Obsah (6)

§ 416§ 144§ 146§ 153§ 142§ 145

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 05. november 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-11-3673

) § 402 mõistes. Tulenevalt

§ 416lg-st 1 ja üldtingimuste p-st 5.1.1.

oli krediidiandjal õigus krediidileping üles öelda, kui tarbija oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja andis tarbijale vähemalt kahe nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hageja teavitas

1. oktoobril 2009 saadetud teatises kostjaid laenulepingu ülesütlemisest, kui kostjad ei tasu kahenädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjatele võimalust läbirääkimisteks. Hageja ütles
2. novembril 2009 kostjale 1 saadetud ülesütlemisavaldusega ja käendajale saadetud nõudekirjaga laenulepingu üles ning nõudis 9 016,02 € (141 069, 99 kr) tasumist, millest 6 821,60 € (106 734, 81 kr) moodustas tagastamata krediidisumma, 1 665,17 € (26 054,32 kr) sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 185 34 € (2 900 kr) võla sissenõudmisega seotud kulu, 341,08 € (5 336,74 kr) tasumata laenulepingu sõlmimise tasu ja 2, 82 € (44,12 kr) viivis.

142 lg 1 mõistes käenduslepingu sõlmimine oli kostja 2 vaba tahe. Kostjal 2 oli võimalik keelduda lepingu sõlmimisest, lepinguga tutvuda, saada krediidiandjalt selgitusi ja tingimusi läbi rääkida, kui lepingus sätestatud tingimused olid kostja 2 jaoks ebasobivad. Asjaolu, et kostja 2 ei asunud lepingu sõlmimisel hagejaga läbirääkimistesse lepingu tingimuste üle ja nõustus hageja poolt lepingus esitatud tingimustega, ei tähenda, et poolte vahel sõlmitud lepingu oli tühine. Kuivõrd kostja 2 allkirjastas käenduslepingu, kinnitades eraldi selle vastavust tema tegelikule tahtele, siis oli hageja veendunud, et kostja 2 sai krediidilepingu sisust aru ja andis oma nõustumuse olla käenduslepinguga seotud. Kostja 2 ei esitanud ühtegi tõendit, mille põhjal oleks saanud väita, et käenduslepingu sõlmimisel ei saanud kostja 2 lepingu tingimustest aru. Hageja ei saatnud kostjale 2 teatist uue 3 tarbijakrediidilepingu sõlmimise kohta, kuid käenduslepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel teavitati kostjat 2, et tal on võimalik välja nõuda kõik lepinguid puudutavad dokumendid. Hagejale ei tulenenud seadusest kohustust tõlkida lepingut kostja 2 emakeelde.

1. Kostja 2 vaidles hagiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt nõustus kostja 2 käendama laenulepingut summas 65 000 kr. Kostja 1 maksis kaks aastat laenumakseid, kuid probleemid tekkisid, kui kostja 1 kaotas töö. Hageja pakkus seejärel uut lepingut, selgitamata, milliseid tagajärgi see endaga kaasa toob. Kostja 2 oli seisukohal, et temale esitatud lepingu tõlge ei olnud korrektne. Tarbijakrediidilepingu nr 0700315/47kt kohaselt oli kostja 1 võlgnevus hageja ees 95 883,73 kr. Kostja sai nimetatud lepingu kehtimisest teada juhuslikult. Hageja ei selgitanud kostjale, miks summat suurendati, samuti palus kostja 2, et ilma tema teadmata kostjale 1 uusi lepinguid ei pakutaks. Hagi esitati hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustustega seoses. Kostja 2 ei vaielnud, et
2. mail 2007 sõlmisid hageja ja kostja 2 käenduslepingu, millega kostja 2 võttis endale vastutuse kõigi hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud laenulepingust ja uutest sõlmitavatest krediidilepingutest tulenevate nõuete täitmise eest maksimumsummas 418 338 kr. Käenduslepinguga kinnitas kostja 2, et tutvus laenulepingu tingimustega ja hageja pidi kostjale 2 edastama 30 päeva jooksul hageja ja kostja 1 vahel tulevikus sõlmitavad krediidilepingud. Hageja ei esitanud kostjale 2 mitte ühtegi muud lepingut. Mitte ühestki
3. mail 2009 sõlmitud käenduslepingu punktist ei tulenenud, et kostja 2 oleks võtnud kohustusi, mis tulenesid
4. aprillil 2009 sõlmitud laenulepingust ning muutmiskokkuleppes ei sisaldunud laenulepingu tingimusi. Kui kostja 2 sõlmis käenduslepingu muutmise kokkuleppe, siis ei olnud kostjal 2 võimalik mõista, et vahepeal on sõlmitud uus krediidileping, mida kostja 2 käendab.
5. aprillil 2009 laenulepingu sõlmimisega kostja 1 ja hageja vahel täideti
6. mail 2007 sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded, millest tulenevalt kostja 2 käendus lõppes
7. aprillil
8. Laenulepingust 2 tulenev nõue oli seotud ainult kostjaga
10. Kostja 1 võttis
11. detsembril 2011 toimunud kohtuistungil hagi õigeks. MAAKOHTU LAHEND
12. Viru Maakohtu
13. jaanuari 2012 otsusega rahuldati Bigbank AS hagi osaliselt. Maakohus mõistis O. Korotkajalt Bigbank AS kasuks välja 12 989,69 €, millest 6 821,60 € oli tagastamata krediidisumma, 1 665,17 € sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 499,77 € võla sissenõudmisega seotud kulud, 341,08 € lepingu sõlmimise tasu ja 3 662,07 € sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistis maakohus O. Korotkajalt alates
14. augustist 2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivise 30, 98 % tagastamata krediidisummalt aastas. Hageja ja O. Korotkaja menetluskulud jäeti O. Korotkaja kanda. Maakohus jättis Bigbank AS hagi M. Malvinova vastu rahuldamata ja M. Malvinova menetluskulud Bigbank AS kanda. Maakohus leidis, et hageja hagi kuulus osaliselt rahuldamisele. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudus vaidlus selles, et 1) kostja 1 sõlmis hagejaga
15. mail 2007 tarbijakrediidilepingu nr 0700315/47kt; 2) kostja 2 sõlmis hagejaga
16. mail 2007 käenduslepingu, millega ta võttis endale vastutuse kõigi hageja ja kostja 1 vahelisest laenulepingust ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidlepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise üle. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 418 338 kr; 3)
17. mai 2007 tarbijakrediidileping on tulenevalt
18. aprilli 2009 tarbijakrediidilepingu nr 0901020/15kt p-st „Eritingimused“ täidetud; 4) kostja 1 rikkus
19. aprillil 2009 Jõhvis sõlmitud laenulepingut, mille tulemusena hageja oli 4 sunnitud lepingu
20. novembril 2009 üles ütlema; 5) kostja 2 sõlmis
21. aprillil 2009 KohtlaJärvel kokkuleppe käenduslepingu muutmise kohta, milles viidati
22. mail 2007 sõlmitud käenduslepingust tulenevatele kohustustele (lepingu p „Kokkuleppe alus“). Kostja 1 võttis hagi kohtuistungil õigeks. Maakohus, lähtudes hagi õigeksvõtust ja TsMS § 440 lg-st 1 ja § 444 lg-st 4, rahuldas täies ulatuses Bigbank AS hagi kostja 1 vastu. Maakohus oli seisukohal, et hageja ja kostja 2 vahel
23. mail 2007 sõlmitud käenduslepingust ja
24. aprillil 2009 sõlmitud kokkuleppest käenduslepingu muutmise kohta tulenes, et kostja 2 käendas üksnes
25. mai 2007 tarbijakrediidilepingust nr 0700315/47kt tulenevaid kostja 1 kohustusi. Nimetatud lepingust tulenevad kohustused täideti kostja 1 poolt
26. aprillil 2009, mil
27. mai 2007 tarbijakrediidilepingust nr 0700315/47kt alles jäänud võlgnevuse osas tehti tasaarvestus kostja 1 poolt uue tarbijakrediidilepinguga võetud laenu arvelt (lepingu punkt „Krediidisumma üleandmine“ tl 8). Kostja 2 ei sõlminud käenduslepingut kostja 1 ja hageja vahel
28. aprillil 2009 sõlmitud laenulepingu käendamiseks. Kostja 2 väiteid, et ta ei teadnud midagi hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud uuest tarbijakrediidilepingust või selle tingimustest, tõendas ka asjaolu, et laenuleping sõlmiti
29. aprillil 2009 Jõhvis, kuid kokkulepe käenduslepingu muutmise kohta kostja 2 ja hageja vahel sõlmiti
30. aprillil 2009 Kohtla-Järvel. Maakohtule ei esitatud

§ 144

lg-s 2 sätestatud tõendit, kust nähtuks, et kostja 2 oleks võtnud endale 01.aprillil 2009 sõlmitud laenulepingu käendusest tulenevad kohustused. Samuti ei nähtunud tsiviilasja materjalidest, et hageja oleks teavitanud kostjat 2

§ 146lg 1 kohaselt 11.

mai 2007 tarbijakrediidilepingu täitmisest. Maakohus leidis, et vaidlust ei olnud selle üle, et 11. mai 2007 tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused on kostja 1 poolt täidetud ja seega on kostja 2 käendusega tagatud kohustus lõppenud vastavalt

§ 153lg 1 p-le 1.

Maakohus jättis seoses hagi rahuldamisega hageja menetluskulud kostja 1 kanda. Kostja 2 menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Bigbank AS esitas Viru Maakohtu
2. jaanuari 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis kostja 2 M. Malvinova osas hagi rahuldamata, maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis kostjalt 2 apellandi kasuks välja mõistmata 12 989,69 € ja uue otsuse tegemist, millega mõistetakse kostjalt 2 apellandi kasuks välja tagastamata krediidisumma 6 821,60 €, sissenõutavaks muutunud tasumata intress 1 665,17 €, võla sissenõudmisega seotud kulud 499,77 €, lepingu sõlmimise tasu 341,08 € ja sissenõutavaks muutunud viivis 3 662,07 €. Lisaks taotleb apellant maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis kostjalt 2 apellandi kasuks välja mõistmata lisanduva viivise 30,98 % tagastamata krediidisummalt aastas ja uue otsuse tegemist, millega mõistetakse vastustajalt apellandi kasuks välja viivis alates
3. augustist 2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni 30,98 % tagastamata krediidisummalt aastas. Apellant palus jätta esimeses astmes kantud apellandi ja vastustaja menetluskulud täies ulatuses vastustaja kanda ning jätta apellandi ja vastustaja menetluskulud apellatsioonimenetluses täies ulatuses vastustaja kanda. Muus osas palus apellant jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) võttis vastustaja endale käenduslepinguga vastutuse kõigi apellandi ja põhivõlgniku vahelistest krediidilepingutest ning võimalikest apellandi ja põhivõlgniku vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sh tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete, täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt oli vastustaja käenduse maksimummäär 5 26 736,67 € (418 338 kr) ja käenduse tähtajaks oli
4. juuni
5. Käenduse tulevastele nõuetele laiendamise lubatavus tuleneb

§ 142lg-st 2; 2) määratles käendusleping tulevikus tekkivaid kohustusi piisavalt.

Tartu Ringkonnakohus asus oma lahendis tsiviilasjas nr 2-08-21691 seisukohale, et „kuna lepinguga on nimetatud isik, kelle kohustusi käendaja käendab ning lepingu liik – krediidileping, siis on sellega tulevikus tekkida võiv kohustus piisavalt määratletud.“ Vastustaja vastutuse maksimaalne määr ning käenduse tähtaeg andsid vastustajale lisaandmeid võimalike tulevikus sõlmitavate kohustuste iseloomustamiseks. Käenduslepingu muutmise kokkuleppe punkti „Kokkuleppe alus“ ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et vastustaja vastutas ainult

1. mai 2007 tarbijakrediidilepingust nr 0700315/47kt tulenevate kohustuste eest; 3) on asjakohatu maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei olnud vastustaja
2. aprilli 2009 tarbijakrediidilepingust nr 0901020/15kt teadlik. Laenuleping sõlmiti hageja ja põhivõlgniku vahel
3. aprillil 2009 Jõhvis ning samal päeval sõlmisid hageja ja vastustaja Kohtla-Järvel kokkuleppe käenduslepingu muutmise kohta. Käenduslepingu muutmise kokkuleppega muudeti käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat, milleks sai uue kokkuleppega 34 790, 46 € ja käenduse tähtaega, milleks sai
4. mai
6. aprillil 2009 sõlmitud kokkuleppega võttis vastustaja vastutuse apellandi ja põhivõlgniku vahelistest krediidilepingutest tulenevate nõuete täitmise eest. Kuivõrd käenduse maksimumsummat ja käenduse tähtaega muudeti, siis võis vastustaja sellest järeldada, et apellandi ja põhivõlgniku vahel sõlmiti uus leping. Erinevates linnades lepingute sõlmimine ei tõenda, et vastustaja ei olnud
7. aprillil 2009 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0901020/15kt ega selle tingimustest teadlik; 4) andis vastustaja käenduslepingu allkirjastamisega oma nõustumuse olla käenduslepingu ja sellest tulenevate kohustustega õiguslikult seotud. Kuivõrd vastustaja andis oma allkirja, siis oli apellant veendunud, et vastustaja sai krediidilepingu sisust aru; 5) ei rikkunud apellant

§ 144lg-s 2 sätestatud vorminõuet.

Vastustaja tahe tagada

1. aprilli 2009 tarbijakrediidilepingust nr 0901020/15kt tulenevaid kohustusi nähtub apellandi ja vastustaja vahel
2. aprillil 2009 sõlmitud käenduslepingu muutmise kokkuleppest. Seega ei pidanud apellant esitama kohtule eraldi vastustaja kirjalikku tahteavaldust, milles vastustaja kohustus endale võtma käendusest tulenevad kohustused.
3. aprillil 2009 sõlmitud kokkulepe tuleb lugeda vastustaja kirjalikuks tahteavalduseks käenduslepingu sõlmimiseks. Kokkuleppes oli märgitud, et kokkuleppe alus on
4. mail 2007 sõlmitud käendusleping, samuti oli kirjas käenduslepingu uus tähtaeg ja vastutuse maksimaalmäär, mistõttu puudus vajadus nimetada kõiki sõlmitud lepingute numbreid, kuivõrd algses käenduslepingus oli kokku lepitud, et vastutatakse ka tulevikus tekkivate kohustuste eest; 6) pidi apellant

146 lg-st 1 tulenevalt andma vastustajale teavet põhivõlgniku kohustuste täitmise kohta ainult vastustaja nõudel. Vastustaja ei ole tõendanud, et ta oleks apellandilt nõudnud informatsiooni põhivõlgniku kohustuste täitmise kohta või, et apellant oleks keeldunud vastustajale informatsiooni andmisest. Kui vastustaja ei suuda tõendada nimetatud tingimuste täitumist, kuid kohus ikkagi tugineb informatsiooni andmise kohustuse rikkumisele, siis on tegemist TsMS 230 lg 1 ning § 436 lg 1 ja lg 2 rikkumisega. Maakohtu järeldused peavad tulenema loogiliselt hinnatud tõenditest ja kohtuotsus ei saa olla vastuoluline; 7) kui vastustajal puudus tema väidete kohaselt informatsioon, mida ta allkirjastab, siis oleks ta saanud jätta lepingu allkirjastamata. Käenduslepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel oli käendajal võimalik tutvuda

1. aprilli 2009 tarbijakrediidilepingu nr 0901020/15kt sisu ja tingimustega. Vastustaja väited selle kohta, et tema ei teadnud, millele ta alla kirjutas, on väärad. Vastustajale
2. aprilli 2009 tarbijakrediidilepingu nr 0901020/15kt koopia mitteesitamine ei muuda käenduslepingut ega selle raames sõlmitud kokkulepet kehtetuks ega tühiseks; 6 8) võimaldanuks
3. mail 2007 sõlmitud käendusleping põhivõlgnikul sõlmida apellandiga täiendavaid kokkuleppeid ka ilma, et tekkinuks vajadus käenduslepingu muutmiseks. Apellant on seisukohal, et just sellistes situatsioonides on vajalik käendajat, kes krediidilepingu muutmise kavatsusega kursis ei pruugi olla, eraldi teavitada ning teatud juhtudel võib teavitamiskohustuse täitmata jätmist lugeda pahauskseks käitumiseks. Kuivõrd käenduslepingu muutmise kokkuleppe sõlmimine toimus apellandi kontoris, siis olid vastustajal kõik võimalused olla ise aktiivne, et teada saada, miks täiendava käenduslepingu allkirjastamine vajalikuks osutus ning kas ja kuidas see mõjutab vastustaja rahalisi kohustusi. Ei ole tõendatud, et vastustaja informatsiooni ei küsinud; 9) on

§ 153

lg 1 p 1 kohaselt käenduslepingu lõppemise üheks aluseks tagatava lepingu lõppemine. Kui põhivõlgnik sõlmib krediidisaajaga uue lepingu ning krediidiandja ja käendaja vahel on sõlmitud kokkulepe ka tulevikus tekkivate kohustuste tagamiseks, siis laieneb käendaja vastutus ka uuest lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingus sätestatud tingimustel ja korras; 10) kannab tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui otsus tehakse vastustaja kahjuks, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta apellandi menetluskulud vastustaja kanda.

1. Vastustaja M. Malvinova vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei nähtu hageja esitatud tõenditest, et vastustaja oleks
2. aprillil 2009 Kohtla-Järvel allkirjastatud käenduslepingu muutmise kokkuleppe allkirjastamisega võtnud endale käendaja kohustusi, mis tulenevad
3. aprilli 2009 tarbijakrediidilepingust nr 0901020/15kt.
4. mail 2007 sõlmitud käenduslepingu punkti „Lõppsätted“ esimese lause kohaselt jõustub leping allkirjastamisest ja lõpeb käendusega tagatud kohustuste täitmisega.
5. aprilli 2009 sõlmitud käenduslepingu muutmise kokkuleppe punkti „Kokkuleppe alus“ kohaselt on poolte vahel
6. mail 2007 sõlmitud käendusleping, millega käendaja võttis krediidiandja eest vastutuse kõigi põhivõlgniku ja apellandi vahelisest krediidilepingust tulenevate nõuete täitmise eest. Kokkuleppe tekstist nähtub, et kostja 2 käendas üksnes
7. mail 2007 sõlmitud laenulepingut, kuivõrd viited muudele lepingutele puuduvad; 2) lõppes vastustaja käendus
8. mai 2007 tarbijakrediidilepingu nr 0700315/47kt täitmisega, kuivõrd vastustaja ei vastutanud muudest lepingutest tulenevate nõuete eest; 3) peab käenduslepingust vastavalt

§ 144

lg 2 mõttele tulenema, millise põhivõlgniku kohustuse täitmise eest käendaja vastutab. Juhul kui vastustaja oleks endale võtnud

1. aprilli 2009 tarbijakrediidilepingust nr 0901020/15kt tulenevaid kohustusi, pidanuks see sisalduma käenduslepingu muutmise kokkuleppes, st olema kirjalikult vormistatud; 4) tulenes hagejapoolse informatsiooni andmise kohustus
2. mai 2007 käenduslepingu punktist „Tutvumine käendusega tagatud nõuete alusdokumentidega“, mille viimase lause kohaselt edastab hageja käendajale võimalike tulevikus krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitavate krediidilepingute koopiad 30 päeva jooksul alates krediidilepingu sõlmimisest. Asjaolu, et hageja ei edastanud vastustajale informatsiooni
3. aprillil 2009 sõlmitud
4. aprilli 2009 tarbijakrediidilepingu nr 0901020/15kt kohta tõendab, et ka apellant pidas vastustajat vastutavaks üksnes
5. mai 2007 tarbijakrediidilepingust nr 0700315/47kt tulenevate kohustuste eest; 5) on õige maakohtu otsus menetluskulude kandmise osas, kuivõrd TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. 7 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Viru Maakohtu
7. jaanuari 2012 otsus tühistada osas, millega rahuldati Bigbank AS hagi osaliselt (resolutsiooni punkt 1); osas, millega jäeti rahuldamata Bigbank AS hagi M. Malvinova vastu (resolutsiooni punkt 6) ja jäeti M. Malvinova menetluskulud Bigbank AS kanda (resolutsiooni punkt 7). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab Bigbank AS hagi ja mõistab välja O. Korotkajalt ja M. Malvinovalt solidaarselt Bigbank AS kasuks 12 989,69 €, millest 6 821, 60 € oli tagastamata krediidisumma, 1 665,17 € sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 499,77 € võla sissenõudmisega seotud kulud, 341,08 € lepingu sõlmimise tasu ja 3 662,07 € sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistab ringkonnakohus välja O. Korotkajalt ja M. Malvinovalt solidaarselt Bigbank AS kasuks alates
8. augustist 2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 30, 98 % tagastamata krediidisummalt aastas.
9. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles jäeti rahuldamata AS Bigbank hagi M. Malvinova vastu (kohtuotsuse resolutsiooni punkt 6) ja jäeti M. Malvinova menetluskulud AS Bigbank kanda (kohtuotsuse resolutsiooni punkt 7) ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas.
10. Hageja ja kostja 2 vahel on vaidlus selles, kas 01.04.2009 sõlmitud kokkulepe käenduslepingu muutmise kohta tagas hageja ja kostja 1 vahel
11. aprilli 2009 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0901020/15kt tulenevaid kohustusi. 01.04.2009 kokkuleppe käenduslepingu muutmise kohta (I kd tl 15) kohaselt (jaotus „Kokkuleppe alus“) „Poolte vahel on 11.05.
12. a sõlmitud käendusleping (edaspidi nimetatud käendusleping), millega käendaja võttis krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja Olga Korotkaja (isikukood 47108082219, edaspidi nimetatud krediidisaaja) vahelisest krediidilepingu(te)st tulenevate nõuete täitmise eest.“ Viidatud sõnastuse kohaselt tugineb 01.04.2009 kokkulepe käenduslepingu muutmise kohta poolte vahel 11.05.2007 sõlmitud käenduslepingule. Nimetatud käenduslepinguga võttis käendaja endale krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja O. Korotkaja vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 0700315/47kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käesolevas lepingus toodud ulatuses. 11.05.2007 käenduslepingus oli selle tähtajaks märgitud 01.06.
13. Seega tuleneb 11.05.2007 sõlmitud käenduslepingust, et lisaks tarbijakrediidilepingust nr 0700315/47kt tulenevate kohustuste täitmise eest vastutuse võtmisega võttis kostja 2 vastutuse ka O. Korotkaja ja hageja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidlepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest. Lähtudes eeltoodust on ebaõige maakohtu seisukoht, et kostja 2 käendas üksnes tarbijakrediidilepingust nr 0700315/47kt tulenevaid kostja 1 kohustusi ning kuna need kohustused on tarbijakrediidilepingu nr 0901020/15kt eritingimuste kohaselt kostja 1 poolt täidetud, siis on käendus lõppenud. Kostja 2 ei käendanud 11.05.2007 sõlmitud käenduslepinguga üksnes tarbijakrediidilepingust nr 0700315/47kt tulenevaid kostja 1 kohustusi, vaid 11.05.2007 sõlmitud käenduslepinguga olid tagatud muu hulgas ka kostja 1 ja hageja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevad nõuded, sh ka
14. aprilli 2009 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0901020/15kt tulenevad nõuded. 8
15. Kostja 2 seisukoha kohaselt ei vastuta ta tarbijakrediidilepingust nr 0901020/15kt tulenevate kohustuste täitmise eest, sest puudub

§ 144

lg 2 kohane kirjalik käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale tarbijakrediidilepingu nr 0901020/15kt käendusest tulenevad kohustused. Üldjuhul on käenduslepingu sõlmimine vormivaba ja nimetatud üldpõhimõttest on erandiks

§ 144

lg 2.

§ 144

lg 2 kohaselt peab käendusleping või vähemalt käendajapoolne käenduslepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldus olema tehtud kirjalikus vormis, kui käenduslepingu näol on tegemist tarbijakäendusega. Antud juhul on nii käendusleping kui ka kokkulepe käenduslepingu muutmise kohta sõlmitud kirjalikus vormis ning seetõttu ei pea olema eraldi veel käendajapoolset käenduslepingu sõlmimisele suunatud kirjalikku tahteavaldust.

1. Otsustamaks, kas kostja 2 vastutab käenduslepingu ja kokkuleppe käenduslepingu muutmise kohta alusel tarbijakrediidilepingust nr 0901020/15kt tulenevate kohustuste täitmise eest, tuleb eelkõige kindlaks teha, kas käenduslepingus kokkulepitud kohustus, mille järgi käendaja vastutab muu hulgas ka kostja 1 ja hageja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest, on piisavalt määratletav. Piisav on määratlus juhul, kui käendatav kohustus on individualiseeritav selle võlgniku, võlausaldaja ja sisu osas. Piisav määratletus tulevaste nõuete puhul tähendab eelkõige seda, et tulevase kohustuse tekkimise hetkeseisuga peab olema selge, et sellise kohustuse käendamine oli hõlmatud käendaja käendustahtega lepingu sõlmimise hetkel. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on tarbijakrediidileping nr 0901020/15kt hõlmatud käendaja käendustahtega käenduslepingu sõlmimise hetkel ning seda kinnitab asjaolu, et kostja 2 kokkuleppega käenduslepingu muutmise kohta suurendas vastutuse rahalist maksimumsummat ja pikendas käenduse tähtaega. Kostja 2 kui tarbijast käendaja huvid on antud juhul piisavalt tagatud käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kokkuleppimisega.
2. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostja 2 mitteteadmist tarbijakrediidilepingu nr 0901020/15kt sõlmimisest ja selle tingimustest tõendab see, et tarbijakrediidileping nr 0901020/15kt ja kokkulepe käenduslepingu muutmise kohta sõlmiti eri linnades. Ringkonnakohus leiab, et selline maakohtu seisukoht on alusetu. Eri linnades lepingute sõlmimine ei välista seda, et kostja 2 oli käenduslepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel teadlik sellest, et kostjaga 1 sõlmiti tarbijakrediidileping nr 0901020/15kt. Kostja 2 ja hageja vahel 01.04.2009 sõlmitud käenduslepingu muutmise kokkuleppega suurendati vastutuse ulatust ja pikendati käenduslepingu tähtaega, muus osas jäi 11.05.2007 sõlmitud käendusleping muutmata. Usutav ei ole, et kostja 2, suurendades oma vastutust käendajana, ei tundnud huvi selle vastu, millest on tingitud vastutuse suurendamine. Juhul, kui kostja 2 ei soovinud oma vastutust suurendada, oleks ta võinud keelduda lepingu sõlmimisest, kuid ta ei ole seda teinud, vaid on olnud ise nõus oma vastutuse suurendamisega.
3. Iseenesest õige on kostja 2 väide, et hageja on rikkunud käenduslepingut osas, milles on hageja kohustunud edastama käendajale 30 päeva jooksul alates krediidilepingu sõlmimisest võimalikud tulevikus krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitavate krediidilepingute koopiad. Kostja 2 väitel ei ole hageja talle edastanud tarbijakrediidileping nr 0901020/15kt koopiat ning hageja ei ole tõendanud vastupidist. Samas ringkonnakohus leiab, et selline käenduslepingu rikkumine hageja poolt ei too kaasa käenduslepingu muutmise kokkuleppe tühisust, samuti ka mitte käenduslepingu tühisust.

§ 146

lg 1 kohaselt on võlausaldajal kohustus anda käendaja nõudel talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta ning juhul, kui kostja 2 vajas teavet selle kohta, miks oli vajalik sõlmida käenduslepingu muutmise kokkulepe, siis oli tal õigus vastavat teavet ka küsida. Kostja 2 ei ole menetluse kestel esitanud väidet, et hageja ei ole talle vastavat teavet andnud ega selgitanud seda, mis tingis vajaduse sõlmida kokkulepe käenduslepingu muutmiseks. 9 13.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostja 2 ja hageja ei ole käenduslepingus ega käenduslepingu muutmise kokkuleppes ette näinud, et kostja 2 vastutab üksnes juhul, kui hageja ei saa nõuet kostja 1 vastu rahuldada. Seega antud juhul vastutavad kostja 1 ja kostja 2 hageja ees solidaarselt. 14. Kuna Bigbank AS hagi O. Korotkaja ja M. Malvinova vastu tuleb rahuldada, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kosta 1 ja kostja 2 kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad menetluskulud ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja 2 kanda. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 10 Viivi Tomson