Obsah (4)

§ 12§ 31§ 13§ 26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 31 lg-le 2 võimaldatakse arestialuse, väljasaadetava ja vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Vastustaja märkis, et viidatud sätte sõnastusest tulenevalt on selle õiguse realiseerimise eelduseks vastava soovi avaldamine. Nendele kinnipeetutele, kes vastavat soovi avaldasid, sh kaebajale, värskes õhus viibimist ka võimaldati. PPA leidis, et seda tõendavad arestimaja töö arvestuse raamatute kanded vaidlusaluse perioodi kohta.

1. Kaebaja esitas 28.01.2015 täiendava seisukoha (tl 34-34p), milles leidis, et nii Valga kui ka Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatusse ei ole nõuetekohaselt märkmeid tehtud. Kaebaja märkis, et avaldas mitmeid kordi suuliselt soovi minna jalutama, kuid töö arvestuse raamatutest nähtub vaid üks kord, kui kaebaja soovis jalutama minna ning ülejäänud sooviavaldused on jäänud märkimata.
2. Tartu Halduskohus jättis 05.03.
3. a otsusega A. Lutsu kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Ei saa nõustuda kaebaja väitega, et kambrites oli liiga vähe ruumi. Tulenevalt

§ 12

lg-st 3 on kinnipeetule kambris ette nähtud põrandapinda vähemalt 2,5 m2 ning tegemist on 2 kambri üldpinnaga, mitte vabaks liikumiseks ettenähtud põrandapinnaga. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Valga arestimajas perioodil 14.03.-20.03.2012 kambris nr 4, mille põrandapind on 7,5 m2, kahekesi koos teise kinnipeetuga. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Viljandi arestimajas perioodil 13.08.-14.08.2013 kambris nr 17, mille põrandapind on 5,6 m2, üksi ning perioodil 15.08.-16.08.2013 kambris nr 20, mille põrandapind on 13 m2, kahekesi koos teise kinnipeetuga. Seega igas kambris, kus kaebaja viibis, oli üldpinda rohkem kui 2,5 m2. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja etteheide seoses põrandapinna vähesusega alusetu. 2)

§ 31

lg 2 sõnastusest tulenevalt on värskes õhus viibimise õiguse realiseerimise eelduseks vastava soovi avaldamine. Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatu väljavõtetest nähtuvalt on A. Lutsu käinud jalutamas 14.08.2013 kell 9.01-9.20. Muudel päevadel kaebaja värskes õhus viibimise kohta märked puuduvad, mille põhjuseks võib olla asjaolu, et kaebaja ei ole vastavat soovi avaldanud ja mida tõendavad nii Valga kui ka Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatu kanded vaidlusaluse perioodi kohta. 3) Kehtiv

ei reguleeri kambris asuva WC konstruktsiooni ega kehtesta nõudeid selle eraldatuse suhtes muust kambrist. Arestimaja kambrites asuva WC eraldatuse probleem on analoogiliste kaebuste lahendamisel kõigis kohtuastmetes hinnangu saanud. Kinnipeetute endi julgeoleku ning järelevalve vajadusest tulenev poolavatud või avatud WC kambris ei piira kinnipeetu privaatsust rohkem, kui see on VangS § 90 lg-st 4 tulenevalt vajalik ning mõistlik. Kuigi kirjeldatud tingimused võisid kaebajas tekitada tunde, et tema väärikust on alandatud, siis ei saa vastustajale tema väärikuse alandamist ette heita, sest WC nii Valga kui ka Viljandi arestimaja kambrites vastas nõuetele. Seega tuleb kaebaja kirjeldatud ebamugavusi käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevatena. 4) VangS § 45 lg 1 sõnastusest nähtuvalt on seadusandja pidanud oluliseks, et kinnipeetava kambris oleks elutegevuseks vajalik hulk valgust. Samuti on nimetatud sättes kasutatud väljendit ruumi piisav valgustatus. Asja materjalidest nähtuvalt on Valga ja Viljandi arestimaja kambritel klaasplokkidest aknad ning kambrites on kunstlik valgustus, mille paigaldamisel on arvestatud elutegevuseks vajaliku piisava võimsusega. Ajavahemikud, millal kaebaja viibis arestimajades, on liiga lühikesed järeldamaks otsest negatiivset mõju kaebaja nägemisteravusele. Samuti ei ole eluliselt usutav, et see võis halvendada kaebaja nägemist. 5) Kaebaja väited amortiseerunud ventilatsioonisüsteemi kohta Valga ja Viljandi arestimajades ei vasta tõele, kuna asja materjalidest nähtuvalt oli vaidlusalustel perioodidel nimetatud arestimajades ventilatsioonisüsteem korras. 6)

§ 13

lg 1 sätestab kambri ainukese kohustusliku sisustuselemendina ühe- või kahekordse voodi. Seega laua, tooli ja öökapi puudumine kambrites ei ole õigusvastane. 7) Vaidlus puudub selle üle, et Valga arestimajas võimaldati kaebajal kord nädalas käia duši all. Seega ei ole kaebaja õigusi rikutud, kuna

§ 26

lg 2 kohaselt on kinnipeetul õigus käia kord nädalas saunas, vannis või duši all. Samuti ei saa vastustajale ette heita kraanikausi puudumist kambris, kuna selle olemasolu ei ole

§ 13

lg 1 kohaselt kohustuslik.

§ 13lg 1 p 6 kohaselt tuleb pesemiskoht kambris tagada võimalusel.

8) Kaebaja väited, et tal ei võimaldatud lugeda üleriigilisi päevalehti või anti lugeda mitme aasta vanuseid ajalehti, on alusetud.

§ 31kinnipeetule sellist õigust ette ei näe.

9) Kaebajal oli võimalus esitada vastustajale toimingu sooritamise nõue, kuid kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma õiguste sel viisil kaitsmise kohta Valga ja Viljandi arestimajades viibimise ajal. Kaebuses toodud faktide pinnalt ei ole alust arvata, et kaebajat koheldi Valga ja Viljandi arestimaja kambrites mingil erilisel viisil ning et tema elu- ja olmetingimused arestikambrites oleks erinenud kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. 3 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. A. Lutsu esitas 05.04.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta taotleb Tartu Halduskohtu 05.03.
2. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist või asja Tartu Halduskohtusse tagasi saatmiseks teises koosseisus arutamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Halduskohus on jalutuskäikude märkimise osas arestimaja töö arvestuse raamatusse jõudnud Tartu Ringkonnakohtu 15.05.
3. a otsuses haldusasjas nr 3-11-1207 väljendatud seisukoha suhtes vastupidisele seisukohale. Tartu Ringkonnakohus on viidatud asjas selgitanud, et kui arestimaja töö arvestuse raamatus puudub märge, et kinnipeetu ei soovinud jalutada, siis loeb kohus tõendatuks, et ta soovis oma õigust kasutada. Halduskohus ei ole suvatsenud vastuolu ringkonnakohtu seisukohaga põhjendada. 2) Kohtuotsuses puudub õiguslik hinnang ka teiste kaebuses loetletud kõrgema astme kohtute ja EIK otsuste osas. Eelkõige just otseselt Valga ja Viljandi arestimajasid puudutavate Tartu Ringkonnakohtu otsuste osas haldusasjades nr 3-10-1237; 3-11-1577; 3-11-1656 ja 3-14-
4. Eeltoodu põhjal ei vasta Tartu Halduskohtu otsus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-s 1 sätestatud nõuetele, mistõttu on tegemist menetlusnormi olulise rikkumisega.
5. PPA esitas 25.05.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse põhjendused: 1) Kaebaja väited seoses värskes õhus viibimise mittevõimaldamisega on paljasõnalised ja tõendamata. Tõendamatust kõrvale jättes on kaebaja väited ka täiest ebausaldusväärsed, sest vähemalt ühe korra, s.o 14.08.2013, on kaebaja viibinud värskes õhus ja selle kohta on ka märge Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatus. Samuti on värskes õhus viibimise kohta märked töö arvestuse raamatus teiste kinnipeetute kohta. Kaebaja ei ole veenvalt selgitanud, miks tema arvates koheldi just teda arestimajas selliselt, et vaatamata korduvatele tungivatele palvetele võimaldati temal värskes õhus viibimist vaid ühel korral, samas kui teiste kambrite kohta on töö arvestuse raamatus jalutamise kohta korduvad märked, mis viitab, et teistes kambrites viibivatel kinnipeetutel värskes õhus viibimist ei takistatud. PPA-l ei ole põhjust keelduda võimaldamast kinnipeetutel viibida Valga või Viljandi arestimajas üks tund päevas värskes õhus juhul, kui seda soovitakse, sest mõlemas arestimajas on selleks tingimused olemas. Viljandi arestimajas on alati olnud jalutushoov ning Valga arestimajas on alates
6. aastast olemas jalutuskamber. Õiguskantsleri nõunikud on mõlemasse arestimajja teinud korduvalt etteteatamata kontrollkäike, mille käigus lisaks visuaalsele vaatlusele on juhuvaliku alusel intervjueeritud erinevaid kinnipeetuid. Nende kontrollkäikude raames ei ole tuvastatud, et Valga või Viljandi arestimajas ei võimaldata kinnipeetutele värskes õhus viibimist. 2) Nõustuda ei saa kaebajaga, et Tartu Halduskohus on rikkunud HKMS § 157 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kohus teeb igas vaidluses vastavalt oma siseveendumusele individuaalse otsuse, mis tugineb asjas kogutud tõenditele ja muudele materjalidele. Kohus ei ole seotud kohtotsustega analoogilistes asjades, sest mittevaralise kahju tekkimine ja selle suurus sõltub väidetava kahju tekkimise asjaoludest, mis tuleb igal üksikjuhul eraldi tuvastada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. HKMS § 182 lg 1 p-s 5 on sätestatud, et apellatsioonkaebuses märgitakse, millist õigusnormi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud või missuguse asjaolu on halduskohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud ning milles selline õigusnormi rikkumine või asjaolu ebaõige või ebapiisav tuvastamine seisneb. Eelviidatud apellatsioonkaebusele esitatav nõue on vajalik selleks, et ringkonnakohtul oleks võimalik vaidlust piiritleda. A. Lutsu poolt esitatud 4 apellatsioonkaebuse väited puudutavad vaid halduskohtu otsuse seda osa, milles käsitleti värskes õhus viibimise võimaldamist kaebajale, ning ülejäänud kinnipidamistingimuste osas ei ole kaebaja halduskohtu otsusele vastu vaielnud. Eeltoodust tulenevalt tõlgendab ringkonnakohus apellatsioonkaebust selliselt, et kaebaja soovib vaidlustada Tartu Halduskohtu otsuse õigsust üksnes seonduvalt kaebajale värskes õhus viibimise võimaldamisega.
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldamata jätta. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kaebajale Valga ja Viljandi arestimajas värskes õhus viibimise mittevõimaldamine on tõendatud ehk kas eksisteerib vastustaja õigusvastane kaebaja õigusi rikkuv tegu. 9.

§ 31

lg-st 2 tulenevalt võimaldatakse arestialuse, väljasaadetava ja vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et viidatud sätte sõnastusest tulenevalt on selle õiguse realiseerimise eelduseks vastava soovi avaldamine. Kaebaja väitel avaldas ta suuliselt korduvalt soovi viibida värskes õhus, kuid seda peale ühe korra talle ei võimaldatud. Vastustaja hinnangul on kaebaja väited ebausaldusväärsed ning tõendamata, sest vähemalt ühe korra, s.o 14.08.2013, on kaebaja viibinud värskes õhus ja selle kohta on ka märge Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatus. Samuti on värskes õhus viibimise kohta märked töö arvestuse raamatus teiste kinnipeetute kohta. Riigikohus on selgitanud, et suulised taotlused värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle (RKHK 18.04.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-90-11, p 17). Valga arestimaja töö arvestuse raamatus (tl 19-22p) puuduvad kanded kinni peetud isikute jalutussoovide kohta. Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatusse (tl 23-25) on kinni peetud isikute jalutussoovid sisse kantud vaid osaliselt. Kaebaja puhul on märgitud ainult 14.08.2013, et ta soovis sel päeval jalutada, ning teiste päevade osas, s.o 13.08.2013, 15.08.2013 ja 16.08.2013 kanded kaebaja jalutussoovide kohta puuduvad. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa. Ringkonnakohus leiab, et tõendamiskoormis antud küsimuses lasus eelnevast tulenevalt vastustajal. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Ringkonnakohus on kaebaja poolt viidatud varasemates lahendites tõepoolest leidnud, et juhul kui seaduse või määrusega on ettenähtud nii haldusorgani kohustus kui ka isiku subjektiivne õigus ning selle õiguse kasutamise soov on poolte vahel vaieldav, siis peab haldusorgan tõendama, et isik ei soovinud oma õigust kasutada. Ringkonnakohus jääb oma varasema seisukoha juurde ning selgitab, et kui arestimaja töö arvestuse raamatus puudub märge, et kinnipeetu ei soovinud jalutada, siis loeb kohus tõendatuks, et ta soovis oma õigust kasutada. Eelnevale tuginedes loeb ringkonnakohus tõendatuks, et vastustaja rikkus Valga ning Viljandi arestimajas viibitud ajal kaebaja

§ 31

lg-st 2 tulenevat õigust, v.a Viljandi arestimajas 14.08.2013, kui kaebajale värskes õhus viibimine võimaldati.

1. Kaebaja taotlusest järelduvalt soovis ta mittevaralise kahju rahalist hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel inimväärikuse alandamise eest seoses arestimaja kinnipidamistingimustega. Kuivõrd kaebaja ei ole halduskohtu hinnangule muude arestimajades valitsevate tingimuste õiguspärasuse osas vastu vaielnud, siis vajab apellatsioonimenetluses selgitamist küsimus, kas ainuüksi õigusvastane värskes õhus viibimise mittevõimaldamine kaebajale Viljandi arestimajas 3-l päeval ja Valga arestimajas 7-l päeval on 5 inimväärikust alandav RVastS § 9 lg 1 mõistes. EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Riigikohus on leidnud, et EIKi seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHK 15.03.
2. a otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas kaebajale õigusvastane värskes õhus viibimise mittevõimaldamine niivõrd lühikestel perioodidel Valga ning Viljandi arestimajas ei ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ja ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Kuivõrd tegemist ei olnud inimväärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses, siis on üks mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldustest täitmata.
3. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus A. Lutsu apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni kaebuse rahuldamata jätmise osas muutmata. Ringkonnakohus asendab halduskohtu otsuse põhjendused osas, milles on käsitletud vastustaja tegevust seoses kaebajale värskes õhus viibimise võimaldamisega, käesolevas otsuses toodud põhjendustega. Kuna A. Lutsu oli ringkonnakohtus menetluskulude tasumisest vabastatud (tl 52-53), siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel