lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.
kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud.
lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.
lg-st 1 tulenevalt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega.
lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks.
lg 2 p 3 kohaselt hagi esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Hageja ja kostja vahel oli 10.02.2005 sõlmitud laenuleping ning laen tuli tagastada hiljemalt 10.02.2006 (tl 13-14). Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks ning 3-aastane aegumistähtaeg algas alates 11.02.
Kohus leidis, et hageja ei ole esile toonud neid asjaolusid ega tõendanud, et kostja oleks soovinud õigusvastast tagajärge ja käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et antud juhul ei ole kohaldatav
Eeltoodust tulenevalt aegus hageja nõue 11.02.2009. Kohus märkis, et enne hagi esitamist esitas hageja 06.05.2014 maksekäsu kiirmenetluse avalduse tsiviilasjas 2-14-18440 (tl 7-12). Kuna maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati pärast nõude aegumist, ei oma see nõude aegumise peatumisel tähendust. Käesoleva hagi esitas hageja 26.03.2015 ehk pärast nõude aegumist. Koos põhinõudega aegus kooskõlas
§-ga 144 ka laenulepingust tulenev viivisenõue. Eeltoodu tõttu puudus alus hagi rahuldada. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja esitas maakohtu otsuse peale 26.12.2015 apellatsioonikaebuse ning palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 439,11 eurot, viivis 379,78 eurot ning hageja poolt maakohtus kantud menetluskulud 514 eurot. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta vastustaja kanda. Asja arutamisel 15.10.2015 kohtuistungil tuvastati, et kostja on hageja allkirja võltsinud. Sellega sai tõendatud, et kostja pahatahtlikult hoidub lepingu täitmisest kõrvale ja soovib hagejat ja kohut petta. Kohus tuvastas, et kostja on nn „rahumeelse kokkuleppe“ võltsinud ja esitanud selle kohtule kui tõendi, millega soovis tõendada hageja soovi loobuda lepingujärgselt kehtestatud viivisest. Kostja kinnitas kohtuistungil, et oli hagejalt raha saanud (kauba maksumus) ja et ta oli lepingu sõlmimise momendil täie teadmise ja arusaamise juures ning sai oma kohustustest täielikult aru. Samal kohtuistungil kostja tunnistas, et võlgnevus hageja ees on, kuid tal puudub täpne ülevaade kui suur see summa täpselt on. Kostja lubas 30 päeva jooksul võlgnetava summa suuruse selgitada ja hagejale tasuda. Vastavalt VÕS § 102 lasub võlgnikul teatamiskohustus, kui ta ei saa lepingut täita või esinevad asjaolud, mis takistavad lepingu täitmist. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja pole VÕS § 102 tulenevat teatamiskohustust täitnud. Kostja pole mitte kunagi ega mingil viisil hagejale teatanud, et tema majanduslik seisund takistab tal lepingujärgsete kohustuste täitmist. 4 Kohtuistungil tõi kostja esmakordselt selle asjaolu välja. Hageja ja kostja on kohtunud peale lepingu sõlmimist vaid ühel korral, s.o. 18.11.2011, ning siis ei teavitanud kostja hagejat oma makseraskustest. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. materjaliga, leiab, et Hageja esitas kohtusse raha maksmisele suunatud hagi ning nõudis kostjalt võlgnevuse 439,11 euro tagastamist ja võlalt viivise tasumist. Kuna tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole, menetles maakohus hagi TsMS § 405 lg 1 järgi lihtmenetluses. Seetõttu on edasikaebeõigus maakohtu otsusele piiratud. TsMS § 637 lg 21 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Vaidlusaluses asjas ei ole maakohus andnud TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 637 lõikes 2¹ sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Maakohus ei ole otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust, rikkunud menetlusõigust ega hinnanud ebaõigesti tõendeid. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidete osas on maakohus otsuses juba hinnangu andnud ning need ei võimalda jõuda maakohtust teistsugusele järeldusele. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.