Obsah (5)

§ 114§ 65§ 68§ 209§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 11. mai 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-11804 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Paavo Randma, Tiit L

§ 114p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 15.

veebruari 2012 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Valdek Lubja Prokurör Terje Aleksašin Süüdistatav Valdek Lubja isikukood: 36702286026; elukoht: XXXX varem kriminaalkorras karistatud 7 korda Kaitsja vandeadvokaat Valli Kallaste RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. veebruari 2012 kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
2. mail
3. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. maist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. maist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
8. veebruari 2012 otsusega mõisteti Valdek Lubja süüdi

§ 114

p 4 järgi ja mõisteti karistuseks 14 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 23.11.2010 otsusega mõistetud kandmata karistus 1 aasta 2 kuud vangistust ja mõisteti V. Lubjale liitkaristuseks 15 aastat 2 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti V.

Lubja karistuse kandmise aja alguseks tema kahtlustatavana kinnipidamise kuupäev 19.05.2011. V. Lubjale on esitatud süüdistus

§ 114

p 4 järgi selles, et tema, olles varem toime pannud tapmise, ööl vastu 19.05.2011 Võru maakonnas Misso vallas XXX külas maja XXX korteris lõi korduvalt voodis lamavat A.T. torutangidega pähe ja vastu pea kaitseks ette pandud käsi, millega tekitas talle pea lahtise tömbi trauma peaajupõrutuse, ämblikvõrkkesta aluse verevalumi, koljulae-ja põhimikuluude murdude, verevalumitega kõõlustanul ja oimulihastes ning põrutushaavade, nahamarrastuste ja nahaaluste verevalumitega pea piirkonnas, millistesse vigastustesse A.T. sündmuskohal suri. Lisaks surma põhjustanud vigastustele tekitas V. Lubja kannatanule ninaluude murru, ülalõualuu ja 11. hamba murru, vasaku käe III-IV lülide murru, põrutushaavad ja nahaalused verevalumid vasakule ülajäsemele, nahamarrastused, nahaalused verevalumid ja põrutushaava paremale ülajäsemele. V. Lubja tunnistas end talle esitatud süüdistuses süüdi osaliselt, s.o A.T. peksmises, kuid väitis, et ta ei tahtnud tappa. Maakohus leidis, et V. Lubja süüdistus

§ 114p 4 järgi on tõendatud.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on süüdistatava ja tunnistaja K.L. ütlustega tõendatud, et V. Lubjal tekkis soov A.T. le peksa anda põhjusel, et A.T. oli süüdistanud teda bensiini varguses ja ei lubanud tuttaval tema garaažis bensiini hoida. Üldjoontes langevad kokku K.L. ja V. Lubja ütlused ka selles, et 19.05.2011 öösel võttis V. Lubja kodust kaasa torutangid, läks A.T. korterisse, kus lõi korduvalt voodis magavat A.T. V. Lubja arvates oli K.L. õues, K.L. aga kinnitas, et oli A.T. i elutoas ja kuulis löömise häält. K.L. kuulis, et lööke oli palju, s.t rohkem kui paar, mis on kooskõlas eksperdi arvamusega A.T. il pea piirkonnas esinevate arvukate vigastuse kohta. V. Lubja ütluste kohaselt oli tal tüli A.T. iga põhjusel, et viimane süüdistas teda 500 l bensiini varguses. 18.05.2011 õhtul ei lasknud A.T. leedukat, kes tema garaažis bensiini ladustas, sisse ja sõimas, et mis vahetankla siin on. Selle pärast otsustas ta A.T. le tappa anda, lüüa teda paar korda. Ta läks A.T. i korterisse samal 19.05.2011 öösel kella 3 paiku ja võttis kodust igaks juhuks torutangid kaasa. K.L. jäi välja ootama. Korteri välisuksel oli võti ees, ta läks sisse. A.T. oli voodis pikali tekk üle pea. Ta küsis A.lt, kas ta magab, vastuseks oli mingi mõmin. V. Lubja lõi enda väidete kohaselt A.T. torutangidega voodi asetust arvestades ilmselt pea piirkonda. Tuba oli pime ja täpselt ta ei näinud, kuhu ta lõi ja ei arvestanud, kuhu löök satub. Ta oli purjus ja mäletab paari lööki. Pärast seda läks ta oma korterisse ja pesi torutangid köögis kraani all verest puhtaks. 2 V. Lubja süü on tõendatud ka 19.05.2011 A.T. elukohas teostatud sündmuskoha vaatlusega (tl 45-64), eksperdi arvamusega (surnu ekspertiisi akt tl 65-74). Ütluste olustikuga seostamise protokolliga (tl 123-127) on tõendatud, et V. Lubja leidis menetlustoimingu käigus torutangid Misso vallas XXX külas garaažide juures võsast, need pakendati ja võeti kaasa. V. Lubja peeti kahtlustatavana kinni 19.05.2011 kell 11.00 (tl 84-85). Kinnipidamisel võeti temalt ära muuhulgas ka rohelist värvi püksid, mis on asitõendina vaadeldud. Vaatlusel on tuvastatud verekahtlase määrdumise olemasolu püksi säärtel (tl 96). 19.05.2011 XXX külas majas nr XX korteris X, s.o V. Lubja elukohas toimunud läbiotsimise käigus (tl 86-96) võeti kaasa verekahtlase määrdumisega rannajalatsid (plätud) ja ukselink. Samuti võeti proovid välisukse välispoolselt lingilt ja selle tagant ukselt, välisukse sisemise külje lukult ja köögis kraanikausi äärelt, mis eeltesti alusel sisaldasid verd. DNA ekspertiis (tl 99-110) tõendab, et ukselingilt, ukse sisemiselt poolelt ja kraanikausilt võetud proovidest, rannajalatsitelt, teksapükste vasakult säärelt võetud proovidest saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis langeb kokku A.T. i võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga. Eksperdi arvamuse kohaselt leidus V. Lubjal sellel ööl jalas olnud rohelistel pükstel ja rannajalatsitel A.T. verd, seda oli ka V. Lubja korteri ukselingil, ukse sisemiselt poolel ja kraanikausil. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et verekahtlasi pritsmeid oli kušeti taga tapeedil ja läheduses oleval ahjul. Arvestades löökide tugevust, mis nähtub A.T. l tuvastatud vigastustest ja tekil leiduvates luukildudest, on loogiline, et peksmise käigus langes verepritsmeid ka V. Lubjal seljas olnud riietele ja jalatsitele. K.L. ja V. Lubja tunnistasid, et viimane pesi veriseid torutange nende korteris köögis kraanikausis. Kuna torutangid olid pärast A.T. peksmist verised, pidid verised olema mingil määral ka V. Lubja käed, mis selgitab A.T. vere olemasolu süüdistatava uksel ja kraanikausil. Usutavad on Valdek ja K.L. ütlused selle kohta, et süüdistatav pesi torutangid ära, mis selgitab, miks torutangidelt võetud proovides ei olnud võimalik enam saada piisavas koguses DNA analüüsideks kõlbulikku materjali. V. Lubja leidis torutangid menetlustoimingu käigust kohast, kuhu ta need oma ütluste ja K.L. ütluste kohaselt pärast nende pesemist viskas. Tunnistaja K.S. ütluste kohaselt oli A.T. tema naaber, kes elas teisel pool teed. Ta läks A.T. poole 19.05.2011 hommikul kella 8.00-8.30 vahel. Korteri välisuks oli lahti ja võti väljaspool ees. Magamistoas nägi pilti, millest ehmus, helistas kiirabisse ja politseisse. A.T. il ei olnud torutange, mida ta teab seetõttu, et käis neid talvel küsimas kui vesi oli ära külmunud. Sama kinnitas ka A.T. õde kannatanu L.T. . Tunnistaja M.T. ütluste kohaselt oli ta 2011.a kevadel 4 nädalat Võru arestimajas ühes kambris koos V. Lubjaga. V. Lubja tunnistas M.T. , et tal oli A.T. iga tekkinud tüli bensiini pärast, kuna A.T. süüdistas V. Lubjat bensiini varguses. Valdek oli koos elukaaslasega enda korteris alkoholi tarbinud ja siis oli jutuks läinud, et tuleb A. üks hea nahatäis anda. V. Lubja oli võtnud mingid tellitavad võtmed kaasa, elukaaslane oli mütsi ka pähe pannud, et keegi ära ei tunneks. Valdek oli elukaaslase vaatama saatnud, kas A. toas tuli põleb või ei. Kui elukaaslane ütles, et tuli ei põle, oli Valdek korterisse läinud, oli A hüüdnud, ja kui keegi ei vastanud, läks tuppa. A oli tekk üle pea, oli selili lamanud ja siis oli kaks korda löönud pea piirkonda, ta oli nii purjus, et ta ise ka ei mäleta, mitu korda ta lõi. Maakohus leidis, et tunnistaja K.L. , kes on surnud, kohutus KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel avaldatud ütlustest nähtub, et 19. mai öösel kutsus Valdek teda kaasa A.T. juurde, et talle 3 peksa anda, kuna ta oli vihane, et A ei lubanud päeval lätlasel nende garaaži kütust panna. Valdek pani pähe näoavaga suusamütsi, jalas olid tal rohelist värvi püksid ja plätud. Koridorist võttis ta kaasa pikad tangid, millega torusid keeratakse. A. korteri uks oli lukustamata, tema jäi elutuppa, Valdek läks tagatuppa. Järsku kostsid mingid tümpsud, neid oli päris palju, A ei kostnud piuksugi. Mõne aja pärast tuli Valdek toast välja ja nad läksid koju. Valdek pesi tangid, mis olid verised, kraanikausis ära. Seejärel läks ta koos Valdekuga viimase nõudmisel välja ja nägi kui Valdek viskas tangid garaažide juures prügihunnikusse. Tuppa tagasi jõudes ütles Valdek, et ta tappis vist A ära. Lisaks sellele kattuvad need ütlused ka teiste kriminaalasjas kogutud tõendite, sh V. Lubja enda kohtus antud ütlustega ja tunnistaja M. T. ütlustega. V. Lubja on möönnud, et ta sai aru, et ta lööb magavat A.T. just pea piirkonda. Selliselt korduvalt pea piirkonda lüües peab lööja pidama võimalikuks, et tema tegu võib põhjustada mistahes tagajärgi, sealhulgas kannatanu surma. K.L. ütlused kinnitavad, et V. Lubja sai sellest aru. V. Lubja ütles talle koju jõudes, et ilmselt tappis ta A.T. ära. Seega pani V. Lubja A.T. tapmise toime vähemalt kaudse tahtlusega. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. V. Lubja karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust.

§ 114näeb karistusena ette kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse.

V. Lubja on teist korda toime pannud teise inimese tapmise. See asjaolu tingib

§ 114sanktsiooni keskmisest määrast raskema karistuse mõistmise.

V. Lubja on oma süüd tunnistanud ja toimepandud tegu kahetsenud. V. Lubja peksis oma ohvrit, kes magas ja ei olnud võimeline vastupanu osutama, intensiivselt ja jõhkralt raske metallesemega näkku. Selliseid kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades ei ole põhjendatud

§ 114sanktsiooni keskmisest määrast kergema karistuse mõistmine ning V.

Lubjat tuleb karistada vangistusega 14 aastat. V. Lubja on kriminaalkorras karistatud 7 korda, viimati Tartu Maakohtu 23.11.2010 otsusega

§ 209lg 2 p 1, 3 järgi.

Ta pani uue raske kuriteo toime ajal, millal ta oli varasema kuriteo eest Tartu Maakohtu 23.11.2010 otsusega mõistetud karistusest tingimisi vabastatud, katseaeg oleks lõppenud 22.11.2012.

§ 65

lg 2 järgi juhul, kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kui enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi ärakandmata osa võrra. Kuna V. Lubjal on eelmise kohtuotsuse järgi ära kandmata karistus 1 aasta 2 kuud vangistust, tuleb mõista talle liitkaristuseks 15 aastat ja 2 kuud vangistust. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu V. Lubja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning kergendada temale mõistetud karistust. Apellatsiooni kohaselt on V. Lubja oma süüd puhtsüdamlikult kahetsenud ning kuriteo avastamisele kaasa aidanud. V. Lubja leiab, et kannatanu oli ise alandas tema au ja väärikust, millega põhjustas selle, et V. Lubja ei suutnud joobes olekus seda taluda ning läks kannatanule peksa andma, soovimata nii ränka tagajärge, mis tegelikult järgnes. Apellatsiooni lisas märgib V. Lubja, et soovib avaldada, kes kuriteo tegelikult sooritas. Kuna elukaaslane ei tahtnud kinni minna, siis tegid nad elukaaslase K.L. ga kokkuleppe, et V. Lubja võtab süü enda peale aga elukaaslane abiellub V. Lubjaga ning hakkab igakuiselt vanglasse raha saatma ja kokkusaamistel käima. 4 03.04.2012 määrusega andis ringkonnakohus apellatsioonimenetluse pooltele õiguse esitada täiendavaid seisukohti kuni 12.04.

1. 05.04.2012 saabus ringkonnakohtusse V. Lubja täiendav selgitus apellatsioonile, milles ta kordab varasemalt apellatsiooni lisas märgitut, et tema ei ole talle süüks arvatud kuritegu toime pannud ja teda karistatakse alusetult. Tema elukaaslane K.L. palus teda, kuna ei tahtnud vanglasse minna, siis tegid nad kokkuleppe, mille kohaselt võtab V. Lubja süü enda peale kui K.L. abiellub temaga ja hakkab igakuiselt raha vanglasse saatma ning kokkusaamistel käima. Enne oma surma jõudis K.L. helistada V. Lubja emale ja rääkida, et ei taha kinni minna. V. Lubja leiab, et talle on mõistetud alusetult 15 aastat vangistust kuriteo eest, mida tema ei ole tegelikult sooritanudki. Ta leiab, et teda saaks karistada ainult valeütluste andmise eest, mitte mõrva sooritamise eest. Vastuväited apellatsioonile Lõuna ringkonnaprokurör esitas vastuväited apellatsioonile, milles leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja tuleks jätta rahuldamata. Maakohus on põhjalikult motiveerinud süüdistatavale mõistetud karistust. Arvestades V. Lubja süü suurust ei ole põhjendatud tema karistuse kergendamine. Puhtsüdamlikku kahetsust on kohus juba kergendava asjaoluna arvesse võtnud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsiooni väidetega ning prokuröri kirjaliku seisukohaga apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, mistõttu puudub vajadus täies mahus korrata maakohtu otsuses toodud põhjalikku argumentatsiooni V. Lubja süü tuvastatusest ning talle mõistetud karistusest. Sellest tulenevalt käsitleb ringkonnakohus järgnevalt apellatsioonis toodud peamisi väiteid.
2. Süüdistatav V. Lubja on apellatsioonis märkinud, et kuigi ta maakohtus tunnistas end kannatanu A.T. tapmises süüdi, on ta nüüdseks elukaaslase surmast toibunud ning avaldab, et tema ei ole tapmist toime pannud. Tegelikkuses tappis A.T. tema elukaaslane K.L. ning viimasega kokkuleppel võttis ta süü enda peale. 1.1 Esmalt märgib ringkonnakohus, et KrMS § 61 lg 1,2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 12 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Samuti peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema kohtuotsuse põhjendustest lähtuvalt jälgitav. Kohtuotsus peab vastama KrMS §-s 312 sätestatud kohtuotsusele esitatud nõuetele, s.t sisaldama uurimise esemeks olnud tõendite analüüsi sellisel kujul, mis võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas Tartu Maakohtu otsus V. Lubja süüdimõistmises eelnimetatud nõuetele vastab, kohtu seisukohad on selged, ammendavad ning kohtu järelduste kujunemine on loogiliselt jälgitav. V. Lubjale esitati süüdistus selles, et tema, olles varem toime pannud tapmise, ööl vastu 19.05.2011 Võru maakonnas Misso vallas XXX külas maja XXX korteris lõi korduvalt voodis lamavat A.T. torutangidega pähe ja vastu pea kaitseks ette pandud käsi, millega 5 tekitas kannatanule hulgaliselt vigastusi, sealhulgas surma põhjustanud vigastusi, mille tagajärjel A.T. suri sündmuskohal. Maakohus on eelkirjeldatud süüdistuse lugenud tõendatuks kohtuliku uurimise käigus kogutud tõendite kogumi alusel, ringkonnakohus nõustub kohtuotsuses toodud tõendite käsitlusega ning nende alusel tehtud järeldustega. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et süüdistuses toodud ajal ja kohas tekitati kannatanu A.T. le torutangidega surma põhjustanud vigastusi ning mille tagajärjel kannatanu sündmuskohal suri. Maakohtu menetluse käigus süüdistatav tunnistas, et tema oli selleks isikuks, kes kannatanut torutangidega peksis, eitades seejuures vaid kannatanu tapmise tahtluse puudumist. Maakohus analüüsis ka süüdistatava väiteid kannatanu suhtes toime pandud tegude subjektiivsest aspektist ning tuvastas, et V. Lubja pani toime kannatanu tapmise tahtlikult, vähemalt kaudse tahtlusega. Apellatsiooni lisas (2 kd, tl 12) on süüdistatav V. Lubja asunud end kannatanu tapmisest distantseerima, tuues välja versiooni sellest, et kannatanu tappis mitte tema, vaid elukaaslane K.L. . Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt V. Lubja menetlusseisundist on tal vaieldamatult õigus esitada igasuguseid kaitseversioone, muuhulgas asuda süüstama käesolevaks ajaks surnud elukaaslast. Sellest tulenevalt tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas süüdistatava poolt püstitatud versioon kannatanu tapmise toime pannud isikust lükkab ümber maakohtu poolt toodud järeldused. V. Lubja on põhjendanud ütluste muutmist sellega, et käesolevaks ajaks on ta elukaaslase surmast toibunud. Ringkonnakohus märgib, et 14.02.2012 peetud kohtuistungi protokollist nähtuvalt teatas prokurör, et tunnistaja K.L. on surnud ning esitas toimiku juurde lisamiseks Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri teate, mille kohaselt toimus 10.02.2012 Võru maakonnas liiklusõnnetus, mille tagajärjel sai K.L. raskeid vigastusi ning suri haiglas. (1 kd, tl 178, 182). Süüdistatava ütluste kohaselt oli tema jaoks elukaaslase surm „suur pauk“, kuid kohtu poolt pakutud kohtuistungi edasilükkamist ta ei soovinud. Samuti nähtub V. Lubja selgitustest, et ta saab kõigest toimuvast aru ning avaldas kahjutunnet, et elukaaslane ei saa ütlusi anda. Ringkonnakohus leiab, et V. Lubja poolt kohtuistungi sissejuhatavas osas avaldatu ning ka tema poolt 15.02.2012 toimunud kohtuistungil ristküsitluse käigus antud ütlused ei anna alust järeldada, et informatsioon K.L. surmast oleks viinud süüdistatava sellisesse seisundisse, et ta ei olnud võimeline andma selliseid ütlusi nagu ta oleks soovinud, sealhulgas ka rääkida sellest, et väidetavalt pani kannatanu tapmise toime mitte tema vaid K.L. . Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava väited sellest, et A.T. i tapmise pani toime K.L. , ei lükka ümber tõendite kogumile tuginevat maakohtu järeldust, et kannatanu surm saabus V. Lubja tegude tagajärjel. Ringkonnakohus rõhutab, et maakohus tuvastas V. Lubja süü talle esitatud süüdistuses mitte pelgalt tema enda süüd omaksvõtvate ütluste alusel, vaid tõendite kogumist lähtuvalt (kohtuotsuse lk 3-6). Maakohus on süüküsimuse lahendamisel muuhulgas tuginenud tunnistajate M. T. kohtus ja K.L. kohtueelses menetluses antud ning KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel põhjendatult avaldatud ütluste alusel. Samuti tuleb märkida, et V. Lubja kinnipidamisel 19.05.2011 võeti temalt ära muuhulgas rohelist värvi püksid, mida vaadeldi asitõendina ning millel tuvastati verekahtlane määrdumine püksisäärel (1 kd, tl 96). Samal päeval teostatud läbiotsimise käigus võeti V. Lubja elukohast kaasa verekahtlase määrdumusega rannajalatsid ja ukselink. Samuti võeti proovid välisukse välispoolselt lingilt ja selle tagant ukselt, välisukse sisemise külje lukult ja köögis kraanikausi äärelt, mis eeltesti alusel sisaldasid verd. DNA ekspertiisi tulemusena jõudis ekspert arvamusele, et ukselingilt, ukse sisemiselt poolelt ja kraanikausilt võetud proovidest, rannajalatsitelt, teksapükste vasakult säärelt võetud proovidest saadi analüüsimisel täisprofiil, mis langeb kokku A.T. võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga (1 kd, tl 99-110). Nimetatust järeldub, et V. Lubjal ööl vastu 19.05.2011 jalas 6 olnud rohelistel pükstel ja rannajalatsitel leidus kannatanu verd. Võttes arvesse asjaolu, et sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt leiti verekahtlasi pritsmeid kušeti taga tapeedil ja lähedal oleval ahjul (1 kd, tl 49-64), samuti seda, et tegemist oli tugevate löökidega, mis nähtub kannatanule tekitatud vigastustest ning tekil leitud luukildudest, on igati loogiline järeldus, et torutangidega kannatanu peksmise tagajärjel langesid verepritsmed ka V. Lubjal seljas olnud riietele ja rannajalatsitele. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt analüüsitud ning eelpool ringkonnakohtu poolt osundatud isikulised ja kirjalikud tõendid annavad aluse jätkuvalt seostada V. Lubjat kannatanu A.T. tapmisega. Apellatsioonis ei ole süüdistatav välja toonud ühtegi põhjust, miks pidanuks K.L. l olema tekkinud soov tappa A.T. . Samas on aga tapmise motiiv tuvastatud V. Lubjal. Nimelt on tunnistajad M. T ja K.L. rääkinud sellest, et V. Lubjal tekkis soov anda A.T. le peksa, sest A.T. oli teda süüdistanud bensiini varguses. Eeltoodu alusel ning toetades maakohtu põhjendusi leiab ringkonnakohus, et täielikult on tõendatud V. Lubja süü kannatanu A.T. tapmises.
3. V. Lubja on apellatsioonis vaidlustanud ka talle mõistetud karistuse raskust. V. Lubja osundab siinkohal tema poolt avaldatud puhtsüdamlikule kahetsusele ning kuriteo avastamisele kaasaaitamisele, samuti asjaolule, et kannatanu kahtlustas alusetult teda kuriteo toimepanemises, millega alandas tema au ja väärikust. V. Lubja väidete kohaselt ta saabunud ränka tagajärge ei soovinud. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust maakohtu poolt V. Lubjale mõistetud karistust kergendada.

§ 114

näeb karistusena ette kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Nimetatud sättest lähtuvalt on võimalik väita, et V. Lubja süü tuleb lugeda suureks, kuna ta on toime pannud kõige raskema isikuvastase kuriteo. Mõistes V. Lubjale neljateistkümne aasta pikkuse vangistuse, arvestas maakohus ka muuhulgas V. Lubja poolt maakohtus avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust. Siinkohal peab ringkonnakohus asjakohaseks märkida, et esitatud apellatsioonist tulenevalt on V. Lubja asunud enda süüd eitama, mis on vaieldamatult tema õigus, kuid näitab ringkonnakohtu arvates seda, et süüdistatav ei ole täiel määral aru saanud toimepandud kuriteo raskusest. Tulenevalt süüdistatava poolt apellatsioonis avaldatud süüd eitavast positsioonist ei pea ringkonnakohus käesoleval juhul enam asjakohaseks V. Lubja poolt maakohtus avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust kergendava asjaoluna arvestada. Puutuvalt süüdistatava väitesse sellest, et kannatanu oma alusetu kahtlustusega alandas tema au ja väärikust, mis põhjustas tema poolt soovi kannatanut füüsiliselt karistada, tuleb märkida, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei anna alust asuda seisukohale, nagu oleks kannatanu käitunud õigusvastaselt, mis omakorda võimaldaks V. Lubjale mõistetud karistust kergendada. Pigem osundab eelnimetatu V. Lubja kavatsusele kannatanule kätte maksta, mis aga ei saa olla süüdistatava tapmisteo süüd kergendavaks asjaoluks. Ringkonnakohus rõhutab, et V. Lubja on toime pannud kõige raskema isikuvastase kuriteo isikuna, kes on varem toime pannud tapmise. V. Lubja elukäiku ilmestavad korduvad õigusvastased teod, mille eest on teda seitsmel korral kriminaalkorras karistatud. Viimati karistati teda Tartu Maakohtu 23.11.2010 kohtuotsusega, kus talle mõistetud karistusest vabastati ta kaheaastase katseajaga. Nimetatud asjaolud kinnitavad ringkonnakohtu veendumust, et V. Lubjale käesolevalt arutatava süüteo eest

§ 114sanktsiooni keskmises määras mõistetud vangistus (14 aastat) on vastavuses V.

Lubja süü suurusega ning tema isikuga. 7 3. Eeltoodud põhjendustest lähtuvalt tuleb jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata ning süüdistatava apellatsioon rahuldamata. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 8 Paavo Randma