Obsah (7)

§ 146§ 147§ 158§ 1451§ 72§ 142§ 143

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2013, Tartu Tsiviilasja number 2-11-6

) § 1451 lg 1) tulenevalt kohustatud täitma võlgniku aegunud kohustuse ega või aegumise vastuväitele tugineda, on võlgniku poolt pantija tagasinõudele aegumise vastuväite esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. 2. Kostja leidis, et esitatud nõue on aegunud ja taotles TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse tegemist aegumise kohaldamise taotluse osas, jättes hagi rahuldamata. Kuna kostja oli laenulepingu järgi kohustatud laenu tasuma hiljemalt 04.05.2003, aegus laenulepingust tulenev nõue

§ 146lg 1 alusel 04.05.2006.

Aegunud on ka hageja nõue, mis tuleneb 13.10.2008 hüpoteegi lõpetamise kokkuleppest, hüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust, kuna E. Kokk omandas nimetatud lepingu alusel nõude kostja vastu 13.10.

1. Hageja esitatud dokumendile pealkirjaga „Kinnitus“ ei ole kostja alla kirjutanud. Kostja taotles eeltoodu tõendamiseks asjas käekirjaekspertiisi määramist. MAAKOHTU LAHEND
2. Viru Maakohus rahuldas
3. detsembri 2012 vaheotsusega kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ja lõpetas tsiviilasjas menetluse ning jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid S. Urvak ja kostja 04.11.2002 laenulepingu 150 000 krooni laenamiseks, mida käendas E. Kokk S. Urvakuga 11.11.2002 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel. Kuna laenusaaja oma kohustusi ei täitnud, tegi seda käendaja, võttes AS-st SEB Pank 13.10.2008 laenulepingu alusel laenu kostja sõlmitud laenulepingu täitmiseks. Seega on E. Kokal tagasinõudeõigus kostja suhtes VÕS § 152 lg 1 alusel. VÕS § 152 lg 1 kolmanda lause järgi kohaldatakse käendaja tagasinõude aegumisele VÕS §-s 70 sätestatut. Kostja kohustus S. Urvakuga 04.11.2002 sõlmitud laenulepingu p 2 kohaselt tagasi maksma laenusumma koos intressidega hiljemalt 04.05.
4. Seega

§ 147

lg 1 järgi muutus laenulepingust tulenev nõue kostja vastu sissenõutavaks 05.05.2003.

§ 146

lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147

lg 3 järgi algas laenulepingust tuleneva kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg

1. a lõpust, s.o 01.01.2004 kell 00.00, ja lõppes 31.12.2006 kell 24.
2. E. Kokk sõlmis AS-ga SEB Pank laenulepingu 13.10.
3. Laenulepingu sõlmimisega loeti täidetuks kostja ja S. Urvaku vahel sõlmitud laenuleping, mille käendajaks oli E. Kokk. Kuna S. Urvaku laenulepingust tulenev nõue kostja vastu aegus 31.12.2006 kell 24.00, tasus E. Kokk AS-ga SEB Pank laenulepingu sõlmimisel 13.10.2008 aegunud nõude. Eeltoodust tulenevalt aegus E. Koka kui käendaja tagasinõudeõigus kostja kui laenusaaja suhtes VÕS § 70 lg 1 alusel esialgse võlausaldaja nõude aegumisega võlgniku vastu, s.o 31.12.2006 kell 24.
4. Kui solidaarvõlgnik (käendaja) rahuldas juba aegunud nõude, esitamata aegumise vastuväidet, mida ta teadis või pidi teadma, ei ole tal VÕS § 67 lg 3 järgi tagasinõuet põhivõlgniku kui solidaarvõlgniku vastu. Hagiavaldusele lisatud kinnituse (tl 27) kohaselt on kostja 30.12.2008 kinnitanud, et võlgneb E. Kokale tema poolt S. Urvakule tasutud tema laenu katteks seatud hüpoteegiga seonduvalt 200 000 krooni, lisaks intressid ja võlgnevusega seotud kulud. Riigikohus on märkinud (3-2-1-122-02), et katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei olnud võla tunnistamise ajaks aegunud. Kuna E. Koka tagasinõue kostja vastu oli kinnituse koostamise ajaks aegunud, ei saa olla tegemist nõude aegumistähtaja katkemisega

§ 158lg 1 tähenduses.

Kuigi nõude tunnustamine pärast aegumistähtaja möödumist ei tekita uut aegumist ega kõrvalda toimunud aegumist, võib nõude tunnustamine olla hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena ja/või konstitutiivse võlatunnistusena või garantiina. 3 TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja esitas kohtule dokumendi, millega kostja kinnitab oma võlgnevust E. Koka ees. Kostja väitis, et ei ole dokumendile alla kirjutanud. Kostja peab tõendama, et dokumendil ei ole tema allkiri. Selle tõendamiseks määras kohus käekirjaekspertiisi, kuid ekspertidel ei olnud võimalik ekspertiisi teostada, kuna allkiri kinnitusel oli halvasti nähtav. Seega ei ole tõendatud, et kinnitus ei ole kostja poolt allkirjastatud, ning tuleb eeldada, et dokument on kehtiv. Kostja seadis kahtluse alla ka kinnituse koostamise aja, kuna dokumendi päises on märgitud kuupäevaks 31.12.2008, kuid sisus on antud tähtaeg kokkuleppe sõlmimiseks hiljemalt 07.01.

1. Kostja leidis, et dokument võib olla koostatud 31.12.2007, millisel juhul oleks ka nn võlatunnistusest tulenev nõue aegunud. Kohus leidis, et dokument, millega kostja väidetavalt kinnitas võlgnevust E. Kokale tema poolt S. Urvakule tasutud kostja laenuga seonduvalt, ei saa olla koostatud enne laenulepingu sõlmimist, s.o enne 13.10.
2. Seega võib eeldada, et dokumendi päises toodud kuupäev 31.12.2008 on õige. Maakohus viitas Riigikohtu seisukohtadele lahendis nr 3-2-1-21-06 (p-d 13, 15) ning samuti Riigikohtu seisukohale, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (3-2-1-69-06; 3-2-1-21-06; 3-2-1-149-11). Kuivõrd hagiavalduses toodud asjaoludest võib järeldada, et hageja peab nõudena silmas seadusest tulenevat käendaja tagasinõuet põhivõlgniku vastu, on võlatunnistuse näol tegemist olemasoleva nõude tunnustamisega ehk deklaratiivse võlatunnistusega. Samuti tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kuna hageja ei ole tõendanud poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses. Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte (3-2-1-22-09). Kuna käendaja tagasinõue põhivõlgniku vastu aegus 31.12.2006 kell 24.00, siis võlatunnistuse andmise ajal, 30.12.2008, tunnustas kostja nõuet, mis oli aegunud. Kohustus käituda heas usus tähendab lähtuda eelkõige nendest reeglitest, mis on seaduses sätestatud ja mille alusel saab poolte käitumisele hinnangut anda. Õiguste kaotamiseks hea usu põhimõttest tulenevalt peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) pikema aja möödumine õiguste teostamise võimaluste tekkimisest – käendajal tekkis põhivõlgniku vastu tagasinõue võlgnevuse tasumisega, s.o laenu võtmisega AS-st SEB Pank 13.10.2008, seega oli E. Kokal piisavalt aega õiguste teostamiseks; 2) õigustatud isikul oli võimalus õigust selle aja jooksul teostada – ei ole tõendatud, et E. Kokal poleks seda võimalust olnud; 3) võttes arvesse õigustatud isiku käitumist, pidi kohustatud isik mõistlikult eeldama, et nõuet ei esitata ka tulevikus – kuivõrd käendaja tagasinõue põhivõlgniku vastu oli käendaja laenu võtmise ajaks aegunud, sh oli aegunud esialgse võlausaldaja nõue kostja vastu, võis kohustatud isik eeldada, et kui nõue ka esitatakse, on see aegunud. Kohus leidis, et käesolevas tsiviilasjas aegumisele tuginemine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus VÕS § 6 lg 2 järgi. E. Kokal oli piisavalt pikk aeg oma nõude maksma panemiseks kostja vastu. Seaduses on sätestatud aegumistähtajad, mis ajal tehingust tulenevad nõuded aeguvad. Seega E. Kokk teadis või pidi teadma, millised on tema võimalused nõude esitamiseks, sh millal nõue aegub. Hea usu põhimõttega vastuoluliseks võiks pidada seda, kui kohus jätab aegumise antud tsiviilasjas kohaldamata ainuüksi seetõttu, et õigustatud isik oma õiguste teostamisega viivitas. Eeltoodust tulenevalt, kuna dokument pealkirjaga „Kinnitus“ on olemuselt deklaratiivne võlatunnistus, millega kostja tunnistas seadusest tuleneva regressnõude olemasolu, kuid mis kinnituse andmise ajaks oli aegunud, ning aegumise kohaldamine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus, rahuldas kohus kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ja lõpetas menetluse tsiviilasjas seoses nõude aegumisega. 4 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. OÜ ProInkasso esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
4. detsembri 2012 vaheotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega OÜ ProInkasso hagi rahuldada. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole hageja nõue aegunud. Kohus leidis ebaõigesti, et S. Urvaku ja E. Koka vahel 11.11.2002 sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping on käsitletav VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguna. Hüpoteek kui asjaõiguslik tagatis ja käendus kui võlaõiguslik tagatis on erinevad kohustuse täitmise tagamise vahendid, millest esimest reguleerib asjaõigusseadus ning teist võlaõigusseadus. Kuigi hüpoteegi puhul kohaldatakse seaduses sätestatud juhtudel (AÕS § 349 lg 3; § 351 lg 3) käenduse kohta käivaid sätteid, ei ole hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping käsitletav käenduslepinguna. E. Kokk ei olnud käendaja, vaid andis kolmanda isikuna asjaõigusliku tagatise (hüpoteegi) S. Urvaku ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu täitmise tagamiseks. Kuna kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, tasus E. Kokk S. Urvakule kostja võla selleks, et vältida sundtäitmist talle kuuluva kinnisasja suhtes. Kuna E. Kokk ei olnud käendaja, ei tekkinud tal kostja suhtes tagasinõudeõigus VÕS § 152 lg 1 alusel, vaid AÕS § 349 lg 3 alusel. Kuna E. Kokk ei olnud käendaja, leidis kohus ebaõigesti, et VÕS § 70 lg 1 alusel aegus E. Koka kui käendaja tagasinõudeõigus kostja kui laenusaaja suhtes 31.12.2006 kell 24.
5. Samuti on ebaõige kohtu järeldus, et kuna E. Kokk rahuldas käendajana juba aegunud nõude, esitamata aegumise vastuväidet, mida ta teadis või pidi teadma, ei ole tal VÕS § 67 lg 3 järgi tagasinõuet põhivõlgniku kui solidaarvõlgniku vastu. Kuna E. Kokk oli kolmandast isikust pantija, kuulub asjas kohaldamisele

§ 1451

lg 1, mille kohaselt ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Seega, kuigi 04.11.2002 sõlmitud laenulepingust tuleneva S. Urvaku nõude aegumistähtaeg lõppes 31.12.2006 kell 24.00, ei võtnud see S. Urvakult kui hüpoteegipidajalt õigust laenulepingust tuleneva põhivõla nõude rahuldamisele E. Kokale kuuluva hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel ning E. Kokal ei olnud võimalik täitemenetluses S. Urvaku nõudele aegumise vastuväidet esitada; 2) ei saa nõustuda seisukohaga, et deklaratiivse võlatunnistusega ei ole võimalik tunnustada nõuet, mis oli võlatunnistuse andmise ajal aegunud. Aegunud nõude tunnustamisega loobus kostja nõudele aegumise vastuväite esitamisest. Aegumise vastuväitest loobumine on tahteavaldus, mida on

§ 72

järgi võimalik tagasi võtta üksnes juhul, kui tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus jõuab tahteavalduse saajani enne tahteavaldust või sellega ühel ajal. Kuna kostja ei ole aegumise vastuväitest loobumise tahteavaldust tagasi võtnud, on 30.12.2008 võlatunnistus kehtiv. Võlatunnistuse järgi muutus hageja nõue sissenõutavaks 07.01.2009. Kuna hageja esitas hagi kohtusse 30.12.2011, ei ole nõue aegunud; 3) ei lõppenud 04.11.2002 laenulepingust tulenev laenuandja nõue aegumisega. Aegumine ei lõpeta nõuet, vaid annab

§ 142

lg 1 järgi kohustatud isikule õiguse oma kohustuse täitmisest keelduda.

§ 143

kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kostja ei tuginenud võlatunnistuse andmisel aegumisele, vaid tunnustas kinnitusega võlga E. Koka ees, ei olnud E. Koka nõue võlatunnistuse andmise ajaks lõppenud ning antud deklaratiivne võlatunnistus ei ole tühine; 4) on kostja poolne aegumise vastuväitele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2), kuna E. Kokk oli kohustatud kostja kohustuse laenuandjale täitma ja tal puudus

§ 1451lg 1 järgi võimalus esitada hüpoteegipidaja vastu aegumise vastuväidet.

Olukorras, kus kolmandast isikust pantija on seadusest tulenevalt kohustatud täitma võlgniku aegunud kohustuse ega või aegumise vastuväitele tugineda, on võlgniku poolt kolmandast isikust pantija tagasinõudele aegumise vastuväite esitamine vastuolus hea usus põhimõttega. 5 Olukord, kus kogu nõude sissenõudmise risk jääb võlgnikuks mitteoleva kolmandast isikust pantija kanda, ei saa olla hea usu põhimõttega kooskõlas. 5. E. Tamm vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) vastavalt AÕS § 349 lg-le 3, kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. Kuna AÕS § 349 lg 3 sätestab, et kohaldamisele kuuluvad käenduslepingu kohta käivad sätted, on ebaõige apellandi seisukoht, et kuna E. Kokk ei olnud käendaja, ei tekkinud tal tagasinõudeõigus VÕS § 152 lg 1 alusel, vaid AÕS § 349 lg 3 alusel; 2) ei võta

§ 1451õigust aegumise vastuväite esitamiseks, millest E.

Kokk loobus, mistõttu kooskõlas VÕS § 149 lg-ga 1 on kostjal õigus esitada kõiki vastuväiteid.

§ 1451

näeb ette õiguse nõuda põhivõlga, samas on hageja esitanud kostja vastu nõude nii põhivõla kui ka viivise saamiseks. Vastavalt laenulepingule sai kostja laenu 150 000 krooni, E. Kokk tasus S. Urvakule 200 000 krooni. Pärast seda, kui E. Kokk tasus S. Urvakule 200 000 krooni, omandas ta nõude kostja vastu juba uue õigussuhte alusel ehk käenduslepingu alusel. Seega ei kuulu enam kohaldamisele need sätted, mis on seotud pandiga tagamisega. Sellest tulenevalt esitas kostja ka aegumise vastuväite; 3) leidis kohus, et tuleb eeldada, et 30.12.2008 kinnitus on kehtiv, kuid ei võtnud selles osas kindlat seisukohta. Olukorras, kus ekspertiisi ei olnud võimalik teostada, ei saa kohus kindlalt väita, et tegemist on kehtiva dokumendiga, st et kostja on dokumendile alla kirjutanud. Otsusest nähtuvalt ei ole kindel ka aeg, millal võlatunnistus koostati, ka selles küsimuses jäi kohus kahtlevale seisukohale. Tõendatud kahtluse korral, et kohustatud isik ei ole kohustusele alla kirjutanud ja nimetatud asjaolu ei kinnita ka ekspertiis, tuleb tõlgendada see kohustatud isiku kasuks, sest puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et allkiri on tema kirjutatud; 4) ei ole kostja 30.12.2008 võlatunnistust andnud ja ei ole seega loobunud aegumise vastuväite esitamisest. Vastustaja nõustub ka maakohtu seisukohaga, et tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendist nr 3-2-1-22-09 tuleb deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Kuna nõue oli 30.12.2008, aegunud, ei saanud kostja seda ka tunnistada; 5) ei ole aegumisele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega, kuna E. Kokal oli piisavalt aega oma nõude maksma panemiseks. Aegumisele tuginemine ei saa olla vastuolus hea usu põhimõttega, kuna nõuete aegumine sätestabki teatud tähtajad, mille jooksul saab oma nõude maksma panna. Aegumise eesmärk on kaitsta võlgnikku, kellel võib aja möödudes olla raskem esitada nõudele vastuväiteid, kuna tõendid ei ole enam kättesaadavad. Lisaks tagab aegumine võlgniku käsutusvabaduse, kuna ta ei pea lõpmatuseni hoidma vahendeid võimaliku kohustuse täitmiseks. Nii väljendab aegumine ka hea usu põhimõtet (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010, lk 439) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning tsiviilasi saata maakohtule menetluse jätkamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
2. Maakohus kohaldas kostja taotlusel aegumist ja lõpetas asjas menetluse. Ringkonnakohus maakohtu sellise seisukohaga ei nõustu. 6 Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid kostja ja S. Urvak laenulepingu ning laenulepingu täitmise tagamiseks sõlmisid S. Urvak ja E. Kokk hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega E. Kokk seadis talle kuuluvale kinnistule S. Urvaku kasuks hüpoteegi. Kuna kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, algatas kohtutäitur S. Urvaku avalduse alusel täitemenetluse E. Kokale kuuluvale kinnistule seatud hüpoteegi realiseerimiseks. Kinnistu sundmüügi realiseerimise vältimiseks võttis E. Kokk AS-st SEB Pank laenu ja täitis 13.10.2008 hüpoteegiga tagatud kohustuse. Vastavalt AÕS § 349 lg-le 3 kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. Maakohus on siinjuures ekslikult leidnud, et S. Urvaku ja E. Koka vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping on käsitletav käenduslepinguna. Hüpoteegi puhul on tegemist asjaõigusliku tagatisena ning ainuüksi asjaolu, et hagejal on tagasinõudeõigus põhivõlgniku vastu käenduse sätete (VÕS § 152) alusel, ei anna alust samastada hüpoteeki käenduse kui võlaõigusliku tagatisega. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et VÕS § 152 lg 1 järgi kohaldatakse käendaja tagasinõude aegumisele VÕS §-s 70 sätestatut ning VÕS § 70 lg 1 järgi solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Maakohus on jätnud aga tähelepanuta

§-s 1451 ja VÕS § 152 lg-s 2 sätestatu.

§ 1451

lg 1 kohaselt pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. VÕS § 152 lg 2 kohaselt kui käendaja ei esita võlausaldaja vastu vastuväiteid, mis põhivõlgnikul olid võlausaldaja vastu, ja täidab kohustuse, ei lähe võlausaldaja nõue käendajale üle ulatuses, milles käendaja vastutus oleks nendest vastuväidetest tulenevalt vähenenud, kui käendaja ei tõenda, et ta neid vastuväiteid ei teadnud ega pidanudki teadma.

§ 1451

lg-st 1 tuleneb see, et kolmandast isikust pantija ei saa põhinõude osas aegumise vastuväitele tugineda. Kuivõrd laenuandja nõue realiseeriti pandi arvel ajal, mil laenulepingust tulenev nõue oli aegunud ning hagejal puudus seadusest tulenev võimalus aegumise vastuväitele tugineda (analoogne olukord VÕS § 152 lg-s 2 sätestatuga, kus ei arvestata vastuväiteid, mida käendaja ei teadnud ega pidanudki teadma), on õiglane anda hagejale tagasinõudeõigus ning mitte arvestada VÕS § 70 lg-s 1 sätestatut. Vastasel juhul puuduks hagejal võimalus oma nõue põhivõlgniku vastu maksma panna ning tekiks ebaõiglane olukord, kus kogu nõude sissenõudmise risk jääks võlgnikuks mitteoleva kolmandast isikust pantija kanda. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on antud juhul VÕS § 152 lg-t 1 ja § 70 lg-t 1 ebaõigesti kohaldanud ja põhjendamatult leidnud, et hageja tagasinõudeõigus aegus 31.12.2006 kell 24.00. Maakohtu viide VÕS § 67 lg-le 3 ei ole samuti põhjendatud, kuna

§ 1451lg 1 kohaldatakse sõltumata pantija vastuväidetest.

Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et kostja poolt 30.12.2008 antud kinnituse puhul, milles kostja tunnustas võlgnevust E. Kokka ees, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Veel leidis maakohus, et kostja ei ole tõendanud, et võlatunnistust ei ole tema allkirjastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega. Samas leidis maakohus, et kuna hageja tagasinõue põhivõlgniku vastu aegus 31.12.2006, siis võlatunnistusega tunnustas kostja aegunud nõuet. Maakohtu nimetatud seisukohast võib järeldada, et kostja antud võlatunnistusel ei ole tagajärgi. Ringkonnakohus maakohtu sellise järeldusega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et aegunud nõude tunnustamine on hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena ning käsitletav kostja tahteavaldusena. Võlatunnistuse kohaselt muutus hageja 7 nõue sissenõutavaks 07.01.2009 ning kuna hagi on esitatud maakohtusse 30.12.2011, siis ei ole hageja nõue aegunud. Seetõttu puudus maakohtul alus aegumise kohaldamiseks. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt hageja viivitas oma õiguste teostamisega ning seetõttu ei ole kostja poolne aegumisele tuginemine hea usu põhimõttega vastuolus, on ebaõige. Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendustes leidnud, et E. Koka nõue kostja vastu aegus seoses esialgse võlausaldaja nõude aegumisega 31.12.2006 ning hageja rahuldas pärast täitemenetluse alustamist 13.10.2008 aegunud nõude. Kuna

§ 1451lg-st tulenevalt ei olnud E.

Kokal võimalik hüpoteegiga tagatud nõude aegumise vastuväitele tugineda, siis puudus tal enne täitemenetluse alustamist ka nõue, mida esitada ning põhjendamatu on väita, et hageja viivitas oma õiguste teostamisega.

1. TsMS § 449 lg 3 teisel lause järgi aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Seetõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule menetluse jätkamiseks. Apellatsioonkaebuses on ekslikult leitud, et ringkonnakohus peaks maakohtu vaheotsuse tühistamisel ise asja sisuliselt lahendama ja hagi rahuldama.
2. TsMS § 173 lg 3 järgi otsustab menetluskulude jaotuse maakohus asja uuel läbivaatamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja