sisuliselt. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodud summat saab pidada KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 4, riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lgst 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 07.aprilli 2015. a otsuse p-dest 16, 18 rahuldab ringkonnakohus kaitsja õigusabi osutamisega seotud tasu taotluse. KrMS § 185 on sätestatud menetluskulude väljamõistmise kord apellatsioonimenetluses. Antud juhul kehtib lg 2, mis kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KarS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava Guno Viiknurme kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 15