1-10-14956/22

(10240102513)Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Helin Vuks Tõlk Lehte Jürjan Kriminaalasi Ivan Sokolovski süüdistus KarS § 114 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

1. septembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Ivan Sokolovski Prokurör ringkonnaprokurör Mihhail Hütt Süüdistatav Ivan Sokolovski isikukood: 37505052216; elukoht: kriminaalkorras karistatud 2-l korral Kaitsja vandeadvokaat Vladimir Rogulski Kohtuistungi aeg ja koht
2. jaanuar 2012, Tartus XXXX; varem RESOLUTSIOON
3. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
4. septembri 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-14956 muutmata, esitatud apellatsioon rahuldamata.
5. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Narva Esimene Advokaadibüroo OÜ kaudu 414,58 eurot, sealhulgas käibemaks 69,09 eurot, vandeadvokaat Vladimir Rogulskile tema poolt Ivan Sokolovskile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
6. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista Ivan Sokolovskilt menetluskulud, so kaitsja tasu vandeadvokaat Vladimir Rogulski poolt osutatud õigusabi eest 414,58 eurot riigituludesse.
7. Ivan Sokolovskil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr
8. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „Ivan Sokolovski 1-10-14956 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 14 . veebruaril
9. Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
10. veebruarist
11. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 15 . veebruarist
12. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 23.09.2011 otsusega mõisteti Ivan Sokolovski süüdi KarS § 114 p 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 12 aastat vangistust. I. Sokolovskile esitati süüdistus KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema ööl vastu 27.05.2010, olles alkoholijoobes aadressil Sillamäe, XXX tekkinud tüli käigus A.U. ja tema tapmise eesmärgil läks kannatanule kallale ning tegutsedes mitme tunni jooksul, peksis teda rusikate ja jalgadega elutähtsatesse organitesse. A.U. erilisi kannatusi tekitades hüppas kannatanu rindkerel ja kõhul, tagus teda peaga vastu erinevaid esemeid, kägistas A.U. rihmaga, mille tagajärjel tekitas talle hulgaliselt roiete murde, kõhu ja rinna traumasid verejooksuga, kinnise kolju-aju trauma verejooksuga ajju. Saadud vigastustesse kannatanu suri kohapeal. Maakohtu istungil tunnistas I. Sokolovski ennast süüdi osaliselt, so kannatanuga kaklemises, aga mitte kannatanu tapmises. Kuulanud ära süüdistatava, kannatanu, tunnistajad ja eksperdi ning uurinud ja avaldanud kriminaalasja materjalides kogutud tõendid ning hinnanud neid kogumis, jõudis kohus järeldusele, et I. Sokolovski süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises KarS § 114 p 1 järgi on tõendamist leidnud ning on süüdistusaktis õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul on osaliselt usaldusväärsed I. Sokolovski ütlused, so osas, kus I. Sokolovski tunnistas, et viibis kannatanu korteris ööl vastu 27.05.2010, kakles kannatanuga ja korteris viibisid peale tema veel S.V. , E.I., G.S., tema õde ja endine abikaasa, aga nad ei olnud kaua, ning selles, et G.S. käed olid sinikates. Kui ta oli korteris, siis keegi teine ei peksnud A.U. . Ta oli tarvitanud alkoholi. Peksmise põhjuseks oli see, kuidas A.U. käitus G.S. suhtes. Kohus leidis, et selles osas haakuvad süüdistatava ütlused teiste kogutud ja avaldatud tõenditega. Kohus tuvastas Z.I., S.V. ja E.I. ütluste pinnalt, et A.U. tapmise põhjuseks I. Sokolovski poolt oli armukadedus, mis avaldus pärast alkoholi tarbimist. I. Sokolovski poolt talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemist nägi pealt kolm isikut: E.I. , S.V. ja G.S. . Kuna tunnistaja E.I. suri 30.05.2011, avaldas kohus tema ütlused KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel kuni 01.09.2011 kehtinud sõnastuses. Kohus leidis, et E.I. ütluste tegelikkusele vastavuses ei ole alust kahelda, kuna need haakuvad üldjoontes kahe teise kuriteo pealtnägija, so S.V. ja G.S. ütlustega ning ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga, surnu ekspertiisiakti ja selle täienduse, asitõendi vaatlusprotokolli ja ka 2 ekspertiisiaktiga nr GE-0899-10/
13. Kohus leidis, et väikesed erinevused detailides kuritegu pealt näinud tunnistajate ütlustes on tingitud sellest, et kõik tunnistajad olid tarvitanud alkohoolseid jooke ning üldteada asjaoluna väheneb pärast seda tajumisvõime. Tunnistaja E.I. ütlused haakuvad ka nende tunnistajate ütlustega, kes said nende ütluste kohaselt kuriteo toimepanemise kohta informatsiooni E.I, milliseid ütlusi saab kasutada tõendina tulenevalt kehtivast KrMS § 66 lg 21 p-st
14. Tunnistaja E.I. ütluste tegelikkusele vastavust kinnitab kohtu hinnangul ka see, et süüdistatav ei osanud eluliselt usutavalt vastates kohtu küsimusele öelda ühtegi põhjust, miks E.I. andis teistsuguseid ütluseid võrreldes süüdistatava ütlustega A.U. suhtes füüsilise vägivalla kasutamise kohta. Tunnistaja E.I. ütluste kohaselt 26.05.2010 hilja õhtul tema, G.S. , A.U. ja S.V. hakkasid juba magama minema ja olid purjus, kui helistati fonolukku. G.S. küsis kellega tegemist ja avas ukse. Tuli tema endine elukaaslane I. Sokolovski, kes tõi kaasa juba alustatud viinapudeli. A.U. lebas diivanil, seina poole pöörates, tehes näo, et magab. I. Sokolovski tegi ettepaneku jooma hakata, kuid pärast hakkas G.S. ga tülitsema. Ta küsis, miks ta A.U. ga elab. Pärast hakkas A.U. külge kleepima, üritades teda äratada. Seejärel vihastas, haaras A.U. riietest kinni, tiris diivanilt maha ja lohistas esikusse. A.U. tõusis üles. Ta mäletab, kuidas esikus I. Sokolovski vehkis kätega ja lõi rusikaga A.U. . A.U. oli purjus, ei seisnud jalul ja kukkus kogu pikkuses seljaga põrandale. Seejärel I. Sokolovski hüppas talle rinna peale ja hakkas jalgadega hüppama A.U. keha ja näo peal. Sealjuures karjus: „Ma tapan sind lita!”. S.V. tormas nende juurde, püüdes peatada kaklust. Kuid I. Sokolovski lükkas teda nii, et S.V. lõi pea ära vastu seina ja rohkem ei roninud nende vahele. Kui G.S. püüdis I. Sokolovskit peatada, siis ta haaras tal kõrist kinni ja hakkas kägistama. Kuid talle teatas I. Sokolovski, et kui ta vahele ronib, siis heidab A.U. kõrvale pikali. Seepärast ta lihtsalt istus ja vaatas. Pärast I. Sokolovski haaras tugitoolist rihma, heitis selle kui silmuse A.U. kaela ja lohistas A.U. algul tuppa, pärast vannituppa. A.U. haaras mõlema käega rihmasilmusest, et mitte lämbuda. Seejärel I. Sokolovski lohistas A.U. vannitoast tuppa tagasi, kus sissekäigu juures seisab pesumasin ja hakkas A.U. peaga vastu seda pesumasinat taguma. Pärast viskas I. Sokolovski A.U. toapõrandale. A.U. korises, kuid oli elus. Kannatanu küsis süüdistatavalt vett. A.U. jõi. Peale seda I. Sokolovski hüppas taas A.U. juurde ja jälle hakkas teda jalgadega vastu keha ja pead taguma, kuhu sattus, hüppas tema rinnal ja näol. 10 minuti pärast I. Sokolovski rahunes maha. Lõpetas A.U. peksmise. A.U. jäi põrandale lamama, korises ja hoidis peast kinni. I. Sokolovski hoiatas neid, et nad vaikiksid ja juhtunust kellelegi ei räägiks. Tema, S.V. , G.S. heitsid magama, I. Sokolovski vaatas televiisorit. A.U. lebas põrandal ja korises. Pärast ta jäi magama, ta ei tea, mis kell oli, kuid akna taga oli valge, kui I. Sokolovski teda äratas ja palus tema järel uks sulgeda. Ta läks A.U. st mööda, ei pööranud talle tähelepanu. I. Sokolovski lahkus, ta sulges tema järel ukse. I. Sokolovski lubas veel tagasi tulla. Ta ei tea, kas A.U. oli siis elus või ei. Ta heitis taas magama ning ärkas paari tunni pärast, käis tualetis ja kui tuppa tagasi tuli, vaatas A.U. peale. Talle näis, et A.U. ei hinga ja ta palus S.V. ul teda vaadata. S.V. puudutas teda ja ütles, et A.U. on külm. Seejärel ta kutsus kiirabi G.S. lauatelefonilt. Talle meenus, et kui I. Sokolovski äratas A.U. , hakkas temaga sõimama ja viskas G.S. korterist välja. Pärast ta nägi G.S. kätel sinikaid. Kui I. Sokolovski teada sai, et A.U. hammustas G.S. t, siis jooksis tema juurde ja tiris A.U. esikusse tagasi ja viskas põrandale. Kuid pärast hakkas tema peal jalgadega hüppama. Tunnistaja E.I. ütlused haakuvad tunnistaja G.S. ütlustega, kes nägi enda ütluste kohaselt pealt ainult osaliselt I. Sokolovski poolt A.U. suhtes füüsilise vägivalla kasutamist ning kogu I. Sokolovski tegevusest A.U. suhtes ööl vastu 27.05.2010 sai teadlikuks E.I. ütluste alusel. G.S. ütluste kohaselt lasi keegi elanikest I. Sokolovski trepikotta. Kõik olid purjus enne I. Sokolovski tulekut. A.U. terviseseisund oli normaalne. Ta ei kaevanud tervise peale. I. Sokolovski tormas korterisse sisse ja ronis A.U. kallale. Hakkas karjuma tema peale. Tema kätel olid sinikad. I. Sokolovski nägi neid ja küsis A.U. käest, mis õigusega saa peksad minu naist. I. Sokolovski peksis A.U. rusikatega. I. Sokolovski võttis talt kõrist kinni ja viskas diivanile. E.I. rääkis talle, mis toimus A.U. ja I. Sokolovski vahel. Ta ise ei näinud. I. Sokolovski kägistas kannatanut rihmaga. Ta hakkas karjuma, siis süüdistatav viskas teda diivani peale. Pärast seda 3 midagi ei mäleta. Peale I. Sokolovski keegi ei peksnud A.U. . I. Sokolovski lahkus tema korterist vist hommikul. E.I. avastas, et A.U. suri. Tunnistajate E.I. ja G.S. ütlustega I. Sokolovski poolt A.U. suhtes kasutatud füüsilise vägivalla osas on kooskõlas ka tunnistaja S.V. u ütlused, mille tegelikkusele vastavuses ei ole kohtul alust kahelda. Tunnistaja S.V. u ütluste kohaselt ta nägi osaliselt, kuidas I. Sokolovski peksis A.U. . Kuna ta läks vahele ja I. Sokolovski lükkas teda ja ta kukkus, lõi peaga vastu seina. Vist kaotas teadvuse. S.V. u ütlustega on tõendatud see, et I. Sokolovski oli tüli ja kakluse algataja. I. Sokolovski peksis A.U. käte ja jalgadega. I. Sokolovski lükkas A.U. põrandale. Hakkas taguma teda jalgadega. A.U. püüdis vastupanu osutada, aga lamavas asendis oli seda raske teha. Ta nägi kui süüdistatav lõi jalgade ja kätega. Löögid olid vastu pead ja üle terve kere. Seda ta ei näinud, kuidas I. Sokolovski hüppas A.U. rindkere peal. Talle rääkisid G.S. ja E.I. , et midagi sellist toimus. Tunnistaja E.I. ütluste tegelikkusele vastavust kinnitavad ka kannatanu A.U., tunnistajate Z. I., T.S. ja S.P. ütlused. Kohus leidis, et nii kannatanu kui ka kõikide tunnistajate, kes said I. Sokolovskile inkrimineeritava kuriteo tõendamiseseme asjaoludest teadlikuks E.I. vahendusel, ütluste tegelikkusele vastavuses ei ole alust kahelda, kuna need haakuvad omavahel ning ka E.I. ütlustega. I. Sokolovski poolt süüdistusaktis nimetatud füüsilise vägivalla kasutamist tõendavad lisaks eelnimetatud isikulistele tõenditele ka teised kriminaalasjas kohtuistungil uuritud ja avaldatud tõendid, sh sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga, asitõendite vaatlusprotokollid koos fototabelitega ja ekspertiisiakt nr GE-0899-10/
15. Kohus leidis, et I. Sokolovskile süüdistusaktis süüks arvatavate vägivallategude ja kannatanu A.U. surma vahelist põhjuslikku seost tõendab surnu ekspertiisiakt nr
16. Siinjuures arvestas kohus ka ekspert Mihhail Vassini ütlusi. Asjaolu, et I. Sokolovski üritas kannatanut kägistada püksirihmaga ja peksis tema pead vastu pesumasinat kinnitavad kohtu hinnangul lisaks tunnistaja E.I. ütlustele sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga ja ka surnu täiendav ekspertiisiakt nr
17. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et tõenditega on kogumis tõendatud, et I. Sokolovski täitis oma tegevusega tapmise objektiivse koosseisu. Tuginedes tunnistajate G.S. , S.V. ja E.I. ütlustele, on kohtu hinnangul välistatud see, et A.U. surma põhjuseks oli mingi varasem tema suhtes kasutatud vägivald. Subjektiivsest külje osas leidis kohus, et I. Sokolovski pani tapmise toime kaudse tahtlusega. Kohus leidis, et I. Sokolovski pani tapmise toime nii piinaval kui ka julmal viisil. I. Sokolovski poolt tapmise toimepanemist piinaval viisil kinnitavad kohtu hinnangul tunnistaja G.S. , E.I. , S.V. ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga ning surnu ekspertiisiakt nr 78 ja surnu täiendav ekspertiisiakt nr
18. Nimetatud tõenditest nähtub, millist konkreetset füüsilist vägivalda süüdistatav kasutas kannatanu A.U. suhtes ning kohtu hinnangul on tegemist tugevate löökidega, arvestades tekitatud vigastusi, nende hulka ja laadi, millega kaasnes kauakestev valutunne, kuna füüsilise vägivalla kasutamises esinesid pausid. Arvestada tuleb ka seda, et kannatanu oli lamavas asendis, kus on lihtsustatud tugeva vägivalla kasutamine tema suhtes ning tunnistajate ütlustest tuleneb see, et tegemist ei olnud lühiajalise peksmisega. Ka süüdistatav on ise tunnistanud enda ütlustes seda, et tema poolt vägivalla kasutamine oli mitmes etapis. Nimetatud osas ei ole kohtul alust kahelda süüdistatava ütluste usaldusvääruses. Kohus on seisukohal, et I. Sokolovski poolt tapmise toimepanemine oli ka julm, mis väljendus põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Süüdistatav ei 4 valinud tunnistaja S.V. ütluste kohaselt, kuhu ta kannatanut lõi. Erilist hoolimatust inimkeha suhtes näitab kohtu hinnangul ka see, et I. Sokolovski hüppas maas lamava kannatanu rindkerel ning selles, et pärast kannatanu A.U. piinavat peksmist vaatas süüdistatav tunnistaja E.I. ütluste kohaselt televiisorit, samal ajal kui A.U. lebas põrandal ja korises. Kohus leidis, et arvestades füüsilise vägivalla kasutamise kestust ja ulatust ning iseloomu pidi I. Sokolovski pidama kannatanu kannatusi võimalikuks ja kannatanu kohtlemist julmaks ning ta möönis seda. Seda kinnitab ka see, et tunnistaja E.I. ütluste kohaselt I. Sokolovski hoiatas neid, et nad vaikiksid ja juhtunust kellelegi ei räägiks. Nimetatu järeldub kohtu hinnangul ka sellest, et süüdistatav ei tahtnud kohtuistungil mäletada sellise vägivalla kasutamist kannatanu suhtes, mis on käsitletav julma ja piinavana. Seega sai ta enda elukogemusest, haridusest ja vaimsest arengutasemest tulenevalt aru, et pani toime tapmise piinaval ja julmal viisil. Hinnates kogumis I. Sokolovski poolt sooritatud löökide arvu, kannatanul esinenud tervisekahjustuste rohkust ning kuriteo toimepanemise viisi, hõlmas tema tahtlus tapmise toimepanemisel ka teadlikkust kuriteo toimepanemisest julmal ja piinaval viisil. Karistuse mõistmisel juhindus kohus KarS §-st 56 ning arvestas kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatav on toime pannud tahtlikult ja süüvõimelisena esimese astme kuriteo pärast vähem kui poole aasta möödumist pärast vanglast vabanemist. Nimelt oli I. Sokolovskit karistatud viimati Viru Maakohtu 25.11.2008 otsusega KarS § 200 lg 2 p 7 alusel vangistusega 3 aastat ning ta vabanes vanglast 11.12.
19. Lisaks nimetatud kuriteole on süüdistatavat varasemalt karistatud 20.11.2008 Viru Maakohtu otsusega KarS § 263 p 1,4 alusel rahalise karistusega. Seega on süüdistatava poolt 2 varasemalt toimepandud kuritegu samuti olnud seotud vägivallaga. Süüdistatava I. Sokolovski poolt toime pandud kuriteod on läinud raskemaks ning käesolevas kriminaalasjas pani ta toime ühe kõige raskematest kuritegudest, rünnates tähtsamat individuaalset õigushüve – inimelu. Kohus pidas võimalikuks karistada I. Sokolovskit nimetatud kuriteo toimepanemise eest vangistusega alla keskmist määra, kuna ta ei tunnistanud küll kannatanu tapmist, kuid tunnistas kannatanu peksmist. Alammääras karistuse mõistmine ei ole käesoleval juhul võimalik tulenevalt õiguskorra kaitsmise huvidest ja süüdistatava isikust, kuna I. Sokolovski on varasemalt pannud kahel korral toime vägivallaga seotud kuritegusid ning uue kuriteo pani ta toime lühikese aja möödumisel pärast vanglast vabanemist, mis näitab, et ta ei ole varasemast karistusest vajalikke järeldusi teinud. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Süüdistatav I. Sokolovski taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ning teo ümber kvalifitseerimist. I. Sokolovski märgib, et tal ei olnud kuriteo eesmärki – inimene tappa. I. Sokolovski selgitab, et 27.05.2010 umbes kell 2 öösel otsustas ta külastada endist elukaaslast. Kui ta valis fonolukult korteri numbri, vastas tundmatu meeshääl, kes solvas teda ja viskas toru ära. Teist korda helistades vastas perenaine ning avas I. Sokolovskile ukse. Sisse minnes küsis I. Sokolovski, kes fonoluku juures käis, mispeale A.U. vastas ebatsensuurselt. A.U. jätkas solvamist ja ropendamist. Nende vahel tekkis kaklus, mille tulemusena õnnestus tal ukse taha minna. Tuppa minnes nägi I. Sokolovski, et E.I. , G.S. ja tema tuttav napsitavad. I. Sokolovski nägi G.S. kätel sinikaid ja küsis, kust ta need sai. I. Sokolovskile öeldi, et A.U. hammustas ning võttis G.S. pangakontolt ära kogu tema raha ja varastas telefoni. I. Sokolovski läks seejärel A.U. järele, kes oli trepil. I. Sokolovski tõi ta korterisse ning küsis selgitust. I. Sokolovskil ja A.U. l tekkis järjekordne kaklus. I. Sokolovski on arvamusel, et tegemist oli kahe ebakaine inimese kaklusega ning tema löögid ei saanud kuidagi viia kannatanu surmani. I. Sokolovski märgib, et pärast kaklust nad mõlemad rahunesid. Umbes 30 minutit pärast seda läks I. Sokolovski korterist ära, kuhu kõik jäid elusate ja tervetena. 5 Lisaks märgib I. Sokolovski, et arvestades, kuidas kannatanu inimesi kohtleb, ei olnud konflikt I. Sokolovskiga tal ainuke. Apellatsiooni täienduses palub I. Sokolovski võtta arvesse ka G.S. ütlusi, kus nimetatu vastab kaitsja küsimusele. et millises seisundis tuli A.U. eelmisel õhtul tagasi, et „normaalses“. Samas ütles G.S. , et A.U. oli ajanud auto ära, teinud avarii ja saanud löögi vastu rinda. I. Sokolovskile on mõistmatu, miks kohus ei arvestanud, et A.U. l võisid olla kehavigastused, mis ta sai teisel viisil, kui tema peksmise tagajärjel. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
20. Ringkonnakohtus jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Samas süüdistatav täpsustas oma kaitsepositsiooni ning palus toimepandud kuriteo ümber kvalifitseerida KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi, milline oli kaitsja taotlus ka maakohtus. Kaitsja nõustus süüdistatava taotlusega. Prokurör palus süüdistatava kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
21. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
22. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhiosas (2 kd tl 104-107) esitatud tõendite analüüsist tulenevalt on maakohus õieti järeldanud süüdistatava süü kannatanu A.U. tapmises KarS § 114 p 1 tunnustel, mitte aga raske tervisekahjustuse tahtlikus tekitamises ja surma põhjustamises ettevaatamatusest nagu taotleb süüdistatav.
23. Süüdistatav jäi maakohtus antud ütluste ja kaitseversiooni juurde. Ta väitis, et kannatanu surm saabus tema ettevaatamatu tegutsemise tagajärjel ning ta ei soovinud kannatanu surma. Süüdistatav leiab, et vastastikuses kakluses lõi ta kannatanut rusikaga näkku ning ka huule katki ja umbes paari minuti pärast tõstis ta ukse taha. Siis oli vägivallal ajaline vahe ja kui kannatanu uuesti korterisse tuli, siis kasutas ta vägivalda kuni viie minuti jooksul. Ta lõi kannatanut kätega keha piirkonda ning ühel korral jalaga tuhara piirkonda. Seejärel kukkus kannatanu põrandale ja süüdistatav rohkem tema suhtes vägivalda ei tarvitanud. Süüdistatav viibis korteris veel 30-40 minutit ja lahkus. Kannatanu mingit arstiabi ei vajanud ja tahtis süüdistatava arvates lihtsalt magada. Süüdistatav väidetava kakluse tagajärjel ise vigastusi ei saanud.
24. Ringkonnakohtu istungil nimetas süüdistatav korduvalt kannatanu suhtes toimepandud vägivalda kakluseks. Süüdistatava arvates algas nn. kaklus seetõttu, et kannatanu solvas teda ebatsensuursete sõnadega ja provotseeris teda. Samas ei osanud süüdistatav konkreetselt selgitada, milles tema väidetav solvamine ja kannatanu poolne provotseerimine seisnes. Üldteadaolevalt nimetatakse kakluseks olukorda, kus osalevad aktiivselt mitu poolt, st. kaklus on mõlemapoolne vastastikune vägivalla kasutamine. Käesoleva kriminaalasja tõendid (korteris viibinud isikute E.I. , G.S. ja S.V. ütlused) ei kinnita aga süüdistatava ja kannatanu vahel asetleidnud kaklust, vaid olukorda, kus süüdistatav I. Sokolovski oli kannatanu aktiivseks ründajaks ja vägivalla kasutajaks ühepoolselt. Seejuures ei tea süüdistatav nimetada, milliseid vigastusi sai tema ise väidetava vastastikuse kakluse tagajärjel. Süüdistatava enda selgitus toimepandud vägivallale (kannatanu poolne solvamine ja provokatsioon) ei sobitu aga kuidagi kogutud tõenditega. Nimelt pole võimalik eluliselt usutavalt mõista, miks oli väidetava solvamise korral süüdistatava poolt vajalik kannatanu suhtes toime panna sedavõrd kauakestev (mitme tunni kestel) vaheaegadega peksmine ja valimatu vägivald. 6
25. Kohtu küsimusele kohtuarstliku ekspertiisi käigus kannatanul tuvastatud hulgivigastuste tekkemehhanismi osas pakkus süüdistatav ebakindlalt välja versiooni, et kuna A.U. oli varasemalt auto ärandanud ning sellega avariisse sattunud, siis sealt ta ka hiljem ekspertiisi käigus tuvastatud surmavad vigastused ilmselt sai. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava sellekohase versiooni mitteusaldusväärsust kinnitab asjaolu, et taoliste rindkere ja siseorganite vigastuste puhul pole inimene võimeline pikki vahemaid läbides iseseisvalt liikuma. Nimelt on kannatanul tuvastatud kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 178 arvamuses (1 kd tl 20-25), et A.U. surma põhjuseks oli rindkere ja kõhu tömptrauma koos roiete hulgimurru ja rinnakelme rebendiga, mille tüsistusena tekkis mõlemapoolne verirind, verikõht ja arenes välja äge verekaotus sisemisest verejooksust. Samas arvamuses on ekspert vastanud, et peale kehavigastuste saamist võis kannatanu iseseisvalt liikuda ja teostada sihipärast tegevust teatud aja jooksul, mis ei ole kohtumeditsiiniliste meetoditega täpselt määratav, kuid võib olla mõõdetav minutites. Maakohus on samuti süüdistatava sellesisulist kaitseversiooni juba analüüsinud ja käsitlenud seejuures tunnistaja G.S. ütlusi, mille kohaselt kannatanu tervislik seisund enne süüdistatava tulekut oli normaalne ning ta ei kaevanud tervisehädade üle, samuti on tunnistaja S.V. kinnitanud, et A.U. ei kaevanud koosviibimise ajal valude üle rindkeres. Seega ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et välistatud on süüdistatava versioon, mille kohaselt kannatanu surma põhjuseks sai olla mingi varasem vägivald enne I. Sokolovski süüdistuses märgitud vägivaldset tegevust.
26. Ringkonnakohus leiab maakohtu otsuses uuritud isikulistest ja dokumentaalsetest tõenditest tulenevalt, et süüdistatava taotlus kuriteo ümberkvalifitseerimiseks raske tervisekahjustuse tekitamisena (KarS § 118 p 1 järgi) ja surma põhjustamises ettevaatmatusest (KarS § 117 lg 1 järgi) on põhjendamatu ega saa tuleneda käesoleva kriminaalasja tõenditest. Maakohtu otsus sisaldab põhjendatud järeldused, miks süüdistatava tegevus kannatanu A.U. surma põhjustamises tuleb kvalifitseerida KarS § 114 p 1 järgi, so tapmises piinaval ja julmal viisil. Süüdistatava I. Sokolovski apellatsioonis ja ringkonnakohtus korratud väide, et tal ei olnud tapmisteo eesmärki – kaasinimene tappa, ei tulene tõenditest ja on juba maakohtu otsuses ümber lükatud. Maakohus tuvastas uuritud tõenditest kannatanu A.U. tapmise põhjusena süüdistatava poolse armukadeduse.
27. Maakohtu otsuse kohaselt nägid kuriteosündmust pealt tunnistajad E.I. , S.V. ja G.S. . Tunnistaja E.I. ütlused avaldati õigustatult KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel. Tunnistaja E.I. , kui tõendi usaldusväärsust kindlustab veelgi asjaolu, et tema ütlused on seostatud olustikuga sündmuskohal korteris Sillamäe, XXX. Süüdistatav ei osanud ringkonnakohtule põhjendada, miks temale süüks arvatava vägivaldse tegevuse pealtnägijad (tunnistajad E.I. , S.V. ja G.S. ), ei kinnita süüdistatava ütlusi (kannatanu suhtes toimepandud vägivallas oluliselt väiksemas mahus) toimunu osas. Tunnistajate E.I. ja G.S. ütluste usaldusväärsuse seadis süüdistatav kahtluse alla põhjusel, et tunnistajad olid sündmuse tajumise ajal alkoholijoobes. Mingeid teisi asjakohaseid põhjendusi süüdistatav nimetada ei tea. Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate alkoholijoove ei saa käeoleval juhul olla nende ütluste tõendite hulgast väljaarvamise aluseks. Tõendamist pole leidnud tunnistajate sedavõrd raske joove, mis takistanuks neil üldist sündmuste arengut jälgida ja tajuda. Tunnistajate ütlused on kooskõlas teistes objektiivsetes tõendites (sündmuskoha vaatlusprotokoll, kannatanu kohtuarstlik 7 ekspertiisiakt jt.) sisalduva tõendusliku teabega, mis kinnitavad süüdistatava süüdistuses nimetatud tegevust.
28. Alusetu on süüdistatava väide, et tema löögid ei saanud kuidagi viia kannatanu surmani. Teopaigas viibinud tunnistajate (E.I. ja G.S. ) ütluste kohaselt kinnitas süüdistatav ka kannatanu suhtes toimepandud vägivaldse tegevuse kestel verbaalselt soovi tema elu lõpetamiseks, kasutades väljendit „ma tapan sind... .“ Kohalolijate (tunnistaja S.V. ) sekkumise süüdistatava vägivaldsesse tegevusse kannatanult elu võtmisel tõrjus süüdistatav vägivallaga, mis kinnitab tema jätkuvalt aktiivset, järjekindlat ja sihipärast käitumist tapmisteo toimepanemisel.
29. Kvalifitseerimaks isiku käitumist KarS § 118 p 1 ja KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis tuleb tuvastada, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele ning et surma saabumise suhtes käitus ta kergemeelsusega. Kindlasti ei ole süüdistatava üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades võimalik järeldada, et süüdistataval oli käesoleval juhul adekvaatne lootus, et kannatanu surm sellise intensiivse vägivalla tagajärjel ei saabu. Pekstes kannatanut valimatult pikema aja jooksul elutähtsate organite piirkonda, ei kontrollinud I. Sokolovski sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis ta endapoolse erineva vägivalla tulemusel mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega.
30. Süüdistatav on kriminaalasjas seega valinud kaitsepositsiooni, kus nimetab küll väidetavalt vastastikuse kakluse käigus kannatanule tekitatud võimalikke vigastusi näo piirkonda, sama aga on distantseerinud ja püüdnud välistada enda vägivaldse tegevuse A.U. tekitatud massiivsete ja jõuliste vigastuste osas rindkere piirkonnas, mille tekitamist kannatanule kinnitavad tunnistajad ja hilisem kohtuarstliku ekspertiisiakti arvamus. Süüdistatava väide, et umbes 30 minutit pärast toimepandud vägivalda korterist ära minnes, jäid kohalolijad, sealhulgas kannatanu elusate ja tervetena sündmuskohale, on alusetu ja ei tulene tuvastatud reaalsest olukorrast ja maakohtus uuritud tõenditest. Maakohus on motiveerinud, millised süüdistatava ennastõigustavad ütlused on ebausaldusväärsed, kuna ei ole kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud ja süüdistatava süüd kinnitavate tõenditega.
31. Maakohus on põhjalikult motiveerinud süüdistatava tegevust kannatanu A.U. tapmises piinaval ja julmal viisil ning ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega (2 kd tl 107). Tõendamist on leidnud, et kannatanu ei kaotanud süüdistatava vägivaldse tegevuse tagajärjel koheselt teadvust (tunnistaja G.S. ütlused) ning seega said süüdistatava poolt löödud käe ja jalahoobid, peaga vastu pesumasinat löömine, rihmaga kägistamine tekitada kannatanule kestvaid kannatusi ja suurt valu. Maakohus on tõenditest tulenevalt järeldanud, et süüdistatav tappis kannatanu piinaval viisil, kuna kannatanul esines pikemat aega kestev valutunne ja süüdistatava poolne peksmine toimus vaheaegadega, mida on kinnitanud ka süüdistatav oma ütlustes. Maakohus on avanud ka I. Sokolovski poolt toimepandud tapmise julma viisi. Esmalt märgib maakohus, et tunnistajate ütluste kohaselt süüdistatav ei valinud kannatanu kehal kohta, kuhu ta käe ja jalahoope jagas, hiljem aga hüppas korduvalt lamava kannatanu rindkerel. Brutaalse käitumise ajal heitis süüdistatav rihma kannatanule silmusena kaela ja lohistas kannatanut tuppa ja vannituppa, kus tagus kannatanut korduvalt peaga vastu pesumasinat. Nimetatud tegevust kinnitab maakohtu poolt analüüsitud surnu täiendav ekspertiisiakt nr 3 (1 kd tl 98-100), milles ekspert järeldas kannatanu kaelal esinenud marrastustest, et need võivad olla tekitatud püksirihma servadega. Surnu ekspertiisiaktis nr 178 (1 kd tl 23) on arvukate kannatanul esinenud vigastuste osas tuvastatud ka aju-kolju kinnine tömp trauma koos peaaju kõvakelmealuse verevalumiga paremal pool otsmikupiirkonnas ja vasaku oimusagara piirkonnas. 8 Tuleb nõustuda, et süüdistatava poolt sedavõrd valimatu, intensiivne ja jätkuv vägivald inimkeha suhtes on kokkusobimatu elutegevusega. Ringkonnakohtul ei tekkinud nagu maakohtulgi kahtlusi selles, et just süüdistatava poolt kannatanu suhtes kasutatud aktiivne vägivald oli põhjuslikus seoses saabunud surmaga.
32. Nõustumata süüdistatava apellatsiooni taotlusega kuriteo ümberkvalifitseerimiseks, leiab ringkonnakohus, et süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistus on samuti kooskõlas KarS § 56 põhimõtetega. Maakohus on tuvastanud, et süüdistatava osas karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Maakohus on süüdistatavat karistades põhjendatult arvestanud asjaolu, et I. Sokolovski poolt varasemalt toimepandud kuriteod olid samuti seotud vägivallaga ning käesolev vägivaldne kuritegu on suunatud tähtsaima individuaalse õigushüve – inimelu vastu. Kohus on motiveerinud, arvestades KarS § 114 sanktsiooni ulatust, süüdistatavale mõistetavat vangistust alla keskmise määra. Samas on põhjendatud miks ei ole võimalik karistuse mõistmine alammäära lähedaselt.
33. Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja V. Rogulski taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks ning väljamõistmiseks on põhimõtteliselt kooskõlas RÕS-s sätestatuga, arvestades siinjuures kaitsja osalemist käesolevas kriminaalasja menetluses ja kuulub rahuldamisele. 24.01.2012 taotluse kohaselt kulus kaitsjal üldmenetluses toimunud kriminaalasja kohtuotsusega tutvumiseks ja apellatsiooni seisukohtade kooskõlastamiseks kaitsealusega 6 pooltundi, kohtuistungil viibimine 3 pooltundi, kokku 9 pooltundi summas 288 eurot. Riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest Viru vanglasse ja Tartu Ringkonnakohtusse taotleb kaitsja tasu 45 eurot ning sõidukuluna Narva-Jõhvi-Narva 12,48 eurot, millised summad kokku moodustavad 414,58 eurot (milles sisaldub käibemaks 69,09 eurot). Seega kuulub kaitsja V. Rogulskile hüvitamisele 414,58 eurot.
34. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasust seoses ettevalmistusega ja osalemisega apellatsioonimenetluses ja seega on I. Sokolovski kohustatud KrMS § 185 lg 2 alusel hüvitama kulud summas 414,58 eurot õigusabile ja vastavatele kuludele, mis olid osutatud vandeadvokaat V. Rogulski poolt. Tiit Lõhmus Mati Kartau 9 Paavo Randma