Obsah (9)

§ 80§ 90§ 35§ 294§ 95§ 39§ 68§ 92§ 94

2-09-67268 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Geete Lahi Otsuse avalikult teatavaks 10. september 2012, kell 16.00 tegemise aeg ja koht Tallinn, Kentma

§ 80

lg-st 1, VÕS § 305 lg-st 3 ja VÕS §-st 1039, palus hageja kohustada kostjaid talle üle andma 2 küpsetusahju EUROMAT 8 M IS 500, 2 kergituskappi GS 20 + IS 500, tainarullimismasina Seewerondo, spiraalsegaja Diosna, kuklipressi Eberhardt. Kostja 1 vastuväited Kostja ei tunnista hageja nõudeid ja vaidleb neile täies ulatuses vastu. Seadmete omanik on kostja 1, mistõttu puudub hagejal hagiavalduses märgitud alustel nõue kostja vastu seadmete väljaandmiseks. Kostja 1 omas seadmete suhtes üürileandja pandiõigust VÕS § 305 lg-st 1 tulenevalt. Üürileandja pandiõigus ei ulatu VÕS § 305 kohaselt üksnes üürnikule kuuluvatele asjadele. See ilmneb üheselt VÕS § 305 lg-st 3, millest järeldub, et üürileandja pandiõigusega võivad olla koormatud ka kolmandate isikute vallasasjad, mis asuvad üüritud ruumis. Nimelt eelnevad üürileandja pandiõigusele kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule, samuti üürniku valduses olevatele asjadele, mis on omanikult või eelmiselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil omaniku või eelmise valdaja tahte vastaselt välja läinud (VÕS § 305 lg 3). Juhul, kui OÜ XXX ja XXX vahel 03.02.2009 sõlmiti tõepoolest ruumides asunud seadmete suhtes müügileping ning 04.08.2009 müüs XXX seadmed hagejale, tuleb XXX ja hagejat käsitleda kui võimalikke kolmandaid isikuid, kelle õigused võisid eelneda kostja 1 kui üürileandja seaduse alusel tekkinud pandiõigusele. Isegi kui vastavad müügilepingud sõlmiti, ei saanud hageja õigused üürileandja pandiõigusele eelneda. VÕS § 305 lg-st 3 tulenevad eeldused, millisel juhul kolmandate isikute õigused üürileandja pandiõigusele eelneda saavad. Selleks on üürileandja teadmine või teadma pidamine kolmandate isikute õigustest või asjade varastamine, kadumine või muul viisil eelmise omaniku või valdaja tahte vastaselt valdusest väljaminek. Kuna vaidluse all ei ole asjade varastamine, kadumine või muul viisil hageja tahte vastaselt asjade valduse kaotamine, saab kõne alla tulla üksnes kostja 1 teadmine või teadma pidamine kolmandate isikute õigustest. Kolmandate isikute õiguste eelnemiseks üürileandja pandiõigusele peab üürileandja teadmise või teadma pidamise tuvastama pandiõiguse tekkimise hetke seisuga. Sellisele seisukohale on jõudnud Riigikohus 11.03.2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08 tehtud lahendis (p 12). 3 2-09-67268 Kostjale 1 ei ole teada täpne aeg, millal seadmed ruumidesse OÜ XXX poolt toodi, kuid seda tehti hiljemalt 2008 alguses elik enne 03.02.2009, mis nähtub nimetatud kuupäeval OÜ XXX ja XXX vahel sõlmitud seadmete müügilepingu punktist 2.

1. Seega tekkis üürileandja pandiõigus seadmete suhtes enne 03.02.
2. Eeltoodust järeldub, et XXX või hageja õiguste eelnemiseks kostja 1 kui üürileandja pandiõigusele pidanuks OÜ XXX või kolmas isik teavitama kostjat 1 vastavatest õigustest hiljemalt 03.02.
3. Üksnes vastav teavitamine oleks taganud kolmanda isiku õiguste eelnemise üürileandja pandiõigusele ning pandiõiguse lõppemise seadmetele VÕS § 306 lg-s 4 sätestatud eelduste täitumisel. OÜ XXX ega ükski kolmas isik ei teavitanud kostjat 1 kui üürileandjat seadmete OÜ-le XXX mittekuulumisest. Seda ei tehtud 03.veebruariks 2009 ega ole tehtud ka pärast nimetatud kuupäeva. Esimest korda sai kostja 1 teada seadmete suhtes sõlmitud müügilepingutest 14.
4. 2009 hageja poolt edastatud pretensioonist. Selleks ajaks oli kostja 1 üürileandja pandiõigust juba teostanud ning seadmete omandiõigus oli kostjale 1 üle läinud. Isegi juhul, kui üürileandjat oleks teavitatud seadmete suhtes kehtivatest kolmandate isikute õigustest, tähendab kolmandate isikute õiguste eelnemine üürileandja pandiõigusele seda, et kolmas isik saab oma õigusi üürileandja suhtes eelistatult maksma panna. Kui aga kolmas isik oma õigust maksma ei pane, ei välista tema õiguse eelnemine üürileandja pandiõigusele üürileandja pandiõiguse teostamist. Hageja esitas oma pretensiooni alles 14.10.2009, kuigi 04.08.2009 sõlmitud müügilepingu punkt 7 kohaselt pidi XXX talle seadmed üle andma 10 tööpäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Seega oli hageja kolmanda isikuna oma õiguste maksmapaneku võimalusest teadlik juba hiljemalt 19.08.
5. Kuna kostjat 1 ei teavitatud enne pandiõiguse realiseerimist, st enne 26.08.2009 OÜ-ga XXX ruumides asunud vallasasjade müügilepingu sõlmimist, asjade suhtes kehtivatest kolmandate isikute õigustest, ei saanud kostja 1 olla nendest teadlik. Välistatud on ka võimalus, et kostja 1 pidi olema kolmandate isikute õigustest teadlik, kuna

§ 90

lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seega on üürileandja õigustatud eeldama, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule. Tuginedes

§ 90lg 1 ja VÕS § 305 lg 3 oli kostja 1 pandipidajana heauskne.

Kostja 1 ei teadnud ega pidanudki teadma, et ruumidesse OÜ XXX poolt toodud seadmed ei kuulu üürnikule. Arvestada tuleb TsÜS §-s 139 ja

§ 35

lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt kehtib kõnesolevas vaidluses kostja 1 heausksuse eeldus, kuni ei ole tõendatud vastupidist. OÜ XXX on 26.08.2009 kostjaga 1 sõlmitud müügilepingu punktide 1.

1. ja 1.
2. koostoimes kinnitanud, et ruumides asuvad vallasasjad on tema omandis ning neid ei ole kellelegi võõrandatud. See seab kahtluse alla hagiavalduse lisana esitatud 03.02.2009 ja 04.08.2009 müügilepingute tegeliku vormistamise aja. Kostja 1 omandas OÜ-lt XXX pandiõiguse teostamise tulemusel seadmed. VÕS § 305 lg 4 kohaselt kohaldatakse üürileandja pandiõigusele

-s vallaspandi kohta sätestatut, kui VÕS üürileandja tagatist reguleerivast jaost ei tulene teisiti.

§ 294

lg 4 kohaselt võivad pantija ja pandipidaja leppida kokku panditud asja müügi viisis, mis erineb

§ 294lg-s 1 sätestatust.

Tulenevalt asjaolust, et OÜ XXX üüritud ruumides tegutses restoran, mille sisustuse müük iga eseme kaupa eraldi oleks olnud ebamõistlikult aeganõudev ja kulukas, leppisid kostja 1 ja OÜ XXX kokku ruumides asuvate vallasjade müümises kosjale 1. 4 2-09-67268 Viimane oli kogu sisustuse omandamisest huvitatud kostjale 1 kuuluval territooriumil tegutseva ärilinnaku tõttu, kuna kostja 1 kui ärilinnaku rajaja ja operaatori huvides oli ärilinnaku töötajatele lähedalasuva suure valikuvõimalusega toitlustuskoha olemasolu tagamine. Käesolevaks ajaks on kostja 1 andnud äriruumid kostja 2 kui uue toitlustusteenuse pakkuja kasutusse. Kostja 1 ja OÜ XXX ühiseks tahteks oli kogu ruumide sisustuse võõrandamine üürileandjale. Seetõttu lisati müügilepingule OÜ XXX poolt esitatud varade nimekiri, mille vastavust tegelikkusele kontrolliti visuaalselt, kuid nimekirjas kajastatud esemete üksikasjalikku arvu ei kontrollitud. Kostja 1 on seisukohal, et see ei tähenda, et ruumides asunud asjade, sh seadmete omandiõigus ei ole kostjale üle läinud. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja 1 on saanud seadmete (kaudse) valduse. Hageja ei saa esitada nõuet kostja 1 vastu. Hageja on tuginenud

§ 80

lg-le 1, mille kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sätte kohaldamine eeldab, et hagejal on seadmete suhtes omandiõigus ning kostja 1 valdab seadmeid õigusliku aluseta.

§ 95

lg 1 kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Kostja 1 on VÕS § 305 lg 3 tuginedes põhistanud enda heausksust pandipidajana. Kuna kostja 1 omandas seadmed pandiõiguse realiseerimise tulemusel, on kostja 1 heauskne ka seadmete omandajana. Kostja 1 esitas täiendatud seisukoha kohtule, mille kohaselt puudus OÜ XXX ja OÜ XXX vahel

1. veebruaril 2009.a sõlmitud lepingus nr 090203 asjaõiguslik kokkulepe seadmete omandi üleandmiseks. Lisaks ei nähtu OÜ XXX ja OÜ XXX vahel
2. veebruaril 2009.a sõlmitud lepingust nr 090203 selget kokkulepet ostuhinna tasumise korra kohta, samuti pole ostuhinna tasumine tõendatud. Kostja 1 hinnangul tõendaks suulise asjaõigusliku omandi üleandmise kokkulepet üksnes ostuhinna tegelik tasumine ning seadmete omandi ülemineku kajastamine mõlema lepingupoole raamatupidamisdokumentides, samuti valduse üleandmine. Kostja 1 on seisukohal, et üksnes OÜ XXX poolt seadmete omandi saamisega ning juhul, kui omandi saamine on tõendatud, saab kõne alla tulla OÜ XXX ja hageja vahel
3. augustil 2009.a sõlmitud müügilepingu alusel seadmete omandi üleminek hagejale. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et OÜ XXX ei ole andnud
4. veebruaril 2009.a sõlmitud lepingu nr 090203 punktis 4.1 toodud tähtaja jooksul (so hiljemalt
5. augustil 2009.a) seadmete valdust OÜ-le XXX. Samuti puudub vaidlus selle üle, et OÜ XXX kasutas ruume, milles seadmed asusid,
6. juulini 2009.a. See tähendab, et alates
7. augustist 2009.a kaotas OÜ XXX otsese valduse seadmetele. Valduse kaotusega valdus lõpeb (

§ 39lg 1), mis tähendab ühtlasi ka kaudse valduse lõppemist.

Eeltoodust tulenevalt ei ole OÜ XXX kunagi seadmete otsest valdust saanud, võimalik kaudne valdus on aga lõppenud alates

1. augustist 2009.a. Kostja 1 on seisukohal, et
2. augustil 2009.a sõlmitud müügilepingu alusel ei ole hageja saanud seadmete omanikuks. Viimane ei ole hageja poolt tõendatud. Kostja 1 leiab, et OÜ XXX ja kostja 1 vahel sõlmitud müügilepingu alusel on kostja 1 saanud seadmete omanikuks. Kostja 1 leiab, et hagejal puudub nõue kostjate vastu. Kostja 2 vastuväited Kostja 2 hagi ei tunnista. Ühineb kõigi kostja 1 vastuväidete ja tõenditega. Kostja 2 rõhutas täiendavalt, et hageja ei ole tõendanud tema omandiõigust vaidlusalustele asjadele ning kuivõrd

§ 80

lg.1 kohaldamine eeldab hageja poolt tema omandiõiguse tõendamist, puudub alus hagi rahuldamiseks nimetatud alusel. Menetluse käik 5 2-09-67268 02.12.2012 otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata. 03.01.2011 esitas hageja nimetatud otsuse peale apellatsioonkaebuse. 28.04.2012 rahuldas Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Harju Maakohtu 02.12.2010 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtu põhjendused TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega, ära kuulanud pooled ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle. • 04.08.2009 sõlmisid OÜ XXX ja hageja müügilepingu, mille kohaselt müüs OÜ XXX hagejale lepingu p-s nimetatud vara: 2 küpsetusahju EUROMAT 8M IS 500, 2 kergituskappi GS 20+IS 500, tainarullimismasina Seewerondo, spiraalsegaja Diosna ja kuklipressi Eberhardt 600 000 krooni eest (p 3, 4). • 03.02.2009 ostu-müügilepingus nr 090203, mille sõlmisid OÜ XXX ja OÜ XXX, märgitu kohaselt soovis OÜ XXX2 küpsetusahju EUROMAT 8M IS 500, 2 kergituskappi GS 20+IS 500, tainarullimismasina Seewerondo, spiraalsegaja Diosna ja kuklipressi Eberhardt osta OÜ-lt XXX, kusjuures müüja võis nimetatud vara tasuta kasutada 6 kuu jooksul lepingu sõlmimisest (4.1) ja pärast selle tähtaja möödumist pidi müüja vara ostjale üle andma (p 4.3). • 26.08.2009 sõlmisid kostja 1 ja OÜ XXX vallasasjade müügilepingu ja tasaarvestuskokkuleppe. Selle dokumendi eesmärgiks oli OÜ XXX, kes üüris kostjalt 1 äriruume, poolt äriruumides asuvate ja talle kuuluvate vallasasjade müümine kostjale 1 ning üüri ja kõrvalkulude (p 1.

1. järgi 2 620 710+1 000 000 kr) tasaarvestamine müüdavate vallasasjade väärtusega (p 1.3 järgi 3 620 710 krooni). Lepingu p 1.4 märgitu kohaselt on vallasasjad loetletud lepingu lisaks olevas üleandmise-vastuvõtmise aktis, kuid poolte kokkuleppe kohaselt kehtib võlaõiguslik müügileping ka nende äriruumides asuvate ja OÜ XXX omandis olevate vallasasjade suhtes, mida ei ole lisas toodud. Lisas nimetamata vallasasjad kohustus OÜ XXX kostjale 1 üle andma eraldi üleandmise-vastuvõtmise aktiga. See tuli sõlmida esimesel võimalusel vallasasja lisast väljajäämise ilmnemisel. Lepingu p 1.4 järgi sisaldus vallasasjade ostuhinnas ka lisas nimetamata, kuid äriruumides asuvate ning OÜ-le XXX omandis olevate vallasasjade ostuhind. Lepingu p-dest 1.2 ja 1.3 nähtuvalt müüs OÜ XXX kostjale 1 lepingu lisaks olevas üleandmise-vastuvõtmise aktis märgitud vallasasju samas väärtuses, mis oli tema üüri ja kõrvalkulude võlg kostjale
2. Lepingu lisaks olevas vallasasjade üleandmise-vastuvõtmise aktis (tl I kd 13-21) vaidlusaluseid asju märgitud ei ole. Käesolevas tsiviilasjas on vaidlus selle üle, kas hageja on saanud vaidlusaluste asjade (2 küpsetusahju EUROMAT 8M IS 500, 2 kergituskappi GS 20+IS 500, tainarullimismasina Seewerondo, spiraalsegaja Diosna ja kuklipressi Eberhardt) omanikuks.

§ 80

lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Antud sättest tulenevalt peab hageja olema saanud vaidlusaluste seadmete omanikuks, millest tulenevalt valdab kostja 1 seadmeid õigusliku aluseta.

§ 68lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle.

Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise 6 2-09-67268 vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Käsutamine seisneb asja juriidilise staatuse määramises, nt võõrandamises. Käsutusõiguse üleandmisel teisele isikule või selle äravõtmisel omand lõppeb- seega on käsutusõigus niivõrd omandiga seotud, et selle iseseisev eksisteerimine võimalik ei ole. Kuna asja omanikul on asja käsutusõigus peab kohus eeltoodud sättest tulenevalt esmalt analüüsima, kas OÜ XXX sai 03. veebruaril 2009 OÜ-ga XXX sõlmitud ostu-müügilepingu nr. 090203 alusel vaidlusaluste esemete omanikuks.

§ 92

lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Üleandmiseks sõlmitakse asjaõiguslik kokkulepe (omandi üleminek) ning seaduses ettenähtud vormis võlaõiguslik leping (võõrandamine) ja asi antakse üle. Üldjuhul antakse asi üle peale kokkuleppe sõlmimist, kusjuures asja üleandmisega läheb üle ka omand asjale.

§ 94

kohaselt kui asja omanik on asja otseseks valdajaks, võib omandi üleandmisel asja valduse üleandmise asendada võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitava lepinguga, mille alusel omandaja saab asjale kaudse valduse. Tegemist on üleandmise surrogaadiga, kus ei ole vajalik asja üleandmine. Sõlmitakse küll asjaõiguslik kokkulepe omandi ülemineku kohta, kuid asi jääb siiski võõrandaja otsesesse valdusse ja uus omanik jääb kaudseks valdajaks mingi võlaõigusliku suhte alusel. OÜ XXX ja OÜ XXX sõlmisid

1. veebruaril 2009 ostu-müügilepingu nr
2. Lepingupooled leppisid kokku, et müüjal on vara tagasiostmise õigus 6 kuu jooksul (p 5.1) ja pärast seda tähtaega oli ostjal õigus vara võõrandada müüjale 10 päeva ette teatades (p 5.3). Lepingu punktis 1 on sätestatud, et käesoleva lepingu sõlmimisega reguleerivad lepingu pooled omavahelisi suhteid seoses müüja poolt ostjale seadmete müügiga. Antud sõnastusest nähtub, et tegemist on võlaõigusliku müügilepinguga. Vaidlusaluste esemete omandi üleminek ostjale so OÜ-le XXX on käesolevas lepingus reguleerimata. Lepingu punktis 2 on küll nimetatud vara, mida müüja soovib ostjale müüa, kuid antud punktis ei ole sätestatud omandi üleandmist vaidlusalustele esemetele. Kuna eelpool nimetatud lepingu punkti 4.1 kohaselt jäid vaidlusalused seadmed müüja valdusesse ja lepingu punkti 4.3 kohaselt tuli vaidlusalused esemed tagastada tähtaja möödumusel, siis reguleerivad eelpool nimetatud lepingu punktid kohtu hinnangul vaidlusaluste esemete valduse üleandmist, mitte omandi üleandmise kokkulepet. Üleandmiseks eeldatakse nii asjaõigusliku kui võlaõigusliku lepingu olemasolu. Asjaõiguslik kokkulepe on pooltevaheline tahteavaldus, millega lepitakse kokku, et omand sellele asjale peab üle minema omandajale. Asjaõigusliku kokkuleppe suhtes rakendatakse kõiki tehingute kohta käivaid üldisi tsiviilõiguse üldosa eeskirju, samuti võlaõigusseaduse üldosa lepingute kohta käivaid sätteid. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 2 kohaselt kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või on tehingu vormis kokku leppinud, siis eeldatakse, et kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded. Lisaks seadusele võivad tehingu vorminõuded tuleneda ka poolte kokkuleppest. Kui pooled on sõlminud lepingu mingis vormis, siis kehtib eeldus, et lepingudokumendis olev moodustabki kogu lepingu sisu. Lepingus nr 090203 puuduvad sätted või viited asjaõigusliku kokkuleppe kohta omandi üleandmiseks. Lepingu punkti 6.1 kohaselt peavad pooltevahelised käesoleva lepinguga seotud teated olema kirjalikus vormis, välja arvatud juhtudel, kui sellised teated on informatsioonilise iseloomuga, mille edastamisel teisele poolele ei ole õiguslikke tagajärgi. Antud lepingu punkti tõlgendades saab järeldada, et 7 2-09-67268 kõik lepinguga seotud teated, sh ka asjaõiguslik kokkulepe omandi üleandmise kohta, mis toovad lepingu pooltele kaasa õiguslikud tagajärjed, peavad olema kirjalikus vormis. Teatud lepingute puhul on ette nähtud leebemad reeglid omandi üleandmiseks. Nendeks tehinguteks on käibetehingud, mis reeglina sõlmitakse suulises vormis. Erialakirjanduses esineb seisukohti, mille kohaselt on kohustus- ja käsutustehingut teatud juhtudel põhjendatud käsitada ühtse tehinguna, seda eeskätt igapäevaste nn käibetehingute puhul, kus kohustus- ja käsutustehing sõlmitakse ajaliselt üheaegselt ning ühtlasi samas ka täidetakse. Kohus on seisukohal, et
3. veebruaril 2009 sõlmitud ostu-müügilepingu nr 090203 näol ei ole tegemist igapäevase nn käibetehinguga.

§ 95

lg 1 kohaselt isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma.

§ 95

lg 12 kohaselt kui käesoleva seaduse § 94 kohaselt võõrandatud asi ei kuulu võõrandajale, saab omandaja omanikuks asja temale üleandmisega, kui ta on üleandmise ajal heauskne. Isegi kui OÜ XXX andis vaidlusaluste esemete kaudse valduse üle hagejale, ei saanud hageja vaidlusaluseid esemeid heauskselt omandada. Käsutusõigus kujutab endast käsutustehingu abstraktse faktilise koosseisu elementi, mille puudumise kompenseerib heauskse omandamise juhtudel omandaja hea usk käsutusõiguse olemasolusse. Kuna OÜ XXX ja OÜ XXX sõlmisid

1. veebruaril 2009 ainult vaidlusaluste esemete võlaõigusliku lepingu, siis ei saanud hageja ka heauskselt omandada vaidlusaluseid esemeid OÜ-ga XXX
2. augustil 2009 sõlmitud lepingu alusel. Kohus leiab, et
3. veebruaril 2009 sõlmitud ostu-müügilepingu nr 090203 on tegemist üksnes võlaõigusliku lepinguga ning pooltel on sõlmimata vaidlusaluste esemete omandi üleandmise asjaõiguslik kokkulepe. Kuna

§ 92

lg 1 eeldused ei ole täidetud, ei ole OÜ XXX vaidlusaluste esemete omanikuks saanud. Kohus on seisukohal, et 04. augustil 2009 müügilepingut sõlmides puudus OÜ-l XXX vaidlusaluste esemete käsutusõigus, kuna OÜ XXX ei olnud saanud vaidlusaluste esemete omanikuks. OÜ XXX käsutusõiguse puudumise tõttu ei saanud vaidlusaluste esemete omanikuks ka hageja, mille tõttu ei ole täidetud

§ 80lg-s 1 sätestatud tingimused. Juhindudes Ts

MS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on kostjatel õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Geete Lahi Kohtunik 8