1-11-5813/34

(09915000145)Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kriminaalasi Jalmar Atsi süüdistuses KarS § 404 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. aprilli 2012 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Jalmar Atsi kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming Prokurör prokurör Sirje Merilo Süüdistatav Jalmar Ats isikukood 37812075219; elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud kahel korral ja väärteokorras kümnel korral Kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
2. aprilli 2012 kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
3. augustil
4. Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. augustist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. augustist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu otsusega mõisteti J. Ats süüdi KarS § 404 järgi ning talle mõisteti karistuseks 2 aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 16.03.2007 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, 7 kuud vangistust, võrra ning J. Atsi liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 7 kuud vangistust. J. Atsile esitati süüdistus selles, et tema 26.11.2009 ajavahemikul kell 18.30 kuni 18.56 Rakveres, XXX elamus valas süütevedelikuga üle ning süütas seejärel põlema E.A. kuuluva korteri nr X magamistoa (lapsevoodi ning akna all asuva voodi), mille tagajärjel tekkinud tulekahjus hävis magamistuba ja sai kahjustada E.A. ja J.V. kuulunud mööbel ning kodutehnika, tekitades neile varalise kahju. Tulekahju põhjustas ohu samal ajal majas viibinud A.M., A.M., D.M., A.M., B.V, A.A., M.M., L.A., L.P., E.T., R.T. ja H.R. elule ning tervisele, kusjuures L.A. diagnoositigi vingumürgitus. Sellega pani J. Ats, süüdates võõra asja ja põhjustades sellega ohu inimeste elule ja tervisele, süüdistuse kohaselt toime KarS § 404 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsuse kohaselt ei olnud käesolevas kriminaalasjas vaidlust selles, kas süüdistuses tähendatud kuriteosündmus aset leidis, vaid põhiküsimuseks oli see, kes selle kuriteo toime pani. Maakohus märkis, et süüdistatav J. Ats ennast temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud, mäletades üksnes eelnevat riidu õe ja kannatanu J.V. raha pärast ning seda, et kui tema magama jäi, siis olid J. V. ja T.K. veel mõlemad korteris. Maakohus märkis, et J. Atsi ja J.V. omavaheline läbisaamine ei olnud juba pikemat aega hea, sest J. Ats tarvitas alkoholi ega andnud J.V. e vajalikeks kulutusteks raha. Nende omavaheline konflikt kulmineerus 26.11.2009 õhtul, kui J.V. juures oli külas T. K. ja kui J.V. otsustas esitada purjuspäi koju tulnud J. Atsile ultimaatumi, et kui viimane kommunaalkulude maksmiseks raha ei anna, siis andku korterivõtmed ära ja koligu välja. J. Atsil maakohtu otsuse kohaselt raha ei olnud, võtmed oli ta väidetavalt minema visanud ning ära ta ei olnud nõus minema, lubades J.V. , et teeb enesetapu. Maakohus märkis, et tunnistaja T. K. ütlustega on tõendatud, et J. Ats hakkas ähvardama, et kui J.V. ta välja viskab, siis korraldab ta selle eest peo, mis jääb pikalt meelde. Omavahelise konflikti tõsidust sel õhtul näitab maakohtu hinnangul see, et J.V. pöördus 26.11.2009 kell 18.24 abi saamiseks politsei poole ning kui J. Ats pärast õues suitsetamas käimist tuppa tagasi tuli ja suurde tuppa diivani peale pikali viskas, tühistas J.V. politseile tehtud väljakutse, öeldes, et vend vist rahunes maha. Maakohus märkis, et T. K. tundus, et J. Ats jäi magama, sest ta ei teinud väljagi, kui tema telefon helises, kuid J.V. arvates ei saanud vend nii ruttu magama jääda. J.V. ütlustega luges maakohus tõendatuks selle, et korterist läksid J.V. ja T. K. ära kella 18.30 paiku, sest J.V. pidi minema kella 19.00-ks trenni Rakvere Bowlingusse. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kohtul alust kahelda selles, et J.V. korterist lahkudes ukse lukustas, sest korterisse jäi tema raskes alkoholijoobes vend J. Ats. Maakohus märkis, et T. K. väitis, et tema läks ees välja ja ta ei näinud konkreetselt, kas J.V. pani ukse lukku, aga viimane on alati ukse lukku pannud. Samuti oli neil ukse lukku panemisest eelnevalt J.V. omavahel juttu, sest nad kartsid, et mõni J. Atsi sõber tuleb sinna jooma. Maakohus leidis, et kannatanu A. A. ütlustega on tõendatud see, et peale seda, kui kannatanu L. A. emaga nägi oma korteris suitsu tulemas ja tema esimesele korrusele korteri nr X ukse taha läks ja rusikaga tugevama koputamise peale J. Ats korterist välja jooksis, et korteri nr X uks ei olnud lukus. Eeltoodu võimaldab maakohtu hinnangul teha järelduse, et peale J.V. ja T. K. lahkumist korterist tegi keegi korteri ukse seestpoolt liblikast lahti, võttis kuuri võtme, läks kuuri ja tõi sealt süütevedeliku pudelid tuppa ning pärast seda ust seestpoolt ei lukustatud. Maakohtu hinnangul on J.V. ütlustega tõendatud, et ta jõudis trenni, vahetas riided ära ja hakkas saali minema, kui A. A. talle kell 18.56 helistas ja ütles, et tema korter põleb. Seega puhkes tulekahju maakohtu otsuse kohaselt kella 18.30 ja 18.56 vahel, mis on suhteliselt lühike ajavahemik. Maakohus märkis, et kannatanu L. A. ütlustega on tõendatud see, et 5-10 minutit enne seda, kui L. A. nägi suitsu kahe toa vahelt ülesse tulemas ja tema tütar A. A. alla läks, 2 tundis ta gaasi lõhna. A.A. ütlustega on tõendatud, et gaasi nende majas ei ole. Eeltoodu võimaldab maakohtu hinnangul teha järelduse, et süütamisest tulekahju avastamiseni läks mõningane aeg, kuid süütamine pidi aset leidma üsna kohe pärast J.V. ja T.K. korterist lahkumist. Eeltoodust järeldub, et J. Ats ei saanud alkoholijoobes inimesena magada, vaid ta üksnes teeskles magamist või tõusis üles uksekolksu peale, asudes koheselt peale J.V. ja T.K. lahkumist tegutsema. Maakohtu hinnangul on eluliselt ebausutav, et selle kuriteo pani väga lühikese ajavahemiku jooksul toime keegi teine kui J. Ats, sest isegi siis, kui oletada, et J.V. lahkudes korteri ust ei lukustanud ja rünne oleks olnud suunatud J. Atsi vastu, kes oli korteris, tekib küsimus, miks mindi temast elutoas mööda ja süüdati magamistuba, arvestades, et J. Ats on ise öelnud, et magamistuba oli õe tuba. Maakohus märkis et sellist inimest, kes J. Atsi peale võiks viha pidada, J. Atsil enda sõnul ei ole. Maakohtu hinnangul oli motiiv kuriteo toimepanemiseks J. Atsil, sest ta otsustas oma õele J.V. e kätte maksta selle eest, et viimane tahtis teda oma üürikorterist välja visata, ühtlasi tahtis J. Ats endalt järjekordselt elu võtta. Viimast oli J. Ats maakohtu otsuse kohaselt eelnevalt lubanud J.V. Maakohus märkis, et T.K. sõnul oli J. Ats ähvardanud, et kui J.V. ta välja viskab, siis korraldab ta selle eest peo, mis jääb pikalt meelde. Seda, et J. Ats tahtis endalt elu võtta, näitab maakohtu hinnangul asjaolu, et ta jäi enda poolt süüdatud korterisse ja sai vingumürgituse. Maakohus hindas küsimust, kas J. Ats alkoholijoobeseisundist tingituna (ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nr 86 08.02.2011 nähtuvalt oli tema veres 26.11.2009 etüülalkoholi 2,5 promilli) oli üldse suuteline sellist kuritegu toime panema. Kohus leidis, et J. Ats oli küll alkoholijoobes, kuid adekvaatne, tegutses sihipäraselt (J. Ats on ise öelnud, et ta võttis koju tulles jalanõud ära ja riided seljast, istus suures toas diivani peale), konflikti teise osapoolena karjus õe peale, käis väljas trepi peal suitsetamas ning väljast tagasi tulles viskas suurde tuppa diivanile pikali. Maakohtu hinnangul sai selle kuriteo toime panna ainult J. Ats ka seetõttu, et tema selle korteri elanikuna teadis kuurivõtme asukohta, kuuriboksi asukohta (arvestades seda, et tegemist oli mitmekorterilise majaga) ja seda, et kuuris hoiti süütevedeliku pudeleid (tema oli kütnud ahju ning oli süütevedelikku kasutanud suvel grillimisel). Seda, et kuuris oli käidud, näitab maakohtu otsuse kohaselt asjaolu, et kuuri uks ei olnud 27.11.2009 kontrollimisel lukustatud ja kuuris olema pidanud süütevedeliku pudelid leiti korterist. Maakohtu hinnangul on küsimusele, miks oli vaja tuua kuurist tuppa süütevedeliku pudelid, kui neid kasutati üksnes suvel grillimiseks, mitte küttekolletesse tule tegemiseks, ainult üks vastus – süütevedelikku kasutati korteri süütamiseks. Maakohtu hinnangul on välistatud versioon, et keegi tahtis J. Atsi kuriteos süüdi lavastada ja sokutas pärast tulekahju need süütevedeliku pudelid sinna korterisse. Maakohus märkis, et tunnistajate M.K. ja U.K. ütlustega on tõendatud, et päästjatena 26.11.2009 pärast tulekahju kustutamist suitsutuulutust tehes märkasid nad elutoas kamina juures tühja süütevedeliku pudelit ning M. K. väitel sel ajal kindlasti kõrvalisi isikuid korteris ei käinud. Maakohtu hinnangul ei saa M. K. ja U. K. kui päästjatele ette heita seda, et nad teist süütevedeliku pudelit ei märganud, sest nende ülesandeks oli kustutada korter ja teostada põhjalikku vaatlust üksnes kannatanute otsimisel. Maakohtu hinnangul on see, miks pärast tulekahju kustutamist teised inimesed ja J.V. ise korteris dokumente võtmas käies süütevedeliku pudeleid, mida seal tema sõnul kindlasti ei oleks tohtinud olla, ei märganud, seletatav sellega, et korteris oli pime ja tahmane ning valgustamiseks kasutati taskulampe. Maakohus märkis, et järgmisel päeval korteris käies märkas süütevedeliku pudeleid esimesena Urve Reimann, kes juhtis sellele ka menetleja (tunnistaja A.T.) tähelepanu. Maakohus leidis, et põlevvedelikuekspertiisiga sündmuskohalt Rakvere, XXX maja hoovist 02.12.2009 kaasa võetud madratsi serva polstrist võetud proovist põlevvedelike ja nende jääkide mitteleidmine ei välista süütevedeliku (mille jäägid korterist leiti) kasutamist süütamisel, sest süütevedeliku näol on tegemist väga kergesti lenduva ainega. Maakohus tõi välja, et ekspert L.R. andis tulekahjuekspertiisiakti sisu selgitamiseks ütlusi, mille kohaselt ei ole palja silmaga võimalik öelda, kas magamistoas sedastatud kahjustuse ulatus ja kahjustuse iseloom võimaldab 3 järeldada, et selle tulekahju põhjustanud lahtise tule allika termilise toimega kaasnes ka mingi põlevvedeliku kasutamine, sest kolded olid küllaltki hajutatud. See võis L.R. ütluste kohaselt siiski nii olla, kuna tegemist ei olnud lokaalse ühest kohast sissepõlemisega, vaid madratsite peal jooksid justkui rajakesed. Maakohus käsitles KarS § 404 sisu ning märkis, et kohtulikul uurimisel leidis tõendamist see, et kahekorruselise kaheksa korteriga puidust elumaja ühe esimese korruse korteri magamistoa (lapsevoodi ning akna all asuva voodi) süütamise tagajärjel puhkenud tulekahju põhjustas ohu samal ajal majas viibinud A.M., A.M., D. M, A. M, B. V., A.A. , M.M., L. A., L.P., E.-M. T., R. T. ja H. R. elule ning tervisele, kusjuures L.A. diagnoositigi vingumürgitus. Maakohus leidis, et arvestades süüdistatava J. Atsi käitumist pärast J.V. ja T.K. korterist lahkumist, saab tõendite kogumi pinnalt teha järelduse, et võõra asja süütamine on toime pandud kavatsetult, kuid tagajärje suhtes oli J. Atsil kaudne tahtlus. Maakohtu hinnangul pidas J. Ats täiskasvanud inimesena, tulenevalt oma elukogemusest ja psüühilisest seisundist võimalikuks, et mitmekorterilise puidust elumaja ühe esimese korruse korteri süütamisega seatakse ohtu kõikide selles majas samal ajal viibinud inimeste elu ja tervis. Kohus leidis, et süüdistatava J. Atsi käitumises esinevad KarS § 404 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu J. Atsi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja J. Atsi suhtes uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. Apellant on seisukohal, et kohus rikkus J. Atsi suhtes süüdimõistvat otsust tehes oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kuna J. Atsi süü on temale esitatud süüdistuses tõendamata ning kohtuotsuse pinnalt ei ole jälgitav maakohtu siseveendumuse kujunemine. Apellatsiooni kohaselt on maakohus jätnud J. Atsi ütlused põhjendamatult tõendikogumist kõrvale ning otsuse aluseks on kaudsed tõendid ja valdavalt oletustel põhinevad kohtu järeldused süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste tõendatuse osas. Kaitsja leiab, et kohtu järeldused tõendamiseseme asjaolude esinemise kohta ei tugine tõendite ammendaval analüüsil ning kohus ei ole andnud sündmuste arengule ja tõendites esinevatele vastuoludele hinnangut tervikuna, vaid on hinnanud tõendeid valikuliselt. Selline tõendite hindamine on kaitsja hinnangul käsitletav kohtuotsuse põhjenduste puudumisena, mis tõi kaasa põhjendamatu kohtuotsuse. Nii ei selgu kohtuotsusest, mille alusel loeb kohus tõendatuks, et korterist leitud süütevedeliku pudelid pärinevad kuurist, või millel rajaneb kohtu järeldus, et süütamine on toimunud süütevedeliku kasutamisega, kuigi madratsist võetud põlevvedeliku proov ekspertiisiakti kohaselt süütevedelikku ei sisaldanud. Kaitsja märgib, et selles kohtuasjas ei ole üle kuulatud ühtegi tunnistajat, kes süüdistuses kirjeldatud sündmust (süütamist) vahetult tajusid ning kohus on jätnud alusetult üle kuulamata tunnistaja A.K., kes pärast tulekahju kustutamist valvemenetlejana sündmuskohta vaatles ja pildistas. Kaitsja märgib, et kohtuotsuse kohaselt puhkes tulekahju kella 18.30 ja 18.56 vahel ning hinnates tõendeid valikuliselt, on kohus jätnud hindamata õiendi politseile laekunud väljakutsest, mille kohaselt on 26.11.2009 kell 18.24 registreeritud politsei infosüsteemis J.V. pöördumine selle kohta , et „joobes vend ei anna teatajale tagasi korterivõtit“. Kohtu järelduse kohaselt pidid tunnistaja T. K. ja kannatanu J.V. hiljemalt 4 minutit pärast politseisse teate edastamist korterist lahkuma, kuid nende kohtus antud ütlustele tuginedes viibisid nad korteris veel ligikaudu 15-20 minutit. Samas on J.V. andnud ütlusi, et ta lahkus koos T.K. ga korterist kell 18.30 ja kohus luges selle asjaolu kannatanu ütluste alusel tõendatuks. Apellant leiab, et kui kohus oleks hinnanud kogumis kannatanu ja tunnistaja ütlusi ning asetanud need konteksti politsei pöördumises sisalduva teabega, siis ei oleks kohus eeltoodud järeldusele tulla saanud. Apellatsiooni kohaselt jääb kohtuotsuse lugejale arusaamatuks, miks on eluliselt ebausutav, et kuriteo pani toime keegi teine kui J. Ats. Apellandi hinnangul lähtub kohus selle järelduse tegemisel oletusest, et J.V. lahkudes korteri ust ei lukustanud ja teisest oletusest, et kui rünne 4 oleks suunatud J. Atsi vastu, siis poleks olnud põhjust minna temast mööda ja süüdata magamistuba. Kaitsja leiab, et oletus, mille kohaselt oleks rünne võinud olla suunatud süüdistatava vastu, on kontekstiväline ning selle tegemiseks puudus kohtul alus. Samuti on ekslik kohtu järeldus, et J. Ats tahtis endalt elu võtta, kuna jäi enda poolt süüdatud korterisse ja sai vingumürgituse. Apellatsiooni kohaselt ei andnud ekspert L. R. kategoorilist arvamust, et tulekahju põhjustanud lahtise tule allika termilise toimega oleks kaasnenud mingi põlevvedeliku kasutamine, vaid möönas, et see võis niimoodi olla. Kaitsja hinnangul välistas põlevvedeliku kasutamise tulekahju tekkimisel põlenud madratsi servast võetud põlevvedeliku proov, millest ekspertiisi käigus põlevvedelikke ega nende jääke ei leitud ning kohtu poolt tehtud vastupidine järeldus rajaneb oletusel. Apellant ei nõustu ka kohtu järeldustega J. Atsi subjektiivse koosseisu tunnuste hindamisel. Apellandi hinnangul ei olnud kohtul ühtegi otsest ega kaudset tõendit, millest kogumis teiste tõenditega saanuks järeldada süüdistatava käitumist peale T.K. ja J.V. korterist lahkumist ning järeldada J. Atsi kavatsetust teo toimepanemisel. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
9. Ringkonnakohtu 11.06.2012 määrusega määrati käesoleva kriminaalasja läbivaatamine KrMS § 331 lg 11 alusel kirjalikus menetluses. Sama määrusega anti apellatsioonimenetluse pooltele võimalus esitada kohtule oma seisukohti. Menetlusosalised seisukohti ei esitanud.
10. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, sealhulgas maakohtu istungi protokolle, andnud võimaluse süüdistatavale, kaitsjale ja prokurörile apellatsioonimenetluses seisukohtade esitamiseks, leiab, et süüdistatava kaitsja apellatsioon, milles on taotletud süüdistatava J. Atsi õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses KarS § 404 järgi, on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu süüdimõistev otsus tuleb jätta muutmata.
11. Apellatsioon on esitatud tõendite hindamisele ja sellest tulenevalt taotletakse ringkonnakohtult maakohtu järelduste ümberhindamist ja õigeksmõistva kohtulahendi tegemist. Kaitsja on apellatsioonis asunud seisukohale, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus kaitsja taolise üldsõnalise arvamusega ei nõustu, sest apellatsioonis pole esitatud selliseid motiive ja järeldusi, millised lubaks ringkonnakohtul kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhiosas (2 kd tl 12-17) lõpptulemina siseveendumusele rajanevalt süüdistust kinnitavates järeldustes. Maakohus on ära näidanud süüdistatava poolt toimepandud KarS § 404 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Eelnevast tulenevalt ei kuulu ka maakohtu kohtulahend tühistamisele.
12. Apellatsioonis leitakse muuhulgas, et maakohtu otsuses on rikutud kohtuotsuse motiveerimise nõuet, millise väitega ringkonnakohus ei nõustu. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kohtuotsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduste puudumist (RKKKo-d asjades 3-1-1-195-05 p 15 ja 3-1-1-57-99 p 6.1) Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (RKKKo-d nr 3-1-1-5-08, 3-1-1-43-05, p 6).
13. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse kohaselt KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millistele tõendile tugineda. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus seoses J. Atsi poolt toime pandud süütamisega arvestanud kõiki asjaolusid, mis olemuselt on asja lahendamisel tähtsust omavad ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist. Maakohtu lahendi ülesehitus esmalt 5 tõendite (sealhulgas isikuliste) sisus ja hiljem järeldustes, on põhjalik ja jälgitav. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus apellatsiooni väitega, et maakohtu otsuses ei ole jälgitav siseveendumuse kujunemine. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda eriti siis kui tegemist on kaebemenetlusega ning apellant esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo-d nr 31-1-92-11, 3-1-1-48-12)
14. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni seisukohaga, et maakohus on jätnud J. Atsi ütlused põhjendamatult tõendikogumist kõrvale ning otsuse aluseks on kaudsed tõendid ja oletused. Maakohus on andnud J. Atsi kaitseversioonina esitatud ütlustele hinnangu ning põhjendanud, miks neid ei saa pidada usaldusväärseks. Tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend - sõltumata viimatinimetatud asjaoludest on kohus tõendite hindamisel vaba, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (RKKKo-d 3-1-1-15-12, 3-1-1-8-10). Kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Seega tuleb kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis.
15. Olukorras, kus süüdistatav eitab oma süüd kuriteo toimepanemises ongi maakohus õigustatult lähtunud kuriteosündmuse hindamisel kriminaalasjas kogutud kaudsetest tõenditest. Kaudsete tõendite maht on käesolevas asjas küllaldane, et lugeda tuvastatuks J. Atsi süü. Kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud kaudsetele tõenditele tuginevalt, s.t rajanevalt sellistele tõenditele, milles ei sisaldu teavet otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Taolisi fakte on maakohus ka põhjalikult analüüsinud. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel (RKKKo nr 3-1-1-15-10). Tõendi usaldusväärsus ei sõltu sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga (RKKKo nr 3-1-1-810). Apellatsioonis kaitseversioonina esitatud kahtlused on olnud teada juba maakohtule ja maakohus on nendele põhilises hinnangu andnud ning need ümber lükanud.
16. Kaitsja märgib apellatsioonis, et kriminaalasjas ei ole üle kuulatud ühtegi tunnistajat, kes süüdistuses kirjeldatud sündmust (süütamist) vahetult tajusid. Ringkonnakohus leiab, et taoline seisukoht on asjakohatu, sest kohtupraktika kohaselt pannakse kaalukas osa süütegusid (sealhulgas süütamised) toime olukorras, kus vahetuid sündmuse pealtnägijaid pole. Veel heidab kaitsja maakohtule ette seda, et kohus on jätnud alusetult üle kuulamata tunnistaja A.K. Kriminaalasja materjalidest (tl 105-108) nähtub, et maakohus on korduvalt esitanud Politseija Piirivalveametile järelpärimisi seoses A. K. sundtoomise ja tagaotsimisega, kuid tagajärjetult. A. K. asukohta ei õnnestunud kindlaks teha. Seega ei saa maakohtule ette heita olukorda, kus A. K. jäi tunnistajana üle kuulamata.
17. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega, mille kohaselt ei ole eluliselt usutav, et raskes alkoholijoobes J. Ats kannatanu J.V. ja tunnistaja T.K. juuresolekul magama jäänuna, pärast nende lahkumist korteri süütas. 6 Maakohus on esitanud sellekohase põhjaliku motiveeringu (2 kd tl 15). Muuhulgas on maakohus põhjendanud, et J. Atsi ja tema õe J.V. läbisaamine oli juba pikemat aega konfliktne ning konflikt kulmineerus 26.11.2009 õhtul. Nimelt ei olnud süüdistatav J.V. e pikema aja jooksul andnud kommunaalkulude maksmiseks raha ja kui J.V. nimetas süüdistatavale seejuures korterist väljakolimise nõude, ähvardas J. Ats enesetapuga, samuti ähvardas tunnistaja T.K. kuuldes korraldada ürituse, mis jääb pikalt meelde.
18. Kaitsja on apellatsioonis esitanud ka vähetähtsaid asjaolusid, mis ei oma olulist kaalu sündmuse toimumise hindamisel tervikuna. Nii märgib kaitsja, et kohtuotsuse kohaselt puhkes tulekahju kella 18.30 ja 18.56 vahel ning hinnates tõendeid valikuliselt, on kohus jätnud hindamata õiendi politseile laekunud väljakutsest, mille kohaselt on 26.11.2009 kell 18.24 registreeritud politsei infosüsteemis J.V. pöördumine selle kohta , et „joobes vend ei anna teatajale tagasi korterivõtit“. Kohtu järelduse kohaselt pidid tunnistaja T. K. ja kannatanu J.V. hiljemalt 4 minutit pärast politseisse teate edastamist korterist lahkuma, kuid nende kohtus antud ütlustele tuginedes viibisid nad korteris veel ligikaudu 15-20 minutit. Samas on J.V. andnud ütlusi, et ta lahkus koos T.K. ga korterist kell 18.30 ja kohus luges selle asjaolu kannatanu ütluste alusel tõendatuks. Ringkonnakohus leiab, et millisel ajahetkel nimetatud isikud ajalises nihkes minutilise täpsusega lahkusid, ei oma rõhuvat tähtsust süütamise asjaolude ja sellekohaste tõendite hindamisel. Kohtupraktika kinnitab pidevalt isikute mõneti erinevat ajataju varasemalt asetleidnud sündmuste toimumise ajalises meenutamises ja täpsema ajahetke hindamises, isikute endi viibimise korral sündmuste keskmes. Seetõttu tuleb arvestada nende võimaliku ajalise eksimusega, mis aga ei pea veel kahtluse alla seadma kuriteosündmust ja süüdistatava süüd süütamise toimepanemises.
19. Apellatsiooni kohaselt rajanevad oletustel ka maakohtu järeldused, mis tuginevad A.A. ütlustele, et peale J.V. ja T.K. korterist lahkumist „tegi keegi korteri ukse seestpoolt liblikast lahti, võttis kuuri võtme, läks kuuri ja tõi sealt süütevedeliku pudelid tuppa ning pärast seda ust seestpoolt ei lukustatud“. Kaitsja hinnangul puudus kohtul igasugune tõenduslik alus järeldada korteriukse avamist seestpoolt, kuuri avamist ja süütevedeliku pudelite tuppa toomist. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu, sest seejuures on maakohus põhjendanud oma seisukohta kannatanu A.A. ütlustest tulenevalt, kes pärast suitsu avastamist oma korteris, läks kolkis korteri nr 4 uksele, kust seejärel jooksis välja J. Ats ning sel hetkel ei olnud korteri uks lukus. Nõustuda tuleb maakohtu järeldusega, et olemasolevate tõendite ja kindlalt tuvastatud ajaliste raamide puhul asus J. Ats kohe pärast J.V. ja T.K. lahkumist tegutsema, s.o süütamiseks valmistuma.
20. Apellatsiooni kohaselt ei selguvat otsusest, mille alusel loeb kohus tõendatuks, et korterist leitud süütevedeliku pudelid pärinevad kuurist, või millel rajaneb kohtu järeldus, et süütamine on toimunud süütevedeliku kasutamisega, kuigi madratsist võetud põlevvedeliku proov ekspertiisiakti kohaselt süütevedelikku ei sisaldanud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni eelneva väitega, sest maakohus on süsteemse analüüsi tulemusena leidnud, et süütamise sai toime panna ainult J. Ats ka seetõttu, et tema selle korteri elanikuna teadis kuurivõtme asukohta, kuuriboksi asukohta ja seda, et kuuris hoiti süütevedeliku pudeleid (tema oli kütnud ahju ning oli süütevedelikku kasutanud suvel grillimisel). Seda, et kuuris oli käidud, näitab maakohtu otsuse kohaselt asjaolu, et kuuri uks ei olnud 27.11.2009 kontrollimisel lukustatud ja kuuris olema pidanud süütevedeliku pudelid leiti korterist. Maakohus on õigustatult järeldanud, et küsimusele, miks oli vaja tuua kuurist tuppa süütevedeliku pudelid, kui neid kasutati üksnes suvel grillimiseks, mitte küttekolletesse tule tegemiseks, on ainult üks vastus – süütevedelikku kasutati korteri süütamiseks. Käesolevas asjas tulekahjuekspertiisiakti eksperdiarvamuse kohaselt paiknes magamistoas vähemalt kaks sõltumatut tulekahjukollet, mis asuvad akna all voodis ja lapsevoodis. Tulekahju on põhjustanud lahtise tule allika termiline toime (1 kd tl 33-38). Apellatsiooni kohaselt ei andnud ekspert L. R. kategoorilist arvamust, et tulekahju põhjustanud lahtise tule allika termilise toimega oleks kaasnenud mingi põlevvedeliku kasutamine, vaid 7 möönas, et see võis niimoodi olla. Kaitsja hinnangul välistas põlevvedeliku kasutamise tulekahju tekkimisel põlenud madratsi servast võetud põlevvedeliku proov, millest ekspertiisi käigus põlevvedelikke ega nende jääke ei leitud ning kohtu poolt tehtud vastupidine järeldus rajaneb oletusel. Apellatsiooni eelnimetatud väide ei sea kindlasti kahtluse alla süüdistatava süülist tegevust süütamisel, sest tulekahjuekspertiisakti selgitades ja küsimusele kas tulekahjuga seonduvalt kaasnes ka mingi põlevvedeliku kasutamine, vastas ekspert maakohtus, et palja silmaga pole seda võimalik öelda, sest tulekolded olid hajutatud, kuid see võis nii olla. Samas ta lisas, et võis olla tegemist põlevvedeliku kasutamisega, sest ei esinenud lokaalset ühest kohast sissepõlemist, vaid nagu rajakesed jooksid madratsite peal (1 kd tl 162).
21. Alusetu on apellatsiooni väide, et maakohus pole tähelepanu omistanud süüdistatava subjektiivse süüteokoosseisu tunnuste hindamisele. Arvestades maakohtu poolt enne J.V. ja T.K. lahkumist tuvastatud sündmusi (J. Atsi poolsed ähvardused ettearvamatute sündmuste võimalikust toimumisest; konflikti reaalsus ja tõsiseltvõetavus, kus J.V. pöördus 26.11.2009 kell 18.24 politseisse) on õigustatult tehtud järeldus süüdistatava kavatsetud tegevuses võõra asja (korteri) süütamisel. Samas tõusetub küsimus kas käesoleval juhul saabki joobeseisundis oleva isiku igasugusele tegevusele (sealhulgas kuritahtlikule) selle kõigis detailides olla loogiline seletus, millele soovitakse mõistlikku põhjendust leida.
22. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et J. Ats ei maganud sügavalt kuriteosündmusele eelnevalt, vaid teeskles magamist ning asus koheselt peale J.V. ja T.K. lahkumist tegutsema süütamise eesmärgil. Maakohus on siseveendumusele rajanevalt andnud ammendava vastuse ja tõenditest tulenevalt reastanud asjaolud, kus süütepudelites olnud süütevedelikku kasutati korteri süütamiseks. Nimelt teadis just J. Ats süüdistuses märgitud ajahetkel süütevahendi olemasolust ja sellele ligipääsust. Siinjuures on õigustatult viidatud tunnistajate M. K. ja U. K. ütlustele, kes päästetöötajatena märkasid elutoas tühja süütevedeliku pudelit. Maakohus on küllaldaselt motiveerinud otsuse põhjendustes, miks kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna keegi teine peale J. Atsi. On eluliselt mitteusutav, et käesoleva süütamise pani uuritava lühikese ajavahemiku jooksul toime keegi teine peale J. Atsi. Milline pidi olema sellisel juhul süütamise motiiv, olukorras, kus korteris viibis ka J. Ats ja miks süüdati sellisel juhul J.V. magamistuba. Küll oli eelneva konfliktse ja ähvardava käitumise põhjal motiiv alkoholijoobes J. Atsil, kes otsustas süütamisega õele kätte maksta. Tiit Lõhmus Mati Kartau 8 Aarne Sarjas