lg 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 17.06.2009 ajavahemikul kell 13.15 kuni 13.55, olles Põlva maakonnas Räpina linnas XXX korteris XX, lukustas seestpoolt korteri ukse ja takistas korteris viibinud alaealiste laste D.S. ja A.S. väljumist kuni politseipoolse sekkumiseni, võttes sellise teoga alaealistelt liikumisvabaduse, hoides neid korteris nende tahte vastaselt kinni ja takistades korterist väljumist. Vabaduse võtmine oli seadusliku aluseta, kuna oli rikutud PS §-ga 20 sätestatud isikute liikumisvabadust. Veel arutas maakohus H.
järgi esitatud süüdistust selles, et tema 17.06.2009 ajavahemikul kell 13.00 kuni 15.00 sisenes Põlva maakonnas Räpina linnas XXX korterisse XX, kus elab V.T., ja vahetas ära korteri välisukse lukusüdamiku. Pärast seda 2 lükkas H. Mäeots jõuga välja kortermaja ühistrepikotta nimetatud korteris elava V.T. . V.T. jäi korteri ukse taha ning H. Mäeots lukustas ukse, takistamaks tema pääsu korterisse. Pärast seda pakkis H. Mäeots kokku V.T. ja ta pere riietusesemeid, jalatseid ja isiklikke asju suurde prügikotti, mille viskas korteri uksest välja trepikotta pärast seda, kui politsei poolt olid läbirääkimiste käigus vabastatud korteris seni viibinud alaealised V.T. lapsed. H. Mäeotsal puudus seaduslik alus (puudus jõustunud kohtuotsus) V.T. eluruumist väljatõstmiseks – AÕS § 80 kohaselt on omanikul üksnes omandiõiguse tunnustamise ja asja ebaseaduslikust valdusest tagasinõudmise õigus. Kirjeldatud tegevusega pani H. Mäeots toime tahtlikult ebaseadusliku eluruumist väljatõstmise, millega rikkus PS §-ga 33 garanteeritud V.T. õigust kodu puutumatusele ja TMS sätteid, mille kohaselt toimub ruumidest väljatõstmine täitedokumendi täitmise kaudu ning täitedokumendiks on jõustunud kohtuotsus. Õiguspärast väljatõstmist võib läbi viia üksnes kohtutäitur (TMS § 6 lg 2 p 8) ja eluruumist väljatõstmine seisneb TMS § 180 kohaselt nii asjade kui ka isikute väljatõstmises. Süüdistatav H. Mäeots ennast temale esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud. H. Mäeotsa süüdistus KarS § 136 lg 2 järgi Maakohus, hinnates uuritud tõendeid (süüdistatava, kannatanute ja tunnistajate ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokollis toodu, kannatanu tehtud fotod, väljavõte juhtimiskeskusele tehtud kõnest) kogumis, luges tõendatuks, et H. Mäeots 17.06.2009 kella 13-14 vahelisel ajal Räpinas XXX asuvas korteris võttis vähemalt umbes 40 minuti vältel seadusliku aluseta vabaduse alaealistelt lastelt A.S. ja T.S. , mis seisnes selles, et H. Mäeots lukustas seestpoolt korteri ukse ega lasknud lapsi korterist välja, hoides neid korteris nende tahte vastaselt. Maakohus ei kahelnud selles, et H. Mäeotsa tegevuse (s.o ukse lukustamise ja avamast keeldumise) peamine eemärk oli takistada kannatanu V.T. korterisse sisenemist. Sellisest H. Mäeotsa eesmärgist annab tunnistust tema poolt politseiametnikele vastatu, et ust lahti ei tee, muidu tuleb V.T. sisse. Kuid H. Mäeotsa tegevuse käigus toimus ühtlasi alaealistelt lastelt vabaduse võtmine. T.S. oli sündmuse toimumise ajal 12 aastat vana ja A.S. 5 aastat vana. Laste vanust, sündmuste käiku ja ukse taga olevate isikute pöördumisi arvestades pidi maakohtu hinnangul süüdistatav aru saama, et alaealiste laste korteris viibimine ei vastanud teatud hetkest enam laste ega nende ema V.T. tahtele. Olustik ei olnud sugugi rahumeelne. Maakohtu hinnangul pani H. Mäeots kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Teo õigusvastasust ega H. Mäeotsa süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. H. Mäeotsa süüdistus KarS § 314 järgi Maakohus leidis, et uuritud tõenditega nende kogumis leidis tõendamist ka H.
Süüdistatav pole eitanud ning kannatanute ja tunnistaja V.S. ütlused kinnitavad, et 17.06.2009 pärastlõunasel ajal läks H. Mäeots endale kuuluva ja üürilepingu alusel V.T. kasutuses oleva korteri juurde Räpinas XXXX ja asus vahetama korteri välisukse lukusüdamikku. Ka on tõendid (süüdistatava, kannatanute ning tunnistaja V.S. ütlused) omavahel kooskõlas selles, et H. Mäeotsal tekkis V.T. ga korteri välisukse juures sõnavahetus, mille käigus H. Mäeots sisenes korterisse, tõmbas korteri välisukse kinni ning lukustas selle, jättes V.T. korteri ukse taha. Samas polnud maakohtu arvates piisavalt tõendatud kannatanu V.T. korterist välja lükkamine, mistõttu kohus jättis selle süüdistusest välja. Maakohtu arvates pani H. Mäeots oma tegevusega toime V.T. eluruumist ebaseadusliku väljatõstmise ja seda otsese tahtlusega. Maakohtu arvates ei ole kahtlust selles, et 3 H. Mäeotsale oli teada, et tegemist oli üürilepingu alusel V.T. kasutuses olnud eluruumiga. Maakohus leidis, et H. Mäeots eiras PS § 33 sätteid, ning märkis, et eluruumist väljatõstmine saab toimuda üksnes TMS-is ettenähtud korras. Eelkõige eeldab eluruumist väljatõstmine täitedokumendi olemasolu, milleks võib olla TMS § 2 lg 1 p-st 1 tulenevalt jõustunud kohtuotsus või TMS § 2 lg 1 p-st 15 tulenevalt ka sundenampakkumise akt. Maakohus märkis, et vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal kehtinud TMS § 6 lg 2 p 8 kohaselt oli väljatõstmine täitetoiming, mille kohtutäitur pidi tegema isiklikult. Õigust V.T. i eluruumist välja tõsta ei andnud H. Mäeotsale ka asjaolu, et ta on Räpinas XXX asuva korteriomandi omanik. Siinkohal viitas maakohus PS § 32 lg-le 2 ning AÕS § 68 lg-tele 1, 2 ning märkis, et käesoleval juhul tulenevad kitsendused H. Mäeotsa omandile eelkõige PS §-st 33 ja AÕS § 80 lg-st 2 tulenevalt olnuks H. Mäeotsal õigus asja välja nõuda juhul, kui oleks tegemist olnud ebaseadusliku valdusega. Kannatanu V.T. kinnitusel ja fotolt nähtuvalt jäi V.T. XXX korteri ukse taha õueminekuks ebasobivalt riides (paljajalu ja kodukitliga). Arvestades H. Mäeotsa ja V.T. vahelisi halbu suhteid, ei pidanud maakohus eluliselt usutavaks, et H. Mäeotsa eesmärk V.T. isiklike esemete korterist väljaviskamisel oli kaitsta V.T. i ja tema lapsi ilmaolude eest. Maakohus leidis, et pigem osutab esemete väljaviskamine just H. Mäeotsa soovile V.T. i korterist püsivalt ilma jätta. Kuna ebaseaduslik väljatõstmine on formaalne kuriteokoosseis, s.t tagajärje saabumine ei ole oluline, ei oma maakohtu arvates H. Mäeotsa poolt toimepandu kvalifitseerimisel tähendust see, et kannatanu sai sama päeva õhtul oma korterisse naasta. Oluline on asjas see, et süüdistatav oma tegevusega kehtestas teatud ajaks enda valduse kannatanu eluruumile ja asjadele, mille tagajärjel kannatanu oma valduse kaotas. Maakohus viitas AÕS §-le 32 ja Riigikohtu otsusele kriminaalasjas 3-1-1-17-09 ja tsiviilasjas 3-2-1-83-09 ning leidis, et kuna käesoleval juhul lisandus lukusüdamiku vahetamisele ka muu süüdistatava tegevus (ukse avamisest keeldumine, V.T. siseneda laskmisest keeldumine nii füüsiliselt kui ka verbaalselt, asjade väljaviskamine), võttis süüdistatav eluruumi kannatanu valdusest ära. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga selles, et kannatanu valdus ei lõppenud, kuivõrd tegemist oli mööduva takistuse või katkestusega AÕS § 39 lg 2 mõttes. Mööduv tähendab siin seda, et asjade normaalsel kulgemisel takistus taas kaob. Maakohtu arvates ei saa käesoleval juhul aset leidnud sündmusi pidada asjade normaalseks kulgemiseks. Maakohtu arvates H. Mäeotsa teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puudusid. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu H. Mäeotsa kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega H. Mäeots talle esitatud süüdistustes õigeks mõista. Kaitsja hinnangul on maakohtu otsus ebaõige, kuna H. Mäeotsa käitumises puudub kuriteokoosseis. Maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Lisaks ei ole kaitsja hinnangul maakohus tõendeid hinnates olnud järjekindel ega objektiivne ning on eiranud süütuse presumptsiooni, jättes kõrvaldamata kahtlused H. Mäeotsa kasuks tõlgendamata. See on kaitsja arvates kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Kaitsja rõhutab, et H. Mäeots ei ole ennast süüdi tunnistanud. Ühtlasi on kaitsja arvates maakohus põhjendamatult vähe arvestanud H. Mäeotsa ütlustega, mida kinnitavad V.S. ütlused. Kaitsja märgib, et V.T. ei ole eluruumi omanikul H. Mäeotsal lasknud eluruumi üle vaadata, kuigi viimasel on selleks üürilepingust ja VÕS § 283 lg-st 2 tulenev õigus ning ta on seda korduvalt püüdnud teha. 17.06.2009 oli H. Mäeots sõitnud neljandat korda Tallinnast Räpinasse selleks, et saada ülevaadet talle kuuluva eluruumi seisundist. Et H. Mäeots on püüdnud ka varem talle kuuluvasse eluruumi siseneda, on kinnitanud ka kannatanu V.T. . 4 Kaitsja hinnangul ei ole maakohtu järeldused H. Mäeotsale esitatud süüdistuses KarS § 136 lg 2 järgi vastavuses kohtuotsuses toodud tõendite analüüsiga ja kohtuistungil uuritud tõenditega. Kaitsja leiab, et kannatanu V.T. ning tunnistajate S.T. ja N.T. ütlused ei ole usaldusväärsed osas, mis puudutab palvet lapsed välja lasta. Seda kinnitab S. T. poolt politseile tehtud telefonikõne eristus, millest selgub, et enne S.T. kõnet on politseile helistatud iga kahe minuti tagant, kuid politsei ei ole pidanud vajalikuks kohale minna. S.T. kõnest on näha, et ta ei muretse selle pärast, et lapsi ei lasta korterist välja, vaid selle pärast, et korterisse ei saa sisse. Kaitsja märgib, et laste väljalaskmist hakati nõudma pärast politseitöötajate saabumist. Kuna H. Mäeots ei näinud, kes on lisaks T. nõudjad, siis ta koheselt ei reageerinud. Ta laskis lapsed korterist välja pärast seda, kui sellise nõude esitas talle telefonitsi isik, kelle puhul ta teadis, et tegemist on politseinikuga. Pärast kõnet kulus veel pisut aega laste riietamiseks, sest väljas oli jahe. Nimetatud asjaolu kinnitavad ka kannatanu T.S. i poolt eeluurimisel antud ja kohtus avaldatud ütlused. Kannatanu V.T. kinnitas kohtuistungil, et tunneb H. Mäeotsa suhtes vihavaenu, mistõttu kaitsja leiab, et tema ütlused ei ole objektiivsed, olles kohati lausa absurdsed. Kaitsja märgib, et oma suhtumise H. Mäeotsa on V.T. sisendanud ka T.S. isse, kelle poolt kohtus antud ütlused kopeerivad V.T. ütlusi ja kes samuti süüdistab H. Mäeotsa oma tervise rikkumises. Kannatanu V.T. ütlused ei ole ka maakohtu arvates olnud täiesti usaldusväärsed ja on osaliselt kõrvale jäetud: väide selle kohta, et H. Mäeots V.T. trepikotta tõukas. Ometigi kinnitas seda valeväidet ka kannatanu T.S. , mis näitab, kuivõrd ta on oma ema poolt mõjutatav. Kaitsja märgib, et H. Mäeotsal puudus tahtlus lapsi kinni hoida, s.o neilt vabadust võtta. Tema tahtlus ukse mitteavamisel oli suunatud V.T. sisenemise takistamisele ning vahetult pärast telefonikõnet politseiga ei saanud ta lapsi välja lasta seetõttu, et oli vaja nad vastavalt ilmastikuoludele riidesse panna. Seega leiab kaitsja, et H. Mäeotsal puudus nii otsene kui ka kaudne tahtlus A.S. ja T.S. vabaduse võtmiseks. Kuna puuduvad KarS § 136 lg 2 subjektiivse külje tunnused, on maakohus H. Mäeotsa põhjendamatult süüdi tunnistanud. Puutuvalt H. Mäeotsale esitatud süüdistusse KarS § 314 järgi, leiab kaitsja, et maakohus on ületähtsustanud V.T. kui eluruumi valdaja õigusi, jättes piisava tähelepanuta, et ka H. Mäeotsal kui eluruumi omanikul on põhiseadusega tagatud õigused. Kaitsja märgib, et võrdselt koduga kaitseb PS § 32 ka omandit ning seaduses ei ole kitsendust, mis keelaks omanikul siseneda üürniku valduses olevasse eluruumi, et see vajadusel üle vaadata. Nimetatud omaniku (üürileandja) õigus on toodud ka V.T. ga sõlmitud üürilepingus. Kaitsja on seisukohal, et takistades H. Mäeotsal seda õigust realiseerida, on V.T. käitunud õigusvastaselt, tingides H. Mäeotsa edasise käitumise, s.o V.T. jätmise trepikotta ja korteri ukse lukustamise. Kaitsja hinnangul ei tõenda asjas kogutud tõendid, et H. Mäeots tahtis V.T. i eluruumist välja tõsta ja seda ka tegi. Tõendatud on, et seoses lukusüdamiku vahetamisega tekkinud konfliktiga tuli V.T. trepikotta, et H. Mäeotsa tegevust takistada. H. Mäeots läks korterisse, jättes V.T. trepikotta, ja lukustas seestpoolt korteri ukse. Mingiks ajaks jäi V.T. trepikotta. Kaitsja arvates on tõendatud ka see, et H. Mäeots pani V.T. ja tema laste riideesemeid ja jalanõusid prügikotti ja tõstis selle trepikotta. Sealjuures ei ole kaitsja hinnangul tõendatud, et tal neid toiminguid tehes oleks olnud tahtlus V.T. (ja ta laste) eluruumist väljatõstmiseks. Eluruumist väljatõstmist reguleerib TMS § 180. Eluruumist väljatõstmine seisneb nii isikute kui ka asjade väljatõstmises. Kaitsja märgib, et V.T. perekond on kolmeliikmeline, kuid H. Mäeots ei lasknud nendest korterisse ainult ühte – V.T. i – ning kahe pereliikme – laste – korterisse jätmise eest tunnistas maakohus H. Mäeotsa KarS § 136 lg 2 alusel süüdi. Ühtlasi ei ole alust rääkida asjade väljatõstmisest, kui 4-toalisest korterist tõstetakse välja osa korteris olnud riietest. Kaitsja arvates kuuluvad eluruumis asuvate asjade hulka mööbel ja kodumasinad, s.o korteri sisustamiseks vajalikud esemed. H. Mäeotsa ütluste kohaselt tõstis ta 5 välja need riideesemed, mida V.T. soovis, ja ka need, mida ta ise arvas V.T. l ja lastel vaja minevat. Väljas oli jahe ja toariietega välja minna ei saanud. Kaitsja märgib, et asjas ei ole kogutud tõendeid, mis kinnitaksid H. Mäeotsa poolset vihavaenu kannatanute suhtes. Ta suhtus nendesse inimlikult, vihavaen oli hoopis V.T. poolne. H. Mäeots soovis, et V.T. läheks oma isa poole selleks ajaks, mil ta vaatab üle korteri, näitab seda ostjale ja laseb teha vajaliku remonditööde kalkulatsiooni. H. Mäeotsal ei olnud mingit soovi korterit V.T. valdusest ära võtta ning jätta teda püsivalt ilma eluruumi kasutamise võimalusest. Kaitsja leiab, et V.T. lt ei võetud eluruumi valdust ära ja see jäi talle alles ka siis, kui korteris oli H. Mäeots. Vastuväide apellatsioonile Kannatanu V.T. on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. V.T. selgitab, et H. Mäeots tuli 17.06.2009 Räpinasse mitte ostjale eluruumi näitama või remondikulusid kalkuleerima, vaid nende pere korterist välja viskama ja rikkuma neile kuuluvat vara ja esemeid, mida osaliselt tehti 07.04.2009. Lisaks kirjeldab V.T. vastuväites toimunud sündmusi ning leiab, et nende jalutamaminek ei olnud vajalik, sest kalkulatsioonid oleks võinud teha ka siis, kui ta oleks koos lastega korteris viibinud, kuna korteris on 4 tuba. V.T. märgib, et seoses selle juhtumiga on T.S. i tervis märgatavalt halvenenud. Lapsel diagnoositi alates aprillist 2009 lühiajalised tikid, depressioon ja stress. Ühtlasi on V.T. arvamusel, et kogu kohtuistungi jooksul andis H. Mäeots valeütlusi. H. Mäeots rääkis ühest ja samast olukorrast mitu korda erinevalt. V.T. hinnangul ei ole H. Mäeotsa ütlused usaldusväärsed. Lisaks märgib V.T. , et kohtuistungi pauside ajal ütles kaitsja H. Mäeotsale pidevalt ette, kuidas peab rääkima. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsja ja süüdistatav kaitsja poolt esitatud apellatsiooni juurde ning palusid maakohtu otsuse tühistada ja H. Mäeots õigeks mõista. Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära kannatanu V.T. , süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et kaitsja apellatsioon on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsus H. Mäeotsa süüditunnistamises ning karistamises KarS § 136 lg 2 ja § 314 järgi kuulub tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning H. Mäeots tuleb temale esitatud süüdistustes õigeks mõista. Kuigi ringkonnakohus rahuldab kaitsja apellatsiooni, ei jaga kohus kaitsja seisukohta, mille kohaselt on maakohus otsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt selgitanud, millal on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud olukorraga, s.o juhtumiga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Nii eeldab nimetatud rikkumine, et kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa järelduste vahel on loogiline vastuolu (vt RKKKo 3-1-1-55-06, 3-1-1-3-07). Käesoleval juhul on maakohus otsuse põhiosas asunud seisukohale, et H. Mäeotsa poolt süüdistuses kirjeldatud süütegude toimepanemine on tõendamist leidnud, mistõttu kohus mõistis ta otsuse resolutiivosas süüdi. Seega on otsuse resolutiivosa järeldused loogilises vastavuses 6 tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega ning maakohus ei ole kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Küll aga nõustub ringkonnakohus kaitsjaga selles, et maakohus on H. Mäeotsa suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Seejuures käsitleb ringkonnakohus esmalt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist H. Mäeotsa süüditunnistamises KarS § 136 lg 2 järgi ning seejärel süüditunnistamises KarS § 314 järgi. Maakohus arutas H.
lg 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 17.06.2009 ajavahemikus kell 13.15 kuni 13.55, viibides Räpinas XXXX asuvas korteris, lukustas seestpoolt korteri ukse ja takistas korteris viibinud alaealiste laste T.S. i ja A.S. väljumist kuni politseipoolse sekkumiseni, võttes sellise teoga alaealistelt liikumisvabaduse. Ringkonnakohtu istungil selgitas prokurör, et H. Mäeotsale esitatud süüdistus hõlmab endas nii süüdistatava aktiivset tegevust – ukse lukustamist, kui ka tegevusetust – ukse avamata jätmist. Maakohus ei ole H. Mäeotsale esitatud süüdistust analüüsides nimetatud alternatiive eristanud, käsitledes neid ühtse tegevusena, mis on ringkonnakohtu hinnangul viinud süüdistatava käitumises kuriteokoosseisu ebaõige tuvastamiseni. Riigikohus on lahendis 3-1-1-57-10 seadusliku aluseta vabaduse võtmisega seonduvalt selgitanud, et üksnes inimese kinnipidamine piiratud territooriumil ei täida veel KarS § 136 objektiivset koosseisu. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Eelnevast tuleneb, et ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud. Eeltoodust lähtuvalt on ringkonnakohus seisukohal, et H. Mäeots ei pannud korteri ust lukustades toime koosseisupärast tegu KarS § 136 lg 2 mõttes, kuivõrd hetkel, mil süüdistatav ukse lukustas, ei tahtnud T.S. ja A.S. korterist väljuda. Nimetatud asjaolu on tõendatud eelkõige tunnistaja V.S. ning süüdistatava maakohtus antud ütlustega (kd I, tl 200 pöördel, 201), mille kohaselt vahetult pärast ukse lukustamist ütles kannatanu V.T. lastele, et nad ei tuleks korterist välja ja püsiksid seal. Nimetatud asjaolu kinnitas süüdistatav ka ringkonnakohtus antud ütlustes. Samuti puuduvad kriminaalasjas tõendid, et T.S. ja A.S. oleks ukse lukustamise hetkel nõudnud enda väljalaskmist. Kannatanu V.T. eitas maakohtus lastele korterisse jäämise korralduse andmist (kd I, tl 200 pöördel), kuid ringkonnakohtu istungil möönis, et võis seda teha, kuid täpselt ei mäleta. Seega ei ole kannatanu ütlused selles osas järjepidevad, mistõttu ringkonnakohus ei pea neid usaldusväärseteks. Lastele kannatanu V.T. poolt korterisse jäämise korralduse andmine on ringkonnakohtu hinnangul sündmuse asjaolusid arvestades ka eluliselt usutav. Kannatanu V.T. ringkonnakohtus antud ütluste kohaselt uskus ta, et H. Mäeots oli tulnud teda koos lastega korterist välja tõstma. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd väljatõstmisele kuuluvad lisaks asjadele ka isikud, oli V.T. huvides, et lapsed jääksid korterisse ja H. Mäeotsal ei õnnestuks oma väidetavat eesmärki ellu viia. Ehkki maakohtu hinnangul ei leidnud kannatanu V.T. poolt lastele korterisse jäämise juhise andmine kriminaalasjas kogutud tõenditega tõsikindlat tuvastamist, on maakohus seda siiski võimalikuks pidanud. Seega oli tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mille maakohus oleks KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest tulenevalt pidanud tõlgendama süüdistatava kasuks. Kuna lapsed viibisid kodus, neil polnud ukse lukustamise hetkel vajadust ega soovi korterist väljuda ning nende ema V.T. käskis neil korterisse jääda, leiab ringkonnakohus, et ukse 7 lukustamine toimus T.S. i ja A.S. nõusolekul ning süüdistatava teos puudub KarS § 136 lg-s 2 sätestatud objektiivne koosseis. Järgnevalt tulnuks maakohtul süüdistusest lähtuvalt analüüsida, kas H. Mäeots realiseeris KarS § 136 lg-s 2 sätestatud koosseisu, jättes ukse vaatamata sellekohastele palvetele avamata. Riigikohtu eelviidatud lahendis on selgitatud, et sellisel kujul esitatud süüdistusega heidetakse süüdistatavale ette seadusliku aluseta vabaduse võtmist mitteehtsa tegevusetusdelikti vormis, mille puhul tuleb vastutuse eelduste tuvastamisel lähtuda KarS § 13 lg-st 1. Varasemas praktikas on Riigikohus juhtinud tähelepanu asjaolule, et tegevusetusdelikti puhul ei ole süüteokoosseis täidetud üksnes sellega, et isik ei tegutsenud, vaid süülise vastutuse põhimõttest lähtuvalt tuleb välja selgitada see, kas isik oleks saanud teisiti käituda. See tähendab, et süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu. Seejärel on vajalik põhistada süüdistatava garandikohustus ehk näidata, millest tulenes tema tegutsemiskohustus konkreetses olukorras (vt RKKKo 3-1-1-80-06, 3-1-1-57-10). Maakohus ei ole süüdistatava käitumises kuriteokoosseisu tuvastamisel nimetatud nõudeid järginud. Ringkonnakohus leiab, et nõutavaks teoks oleks käesoleval juhul olnud H. Mäeotsa poolt ukse avamine ja laste korterist välja laskmine. Kuivõrd võti, millega uks oli lukustatud, oli H. Mäeotsa käes, oli selline tegu ka objektiivselt võimalik. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas ukse avamata jätmine vaatamata palvetele on H. Mäeotsale etteheidetav ehk kas ta oli mingist asjaolust lähtuvalt tegutsemiseks kohustatud – kas ta oli garant. Ringkonnakohus on seisukohal, et H. Mäeotsa garandikohustus tulenes tema eelnevast teost, s.o ukse lukustamisest ning olukorra loomisest, kus ust oli võimalik avada vaid H. Mäeotsa käes oleva võtmega. Seega oli H. Mäeots tegutsemiseks kohustatud ning jättes nõutava teo, s.o ukse avamise, sooritamata, täitis ta KarS § 136 lg-s 2 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu. Koosseisu subjektiivse külje osas leiab ringkonnakohus, et H. Mäeots pani teo toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. H. Mäeots, jättes lukustatud ukse vaatamata vastavasisulistele palvetele avamata, pidi võimalikuks pidama, et oma sellise käitumisega piiras ta T.S. i ja A.S. liikumisvabadust, mis ei vastanud teatud hetkest enam alaealiste laste tahtele. Kuigi H. Mäeots pani ukse avamata jätmisega toime koosseisupärase teo KarS § 136 lg 2 mõttes, on maakohus H. Mäeotsa süüditunnistamisel jätnud ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatult tähelepanuta süüdistatava ütlused, mille kohaselt ta ei mõistnud, et V.T. korterisse sisenemise takistamist saab tõlgendada lastelt vabaduse võtmisena (I kd, tl 206). Seejuures ei ole maakohus kahelnud, et H. Mäeotsa tegevuse peamine eesmärk oli takistada kannatanu V.T. korterisse sisenemist. Ringkonnakohus leiab, et sellistel asjaoludel tulnuks maakohtul analüüsida, kas H. Mäeots ei tegutsenud KarS § 136 lg-s 2 sätestatud koosseisu realiseerides keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes, mis välistaks süü ja ühtlasi H. Mäeotsa vastutuse. KarS § 39 lg 1 kohaselt puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Erialakirjanduses on asutud seisukohale, et keelueksimuse sisu on ühiskonnas eksisteeriva keelunormi mittetundmine või sellest vale arusaamine. Isik küll teab, mida ta teeb, kuid peab seda lubatavaks – ta kas ei tea keelunormi, peab seda kehtetuks või on 8 tal normi ebaõige tõlgendamise tõttu arusaam, et keelunorm ei kata tema tegu. Sisuliselt tähendab keelueksimus seega seda, et isik hindab oma tegu teisiti kui seadusandja. Ringkonnakohus, arvestades sündmuste käiku ning asjaolusid, on seisukohal, et H. Mäeots oli eksimuses oma teo (antud juhul ukse avamata jätmise kui tegevusetuse) keelatuses – ta ei tajunud oma teo ebaõigussisu. H. Mäeotsa ütluste kohaselt läks ta 17.06.2009 Räpinas XXX asuvasse korterisse, et näidata korterit potentsiaalsele ostjale ning teha vajalikud remondikalkulatsioonid. Süüdistatava ja kannatanu V.T. ütlustega on tõendatud, et tegemist oli neljanda korraga, mil H. Mäeots Tallinnast Räpinasse sõitis, kuna varasematel kordadel polnud eluruumi ülevaatamine õnnestunud. Ka 17.06.2009 puhkes süüdistatava ja kannatanu V.T. vahel konflikt – süüdistatav tahtis vahetada ukselukku, mispeale kannatanu ärritus ja üritas teda takistada. Viimane asjaolu on lisaks süüdistatava enda ütlustele tõendatud tunnistaja V.S. ütlustega (I kd, tl 200). Olustik ei olnud seega sugugi rahumeelne, mispeale süüdistatav sulges end korterisse, jättes kannatanu V.T. ukse taha. Ühtlasi jäid korterisse V.T. alaealised lapsed. Ringkonnakohus leiab, et ukse avamisest keeldumisel ei olnud H. Mäeotsa eesmärgiks takistada laste liikumisvabadust, vaid hoida V.T. i korterist väljas. Süüdistatava sellisest eesmärgist annab tunnistust tema poolt politseinikele antud vastus, et ust lahti ei tee, muidu tuleb V.T. sisse (I kd, tl 197 ja 198 pööretel), ning selles pole kahelnud ka maakohus. Ringkonnakohtu hinnangul on usutav, et H. Mäeots ei teadvustanud seejuures endale, et ukse avamisest keeldumisega pani ta toime alaealistelt lastelt seadusliku aluseta vabaduse võtmise, milline tegu on kriminaalkorras karistatav. Sellise eksimuse tekkimisele aitas ringkonnakohtu arvates kaasa kannatanu V.T. poolt vahetult pärast ukse lukustamist lastele antud juhis jääda korterisse ja mitte sealt välja tulla. Laste väljalaskmist hakati nõudma alles politseiametnike saabumisel sündmuskohale, milline asjaolu on tõendatud tunnistajate R.P. ja S. P. ütlustega. Kannatanu V.T. ja tunnistaja S.T. ütlusi selle kohta, et laste väljalaskmist nõuti juba varem, ei pea ringkonnakohus usaldusväärseteks, kuivõrd S.T. poolt politseile tehtud telefonikõnes ei tundnud ta muret selle pärast, et lapsi ei lastud välja, vaid selle pärast, et V.T. i ei lastud korterisse (I kd, tl 46). Ka tunnistajate R.P. ja S. P ütlustest nähtub, et politseile tehtud väljakutse sisuks oli korteriomaniku poolt üürniku korterist jõuga väljatõstmine (I kd, tl 197 pöördel, 198). Ringkonnakohus leiab, et ka laste käitumine korteris ei andnud H. Mäeotsale alust tajuda oma teo ebaõigsust. Erinevate ütlustega on tõendatud, et lapsed küll nutsid, kuid selline reaktsioon võis ringkonnakohtu hinnangul olla tingitud mitte asjaolust, et nad ei saanud korterist välja, vaid täiskasvanute kõrgendatud hääletoonist. Ka maakohus on leidnud, et olustik ei olnud sugugi rahumeelne. On loomulik, et lapsed olid sündmuste sellisest arengust häiritud. Lisaks on tunnistajad R. P ja S. P andnud ütlusi, et sündmuskohale jõudes nad esialgu nuttu ei kuulnud – laste nutt hakkas kostma alles pärast seda, kui politseinikud koputasid uksele ja alustasid vestlust H. Mäeotsaga (I kd, tl 197 ja 198 pööretel). H. Mäeotsa keelueksimusest annab eelkõige tunnistust asjaolu, et kui H. Mäeotsale helistas tuttav politseinik ja seletas, et tema tegu on käsitletav kuriteona, asus H. Mäeots lapsi riietama, et neid korterist välja lasta. Seega H. Mäeots, taibates, et paneb toime koosseisupärase teo, lõpetas selle ja avas ukse. Ukse avamine viibis, sest H. Mäeots pidas vajalikuks lapsed ilmale vastavalt riidesse panna. Seejuures ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust, kas lastel oli reaalselt vajadust õue minna või oli neil õigus korterisse jääda. Seda seetõttu, et H. Mäeotsalt nõuti laste väljalaskmist, mistõttu tal oli alus arvata, et lastel hakkab toariietes külm. Samuti lootis H. Mäeots, et V.T. läheb lastega oma isa juurde, et ta saaks korteri segamatult üle vaadata. Ringkonnakohus leiab, et H. Mäeots reageeris koheselt, kui mõistis oma teo keelatust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas usaldusväärselt tõendatud, kui kaua aega möödus 9 politseinike sündmuskohale jõudmisest ukse avamise ja laste väljalaskmiseni. Nii on politseinikud R. P ja S. P nimetatud ajavahemiku pikkuseks hinnanud 40 minutit (I kd, tl 198 ja pöördel), tunnistaja S. T aga 10 minutit (I kd, tl 199 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et isegi kui politseinike saabumisest oli möödunud 40 minutit, ei välista see H. Mäeotsa kohest reageerimist. Seda seetõttu, et politseinike sündmuskohale jõudmine ei kõrvaldanud veel H. Mäeotsa keelueksimust. Oma teo keelatusest sai H. Mäeots aru alles pärast seda, kui oli telefoni teel vestelnud tuttava politseiametnikuga, kes selgitas talle, et oma tegevusega realiseerib ta kuriteokoosseisu. Eelnevalt aga olid ka sündmuskohale sõitnud politseinikud püüdnud H. Mäeotsale tema teo keelatust selgitada, kuid tulemusteta – H. Mäeots polnud kindel, et ukse taga olid politseinikud (I kd, tl 201 pöördel). Seega kulus enne ukse avamist aega nii politseinike poolt selgituste andmisele kui ka telefonivestlusele H. Mäeotsale tuttava politseinikuga. Seejärel asus H. Mäeots lapsi riietama, milleks kulus süüdistatava hinnangul omakorda 5-10 minutit (I kd, tl 202 pöördel). Eeltoodud asjaolusid arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et H. Mäeotsal puudub KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süü, kuivõrd ta tegutses keelueksimuses, ning seega puudub KarS § 2 lg 2 kohaselt ka alus tema karistamiseks. H.
järgi esitatud süüdistuses ei vaidlusta apellant maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid. Seega puudub käesoleval juhul vaidlus selles, et H. Mäeots vahetas ära korteri välisukse lukusüdamiku ning lukustas ukse, takistamaks kannatanu V.T. korterissepääsemist, samuti selles, et H. Mäeots viskas korterist välja prügikoti, kuhu ta oli pannud V.T. ja tema pereliikmete riietusesemeid, jalatseid ja isiklikke asju. Küll aga on apellant seisukohal, et maakohus on andnud süüdistatava käitumisele vale õigusliku hinnangu, s.t kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks selgitada, millise teoga on realiseeritav eluruumist väljatõstmine KarS § 314 mõttes. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et väljatõstmisteo sisustamisel tuleb lähtuda TMS § 180 lg-st 3. Viidatud normi esimese lause põhjal saab öelda, et isiku väljatõstmisega on tegemist siis, kui elanikult võetakse ära kinnisasja valdus. Samas on Riigikohus juhtinud tähelepanu ka TMS § 180 lg 3 teisele lausele, mille kohaselt kuuluvad väljatõstmisele nii asjad kui ka isikud. Sellest normist tuleneb, et lisaks eluruumi valduse äravõtmisele on KarS §-s 314 sätestatud ebaseadusliku väljatõstmise koosseis realiseeritav ka kinnisasjal olevaid asju välja tõstes. Seejuures näitab asjade eemaldamine kinnisasjalt reeglina seda, et teo toimepanija soovib elanikku püsivalt tema eluruumi kasutamise võimalusest ilma jätta (vt RKKKo 3-1-1-17-09). Ringkonnakohus leiab vastupidiselt maakohtule, et süüdistatav H. Mäeots, vahetades ära lukusüdamiku ning lukustades korteri välisukse, ei võtnud eluruumi kannatanu V.T. valdusest ära. Valdus on AÕS § 32 kohaselt tegelik võim asja üle. Tegeliku võimu all mõistetakse isiku võimalust asja valitseda. Valduse määratlemisel on oluline silmas pidada Riigikohtu lahendis 3-1-1-17-09 märgitut, mille kohaselt on eluruumi valdusega tegemist ka siis, kui isik selles ei viibi, ent tal on säilinud eluruumi valitsemissoov ja ta võib tulevikus uuesti selle üle tegelikku võimu teostada. Seejuures võib tegeliku võimu uus teostamine olla seotud suuremate või väiksemate takistuste ületamisega. Valduse säilimise kindlakstegemisel on määrava tähtsusega see, kui suuri pingutusi peab isik valduse uueks teostamiseks tegema – kui takistused on ilma suurema vaevata kõrvaldatavad, ei ole alust rääkida valduse lõppemisest. Viidatud Riigikohtu lahendis on rõhutatud ka seda, et eluruumi elaniku valdusest äravõtmise üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest ja juhinduda tavalisest elulisest arusaamast. 10 Eelviidatud Riigikohtu seisukohtadest lähtudes on ringkonnakohus arvamusel, et kuigi V.T. poolt eluruumi üle tegeliku võimu teostamine oli H. Mäeotsa tegevusest tulenevalt takistatud, ei olnud tegemist niivõrd intensiivse takistusega, et see annaks aluse rääkida V.T. valduse lõppemisest. Kannatanu V.T. tegeliku võimu teostamise takistus seisnes H. Mäeotsa poolt ukseluku vahetamises ning ukse lukustamises, kusjuures kannatanu V.T. jäi ukse taha koridori ega pääsenud korterisse. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et korteri ukseluku vahetamine ja luku sulgemine ei anna iseenesest alust rääkida valduse äravõtmisest, kuivõrd ukselukku saab vahetada ning ust on võimalik avada ka muul viisil (RKKKo 3-1-1-17-09). Ringkonnakohtu hinnangul väärib käesoleval juhul tähelepanu asjaolu, et ukse avas süüdistatav H. Mäeots ise ja sellest hetkest oli V.T. l taas võimalik oma tegelikku võimu teostada. Seega kõrvaldas süüdistatav takistuse ning kannatanu ei pidanud valduse uueks teostamiseks erilisi pingutusi tegema. Siinkohal ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust kannatanu väide, et ta ei saanud ka hiljem korterisse kohe sisse, sest korteri uks oli lukus ja võtit tal ei olnud, kuivõrd keegi ei takistanud V.T. l pärast H. Mäeotsa poolt ukse avamist ja enne politseijaoskonda sõitmist võtit enda kätte nõuda ning ust enne lahkumist ise lukustada. Ringkonnakohus leiab, et arvestades 17.06.2011 Räpinas XXX korteris aset leidnud sündmusi, võib ka tavalisest elulisest arusaamast lähtudes asuda seisukohale, et takistus kannatanu poolt oma tegeliku võimu teostamisel oli üksnes ajutine ning H. Mäeots ei võtnud ukseluku vahetamise ja ukse lukustamisega korterit kannatanu valdusest ära. Kannatanu vastupidine uskumus põhines tema enda ringkonnakohtus antud ütluste kohaselt üksnes süüdistatava väitel, et ta ei lase kedagi sisse, kuid seda ei toetanud sündmuse faktilised asjaolud. Seejuures juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et kannatanu alaealised lapsed nagu ka kannatanule kuuluvad asjad olid endiselt korteris ning kohale oli kutsutud politsei. Seega oli konkreetseid asjaolusid arvestades vältimatu, et H. Mäeots pidi varem või hiljem ukse avama ning kannatanu valduse teostamise takistuse kõrvaldama. Samuti ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga selles, et H. Mäeots realiseeris KarS § 314 objektiivse koosseisu kannatanu V.T. ja tema pereliikmete asju eluruumist välja tõstes. Kriminaalasjas kogutud tõenditega, sh süüdistatava enda ütlustega, on tuvastatud, et H. Mäeots tõstis pärast ukse avamist korterist välja koti kannatanu V.T. le ja tema pereliikmetele kuuluvate isiklike asjadega. Kannatanu V.T. ütluste kohaselt olid kotis tema püksid, pluus ja rihmikud, mille ta koridoris selga ja jalga pani. Lapsed oli H. Mäeots juba riidesse pannud ja nende asju kotis praktiliselt ei olnud (I kd, tl 196). Ringkonnakohus jagab apellandi seisukohta, mille kohaselt ei anna H. Mäeotsa poolt korterist välja tõstetud asjade hulk alust rääkida väljatõstmisest TMS § 180 lg 3 mõttes. H. Mäeots tõstis korterist välja üksnes riided, mida arvas V.T. l parasjagu vaja minevat, kuivõrd V.T. oli koridoris kodukitlis ja paljajalu. Seejuures ei ole kogutud tõenditega ümber lükatud süüdistatava väide, et V.T. ise palus endale riided tuua (I kd, tl 201 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et väljatõstmisega TMS § 180 lg 3 mõttes oleks tegemist olnud juhul, kui H. Mäeots oleks välja tõstnud vähemalt enamuse kannatanu asjadest. Käesoleval juhul jäi valdav osa kannatanu asjadest, sealhulgas kogu korteri sisustus, siiski korterisse. Lisaks KarS §-s 314 sätestatud objektiivse koosseisu puudumisele on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul puudub ka kuriteo subjektiivne külg, s.o H. Mäeotsa tahtlus V.T. i eluruumist välja tõsta. Varasemas praktikas on leitud, et subjektiivse külje tuvastamisel on sageli abipakkuvaks kriteeriumiks teo objektiivne avaldumine. Käesoleval juhul avaldus tegu mõningate 11 kannatanule kuuluvate riideesemete korteri ukse taha tõstmises. Muid korteris olnud kannatanu asju H. Mäeots välja ei tõstnud. Ringkonnakohus leiab, et juba eelnevast nähtub, et süüdistatav ei soovinud V.T. i püsivalt eluruumi kasutamise võimalusest ilma jätta. Seejuures on ringkonnakohtu hinnangul alusetu kannatanu V.T. ringkonnakohtus väljendatud arvamus, et süüdistatav ei tõstnud teisi asju välja seetõttu, et tal polnud selleks aega. Kannatanu enda ütluste kohaselt viibis H. Mäeots lukustatud korteris umbes kaks tundi (I kd, tl 195). Seega oleks süüdistataval tahtmise korral olnud piisavalt aega pakkida kokku ka V.T. le kuuluvaid muid asju. Ringkonnakohtu arvates näitab H. Mäeotsal tahtluse puudumist ka asjaolu, et hilisemalt ei ole H. Mäeots kasutanud ei seaduslikke ega ka ebaseaduslikke vahendeid V.T. väljatõstmiseks korterist. Riigikohtu praktikas on KrMS § 306 lg 1 p 3 tõlgendamise tulemusena asutud seisukohale, et enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 6 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Käesoleval juhul on ringkonnakohus seisukohal, et kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud ei anna alust süüdistatava käitumise kvalifitseerimiseks ka mõne muu karistusseadustiku normi järgi ja seega tuleb H. Mäeots tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista. Maakohtu otsusega mõisteti H. Mäeotsalt välja menetluskulud, s.o sundraha 417.03 eurot, kaitsjale toimikust koopia tegemise kulu 5.38 eurot ning riigi õigusabi tasu ja kulu katteks 31.67 eurot, kogusummas 454.08 eurot. Kuna ringkonnakohus mõistis H. Mäeotsa talle esitatud süüdistustes õigeks, tuleb maakohtu otsus eelnimetatud osas tühistada ning jätta menetluskulud summas 37.05 eurot (kaitsjale toimikust koopia tegemise kulu 5.38 eurot ning riigi õigusabi tasu ja kulu katteks 31.67 eurot) KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. Kuivõrd sundraha on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev menetluskulu, tuleb õigeksmõistva lahendi korral nimetatud kulu osas maakohtu otsus üksnes tühistada. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 12 Agu Timmi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.