← Eesti

3-14-51460/15

Obsah (5)§ 121§ 201§ 158§ 7§ 10

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14

§ 121lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. SR-le kuulub kinnistu Valgas Karja tn 6, mis piirneb AJ-le kuuluva kinnistuga aadressil Kungla tn
  2. SR esitas 24.06.2012 Päästeametile avalduse tuleohutusalase riikliku järelevalve läbiviimiseks Kungla tn 46 kinnistul asuva majutushoone ja saunahoone osas. Tartu Halduskohus tunnistas 23.11.2012 otsusega nr 3-12-1697 õigusvastaseks Päästeameti 24.07.2012 keeldumise ja kohustas Päästeametit otsustama uuesti järelevalvemenetluse alustamine Kungla tn 46 püstitatud uusehitiste tuleohutuse väljaselgitamiseks.
  3. Päästeamet kohustas 07.04.2014 ettekirjutusega nr 7.2-7.2-6.5/328 AJ võtma kasutusele erinevaid abinõusid Kungla tn 46 kinnistul asuva majutushoone ja saunamaja tuleohutuse tagamiseks. 3-14-51460
  4. SR esitas Päästeametile 08.05.2014 vaide Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutuse osaliseks kehtetuks tunnistamiseks tuleohutuse nõuete täitmist mittetagavas osas, taotledes uue otsuse tegemist, millega täiendada ettekirjutust nõuetega, mis tagavad õigusaktidega ettenähtud tuleohutuse taseme (majutushoone otsaseina ja katuseräästaste ning saunamaja tuleohutuskujasse jäävate seinte, katuse ja katuseräästaste terviklikult väljaehitamine tuletõkkeseinteks; majutushoone katusekorruse akna ja saunamaja otsaseina akna väljavahetamine tuletõkkeakende vastu; saunamaja terrassi tulekindlaks ehitamine ja tuleohutuskujas asuvate gaasiseadmete kõrvaldamine).
  5. Päästeamet tagastas 16.06.2014 vaideotsusega nr 7.2-8/328-15 SR vaide ettekirjutuse osaliselt kehtetuks tunnistamise nõude osas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 2 alusel, sest vaide esitaja ei olnud haldusorgani nõudele vaatamata konkreetselt märkinud, milliste punktide osas ta ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist taotleb, mistõttu esinevad vaides selle läbivaatamist takistavad puudused. Elamu (majutushoone) ja kõrvalhoone (saunamaja) seinte tuletõkkeseinteks ehitamiseks ettekirjutuse tegemise nõude osas jättis Päästeamet vaide rahuldamata, leides, et vaide esitaja poolt viidatud puudusi Kungla tn 46 uusehitiste puhul ei esine (hooned vastavad tuleohutuse osas EI 30 nõuetele; kuni 50 cm laiuseid räästaid tuleohutuskujasse ei arvestata; terrassil puuduvad seinad ja sellest ei ole võimalik moodustada omaette tuletõkkesektsiooni) ja tuleohutus on tagatud piisaval määral (st puudub tegelik oht Karja tn 6 hoonetele). Elamu ja kõrvalhoone kolmanda korruse likvideerimiseks ettekirjutuse tegemise nõude osas tagastati vaie pädevuse puudumise tõttu, sest ehitusjärelevalve kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse.
  6. Päästeamet lõpetas 17.06.2014 teatisega haldusmenetluse nr 7.2-6.5/328 seoses Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutusega Kungla tn 46 kinnistu omanikule pandud kohustuste täitmisega.
  7. SR esitas 12.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutuse nr 7.2-7.2-6.5/328 ja 16.06.2014 vaideotsuse nr 7.2-8/328-15 osaliseks tühistamiseks ning Päästeameti kohustamiseks teha ettekirjutus Valgas Kungla tn 46 asuva elamu ja kõrvalhoone tuleohutusnõuete täitmise tagamiseks. Päästeameti ettekirjutusega Kungla tn 46 kinnistu omanikule pandud kohustused olid iseenesest asjakohased, kuid osa kasutatud ehitusalastest formuleeringutest olid õigusvastased ja ettekirjutus ei taganud ehitiste tuleohutust nõuetekohasel tasemel (st esitatud nõuded olid ebatäielikud). Päästeamet on pädev tegema ettekirjutusi hoone ehituse muutmiseks vastavalt tuleohutusnõuetele (sh TP3-klassi puithoone korruselisuse osas, seega ka Kungla tn 46 asuvate hoonete
  8. korruse likvideerimiseks ehk pööningu taastamiseks). Ebaseadusliku ehitustegevuse tulemusena kolmekorruseliseks ehitatud hoonetel puuduvad vajalikus ulatuses tuletõkkeseinad ja nõuetekohased avatäited. Vaidlustatud haldusaktid rikuvad kaebaja õigusi hoida oma kinnistu turuväärtust, elukeskkonna kvaliteeti ja olla kaitstud naaberkinnistult lähtuva tuleohu eest.
  9. Tallinna Halduskohus tagastas 02.12.2014 määrusega SR kaebuse

§ 121lg 2 p-de 1 ja 2 alusel seoses kaebeõiguse puudumisega.

Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta (vt Riigikohtu 13.10.2010 otsus nr 3-3-1-44-10, p 15; 23.10.2013 määrus nr 3-3-1-29-13, p 17). Päästeameti järelevalvepädevust reguleeris kuni 30.06.2014 tuleohutuse seaduse (TuOS) § 40 lg 1 ja alates 01.07.2014 reguleerib seda päästeseaduse (PäästeS) § 15 lg 1, mis näevad Päästeametile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka ettekirjutuse tegemiseks. 2

(8)3-14-51460 Päästeamet viis kaebaja taotluse alusel Kungla tn 46 kinnistu suhtes järelevalvemenetluse läbi ning tegi kinnistuomanikule 07.04.2014 ettekirjutuse tuleohutusnõuete rikkumise kõrvaldamiseks. Seega on menetlus lõppenud järelevalvemeetmete rakendamisega ja kohustamiskaebusega nõutav haldusakt juba välja antud. Kuivõrd järelevalvemeetme rakendamine toimub kaalutlusõiguse alusel, siis ei saa kaebaja nõuda, et Päästeamet teeks Kungla tn 46 kinnistu omanikule kaebaja poolt soovitud konkreetse sisuga ettekirjutuse. Kaebaja ei saa kirjutada vastustajale ette, millised rikkumised tuleks järelevalvemenetluse käigus tuvastada. Seetõttu puudub SR-l kohustamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus. Kaebajal puudub kaebeõigus ka Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutuse p-de 9-12 tühistamise nõude esitamiseks, mille aluseks on asjaolu, et kaebajale ei meeldi neis punktides kasutatud sõna „pööning“. Vaidlustatud ettekirjutuse eesmärk on tagada Kungla tn 46 asuva kinnistu tuleohutus ning kaebaja sooviks on kaitsta oma vara Kungla tn 46 kinnistult leviva tuleohu eest. Ettekirjutuse osaline tühistamine tooks aga kaasa selle, et naaberkinnistu omanikul langevad ettekirjutusega pandud kohustused ära, mistõttu ei aitaks tühistamisnõude rahuldamine kuidagi tagada kaebaja kinnistu turuväärtuse ja elukeskkonna säilimist ega kaitse teda võimaliku tuleohu eest. Vaidlustatud ettekirjutuse punktide sõnastus ei riku kaebaja õigusi. Päästeameti 16.06.2014 vaideotsus ei riku kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult, olenemata sellest, et kaebaja ei ole rahul vaideotsuses esitatud põhjendustega.
  1. SR esitas halduskohtu määruse peale 09.12.2014 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 09.12.2014 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. SR palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ning saata asi halduskohtule menetlemiseks teises koosseisus. Halduskohus ei ole lähtunud faktidest, vaid otsinud põhjuseid kaebuse tagastamiseks, moonutades kaebuse nõudeid ja nende loogilist järjekorda (kohustamiskaebus on esitatud tühistamiskaebuse täiendusena). Päästeamet on kohustatud tagama kaebaja vara ja elu ohustava tuleohtliku olukorra likvideerimise Kungla tn 46 asuvatel uusehitistel ning kaebajal on subjektiivne õigus nõuda Päästeametilt tuleohutuse tagamist õigusaktides sätestatud tuleohutusnõuete ulatuses, vajaduse korral ka kohtu kaudu. Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutus ei kaitse kaebajat reaalse tuleohu eest ning eiratud on peamist tuleohutusnõuete rikkumist (kolmanda korruse väljaehitamine). Kaebaja pöördus kohtusse põhjusel, et Päästeameti ettekirjutustega mitte ei suurendatud, vaid hoopis vähendati tema tuleohutust. Vaidlustatud ettekirjutuse osaline tühistamine aitab kaitsta kaebaja hooneid tuleohutuskujasse püstitatud ehitistelt lähtuva tuleohu eest. Halduskohus on sisustanud Päästeameti kaalutlusõigust vääralt. Õigusriigis ei saa ametnik kaaluda õigusnormi rakendamist või mitterakendamist, vaid üksnes seda, milliseid abinõusid oleks otstarbekas rakendada. Tuleohutusnõuded on fikseeritud Vabariigi Valitsuse 27.10.2004 määruses nr 315, mille kohaselt on TP3-klassi hoonel kolmanda korruse väljaehitamine keelatud ning naabri hoonete tuleohutuskujasse jäävad hoone osad peavad olema ehitatud tuletõkkeseinaks. Kungla tn 46 kinnistul on elamu ja kõrvalhoone kolmandad korrused välja ehitatud, kuid EI 30 tasemel tuletõkkesein osaliselt loomata. Kuivõrd viidatud hooned asuvad kaebaja hoonete tuleohutuskujas, ei saa kuidagi väita, et kaebaja subjektiivseid õigusi ei rikuta ja tal puudub kaebeõigus. Päästeametil puudub kaalutlusõigus lubada kõrvalekaldumisi kehtivatest tuleohutusnõuetest ning kaebajal on õigus nõuda, et haldusorgan täidaks oma kohustusi. Päästeameti paljasõnaline väide, et tal puudub pädevus kolmanda korruse likvideerimiseks ettekirjutuse tegemiseks, ei vabasta vastustajat kohustusest tagada tuleohutusnõuete täitmine. Vaideotsus rikub kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult, sest Päästeameti poolt 3
(8)3-14-51460 kaebaja informeerimata jätmine haldusorganist, kelle pädevuses on anda ettekirjutus tuleohutusnõudeid rikkuva kolmanda korruse likvideerimiseks TP3-klassi ehitistel, rikub otseselt kaebaja õigust saada kaitset riigi omavoli vastu. Päästeameti õigusvastaste kooskõlastusteta ei oleks Valga Linnavalitsusel olnud võimalik väljastada Kungla tn 46 elamule ja kõrvalhoonele kasutuslube ning saanuks vältida kohtuvaidlusi haldusasjades nr 308-1902, 3-10-883 ja 3-13-628. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. SR määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud määrus on lõppjärelduste osas õige ja selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus kõiki halduskohtu põhjendusi ei korda (

§ 201lg 4 ja § 203 lg 2).

11. Ringkonnakohus nõustub esmalt halduskohtu seisukohaga, et SR esitatud tühistamisnõue ei aitaks kuidagi kaasa tema õiguste kaitsmisele. SR on kaebuses ka ise möönnud, et väljaehitatud pööningukorruste suhtes Päästeameti poolt Kungla tn 46 kinnistu omanikule esitatud nõuded olid põhimõtteliselt õiged, ning kaebaja seostab tegelikult oma õiguste rikkumist hoopis asjaoluga, et Päästeameti rakendatud meetmed olid tema hinnangul tuleohutuse reaalseks tagamiseks ebapiisavad. Kungla tn 46 kinnistu omanikule täiendavate kohustuste panemine ei eelda tingimata Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist, vaid lisakohustuste panemiseks on võimalik vajaduse korral anda täiendav(

  1. ad)ettekirjutus(
  2. ed)või lahendada küsimus olemasoleva haldusakti muutmisega. Tegemist ei ole olukorraga, kus haldusorgani ainsaks võimaluseks on anda üks terviklik haldusakt, mille puhul oleks puudutatud isikul tõepoolest asjakohane nõuda ka sisuliselt õiguspärase, kuid ebapiisava ettekirjutuse tühistamist ja asja uut otsustamist (vrd Riigikohtu 25.09.2008 otsus nr 3-3-1-15-08, p 18.1). Seetõttu ei saa kaebaja õigusi rikkuda Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutus, vaid kaebaja õigusi võib rikkuda see, kui Päästeamet on tema taotluse jätnud vajalikul määral lahendamata. Samas tuleb rõhutada, et kuivõrd ettekirjutus on kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt (selle õiguslikuks aluseks olnud PäästeS § 15 lg 1 p 2 ja TuOS § 40 lg 1 p 1 annavad riikliku järelevalve teostajale õiguse ettekirjutuse tegemiseks, kuid ei kohusta ettekirjutust tegema), ei saaks kohus

§ 158

lg-st 3 ja riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 5 tulenevalt ettekirjutust tühistada üksnes osaliselt ega kohustada Päästeametit andma välja kindla sisuga ettekirjutust, sest sellisel juhul asuks kohus haldusakti andja asemel sisuliselt ise kaalutlusõigust teostama ja otsustama, milliseid meetmeid oleks taotletava eesmärgi saavutamiseks konkreetsel juhul otstarbekas rakendada (nt Riigikohtu 27.05.2015 otsus nr 3-3-1-14-15, p 26). Definitiivse ettekirjutuse tegemine oleks võimalik vaid juhul, kui kohus on veendunud, et ette kirjutatud lahendus on konkreetseid asjaolusid arvesse võttes ainuvõimalik, mis tähendab, et haldusorganil puuduks kujunenud olukorras tegelikult kaalutlusõigus. 12. SR kohustamisnõude puhul on esmajoones oluline hinnata, kas kaebajal kui Kungla tn 46 naaberkinnistu omanikul oli õigus nõuda Päästeametilt konkreetsete järelevalvemeetmete rakendamist Kungla tn 46 asuvate uusehitiste tuleohutuse tagamiseks või mitte. Sellest oleneb, kas kaebajal on võimalik nõuda halduskohtu kaudu Päästeameti kohustamist vaadata asi uuesti läbi ja otsustada täiendavate meetmete rakendamine, mis kaitseksid kaebaja õigusi Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutusega võrreldes tõhusamalt. Tehnilise Järelevalve Ameti poolt 25.04.2012 läbi viidud paikvaatluse protokolli (I kd, tl 179-180) kohaselt on Kungla tn 46 elamu (majutushoone) ja SR elamu vaheline kaugus 6,38 m (katuseräästast arvestades 6,1 m), kõrvalhoone (saunamaja) ja SR elamu vaheline kaugus on 5,27 m ning kõrvalhoone (saunamaja) ja SR kõrvalhoone vaheline kaugus on 4,66 m. 4

(8)3-14-51460 Kohtupraktikast tulenevalt puudub isikul subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik (s.o isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (vt Riigikohtu 22.10.2014 otsus nr 3-3-1-42-14, p 12; 23.10.2013 määrus nr 3-3-1-29-13, p 17; 13.10.2010 otsus nr 3-3-1-44-10, p 15). Seega on kaebajal kui Kungla tn 46 naaberkinnistu omanikul õigus nõuda, et järelevalveorgan langetaks mh otsuse konkreetse järelevalvemeetme rakendamise kohta kaalutlusvigadeta. Kui kaebuse asjaoludest ei nähtu, et järelevalveorgan oleks teinud ettekirjutuse andmisel kaalutlusvigu (mh selgitas õigesti välja asjas tähtsust omavad faktid), siis ei ole kaebusel eduväljavaateid ja see on tagastatud õigesti (vrd Riigikohtu 23.10.2013 määrus nr 3-3-1-29-13, p-d 23-24; vt lisaks Päästeameti 28.01.2014 vaideotsuse peale SR esitatud kaebuse kohta tehtud Tartu Ringkonnakohtu 05.11.2014 määrus nr 3-14-202, p 10).
  1. Päästeameti 07.04.2014 ettekirjutus nr 7.2-7.2-6.5/328 (I kd, tl 48-50) on antud PäästeS § 15 lg 1 p 2 ja TuOS § 40 lg 1 p 1 alusel. PäästeS § 2 lg 6 ls 1 sätestab, et päästeasutus lähtub oma tegevuses ja meetmete rakendamisel seaduslikkuse, proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõttest. Üheks päästeasutuseks on PäästeS § 4 lg 1 p 1 järgi Päästeamet. PäästeS § 5 lg 1 p-st 3 tulenevalt on Päästeameti ülesandeks järelevalve tuleohutuse seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle ning teistes seadustes tuleohutuse tagamiseks ettenähtud nõuete täitmise üle. TuOS § 38 lg 1 p 1 sätestab, et nimetatud seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostab Päästeamet riiklikku järelevalvet kogu riigi territooriumil. PäästeS § 15 lg 1 kohaselt võib päästeametnik õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumise kõrvaldamiseks või ohu tõrjumiseks teha ettekirjutuse, milles: 1) esitab ohu korral, mis võib kaasa tuua ulatuslike tagajärgedega päästesündmuse, nõude ehitise kasutamise, tegevuse või seadme töö peatamiseks; 2) kohustab tegema tegevuse õiguspäraseks jätkamiseks või päästesündmuse ennetamiseks vajalikke toiminguid. TuOS § 40 lg 1 kohaselt võib riiklikku riiklikku järelevalvet teostav ametnik õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumise kõrvaldamiseks või ohu tõrjumiseks teha ettekirjutuse, milles: 1) esitab nõude tuleohutusnõuete rikkumise kõrvaldamiseks; 2) esitab ohu korral, mis võib kaasa tuua ulatuslike tagajärgedega päästesündmuse, nõude ehitise või selle osa kasutamise, tegevuse või seadme töö peatamiseks; 3) kohustab tegema tegevuse õiguspäraseks jätkamiseks või päästesündmuse ennetamiseks vajalikke toiminguid.
  2. Eeltoodud sätted andsid ringkonnakohtu hinnangul Päästeametile kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamise kui ka järelevalvemeetme rakendamise küsimustes. Nimetatud pädevus- ja volitusnormidest tuleneb Päästeametile õigus rakendada meetmeid muu hulgas ehitise tuleohutusnõuete täitmise tagamiseks. Vastavad nõuded olid sätestatud TuOS-s ja ehitusseaduse (EhS) § 3 lg 11 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 27.10.2004 määruses nr 315 „Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded“ (alates 01.07.2015 majandus- ja taristuministri 02.06.2015 määruses nr 54 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“). EhS § 62 lg 4 kohaselt teostab EhS § 3 lg 11 alusel kehtestatud tuleohutusnõuete järgimise üle riiklikku järelevalvet Päästeamet (samasisuline on ka alates 01.07.2015 kehtiva ehitusseadustiku § 130 lg 10). 5
(8)3-14-51460 Määruse nr 315 § 19 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ei tohi tule levik ühelt ehitiselt teisele ohustada inimeste turvalisust ega põhjustada olulist majanduslikku või ühiskondlikku kahju. Selleks peab hoonetevaheline kuja takistama tule levikut teistele hoonetele, kusjuures juhul, kui hoonetevahelise kuja laius on alla 8 m, tuleb tule leviku piiramine tagada ehituslike või muude abinõudega. Vaidlust ei ole selles, et Kungla tn 46 kinnistule püstitatud majutushoone ja saunamaja ning kaebaja kinnistul asuva hoonestuse vahekaugus on osaliselt vähem kui 8 m. Kaebaja ongi sellest tulenevalt esmajoones nõudnud Kungla tn 46 kinnistule püstitatud uusehitiste suhtes määruse nr 315 § 4 lg-st 5 ja lisast 2 (sama näevad ette määruse nr 54 § 4 lg 5 ja lisa 2) tuleneva TP3-klassi hoonete korruselisuse nõudest (kuni 2) ning määruse nr 315 § 5 lg-st 7 ja lisast 4 (sama näevad ette määruse nr 54 § 5 lg 7 ja lisa 4) tuleneva ehitise tuletõkkekonstruktsioonide tulepüsivuse nõudest (EI 30) kinnipidamise tagamist. Pidades silmas, et määruse § 5 lg 1 kohaselt käsitatakse tulepüsivusena ehitise konstruktsiooni või selle osa võimet säilitada ettenähtud kande- ja soojusisolatsioonivõimet ning terviklikkust ning määruse nr 315 § 12 lg 1 kohaselt käsitatakse tuletõkkekonstruktsioonina tuletõkkesektsiooni (määruse nr 315 § 10) konstruktsiooni, mis on ette nähtud tule leviku tõkestamiseks või tule ja suitsu piiramiseks, siis tuleb vastavate nõuete üheks eesmärgiks lugeda ka tule võimalikus levikupiirkonnas (st tuleohutuskujas) asuvate ehitiste kaitsmist ja järelikult ei saa järelevalvet pidada üksnes avalikes huvides läbiviidavaks, vaid selle eesmärk on kaitsta muu hulgas naaberehitiste omanike õigusi (nt omandiõigus) kolmanda isiku seadusega vastuolus oleva tegevuse eest. Seega on järelevalvemenetlust taotlenud isikul õigus järelevalvemenetluses tehtud otsuse kohtulikule kontrollile, mis piirdub siiski vaid kaalutlusreeglitest kinnipidamise hindamisega (vt lahend nr 3-3-1-42-14, p 15).
  1. Vaidlust ei ole selles, et Tartu Halduskohtu 23.11.2012 otsusest nr 3-12-1697 (jõustunud Riigikohtu 03.04.2014 määrusega nr 3-7-1-3-87-14) lähtudes viis Päästeamet kaebaja nõutud korduva järelevalvemenetluse läbi (vt selle kohta täiendavalt Tartu Ringkonnakohtu 05.11.2014 määrus nr 3-14-202) ning praegusel juhul on vaidlus üksnes läbiviidud menetluse tulemusel rakendatud meetmete piisavuses. Kuivõrd ettekirjutuse tegemine oli selgelt sätestatud Päästeameti volitusena, puudus kaebajal õigus Päästeametilt nõuda Kungla tn 46 kinnistu omaniku suhtes kindla sisuga ettekirjutuse tegemist. HMS § 4 lg 2 järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Olulise kaalutlusveaga võib tegemist olla näiteks juhul, kui haldusorgan jätab kaalutlusõiguse teostamata või mõne olulise asjaolu tähelepanuta (nt Riigikohtu 02.04.2014 otsus nr 3-3-1-7213, p 21). Päästeametil puudub seejuures kaalutlusõigus otsustada, kas tuleohutuse nõuete täitmist nõuda või mitte ning tuleohutusnõuete järgmise nõudest ei saa loobuda ka näiteks põhjusel, et haldusorganid ei ole õigeaegselt viidanud vajadusele ehitise konstruktsioonide tulepüsivust tõsta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 otsus nr 3-13-794, p 13).
  2. Päästeameti põhikaalutlused 07.04.2014 ettekirjutuses rakendatud meetmete valikul nähtuvad esmajoones Päästeameti 16.06.2014 vaideotsusest nr 7.2-8/328-15 (I kd, tl 53-56p). Selle kohaselt on haldusorgan tuvastanud, et Kungla tn 46 asuva elamu (majutushoone) sein on ehitusplokist ja vastab tulepüsivusnõudele EI 30 ning puidust otsaseina lahendus vastab ehitusprojektile ja puudub alus kahelda selle vastavuses EI 30 nõudele. Elamu kolmanda korruse aken asub SR hoonest enam kui 8 m kaugusel, muud aknad on kinni ehitatud ning kuni 50 cm laiused katuseräästad ei pea standardi järgi vastama tuletõkkekonstruktsiooni nõuetele. Kõrvalhoone (saunamaja) on ehitatud vastavalt ehitusprojektile, mis näeb ette vastavuse EI 30 nõuetele. Õhksoojuspump ei ole tuletõkkeseina osa, mistõttu ei ole alust nõuda selle eemaldamist. Tuletõkkevõõba paigaldamine on tõendatud ning seda ei pea tegema sertifitseeritud ettevõtja. Seinteta terrassi suhtes ei ole EI 30 nõuet võimalik esitada ja grillseadme lubatud kaugust hoone välisseinast ei ole õigusaktides reguleeritud. 6
(8)3-14-51460 Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus Päästeamet on 07.04.2014 ettekirjutuse andmisele eelnevalt viinud Kungla tn 46 ehitiste tuleohutusnõuetele vastavuse hindamiseks varem kogutud ja esitatud tõenditele lisaks 15.01.2014 läbi paikvaatluse (vt vaatlusprotokoll nr PA 7.2-5.1/99 – I kd, tl 112-115), ei ole alust asuda seisukohale, et haldusorgan oleks ilmselgelt jätnud järelevalvemenetluse tulemusena antud haldusakti puhul olulised asjaolud välja selgitamata. Päästeameti 07.07.2014 vastusest teabenõudele nr 7.2-1/328-20 (I kd, tl 176 ja pöördel) nähtuvalt on SR-le edastatud ka 07.04.2014 ettekirjutuse täitmist kinnitavad materjalid (fotod ja 12.06.2014 paikvaatluse protokoll) ning kaebaja ei ole väitnud, et ettekirjutust poleks täidetud. Seinte tulepüsivuse osas, mida ei olnud võimalik visuaalselt tuvastada, on vaatlusprotokollis viidatud ehitusprojektides ettenähtule (vaidlust ei ole olnud selle üle, et projektide järgi on ehitiste tuletõkkekonstruktsioonide tulepüsivus EI 30) ja tuletõkke paigaldamist tõendavate fotode olemasolule.
  1. Küsimuse osas, kas hoonetel on kolmandad korrused või pööningud, nähtub Tehnilise Järelevalve Ameti 25.04.2012 vaatlusprotokollist (I kd, tl 179-180), et mõlema hoone katusealused on viimistletud ja elektriga varustatud ning majutushoone katusealuse kõrgus on osaliselt 2,3 m ja osaliselt 2,07 m, saunamaja katusealuse kõrgus aga 1,6 m. Vastavad andmed on kajastatud ka kaebaja poolt tellitud AL
  2. a ekspertarvamustes. Asjaolu, et hoonete pööningukorrused on olnud vähemasti teatud määral kasutuses (nt sportimiseks, mööbli ladustamiseks, pesukuivatamiseks vmt), nähtub ka 15.01.2014 vaatlusprotokollist. Vaidlusaluse ettekirjutuse andmise ajal kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.12.2002 määruse nr 69 „Ehitise tehniliste andmete loetelu“ § 22 lg 2 kohaselt tuleb ehitise korruselisuse määramisel võtta arvesse ka katusekorrust. Kuigi nimetatud määrus seda aspekti täpsemalt ei reguleerinud, tuleb regulatsiooni eesmärki silmas pidades arvesse võtta üksnes tegelikult kasutatavat pööningut, millel on muu kasutusotstarve (mis ei pea tingimata olema eluotstarbeline) peale pelgalt ehitise tehnosüsteemide paigutamise (st arvestada ei tuleks üksnes n-ö tehnilist pööningut). Ka alates 01.07.2015 kehtiva majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määruse nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ § 18 lg 4 kohaselt loetakse pööningu- või katusekorrus korruseks juhul, kui seal paiknevaid ruume on võimalik kasutada eluruumina või mitteeluruumina. Olemasolevate andmete põhjal ei ole igal juhul põhjust asuda seisukohale, et pööningukorruseid kasutataks eluruumidena (nimetatud ruumide mõõtmed ei vasta ka vähemasti osaliselt Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kehtestatud „Eluruumidele esitatavate nõuete“ p-le 4, mille kohaselt on ühepereelamutes toa miinimumkõrguseks 2,3 m ning katusekorruse kaldseintega toas peab vähim kõrgus olema tagatud vähemalt toa poole põrandapinna ulatuses), vaid nende väljaehitamisele vaatamata on sisuliselt tegemist siiski panipaikadega. Nagu eelnevalt märgitud, ei välista ainuüksi see veel pööningukorruste arvestamist hoonete korruselisuse määratlemisel. Ringkonnakohus märgib samuti, et Päästeamet ei saanud elamu ja kõrvalhoone kolmanda korruse likvideerimiseks ettekirjutuse tegemise nõude osas tugineda pädevuse puudumisele, sest kaebaja ei taotlenud järelevalve teostamist mitte ehitusnõuete, vaid tuleohutusnõuete täitmise suhtes. Päästeametil on PäästeS § 15 lg-st 1, TuOS § 40 lg-st 1 ja EhS § 62 lg-st 4 tulenevalt õigus teha ettekirjutusi mh ehitise kasutamise peatamiseks või tegevuse õiguspäraseks jätkamiseks vajalike toimingute tegemiseks. SR taotlusest teha ettekirjutus hoonete kolmandate korruste „likvideerimiseks“ sai haldusorgan taotlust mõistlikult ja eesmärgipäraselt tõlgendades järeldada, et kaebaja sisuliseks sooviks on keelata tema hoonestuse kõrval asuvate ehitiste kolmandate korruste kasutamine viisil, mida kehtestatud tuleohutusnõuded ei võimalda. Ettekirjutuse ja vaideotsuse sõnastusest olenemata ei ole Päästeamet ringkonnakohtu hinnangul teinud praegusel juhul sisulist diskretsiooniviga, sest kaebaja õiguste rikkumine ei saa seonduda mitte pööningute väljaehitamise kui sellisega, vaid 7
(8)3-14-51460 nende tegeliku kasutamisega eluruumide või mitteeluruumidena, mis määratakse esmajoones kindlaks kasutusloaga (EhS § 32 lg 1).
  1. Ringkonnakohus rõhutab, et eelnev ei tähenda kaebaja õiguste kaitseta jäämist, vaid SRl on võimalik tõhusalt kaitsta oma õigusi, vaidlustades halduskohtus kohaliku omavalitsuse poolt ehitistele väljastatud ehitus- või kasutusload, kui ta leiab, et ehitised ei vasta mh tuleohutusnõuetele ja see rikub tema õigusi (sh juhul, kui kaebaja hinnangul on Päästeamet ehitise teatud osas kasutamise ebaõigesti kooskõlastanud). Päästeameti poolt läbiviidud järelevalvemenetluses antud hinnangud ja tuvastused ei ole seejuures halduskohtule kuidagi siduvad. Kaebaja ongi kohtusse pöördumise õigust korduvalt kasutanud ja vaidlustanud mh tuleohutusnõuete mittejärgimise põhjendusega nii elamule (majutushoonele) Valga Linnavalitsuse 16.10.2006 korraldusega nr 94 väljastatud ehitusloa ja Valga Linnavalitsuse 16.07.2008 korraldusega nr 222 väljastatud kasutusloa (mõlemad tunnistatud õigusvastasteks Tartu Halduskohtu 31.05.2010 otsusega nr 3-08-1902, mis jõustus Riigikohtu 24.03.2011 määrusega nr 3-7-1-3-13-11), elamule Valga Linnavalitsuse 15.02.2010 korraldusega nr 52 väljastatud järgmise kasutusloa (osaliselt tühistatud Tartu Halduskohtu 05.12.2011 otsusega nr 3-10-883, mida muudeti Riigikohtu 16.04.2014 otsusega nr 3-3-1-88-13) ning elamule Valga Linnavalitsuse 11.07.2014 korraldusega nr 146 väljastatud uue ehitusloa ja Valga Linnavalitsuse 24.09.2014 korraldusega nr 233 väljastatud uue kasutusloa (Tartu Halduskohtu menetluses olev haldusasi nr 3-15-67) kui ka kõrvalhoonele (saunamajale) Valga Linnavalitsuse 25.02.2013 korraldusega nr 175 väljastatud ehitusloa ja Valga Linnavalitsuse 04.06.2013 korraldusega nr 166 väljastatud kasutusloa (mõlemad tühistatud jõustumata Tartu Halduskohtu 27.10.2014 otsusega nr 3-13-628, mille peale esitatud apellatsioonkaebus on Tartu Ringkonnakohtu menetluses).
  2. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et Tartu Halduskohtu 16.09.2014 määrusega praeguse haldusasja kohtualluvuse järgne üleandmine Tallinna Halduskohtule ei ole toimunud suvaliselt, vaid selle aluseks olid

§ 7lg 1 ja § 10 lg 1.

Kohus ei või menetleda kaebust, mis on esitatud ebaõigele kohtule, vaid peab selle kohtualluvuse järgi üle andma. Asjas on vaidlustatud Päästeameti (mitte selle piirkondliku struktuuriüksuse) haldusakte ja Tartu Halduskohtu määruse tegemise ajal kehtinud siseministri 27.12.2011 määruse nr 31 „Päästeameti põhimäärus“ § 5 kohaselt on Päästeameti asukohaks Tallinn. Seega kuulus kaebus justiitsministri 27.10.2005 määruse nr 45 „Maa- ja halduskohtute tööpiirkonnad“ § 2 p 1 järgi lahendamisele Tallinna Halduskohtus. Kaebajal oli

§ 10

lg-st 1 tulenevalt võimalik Tartu Halduskohtu 16.09.2014 määrust vaidlustada, kuid ta ei ole seda teinud.

§ 10

lg 3 kohaselt peab ühest kohtust teise antud asja lahendama kohus, kellele asi üle anti ning alluvusvaidlused kohtute vahel ei ole lubatud. 20. Eelneva põhjal jääb SR määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.12.2014 määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.