3-14-52244/49

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk

1. jaanuar 2016, Tartu 3-14-52244 Sergei Henningu kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu
2. aprilli
3. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Sergei Henning Vastustaja/apellant Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
4. aprilli
5. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 07.01.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. 04.07.2014 registreeriti Tallinna Vanglas Sergei Henningu mittevaralise kahju nõue (nr 5-18/14/18961-1), milles ta taotles hüvitist alates 10.07.2013 Tallinna Vanglas talle lihavaba toidu mittevõimaldamise eest. Lihavaba toit määrati talle meditsiinilistel põhjustel alles 20.05.
8. Tallinna Halduskohtusse saabus 17.09.2014 S. Henningu kaebus, milles ta nõuab hüvitist 150 eurot iga päeva eest, mil talle Tallinna Vanglas lihavaba toitu ei võimaldatud. S. Henning selgitas oma kaebuses, et 10.07.2013 Tallinna Vanglasse saabudes palus ta meditsiiniosakonnas kohe määrata endale lihavaba toit. Ta teatas, et ei tarvita oma toitumiskultuuri ja maailmavaate tõttu toiduks liha. Tema palvest keelduti ning järgnevad korduvad katsed lihavaba toidu saamiseks jäid tulemusteta. Tallinna Vangla keeldumine on arusaamatu ning see on vastuolus põhiseaduse §-dega 40 ja
9. Vaid kirikusse kuulumine ei saa olla isiku usu ja tervikuna maailmavaate määrajaks. Alates 10.07.2013–21.05.2014 oli kaebaja sunnitud oma toitumiskultuuri ja isiklikke veendumusi alla surudes sööma liha sisaldavat toitu, mistõttu sai kannatada tema psüühiline ja füüsiline tervis. Lihavaba toit määrati talle alles seoses vere hemoglobiinitaseme tõusuga pärast seda, kui ta oli pidanud 10 kuud liha sisaldavat toitu sööma.
10. Vastustaja Tallinna Vangla palus oma 07.01.
11. a kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla selgitas, et usulistest kaalutlustest lähtuvalt võimaldatakse Tallinna Vanglas kõigile kinnipeetavatele, olenemata usust, valida kahe menüü, tavamenüü ja lihavaba menüü, vahel. Tuginedes vangistusseaduse (VangS) § 47 lg-le 3 selgitas Tallinna Vangla, et S. Henningul puudus nii meditsiiniline kui ka religioosne vajadus liha mittesisaldava menüü saamiseks, kuna kaebaja näol oli tegemist üksnes veendumusliku taimetoitlasega. S. Henningu menüü vahetati välja lähtuvalt infektsionisti otsusest, mis tulenes kinnipeetava analüüsidest ja arsti hinnangust tema tervislikule seisundile. Tallinna Vangla selgitas, et kinnipidamisasutusel ei ole võimalik teha kaalutlusotsust usulistel kaalutlustel teistsuguse toitlustamise määramise kohta, kui ta ei ole veendunud selles, et sellised kaalutlused ka tegelikkuses eksisteerivad. Samuti oli S. Henningul võimalik vangla poest endale meelepärast toitu juurde osta. Tallinna Vangla leidis, et tema tegevus ei ole olnud õigusvastane ja ei nähtu, et kaebajale oleks kahju tekkinud, seetõttu puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks.
12. Tartu Halduskohtu
13. aprilli
14. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Halduskohus jättis kaebajale rahalise hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, kuid tuvastas Tallinna Vanglas perioodil 10.07.2013 – 20.05.2014 Sergei Henningule lihavaba toidu andmata jätmise õigusvastasuse. Halduskohus tõi otsuse põhjendustes välja, et vangla ei ole seadnud kahtluse alla kaebaja tõsist soovi saada lihavaba toitu ning kaebaja ei nõudnud ka liha asendamist kala- ja/või piimatoodetega. On teada, et vanglates, sealhulgas Tallinna Vanglas, võimaldatakse kinnipeetavatel tegelikult valida kahe erineva menüü vahel – tavamenüü (toit sisaldab liha) ja lihavaba menüü (toit ei sisalda liha) vahel. Seega leidis halduskohus, et Tallinna Vanglal oli reaalne võimalus anda ka kaebajale lihavaba toitu, s. o võimaldada tal valida lihavaba menüü, kui viimane selleks korduvalt tõsist soovi avaldas. Kohus möönis, et VangS § 47 lg 3 teisest lausest ei tulnud käesoleval juhul vanglale küll otsest kohustust S. Henningule lihavaba toitu võimaldada, kuid seadus ei reguleeri otsesõnu ka seda, kas otseselt usutunnistusest mittetulenevatel veendumuslikel alustel peab vangla kinnipeetava taotlusel talle lihavaba toitu andma või mitte. Kohtu hinnangul tuleb selle küsimuse lahendamiseks lähtuda muuhulgas konkreetse vangla tegelikest oludest ning halduskohus leidis, et kuna selline võimalus oli Tallinna Vanglal reaalselt olemas, ei oleks vangla rikkunud ka ühtegi õigusnormi, kui oleks võimaldanud kaebajale lihavaba menüü vastavalt kaebaja soovile. Halduskohus leidis, et antud juhul on oluline ka see, et lihavaba toitu valmistati Tallinna Vanglas niikuinii ning selle pakkumine ka kaebajale ei oleks olnud vastustajale koormav ega nõudnuks mingite suurte ümberkorralduste tegemist senises kinnipeetavate toitlustamise väljakujunenud skeemis. Halduskohus pidas vastustaja väiteid kaebaja võimaluse kohta endale ise meelepärast toitu osta otsituteks, kuna vanglapoolsed piirangud ostetava toidukauba kogusele ei võimalda vangla pakutava toidu täies mahus asendamist lihavaba toiduga ning kaebaja isikuarvel polnud nelja kuu jooksul (15.05.-14.09.2014) ka ühtegi laekumist, mille eest näiteks sel ajavahemikul täiendavat toitu osta. Kohus asus seisukohale, et veendunud taimetoitlasel liha sisaldava toidu saamine ei peaks vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnema eriti juhul, kui olemas on ka lihavaba menüü. 2 Samuti märkis halduskohus, et kuigi vangla ei pea lihavaba toidu osas vastu tulema kinnipeetavate igasugusele juhusoovile, võib veendunud taimetoitlase sunniviisiliselt liha sööma sundimine valmistada talle tõsiseid vaimseid ja ka füüsilisi kannatusi. Halduskohus leidis, et vastustaja on kaebaja suhtes rikkunud VangS § 4 1 lg-t 1 ning seega alandanud tema inimväärikust, viidates lisaks ka Tallinna Vangla teadmisele S. Henningu lihavaba toidu eelistuste kohta juba kaebaja eelmisel,
15. aastal, Tallinna Vanglas viibimise ajal. Kohus pidas vangla tegevust süüliseks, kuna vangla on korduvalt teinud kaebaja suhtes keelduvaid otsuseid, kuigi kaebajale vastutulemise võimalus oli vanglal tegelikult olemas ja kaebaja taotlustest ei nähtunud, et lihavaba toidu saamine oleks tema jaoks olnud pelgalt kapriis. Kuigi halduskohus pidas vangla õigusvastast tegevust kaebaja inimväärikuse alandamise raskuse minimaalset piiri ületavaks, ei pidanud kohus õigusrikkumist samas seda piiri oluliselt ületavaks, kuna kaebajale oli iseenesest tagatud VangS § 47 lg 1 nõuetele vastav toit ning on selge, et kinnipidamisasutuses ei ole isikutel võimalik kõiki oma veendumusi järgida ka nende õigusvastase kohtlemise korral. Seega asus halduskohus seisukohale, et rahalise hüvitise väljamõistmine kaebajale ei ole põhjendatud. Kuna täidetud olid riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused, kuid kohus jättis hüvitise välja mõistmata, tuvastas halduskohus HKMS § 41 lg-le 5 tuginedes, et perioodil 10.07.2013–20.05.2014 jättis Tallinna Vangla kaebajale lihavaba toidu andmata õigusvastaselt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
16. S. Henning esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille läbivaatamiseks jätkati kohtumäärusega osaliselt menetlusabi andmist ning kohustati kaebajat tasuma riigilõiv. Kuna S. Henning ei tasunud riigilõivu ja ei kõrvaldanud muid apellatsioonkaebuses esinevaid puudusi, tagastati tema apellatsioonkaebus läbivaatamatult.
17. Tallinna Vangla esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
18. aprilli
19. a otsus ning teha asjas uus otsus ja jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi (VangS § 47 lg 3) ning on rikkunud uurimispõhimõtet, mis on viinud osaliselt vale otsuse tegemiseni. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga milles leiti, et kuigi VangS § 47 lg-st 3 ei tulene vanglale otsest kohustust S. Henningule lihavaba toitu määrata, tuleb lähtuda muuhulgas tegelikest asjaoludest. Vastustaja leidis, et kinnipidamisasutus ei pea alati ja igal juhul garanteerima kinnipeetavale eridieeti ka tema usuliste vajadustega seoses ning kinnipidamisasutusel on selles osas kaalutlusõigus. Alus võimaldada eridieeti usulistel kaalutlustel on VangS § 47 lg 3 näol olemas, kuid enne kaalutlusõiguse teostamist on vanglal vaja veenduda, kas kinnipeetaval tunduvad sellised usulised kaalutlused tõepoolest olevat. Tallinna Vangla väidab, et käesoleval juhul ei esinenud S. Henningul usulisi kaalutlusi taimetoidu saamiseks, vaid tema soov saada taimetoitu tulenes veendumuslikest alustest. Kuna ükski õigusakt ei sätesta vanglale kohustust tagada kinnipeetavatele veendumustele vastavat toitlustamist, ei saanud vangla tegevus S. Henningule taimetoidu mitte määramisel veendumuslikel alustel olla õigusvastane. Tallinna Vangla väitel on mõnelgi juhul lihavaba toidu valmistamine oluliselt keerukam ja tihti ka kulukam, mistõttu võimaldatakse seda vaid nendele kinnipeetavatele, kellel on selle saamiseks meditsiinilised või usulised põhjused. Vastustaja leiab ka, et halduskohus on hinnanud kinnipeetava isikukonto laekumisi liialt lühikese perioodi põhjal väites, et S. Henningul puudusid võimalused teistsuguse toidu ostmiseks. Konto väljavõte kogu kohtuotsuses toodud perioodi (10.07.2013 – 20.05.2014) kohta näitab kaebaja sissetulekuid 199.55 euro ulatuses. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
21. aprilli
22. a otsus tuleb muutmata ning Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. jätta
23. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja nõudnud korduvalt Tallinna Vanglalt taimetoitu nii meditsiinilistel kui ka usulistel kaalutlustel. Kaebaja väitel avaldas ta soovi taimetoidu saamiseks juba Tallinna Vanglasse saabumisel 10.07.2013, kuid Tallinna Vangla seda ei kinnita. Esitatud tõendite põhjal on S. Henning viidanud arsti vastuvõtul taimetoidu vajadusele hiljemalt 01.08.2013 ning pöördunud samasuguse sooviga meditsiinipersonali poole korduvalt kõikidel järgnevatel konsultatsioonidel (tl 53-61). Kaebaja on kohtunud mitmel korral ka kaplaniga, eesmärgiga saada taimetoitu usulistel kaalutlustel, kuid kuna kaebaja määratles ennast õigeusklikuna ja õigeusk taimetoitu usulistel kaalutlustel ei eelda, on antud palvest jätkuvalt keeldutud. Lisaks on kaebaja vaidlustanud vangla otsused, millega on keeldutud talle taimetoitu määramast. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab mitmete korduvate pöördumiste arv, s. h juba
24. a Tallinna Vanglas viibides vanglale tehtud pöördumine (tl 9) kaebaja tõsist veendumust liha mitte süüa, samuti on kaebuses välja toodud vastavad põhjendused selle kohta, et kaebaja on tõesti juba pikemat aega olnud taimetoitlane. Ka Tallinna Vangla nõustus, et kaebaja näol on tegemist veendunud taimetoitlasega. Põhiseaduse (PS) § 40 kaitsealasse kuuluvad nii religioossed kui ka mittereligioossed vaateid ning usu ja usutalituse mõisteid tuleb sisustada avaralt ja mitte piirduda vaid traditsiooniliste ja harjumuspäraste uskude või usutalitusega. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma lahendis Jakobski vs Poola (p 45) öelnud, et toitumistavade jälgimine võib olla otseseks usu järgimiseks praktikas ning kuulub Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni § 9 mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse kaitsealasse. S. Henning on oma kaebuses selgitanud, missugustel põhjustel ta ei soovi liha süüa ning järjekindel soov Tallinna Vanglalt taimetoidu saamiseks kinnitab kaebaja tõsist uskumust tema jaoks kahjulikesse liha tarbimise põhjustesse. Kuigi kaebaja ei ole end määratlenud mõnda levinud usku, mis n. ö eeldab teatud toitlustustavade järgimist (budism, islam jt), on ringkonnakohus arvamusel, et üksnes kaebaja enese määratlemine õigeusklikuna ei saa olla takistuseks isiku soovile järgida enda veendumuste kohast toitumist, s. h taimetoitlust. Kuigi VangS § 47 lg 3 viitab isiku võimalusele järgida oma religiooni toitumistavasid, tuleks Põhiseaduse §-le 40 tuginedes tõlgendada religiooni mõistet ka siinkohal laiemalt.
25. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu väitega, et VangS § 47 lg 3 teisest lausest ei tulene vanglale otsest kohustust S. Henningule lihavaba toidu määramiseks veendumuslikul alusel ning ka vastustajaga, et kinnipidamisasutus ei pea alati ja igal juhul garanteerima kinnipeetavale eridieeti ka tema usuliste vajadustega seoses. Tegemist ongi diskretsiooniõigust võimaldava sättega, mille puhul tuleb leida tasakaal üksikisiku ja ühiskonna kui terviku huvide vahel, nagu on öelnud ka Euroopa Inimõiguste Kohus oma lahendis Vartic vs Rumeenia. S. Henning ei ole nõudnud vanglalt erikohtlemist meelepäraste toitude näol, vaid on soovinud, et talle määrataks tavatoidu menüü asemel Tallinna Vanglas pakutav taimetoidumenüü. Vaidlust ei ole selles, et S. Henning on veendunud taimetoitlane, kes vastavalt tema poolt esitatud põhjendustele usub lihasöömise kahjulikkusesse ning kes tulenevalt asja materjalidest on seda piisavalt ka põhjendanud. Tallinna Vangla leidis, et S. Henningul puudusid usulised ning ka meditsiinilised kaalutlused enne
26. a maikuud taimetoidu saamiseks ja seega ei ole täidetud VangS § 47 lg 3 faktilised eeldused. Tallinna 4 Vangla on lähtunud usuliste kaalutluste olemasolu tuvastamisel õigeusu tavadest, kuid eristanud need rangelt veendumuslikest kaalutlustest ja jätnud arvestamata isiku tegeliku veendumuse olemasolu. Siinkohal leiab ringkonnakohus, et Tallinna Vangla ei ole piisavalt tasakaalustanud kaebaja usuliste veendumuste piirangut. Lahendis Vartic vs Rumeenia oli Euroopa Kohus valmis aktsepteerima, et individuaalsel lähenemisel iga kinnipeetava erivajadustele on majanduslik mõju kinnipidamiskohale ja seega kaudselt ka teistele kinnipeetavatele. Sellegipoolest tuleb kaaluda, kas on saavutatud õiglane tasakaal kinnipidamisasutuse, teiste kinnipeetavate ja üksikisiku huvide vahel. Tartu Ringkonnakohus on varasemalt oma lahendis 3-11-2942 näiteks öelnud, et kinnipeetaval lubatakse järgida oma religioosseid toitumistavasid üksnes vastava võimaluse olemasolul ning sellise võimaluse andmiseks peab kinnipidamisasutus olema veendunud eridieedi taotleja soovi tõsiduses ja põhjendatuses ning et taotleja poolt väljendatud huvi peab kokku langema konkreetse kinnipidamisasutuse võimalustega. Arvestades käesoleva kaasuse asjaolusid, jääb ringkonnakohus oma varasemate seisukohtade juurde. S. Henning on korduvate pöördumistega põhjendanud oma taimetoidueelistusi, ta ei ole soovinud erikohtlemist (vt Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas nr 3-08-286) või üksikute toiduainete asendamist (vt Tartu Ringkonnakohtu lahend asjas nr 3-10-1854). Tallinna Vangla ei ole oma põhjendustes välja toonud, et taimetoidumenüü määramine ka kaebajale oleks nõudnud vangla administratsioonilt lisapingutusi või kogu toiduvalmistamise ümberkorraldamist, mida Tartu Ringkonnakohtu lahendis asjas nr 3-11-2943 on iseenesest peetud sellisteks asjaoludeks, mis õigustavad taimetoidu mittevõimaldamist. Vastustaja on küll viidanud oma apellatsioonkaebuses sellele, et lihavaba toidu valmistamine võib olla oluliselt keerukam ja tihti kulukam, kuna erimenüü toiduportsjonid on suuremad, kuid vastavaid kalkulatsioone sellise oletuse põhjendamiseks pole esitatud ning nagu juba varem mainitud, ei ole vaidlust selles, et Tallinna Vanglas oli ka lihavaba toitlustamise võimalus igapäevaselt olemas ja ei ole usutav, et üksnes kaebaja lülitamine lihavaba toidu saajate hulka oleks vastustajale tekitanud olukorra, kus lihavaba toidu valmistamine muutunuks veel keerukamaks ja kulukamaks.
27. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust ka väide, et halduskohus on vastustaja hinnangul puudulikult kohaldanud uurimispõhimõtet ja jätnud välja nõudmata kogu vaidlusaluse perioodi (10.07.2013 – 20.05.2014) kohta käiva kaebaja isikuarve väljavõtte selleks, et tuvastada, kas kaebajal oleks olnud võimalik endale sellel perioodil osta meelepärast ilma lihata toitu vangla kauplusest. Ringkonnakohus märgib, et põhivaidlus asjas ei ole selle üle, kas ja kui palju oli S. Henningul võimalik vangla kauplusest endale sobivat toidukaupa osta. Seega ei saa isikukonto väljavõttel olla antud asjas määravat tähtsust HKMS § 2 lg 4 mõistes. Kinnipeetava isikukonto väljavõtte kohta on ringkonnakohus oma lahendis asjas nr 3-11-2854 märkinud, et teatavasti ei ole kinnipeetavatele laekuvad rahasummad mõeldud üksnes selleks, et kinnipeetav saaks nende summade eest vangla kauplusest kaupa osta, vaid neist arvatakse maha ka kinnipeetava muude kohustustega seotud summad, näiteks kinnipidamisfondi kantavad summad, elektrienergia kasutamise eest tasumisele kuuluvad summad ja ka vabanemisfondi minevad summad. Sama tuleb arvesse võtta ka käesolevas asjas Tallinna Vangla poolt esitatud kaebaja isikukontol olevate sissetulekute kohta. Apellatsioonkaebuses on Tallinna Vangla tavamenüü näidisele tuginedes viidanud ka sellele, et kaebajal oli võimalik lihtsalt tavamenüüst liha eraldada. Ringkonnakohus esitatud menüü alusel nii ei arva ning juhib siinkohal Tallinna Vangla tähelepanu sellele, et kui tava- ja taimetoidumenüü vahel on erinevuseks vaid liha lisamine või mittelisamine, siis ei ole asjakohane ka vangla väide taimetoidumenüü erilise kulukuse ja keerukuse kohta. 5
28. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus Tartu Halduskohtu põhjendustega ja jätab seetõttu Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 6 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/