← Eesti

3-14-51155/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi, Einar Vene

  1. jaanuar 2016, Tartu 3-14-51155 Haldusasi Andrei Rootalu kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Andrei Rootalu Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada apellatsioonkaebus.
  5. Tühistada Tartu Halduskohtu
  6. jaanuari
  7. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
  8. veebruar
  9. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Andrei Rootalu oli
  11. juulist 2012 kuni
  12. maini 2013 kinnipeetav Tallinna Vanglas.
  13. Pärast seda, kui A. Rootalu Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus oli tähtaegselt lahendamata jäetud, esitas ta kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest 15 eurot iga Tallinna Vanglas oldud ööpäeva eest. Kaebuse kohaselt ei olnud talle Tallinna Vanglas tagatud piisavalt kambripinda.
  14. Tartu Halduskohtu
  15. jaanuari
  16. a otsusega rahuldas halduskohus kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja 1208 eurot. Kohus leidis, et kambri üldpindalast tuleb maha arvata tualeti pindala. Seda arvestades viibis kaebaja 225 päeva kambrites, mille põrandapind kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m2 ja 77 päeva kambrites, mille põrandapind jäi 2,5-3,0 m2 vahele. Kinnipeetava selline kohtlemine on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga, mille kohaselt tuleb alla kolmeruutmeetrine põrandapind kinnipeetava isiku kohta lugeda Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 3 rikkumiseks. Õiglaseks hüvitiseks luges halduskohus 4 eurot iga õigusvastaselt liiga väikses kambris veedetud päeva eest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  17. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 4.
  18. Tualeti alla jäävat pinda ei tohiks kambri põrandapinna suuruse arvutamisel välja jätta. Ruumi pindala tuleb arvestada vastasseinte vahelisest kaugusest. Ka väljaspool vanglat ei arvata eluruumi pinna arvutamisel tualetti üldpindalast välja. EIK lahendites on tualeti pind arvatud kambri pindalast välja enamasti seetõttu, et see ei asunud kambris ja ei olnud igal hetkel kasutatav. 4.
  19. Justiitsministri
  20. novembri
  21. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6, mis kehtis kuni
  22. detsembrini 2013, sätestas, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega vastasid kambrid siseriiklikes õigusaktides sätestatule. Seda regulatsiooni on analüüsinud Riigikohus ning pidanud seda põhiseaduspäraseks. Halduskohus ei arvestanud selles lahendis (RKPKo 3-4-1-9-14) toodud seisukohtadega. 4.
  23. Riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsustes toodud seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. 4.
  24. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud nõuetele, st tagatud oli kinnipeetavale vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda vastavalt tollal kehtinud VSkE § 6 lg-le
  25. Seega ei rikkunud vangla siseriiklikku õigust. Eesti riik sai alles
  26. aastal teada, et alla 3 m2 kambripinda peetaks EIK praktikas rikkumiseks ning koheselt astuti samme siseriikliku õiguse kooskõlla viimiseks EIK praktikaga. Tagatud on vähemalt 3 m 2 põrandapinda isiku kohta ning vähendatud on kinnipeetavate arvu.
  27. A. Rootalu apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  28. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
  29. Kõigepealt määratleb ringkonnakohus, kuidas kambrite suurust mõõta. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et tualeti pindala tuleks arvata kambripindala sisse. Ringkonnakohus osundab siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi viimasele seisukohale, mida ringkonnakohus mõistab selliselt, et kinnipeetava isikliku ruumi hindamisel ei tule kambri üldpindalast tualettruumi pindala maha arvata. Riigikohus märkis, et „EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m 2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  30. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel.“ (RKHKo 3-3-1-42-15, p 17). 2 Seega tuleb kambripindala hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga.
  31. Nähtuvalt vastustaja esitatud andmetest viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil kambrites, kus pind ühe kinnipeetava kohta oli ühel päeval 2,26, kaheksal päeval 2,63, saja kuuekümne kaheksal 2,67 ja neljakümne neljal 2,62 ruutmeetrit. Ülejäänud päevadel oli kaebaja isiklik pind üle kolme ruutmeetri (tl 37-39p).
  32. Liiga väikese kambripinnaga seonduvaid küsimusi on lahanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Nimelt on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitanud küsimust, kas VSkE § 6 lg-ga 6 kuni
  33. detsembrini 2013 sätestatud kambri suurus - vähemalt 2,5 m2 kinnipeetava kohta – on põhiseaduspärane (RKPKo 3-4-1-914). Selle otsuse p-s 38 märkis kolleegium järgmist: „Samas ei ole 2,5 m 2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise.“ Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool oma kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne. Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises,
  34. veebruari
  35. a otsuses asjas nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine. Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata, millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
  36. Ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist järeldub seega, et 2,5 – 3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt kogumis piiratud ka mingil muul moel. Käesolevas asjas sellist olukorda ei nähtu. Kaebuses tugineti üksnes liiga väiksele põrandapinnale. 3
  37. Asjaolu, et kaebaja oli mingi perioodi ajast vahistatu, eeltoodut ei muuda. Riigikohtu seisukohast (RKPKo nr 3-4-1-9-14, p 40) nähtub, et sisuliselt oli Riigikohus võrdsustanud kinnipeetava ja vahistatu, leides, et vangla sisekorraeeskiri võimaldab nii kinnipeetavale kui vahistatule ette näha ulatusliku liikumisvõimaluse. Seega kui vahistatu puhul on järgitud vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist. Vaidlust ei ole selles, et ka vahistatu staatuses kaebaja õiguste täiendavat rikkumist ei toimunud ning temaga oli käitutud õiguspäraselt.
  38. Seega saab eeltoodule tuginedes asuda seisukohale, et kaebajale ei ole tekitatud hüvitamisele kuuluvat varalist kahju. Varalise kahju mittetekitamist kinnitab ringkonnakohtu hinnangul seegi, et kõrvalekaldumine 3 ruutmeetri suurusest pinnast oli tegelikkuses väga väike, vaid 0,38-0,33 ruutmeetrit (vastavalt 2,62 m2 ja 2,67 m2 puhul). Mitme kinnipeetavaga kambris viibides on sellist, vaid pisut enam kui 10% kõikumist tänaseks kehtestatud 3 m 2 suurusest ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see saaks isikule kaasa tuua rahas hüvitatavat kahju. Asjaolu, et periood, mil kaebaja neis tingimustes viibis, oli suhteliselt pikk, peaaegu aasta, eeltoodut ei muuda.
  39. Mis puudutab seda, et ühel päeval viibis kaebaja kambris, kus tema isiklik pind oli 2,26 m2, siis selle eest on vangla kaebaja ees juba vabandanud (tl 34p) ning see tuleb lugeda piisavaks hüvitiseks.
  40. Lisaks oleks ringkonnakohtu hinnangul isegi juhul, kui eeltoodust mööda vaadata ja jaatada kaebajale kahju tekitamist, kaebuse rahuldamata jätmiseks aluse see, et kaebaja ei võtnud õigeaegselt ette midagi oma õiguste kaitseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt on kahju hüvitamist õigus nõuda vaid siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RvastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest sättest tuleneb isikule kohustus nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning selle kohustuse täitmata jätmisel ei ole vastavalt isikul õigust kahju hüvitamisele. Vastustaja on vastuses kaebusele välja toonud, et kaebaja ei ole esitanud vanglale ühtegi pöördumist seoses ebapiisava põrandapinnaga. Halduskohus ei ole oma otsuses käsitlenud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise mõju kahju hüvitamise nõude rahuldamisele. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja vanglale alles
  41. jaanuaril 2014, st vaid veidi aega pärast seda, kui EIK oli
  42. detsembril 2013 teinud T. Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise seoses ebapiisava kambripinnaga. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Peaaegu aasta jooksul ei võtnud aga kaebaja midagi ette selleks, et endale kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada. Hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul 4 suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist peaaegu aasta (
  43. juulist 2012 kuni
  44. maini 2014). Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta nii pikalt. On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Kuna kaebaja jaoks oli see juba kolmas vanglakaristus Tallinna Vanglas (tl 35), siis pidi ta olema vangistustingimustega kursis, mistõttu võib iseäranis eeldada, et ta pidi oma väidetavat õiguste rikkumist teadvustama koheselt alates vaidlusaluse perioodi algusest. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on tõenäoline, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riigikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hüvitisenõue kuulub rahuldamata jätmisele juba seetõttu, et kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks.
  45. Ringkonnakohus möönab, et hiljutises lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p-s 24) on Riigikohus leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellele seisukohale käesolevas asjas tugineda. Riigikohus ei ole selle seisukoha kujundamisel arvesse võtnud kõike eeltoodut. Lisaks ei nähtu sellest seisukohast, mille põhjal leidis Riigikohus, et vanglal olid ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks piiratud võimalused. Ringkonnakohus osundab, et alates
  46. jaanuarist 2014 näeb VSkE § 6 lg 6 ette, et kinnipeetavale peab olema tagatud 3 m2 põrandapinda. Võib eeldada, et selle nõude täitmist kinnipeetavate suhtes on alates selle kehtestamisest alates ka järgitud. Ringkonnakohus ei näe mingit põhjust, miks ei oleks Tallinna Vangla (või kõik Eesti vanglad koostöös) suutnud tagada sellise nõude järgimist juba mõni aasta varem, st siis, kui kaebaja talus väidetavalt liiga kitsaid kinnipidamistingimusi ega võtnud oma õiguste kaitseks midagi ette. Selle mõne aastaga ei ole Eesti riigi võimekuses toimunud niivõrd drastilisi muudatusi, et samasuguste tingimuste tagamine oleks mõni aasta varem olnud täielikult võimatu. Ringkonnakohus peab täiesti usutavaks, et kui kohtud oleks juba varem kujundanud seisukoha, et kinnipeetavatele peab olema tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda, oleksid Eesti vanglad asunud seda tingimust mõistliku aja jooksul täitma. Seda kinnitab asjaolu, et eelnevalt viidatud muudatus VsKE § 6 lg-s 6 kehtestati väga kiiresti – vaid paar nädalat pärast EIK poolt T. Tunise kaebuse alusel Eesti suhtes kohtuotsuse tegemist, kus T. Tunise kasuks mõisteti käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel välja Eesti riigilt hüvitis. Ringkonnakohus ei näe eelneva tõttu põhjust, miks ei oleks kaebaja poolt esmase õiguskaitsevahendi kasutamine võinud olla edukas ning miks ei oleks võinud see võinud viia talle avaramate kinnipidamistingimuste saavutamiseni. Seetõttu leiab ringkonnakohus jätkuvalt, 5 et kaebaja nõue kuuluks rahuldamata jätmisele juba esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu.
  47. Seega kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele ja halduskohtu otsus tühistamisele. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele juba eeltoodu tõttu, ei peatu ringkonnakohus ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetel.
  48. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Tallinna Vangla ei ole asjas menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt 6 Einar Vene allkirjastatud digitaalselt

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.