§-i 1028 lg 1 kohaldamiseks alus puudub, kuivõrd hageja on kohustatud vastavalt laenulepingu punktile 10 teostama enda arveldusarvelt laenulepingu täitmiseks vajalikke makseid ning kostja on õigustatud lepingu punktis 10 sisalduva maksekäsundi alusel debiteerima hageja arveldusarvet lepingust tulenevate maksekohustuste täitmiseks. Laenulepingust tulenev maksekäsund ei ole lõppenud, seda ei ole tühistatud ning see ei ole muul viisil ära langenud. Seetõttu ei ole täidetud ka
§-i 1028 lg 1 kohaldamise peamised eeldused ning hageja nõude väidetavalt alusetult saadu tagastamiseks tuleks jätta rahuldamata. Lisaks tugineb kostja aegumise vastuväitele ja palub alternatiivse vastuväitena jätta hagi 10 601,04 euro ulatuses rahuldamata aegumise tõttu. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis 27.11.2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et 11.09.2006 sõlmiti laenuleping, mille järgi andis kostja elamu korteriomanikele 1 350 000 krooni laenu elamu renoveerimiseks ja remondiks ning selle lepingu p 10 järgi sai kostja õiguse võtta laenumakseid hageja OÜ BREM Kinnisvarahooldus kontolt; hageja oli laenulepingu sõlmimise ajal elamu valitseja; jaanuarist 2009 -
lg 1 kohaselt maksekäsundiga käsundatakse käsundisaajat maksma või üle andma käsundiandja arvel kolmandale isikule (maksekäsundi järgi soodustatud isik) raha või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta. Vaidlusaluse laenulepingu punkti 10 kohaselt on pangal õigus ja valitseja lubab pangal teha kõiki lepingu täitmisega seotud makseid valitseja kontolt nr 10022088248001 pangas lepingus sisalduva ülekandejuhise alusel. Kui eelnimetatud kontol ei ole vastava makse tegemiseks piisvalt rahalisi vahendeid või kui valitseja ja/ või laenusaajad ei tasu tähtaegselt mistahes lepingust tulenevaid makseid, siis on pangal õigus kanda vastavad maksed üle panga konto(de)le valitseja lepingus nimetamata konto(de)lt, millel valitseja hoiab laenusaajate rahalisi vahendeid. Kohus leidis, et laenulepingu punkt 10 on maksekäsund, millega Kesk-Ameerika 3 korteriomanikud käsundasid hagejat tasuma nende arvel laenumakseid. Maksekäsundi puhul on käsundiandjaks korteriomanikud (kui laenusaajad ja kostjale laenu tagastama kohustatud isikud), käsundisaajaks on hageja (tulenevalt korteriomanikega elamu valitsemiseks väidetavalt sõlmitud lepingust) ja soodustatud isikuks kostja (kellele pidi raha makstama). Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-30-14 tuleneb, et praeguses tsiviilasjas on vaidluse keskseks küsimuseks see, kas vaidlusalusest laenulepingust tuleneb
§-is 704 sätestatud abstraktse maksekohustuse 3 võtmine hageja poolt ja kas laenulepingu allkirjastamist saab lugeda maksekäsundi aktseptimiseks
Hageja leidis, et hageja, kostja ja Kesk-Ameerika 3 korteriomanike suhetest tulenevalt ei saa eeldada, et hageja täidaks laenulepingut ka siis, kui on lõppenud tema ja korteriomanike vahel kehtinud käsundusleping, millega oli korteriomanike poolt hagejale antud maksekäsund maksta korteriomanike arvel kostjale laenumakseid. Kostja märkis, et pooled ei ole muutnud laenulepingut ega selle alapunkti 10, milles vaidlusalune maksekäsund sisaldub, seega ei saa lugeda käsundussuhet lõppenuks ainuüksi seetõttu, et väidetavalt on lõppenud hageja ja KeskAmeerika 3 elanike vaheline valitseja suhe KOS-i kohaselt. Maksekäsundi aktseptimine on
esimese lause järgi tahteavaldus, millega käsundisaaja tunnustab maksekäsundist tulenevat kohustust. See tähendab, et käsundisaaja võtab abstraktse (st kattesuhtest sõltumatu) maksmiskohustuse. Maksekäsundi aktseptimise korral kohustub käsundisaaja
lg 1 järgi täitma maksekäsundist tuleneva kohustuse ja võib maksekäsundi järgi soodustatud isiku maksekäsundi täitmise nõudele esitada üksnes selliseid vastuväiteid, mis tulenevad tema suhetest maksekäsundi järgi soodustatud isikuga või maksekäsundi või aktseptimise kehtivusest, mitte aga tema suhetest käsundiandjaga. Abstraktse maksekohustuse võtmine peab iseäranis kestvussuhte puhul korduvate maksete tegemiseks olema selge käsundisaaja tahe. Üksnes siis saab seda lugeda maksekäsundi aktseptimiseks
Kostja on täiendavalt selgitanud, et vaidlusaluse laenulepingu punkti 14.5.
esimese lause järgi tagasi võtta, isegi kui nad rikkusid sellega oma kohustusi kostja kui maksekäsundi järgi soodustatud isiku suhtes. Maksekäsundi tagasivõtmiseks peab käsundiandja teatama sellest
teise lause järgi käsundisaajale, s.t korteriomanikud pidid sellest teatama hagejale. Kui maksekäsundi andja on ühtlasi ka maksejuhise andja, siis pöördub ta maksekäsundi tühistamiseks kontopidaja poole (vt ka laenulepingu punkt 15.1.2.). Riigikohus märkis lahendis 3-2-1-30-14, et esitatud asjaoludel võis hageja ja korteriomanike elamu valitsemise lepingu lõppemine tuua kaasa ka maksekäsundi tagasivõtmise. Kas sellest ajast lõppes ka kostja õigus hageja kontot debiteerida või tuli kostjat sellest täiendavalt teavitada, sõltub poolte kokkuleppest. Hageja esitatud asjaoludel on võimalik ka, et maksekäsund lepiti kokku äramuutva tingimusega, milleks saab olla hageja ja korteriomanike õigussuhte lõppemine, st aeg, millest alates hageja ei ole enam elamu valitseja. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on KÜ Kesk-Ameerika 3 registrisse kantud 14.10.
lg 1 kohaldamiseks alus puudub, kuivõrd hageja on kohustatud vastavalt laenulepingu punktile 10 teostama enda arveldusarvelt laenulepingu täitmiseks vajalikke makseid ning kostja on õigustatud laenulepingu punktis 10 sisalduva maksekäsundi alusel debiteerima hageja arveldusarvet lepingust tulenevate maksekohustuste täitmiseks. Kohus leidis, et hageja ei ole vastavat maksekäsundit küll aktseptinud, kuid korteriomanikud laenusaajatena ei ole maksekäsundit tagasi võtnud ega sellest kostjat teavitanud. Tõendamist ei ole ka leidnud kostja teavitamine hageja poolt elamu valitsemise lõppemisest. Seega on laenulepingust tulenev maksekäsund kehtiv. Hageja viited arvelduslepingu sätetele ei ole asjakohased, sest hageja ei ole esitanud lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule asja uueks läbivaatamiseks. Maakohus rikkus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust ning TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite igakülgse hindamise kohustust. Samuti kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust. Maakohtu mõttekäik selle kohta, miks ta jätab hagi rahuldamata, ei ole jälgitav ega arusaadav. Kohtu vähesed järeldused poolte esitatud asjaolude kohta on vastuolulised. Hageja esiletoodud asjaolude ja nõude kohaselt oleks kohus pidanud hindama, missugune suhe poolte vahel valitses ning vastavalt sellele ka õigust kohaldama. Kohtu seisukoht arvelduslepingu asjakohatuse kohta on põhjendamata ning vastab sõna-sõnalt Harju Maakohtu 29.05.2013 kohtuotsuse sõnastusele, 6 mille Riigikohus on tühistanud ja mille kohta arvelduslepingu osas tähtsust omavate asjaolude suhtes oma lahendis 3-2-1-30-14 juhised andnud. Hageja tugines asjaolule, et poolte vahel olid nii maksekäsundist kui ka arvelduslepingust tulenevad suhted ning et juhul, kui kohus leiab, et kostja ei pidanud lõpetama hageja arveldusarve debiteerimist maksekäsundilisest suhtest tulenevalt, pidi ta selle lõpetama arvelduslepingust tulenevalt, kuivõrd hageja keelas oma arveldusarvelt Kesk-Ameerika 3 elamu laenumaksete teostamiseks rahalisi vahendeid võtta. Hageja selgitas 06.02.2013 menetlusdokumendis, et lisaks kostja ja Kesk-Ameerika 3 korteriomanike vahel sõlmitud laenulepingu punktist 10 tulenevale maksekäsundile on hageja ja kostja vahel ka arveldusleping ning toonud ka õigusliku põhjenduse, miks ei tohi kostja hageja arveldusarvet debiteerida. Kohus ei ole hageja poolt esile toodud asjaoludele ja nende põhjendustele tähelepanu pööranud. Hageja tõi arvelduslepinguga seoses esile, et kuni 20.01.2010 reguleerisid konto avamist ja selle käsutamist võlaõigusseaduse arvelduslepingu sätted, mille § 709 sätestas, et arveldusleping on leping, millega vastavalt seadusele arveldamise õigust omav käsundisaaja (kontopidaja) kohustub avama käsundiandjale konto ja tegema käsundiandja korraldusel toiminguid kontol oleva rahaga või muude õigustega, käsundiandja aga maksma selle eest tasu. Muu hulgas kohustub kontopidaja tegema käsundiandja korraldusel makseid ning krediteerima käsundiandja kontot käsundiandja kasuks laekunud maksete ulatuses, tegema käsundiandjale viimase korraldusel kontolt sularahas väljamakseid ning võtma vastu sissemakseid. Alates 21.01.2010 kehtiva
redaktsiooni kohaselt reguleerivad sarnast lepingut makseteenuse lepingu sätted, kuid
lg 1 kohaselt võib makseteenuse leping sisaldada ka maksekonto avamise kohustust ja konto pidamise tingimusi. Eelnimetatud tunnustele vastavat makseteenuse lepingut nimetatakse ka arvelduslepinguks. Kuivõrd pooled on omavahel arvelduslepingu sõlminud selgelt varem kui hakkasid kehtima makseteenuse lepingu sätted, siis on poolte vahel sõlmitud arveldusleping, mille regulatsioonist pidid pooled lähtuma. Jättes arvelduslepinguga seonduva üldse analüüsimata, on maakohus eiranud ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-30-14 sisalduvaid juhiseid. Riigikohus märkis, et laenulepingu p 10 kokkulepe võis vastata selle sõlmimise ajal arvelduslepingu tunnustele ning sellisel juhul tuleb hinnata, kas kokkulepe oli tingimuslik või mis tingimustel sai hageja selle üles öelda. Riigikohtu juhiste kohaselt, kui hageja ja kostja vahel oli leping, tuleb kindlaks teha, kas ja millise hageja väidetud tahteavaldusega võib see leping olla lõppenud. Hiliseimaks ülesütlemisavalduseks saab pidada ka hagiavalduse kättetoimetamist kostjale. Maakohus arutas 12.09.2014 kohtuistungil pooltega, et arvelduslepingulise suhtega seonduva kindlakstegemine võib asjas omada keskset tähendust, kuid üllatuslikult pole seda suhet üldse analüüsinud ning on otsuses lihtsalt märkinud, et see ei oma üldse tähendust. Maakohus ei ole hinnanud, kas poolte vahel kehtiva arvelduslepingu alusel on hagejal kui käsundiandjal õigus nõuda oma arveldusarve debiteerimise lõpetamist. Samuti ei ole kohus põhjendanud oma seisukohta, miks oleks hageja pidanud arvelduslepingu alusel esitama kahju hüvitamise nõude ja miks ei saa hageja tugineda arvelduslepingu sätetele hagis esitatud nõude puhul. Kui kohus leidis, et arvelduslepingu osas peaks hageja esitama nõude teisel alusel, oleks ta pidanud seda hagejale selgitama. Praegusel juhul oli kujunenud olukord, kus kostja, kuritarvitades oma seisundit finantsasutusena, debiteeris hageja kontot laenumaksete osas, kuigi laenu peaksid tagasi maksma laenusaajad. Alates 01.01.2009 ei ole hageja enam Kesk-Ameerika 3 elamu valitseja, 7 mistõttu ei tasu laenusaajad hageja arvele enam raha laenulepingu täitmiseks. Seega ei ole kostjal enam alust ega ka põhjust hageja arveldusarvet debiteerida, kuna arveldusarvel olevad rahalised vahendid ei ole ette nähtud Kesk-Ameerika 3 elamu laenu maksmiseks ning ei ole mingit alust ega mõistlikku põhjust eeldada, et hageja peaks oma rahalistest vahenditest tagastama Kesk-Ameerika 3 korteriomanike võetud laenu, mida on kasutatud sihtotstarbeliselt Kesk-Ameerika 3 elamu renoveerimiseks. Teateid konto debiteerimise lõpetamiseks on hageja kostjale saatnud alates 04.09.2009 ja suuliselt on kostjat ka varem teavitatud. Kuni 20.01.2010 kehtinud
lg 1 sätestas, et konto debiteerimisel või krediteerimisel on kontopidaja seotud käsundiandja juhistega. Juhis võib olla suunatud ühe- või mitmekordsete maksete tegemisele.
sätestas, et kui kontopidaja debiteerib õigustamatult käsundiandja kontot, muu hulgas, kui ta kaldub õigustamatult kõrvale käsundiandja juhisest, peab kontopidaja kontot debiteerimise ulatuses krediteerima. Hageja viitas Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-26-13 väljendatud põhimõttele, mille kohaselt ei ole pangal õigus teha kontol toiminguid, kui konto käsutamiseks õigustatud isik on toimingute tegemise keelanud. Maakohus leidis õigesti, et hageja kui käsundisaaja tahteks ei olnud abstraktse maksekohustuse võtmine laenulepingu puhul korduvate maksete tegemiseks. Pärast selle asjaolu tuvastamist on maakohus otsuse sõnastuse kohaselt asunud kindlaks tegema, kas hageja sellekohane tahteavaldus on teatavaks tehtud laenusaajatele ja kostjale. Hageja hinnangul on kohus sealjuures jätnud tõendid hindamata, mistõttu ei ole ilmselt maakohtul olnudki võimalik nimetatud asjaolu kohta lõppjäreldust teha. Kohus on küll viidanud poolte seisukohtadele esitatud tõendite osas, kuid ei ole ise tõendeid analüüsinud. Kuivõrd maakohus ei ole otsuses tõendeid hinnanud, siis jääb hagejale selgusetuks, kas need on jäetud hindamata seetõttu, et kohus ei ole tõendeid vastu võtnud või on need hindamata mingil muul põhjusel. Hageja arvates on maakohus ebaõigesti hinnanud Kesk-Ameerika 3 KÜ juhatuse 20.10.2010 kirja kostjale. Kirjast nähtub otseselt, et kostja on saatnud Kesk-Ameerika 3 KÜ-le kirja sooviga muuta 11.09.2006 sõlmitud laenulepingut, kuna KÜ on kostjale vastanud, et ei soovi nimetatud lepingut muuta, sest omab endise korteriomanike ühisuse valitsejale rida pretensioone. Seega pidi kostjal olema mingi ajend, et ta pöördus KÜ poole laenulepingu muutmise ettepanekuga ning hageja hinnangul saab see olla üksnes teadmine asjaolust, et hageja ei ole enam KeskAmeerika 3 elamu valitseja ja ei luba enam laenumakseid oma arveldusarvelt teostada. Juhul, kui kostja ei oleks teadnud asjaolust, et hageja ei ole enam Kesk-Ameerika 3 elamu valitseja, ei oleks kostjal olnud vajadust sellise põhjendusega korteriühistu poole pöörduda. Samuti on käsundussuhte lõppemist kinnitavad järgmised kirjas sisalduvad laused või lauselõigud: „perioodil, mil OÜ BREM Kinnisvarahooldus teenindas meie maja“; „KÜ ei ole nõus BREM Kinnisvarahoolduse kaudu mingeid makseid teostama“. Viimast lauset võib pidada ka teateks soodustatud isikule, et maksekäsund on käsundiandja poolt tagasi võetud. Maakohus oleks käsundussuhte lõppemise asjaolu kindlakstegemiseks pidanud kõiki tõendeid kogumis hindama, kuivõrd otsest kättesaamiskinnitust teate kohta ei ole kostja väljastanud, kuigi on hiljemalt 29.07.2011 vastuses hageja 12.07.2011 kirjale teatanud, et ei tunnista hageja nõuet. Seega on kostja hiljemalt 12.07.2011 olnud teadlik valitsemissuhte ja käsundussuhte lõppemisest hageja ja Kesk-Ameerika 3 elanike vahel, kuid kohus ei ole andnud oma hinnangut sellele, missugune tähendus on nimetatud faktil hageja konto debiteerimise lõpetamise seisukohast. 8 Kohus nõudis hageja taotluse alusel välja laenulepingut puudutava laenutoimiku, kuid kirjavahetust hageja ja kostja vahel sellest ei nähtunud. Hageja hinnangul ei ole usutav, et pank kui krediidiasutus ei säilita laenutoimikus dokumente, mis puudutavad tema sõlmitud laenulepingu täitmist ja millest võib tõusetuda vaidlus. Maakohus ei ole selle asjaolu kohta otsuses oma seisukohta väljendanud. Otsuse põhjendamisega mitteseonduvalt on maakohus viidanud kostja seisukohale, milles kostja viitas vaidlusaluse laenulepingu punktile 14.5.5 ja mille kohaselt ei tohtinud hageja ja laenusaajad ilma panga ja KredEx kirjaliku nõusolekuta võtta täiendavaid rahalisi kohustusi, kui võetav kohustus ületab 10% pangale tagastamata laenu summast ning et seda sätet tuleb tõlgendada selliselt, et pooled on pidanud oluliseks elamu valitseja finantsilist jätkusuutlikkust ja et laenulepingu allkirjastamine hageja poolt ei olnud pelgalt formaalsus. Kuigi hagejale jääb ülalnimetatud viite asjakohasus kaevatavas otsuses arusaamatuks, kuivõrd kohus ei ole kostja seisukohast tulenevalt teinud otsuses ühtegi järeldust, siis soovib hageja nimetatud viitega seonduvalt selgitada, et nimetatud lepingusäte on tüüptingimus, mille järgi reaalses elus ei käitutud. Hageja esitas 08.10.2014 kohtule ka tõendid selle kohta, et samasugune tingimus sisaldus mitmetes hageja klientide ja kostja vahel sõlmitud laenulepingutes. Kohus ei ole hageja tõendeid hinnanud ega neile otsuses viidanud. Kostja võttis 28.10.2014 kohtuistungil omaks, et tegemist on tüüptingimusega. Nagu hageja esitatud tõenditest nähtub, on kostja hageja klientidele nii enne kui ka pärast vaidlusaluse laenulepingu sõlmimist andnud laenu ja sealjuures ei ole kostja või Sihtasutus KredEx kordagi nõudnud hagejalt kirjalikku nõusolekut laenulepingu sõlmimiseks, mis kinnitab asjaolu, et kostja ei hinnanud tegelikult laenusaajaid ja hagejat kui laenulepingu täitmise eest koos vastutavaid isikuid. Maakohus on viidanud Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad tahteavalduse kättetoimetamist. Hageja soovib selgitada, et ta on kostjale tähituna saatnud vähemalt 04.09.2009 teate. Ka ülejäänud teated on saadetud kostja ametlikel kontaktaadressidel, mistõttu ei ole usutav, et kostja ei ole neid kätte saanud. Maakohus on lõppjäreldusena jõudnud seisukohale, et
lg 1 kohaldamiseks alus puudub, kuivõrd hageja on kohustatud vastavalt laenulepingu punktile 10 teostama enda arveldusarvelt laenulepingu täitmiseks vajalikke makseid ning kostja on õigustatud laenulepingu punktis 10 sisalduva maksekäsundi alusel debiteerima hageja arveldusarvet lepingust tulenevate maksekohustuste täitmiseks. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, kuidas kohus on sellisele järeldusele jõudnud. Suurem osa kohtuotsuse põhjendavast osast sisaldab väljavõtteid hageja ja kostja seisukohtadest, kuid kohtu järeldused nende või asjas esitatud tõendite kohta puuduvad kas täielikult või on napisõnalised ega selgita kohtu mõttekäiku. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi 14 013,51 euro ulatuses. 9 Maakohus on õigesti tuvastanud, et laenulepingu punkt 10 sisaldas endast maksekäsundit, millega Kesk-Ameerika 3 korteriomanikud käsundasid hagejat tasuma nende arvel laenumakseid, samuti selle, et hageja poolt laenulepingule alla kirjutamine ei kujutanud endast maksekäsundi aktseptimist ehk abstraktse maksekohustuse võtmist. Ringkonnakohtu hinnangul kujutab lepingu p. 10 endast lepingut hageja ja kostja vahel laenulepingust tulenevate kohustuste täimise korraldamise kohta, millest järeldub hageja kohustus taluda konto debiteerimist. See kokkulepe vastas selle sõlmimise ajal arvelduslepingu tunnustele, alates 22.01.2010 makseteenuse osutamise lepingu tunnustele. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud
1 järgi võis käsundiandja arvelduslepingu igal ajal üles öelda. Alates 22.10.2010 kehtiva
1 kohasel võib makseteenuse makseteenuse pakkuja klient makseteenuse lepingu igal ajal üles öelda. Kokkuleppe (laenulepingu p. 10) tekstist ei nähtu, et see oleks sõlmitud tingimusega, mille kohaselt konto debiteerimist lubatakse kuni korteriomanike ja hageja vahelise käsundussuhte lõppemiseni või sellest kostjale teatamiseni. Seetõttu ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust asjaolu, millal sai kostja teada, et hageja ei ole enam laenusaajate elamu valitseja, mistõttu apellatsioonkaebuse sellekohased väited on asjakohatud. Seega oli hagejal õigus oma tahteavaldusega kostjaga sõlmitud makseteenuse osutamise leping üles öelda, s.o.
Ringkonnakohtu hinnangul on hageja sellekohane tahteavalduse esitatud 12.07.2011 kostjale saadetud nõudekirjas, milles ta teatab, et kostja debiteerib alusetult hageja kontot, kuna hageja ei ole enam Kesk-Ameerika 3 elamu haldaja (valitseja) ja taotleb summade tagastamist, mis on kostja debiteerinud hageja kontolt pärast seda, kui hageja ei olnud enam korteriomanike elamu valitseja. Nimetatud tahteavalduse on kostja käte saanud, mida tõendab viimase vastuskiri hagejale. Seega nimetud tahteavaldusega ütles hageja laenulepingu punktist 10 tuleneva kostjaga sõlmitud makseteenuse lepingu üles. Selline ülesütlemise õiguse kasutamine ei sõltu mõjuva põhjuse olemasolust, kuigi antud juhul esines ringkonnakohtu hinnangul
§-is 196 lg. 1 kirjeldatud olukord, kus ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Ebaõige on apellandi väide, mille kohaselt on ta tõendanud, et kostja sai kätte tema 04.09.2009 kirja, milles ta keelas kostjat kontot debiteerida. Nagu maakohus õigesti tuvastas, ei ole hageja selle kirja saatmist kostjale ja kostja poolt selle kättesaamist tõendanud. Asjaolust, et kostja laenutoimik ei sisaldanud kirjavahetust kostjaga, ei saa näha kinnitust väitele, et kostja on hageja sellekohase tahteavalduse kätte saanud. Seega kuni 12.07.2011 debiteeris kostja hageja kontot õiguspärastl, kokku 28 431,64 euro ulatuses. Seevastu pärast seda on kostja hageja kontot debiteerinud juba õigustamatult, s.o. õigusliku aluseta, kokku 14 013,51 euro (toimiku I kd. lk. 22-30) ulatuses. Nimetatud ulatuses tuleb hagi rahuldada
1 alusel. 10 Kuna hagi rahuldatakse ca 33% ulatuses, siis jätab kolleegium poolte kantud menetluskulud kõikides kohtuastmetes 33% ulatuses kostja ja 67% ulatuses hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere Tiit Kollom Ulvi Loonurm 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.