Obsah (9)

§ 114§ 199§ 274§ 121§ 64§ 68§ 22§ 144§ 185

1-11-13095 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. juuni 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-13095 (11260101632) Kohtukoosseis

§ 114

p 1, 5 ja § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 29. veebruari 2012 otsus Apellatsiooni esitaja Viktor Kabanovi kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann ja Andrei Karanetsi kaitsja advokaat Pille Toom Prokurör ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa Süüdistatav Viktor Kabanov isikukood: 38203046039, elukoht: XXXX karistatus: Tartu Maakohtu 24.05.2006 otsusega

§ 199

lg 2 p 4, 8 järgi tingimisi vangistusega 6 kuud katseajaga 18 kuud; Tartu Maakohtu 20.06.2007 otsusega

§ 274

lg 1 järgi vangistusega 7 kuud tõkend: vahistamine alates 16.06.2011 Kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann Süüdistatav Andrei Karanets isikukood: 38611126015, elukoht: XXXX karistatus: Viljandi Maakohtu 26.01.2005 otsusega

§ 199

lg 2 p 4 järgi tingimisi vangistusega 3 kuud katseajaga 1 aasta 6 kuud; Tartu Maakohtu 26.11.2009 otsusega

§ 121

järgi tingimisi vangistusega 6 kuud katseajaga 18 kuud; Tartu Maakohtu 16.06.2009 otsusega

§ 199

lg 2 p 4, 7, 8, § 266 lg 2 p 3 järgi tingimisi vangistusega 2 kuud katseajaga 18 kuud tõkend: vahistamine alates 15.06.2011 Kaitsja advokaat Pille Toom RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1,2,4; 340 lg 2 p 2 tühistada Tartu Maakohtu 29. veebruari 2012 kohtuotsus osaliselt, see on Viktor Kabanovi ja Andrei Karanetsi süüditunnistamises

§ 114

p 1 järgi ning neile

§ 114p 1, 5 järgi mõistetud karistuse ja liitkaristuse osas.

Mõista Viktor Kabanov

§ 114p 1 järgi õigeks.

Mõista Andrei Karanets

§ 114p 1 järgi õigeks.

Karistada Viktor Kabanovit

§ 114p 5 järgi 17 aastase vangistusega.

Karistada Andrei Karanetsi

§ 114

p 5 järgi 15 aastase vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel lugeda Viktor Kabanovile

§ 199

lg 2 p 4,7,8 järgi mõistetud karistus 1 aasta vangistust kaetuks raskema karistusega ja mõista Viktor Kabanovile liitkaristusega 17 aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel lugeda Andrei Karanetsile

§ 199

lg 2 p 4,7,8 järgi mõistetud karistus 1 aasta vangistust kaetuks raskema karistusega ja mõista Andrei Karanetsile liitkaristusega 15 aastat vangistust. Muus osas jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata. Viktor Kabanovi ja Andrei Karanetsi kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt. Viktor Kabanovi kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Raul Tosmani poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus 576 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Andrei Karanetsi kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Pille Toomi poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus 460.80 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Tühistada Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

1. juuni 2011 määrus Viktor Kabanovi suhtes lisapiirangute kohaldamiseks. Tühistada Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
2. juuni 2011 määrus Andrei Karanetsi suhtes lisapiirangute kohaldamiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
3. juunil 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. juunist
5. 2 Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. juunist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 29.02.2012 otsusega tunnistati Viktor Kabanov süüdi

§ 114p 1, 5 järgi ja karistuseks mõisteti 20 aastat vangistust.

Veel tunnistati V. Kabanov süüdi

§ 199

lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 64lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja V.

Kabanovile mõisteti liitkaristuseks 20 aastat vangistust.

§ 68

alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti 27.04.2011. Sama otsusega tunnistati Andrei Karanets süüdi

§ 114p 1, 5 järgi ning mõisteti karistuseks 17 aastat vangistust.

Samuti tunnistati A. Karanets süüdi

§ 199

lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 64lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja A.

Karanetsile mõisteti liitkaristuseks 17 aastat vangistust.

§ 68

alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti 28.04.2011. Maakohus arutas V. Kabanovile ja A. Karanetsile

§ 114

p 1, 5 järgi esitatud süüdistust selles, et nad 24.04.2011 õhtul Viljandi maakonnas Viiratsi vallas Vardja külas taksoautos Škoda Superb (reg.nr XXXX ) tungisid tapmise ja röövimise eesmärgil kallale taksojuhile J.H. , kusjuures A. Karanets viskas nööri autos juhiistmel istuvale J.H. le ümber kaela ja kägistas teda, samal ajal kui V. Kabanov peksis J.H. pähe. Seejärel tõmmati J.H. autost välja maha ja V. Kabanov koos A. Karanetsiga peksid kannatanut jalgadega pea ja keha piirkonda. Seejärel tõstsid V. Kabanov ja A. Karanets J.H. auto pagasiruumi ja hoidsid teda seal kuni Viljandi maakonnas Viiratsi vallas Vardja külas tiikide juurde jõudmiseni. Tiikide juures tõstsid V. Kabanov ja A. Karanets läbipekstud J.H. auto pagasiruumist välja pinnasele, lohistasid tiigini ja kannatanu uputamiseks kinnitasid tema riiete külge raskuse ja lükkasid kannatanu tiiki, mis on eriliselt julm ning väljendab ilmset hoolimatust inimelu ja inimkeha suhtes. Pekstes kannatanut pikema aja jooksul tekitasid V. Kabanov ja J.H. kannatanule suurt valu ja füüsilisi vaegusi ning põhjustasid kannatanu surma piinaval viisil. V. Kabanov ja A. Karanets tekitasid peksmisega kannatanule ajukolju kinnise tömp trauma, kiiruluude välislestme vigastusega põrutus- ja põrutusrebimishaavad juustega kaetud peanahal, põrutus-rebimishaavad vasakul pool näol, verevalumitega ümbritsetud limaskesta põrutushaavad ja rebendid suuõõnes, nahaalused verevalumid ja nahamarrastused näol, verevalumid kõõlustanul ning paremal pool oimulihases, koldelised ämblikvõrkkesta alused verevalumid suuraju parema poolkera kuklasagara ülapinnal ja otsmikusagara põhimikmisel pinnal, kilpkõhre mõlema ülemise sarve murru verevalumiga ümbritsevas pehmes koes, verevalumid kaelalihastes ning nahaalused verevalumid vasakul pool kaelal, selja süvalihastesse ulatuva verevalandusega põrutushaava vasakul pool seljal lülisamba kõrval I-II rinnalüli kõrgusel, nahaaluse verevalumi ülakõhul keha keskjoonel, nahaalused verevalumid ja nahamarrastused vasakul pool küljel-puusal ning seljal alumiste roiete ja nimmepiirkonnas, põrutus-rebimishaava parema käe III sõrmel, nahaalused verevalumid ning nahamarrastused mõlema õla- ja paremal küünarvarrel, paremal küünar- ja vasakul randmeliigesel ning parem käe III-IV sõrme seljal. J.H. surma vahetuks põhjuseks oli uppumine vees, mida tõendab vedelik põhiluu urkes, roiete vajutusjälgedega suured kopsud ja üldised tunnused. Seejärel röövisid V. Kabanov ja A. Karanets 3 sõiduauto Škoda Superb (reg.nr XXXX ) väärtusega 6000 eurot ning lahkusid sellega Eesti Vabariigist Saksamaale, kus nad kinni peeti. Veel süüdistati V. Kabanovi ja A. Karanetsi selles, et nemad, olles varem toime pannud varguse, tungisid varguse eesmärgil 15.04.2011 õhtul Viljandi linnas Valuoja pst 17 juures A.K. kuuluvasse sõiduautosse Audi 80 Avant (reg.nr XXX ) väärtusega 1278 eurot ning lõhkusid auto salongis oleva roolikatte ja süütejuhtmed. Kuna auto ei käivitunud, jäi vargus lõpule viimata. Samuti V. Kabanov ja A. Karanets tungisid 24.04.2011 Viljandi linnas Mäe tänaval auto varguse eesmärgil aknaklaasi lõhkumise teel S.S. kuuluvasse sõiduautosse Volkswagen Passat (reg.nr XXX ) väärtusega 750 eurot. Kuna auto ei käivitunud, jäi vargus lõpule viimata. Lisaks V. Kabanov ja A. Karanets 24.04.2011 kella 23.09 ajal tankisid Viljandi maakonnas Pärsti vallas Mustivere külas AS XXX Viljandi Favora tanklas sõiduautosse Škoda Superb (reg.nr XXXX ) 76,28 liitrit diiselkütust kokku 94.13 euro väärtuses, jättes kütuse eest tasumata. Võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud varem varguse toime pannud isikute poolt, mis kahel juhul oli seotud sissetungimisega ning kahel juhul jäi katse staadiumi panid V. Kabanov ja A. Karanets toime

§ 199lg 2 p 4, 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

V. Kabanovi ja A. Karanetsi süü tõendatus autode varguskatsetes Maakohus leidis, et V. Kabanovi ja A. Karanetsi süü 15.04.2011 õhtul varguse eesmärgil Viljandi linnas Valuoja pst 17 juures pargitud A.K. kuuluvasse sõiduautosse Audi 80 (reg.nr XXX ) tungimises on tõendatud kannatanu A.K. ütluste, kriminaalasja alustamise teatise, sündmuskoha vaatlusprotokolli, tunnistaja K.K. ütluste ja süüdistatava A. Karanetsi ütlustega. Ehkki V. Kabanov ei tunnistanud end selles kuriteos süüdi ning oli seisukohal, et tunnistaja K. K. ja A. Karanets valetavad, leidis maakohus, et tunnistaja K.K. ütlused on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste tõenditega. Samuti on maakohtu arvates teiste tõenditega kooskõlas ning usaldusväärsed A. Karanetsi ütlused. Seevastu V. Kabanovi ütlused ei olnud maakohtu hinnangul usaldusväärsed, sest need olid vastuolus teiste esitatud tõenditega. V. Kabanovi ja A. Karanetsi süü selles, et nad tungisid 24.04.2011 autovarguse eesmärgil aknaklaasi lõhkumise teel Viljandi linnas Mäe tänaval S.S. kuuluvasse sõiduautosse Volkswagen Passat (reg.nr XXX ), leidis maakohtu arvates tõendamist kannatanu S.S. ütluste, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja süüdistatava A. Karanetsi ütlustega. V. Kabanovi süüd eitavad ütlused ei olnud maakohtu hinnangul usaldusväärsed, sest need olid vastuolus teiste kogutud tõenditega. V. Kabanovi ja A. Karanetsi süü tõendatus taksojuhi tapmises, auto röövimises ja bensiinijaamast kütte varguses Maakohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse järgi, leidis, et V. Kabanovi ja A. Karanetsi süü taksojuhi piinaval ja julmal viisil tapmises seoses tema auto röövimisega ning tanklast kütuse varguses, on usaldusväärselt tõendatud. Hinnates A. Karanetsi ütlusi, leidis maakohus, et osaliselt on tema ütlused kindlasti usaldusväärsed ja langevad kokku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. A. Karanets on andnud ütlusi, mis on kaasa aidanud kuriteo uurimisele. Tema ütluste alusel leiti täiendaval otsimisel tiigist kruustangid ja taksost võetud ja järve visatud esemed (printer, plafoon). Tema 4 ütluste järgi lõi V. Kabanov kannatanut telliskiviga pähe. Asjaolu, et kannatanut on korduvalt kõva esemega pähe löödud, kinnitab surnu ekspertiisiakt. A. Karanets ütles, et viskas oma T-särgi kraanikausi alla ning läbiotsimise käigus see leitigi XXX talu köögist. Autost välja tõstetud kannatanule kuuluvad asjad leiti talu territooriumilt. A. Karanets on oma ülekuulamises avaldanud, et kruustange kasutati kannatanu uputamiseks ning kruustangid leitigi tiigist. Surnuekspertiis tuvastas kannatanu ülakõhul ringja kujuga nahaaluse verevalumi, millele tekkepõhjus ei olnud teada, kuid A. Karanetsi ütluste kohaselt tekkis see vigastus seetõttu, et kuna kannatanu laip ei läinud põhja ja jäi kalda lähedale, siis V. Kabanov lükkas metallist vardaga surnukeha kaugemale. A. Karanets on rääkinud kahel korral kodus käimisest ning see langeb kokku tunnistaja S.K. ütlustega. Andrei Karanets on andnud ütlusi 24.04.2011 päeval lossimägedes viibimisest, mis langeb kokku tunnistajate K.K. ja R.P. ütlustega. A. Karanets on rääkinud, et taksojuhile kuuluvast mobiilist võttis ta välja SIM-kaardi ning viskas selle ära, SIMkaart leiti XXX talu õuelt. Hinnates neid tõendeid kogumis, leidis maakohus, et A. Karanets on andnud ütlusi, mida saab pidada usaldusväärseteks. Maakohus leidis, et V. Kabanovi ütlused, et teda 24.04.2011 lossimägedes ei olnud ja ta kohtus A. Karanetsiga alles 25.04.2011 öösel, kui A. Karanets talle helistas, on vastuolus tunnistajate K.K. ja R. P. ning süüdistatava A. Karanetsi ütlustega ega ole usaldusväärsed. Hinnates tunnistaja A.P. kohtuistungil antud ütlusi, leidis maakohus, et need haakuvad süüdistatava A. Karanetsi ütlustega ning on usaldusväärsed. A.P. ütluste kohaselt tundis ta ühes mehes ära Viktori. Meest, kes temaga kaasas oli, nägi A.P. profiilis ja tal oli kongus nina. Politsei näitas A.P. le järgmisel hommikul pilte, mille põhjal A.P. arvas, et teine mees võis olla Andrei. V. Kabanovi taksoga sõitmist eitavad ütlused olid maakohtu hinnangul vastuolus teiste tõenditega ja seega ebausaldusväärsed. V. Kabanovi kaitsja ei pidanud tunnistaja A.P. ütlusi usaldusväärseteks, kuna uurimisel rikuti äratundmiseks esitamise nõudeid KrMS § 81 järgi. Kaitsja leidis, et V. Kabanov ei saanud taksojuhi A.P. teeneid nimetatud kolme aasta jooksul kasutada, sest oli Soome Vabariigis ja tuli Eestisse tagasi

1. aasta jaanuaris, kus tal oli auto. V. Kabanov kinnitas, et ta ei kasutanud Viljandis taksoteenuseid ega saanudki kasutada. See väide jäi kaitsja arvates kummutamata. Maakohus leidis, et kaitsja väide ei muuda tunnistaja A.P. ütlusi ebausaldusväärseks. Ehkki maakohtule ei olnud esitatud isikute äratundmiseks esitamise protokolle, andis tunnistaja ütlusi, kuidas ta süüdistatavaid nägi ja kuidas ta neid teab või tunneb. Maakohus leidis, et asjaolu, et polnud teostatud äratundmiseks esitamist, ei muuda tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks. V. Kabanovi kaitsja leidis, et A. Karanets andis kohtus kallutatud ütlusi, sest teadmata põhjustel sai A. Karanets loa kirjavahetuseks ning kohtumiseks lähisugulastega, sh tunnistajana esinenud S.K. ga. Maakohus leidis, et nimetatud kaitsja väide on alusetu ja tuleneb kaitsja valitud kaitsetaktikast. Maakohtule esitatud kahtlustatava ülekuulamise protokollide järgi kuulati A. Karanets üle 16.06.2011 ja 21.10.2011 kaitsja juuresolekul. Loa suhelda isa ja emaga andis prokurör A. Karanetsile 17.08.
2. Maakohus leidis, et vanemate poolt A. Karanetsi ütluste mõjutamine ei leidnud kohtuistungil tõendamist. Maakohus märkis, et A. Karanets andis eeluurimisel korduvalt ütlusi nööri kohta: et tema, istudes takso tagaistmel, viskas nööri ümber kannatanu kaela ja tõmbas selle pingule. 21.10.2011 kahtlustatavana ülekuulamisel muutis kahtlustatav oma ütlusi, tunnistades üksnes nööri kaasavõtmist. Need ütlused avaldati ka kohtuistungil. Kohtus ütles A. Karanets, et eeluurimisel ta valetas, kuna nad leppisid V. Kabanoviga Saksamaal kokku, et tema võtab kogu süü enda peale. Kohtuistungil esitatud küsimusele, kuidas võisid kannatanul kõrivigastused tekkida, vastas 5 A. Karanets, et need võisid tekkida kannatanu riietest tirimisel. Ekspertiis on tuvastanud vigastused, mis eksperdi arvamuse järgi võivad olla tekitatud kaelaelundite pigistusest elastse lingu või seljas olnud riideesemetega. Prokurör leidis, et A. Karanetsile esitatud esialgsetes kahtlustuses ei olnud kannatanu vigastusi üldse mainitud, seega ei saanud menetleja seda A. Karanetsile ka ette öelda ning sellise vigastuse olemasolu sai olla teada ainult teo toimepanijale. Lisaks ütluste andmisele seostas A. Karanets need ka sündmuskohaga ning need langesid kokku kuriteo tehioludega. Maakohus märkis, et süüdistataval on õigus valida talle sobiv kaitsetaktika ning A. Karanetsi poolt eeluurimisel antud ütlustest lahtiütlemine viitab tema kaitsetaktikale. Maakohus leidis, et A. Karanets andis eeluurimisel algul ütlusi oma osast taksojuhi tapmises, nimetamata V. Kabanovi poolt toimepandut. A. Karanets rääkis sellest, kuidas ta kannatanule nööri ümber kaela pani ning arvas, et Jüri on surnud. Paljude asjaolude kohta – eriti seoses V. Kabanoviga – andis A. Karanets ütlusi, et ei mäleta. Üldse ei rääkinud A. Karanets taksojuhi löömisest. Samas andis ta ütlusi taksojuhi pagasnikusse panemise ja veekogusse lükkamise kohta. Maakohus leidis, et kui nad tõstsid taksojuhti, siis pidi talle olema näha ka see, et taksojuht oli verine. Et taksojuhi laip oli verine, on tõendatud surnukeha vaatlusprotokolliga, samuti autost võetud vereproovidega, mille hulgas leiti taksojuhi J.H. DNA. Nööri ümber kaela panemisest ja pigistamisest ei teki selliseid vigastusi nagu olid J.H. l. Seega leidis maakohus, et eeluurimisel on A. Karanets andnud usaldusväärseid ütlusi oma osast kuriteo toimepanemisel ja vaikinud V. Kabanovi osast. Kohtuistungil andis A. Karanets ütlusi, et V. Kabanov lõi korduvalt taksojuhti telliskiviga pähe. Tema aitas ainult V. Kabanovil taksojuhti pagasnikusse tõsta ja tiigi äärde lohistada. Maakohus leidis, et A. Karanetsi poolt eeluurimisel antud ütlustest lahtiütlemine viitab tema valitud kaitsetaktikale vähendada enda osa taksojuhi tapmise tegevuses. Maakohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leidis, et eelkõige eksperdiarvamusega on usaldusväärselt tõendatud, et kannatanul olid vigastused nii korduvatest löökidest kängitsetud jala, rusikate ja raudtoru või selle sarnase esemega, löömistest/kukkumisest/hooga paiskumisest vastu kõvasid tömpe esemeid või pindu ning kannatanu lohistamisest. Eksperdiarvamus, et osa vigastusi võisid olla tekitatud kaelaelundite pigistusest elastse lingu või seljas olnud riideesemetega, haakus A. Karanetsi eeluurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustega, et ta pani nööri kannatanule ümber kaela ja tõmbas pingule. Eksperdiarvamus, et kannatanul olid vigastused korduvatest löökidest kängitsetud jala, rusikate ja raudtoru või selle sarnase esemega haakus A. Karanetsi kohtuistungil antud ütlustega, et V. Kabanov lõi kannatanut telliskiviga pähe. Eksperdiarvamus, et kannatanul olid vigastused löömistest/kukkumisest/hooga paiskumisest vastu kõvasid tömpe esemeid või pindu ning kannatanu lohistamisest, haakus A. Karanetsi ütlustega selle kohta, mis kannatanuga edasi tehti. Nimelt võttis V. Kabanov taksojuhil riietest kinni ja hakkas teda autost välja tirima, paludes A. Karanetsi appi. Väljas raputas V. Kabanov taksojuhti, kellel tuli peast verd. V. Kabanov tegi pagasniku lahti ja A. Karanets aitas taksojuhi pagasnikusse panna. Tiikide juures tõmbas V. Kabanov taksojuhi autost välja, taksojuht kukkus maha. A. Karanets tiris taksojuhi tiigi juurde. Taksojuht põhja ei läinud, mistõttu V. Kabanov tõukas ta maast leitud metallist pika vardaga kaldast eemale. Maakohus märkis, et teatud juhtudel on süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel võimalik tugineda ka ainult kaassüüdistatava ütlustele. Seejuures leidis maakohus, et prokuröri väide, et A. Karanetsi ütluste puhul ei ole tegemist rõõnaga, on põhjendatud. Lisaks A. Karanetsi ütlustele on tunnistajate K.K. ja R. P. ütlustega tõendatud, et juba 24.04.2011 päeval olid A. Karanets ja V. Kabanov koos. Lisaks A. Karanetsi ütlustele on tunnistaja A.P. ütlustega tõendatud, et õhtul istusid A. Karanets ja V. Kabanov koos J.H. poolt juhitud taksosse ja sõitsid minema. Lisaks A. Karanetsi ütlustele on tunnistaja S.K. ütlustega tõendatud, et V. Kabanov käis A. Karanetsiga 6 õhtul poole kaheksa paiku nende kodus. Lisaks A. Karanetsi ütlustele on tunnistaja S. K. ütlustega tõendatud, et umbes kolmveerand 11 õhtul lasti uksekella. Tema magas, naine avas ukse. Poeg jooksis koju, võttis vist jope, midagi veel riietest ja läks ära. Lisaks A. Karanetsi ütlustele on tunnistaja A.V. ütlustega tõendatud, et 24.04.2011 kell 23.09.08 sõitis tankima sinine Škoda, takso märk ja 1200 oli külje peal. Ta nägi ainult seda, et kaks inimest väljusid autost. Nad tankisid autosse ja hiljem tegid pagasniku lahti ja tankisid pagasnikusse. Pärast tankimist nad kütuse eest ei tasunud. A. V. neid inimesi kirjeldada ei osanud, üksnes nende riideid. A. Karanetsi ja A. V. ütlused haakusid Favora tankla turvakaamera salvestusest nähtavaga. Maakohus leidis, et autost võetud proovide ja DNA-ekspertiisiga on tõendatud, et autot juhtis V. Kabanov ja A. Karanets istus juhi kõrval. Ekspertiisiandmed haakusid A. Karanetsi ütlustega, et autot juhtis V. Kabanov. Seoses sigaretiotste DNA-ekspertiisidega leidis V. Kabanovi kaitsja, et pakend nr 7 ei sisaldanud sündmuskohalt leitud, vaid sinna operatiivtöötaja poolt ilmselgelt kaasa võetud sigaretiotsa, mistõttu selle põhjal pole kohane kriminaalmenetluses järeldusi teha. Maakohus leidis, et kaitsja väited ekspertiisi ebausaldusväärsuse kohta on põhjendamatud. Süüdistusaktis on küll märgitud asitõendite nimekirjas sõiduautost Audi 80 võetud sigaretiots, aga tõendites ei ole seda märgitud. Maakohus leidis, et kuna sündmuskoha vaatlusprotokollis ja tehnilise uuringu protokollis ei ole sigaretiotsa märgitud ja sigaretiotsa suhtes ei ole teostatud DNA-ekspertiisi, siis see sigaretikoni ei ole asitõend. Kaitsja viide nimetatud sigaretiotsale kui tõendile on põhjendamatu. Paikkonna vaatlusprotokolli järgi oli tiikide juurde viival teel parempoolse sõidujälje lähedal sõidujälgedevahelise rohtunud ala piiril maas sigaretikoni. Sigaretikoni pakendati pakendisse nr
3. Sama sigaretiots pakendis nr 7 esitati DNA-ekspertiisiks ja ekspertiisiakti järgi oli sellel A. Karanetsil ja V. Kabanovil esinevad alleelid. Sigaretikonid pakendis nr 14.1 olid leitud autost Škoda Superb, need olid esitatud ekspertiisiks ja neilt leitud DNA täisprofiil langes kokku V. Kabanovi võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga. Asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud sigaretiotsa kohta ei olnud märgitud, kust see võetud oli või et see oleks olnud pakendatud ja ekspertiisiks esitatud. Maakohus leidis, et V. Kabanovi kaitsja väited sigaretikonide operatiivtöötaja poolt kaasavõtmise ja vajadusel nende kasutamise kohta on alusetud, kuna sigaretikonide proovideks võtmine ja võetud proovide ekspertiisi tegemisel kasutamine on tõendatud ja selgesti jälgitav. Kõikide ekspertiisiks esitatud ja ekspertiisil kasutatud sigaretikonide asitõendiks võtmine on arusaadavalt ja täpselt vormistatud. Maakohus leidis, et sigaretikonidelt leitud DNA on üks tõend tõendite kogumis ja on hinnatav koos teiste tõenditega. Maakohus leidis, et kohtuistungil on usaldusväärselt tõendatud, et V. Kabanov oli koos A. Karanetsiga ja väide tema alusetu süüdistamise kohta ei ole põhjendatud. Maakohus leidis, et asjaolude kohta, kuidas toimus taksojuhi tapmine ja milline on mõlema süüdistatava osa selles, puuduvad otsesed tõendid. Selle kohta on olemas ainult kaassüüdistatava A. Karanetsi ütlused, samas kui V. Kabanov eitab kõike. Maakohus leidis, et on põhjendatud prokuröri väide, et kuriteo tehiolud ja kogutud tõendid kinnitavad, et kumbki süüdistatavatest ei oleks saanud seda kuritegu üksi toime panna. Tõendid näitavad, et esmalt rünnati taksojuhti autos. Kui A. Karanets oli visanud nööri ümber kannatanu kaela ja võtnud nii kannatanult võimaluse vastupanu osutada, võttis V. Kabanov kivi ja lõi kannatanut korduvalt pähe. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kägistamise vigastus oleks saanud tekkida väljaspool autot. Samuti ei saanud see tekkida lihtsalt riietest tirimisest, nagu väitis A. Karanets, sest ekspertiis on tuvastanud kannatanul kilpkõhre mõlema ülemise sarve murru, mis on väga tõsine ja raske vigastus, mis võib ekspertiisi arvamuse kohaselt olla eluohtlik ning vigastus on tekitatud enne surma. Samuti ei ole 7 loogiline, et üks ja sama isik oleks kannatanut nii kägistanud kui ka löönud. A. Karanetsi jutu kohaselt tekkis taksojuhi ja V. Kabanovi vahel konflikt. Samas on arusaamatu, mis oli konflikti põhjuseks, sest A. Karanetsi ütluste kohaselt maksis V. Kabanov taksosõidu eest juhile ära. Asjaolu, et rünne algas autos, kinnitavad ka autost leitud kannatanule kuuluv veri päikesesirmil ja laes. Seejärel vajus kannatanu kõrvalistuja istmele, mida kinnitab kannatanule kuuluv veri kõrvalistuja istmel. Seejärel tõmbasid V. Kabanov ja A. Karanets kannatanu autost välja ja panid ta pagasnikusse. Enne veel tõstis V. Kabanov pagasnikust välja papist kasti. Kannatanu pagasnikus olemist kinnitab sealt leitud kannatanu veri. Seejärel tegutseti läbimõeldult, kuna laibast oli vaja vabaneda ja A. Karanetsi ütluste kohaselt teadis V. Kabanov kohta, kuhu laip peita. Võeti kaasa kruustangid ning kett. A. Karanetsi ütluste kohaselt hõikas V. Kabanov tiigi juures teda enda juurde, et ta tõmbaks taksojuhi vöörihma pingule ja aitaks keti vöörihma alt läbi tõmmata. Tema tõmbas keti alt läbi ja pani kruustangid ümber, kinni ei sidunud. Siis lükkasid nad taksojuhi vette. Maakohtu arvates ei ole usutav, et üks inimene oleks jõudnud liigutada kannatanu, kes oli täisjõus meesterahvas, laipa ja kruustange, mis kaalusid 29 kilo. Koos asuti eemaldama takso eritunnuseid. Ei ole eluliselt usutav, et A. Karanets tekitas üksinda kannatanule kõik temal olnud vigastused. Samuti ei ole loogiline, et ta kõigepealt kägistas ja siis hakkas kannatanut kiviga lööma. Maakohus leidis, et seda tegi kaks isikut. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist, et V. Kabanov ja A. Karanets üritasid juba eelnevalt varastada autot, mis neil kahel korral ebaõnnestus. See näitab, et nende eesmärgiks oli saada auto ning minna välismaale. See asjaolu haakub ka tunnistaja R. P. eeluurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustega, et tegelikult plaanisid A. Karanets ja V. Kabanov juba ammu välismaale minekut. Kohtuistungil on tõendatud, et süüdistatavad lahkusid Eestist 25.04.2011 sõiduautoga Škoda Superb, mis oli röövitud taksojuhilt J.H. lt. V. Kabanov peeti kinni Saksamaal Gubeni linnas 27.04.2011 kell 22.52 auto varguskatselt. V. Kabanovilt võeti Saksamaal ära sõiduauto Škoda võti, registreerimistunnistus ja kindlustustõend. Politseiaruande kohaselt leiti 28.04.2011 kell 17.12 Saksamaal kaupluse Lidli parkimisplatsil sinine sõiduauto Škoda ning selle lähedal peeti kinni A. Karanets. A. Karanetsi läbiotsimisel võeti temalt ära kaks mobiiltelefoni Samsung. V. Kabanovi kaitsja leidis, et kuna Saksamaal läbi viidud ülekuulamisel ei võimaldatud V. Kabanovile ega ka A. Karanetsile kaitsjat, on nende ülekuulamise protokollid kohtukõlbmatud tõendid. Maakohus möönis, et Saksamaal ei võimaldatud kahtlustatavatele kaitsjat, märkides samas, et kuigi kohtuistungil on uuritud V. Kabanovi ütluste vastuolulisust eeluurimisel Saksamaal antud ütlustega, ei tugine kohus V. Kabanovi süü hindamisel Saksamaal antud ütlustele ega hinda neid. A. Karanetsi poolt Saksamaal eeluurimisel antud ütlusi ei ole kohtule esitatud ega nendele viidatud. Maakohus leidis, et süüdistatavate tegu iseloomustavad kvalifitseerivate tunnustena nii piinav kui ka julm viis, mida on süüdistusaktis üksikasjalikult kirjeldatud. Eksperdiarvamuses on loetletud ohtrad vigastused, mis tekitati kannatanule elupuhuselt ning mille tekitamine on kõhklematult seotud samaaegselt suure valu põhjustamisega, mida kohtupraktika käsitleb piinava teoviisina

§ 114p 1 tähenduses.

Kõik tekitatud peavigastused kuuluvad eluohtlike vigastuste hulka. Eksperdiarvamuse järgi on J.H. surma põhjuseks uppumine vees ämblikvõrkkesta alustest verevalumitest tingitud liikumis-ja/või teadvushäire ajal. Maakohus leidis, et sisuliselt oli tegemist teise inimese surnuks peksmisele suunatud käitumisega, mida kohtupraktika on käsitlenud julma teoviisina. Ühe alternatiivina tähendabki julm viis sisuliselt brutaalsel viisil tapmist, millega käesoleval juhul on vaieldamatult tegemist. Julmus väljendub põhimõttelises ja erilises 8 hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. Kannatanu laiba viskasid süüdistatavad Viljandimaal asuvasse tiiki, mis on eriliselt julm kohtlemine. Seda enam, et kannatanu ei olnud tiiki viskamise ajaks veel surnud. Süüdistatavate käitumist iseloomustab äärmine julmus ja jõhkrus. Süüdistatavad ei tunnistanud asjaolu, et neil oli tapmise tahtlus. Maakohus leidis, et pekstes kannatanut kiviga pähe ja teda kägistades ning jalgadega lüües pidid süüdlased ette nägema mistahes tagajärge, kaasa arvatud kannatanu surma. Seejuures rõhutas maakohus, et löökide arv ning kannatanule tekitatud kehavigastuste hulk ja laad, samuti nende paiknemine keha elutähtsates osades koos kuriteo toimepanemise viisi iseloomustavate muude asjaoludega on aluseks, hindamaks süüdlaste tahtlust põhjustada kannatanu surm eriti piinaval viisil. Maakohus märkis, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana, mis tähendab, et üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Seda, et süüdistatavad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult, tõendab maakohtu arvates ka nende tegevus enne ning pärast taksojuhi tapmist. Maakohus leidis, et kohtuistungil on usaldusväärselt tõendatud, et süüdistatavad kasutasid taksojuhilt auto äravõtmiseks vägivalda, millega kaasnes kannatanu surm. Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et taksojuht tapeti auto röövi varjamise eesmärgil. Asjaolu, et süüdistatavate eesmärk oli autorööv, on tõendatud nii nende eelneva käitumisega (samal päeval Mäe tänaval auto varguse katse) kui ka nende edasise käitumisega (sõitsid röövitud autoga Saksamaale). Kohtuistungil ei ole esitatud tõendeid, millest saaks järeldada, et süüdistatavatel oli mingi muu motiiv taksojuhi tapmiseks. Maakohus leidis, et V. Kabanovi ütlused, et tal oli endal auto ja ta ei vajanud mingit muud autot, ei ole usaldusväärsed. Need ütlused ei haaku teiste tõendite ega kuriteo toimepanemise tehioludega. Seoses A. Karanetsi väitega, et tal esines teo toimepanemise ajal paanikahäire, märkis maakohus, et ekspertiisiakti järgi ei esinenud A. Karanetsil inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal psüühikahäireid, vaid ta oli tavalises alkoholijoobes. Maakohtu arvates puudus alus eksperdiarvamuse kahtluse alla seadmiseks, mille kohaselt oli A. Karanets teo toimepanemise ajal nii võimeline enda teo keelatusest aru saama kui ka enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Maakohus leidis, et A. Karanetsi väited, et tal oli paanikahoog, mis mõjutas tema käitumist sellel päeval, ei olnud usaldusväärselt tõendatud ja olid pigem osa tema kaitsetaktikast. Karistuse mõistmine Karistuse mõistmisel juhindus maakohus

§-st 56, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus märkis, et varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku poolt raske isikuvastase kuriteo toimepanemise korral nõuavad eripreventiivsed kaalutlused süüdlase suhtes rangete karistusmeetmete kohaldamist. Inimese tapmise eest julmal ja piinaval viisil mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites rõhutanud, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Süüdistatavad on mõlemad varem kriminaalkorras karistatud. 9 Maakohus leidis, et kuivõrd tegemist on kuriteoga, mis oli toime pandud eriti julmal ja piinaval viisil ning seoses röövimisega, tuleb karistus mõista sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemas määras. Maakohus leidis, et prokuröri poolt süüdistatavatele küsitud karistused on seaduslikud ja põhjendatud, vastates nende teosüüle. Seejuures leidis kohus, et mõlema süüdistatava osakaal toimepandud isikuvastases kuriteos oli sisuliselt samaväärne, nad realiseerisid tapmise raskendavate asjaoludena mõrva kaks kvalifitseerivat tunnust. Maakohus leidis, et julmal ja madalal ajendil toimepandud inimese tapmise eest mõistetav karistus peab kajastama ka riiklikku hukkamõistu rangemal võimalikul viisil. Maakohus leidis, et V. Kabanovi vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid toimiku materjalidest ei nähtu. A. Karanetsi vastutust kergendavaks asjaoluks luges maakohus puhtsüdamliku kahetsuse, samuti süüteo avastamisele kaasaaitamise. Maakohus leidis, et puhtsüdamlikku kahetsust saab arvestada varguskatsete episoodides ja tanklast kütuse varguse episoodis. Taksojuhi tapmises ja auto röövimises andis A. Karanets küll ütlusi oma osa kohta, kuid ei tunnistanud end taksojuhi tapmises ja auto röövimises süüdi. A. Karanetsi vastutust raskendavaid asjaolusid materjalidest ei nähtu. Eelnimetatud asjaoludel leidis maakohus, et on põhjendatud mõista A. Karanetsile mõnevõrra, kuid mitte oluliselt väiksem karistus kui V. Kabanovile. Tsiviilhagide lahendamine Kriminaalmenetluses esitasid tsiviihagid A.V. 4100 euro nõudes, S.S. 50 euro nõudes, AS XXX 94.13 euro nõudes ja A.K. 342 euro nõudes. Maakohus leidis, et S.S. , A.K. ja AS XXX esitatud tsiviilhagid tuleb rahuldada täielikult VÕS § 1043 alusel. Kuna A. V. tsiviilhagi suurus oli maakohtu arvates usaldusväärselt tõendamata, jättis maakohus selle lahendada tsiviilkohtupidamise korras. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas kaebuse süüdistatava V. Kabanovi kaitsja R. Tosmann, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja V. Kabanovi õigeksmõistmist või süüdimõistmise korral karistuse kergendamist. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised. Esmalt heidab kaitsja süüdistusaktile ette, et sellest ei selgu, mida mingi tõend puutumuses V. Kabanoviga tõendab. Seega on süüdistusakti koostamisel rikutud KrMS § 154 lg 2 p-s 4 sätestatut. Kaitsjale jäi V. Kabanovi seotus süüks arvatava teoga selgusetuks ka kohtuliku uurimise käigus. Kaitsja leiab, et V. Kabanovi süüdistus on rajatud kaaskohtualuse A. Karanetsi vastuolulistele ütlustele. Seejuures on kaitsja seisukohal, et A. Karanetsi ütluste puhul on tegemist rõõnaga, kuivõrd A. Karanets on kohtule avaldanud, et vihkab V. Kabanovi. Seetõttu leiab kaitsja, et V. Kabanovi süüd tõendavad usaldusväärsed tõendid puuduvad. Kaitsja arvates on A. Karanetsi selgitused selle kohta, miks ta otsustas alles kohtuistungil anda väidetavalt tõeseid ütlusi, paljasõnalised. Kaitsja leiab, et kohtus ei leidnud kinnitust A. Karanetsi paljasõnaline väide kokkuleppest V. Kabanoviga, et A. Karanets võtab süü enda peale. Seetõttu on kaitsja seisukohal, et tegemist on kaaskohtualuse rõõnamisega. Kaitsja 10 hinnangul ei ole usutav A. Karanetsi väide, et varem ta lihtsalt valetas enda peale, s.t rõõnas ennast. Seda enam, et Eestis oli talle kindlustatud advokaadi osavõtt ja kaitseõigust ei rikutud. Kaitsja leiab, et A. Karanetsi ütlused on vastuolus teiste kogutud tõenditega. Nii pole asja materjalidega kooskõlas A. Karanetsi teadvalt kohut eksitav väide, et V. Kabanov peksis kannatanut telliskiviga pähe, kuna telliskivi sündmuskohalt ei leitud, samuti ka metallist latti või toru. Kaitsja märgib, et alles kohtuistungil A. Karanetsi ütlustes kajastuvad uued asjaolud pole mingil moel kohtuliku uurimise käigus tõendamist leidnud ning antud eesmärgiga veeretada süü V. Kabanovi peale. Eelnevast lähtudes leiab kaitsja, et A. Karanetsi ütlused tulnuks tõendikogumist tervikuna välja jätta, mida maakohus käesoleval juhul arusaamatul põhjusel ei teinud. Veel kahtlustab kaitsja, et A. Karanets käitus kohtusaalis süüdistajale ootuspäraselt, sest teadmata põhjustel sai A. Karanets loa kirjavahetuseks, kohtumiseks lähisugulastega, sh tunnistajana esinenud S.K. ga, kuigi 16.06.2011 olid kehtestatud piirangud kirjavahetusele ja kokkusaamistele. V. Kabanovil olid kõik piirangud senini peal. Prokurörile meelepäraste ütluste andmise eest karistati A. Karanetsi kolm aastat lühema vangistusega kui V. Kabanovi. Kaitsja seab kahtluse alla 26.04.2011 asitõendi vaatlusprotokolli, olles seisukohal, et pakend nr 7 ei sisalda sündmuskohalt leitud, vaid sinna ilmselgelt kaasa võetud sigaretiotsa. Selle leiu põhjal pole kriminaalasjas võimalik objektiivselt mingeid järeldusi või ekspertiisi teha. Kaitsja osundab tõsiasjale, et aprillikuus niiskel maapinnal lebav sigaretiots ei saa olla sellise väljanägemisega, nagu on fototabelis kajastatud sigaretiots. Samas märgib kaitsja, et sellist fotot võib teha suvalises kohas ja millegagi pole tõendatud, et kirjeldatud viisil, ajas ja kohas tõepoolest leiti nimelt see sigaretiots, mitte aga ei võetud ära läbiotsimise käigus. Kaitsja arvates on tegemist teadmata päritolu sigaretiotsaga, mille tegelik leiukoht on tõendamata. Veel leiab kaitsja, et V. Kabanovi ütlused, et A. Karanets käis tema teadmata üksinda tema maatalus, pole millegagi kummutatud. Seoses tunnistaja A.P. ütlustega märgib kaitsja, et isikute äratundmiseks esitamist fotode põhjal ei toimunud. Rikuti kõiki KrMS §-s 81 sätestatud nõudeid. Kaitsja ei pea tunnistaja A.P. ütlusi usaldusväärseks. Tunnistaja andis ütlusi, et oli juba kolm aastat taksot sõitnud, mistõttu tundvat V. Kabanovi. Kaitsja leiab, et V. Kabanov ei saanud A.P. taksojuhi teeneid nimetatud kolme aasta jooksul kasutada, sest oli Soome Vabariigis ja Eestisse tuli tagasi 2011. aasta jaanuaris, kus tal oli auto. Samuti kinnitas V. Kabanov, et ta ei ole Viljandis taksoteenuseid kasutanud. Kaitsja leiab, et V. Kabanovi ütlused on usaldusväärsed ja puudub alus neid kahtluse alla seada. Kaitsja seab tunnistaja A.P. ütlused kahtluse alla, kuna kohus pole teda KrMS § 2871 lg 3 kohaselt hoiatanud. Kaitsja osundab vastuolule protokolli ja salvestise vahel ning leiab, et KrMS § 155 lg 22 kohaselt tuleb tugineda salvestisele. Salvestise põhjal leiab kaitsja, et tunnistaja A.P. ristküsitlusel antud ütlused tuleb kõrvale jätta. Samuti tuleks kõrvale jätta tunnistaja S.K. ütlused, seda enam, et süüdistusaktis kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas teda ei olnud. Kaitsja arvates oli põhjuseks see, et süüdistusakti koostamise ajal prokurör veel ei teadnud, kas ja kuidas hakkab laabuma võimalik koostöö. Kaitsja leiab, et V. Kabanovi süü Favora tanklas kütuse eest tasumata jätmises ei leidnud tõendamist. Süüdistuses

§ 199lg 2 p 4, 7, 8 järgi V.

Kabanov end süüdi ei tunnistanud. Kaitsja hinnangul võib arvata, et A. Karanets rõõnab V. Kabanovi eesmärgiga vabaneda vastutusest või kergendada enda olukorda. Kaitsja hinnangul pole V. Kabanovile mõistetud karistus seaduslik ja põhjendatud ja seda isegi juhul, kui apellatsioonikohus peaks leidma, et tema süü on siiski tõendamist leidnud. Kaitsja hinnangul ei vasta karistus V. Kabanovi väidetavale teosüüle. Maakohus ei tuvastanud V. Kabanovi käitumises kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, kuid on sellele vaatamata mõistnud karistuse maksimummääras. Kui kohus leidis, et mõlema süüdistatava osakaal 11 toimepandud isikuvastases kuriteos oli sisuliselt samaväärne, siis on sootuks põhjendamata, miks on V. Kabanovile mõistetud karistus 3 aasta võrra pikem kui A. Karanetsi karistus. Apellatsiooni esitas ka süüdistatava A. Karanetsi kaitsja P. Toom, kes palub maakohtu otsuse A. Karanetsi süüdistunnistamises ja karistamises

§ 114

p 1, 5 järgi tühistada ja teha uus otsus, millega ta nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Juhul, kui kohus leiab, et A. Karanets on süüdi temale esitatud süüdistuses või mõnes teises kuriteos, palub kaitsja kergendada temale mõistetud karistust. Kaitsja arvates puuduvad asjas tõendid, mis kinnitaksid süüdistusaktis A. Karanetsile inkrimineeritud kuritegu – mõrva. Kaitsja märgib, et A. Karanets ennast mõrvas süüdi ei tunnistanud, samas andis ta kohtus ütlusi V. Kabanovi poolt taksojuhi tapmise asjaolude kohta. Kaitsja leiab, et kuivõrd V. Kabanov ei kasutanud maakohtus võimalust A. Karanetsi ütlusi ümber lükata või neid kahtluse alla seada, nõustus ta A. Karanetsi maakohtus antud ütlustega. Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult toetunud otsuse tegemisel valikuliselt A. Karanetsi kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, mitte aga kohtuistungil antud ütlustele, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. A. Karanets loobus kohtuistungil eeluurimisel antud ütlustest, põhjendades usutavalt ja arusaadavalt, miks ta andis kohtueelsel uurimisel teistsuguseid ütlusi ning võttis süü enda peale ning miks ta rääkis kohtus tõtt. Seega leiab kaitsja, et maakohus sai tugineda vaid A. Karanetsi kohtus antud ütlustele. Kaitsja nõustub sellega, et taksojuhi tapmise asjaolude kohta on asjas otseseks tõendiks vaid A. Karanetsi ütlused. Kuna need haakuvad asjas kogutud teiste tõenditega, on need usaldusväärsed. Kaitsja leiab, et maakohus on sündmuste käigu, sh kannatanu nööriga kägistamise, kohta järelduste tegemisel eiranud põhjendamatult A. Karanetsi ütlusi selle kohta, et tema taksojuhi tapmises ei osalenud. Ka ei arvestanud kohus surnu ekspertiisiakti ekspertarvamuse p-i 1 viimast lauset, mille kohaselt võisid vigastused olla tekitatud kaelaelundite pigistusest elastse lingu või seljas olnud riideesemetega, korduvatest löökidest kängitsetud jala, rusikate ja raudtoru või sellesarnase esemega, löömisest/kukkumisest/hooga paiskumisest vastu kõvasid tömpe esemeid või pindu ning kannatanu lohistamisel. A. Karanets pidas kohtuistungil antud ütlustes võimalikuks, et vigastused võisid kannatanul tekkida seoses kannatanu riietest lohistamisega või löömisel ja need ütlused ei ole vastuolus ekspertarvamusega. A. Karanetsi ütlustega on tõendatud, et V. Kabanov lõi kannatanut telliskiviga. Seega pole ka välistatud, et vastavad vigastused tekkisid kiviga löömisest kaela piirkonda. Puuduvad igasugused tõendid, sh nöör, mis tõendaksid A. Karanetsi poolt kannatanu kägistamist. Kaitsja leiab, et on tõendamata, et A. Karanets oli kuriteo kaastäideviija. Kaitsja arvates ei ole A. Karanets ka mõrvale kaasaaitaja

§ 22lg 3 mõttes.

Ehkki A. Karanets aitas V. Kabanovil taksojuhti pagasnikusse panna ja teda tiigi juurde lohistada, ei ole ta kaasaaitaja, sest ta ei osutanud V. Kabanovi õigusvastasele teole kaasabi tahtlikult, vaid tegi seda V. Kabanovi käsul. A. Karanets oli hirmul, kuna kartis, et V. Kabanov võib ka temale kallale tulla. Kaitsja leiab, et antud asjas on A. Karanetsi ütlustega tõendatud, et V. Kabanov tekitas üksinda kannatanule vigastused ja üksi lükkas kannatanu tiiki ning viskas järgi kruustangid. Antud asjaolude kohta on kohtu käsutuses tõendina ka surnu ekspertiisiakt, mis ei välista V. Kabanovi poolt kuriteo toimepanemist üksi. Maakohus jättis tähelepanuta A. Karanetsi ütlused selle kohta, et tema kruustange ketiga kannatanu külge ei sidunud ning kõigepealt lükkas V. Kabanov kannatanu tiiki ja seejärel viskas järgi ka kruustangid. Seega sai seda kõike teha üks isik. 12 Lähtuvalt A. Karanetsi ütlustest ja eksperdiarvamusest ei ole kaitsja hinnangul alust arvata, et kannatanu tapmine V. Kabanovi poolt oli piinav, sest kannatanu kaotas teadvuse juba pärast esimest lööki ning seega ei saanud ta tunda ka valu. Maakohus on kaitsja arvates jätnud tähelepanuta, et kvalifitseerimaks tapmise toimepanduks piinaval ja julmal viisil, peab olema tuvastatud ka süüdlase tahtlus piinavate või julmade asjaolude suhtes. A. Karanetsi ütluste kohaselt tuli temale V. Kabanovi poolt taksojuhi ründamine ootamatult. Tema ise taksojuhi suhtes vägivalda ei kasutanud, kuid tal ei olnud ka võimalust kuritegu ära hoida, sest V. Kabanovi käitumine oli niivõrd ootamatu. A. Karanets ei saanud sekkuda toimuvasse ka oma halva tervisliku seisundi ja verekartuse ning hirmu tõttu V. Kabanovi ees. Asjas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et A. Karanets oleks taksojuhi tapnud, ka ei ole maakohus tuvastanud A. Karanetsi tahtlust tappa kannatanu piinaval ja julmal viisil auto röövimise eesmärgil. Kaitsja arvates ei ole õige maakohtu järeldus, et süüdistatavad plaanisid ammu välismaale minna ja üritasid seetõttu autot varastada. A. Karanets kinnitas kohtuistungil korduvalt, et kuna tal on ravimisõltuvus, ei kannata ta autosõitu ja seetõttu ei planeerinud kunagi välismaale minekut. V. Kabanov kinnitas kohtus, et tal on endal auto ja ta oleks saanud sellega sõita. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks väita, et kannatanu tapeti auto röövimise eesmärgil. Maakohtu järeldus, et süüdistatavad tegutsesid tapmisel ühiselt ja kooskõlastatult, on kaitsja arvates väär. Asjas ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et süüdistatavad oleksid kokku leppinud taksojuhi tapmises selleks, et saada enda kasutusse sõiduauto. Ka pole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et süüdistatavad oleksid kooskõlastanud oma tegevuse või tegutsenud vaikival kokkuleppel. A. Karanetsil ei olnud vähimatki põhjust ega soovi kannatanut rünnata, rääkimata tapmise soovist. V. Kabanovi poolt kannatanu telliskiviga peksmine oli talle ootamatu. Maakohus on kaitsja arvates põhjendamatult jätnud analüüsimata A. Karanetsi ütlused selle kohta, et V. Kabanov süstis kuriteo toimepanemise päeval endale amfetamiini. Kaitsja leiab, et just amfetamiini mõju all olles panigi V. Kabanov toime kuriteo. Vastuväited apellatsioonile Ringkonnakohtu 03.04.2012 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 23.04.2012. 19.04.2012 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus prokuröri seisukohad esitatud apellatsioonide kohta, mis on järgmised. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja selle tühistamiseks puudub alus. Seejuures on prokurör seisukohal, et maakohus on kohtule esitatud tõendite hindamise tulemusena põhjendatult leidnud, et V. Kabanovi süü A.K. ja S.S. kuuluvate sõiduautode varguse katsetes ja AS-le XXX kuuluvast tanklast kütuse varguses on tõendamist leidnud. Süüdistatavatele esitatud süüdistuses

§ 114

p 1, 5 järgi on prokurör seisukohal, et maakohus on põhjendatult leidnud, et tunnistaja A.P. ütlused on usaldusväärsed, kuivõrd tunnistaja on kohtuistungil arusaadavalt seletanud, kuidas ta isikud ära tundis. Seoses V. Kabanovi kaitsja märkusega, et kohtuistungi salvestise kohaselt ei toimunud kohtus A.P. hoiatamist, selgitab prokurör, et kohtuistungi protokolli kohaselt algas istung kell 9.30, salvestis algas aga kell 9.38. Seega ei ole tegemist vastuoluga protokolli ja salvestise vahel, vaid tehnilise probleemiga istungi salvestamisel. 13 Prokurör ei nõustu V. Kabanovi kaitsja seisukohaga, mille kohaselt ei ole tunnistaja S.K. ütlused usaldusväärsed, kuna ta sai eeluurimise käigus loa suhelda oma poja A. Karanetsiga. Prokurör märgib, et loa andmise ajaks olid nii A. Karanets kui ka S.K. oma ütlused eeluurimisel andnud. S.K. andis nii eeluurimisel kui ka kohtus ühesuguseid ütlusi. Asjaolu, et S.K. polnud märgitud kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas, on prokuröri hinnangul inimlik eksitus, kuna süüdistusaktis olid S.K. ütlused tõenditena märgitud. Samuti ei esitanud V. Kabanovi kaitsja kohtuistungil enne tunnistaja ülekuulamist ühtegi vastuväidet. Veel ei nõustu prokurör V. Kabanovi kaitsjaga selles, et maakohus on jätnud suitsukonidesse puutuva vajaliku tähelepanuta. Prokurör leiab, et maakohus on seda küsimust väga põhjalikult käsitlenud. Nii on maakohus selgitanud, et väide sigaretikonide operatiivtöötaja poolt kaasavõtmise ja nende kasutamise kohta ei ole usaldusväärselt tõendatud. Samuti on kohus selgitanud, et menetleja on kriminaalasja raames ära võtnud ühe suitsukoni 25.04.2011 toimunud paikkonna vaatluse käigus Viljandimaal Viiratsi vallas (pakend nr 7) ning kaks koni sõiduauto Škoda vaatluse käigus (pakend nr 14.1). Suitsukonid on esitatud ekspertiisiasutusele, kus neile on ekspertiisi käigus antud konkreetsed numbrid ning neid analüüsitud. Prokurör leiab, et maakohus on põhjalikult analüüsinud süüdistatavatele esitatud mõrvasüüdistust, analüüsides kõikide kohtule esitatud tõendite usaldusväärsust ning omavahelist haakumist ning jõudnud ainuõigele järeldusele, et A. Karanetsi ja V. Kabanovi süü on tõendatud. Samuti on kohus analüüsinud mõlema süüdistatava osa süüteo toimepanemises. Vastupidiselt A. Karanetsi kaitsjale leiab prokurör, et on tõendatud, et tapmine pandi toime piinaval ja julmal viisil. Julma ja piinavat viisi tõendab eelkõige ekspertiisiakt, mille kohaselt tuvastati kannatanul 27 erinevat välisvigastust ning lisaks rohked sisemised vigastused. Prokurör ei nõustu A. Karanetsi kaitsjaga ka selles, et puuduvad tõendid, mille alusel väita, et kannatanu tapeti auto röövimise eesmärgil. Maakohus on põhjendanud, et auto röövimise eesmärk on tõendatud nii süüdistatavate tapmisele eelneva kui ka edasise käitumisega – nad üritasid samal päeval varem autot varastada ja plaanisid minna välismaale. Prokurör leiab, et süüdistatavatele mõistetud karistused on seaduslikud ja põhjendatud ning nende kergendamiseks puudub alus. Maakohus on veenvalt argumenteerinud süüdistatavatele mõistetud karistusi ning põhjendanud, miks ta mõistab süüdistatavatele sanktsiooni keskmisest määrast kõrgema karistuse. Samuti on maakohus selgitanud A. Karanetsile ja V. Kabanovile mõistetava karistuse erinevust. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Tartu Ringkonnakohus, tutvunud süüdistatavate kaitsjate apellatsioonidega, prokuröri vastuväidetega apellatsioonidele ning tutvunud kriminaalasjas kogutud materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele V. Kabanovi ja A. Karanetsi süüditunnistamises

§ 114

p 1 järgi esitatud süüdistuses ning neile

§ 114

p 1,5 järgi mõistetud karistuste osas kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele. V. Kabanovi ja A. Karanetsi süüdistus

§ 114p 1 ja 5 järgi.

V. Kabanovi kaitsja apellatsioonis esitatud väidete kohaselt ei ole V. Kabanovi osalemine J.H. mõrvas tõendamist leidnud, sest kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole ümberlükatud V. Kabanovi väide tema kohtumise kohta A. Karanetsiga esmakordselt alles

1. aprillil 2011 kell 00.20 paiku. 14 Süüdistatava V. Kabanovi ütluste kohaselt tema
2. aprillil 2011 A. Karanetsiga üldse ei kohtunud. Kohtus temaga alles
3. aprillil 2011 umbes kella 00.20 paiku Viljandis Köheleri pargis. A. Karanets helistas talle ning soovis kokkusaamist. Sellele kohtumisele tuli A. Karanets autoga. A. Karanets selgitas, et isa oli talle selle auto kinkinud ja nüüd tahaks ta sellega välismaale sõita. Temal ei olnud välismaale sõitmise vastu midagi ning nad lahkusid A. Karanetsi kasutuses olnud sõidukiga Eestist. Alles Saksamaal kui ta kinni peeti, sai ta teada, et nimetatud sõiduk on röövitud Viljandis J.H. lt. Ringkonnakohus leiab, et V. Kabanovi ja tema kaitsjad väited, nagu kohtunuks V. Kabanov A. Karanetsiga alles
4. aprillil 2011 kella 00.20 paiku, on ümberlükatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii on tunnistaja K.K. andnud ütlusi, kuidas ta kohtus
5. aprillil 2011 kella 12.00 ja 13.00 vahel A. Karanetsi ja V. Kabanoviga ning koos mindi Viljandi lossimägedesse. Lisaks olid seltskonnas ka R. P ja K.K.. Koos tarvitati alkoholi. Viljandi lossimägedes olid nad paar tundi ning siis mindi lahku. Kuhu A. Karanets ja V. Kabanov läksid, seda tema ei tea. Millalgi A. Karanets helistas talle ning teatas, et nad said auto ning on ületanud Eesti piiri. Samasisulisi ütlusi on andnud ka tunnistaja R. P, kes on kinnitanud V. Kabanovi ja A. Karanetsi viibimist koos nendega Viljandi lossimägedes ning nende hilisemat lahkumist seltskonnast. V. Kabanoviga koosolemist juba
6. aprilli 2011 päeval on kinnitanud oma ütlustes ka A. Karanets, kes on sarnaselt tunnistajatega kirjeldanud viibimist koos V. Kabanoviga Viljandi lossimägedes. Seega kinnitavad ülaltoodud ütlused tõsikindlalt, et V. Kabanov ja A. Karanets olid koos juba
7. aprilli 2011 päeval. A. Karanetsi ütluste kohaselt tahtis ta pärast K. ja K.K. st ning R. P lahkumist minna koju, kuid V. Kabanov keelitas teda jääma. Nad ajasid omavahel Mäe ja Posti tänavate nurgal juttu ja kuidagi tuli V. Kabanovil mõte auto ärandada. V. Kabanov tegi tagumise juhipoolse kolmnurkklaasi kruvikeerajaga katki ja püüdis selle kaudu auto ust avada, kuid see ei õnnestunud. Seejärel purustasid nad juhipoolse tagumise klaasi ning selle purustamise käigus vigastas ta oma kätt. Pääsenud autosse sisse, istusid nad mõnda aega autos ja seejärel, nähes ühte naisterahvast lähenemas, lahkusid autost. A. Karanetsi sellesisulised ütlused langevad kokku kannatanu S.S. ütlustega, mille kohaselt avastas ta
8. aprilli 2011 hommikul, et tema autosse on sisse murtud ning lõhutud oli juhipoolne tagumine kolmnurkklaas ning aknaklaas. Seega kinnitavad A. Karanetsi ütlused, et ka pärast eelnimetatud seltskonnast lahkumist viibisid A. Karanets ja V. Kabanov koos. A. Karanetsi ütluste kohaselt tekkis pärast seda, kui nad olid sunnitud sõiduki juurest lahkuma, mõte sõita V. Kabanovi suvekodusse. Kuna raha oli mõlemal peaaegu otsas, soovisid nad suvekodus põletada kaablitelt kestad ja saadud metall hiljem kokkuostu anda. Maale otsustati sõita taksoga. Bussijaamast võtsid takso ja esmalt sõideti tema elukohta, sest ta tahtis vahetada riideid ja käele plaastri panna. Kodus ei olnud ta kaua, sest takso ju ootas. A. Karanetsi taolisi ütlusi kinnitavad esmalt tunnistaja A.P. ütlused. Nii on A.P. kohtus kinnitanud, et
9. aprillil 2011 ootasid nad koos J.H. ga taksopeatuses kliente. J.H. sõiduk seisis temast eespool ning sõidukite vahe oli paar meetrit. Tulid kaks noormeest ja soovisid sõita. Nad katsusid J.H. sõiduki uksi, kuid need olid lukus, sest J.H. istus sellel momendil tema autos. J.H. väljus tema sõidukist ja läks klientidega sõitu. Kliente 15 tundis ta nägupidi, sest on neid ka varasemalt sõidutanud. Üks klientidest, Andrei, istus taha istmele, teine isik istus juhi kõrvale. See isik, kes istus juhi kõrvale, vaatas talle ust avada püüdes ja veel ka enne autosse istumist otsa ning ta nägi tema nägu piisavalt kaua, et ta ära tunda. Hiljem näidati talle süüdistatavate pilti ja ta tundis selle isiku, kes esiistmele istus, ära. Politseis selgus, et selle isiku nimi on V. Kabanov. Ka kohtuistungil kinnitas A.P. , et V. Kabanov oli kindlasti selleks isikuks, kes
10. aprillil 2011 istus J.H. takso esiistmele. V. Kabanovi kaitsja seab A.P. ütluste tõepärasuse kahtluse alla põhjendustel, et A.P. suhtes on kohus rikkunud KrMS § 2871 lg 3 sätteid ning V. Kabanovit ja A. Karanetsi ei ole KrMS § 81 alusel tunnistajale kohtueelsel uurimisel äratundmiseks esitatud. Puutuvalt kaitsja väitesse nagu ei oleks A.P. le KrMS § 2871 lg 3 kohaselt kohtuistungil selgitatud, et kohtus peab rääkima tõtt, märgib ringkonnakohus järgmist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kuulati A.P. üle
11. veebruaril 2011 toimunud kohtuistungil, mis algas istungiprotokolli kohaselt kell 9.
12. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohus alustanud A.P. ülekuulamist küsimusega, millised on tema suhted süüdistatavatega. Seejärel on kohus selgitanud tunnistajale ütluste andmisest keeldumise seaduslikke aluseid ja selgitanud, et kohtus peab rääkima tõtt. Samuti on kohtunik hoiatanud tunnistajat ütluste andmisest keeldumise või teadvalt valeütluse andmise eest ning tunnistaja on andnud selle kohta ka allkirja. Tunnistajate hoiatuslehelt nähtuvalt on A.P. d hoiatatud

§-de 318 ja 320 eest ning ta on selle kohta andnud ka oma allkirja (II kd tl 118). Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda nimetatud allkirja ehtsuses ning selles, et allkirja enda hoiatamise kohta andis tunnistaja enne ütluste andmist kohtus. Vastupidiseks väiteks ei anna ringkonnakohtu arvates alust ka kohtuistungi helisalvestis. Kohtuistungi helisalvestisest tuleneb, et helisalvestus algas

1. veebruaril 2011 aastal kell 9.38.
2. Seega algas kohtuistungi helisalvestis tunduvalt hiljem kui rakendus kohtuistung. Samas nõustub ringkonnakohus kaitsjaga, et helisalvestis ei kajasta tõepoolest A.P. suhtes § 2871 lg 3 kohaldamist. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist tehnilise probleemi, mitte aga kohtupoolse kriminaalmenetlusnormi rikkumisega. Taolisele väitele annab ringkonnakohtu arvates aluse kohtuistungi protokolli ja helisalvestise võrdlus. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohus kohtuistungi rakendamisel
3. veebruaril 2011 esmalt kindlaks teinud kohtusse ilmunud menetlusosalised ning ka kohtusse ilmunud tunnistajad. Seejuures on kohus kindlaks teinud tunnistajate isikusamasuse. Protokollist nähtuvalt on kohus seejärel eemaldanud istungisaalist teised tunnistajad peale A.P. . Istungi helisalvestis aga algab kohtuniku sõnadega „Teie ärakuulamine toimub niimoodi ristküsitluse …“. Nimetatud võrdlusest tuleneb, et helisalvestises ei kajastu ka kohtuistungile ilmunud isikute kindlakstegemine kohtu poolt ega ka nende isikusamasuse kontrollimine. Ometi ei sea kaitsja apellatsioonis kahtluse alla enda ja süüdistatava viibimist nimetatud kohtuistungil, kuigi helisalvestis seda ei kajasta. Seega, lähtudes pelgalt
4. veebruaril 2011 toimunud istungi helisalvestisest, rakendus kohtuistung koheselt kohtupoolse selgitustega, kuidas toimub A.P. ärakuulamine, mis aga ei ole ringkonnakohtu arvates tõsiseltvõetav ega ka eluliselt usutav. 16 Apellatsioonis on V. Kabanovi kaitsja leidnud, et kuivõrd kohtuistungi protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tulenevalt KrMS §-st 155 lg 22 saab tugineda vaid kohtuistungi helisalvestisele. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist kohtuistungi protokolli ja helisalvestise vastuoluga, vaid helisalvestise toimimise tehniliste probleemidega, mille tõttu ei kajastu helisalvestises kõik kohtuistungil toimunu. Pealegi on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-38-12 leidnud, et KrMS §-s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele. Nimetatud lahendis on kriminaalkolleegium ka märkinud, et KrMS § 155 lg 22 omab tähtsust eeskätt KrMS § 158 pinnalt tõusetunud vaidluste lahendamisel. Käesolevas kriminaalasjas ei ole V. Kabanovi kaitsja esitanud kirjalikku taotlust kohtuistungi protokolli parandamiseks ja seetõttu saab ringkonnakohus käesoleval juhul tugineda üksnes maakohtu istungiprotokollile. KrMS § 81 lg 1 kohaselt võib menetleja vajaduse korral isiku, asja või muu objekti esitada ülekuulatud kahtlustatavale, süüdistatavale, kannatanule või tunnistajale äratundmiseks. Ringkonnakohtu arvates tuleneb nimetatud sättest, et otsustuse, kas teostada kriminaalasjas äratundmiseks esitamine või mitte, saab teha vaid kriminaalasja menetleja ja seda tulenevalt vajadusest. Käesolevas kriminaalasjas ei ole menetleja pidanud vajalikuks esitada V. Kabanovit ega ka A. Karanetsi tunnistajale A.P. le äratundmiseks ning kuna tegemist on menetleja kaalutlusotsustusega, ei ole menetleja ka kuidagi rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Samas ei muuda süüdistatavate äratundmiseks mitteesitamine ebausaldusväärseks A.P. järjekindlaid ja ühetaolisi ütlusi selle kohta, et
5. aprillil 2011 istusid J.H. taksosse nimelt V. Kabanov ja A. Karanets, sest need langevad kokku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus A.P. ütlused usaldusväärseteks ning maakohus on neid õigustatult kasutanud tõendina süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel. V. Kabanovi ja tema kaitsja väide selle kohta, et V. Kabanov A. Karanetsiga
6. aprillil 2011 üldse ei kohtunud, on ümber lükatud ka S.K. ütlustega. S.K. kohtus antud ütluste kohaselt nägi ta oma poega A. Karanetsi
7. aprillil 2011 kell 19.30 paiku, mil poeg tuli koju, läks kiiruga oma tuppa ning vahetas seal riideid. Samal ajal ta nägi, et hoovil räägib tema abikaasa V. Kabanoviga. Ka tema läks V. Kabanovi juurde ja küsis, miks viimane veab tema poega halvale teele. V. Kabanov vastas, et nad tahavad sõita tema suvekodusse, kus A. Karanets saab ennast joobest välja magada. S.K. ütluste kohaselt sõitsid V. Kabanov ja A. Karanets nende elukohta taksoga, sest sõidukil oli peal taksoplafoon ja ka taksofirma kleebis. Auto margiks oli aga Škoda. Kui poeg oli riided vahetanud, lahkusid nad koos V. Kabanoviga. Seega kinnitavad S. K. ütlused omakorda nii eespool nimetatud tunnistajate ütlusi, et V. Kabanov oli
8. aprillil 2011 koos A. Karanetsiga, kui ka A.P. ütlusi, et J.H. taksosse istusid nimelt A. Karanets ja V. Kabanov. V. Kabanovi kaitsja on seadnud S. K. kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla põhjendusel, et A. Karanetsil võimaldati kohtueelse uurimise ajal suhelda oma isa S.K. ga. 17 Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamise kriteeriumiks on ennekõike isiku poolt antud ütluste riimumine teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning nende eluline usutavus. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul langevad S.K. ütlused kokku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega (A. Karanetsi ja A.P. ütlused) ning ringkonnakohtul puudub alus kahelda nende usaldusväärsuses. Pealegi on S.K. kriminaalasja raames andnud kohtueelsel uurimisel ütlusi
9. aprillil 2011, mil A. Karanetsile ei olnud veel prokuröri poolt antud võimalust suhelda oma ema ja isaga (luba anti
10. augusti 2011 määrusega). Samas nähtub kohtuistungi protokollist, et V. Kabanovi kaitsjal ei tekkinud kohtuistungil S.K. ristküsitlemise käigus mingeid kahtlusi tema ütluste usaldusväärsuses, sest nende võrdlemist kohtueelsel uurimisel antud ütlustega pole kaitsja vajalikuks pidanud. Ringkonnakohus leiab, et S.K. kohtus antud ütluste tõendite hulgast väljaarvamise põhjuseks ei saa olla ka asjaolu, et S.K. nime ei olnud kantud kohtusse kutsutavate isikute nimekirja. Süüdistusaktist nähtuvalt on akti punktis 6 nimetatud J.H. mõrva kinnitava tõendina ka S.K. ütlusi ning nimetatud tunnistaja ristküsitlemine kohtus ei saanud tulla V. Kabanovi kaitsjale üllatusena ja seda isegi siis, kui S.K. ei olnud kantud kohtusse kutsutavate isikute nimekirja. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, nõustudes seejuures maakohtuga, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõsikindlalt ümber lükatud V. Kabanovi väide nagu kohtunuks ta A. Karanetsiga alles
11. aprillil 2011 kella 00.20 paiku. Ringkonnakohus leiab, et V. Kabanovi osalemine J.H. le kehavigastuste tekitamises ja tapmises on tõendatud A. Karanetsi ütlustega, milliseid haakuvad teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning mis oma kogumis kinnitavad V. Kabanovi poolt J.H. tapmist. A. Karanetsi ütluste kohaselt tekkis J.H. ja V. Kabanovi vahele viimase suvekodu, XXX talu õuel tüli, mille käigus lõi V. Kabanov korduvalt J.H. telliskiviga pähe. Pärast kannatanu löömist ja teadvusekadu tirisid A. Karanets ja V. Kabanov kannatanu sõiduki parempoolsest esiuksest välja. A. Karanetsi ütluste kohaselt pidasid nad mõlemad J.H. surnuks ning otsustasid J.H. laibast vabaneda. Selleks tõstis V. Kabanov auto pagasiruumis olnud asjad välja ja nad asetasid sinna J.H. . V. Kabanov võttis oma elukohast kaasa kruustangid. Seejärel sõideti V. Kabanovi juhatusel maja lähedal asunud tiikide juurde. Tiikide juures tõstsid nad ühiselt J.H. pagasiruumist välja, V. Kabanov sidus tema külge kruustangid ning koos visati J.H. tiiki. Kuna J.H. keha ei vajunud vee alla, võttis J. Kabanov lati, millega tõukas J.H. kaldast eemale. Vabanedes taoliselt J.H. st, asuti taksolt eemaldama kleebiseid. Tema rebis ära kleebised, V. Kabanov rebis ära taksoplafooni ning sõidukis olnud taksomeetri ja printeri. Taksomeetri ja printeri viskas V. Kabanov tiiki. Seejärel otsustati sõita välismaale. Enne ärasõitu Eestist käis ta veel läbi oma kodust, kust võttis kaasa passi, riideid, süüa ja ravimeid. Seejärel sõitsid nad Favora tanklasse tankima. Tankisid sõiduki kütusepaaki ja pagasiruumis olnud kanistrisse. Tangitud kütuse eest nad ei tasunud. Apellatsioonis on V. Kabanovi kaitsja leidnud, et A. Karanetsi ülalesitatud ütlused ei ole usaldusväärsed, sest tema poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütlustes esinevad olulised vastuolud. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. 18 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on A. Karanets andnud seoses J.H. tapmisega kohtueelsel uurimisel ütlusi kolmel korral,
12. juulil ja
13. oktoobril 2011 kahtlustatavana ülekuulamistel ning
14. juulil 2011 toimunud ütluste olustikuga seostamisel. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on V. Kabanovi kaitsja taotlenud A. Karanetsi ütluste avaldamist osas, mis puudutavad A. Karanetsi tegevust J.H. kägistamises (II kd tl 136). Kuivõrd V. Kabanovi kaitsja ei ole taotlenud A. Karanetsi ütluste avaldamist osas, mis puudutavad V. Kabanovi osalemist J.H. tapmises, saab sellest ringkonnakohtu arvates teha kaks järeldust. Esiteks, kas A. Karanets ei ole V. Kabanovi osalemise kohta J.H. tapmises üldse ütlusi andnud või sellesisulistes ütlustes puuduvad vastuolud. A. Karanetsi ütlustest kohtuistungil saab ringkonnakohtu arvates teha aga järelduse, et A. Karanets andis ütlusi V. Kabanovi osalemise kohta J.H. tapmises esmakordselt alles maakohtu istungil. Taolise järelduse teeb ringkonnakohus A. Karanetsi ütlustest, mille kohaselt leppisid nad V. Kabanoviga kokku, et ta võtab süü J.H. tapmises enda peale ja ringkonnakohtul puudub alus kahelda taoliste ütluste usaldusväärsuses. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd A. Karanets andis ütlusi V. Kabanovi osalemise kohta J.H. tapmises alles kohtuistungil, siis ei esine tema sellesisulistes ütlustes ka mingeid vastuolusid kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ning tema ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmiseks tuleb neid võrrelda eelkõige teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Ringkonnakohus ei nõustu V. Kabanovi kaitsja väitega, nagu oleks V. Kabanov süüdi tunnistatud ainuüksi A. Karanetsi ütlustele tuginedes. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad V. Kabanovi süüd J.H. tapmises lisaks A. Karanetsi ütlustele ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid.
15. aprillil 2011 toimunud paikkonnavaatluse protokollist nähtuvalt leiti tiigi (kust leiti J.H. laip) juurde viivalt teelt verekahtlasi määrdumisi ning samast ka sigaretikoni. Verekahtlase määrdumise kaabe ning sigaretikoni pakendati, vastavalt pakend nr 8 ja pakend nr
16. Kriminaalasjas teostatud DNA ekspertiisi aktist nähtuvalt on ekspert andnud arvamuse, et veresarnase aine kaapelt (pakend nr 8) saadi DNA täisprofiil ning see on kokkulangev J.H. DNA profiiliga. Sigaretikonilt (pakend nr 7) võetud proovist saadi DNA täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuse alusel ei saa eksperdi arvamuse alusel välistada A. Karanetsilt ja V. Kabanovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Ringkonnakohus leiab, et sigaretikonilt leitud V. Kabanovi DNA asetab ta sündmuskohale ning kinnitab veenvalt A. Karanetsi ütlusi V. Kabanovi osalemise kohta J.H. le kehavigastuste tekitamisel. Apellatsioonis leiab V. Kabanovi kaitsja, et
17. aprillil 2011 toimunud paikkonna vaatluse käigus leitud sigaretikoni näol on tegemist operatiivtöötajate poolt sündmuskohale kaasavõetud ja sinna asetatud sigaretikoniga ning seetõttu ei ole nimetatud asitõendi alusel võimalik teha järeldusi V. Kabanovi viibimise kohta sündmuskohal. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis esitatud kahtlustused sigaretikoni päritolu kohta on põhjendamatud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt leiti sigaretikoni, mis pakendati pakendisse nr 7, paikkonna vaatluse käigus
18. aprillil
20. septembril 2011 teostatud DNA ekspertiisi aktist nähtuvalt on ekspertiisi teostamiseks saadetud ekspertiisasutusele sigaretikoni mis asus pakendis nr
21. 19 Seega on pakendis nr 7 olnud asitõendi, sigaretikoni, liikumine ekspertiisasutusse otseselt jälgitav. Ringkonnakohtu arvates on apellatsioonis esitatud kaitsjapoolne väide, nagu võinuks nimetatud sigaretikoni sündmuskohale asetada keegi politseitöötajatest, kaitsja subjektiivne arvamus, mis ei põhine kriminaalasjas kogutud tõenditele. Ringkonnakohtu arvates suurendab A. Karanetsi ütluste usaldusväärsust V. Kabanovi rollist J.H. le kehavigastuste tekitamisel asjaolu, et A. Karanetsi ütlused süüdistatavate tegutsemise kohta pärast J.H. tapmist langevad kokku kriminaalasja tehioludega. Nii on A. Karanets kirjeldanud, millega ja kuhu V. Kabanov kannatanut sõidukis lõi. A. Karanetsi taolised ütlused kannatanu pähe löömise kohta langevad kokku J.H. l esinenud vigastustega pea piirkonnas. A. Karanets on kirjeldanud, kuidas V. Kabanov tõstis enne kannatanu asetamist sõiduki pagasiruumist välja seal olnud esemed. Läbiotsimise protokolli kohaselt leiti XXX talu põhjapoolse seina äärest kilekott, milles olid vorstiviilud ja selle kõrvale teine kilekott, milles oli hapukurk. K. H. ütluste kohaselt võttis aga J.H.
22. aprillil 2011 tööle minnes kaasa nimelt vorstiviile ja turult ostetud hapukurgi. Tunnistaja A. V. ütluste kohaselt asus sõiduki pagasiruumis, millega J.H. osutas taksoteenust, pruunikat värvi pappkast, millel peal kiri Valvoline ning milles oli erinevaid esemeid. XXX talu põhjapoolse seina äärest leiti läbiotsimise käigus pappkast, millel kiri Valvoline ning milles mootoriõli ja töökindad. A. Karanets on oma ütlustes kirjeldanud, kuidas V. Kabanov rebis ära taksos salongis olnud printeri ja taksomeetri ning visaks need tiiki. Samuti on süüdistatav kirjeldanud kuidas tema rebis samal ajal ära taksol olnud kleebiseid. Paikkonna vaatluse protokollist nähtuvalt on sündmuskohalt leitud taksomärgistusega kleeplint ning sellelt DNA ekspertiisi käigus A. Karanetsi DNA. Paikkonna täiendava vaatluse protokollist nähtuvalt leiti sündmuskohal asuvast tiigist aga takso printer kui taksomeeter. Ringkonnakohtu arvates ei saa A. Karanetsi taoline ütluste kokkulangemine kriminaalasja tehioludega olla juhuslikku laadi ning taolisi ütlusi saab anda vaid isik, kes ise viibis sündmuskohal. Kuivõrd A. Karanetsi ütlused on kokkulangevad kriminaalasja tehiolude osas, siis puudub ringkonnakohtu arvates alus kahelda ka A. Karanetsi ütluste usaldusväärsuses V. Kabanovi osalemise kohta J.H. le kehavigastuste tekitamisel. Ülaltoodust nähtuvalt langevad A. Karanetsi ütlused kokku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning sellest tulenevalt loeb ringkonnakohus A. Karnetsi ütlused V. Kabanovi osalemise kohta J.H. tapmises usaldusväärseteks. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et tõendamist on leidnud ka A. Karanetsi osalemine J.H. tapmises. Ringkonnakohus märgib esmalt, et tunnistades A. Karanetsi süüdi J.H. tapmises, luges maakohus A. Karanetsi ütlustest kui tervikust tõeseks vaid teatud osa s.o ütlused, mis puudutasid V. Kabanovi osalemist J.H. tapmises. Samas osas, milles A. Karanets eitas enda osalemist J.H. tapmises, luges maakohus aga ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohtu arvates on igati mõistetav, et isik püüab enda rolli toimunus sageli minimaliseerida, seda n.ö ilustada, et näidata end paremas valguses. 20 Ringkonnakohus leiab, et iga üksiktõend, sealhulgas ka isiku poolt antud ütlused, tuleb nende usaldusväärsuse hindamiseks asetada tõendite terviklikku konteksti. Isiku poolt antud ütluste hindamisel tuleb arvestada nende andmise asjaolusid, nendes sisalduvat detailirohkust. Samas tuleb isiku poolt edastatavat teavet kõrvutada teiste uuritud tõenditega jne. Ringkonnakohtu arvates on seega võimalik olukord, kus isiku ütlused kohtus loetakse teatud osas tõele vastavateks, teatud muus osas aga mitteusaldusväärseteks. Ringkonnakohus leiab, et A. Karanetsi poolt V. Kabanovi osalemise kohta J.H. tapmises antud ütluste detailirohkus ja nende kokkulangevus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, annavad aluse lugeda tema ütlused nimetatud osas usaldusväärseteks. Oma süüd eitavad ütlused aga mitteusaldusväärseteks, sest need ei lange kokku kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega ning lähtuvad valitud kaitsetaktikast. Apellatsioonis leiab A. Karanetsi kaitsja, et maakohus on A. Karanetsi süüditunnistamisel kannatanu tapmises alusetult tuginenud tema kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, milliste kohaselt heitis A. Karanets selja tagant J.H. le nööri kaela ja kägistas teda. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on A. Karanets tõepoolest
23. juunil 2011 toimunud kahtlustatavana ülekuulamisel ja samal kuupäeval toimunud ütluste olustikuga seostamisel andnud ütlusi, et jõudnud
24. aprillil 2011 XXX talu õuele, viskas ta nööri ümber juhiistmel oleva J.H. kaela ja pingutas jõuga nööri kannatanu kaela ümber. Kohtuistungil on A. Karanets oma taolistest ütlustest loobunud ning väitnud, et tema ei ole J.H. nööriga kägistanud ning kohtueelsel uurimisel ta valetas. Seega esinevad A. Karanetsi kohtueesel uurimisel ja kohtus antud ütlustes, mis puudutavad tema osa J.H. tapmises, diametraalsed erinevused. Oma ütluste muutmist on A. Karanets põhjendanud V. Kabanoviga sõlmitud kokkuleppega, et võtab J.H. tapmise enda peale. Ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et A. Karanetsi taoline põhjendus on usutav. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb juhul, kui isik suudab usutavalt selgitada, miks ta on erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, lähtuda isiku kohtus antud ütlustest, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlustest. Eeltoodust tulenevalt ei olnud ringkonnakohtu arvates maakohtul alust lugeda A. Karanetsi kohtueelsel uurimisel antud ütlusi usaldusväärseteks (II kd tl 169). Samas leiab ringkonnakohus, et A. Karanetsi süüd eitavad ütlused on ümber lükatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, eelkõige aga kohtumeditsiini eksperdi arvamusega. Vastavalt kohtumeditsiini eksperdi arvamusele esines J.H. l lisaks peavigastustele ka kilpkõhre mõlema ülemise sarve murd ning nahaalused verevalumid vasakul pool kaelal. Ekspertarvamuse kohaselt on nimetatud vigastused tekitatud piiratud pinnaga esemega pigistamisest, millist tõendavad triipjad nahaalused verevalumid vasakul kaela ees-külgpinnal. Vigastused võidi tekitada kägistamisel elastse lingu või kannatanul seljas olnud riideeseme kaelusega. Eksperdi hinnangu kohaselt on nimetatud vigastus eluohtlik. Kohtumeditsiini eksperdi arvamuse kohaselt on kõik J.H. l esinenud vigastused, seega ka kilpkõhre murd, tekitatud enne kannatanu viskamist tiiki. Ringkonnakohtu arvates saab kohtumeditsiini eksperdi arvamusest teha tõsikindla järelduse, et J.H. on kägistatud ning ka kägistamisega, lisaks kiviga löömisele V. Kabanovi poolt, tekitati talle eluohtlik kehavigastus. 21 Kõrvutades ülaltoodud järeldust A. Karanetsi ütlustega selle kohta, et tema istus XXX tallu jõudes sõiduki tagaistmel ning V. Kabanov lõi J.H. kiviga sõiduki salongis, pärast mida kannatanu koheselt A. Karanetsi ütluste kohaselt „ära vajus“, siis saab ringkonnakohtu arvates teha ühese järelduse, et J.H. sai kägistada vaid A. Karanets. Nimetatud järeldust kinnitab ringkonnakonnakohtu arvates ka see, et füüsiliselt pole ühel isikul võimalik üheaegselt tekitada kiviga löömisel kannatanule hulgaliselt peavigastusi ning samaaegselt teda säärase jõuga kägistada, mis põhjustab kannatanule kilpkõhre mõlema ülemise sarve murru. Järelduse, et kannatanut kägistati ja peksti sõidukis, saab aga teha A. Karanetsi ütlustest, milliste usaldusvääruses puudub alus kahelda, et J.H. tirisid nad sõidukist välja alles pärast seda, kui viimane oli „ära vajunud“ ning pärast kannatanu sõidukist väljatirimist pidasid nad kannatanut surnud olevaks. A. Karanetsi kaitsja väide apellatsioonis, et kannatanule võidi kilpkõhre vigastus tekitada ka tema riietest lohistamisega või V. Kabanovi poolt sooritatud löögiga, on ringkonnakohtu arvates põhjendamatu, sest ei tugine kriminaalasja kogutud tõenditele. A. Karanetsi ütlustest nähtuvalt tiriti J.H. riietest vaid tema väljatõmbamiseks sõidukist, seejuures ei maini A. Karanets, et seda tehti kaelusest tirides. Ringkonnakohtu arvates ei ole ka eluliselt usutav, et taolise lühiajalise tirimisega, isegi kui lähtuda versioonist, et J.H. tiriti tal seljas olnud riietuseseme kaelusest, võiks põhjustada kannatanule kilpkõhre murru. Väited, et nimetatud vigastus võis J.H. le tekitada V. Kabanov kiviga löömisest on aga välistatud ekspertarvamusega, mille kohaselt sai kilpkõhre vigastus tekkida piiratud pinnaga esemega pigistamisest. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et J.H. l esinenud vigastus (kilpkõhre mõlema ülemise sarve murd), selle tekitamise viis (pigistus elastse linguga) ning ajavahemik, millal nimetatud vigastus tekitati, annavad aluse tõsikindlaks väiteks, et A. Karanets kägistas J.H. nööriga kaelast, osaledes sellega J.H. tapmises. Ringkonnakohus leiab, et V. Kabanovi ja A. Karanetsi käitumises on tõendamist leidnud tapmise teokoosseis. Kriminaalasja tehiolud viitavad üheselt asjaolule, et süüdistatavad ründasid J.H. ühiselt ja kooskõlastatult, A. Karanets kägistas kannatanut kaelast ning V. Kabanov lõi kannatanut samaaegselt kiviga pähe. Süüdistuse kohaselt kulges süüdistatavate käitumine, mis tõi kaasa kannatanu surma, n.ö kahes etapis; esmalt kasutati kannatanu suhtes füüsilist vägivalda (peksti teda pähe ning kägistati), seejärel kannatanu aga uputati. Süüdistuse kohaselt olid nii V. Kabanov kui ka A. Karanets kannatanu tiiki uputamise ajal teadlikud, et viimane on veel elus. Selle fakti kaudu on käsitletud süüdistatavate käitumist ühtse tervikuna, sh ka julma teoviisina. Maakohus ei ole aga selle küsimuse lahendamisel olnud järjekindel. Ühest küljest on maakohus märkinud, et pärast kannatanu suhtes vägivalla tarvitamist tegutsesid süüdistatavad läbimõeldult, kuna laibast oli vaja vabaneda ja A. Karanetsi ütluste kohaselt teadis V. Kabanov kohta, kuhu laip peita (II kd tl 172). Taolisest väitest on võimalik välja lugeda maakohtu järeldus, et süüdistatavate arusaama kohaselt oli kannatanu tiiki viskamise ajal juba surnud. Samas on kohus otsuses märkinud, et kannatanu laiba viskasid süüdistatavad tiiki, mis on eriti julm kohtlemine, kuivõrd kannatanu ei olnud tiiki viskamise ajaks veel surnud (II kd tl 174). Seejuures tuleb nentida, et kohtu taoline arutluskäik on iseenesest juba vastuoluline – isik ei saa olla üheaegselt elus ning surnud. Kohtu viimasena toodud väitest on justkui aru 22 saada, et maakohtu seisukoht osundatud küsimuses on juba teistsugune – süüdistatavate arusaama kohaselt oli kannatanu tiiki viskamise ajal veel elus, mis võimaldas näha nende käitumist julma teoviisina tapmisteo mõttes. Seega on maakohus otsuses esitanud kaks teineteist välistavat järeldust. Esimese kohaselt olid süüdistatavad kannatanu tiiki viskamisel teadlikud, et ta on veel elus, teise kohaselt nad seda aga ei teadnud (s.o nad arvasid, et nende eelnev käitumine tõi juba kaasa kannatanu surma ning tegemist oli pelgalt surnukeha peitmisega). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval hetkel tuleb neist kahest võtta aluseks teine versioon, kuivõrd sellele järeldusele näib siiski olevat suunatud ka maakohtu vastavasisuline argumentatsioon. Ühest küljest annab selleks alust maakohtu korduv viide kannatanu laibale, mida süüdistatavad (enda hinnangul) kõrvaldasid, teisalt on maakohus süüdistatavate tahtluse tuvastamisel keskendunud vaid ajahetkele, mil nad kannatanud kiviga pähe peksid, kägistasid ning jalaga lõid (II kd tl 174). Milline oli süüdistatavate tahtlus kannatanu tiiki viskamisel tapmisteo kontekstis, maakohus sedastanud ei ole. Eeltoodust tõusetub aga küsimus süüdistatavate käitumise õiguslikust kvalifikatsioonist. Nimelt tuleb lähtuda maakohtu poolt tuvastatut silmas pidades, et kannatanu tiiki viskamisel ei olnud nad teadlikud, et J.H. on tegelikkuses veel elus. Tuvastamist on aga leidnud, et just nii see aga oli, s.o kannatanu surma põhjustas tegelikkuses uppumine. Seda silmas pidades on võimalikud kaks varianti: a) kvalifitseerida süüdistatavate käitumine tapmiskatse ja surma põhjustamise ettevaatamatusest kogumina või b) lõpuleviidud tapmisteona. Neist esimese kasuks võib rääkida asjaolu, et tiiki viskamise näol võis olla õiguslikus mõttes tegemist uue kausaalahelaga, mis ei luba seda tegu näha sellele eelnenud peksmisega; teisalt tuleb nentida, et sellisel juhul puudus süüdistatavatel kannatanu tiiki viskamisel tahtlus tema surma põhjustamiseks (ehk siis puudus tapmisteo subjektiivses küljes). Vaatamata nimetatud argumentidele asub ringkonnakohus siiski seisukohale, et süüdistatavate käitumine on käsitletav lõpuleviidud tapmisteona, põhjendades seda järgmiselt. Käesoleval juhul toetab ringkonnakohus õiguskirjanduses väljendatud ning ka enamusarvamuseks kujunenud seisukohta, mis lahendab selle küsimuse nn dolus generalis’e põhimõttele tuginevalt (vt selle kohta J. Sootak, Karistusõigus, Üldosa, 2010, VI, vnr 180 ja 302; A. Schönke/H. Schröder, StGB Kommentar,
25. Auflage, § 15, Rn 58). Nimetatud põhimõtte alusel leitakse, et olukorras, kus isik paneb teatud tagajärge saavutada soovides toime tahtliku teo, kuid põhjustab tagajärje tegeliku saabumise alles seejärel ettevõetud uue (ja juba ilma tagajärje põhjustamisele suunatud tahtluseta) käitumisaktiga, on tegemist kausaalahela kõrvalekalde erijuhtumiga. Teisisõnu – isik on enda teada juba põhjustanud tagajärje, mida ta ka soovis saavutada, kuid tegelikkuses saabub see hilisemalt toimepandud teo tulemusena. Selline on olukord ka käesolevas kaasuses – süüdistatavad olid arusaamisel, et nende poolt ühiselt ja kooskõlastatult kasutatud vägivald kannatanu suhtes oli põhjustanud viimase surma, tegelikkuses saabus see aga alles järgnenud käitumisaktiga, mil nad kannatanu keha tiiki viskasid. Sellistes kaasustes leitakse esmalt, et asjade tegelik kulg ei erinenud olulisel määral sellest, kuidas kujutas seda endale ette teo toimepanija ehk teisisõnu – eitatakse eelnevalt mainitud kausaalahela kõrvalekallet (aberratio ictus’e tähenduses), kuna kausaalahela tegelik kulgemine jääb üldise elukogemuse põhjal hinnates veel täiesti n.ö ettenähtavuse raamesse. Erinevalt õiguskirjanduses mainitust leiab ringkonnakohus siinkohal aga, et tähendusega on siiski ka asjaolu, kas see mõningane kausaalahela kõrvalekalle, mis vaieldamatult siiski esineb, rajaneb nn esimese osateo toimepannud isiku enda käitumisel või mitte ning 23 käesoleval juhtumil tuleb seda vaieldamatult jaatada. Esimese käitumisakti (kannatanu peksmine kiviga pähe ning tema kägistamine), s.o surma kui tagajärje põhjustamisele suunatud tahtliku osateo toimepanemisel loodi vahetu põhjus tagajärje tegelikule saabumisele, mis on mõlemale täideviijale jätkuvalt omistatav. Tegemist on sellisel juhul tahtlikult toimepandud tapmisteo adekvaatse tagajärjega ning tahtlikult loodud ohu realiseerumisega. Selle arutluskäigu tulemusena leitakse sisuliselt, et surma kui tagajärje põhjustamine ettevaatamatusest astub tahtlikult toimepandud esimese osateo ees subsidiaarsena tagasi ning täideviija(te)le omistatakse tahtlik lõpuleviidud süütegu. Ringkonnakohus, nõustudes eeltoodud seisukohaga, kvalifitseerib süüdistatavate käitumise seetõttu lõpuleviidud isikuvastase kuriteona. Järgnevalt lahendab ringkonnakohus küsimuse tapmise kvalifitseerivate tunnuste esinemises kohta süüdistatavate käitumises. Ringkonnakohus, erinevalt A. Karanetsi kaitsja väidetest apellatsioonis, leiab, et tõendamist on leidnud V. Kabanovi ja A. Karanetsi poolt J.H. tapmine seoses röövimisega. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt hõivasid V. Kabanov ja A. Karanets pärast J.H. tapmist tema kasutuses olnud sõiduki, kasutades seda hiljem kui enda omandit. J.H. lt äravõetud sõiduk oli süüdistatavate jaoks vaieldamatult võõras vallasasi. Kuna sõiduki oma valdusse saamiseks kasutasid süüdistatavad J.H. suhtes vägivalda, mis oli ajaliselt seotud asja hõivamisega, siis on täidetud röövmõrva objektiivne teokoosseis. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-16-04 leidnud, et isiku teoeelne- ja järgne käitumine võib anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. Kuigi V. Kabanov ja A. Karanets ei ole andnud ütlusi J.H. tapmise ajendi kohta, väljendab nende käitumine nii enne kui ka pärast J.H. tapmist selgesti eesmärki hõivata kannatanu kasutuses olnud sõiduk. Eelkõige viitab sellele süüdistatavate sihipärane tegevus sõiduki suhtes pärast J.H. tapmist. Süüdistatavad eemaldasid sõidukilt pärast selle enda valdusesse saamist taksokleebised, printeri ja taksomeetri. Ringkonnakohtu arvates viitab taoline tegevus otseselt süüdistatavate soovile anda hõivatud sõidukile võimalikult tavapärane välimus ning välistada sellega võimalikud kahtlused sõiduki kuuluvuse kohta süüdistatavatele. Soovile hõivata sõiduk viitab ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et enda valdusse saadud sõidukit ei jätnud süüdistatavad mitte sündmuskohale või ei peitnud seda ära (nagu J.H. laipa), vaid kasutasid seda kui endale kuuluvat asja. Tähelepanuvääriv on ringkonnakohtu arvates ka fakt, et juba
26. aprilli 2011 õhtul püüdsid süüdistatavad varastada S.S. kuuluvat sõidukit, mis aga ei õnnestunud. A. Karanetsi kaitsja väide nagu välistaks V. Kabanovil isikliku sõiduki olemasolu süüdistatavate soovi röövida J.H. kasutuses olnud sõiduk, on ringkonnakohtu arvates põhjendamatu. Kriminaalasja materjalidega on kindlaks tehtud, et nimelt J.H. lt röövitud sõidukiga lahkusid süüdistatavad Eesti Vabariigist. Seega jääb arusaamatuks, miks V. Kabanov, juhul kui ta omas isiklikku sõidukit, ei kasutanud Eestist lahkumiseks talle kuuluvat sõidukit. Ka ei oma ringkonnakohtu arvates süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimisel tähtsust, milleks süüdistatavad pärast sõiduki röövimist J.H. lt seda kasutasid. 24 Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et süüdistatavate poolt J.H. tapmise eesmärgiks oli hõivata viimase kasutuses olnud sõiduk, s.o nende tegevus on kvalifitseeritav

§ 114p 5 järgi.

Küll aga väärivad ringkonnakohtu arvates tähelepanu kaitsja argumendid küsimuses, mis puudutavad tapmisteo kvalifitseerivaid tunnuseid

§ 114p 1 mõttes.

V. Kabanovile ja A. Karanetsile esitatud süüdistusest nähtuvalt loeti nende tegevus J.H. tapmisel piinavaks põhjusel, et süüdistatavad peksid kannatanut pikema aja jooksul ning põhjustasid sellega kannatanule suurt valu ja füüsilisi vaegusi. Julmaks loeti süüdistatavate käitumine põhjendusel, et nad lükkasid J.H. keha tiiki, kus ta uppus. Maakohus on oma otsustust tunnistada V. Kabanov ja A. Karanets süüdi piinaval viisil toimepandud tapmises põhjendanud asjaoluga, et J.H. l esinesid ohtrad vigastused, millised kannatanule tekitasid süüdistatavad peksmise käigus ja mis olid elupuhused. Seejuures leidis maakohus, et kõhklematult on taoliste vigastutuste tekitamine seotud suure valu põhjustamisena, mida aga loetakse piinavaks teoviisiks. Samas leiab maakohus, et süüdistatavad sisuliselt peksid kannatanu surnuks ja seega on tegemist brutaalsel viisil tapmisega, mida maakohus loeb julmaks teoviisiks. Lisaks nimetatule leiab maakohus, et julmaks teoviisiks tuleb pidada ka süüdistatavate poolt J.H. laiba viskamist tiiki, mis on eriliselt julm kohtlemine seda enam, et kannatanu ei olnud tiiki viskamise ajaks veel surnud. Ülaltoodud maakohtu otsusest nähtub, et ühelt poolt loeb maakohus J.H. peksmist süüdistatavate poolt piinavaks teoviisiks ning samas ka julmaks teoviisiks. Samas julma viisi sisustades, leiab kohus, et erilist julmust näitab laiba vetteviskamine, kes sellel ajal ei olnudki veel surnud (II kd tl 173-174). Ringkonnakohus maakohtu sellekohaste põhjendustega ei nõustu ning leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendite alusel ei ole kindlaks tehtud J.H. tapmine piinaval või julmal viisil. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Süüdistusaktist nähtuvalt seisnes tapmise piinav viis selles, et pekstes kannatanut pikema aja vältel, põhjustasid süüdistatavad talle suurt valu ja vaegusi. A. Karanetsi ütluste kohaselt lõi V. Kabanov kannatanut ootamatult kiviga pähe, pärast mida viimane „vajus ära“. Mingeid teisi tõendeid, mis lükkaksid A. Karanetsi ütlused kannatanu kohese teadvusekaotuse osas ümber, kriminaalasjas kogutud ei ole. Asjaolu, et kannatanu kaotas teadvuse, seega ei tundnud ta ka enam valu, kuid millise tunnuse alusel on piinav viis süüdistatavatele inkrimineeritud, on kinnitamist leidnud kohtumeditsiini eksperdi arvamusega, millise kohaselt esines J.H. l verevalumitest tingitud liikumis- ja/või teadvushäire. Ka ei nähtu kriminaalasja materjalidest, kui mitu korda või kui kaua aega V. Kabanov J.H. kiviga lõi. Ringkonnakohus leiab, et löökide arvu ja peksmise kestvust pole võimalik määratleda ka J.H. l esinenud vigastuste alusel, kindlasti pole aga vigastustest tulenevalt võimalik väita, et nimetatud vigastused tekitati kannatanule 10-15 minuti jooksul. Samas ei saanud ekspert ka kinnitada, et J.H. l kätel esinevad vigastused oleksid saadud enesekaitse käigus, millest tulenevalt olnuks ringkonnakohtu arvates teatud juhul olnud võimalus hinnata peksmise ajalist kestvust. Eeltoodust lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd kriminaalasjas pole võimalik määratleda, kui mitu korda V. Kabanov kannatanut kiviga lõi enne viimase teadvusekaotust 25 ning kas saadud löökide tagajärjel tundis kannatanu ka kestvat valutunnet ning kuna J.H. kägistamist ei ole süüdistusaktist käsitletud tapmise piinava viisina, siis tuleb süüdistatavad J.H. tapmises piinaval viisil õigeks mõista. Tapmise julma viisina on süüdistusaktis käsitletud V. Kabanovi ja A. Karanetsi poolt J.H. tiiki viskamist, mille tagajärjel kannatanu uppus. Taolist süüdistatavate tegevust on vaadeldud kui ilmset hoolimatust inimelu ja inimkeha suhtes. Ringkonnakohus nõustub, et V. Kabanov ja A. Karanets suhtusid hoolimatult kannatanu elusse, sest vastasel korral ei oleks nad ju otsustanud tapmise kasuks, kuid taoline suhtumine inimelusse ei anna veel alust rääkida julmast tapmisteost. A. Karanetsi ütluste kohaselt pidas tema ja ka V. Kabanov J.H. pärast taksost väljatirimist surnuks. J.H. viskasid nad tiiki selleks, et varjata viimase tapmist. A. Karanetsi taolised ütlused ei ole millegagi ümberlükatud. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd süüdistatavad pidasid J.H. tema keha tiiki viskamise hetkel surnuks, siis puudus süüdistatavatel tahtlus panna kannatanu tapmine toime julmal viisil ning nad tuleb selles osas õigeks mõista. Taolist järeldust ei väära ka ringkonnakohtu varasem otsustus, et süüdistatavad tuleb süüdi tunnistada lõpuleviidud tapmises. V. Kabanovi süüdistus

§ 199lg 2 p 4,7,8 järgi.

Varguste toimepanemist V. Kabanovi poolt on apellatsioonis vaidlustatud üldsõnalise väitega, et V. Kabanov ennast nendes süüdi ei tunnista ning A. Karanets rõõnab V. Kabanovit. Ringkonnakohus taolise väitega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendid lükkavad ümber V. Kabanovi väited, et talle süüks arvatud varguse katseid ja vargust ta toime ei pannud. V. Kabanovi taolised väited on ümber lükatud eelkõige A. Karanetsi üksikasjalike ütlustega, milliste usaldusvääruses puudub ringkonnakohtul alus kahelda, sest need on kokkulangevad teiste kogutud tõenditega. Nii on A. Karanets üksikasjalikult kirjeldanud V. Kabanovi tegevust

1. aprillil 2011 A.K. sõiduki varguse katsel. A. Karanetsi ütlusi kinnitavad ka kannatanu A.K. ütlused toimunud varguse katse osas. Ka kinnitavad kaudselt A. Karanetsi ütlusi tunnistaja K. K., ütlused. Ka kannatanu S.S. sõiduki varguse katses
2. aprillil 2011 on A. Karanets andnud üksikasjalikke ütlusi ning need on kokkulangevad sündmuskoha vaatlusprotokollis tuvastatuga aga ka kannatanu ütlustega.
3. aprillil 2011 toimunud kütuse varguses on A. Karanets andnud üksikasjalikke ütlusi ning kinnitanud, et bensiinijaamas oli koos temaga V. Kabanov. Nimetatud ütlusi kinnitavad A. V. ütlused, milliste kohaselt
4. aprillil 2011 kella 23.09 tankis Viljandi Favora tanklas kütust sinist värvi sõiduk Škoda, millel oli takso märk ja number
5. Autost väljusid kaks inimest ja nad tankisid sõiduki paaki ja hiljem kanistrisse. Kütuse eest aga ei tasutud. Kuna tegemist oli taksoga, siis helistati kütuse eest tasumata jätmise osas esmalt taksofirmasse ja alles seejärel politseitöötajatele. Eeltoodule tuginedes loeb ringkonnakohus tuvastatuks V. Kabanovi poolt kahe sõiduki varguskatse ja kütuse varguse toimepanemise. Karistuse mõistmine 26 Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Eeltoodust tuleneb, et karistuse esmaseks aluseks on isiku süü, s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Ringkonnakohus tunnistas V. Kabanovi ja A. Karanetsi süüdi salajastes vargustes ning J.H. tapmises, mis oli seotud röövimisega. Süüdistatavate süü suurust tapmise toimepanemises mõjutab esmalt teo objekt – kaasinimese elu. V. Kabanov ja A. Karanets põhjustasid J.H. surma, s.o panid toime raskeima isikuvastase kuriteo. Süü suuruse hindamisel arvestab ringkonnakohus, et V. Kabanov ja A. Karanets kuritarvitasid J.H. usaldust, avaldades kannatanule soovi vaid kasutada taksoteenust, seejärel aga mõrvasid ta. Samas näitavad kuriteo toimepanemise tehiolud, et tegemist ei olnud süüdistatavate spontaanse käitumisega, vaid kooskõlastatud tegevusega. A. Karanets kägistas kannatanut ning V. Kabanov lõi teda samal ajal kiviga pähe. Vähetähtis ei ole asjaolu, et süüdistatavad ründasid J.H. ootamatult tema töökeskkonnas, mida kannatanu pidas turvaliseks. Tähelepanuvääriv on ka asjaolu, et süüdistatavad ei ole kahetsenud oma tegu, mis näitab, et nad ei ole aru saanud kuivõrd oluliselt nad rikkusid ühiskonnas kehtivat õiguskorda. oma Ringkonnakohus leiab, et avalikkuse taluvuspiir isikute suhtes, kes eiravad kaaskodanike õigust elule, on õigustatult madal ja teise isiku mõrvanutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Ringkonnakohus leiab, et V. Kabanovile ja A. Karanetsile mõistetav karistus peab avalikkusele näitama kaitstava õigushüve, inimelu, kõrget väärtust ja kaitsma õiguskorda kõigi ühiskonnaliikmete huvides. Süüdistatavad panid kuriteod toime ühiselt ning ringkonnakohtu arvates oli mõlema isiku teopanus kuritegude toimepanemisel võrdne. Arvestades seda, kuivõrd ulatuslikult rikkusid V. Kabanov ja A. Karanets
6. aprillil 2011 ühiskonnas omaksvõetud käitumisreegleid J.H. mõrvates, on süüdistatavate süü suurus piisav õigustamaks neile karistuse mõistmise üle

§ 144p 5 ettenähtud sanktsiooni keskmise määra.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt märkinud, et karistuse mõistmisel tuleb vältimatult eripreventiivsusest lähtudes arvestada süüdistatava isikuga. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. V. Kabanovi suhtes kohus vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. V. Kabanov on varsemalt Eestis kriminaalkorras karistatud 3 korral. Teda on karistatud kriminaalkorras ka Soome Vabariigis. Väärteokorras on V. Kabanovit karistatud 7 korral. A. Karanetsi suhtes vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 27 Karanets oli isikuks, kes oma ütlustes avaldas asjaolusid, tänu millele leiti sündmuskohalt kriminaalasja tõendamise seisukohalt olulisi asitõendeid. Kuivõrd A. Karanets, erinevalt V. Kabanovist, on siiski teatud määral kaasa aidanud kuriteo avastamisele, siis on võimalik ringkonnakohtu arvates mõista talle kergem karistus kui kaassüüdistatavale. Samuti leiab ringkonnakohus, et A. Karanetsile karistuse mõistmisel tuleb arvestada asjaoluga, et toimepandud sõidukite salajase varguse katsete ja kütuse salajase varguse episoodides avaldas ta puhtsüdamlikku kahetsust. Ülaltoodud asjaoludest lähtudes peab ringkonnakohtus võimalikuks mõista A. Karanetsile kergem karistus võrreldes V. Kabanoviga. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd käesoleva otsusega mõisteti V. Kabanov ja A. Karanets õigeks

§ 114

p 1 järgi, s.t vähenes neile esitatud süüdistuse maht, siis peab ringkonnakohus põhjendatuks vähendada ka süüdistatavatele maakohtu poolt mõistetud karistust. V. Kabanov ja A. Karanets on esitanud Tartu Ringkonnakohtule taotluse tühistada neile KrMS § 1431 alusel kehtestatud lisapiirangud. A. Karanetsi suhtes kohaldati lisapiirangud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

1. juuni 2011 määrusega ning sellega piirati süüdistatava õigust kokkusaamisele ning kirjavahetuse ja telefonikõnede pidamisele. V. Kabanovi suhtes kehtestati lisapiirangud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
2. juuni 2011 määrusega ning sellega piirati süüdistatava õigust kokkusaamisele ning kirjavahetuse ja telefonikõnede pidamisele.
3. aprilli 2012 on ringkonnaprokurör teatanud ringkonnakohtule, et prokuratuuri arvates võib kehtestatud lisapiirangud V. Kabanovi ja A. Karanetsi suhtes tühistada. Lähtudes eeltoodust leiab ringkonnakohus, et käesolevaks hetkeks on vajadus kohaldada süüdistatavate suhtes lisapiiranguid äralangenud ning seetõttu ringkonnakohus tühistab eelnimetatud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määrused nende kohaldamise kohta. Ringkonnakohus tühistas esimese astme kohtu otsuse osaliselt ja tegi nimetatud osas uue otsuse ning sellest tulenevalt tuleb

§ 185lg 1 lähtudes süüdistatavate menetluskulud jätta riigi kanda.

Aarne Sarjas Maarika Kuusk 28 Paavo Randma