← Eesti

3-14-52400/27

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 121§ 201§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 7. jaanuar 2016, Tallinn Hal

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-14-52400 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. ES esitas
  2. aasta alguses Viimsi vallale taotluse võtta tema laps DL (sündinud XX.XX.XXXX) alates 2013/2014 õppeaastast lasteaeda. Viimsi vald registreeris DL lasteaia järjekorda 16.01.
  3. Õppeaastatel 2013/2014 ja 2014/2015 Viimsi vald DL-le lasteaias kohta ei võimaldanud. Viimsi Vallavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuameti juhataja teavitas 23.05.2013 e-kirjaga ES, et lasteaiarühmad on algavaks hooajaks komplekteeritud ning laste erandkorras lisamiseks puudub võimalus, kuid eralasteaeda koha leidmisel toetab vald Viimsi laste eralasteaias käimist ja lapsehoiuteenuse kasutamist. ES sõlmis 30.05.2013 eralasteaed XXXXXXXX pidaja F OÜ-ga lepingu, millega DL sai lasteaiakoha kasutamise õiguse XXXXXXXX lasteaias. ES esitas 13.09.2014 Viimsi Vallavalitsusele taotluse hüvitada eralasteaia lisakulud 1110 eurot. Viimsi vald teavitas 26.09.2014 e-kirjaga ES, et DL on järjekorras
  4. kohal, mistõttu ei ole talle 2013/2014 õppeaastal võimalik pakkuda lasteaiakohta MLA Viimsi Lasteaiad lasteasutuses. Viimsi Vallavolikogu 18.11.2011 määruse nr 2 § 1 järgi on eralasteasutustele makstava toetuse suurus samas suurusjärgus, kui on tegelik kohamaksumus valla munitsipaallasteaias, millest tulenevalt hüvitab vald ühe lapse kohta 223,69 eurot.
  5. ES esitas 13.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi valla poolt DL-le munitsipaallasteaiakoha mitteandmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Viimsi vald rikub koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust tagada kaebaja lapsele lasteaiakoht alates ajast, kui ta saab pooleteise aasta vanuseks. Kuigi vald maksab toetust ka eralasteaias käiva lapse eest, tuleb vanematel maksta eralasteaia kohatasu igakuiselt rohkem kui munitsipaallasteaias käivate laste vanematel. Viimsi Vallavolikogu 21.01.2014 määruse nr 3 kohaselt on MLA Viimsi Lasteaiad kohatasu 58 eurot kuus, eralasteaias XXXXXXXX on kaebaja maksnud kohatasu 132 eurot kuus. Kaebaja nõuab
  6. a juulist kuni
  7. a septembrini tekkinud varalise kahju hüvitamist kogusummas 1110 eurot. Kaebaja palus lisaks kohustada Viimsi valda tagama DL-le lasteaiakoht munitsipaallasteaias alates 2015/2016 õppeaastast. Kuigi vastustaja pakkus kaebajale pärast kohustamisnõude esitamist munitsipaallasteaiakohta, loobus kaebaja sellest põhjusel, et kohta pakuti õppeaasta keskel (alates 11.11.2014) ning lapsele oleks kohene lasteaiavahetus olnud väga keeruline ja võinuks tekitada psüühilise trauma, samuti oli lasteaed kaebaja elukohast väga kaugel ja tundus oma ehituse poolest ka ohtlikuna.
  8. Viimsi vald vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus kahju hüvitamise nõude jätta kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata või rahuldamata. ES loobumine MLA Viimsi Lasteaiad poolt 11.11.2014 pakutud lasteaiakohast tähendab, et kaebajal ei ole enam alust nõuda eralasteaia ja munitsipaallasteaia kohatasude vahe hüvitamist eelneva perioodi eest. Pakutud lasteaiakohast loobumise põhjused on otsitud. Iga kohaliku omavalitsuse üksus otsustab ise, kas ja kui suures ulatuses ta eralasteaias käimist kompenseerib. Vastustaja ei saa maksta kaebajale suuremat toetust, kui seda näeb ette Viimsi Vallavolikogu 18.01.2011 määrus nr 2, mis lähtub valla praegustest võimalustest. Eralasteaias käimise toetus jääb samasse suurusjärku, kui on tegelik kohamaksumus munitsipaallasteaias, ning see on kohaliku omavalitsuse üksuste hulgas üks suuremaid. Vald ei ole olnud lasteaiakohtade loomisel tegevusetu ning vastustaja tegevus rahaliste vahendite nappuse ja laste arvu pideva suurenemise tingimustes tugineb asjaolule, et vanemal on õigus saada lapsehoolduspuhkust 2

(8)3-14-52400 kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Vanematel on võimalus valida eralasteaedadest odavaim ning vald hüvitab eralasteaiatasu 223,69 euro ulatuses ning seda sõltumata kohatasu reaalsest suurusest. Viimsi vallas tegutsevate eralasteaedade kohatasud jäävad vahemikku 235–630 eurot kuus, XXXXXXXX lasteaia kohatasu on 355,69 eurot kuus.
  1. Tallinna Halduskohus võttis 09.03.2015 otsusega vastu ES loobumise kaebusest osas, milles taotleti Viimsi valla kohustamist looma DL-le lasteaiakoht enne 2015/2016 õppeaastat, jättis kaebuse läbi vaatamata nõude osas kohustada vastustajat looma DL-le lasteaiakoht alates 2015/2016 õppeaastast ning rahuldas osaliselt kahju hüvitamise nõude, mõistes vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 962 eurot ja kaebaja menetluskulude katteks 25 eurot. Kohustamisnõue 2015/2016 õppeaasta osas jääb läbi vaatamata, sest Viimsi vald ei ole nimetatud õppeaasta osas otsustusi teinud ja nõue on seetõttu esitatud ennatlikult. ES lapsele ei ole tagatud lasteaiakohta 2013/2014 õppeaastal ega ka 2014/2015 õppeaasta algusest (kohta pakuti alles 11.11.2014). Kaebaja on taotlenud kahju hüvitamist kokku 15 kuu eest, s.o viimati
  2. a septembri eest. Kaebaja hilisem lasteaiakoha avalduse muudatus
  3. a novembris ei kõrvalda vastustaja varasemat õigusvastast viivitust, mis kestis kuni
  4. a septembrini. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ja tema laps vastavad KELS § 10 lg-s 1 ja Viimsi valla õigusaktides sätestatud tingimustele lasteaiakoha saamiseks (st lapse elukoht on rahvastikuregistri kohaselt Viimsi vallas, kaebaja on avaldanud soovi lasteaiakoha saamiseks ning laps olnuks avalduses märgitud ajaks KELS § 10 lg-s 1 sätestatud vanuses). Alates kaebaja poolt avalduse esitamisest kuni lasteaiakoha võimaldamiseni on vastustaja käsitanud lasteaiakoha andmise alusena üldjärjekorda, mis on Riigikohtu 19.03.2014 otsusest nr 3-4-1-63-13 (p-d 27, 31 ja 33) tulenevalt iseenesest põhiseadusega kooskõlas. Samas on vastustaja tegevus KELS § 10 lg-ga 1 kooskõlas üksnes juhul, kui ta annab lapsele lasteaiakoha küll järjekorra alusel, kuid seda haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-s 4 sätestatud mõistliku aja jooksul. Kuna seadusandja kohustab valda tagama lasteaiakoha alates lapse pooleteistaastaseks saamisest, saab maksimaalne võimalik mõistlik menetlustähtaeg olla 1,5 aastat. ES soovis
  5. a jaanuaris esitatud avalduses lasteaiakohta alates 2013/2014 õppeaastast, mistõttu oli mõistlik menetlustähtaeg 2013/2014 õppeaasta alguseks möödunud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2014 otsus nr 3-13-799, p 19). Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2014 otsuse nr 3-13-70166 kohaselt on mõistlik tähtaeg avalduse lahendamiseks umbes kaks kuud. Erandlikke asjaolusid, mis saanuks takistada kaebaja avalduse mõistliku aja jooksul lahendamist, asja materjalidest ei nähtu. KELS § 10 lg 1 ei võimalda ka vanemaid ega lapsi erinevalt kohelda sõltuvalt lapse sünniajast ning lasteaiakoht tuleb vajadusel võimaldada ka õppeaasta keskel. Isikule seadusega antud subjektiivse õiguse täitmisest keeldumist ei õigusta haldusorgani suutmatus täita seadusest tulenevat kohustust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.08.2013 otsus nr 3-12-1007, p-d 14 ja 15; samuti vrd Riigikohtu 10.04.2014 määrus nr 3-3-1-91-13). Kohalikul omavalitsusel on kohustus tagada, et lasteaiakohti jätkuks kõikidele isikutele, kellel on KELS § 10 lg-st 1 tulenevalt õigus lasteaiakoht saada. Vastustaja on olnud õigusvastases viivituses vähemalt kuni kaebajale 11.11.2014 teatise edastamiseni. ES-le tekkinud varaline kahju seisneb DL lasteaiakohatasudele eralasteaias kantud kulutustes ning kaebaja on soovinud kahju hüvitamist ulatuses, mille võrra on kohatasu eralasteaias XXXXXXXX (132 eurot kuus) suurem MLA Viimsi Lasteaiad kohatasust (58 eurot kuus). Kaebaja tasus iga kuu eest vähemalt 74 eurot rohkem, kui ta oleks tasunud siis, kui tema laps oleks käinud Viimsi munitsipaallasteaias (ajavahemikus
  6. a juulist kuni
  7. a septembrini kokku 1110 eurot, s.o 15 kuud × 74 eurot). Kuivõrd KELS § 161 lg 2 kohaselt algab õppeaasta
  8. septembril, taotles kaebaja lasteaiakohta alates 01.09.2013, mistõttu tuleb kahju hüvitamise nõue jätta
  9. a juuli ja augusti osas (kogusummas 148 eurot) 3
(8)3-14-52400 rahuldamata. Kahju hüvitamist ei välista ka asjaolu, et vald on määruses näinud ette eralasteaiaga seotud kulude osalise hüvitamise, sest see ei võta õigust nõuda vastustaja õigusvastase viivitusega põhjustatud kahju hüvitamist ka toetust ületavas osas. Valla õigusvastase viivituse ja kaebajale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos ning kaebajale tekkinud kuludest on maha arvestatud kulud, mis oleksid tekkinud kaebajale ka siis, kui tema lapsele olnuks tagatud koht munitsipaallasteaias. Vastustajale ei saanud ka olla teadmata, et lapse eralasteaeda panemise põhjustas valla poolt KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmine. Kaebaja on soovi lapsele lasteaiakoha saamiseks 2013/2014 õppeaastast kinnitanud veel 21.05.2013 taotluses. Viidates lapsehoolduspuhkuse kasutamise võimalusele kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, on vastustaja jätnud arvestamata, et tegemist on lapsi üksi kasvatava vanemaga, kellel puudub pärast vanemahüvitise lõppemist igakuine püsiv sissetulek. Lisaks ei saa vald keelduda KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmisest põhjendusega, et lapsevanemal oleks jätkuvalt õigus viibida lapsehoolduspuhkusel. Vastustaja ei ole tõendanud, et eralasteaed oleks pakkunud kaebaja lapsele eritingimusi või olulisi mugavusi, mis oleksid olulised paremad kui munitsipaallasteaias. Samuti ei ole vald esitanud andmeid, et kaebajal olnuks mõistlik võimalus panna oma laps mõnesse teise lasteaeda, mille tingimused oleksid munitsipaallasteaiaga sarnasemad, ent mis olnuks odavam. Kaebajal oli ka enne Viimsi valda kolimist õigus eeldada, et avaliku võimu kandjad järgivad seadusi. Peamiselt uusehitiste arvelt suurenenud rahvaarvu kasv ei saanud olla vastustajale ettenägematu ning lasteaiakohtade loomise vajalikkust tulnuks arvestada juba valla territooriumi ruumilise planeerimise käigus. KELS § 10 lg-st 1 tulenev kohustus kehtib alates 27.03.1999. Ka riigipoolne võimalik vähene finantseerimine ei välista üksikisiku nõudeõigust kohaliku omavalitsuse vastu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Viimsi vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus rahuldati ning teha selles osas uus otsus, millega jätta ES kahju hüvitamise nõue tervikuna läbi vaatamata või alternatiivselt jätta see täies ulatuses rahuldamata või saata kahju hüvitamise nõue halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta kaebaja kanda. Halduskohus on vaidlustatud osas kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi, hinnanud vääralt tõendeid, jätnud osa tõendeid hindamata, kohaldanud ebaõigesti kohtupraktikat ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme, mistõttu ei ole kohtuotsus vaidlustatud osas seaduslik ega põhjendatud. Halduskohus oleks pidanud jätma ES kahju hüvitamise nõude

§ 121

lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, sest kaebaja soovis muudetud taotluses saada DL-le lasteaiakohta alles 2015/2016 õppeaastast, väljendades sellega üheselt mõistetavat tahet varasemast ajast kohta mitte saada. Selline tahteavaldus välistab apellandi arvates võimaluse nõuda kahju hüvitamist eelnenud perioodi eest. Halduskohus on tõlgendanud ka KELS § 10 lg-t 1 väga laialt. Sellest sättest tulenevalt peab apellant looma lapsele võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Viimsi Vallavolikogu 09.12.2014 määruse nr 25 § 1 kohaselt on MLA Viimsi Lasteaiad lasteaedade, Püünsi Kooli lasteaia ja lasteaia Väike Päike teeninduspiirkonnaks Viimsi vald. Kohtade jagamisel arvestatakse võimaluse korral vanemate soovidega, kuid vanemal ei saa olla õigust nõuda oma lapsele kohta ühes kindlas lasteasutuses, keeldudes pakutud vabast kohas mõnes teises valla haldusterritooriumil asuvas lasteasutuses. Viimsi vald on väga kompaktne ja vallas on toimiv ühistranspordisüsteem. Halduskohus sisustas mõistlikku menetlusaega ebaõigesti. Viimsi Vallavalitsuse 29.04.2011 määruse nr 15 § 2 lg-te 2 ja 13 kohaselt oli lasteaiakoha eraldamisel aluseks üldjärjekord ning 4

(8)3-14-52400 kohtade eraldamine on seotud õppeaasta kestusega (sisuliselt sama näeb ette alates 16.03.2015 kehtiv Viimsi Vallavalitsuse 05.03.2015 määrus nr 9). Alles pärast rühmade komplekteerimise lõpetamist saab kindlalt väita, kas laps saab koha või mitte. Samuti selgub vanema kindel soov lapsele soovitud ajal koht saada alles pärast seda, kui ta nõustub talle teatatud võimalusega saada koht ja sõlmib lasteasutusega vastava lepingu. Järelikult ei ole alust pidada mõistliku menetlustähtaja alguseks lapse sünnijärgset järjekorda panemist. KELS § 1 lg-st 1 tulenevalt ei ole korrektne halduskohtu seisukoht, et rühmadesse võiks igal ajal lisada uusi lapsi, sest uued lapsed ei oleks ülejäänud rühmaga samal tasemel. Halduskohus ei ole lükanud ümber valla seisukohta, et mõistliku menetlustähtaja arvestamine algab õppeaasta algusest, mil kohta taotleti. Mõistliku menetlustähtaja pikkuse osas peab arvestama, et vaidlus puudutab lasteaiakoha saamist, milleks on eelnevalt vaja vastav koht luua, mida ei ole võimalik teha üleöö ja mis nõuab suuri rahalisi vahendeid. Ei saa eeldada, et vald peaks looma sellise arvu kohti, nagu on üldjärjekorras lapsi. Iga uue koha loomine maksab hinnanguliselt 17 000 eurot, kuid kohasoovijate arv ei ole kindel enne, kui lapsevanemale on koha pakkumiseks tehtud vastav ettepanek ja saadud temalt kinnitus. Samuti ei ole täpselt planeeritav valda saabuvate laste arv, sest kasutatakse ka üüripindu jne. Vallal puudub võimalus luua lasteaiakohti igaks juhuks varuga. Vaidlust ei ole selles, et üldjärjekorra olemasolu ei ole iseenesest põhiseadusevastane, mis tähendab, et kui üldjärjekorras olev laps soovitud õppeaasta alguses kohta ei saa, tekib reaalne võimalus koha saamiseks üldjuhul alles järgmisel õppeaastal. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole vastustaja poolt lasteaiakohtade arvu suurendamiseks meetmete rakendamine menetlustoiminguks HMS § 106 tähenduses. KELS § 10 lg-s 1 sätestatud nõude täitmisega on seotud kogu Viimsi valla järjepidev tegevus, mis on suunatud lasteaiajärjekorra likvideerimisele ja uute kohtade loomisele. Mõistliku menetlusaja sisustamisel konkreetses haldusasjas ei saa jätta kõrvale objektiivseid asjaolusid, mis tingivad nii üldjärjekorra olemasolu kui ka lasteaiakoha eraldamise teatud viivitusega (üldjuhul üks õppeaasta). Lasteaiakoha nõutud ajal mittevõimaldamine ei saa olla igal juhul õigusvastane, sõltumata viivituse põhjustest ja valla tegevusest olukorra parandamiseks. Vald ei ole keeldunud lapsele koha andmisest, vaid põhjendanud, miks on koha andmine viibinud. Viimsi vald on oma võimaluste piires oluliselt suurendanud kulutusi haridusele ja loonud pidevalt juurde uusi lasteaiakohti. Asjaolu, et Rahandusministeerium on mh Viimsi valla suhtes alustanud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse § 40 lg-s 1 sätestatud finantsdistsipliini tagamise meetmete rakendamise menetlust (korrigeerimismenetlust), kinnitab täiendavalt, et uute lasteaiakohtade kiiret loomist raskendab apellandi finantsvõimekus. Halduskohus heitis ette puudulikku planeerimismenetlust, kuid ei võtnud seisukohta näidete osas, kuidas vald on detailplaneeringute menetlemist sidunud uute lasteaiakohtade loomisega. Elanike juurdevoolu valda ei saa täielikult ette näha. Praegusel hetkel võivad vanemad valida eralasteaia kohatasu suurusest (keskmine kohatasu 389,51 eurot) sõltumata, olles teadlikud, et vald peab vahe kinni maksma. Eralasteaedadele tasutavate hüvitiste kontrollimatul suurendamisel väheneb valla võimekus luua ise juurde lasteaiakohti. Viimsi valla 2015. a eelarves eralasteaias käivatele lastele planeeritud hüvitisteks kokku 1 780 000 eurot, mille arvelt saaks sisuliselt juurde luua ca 100 munitsipaallasteaiakohta. Arvestades, et Viimsi vald kompenseerib ka Tallinna linna eralasteaedades käimist ning suurem osa Viimsi lapsevanematest käib tööl Tallinna linnas, on toetamisega antud vanematele logistiliselt mugavaim võimalus töö- ja pereelu ühildamiseks. Eralasteaia XXXXXXXX kohatasu on 355,69 eurot, millest Viimsi vald hüvitab 223,69 eurot. Kohalikul omavalitsusel puudub võimalus eralasteaia pidajatele kohatasu suurusi dikteerida, kuid lapsevanem saab lisakulude vältimiseks valida odavama eralasteaia. Leppides kokku suuremas kohatasu summas, kui kohalik omavalitsus eralasteaiale hüvitab, loob vanem ise 5
(8)3-14-52400 eelduse endale kahju tekkimiseks. Viimsi vald on nimetatud teemat KELS muutmise aruteludel korduvalt tõstatanud, kuid tulemusteta. Enne oma elukoha uues piirkonnas registreerimist peetakse normaalseks, et lisaks soetatava elukoha olukorrale tutvutakse ka üldise elukorraldusega ning laste olemasolul ka neile vajalike tingimuste olemasoluga: mänguväljakud, lasteaed, kool jms (sh lasteaiakohtade piisavus ja võimalike järjekordade pikkus). Olukorras, kus igasugune lasteaiakohtade kulukuse vahe kompenseeritakse täies ulatuses, ei tekigi vanemal vajadust järjekorra vastu huvi tunda, mis viib olukorrani, kus järjekorra kättejõudmisel kohast loobutakse, kuid soovitakse siiski eelnevalt eralasteaias käimise eest makstud tasude vahe kompenseerimist. Seetõttu esinevad objektiivsed asjaolud, mis takistavad lasteaiakohtade võimaldamist ilma järjekorrata, samuti on apellant järginud vajalikku hoolsust järjekordade likvideerimiseks, samuti oleks vanematel endil võimalik astuda samme oma kulutuste vähendamiseks. Kui kohalikelt omavalitsustelt nõutakse lasteaiatasusid sisse reaalset olukorda ja tõendeid arvestamata, puudub vanematel ja eralasteaedadel igasugune huvi saavutada kokkulepe põhjendatud lasteaiatasude osas, mis toob kaasa avalike vahendite ebaõiglase kasutamise. Halduskohtu otsusest võib sisuliselt välja lugeda, et KELS § 10 lg 1 kohesel mittetäitmisel pole riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg-d 1 ja 3 kohaliku omavalitsuse suhtes üldse kohaldatavad, millega ei ole võimalik nõustuda ja nimetatud sätetes toodud asjaolud esinevad ka praegusel juhul. Isegi kui kaebajale on kahju tekkinud, ei saa ta lisaks
  1. a juulile ja augustile nõuda kahju hüvitamist ka pärast
  2. a augustit, sest vaidlust ei ole selles, et 2014/2015 õppeaasta kohast kaebaja loobus.
  3. ES vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebaja soovis lasteaiakohta juba 2013/2014 õppeaastast ja ka 2014/2015 õppeaastaks. Kui kaebaja saanuks õigeaegselt (alates 2013/2014 õppeaastast) lasteaiakoha Viimsi valla lasteaias, ei olnuks tal põhjust loobuda 2014/2015 õppeaasta keskel pakutud lastaiakohast. Hilisem koha pakkumine ei muuda varasemat õigusvastast käitumist õiguspäraseks ja kaebajal on jätkuvalt õigus nõuda valla varasema õigusvastase käitumisega tekitatud kahju hüvitamist. Praeguseks on olemas piisav kohtupraktika, millest tulenevalt on mõistlik tähtaeg lasteaiakoha andmiseks mõni kuu avalduse esitamisest arvates. Lähtuda tuleb eelkõige KELS § 10 lg-st 1, mis näeb ette kohustuse tagada lapsele koht tema 1,5-aastaseks saamisel. Väite, et rühmadesse ei saa lapsi pärast õppeaasta algust enam lisada, lükkab ümber vastustaja enda tegevus, kes pakkus kaebaja lapsele kohta 2014/2015 õppeaasta keskel. Lasteaiakohtade puudus Viimsi vallas ei ole tekkinud üleöö, vaid tegemist on ammuse probleemiga. Kaebaja pani oma lapse lastaiakoha järjekorda vahetult pärast lapse sündimist, millest tulenevalt oli vallal lasteaiakoha loomiseks aega 1,5 aastat. Viimsi valla tegevusetuse õigusvastasust on kinnitanud Tallinna Ringkonnakohus 14.11.2014 otsuses nr 3-13-
  4. Apellant ei ole ka praegusel juhul toonud välja ühtegi sellist põhjust, mis võiks viivitust õigustada. Vallal oli KELS § 10 lg-st 1 tulenev kohustus tagada kaebaja lapsele lasteaiakoht alates tema 1,5-aastaseks saamisest ehk
  5. a juulist. Kuna kaebajale pakuti munitsipaallasteaeda kohta esmakordselt alles
  6. a novembris, siis on kaebajal kohast loobumisele vaatamata kahju hüvitamise nõudeõigus sellele eelneva perioodi osas. Viimsi vald ei ole apellatsioonkaebuses esitanud tõendeid, et kaebajal olnuks mõistlikult võimalik temale tekkinud kahju vältida või selle suurust vähendada. RVastS § 13 lg-tes 1 ja 3 sätestatud asjaolusid ei esine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6
(8)3-14-52400 7. Ringkonnakohus leiab, et Viimsi valla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

§ 201

lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Praeguse vaidlusega sarnaseid küsimusi on varem käsitletud näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2015 otsuses nr 3-14-422; 27.04.2015 otsuses nr 3-13-2038; 24.04.2015 otsuses nr 3-13-1859; 30.12.2014 otsuses nr 3-12-2314; 21.11.2014 otsuses nr 3-13-1457; 14.11.2014 otsuses nr 3-13-932; 14.11.2014 otsuses nr 313-70166; 15.04.2014 otsuses nr 3-13-

  2. Apellandiga ei saa nõustuda, et kuna ES loobus Viimsi valla 11.11.2014 teatises nr M6-9-/848 (tl 68) pakutud lasteaiakohast ning taotles selle asemel lasteaiakohta alates 2015/2016 õppeaastast (tl 74), siis tuleb lugeda, et ta ei soovinudki varem kohta saada ja järelikult ei ole eelnenud perioodi eest kahju hüvitamise nõude esitamine võimalik. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et avalduse hilisem muutmine ei tee olematuks varasemas avalduses esitatud taotlust (st saada lasteaiakoht juba alates 2013/2014 õppeaastast) ega vastustaja viivitust selle lahendamisel. Praeguses haldusasjas on ES taotlenud kahju hüvitamist perioodi eest, mille kestel ei ole Viimsi vald kaebajale lasteaiakohta pakkunud. Kui lapsevanem hindab temale pakutud lasteaiakoha mingil põhjusel ebasobivaks ja loobub sellest, võib see omada tähtsust üksnes edaspidises menetluses (nt hakkab mõistlik aeg KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks uuesti kulgema). Kuivõrd ES teine laps juba käis Viimsi valla munitsipaallasteaias, siis puudub ka mõistlik alus arvata, et ES oleks oma lapse DL pannud munitsipaallasteaia koha järjekorda ilma tegeliku soovita pakutavat lasteaiakohta vastu võtta, eelistades selle asemel panna lapse eralasteaeda ja nõuda vallalt kõigi lisakulude täielikku hüvitamist.
  3. Halduskohus on mõistlikku aega KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks sisustanud kooskõlas kohtupraktikaga. Vaidlust ei ole selles, et lasteaiakohtade jagamine üldjärjekorra alusel ei ole iseenesest õigusvastane (vt Riigikohtu 19.03.2014 otsus nr 3-4-163-13, p 33; 19.03.2014 otsus nr 3-4-1-66-13, p 38), kuid nimetatud järjekorra olemasoluga ei saa õigustada mõistliku menetlusaja rikkumist. ES esitas
  4. a jaanuaris Viimsi vallale taotluse lasteaiakoha eraldamiseks alates 01.09.
  5. Seega esitati taotlus enam kui poolteist aastat ette ning selle lahendamiseks oli vastustajal aega tunduvalt rohkem kui minimaalselt nõutav mõistlik aeg. Olukorras, kus kaebaja ei olnud oma taotlust muutnud, pidi vastustaja jätkuvalt arvestama sellega, et DL vajab lasteaiakohta alates 2013/2014 õppeaastast. Seega tuleb valla viivitust ajavahemikul 01.09.2013–11.11.2014 pidada õigusvastaseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kuivõrd KELS § 10 lg 1 paneb kohalikule omavalitsusele kohustuse luua vanemate soovil kõigile pooleteiseaastaseks saanud lastele võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses, siis lapse sünniajast ja vanema taotlusest sõltuvalt tuleb lasteaiakoht vajadusel võimaldada ka õppeaasta keskel ning vald ei saa oma määrusega piirata seadusest tuleneva kohustuse ulatust. Õiguslikku alust selleks ei anna ka KELS § 1 lg 1 (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 17.09.2015 otsus nr 3-14-247, p-d 1315). Ringkonnakohus möönab, et kohaliku omavalitsuse üksusel võib olla keeruline lasteaiakohtade vajadust väga täpselt ette näha ning uute kohtade loomine on paratamatult aeganõudev ja ressursimahukas (arvestades mh koolieelsete lasteasutuste suhtes kehtestatud tervisekaitse- ja muude nõuetega), kuid omavalitsustel peaksid siiski olema andmed rahvastiku liikumise kohta ning kogemused varasemate taotlustes menetlemisest, mille alusel vajaminevat lasteaiakohtade arvu küllaltki adekvaatselt prognoosida ja muutustele operatiivselt reageerida, et tagada taotlejale koha eraldamine mõistliku aja (umbes kahe kuu) 7

(8)3-14-52400 jooksul. Viimsi vald ei ole tõendanud, et mõistliku menetlusaja ületamise tingisid praegusel juhul mingid erandlikud põhjused, mida vallal polnud võimalik ette näha. Kahtlust ei ole selles, et vastustaja on lasteaiakohtade juurdeloomisse pidevalt panustanud, kuid olukorras, kus sellele vaatamata ei suudeta KELS § 10 lg-s 1 sätestatud nõuet täita olulise viivituseta, ei saa valla tegevust ikkagi pidada õiguspäraseks. Üksikisikute KELS § 10 lg-st 1 tulenevad õigused ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist ega sellest, kas ja millisel määral riigieelarvest munitsipaallasteasutuste pidamise rahastamist toetatakse. Tegemist ei ole tingimusliku kohustusega, mida tuleks täita üksnes juhul, kui riik kohalikule omavalitsusele selleks raha eraldab. Vastustajal on võimalik esitada nõue riigi vastu, kui riik ei ole taganud vallale piisavaid finantsvahendeid oma seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks.
  1. Põhjendatud ei ole vastustaja seisukoht, et leppides eralasteaia pidajaga kokku suuremas kohatasu summas, kui kohalik omavalitsus eralasteaiale hüvitab, loob vanem ise eelduse endale kahju tekkimiseks. Usutavaks ei saa pidada, et üksikutel lapsevanematel oleks reaalne võimalus mõjutada eralasteaedade poolt nõutavate tasude suurust. Samuti ei ole vald ära näidanud, et ES-l eksisteeris reaalne võimalus valida ka madalama kohatasuga eralasteaed, kuid ta otsustas siiski kõrgema tasuga eralasteaia kasuks. Seejuures jääb XXXXXXXX lasteaia kohatasu suurus (355,69 eurot kuus) isegi allapoole vastustaja viidatud eralasteaedade kohatasu keskmisest suurusest (389,51 eurot kuus). Kaebaja poolt endale ise kahju tekitamiseks ei saa pidada sedagi, et lastega Viimsi valda elama asudes ei tutvunud ES vastustaja hinnangul piisavalt neile vajalike tingimuste olemasoluga (sh lasteaiakohtade piisavus ja võimalike järjekordade pikkus). ES esitatud kahju hüvitamise nõude tõendatust (tl 9-17; tl 31-56; tl 106-107) ja selle rahuldamise eelduste täidetust on halduskohus oma otsuses põhjalikult käsitlenud ja ringkonnakohus neil küsimustel täiendavalt ei peatu. Halduskohus ei ole välistanud RVastS § 13 lg-te 1 ja 3 kohaldatavust, vaid leidnud, et neis märgitud aluseid vastutuse piiramiseks praegusel juhul ei esine, sest vastustaja pole tõendanud, et esinenuks temast sõltumatud erakorralised põhjused, mis saanuks viivitust õigustada. Kohtud on ka haldusasjas nr 3-13-1859 sarnastel asjaoludel (lapsevanemad esitasid Viimsi vallale 30.08.2011 avalduse lasteaiakoha saamiseks alates 01.09.2013) leidnud, et kahju tekkimine ei olnud vastustajale täiesti ettenägematu ja olnuks tema poolt välditav, mistõttu ei ole alust piirata kaebaja kasuks väljamõistetava hüvitise suurust. Hüvitise väljamõistmine on põhjendatud ka
  2. a septembri eest, sest kaebaja loobus kohast alles
  3. a novembris ja seda üksnes edasiulatuvalt.
  4. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel jääb Viimsi valla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.03.2015 otsus muutmata. 12.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Viimsi vald on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 28,86 eurot (tl 129). Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole kumbki menetlusosaline andmeid esitanud. Kuna Viimsi valla apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Kaebaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad

§ 109lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.