MÄÄ RUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 15.01.2016, Tartu Haldusasja number 3-15-2424 Haldusasi Ly Solbergi kaebus õigusvastas

) § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna halduskohtu hinnangul ei ole kaebusega võimalik saavutada selle eesmärki. Halduskohus leidis, et kaebaja 30.06.

1. a avaldus vastab haldusmenetluse uuendamise taotlusele haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 mõttes. HMS § 44 lg 1 p 2 lubab haldusmenetluse uuendada, kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid. Kuigi 30.06.
2. a avalduses on kaebaja väitnud, et asjas on ilmnenud uued andmed ja tõendid, ei nähtu halduskohtu hinnangul ei 30.06.
3. a avaldusest ega hilisemast avalduse täpsustusest, millised need uued andmed ja tõendid on. 30.06.
4. a avalduses on kaebaja väitnud, et 25.03.
5. a ekslik otsus on ilmselt langetatud
6. aastal koostatud maalehel esinenud vea põhjal, kuid samas tugines kaebaja ka halduskohtus sellele, et maalehe järgi oli
7. aastal kinnistu omanikuks J.M. . Seega ei nähtunud halduskohtu hinnangul, et asjas oleks reaalselt ilmnenud uusi tõendeid, mis ei olnud
8. aastal teada. Halduskohus selgitas, et pelgalt kaebaja arvamus, et haldusmenetluses on tõendite hindamisel viga tehtud, ei saa olla haldusmenetluse uuendamise aluseks, kuna niisuguses olukorras oleks kaebaja pidanud haldusmenetluses tehtud otsuse vaidlustama. Halduskohtule teadaolevalt ei vaidlustanud kaebaja 25.03.
9. a otsust, kuigi sellel oli olemas vaidlustamisviide. Halduskohus selgitas, et niisugusel juhul tuleb eeldada otsuse kehtima jäämist ning et menetluse uuendamist enam kui 22 aastat hiljem saavad õigustada üksnes tõeliselt erandlikud asjaolud, 2 mille suguseid halduskohus ei tuvastanud. Lisaks juhtis halduskohus tähelepanu sellele, et kaebaja esindajale väljastati arhiiviteatisest nähtuvalt teavet 07.05.2015 ning avaldus Tartu Maavalitsusele esitati alles 30.06.
10. Kuna HMS § 44 lg 3 kohaselt tuleb haldusmenetluse uuendamise taotlus esitada haldusmenetluse läbiviinud haldusorganile ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates, keelaks seadus haldusmenetlust uuendada ka siis, kui selleks iseenesest alus oleks esinenud. Eeltoodust tulenevalt pidas halduskohus kaebust ilmselgelt perspektiivituks ning tagastas selle

§ 12

lg 2 p 2 alusel, kuna halduskohtu hinnangul ei olnud niisuguse kaebuse menetlemine otstarbekas. Halduskohus pidas siiski asjakohaseks selgitada, et ka siis, kui haldusmenetluse uuendamine olnuks iseenesest võimalik, poleks see saanud kaasa tuua teistsugust lõpptulemust kui 25.03.

1. a otsus. Kaebaja tugineb kaebuses asjaolule, et tema vanaema õde J.M. oli kinnistu õigusvastaselt võõrandamise ajal selle omanik, kuid halduskohtu hinnangul välistavad Balti eraseaduse (BES) sätted selle. Kuna J.M. suri XXXXXXXXX ning kuna nii siis kui ka
2. aastal olid elus tema abikaasa ja lapsed ja BES § 1706 kohaselt oli abikaasa esimese järjekorra pärija, siis oli pärijaks J.M. abikaasa M.M. . BES § 2631 kohaselt loeti pärandatava asja kasutamise korral pärand vastu võetuks, kui sellest sõnaselgelt ei keeldutud.
3. aastal koostatud maalehelt nähtub, et M.M. kasutas kinnistut ka
4. aastal, mistõttu pidi omand olema talle igal juhul üle läinud. Halduskohus asus seisukohale, et eelnevast tulenevalt ei saanud kaebaja olla maareformi seaduse § 5 lg 1 p 2 mõttes õigustatud subjektiks ning kaebust tuleks lugeda ilmselgelt perspektiivituks ka siis, kui pidada haldusmenetluse uuendamist võimalikuks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Kaebaja esitas 07.12.2015 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 20.11.
6. a määrusele. Kaebaja leiab, et halduskohus tugines ebaõigesti BES sätetele ning oleks pidanud tuginema asjaõigusseaduse ja kinnistusraamatuseaduse sätetele, millest tuleneb tugeva kinnistusraamatu põhimõte, mille kohaselt kinnisasja õigused tekivad, muutuvad ja lõppevad kinnistusraamatusse kande tegemisega. Kaebaja selgitab, et
7. aastal kinnistu õigusvastase võõrandamise ajal oli kinnistusraamatu kande kohaselt kinnistu omanikuks J.M. . Kaebaja toob välja, et asjaolu, et kaebaja oli 17.01.1992 õigustatud subjektiks, selgus 02.10.2014 väljastatud arhiiviteatise nr XXXXXXXXXXXX alusel, sest siis sai kaebaja tutvuda müügi- ja kinkelepinguga, millega kinnistu osteti ja hiljem J.M. le kingiti. Kaebaja selgitab, et need olulised tõendid ei olnud kaebajale ega õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjonile 25.03.
8. a otsuse tegemise ajal teada ning seetõttu lähtuti 25.03.
9. a otsuse tegemisel eranditult
10. aasta põllumajandusloenduse dokumentidest. Kaebaja leiab, et enne õigusvastast võõrandamist ei läinud J.M. vara üle tema abikaasale või lastele, kuna kuni maa õigusvastase võõrandamiseni ei tehtud varaga ühtegi pärimis- ega kinnisvaratoimingut, kuigi kõik võimalused selleks olid pärijatel olemas. Kaebaja seisukoht on, et BES võimaldas küll pärandatavat vara vastu võtta ja seda kasutada, kuid juriidiline õigusvõime jäi surnud omanikule seni kui pärandi- ja riigimaksud olid tasutud, kinnisvaratoimingud registreeritud ning tehtud vajalikud kanded kinnistudokumentides. Kaebaja ei nõustu halduskohtu väitega nagu ta oleks alles 30.06.2015 pöördunud Tartu maavalitsuse poole. Kaebaja pöördus 08.10.2014 oma volitatud esindaja kaudu omandireformi peaspetsialisti Arvo Tuisk poole ning esitas uued asjaolud. Kaebaja hinnangul ei ole tema kaebus perspektiivitu, kuna on alust arvata, et 25.03.
11. a otsuse tegemisel on rikutud Vabariigi Valitsuse 28.08.
12. a määrusega nr 161 kehtestatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord“ punkti 24, mis sätestab, et juhul kui taotlejal puuduvad täiendavad andmed või dokumendid, on avalduse vastuvõtja kohustatud taotlema neid Eesti Vabariigi arhiividest, muudest riigiorganitest ja asutustest ning ettevõtetest. Kaebaja leiab, et 3 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjon jättis täitmata selgitamiskohustuse, kui lähtus 25.03.
13. a otsuse tegemisel pelgalt kaebaja esitatud andmetest ning ei selgitanud välja kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Lähtudes eeltoodust palub kaebaja ringkonnakohtul rahuldada määruskaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 20.11.
14. a määrus ning saata kaebaja kaebus läbivaatamiseks Tartu Maakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada.
16. Tartu Halduskohus tagastas kaebuse

§ 121

lg 2 p 2 alusel.

§ 121

lg 2 p 2 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. 11. Riigikohus on selgitanud, et kui esitatud kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki, siis on tegemist eduväljavaateta kaebusega, mille kohus võib määrusega selle esitajale tagastada

§ 121lg 2 p 2 alusel (22.03.2013.

a määrus nr 3-3-1-11-13, p 17). Ka on Riigikohus sedastanud, et kaebuse ilmselge perspektiivitusega on tegemist juhtudel, mil soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (nt ebaõige nõudeliik) või kui kaebuse eduväljavaated on olematud (15.12.

1. a määrus nr 3-3-1-57-11, p 16). Ühtlasi on Riigikohus leidnud, et kaebuse lubatavuse ja selle eesmärgi täitmise võimalikkuse hindamisel tuleb hinnata nõude lubatavust, mitte selle õigusliku põhjenduse asjakohasust (22.12.
2. a määrus nr 3-3-1-21-14, p 18).
3. Halduskohus on kaebuse

§ 121

lg 2 p 2 alusel tagastanud põhjendusega, et haldusmenetluse uuendamise aluseid käesoleval juhul ilmselgelt ei esine. Kuigi ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et kaebaja eesmärgiks on saavutada haldusmenetluse uuendamine ning uuendatud haldusmenetluses ÕVVTK keskkomisjoni 25.03.

1. a otsuse tühistamine, ei ole haldusmenetluse uuendamise ning uuendatud haldusmenetluses vaidlustatud otsuse tühistamise perspektiivide hindamine käesoleval juhul asjakohane. Sellega on halduskohus asunud hindama kaebaja poolt haldusorganile esitatud taotluse õigusliku põhjenduse asjakohasust, märkamata samas, et vastava hinnangu andmine ei ole ka haldusasjas esitatud kaebuse sisuliseks lahendamiseks vajalik.
2. Nimelt otsustab ÕVVTK Tartu maakonnakomisjon käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsuses järgmist: „Mitte võtta menetlusse Ly Solbergi taotlust Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise ja Kompenseerimise Keskkomisjoni
3. märtsi
4. a otsuse nr 1-1-7/“2532 tühistamiseks, kuna selleks puudub maakonnakomisjoni pädevus“. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 4 sätestab: „Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale. Taotluse edastamisel pädevale haldusorganile hakkab asja lahendamise tähtaeg kulgema taotluse pädevasse haldusorganisse saabumise hetkest“. Ringkonnakohus märgib, et pädevuse puudumise korral puudus maakonnakomisjonil ka pädevus otsustada haldusmenetluse uuendamise aluste esinemise ning uuendatud haldusmenetluses vaidlustatud ÕVVTK keskkomisjoni otsuse tühistamise üle. Kaebaja eesmärgiks on saavutada ÕVVTK Tartu maakonnakomisjoni poolt oma haldusmenetluse uuendamise taotluse läbivaatamine. Seega saaks halduskohus kaebuse eesmärgi saavutamise kontrollimisel hinnata vaid seda, kas haldusasjas esitatud ÕVVTK Tartu maakonnakomisjoni otsuse tühistamisnõude ja kaebaja avalduse uuesti läbivaatamiseks kohustamise nõude esitamisega on kaebajal võimalik 4 saavutada vaidlustatud otsuse tühistamine ning haldusmenetluse uuendamise taotluse taas läbivaatamine maakonnakomisjonis või on see ilmselgelt võimatu.
5. Ringkonnakohus leiab, et tühistamis- ja kohustamisnõuded on kaebaja eesmärgi saavutamiseks formaalselt sobivad. Samuti ei saa ringkonnakohtu arvates väita, et kaebusel puuduvad sisuliselt ilmselgelt eduväljavaated. Vabariigi Valitsuse 08.02.
6. a määrusega nr 35 (edaspidi Määrus nr 35) lõpetati ÕVVTK keskkomisjoni tegevus (RT I 2000, 11,67). Määrus nr 35 jõustus 01.04.
7. Määruse § 3 sätestab: „Pärast keskkomisjoni tegevuse lõpetamist asendab keskkomisjoni otsustega seotud kohtuasjades keskkomisjoni Justiitsministeerium. Justiitsministeerium nimetab selleks volitatud isikud“. Ringkonnakohus märgib, et asudes seisukohale, et tal puudub pädevus kaebaja taotluse läbi vaatamiseks, pidanuks ÕVVTK maakonnakomisjon HMS § 15 lõike 4 kohaselt kaebajale selgitama, millise haldusorgani pädevuses on kaebaja taotluse lahendamine. Kuna maakonnakomisjon seda ei teinud, eksis ta HMS § 15 lõikest 4 tuleneva kohustuse vastu. Nimetatut ei ole selgitanud ka halduskohus.
8. Ringkonnakohtu arvates on vaieldav seisukoht, et Määruses nr 35 peeti kohaseks haldusorganiks, kelle poole saaks isik pärast ÕVVTK keskkomisjoni tegevuse lõpetamist haldusmenetluse uuendamise taotlusega pöörduda, Justiitsministeeriumi. Nimelt on Määruse nr 35 järgi Justiitsministeerium õigeks isikuks vaid ÕVVTK keskkomisjoni asendamiseks juba kohtus olevates asjades, mitte aga uute taotluste sisulisel menetlemisel. Ühtlasi näeb pärast keskkomisjoni tegevuse lõpetamist, 01.01.2002 jõustunud haldusmenetluse seaduse § 44 üldnormina ette menetluse uuendamise taotluse esitamise haldusmenetlust läbi viinud haldusorganile. Ülemnõukogu 11.06.
9. a seaduse „Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel“ (kehtetu alates 25.04.2014) § 1 lg-st 1 tulenevalt oli keskkomisjoni ülesandeks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimuste lahendamiseks vajalike avalduste esitamise tähtaegade ennistamine, avalduste sisulise läbivaatamisega tegeles maakonnakomisjon. Vaidlust ei ole selle üle, et otsusega, mille haldusmenetluse uuendamise korras läbivaatamist kaebaja taotleb, jättis keskkomisjon kaebaja taotluse avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata, kuna leidis, et kaebaja ei olnud 17.01.
10. a seisuga omandireformi õigustatud subjekt (tl 27). Vastavalt Eesti Vabariigi omandireformi seaduse § 16 lõikele 2 otsustab avalduse esitanud isiku õigustatud subjektiks tunnistamise maavanema moodustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjon. Seega on kaebaja vastavuse hindamine õigustatud subjekti staatusele maakonnakomisjoni pädevuses. Kuna seadus, mis andis omandireformi asjades avalduste esitamise tähtaegade ennistamise õiguse keskkomisjonile on kehtetu ning muud erinormid puuduvad, ei olnud maakonnakomisjonil suure tõenäosusega alust kaebaja taotluse menetlemisest pädevuse puudumise tõttu keeldumiseks, millest tulenevalt ei saa ka väita, et halduskohtule esitatud nõuetega (ÕVVTK Tartu maakonnakomisjoni 26.08.
11. a otsuse tühistamine ja ÕVVTK Tartu maakonnakomisjoni kohustamine menetlema kaebaja poolt 30.06.2015 esitatud avaldust) kaebaja ilmselgelt taotletud eesmärki ei saavutaks. 16.

§ 121lg 2 p 2 kohaldamisel ei tohi halduskohus hakata kaebust sisuliselt lahendama.

Nimetud sätte kohaldamine eeldab formaalset hinnangut, kas konkreetses olukorras on haldustegevuse vaidlustamiseks esitatud kohased ning eesmärgini viia võivad nõuded, mitte kaebuse lahendamist. Kaebus tuleb sisuliselt lahendada kohtuotsusega. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud kaebuse ilmselget perspektiivitust, on halduskohus kaebuse

§ 121lg 2 p 2 alusel ebaõigesti tagastanud.

17.

§ 210

lg 3 sätestab, et kui ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendutud, tühistab ta vaidlustatud määruse ja teeb võimaluse korral ise uue määruse ning et vajaduse 5 korral saadab ringkonnakohus asja uueks lahendamiseks tagasi tühistatud määruse teinud kohtule. Kaebaja taotleb 07.12.

1. a määruskaebuses, et ringkonnakohus saadaks kaebaja kaebuse läbivaatamiseks Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale. Kuna 20.11.
2. a määruse tegi Tartu Halduskohtu Tartu kohtumaja, leiab ringkonnakohus, et kaebaja taotleb asja saatmist läbi vaatamiseks Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajale.
3. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 20.11.
4. a määruse täies ulatuses ning saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi Tartu Halduskohtule. Kui halduskohus peaks asja sisulisel läbivaatamisel leidma, et ÕVVTK Tartu maakonnakomisjonil puudus pädevus kaebaja taotluse menetlemiseks, tuleb selgitada ka haldusorgan, kelle poole pidi kaebaja haldusmenetluse uuendamise taotlusega pöörduma. Halduskohus võib selleks vajadusel küsida ka Justiitsministeeriumi seisukohta. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel