← Eesti

3-14-51372/45

Obsah (5)§ 36§ 15§ 37§ 38§ 12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 06.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51372 Hald

) § 37 mõistes kasu. Kaebajal kui raamatupidamiskohustuseta füüsilisel isikul ei olnud kohustust säilitada kulutuste tegemist tõendavaid dokumente MKS § 58 alusel.

§ 36

lg 2 ei sätesta füüsilisele isikule tähtaega tulude ja kuludega seotud dokumentide säilitamiseks. Füüsilise isiku puhul on põhjendatud lähtuda põhimõttest, et füüsilisel isikul on dokumentide säilitamise kohustus maksunõude aegumistähtaja piirides. 3) Kaebaja möönab, et seoses aastate jooksul mitmete ümberkolimistega ja elukoha muutustega ning pikaajaliste välismaal viibimistega ei ole tal säilinud kõiki XXXXXXXX XXX XXX ehitamisega seotud kuludokumente. Nimetatud asjaolu ei anna siiski alust väita, et kulutusi ei ole tehtud. Kaebaja tegi kõik endast sõltuva ja esitas maksuhaldurile nii palju kuludokumente kui võimalik, mistõttu tegi kaebaja maksuhaldurile ettepaneku tuvastada kaebaja maksukohustus (selle puudumine) MKS § 94 lg 1 alusel hindamise teel. Maksuhaldur ei lugenud peaaegu ühtegi kaebaja esitatud dokumenti ja seletust kõlbulikuks ning keeldus põhjendamatult hindamise teel maksukohustuse kindlakstegemisest. Maksuhaldur püüab sisuliselt väita, et XXXXXXXX XXX XXX kinnistu kulutusi on teinud keegi kolmas isik, kuid ei ole viidanud ühelegi asjaolule ja tõendile, mis kinnitaks nende kulude tegemist kolmandate isikute poolt. 4) Vastustaja on maksuotsust ebapiisavalt põhjendanud, motiveerides maksuotsust väljendusega „ei ole eluliselt usutav“. Samuti ei ole maksuhaldur ümber lükanud kaebaja väidet, et 3

(18)3-14-51372 IJ tellis Lätist odavamalt ehitustöid, kuna maksuotsuses ei ole põhjendatud, kui palju oleks maksnud samasuguste tööde tellimine Eestis. 5) Maksuhalduri väide maksuotsuses, et IJ ei ole esitanud maksuhaldurile mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks 160 000 USD sularahas tasumist M SIA-le, on ebaõige ja vastuoluline. Maksuotsuses on maksuhaldur ise märkinud, et „Lisaks saatis IJ esindaja JA maksuhaldurile M SIA poolt väljastatud kolm kassa sissetuleku orderit, kaks orderit on summas 50 000 USDd ning üks order on summas 60 000 USD-d. Tasujaks on kõigil kolmel orderil märgitud IJ ning aluseks on tasu ehitustööde eest XXXXXXXX XXX, Tallinn“. 6) Maksuhaldur on jätnud põhjendamatult arvestamata, et
  1. a toimus kauplusehoone renoveerimine 1998-1999 väljastatud hoonestuskava ja projekti alusel, millega oli lubatud suurendada hoone pindala kuni 550 m
  2. Maksuotsuses väljendatud seisukohta, et kulutusi tegi eeldatavasti TÜ H, ei ole põhjendatud ühegi tõendiga. Maksuhalduri väide, mille ko-haselt pidanuks kaebaja esitama tõendid, et ta on TÜ-le H kõik kulutused hüvitanud, jääb arusaamatuks, kuna kaebaja esitas tõendid, et need kulutused kandis kaebaja ise. 7) Saaremaal XXXX kinnistul paiknev suvila oli kaebaja peamine elukoht enne selle kinnistu müüki, mistõttu ei kuulu selle müügilt saadav tulu

§ 15lg 5 p 1 kohaselt maksustamisele.

Ükski maksuotsuses toodud asjaoludest ei anna alust vastupidisteks väideteks. Maksuhaldur on XXXX kinnistu ostja MK seletusi esitanud moonutatult ning hinnanud neid erapoolikult. MK ütlustest järeldub, et müügihetkel oli suvila valmis ehitatud ja selles olid kõik tingimused aastaringseks elamiseks tagatud. Asjaolu, et IJ viis mööbli ja muud esemed enne ostu ära, viitab samuti sellele, et IJ oli suvilasse toonud ka mööbli ja oma isiklikud asjad, millest omakorda saab järeldada, et ta elas enne müüki suvilas. Isiku isiklikud asjad paiknevad reeglina alati isiku peamises elukohas. Ka pidas MK võimalikuks, et suvilas võidi enne ostumüüki elada. 8) Asjaolu, et 18.05.2011 müügilepingus oli viidatud pooleliolevale suvilale, ei tõenda, et selles ei saanud aastaringselt elada. Pooleliolevaks võib lugeda ehitist ka siis, kui ehitisele oli terrass ehitamata (sellele viitas ka MK oma seletuses) või ehitisele pole veel kasutusluba antud jms. Asjaolu, et ehitus oli pooleli, tingis suures määras selle, et kaebaja elas seal Eestis viibides sees ning tegi sisetöid. 9) Maksuhaldur ei ole hinnanud naaber AR ütlusi kogumis koos teiste tõenditega. Asjaolust, et AR ei näinud kaebajat pidevalt viibimas suvemajas, ei tähenda, et see ei olnud kaebaja peamine elukoht enne kinnistu müüki. IJ ei saanud pidevalt viibida suvemajas ehk oma peamises elukohas Eestis, kuna ta viibis enamuse ajast oma äritegevuse iseloomu tõttu Eestist ära. Asjaolu, et IJ ei teinud pangakaardiga või pangaülekandega makseid praamisõidu eest, ei tõenda, et ta ei kasutanud suvilat enne müüki oma peamise elukohana. Enamuse maksetest tegi kaebaja sularahas. 10) Elukoha aadressiks XXXX kinnistu mittenäitamine tuludeklaratsioonidel ei tõenda, et IJ elukoht ei võinud olla XXXX kinnistu suvemajas. Seadus ei kohusta isikut näitama aadressiks tegelikku elukohta. Isikul võib olla mitu elukohta üheaegselt ning sel juhul ei ole vajalik iga kord näidata mitut erinevat aadressi. Tavapäraselt näidatakse isiku aadressina koht, mis on rahvastikuregistris registreeritud isiku elukohana või kuhu käib tema post vms. Notari lepingus ei oleks enam olnud põhjendatud näidata elukoha aadressiks XXXX kinnistut, kuivõrd see müüdi uuele omanikule ja sellest hetkest ei olnud IJ-l enam õigust suvilas elada ega seda kasutada. Asjaolu, millise eluaseme soetamiseks võetud laenu intresse kaebaja oma maksustatavast tulust maha arvab, ei tõenda, et kaebaja peamine elukoht 2011 alguses ei võinud olla XXXX kinnistul asuv eluruum. Kaebaja võttis eluasemelaenu XXXXXXXXXX X-XXX korteri ostmiseks ning planeeris esialgu sinna elama asuda, kuid muutunud asjaolud ei võimalda4

(18)3-14-51372 nud seda teostada. XXXX kinnistul elamist kavandades lähtus kaebaja eeldusest, et avatakse Mõntu-Ventspilsi vaheline laevaliin. Asjaolu, et laevaliini ei kavatsetud 2010 ja 2011 avada, ei olnud kaebajale tol ajal teada. Maksuhalduri väide, et kaebaja võis kasutada elukohana Tallinnas XXXXXXXXXX X-XXX korterit, on ekslik ja esitatud esmakordselt maksuotsuses. Samuti ei ole maksuotsuses viidatud ühelegi tõendile, mis seda väidet kinnitaks. Nimetatud korteris on elanud kaebaja lapsed P, K ja SJ. 11) Jääb arusaamatuks, kuidas sai maksuhaldur teha fotost, milles on toodud suvemaja vaade väljastpoolt, järeldust, et suvemaja ei ole elukohana kasutatud. Prügiveo lepingute puudumine ei tõenda, et kaebaja ei elanud suvemajas enne selle müüki. Prügiveo lepingut ei olnud sõlmitud põhjusel, et suvemaja asus suhteliselt kõrvalises piirkonnas ja majas elas kaebaja üksinda, mistõttu prügi tal eriti ei tekkinud. Prügi, mis jäi kaebajal endal kohapeal käitlemata, võttis kaebaja suvemajast ära sõites kaasa ja pani mujal konteinerisse. 12) XXXX, XXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXX kinnistule ehitamisega seonduvate kuludokumentide puudumisel tuli leida kinnistute soetusmaksumus hindamise teel. Maksuhaldur on hinnanud kinnistute soetusmaksumuse liiga madalaks ja jätnud põhjendamatult arvestamata osa kaebaja poolt esitatud tõenditest. Maksuotsuse järeldus, et TÜ H 20.11.2006 makse summas 30 433,40 krooni Leisi Vallavalitsusele ei kuulu IJ kulutuste hulka, kuna ei nähtu, et IJ oleks TÜ-le H nimetatud ülekande hüvitanud, ei ole õige ja põhjendatud. Maksuhaldur pidanuks tuvastama, kas TÜ H majandusaasta aruandes on kajastatud TÜ H võlgnevus kaebaja ees. 13) Maksuhaldur on jätnud põhjendamatult arvestamata kinnistute kulude hulka kaebaja poolt OÜ-le R tasutud 246 495 krooni vahendustasudena ning killustiku ja kruusa eest. Maksuhaldur on asjakohatult sidunud nende kulude tegemise usaldusväärsuse varasema perioodi ja teise kohtuasja asjaoludega. Teises kohtuasjas ei ole kohtuotsus jõustunud. 20.01.2014 eriarvamusega esitas IJ maksuhaldurile lisaks OÜ R orderi nr 103, mille alusel on IJ tasunud 01.03.2003 OÜ-le R 93 200 krooni tislerimaterjali eest (Omatalo elamule). Ka seda ei ole maksuhaldur pidanud usaldusväärseks samadel põhjustel. Selline tõendite hindamine ei ole õiguspärane. Maksuhaldur on põhjendamatult jätnud arvestamata kaebaja maksed OÜ-le M. Ekslik on maksuhalduri seisukoht ja järeldus, et kui 245 000 krooni tasumine OÜ-le M toimus tasaarvestuse korras, siis ei ole tegemist tasumisega kaebaja poolt. Antud juhul võis tasaarvestus olla tehtud ka suulises vormis (lepinguvabaduse põhimõte) ja tasaarvestuseks piisab ühe poole sellekohasest avaldusest (võlaõigusseaduse § 197 lg 1 ja 2 ning § 198). Maksuotsuses toodud asjaolude põhjal ei ole võimalik teha järeldust, et IJ ei ole teinud 245 000 krooni suurust kulutust M OÜ-le ning ei ole teinud tasumisi ka R OÜ-le. Tegemist on tõendamata kahtlusega, millega ei saa maksu määramist faktiliselt motiveerida. 3. Maksu- ja Tolliamet palus 11.08.2014 vastuses jätta kaebus rahuldamata. 1) Vastustaja on maksumenetluses tuvastanud ja maksuotsuses põhjendanud, et kaebaja jättis XXXXXXXX XXX XXX ja XXXX, XXXXXXXXXX ning XXXXXXXXXX kinnistute võõrandamisel teadlikult ja tahtlikult tulu deklareerimata ning tasumata, mistõttu kuulub kohaldamisele 5 aastane aegumistähtaeg. 2) Kaebajal ei saanud olla veendumust selles, et XXXXXXXX XXX XXX võõrandamisest kasu ei teki, sest kaebajal puudusid arvestus ja tõendid, mis kinnitavad kulude kandmist, mille mahaarvamise õigus on vaid juhul, kui on täidetud

§ 36lg-s 2, § 37 lg-s 1, § 38 lg-s 1 sätestatud eeldused. Deklaratsioonide esitamisel oli kaebaja teadlik, et tal puuduvad vastavad dokumendid. 5

(18)3-14-51372 Kaebaja ei ole täitnud maksumenetluse kestel kaasaaitamiskohustust ning tõendamiskoormus ei ole üle läinud vastustajale. Maksumenetluses ei ole võimalik arvestada asjaoludega, mis on teada üksnes kaebajale endale. Vastustaja on hinnanud kaebaja väidete elulist usutavust. Kuigi füüsilisel isikul ei ole kohustust pidada oma tulude ja kulude kohta raamatupidamisarvestust, peab füüsiline isik maksustamisperioodidel toimunud laekumiste ja väljamaksete kohta talletama teavet, mille alusel saaks maksuhaldur kontrollida deklareeritud andmete õigsust. Ei saa nõustuda kaebajaga, et füüsilisel isikul on dokumentide säilitamine vajalik vaid maksunõude aegumistähtaja piirides. XXXXXXXX XXX XXX kinnistu puhul ei ole tuvastamist leidnud, et maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud. Kaebaja on esitanud tõendid, mis ei kinnita kulude kandmist tema poolt, vaid kolmandate isikute poolt, mistõttu ei saa MKS § 94 lg 1 alusel viia läbi hindamist. Maksuotsuses sisalduvad motiivid, miks maksuhaldur ei pidanud võimalikuks maksukohustuse kindlakstegemist hindamise teel. Vastustajal ei ole kohustust tõendada, et kinnistule tegi kulutusi kolmas isik. Tõendid ei kinnita, et kaebaja on XXXXXXXX XXX XXX kinnistuga seoses kulusid kandnud. 3) Kaebaja ei kasutanud vahetult enne müüki XXXX kinnistul paiknevat pooleliolevat suvilat oma elukohana, mistõttu puudub tal õigus maksuvabastuse kohaldamiseks.

§ 15

lg 5 p 1 annab isiku elukohale kitsama tõlgenduse kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14, kuna eeldab isiku mitme elukoha puhul faktiliste asjaolude põhjal isiku tegeliku elukoha kindlakstegemist. Vastasel juhul tekiks isikul õigus ise otsustada enda maksuvabastuse üle, mis ei saa aga olla kooskõlas maksuvabastuse eesmärgiga. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks suvila kasutamine peamise elukohana, näiteks lepinguid teenuste osutajatega ja eluks vajalike kulutuste tegemist väidetavas elukohas. Vastustaja on oma tõendamiskoormuse täitnud, mistõttu on tõendamiskoormus läinud üle kaebajale. Vastustaja on hinnanud MK seletusi erapooletult ja objektiivselt. Mööbli ja muude isiklike esemete äravedu enne müüki ei kinnita, et kaebaja oleks suvilas elanud alaliselt. 4) XXXX, XXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXX kinnistute osas on vastustaja tuvastanud õiguspäraselt kinnistute soetusmaksumuse hindamise teel. Ei saa nõustuda kaebajaga, et TÜ H poolt kantud kulu summas 30 433,40 krooni Leisi Vallavalitsusele tuleks lugeda kaebaja kuluks, sest ei ole tõendatud, et kaebajal oleks olnud TÜ H vastu nõue, mis vähenes selle summa tasumisel ning oli seotud kinnistute ostu-müügi tehinguga. Kaebaja suhtes ei kuulu nimetatud kulu mahaarvamisele, kuna on täitmata

§ 36lg 2, § 37 lg 1, § 38 lg 1 sätetest tulenevad tingimused.

OÜ R kuludokumente ei saa pidada usaldusväärseteks tõenditeks. Vastustajal on põhjendatud kahtlus, et nimetatud dokumendid loodi tagantjärele. Ajavahemikul 20.07.2000 kuni 28.11.2007 oli kaebaja OÜ R seaduslikuks esindajaks ning ajavahemikul 28.11.2007 kuni 07.12.2010 ainuosanikuks. OÜ-le M tehtud makseid ei saa samuti arvestada tõendina kinnistutele tehtud kulude kohta. Kaebaja, olles OÜ M ainuke juhatuse liige, osanik, likvideerija ja dokumentide hoidja, ei ole esitanud OÜ M majandusaasta aruandeid alates 2005. a. Kaebaja väidete kohaselt tegeles OÜ M põhiliselt kinnisvara arendamisega Läti Vabariigis. Tulenevalt asjaolust, et kaebajale väidetava teenuse osutamise kohta on arveid esitatud kokku summas 245 000 krooni, kohustus käibemaksukohustuslaseks registreerimiseks alates summas 250 000 krooni, on ebamõistlik, et kinnisvara arendamist summas 5000 krooni saaks pidada OÜ M põhiliseks majandustegevuseks, mida väidetavalt arendati Lätis. 5) Vastustaja ei ole asunud kohtumenetluses maksuotsust täiendavalt põhjendama, kuna on tuginenud samadele tõenditele, mille alusel maksuotsus on tehtud. Vastustaja kohustus ei ole tõendada TÜ H poolt kaupluse ehitamise kulude kandmist, vaid tuvastada, kas kaebaja on esitanud deklaratsioonis õigeid andmeid ja kas puudub alus maksusummade määramiseks. 6

(18)3-14-51372 Kaebaja seisukoht, et vastustaja pidanuks tuvastama tegeliku kulutuste tegija, on ekslik, kuna maksumenetluse uurimisprintsiip ei ole sedavõrd laiaulatuslik, et paneks olukorras, kus kaebaja ei ole enda väiteid piisavalt tõendanud, tõendamiskoormuse vastustajale. 4. Tallinna Halduskohus jättis 26.01.2015 otsusega IJ kaebuse rahuldamata. 1) MKS § 58, mis näeb ette dokumentide 7-aastase säilitamise kohustuse, ei tähenda, et isikul oleks keelatud dokumente kauem säilitada või esineks kohustus 7 aasta möödumisel dokumendid hävitada.

§ 37

lg 1 ja § 38 lg 1 sätestavad alates

jõustumisest 01.01.2000 isiku õiguse arvestada vara võõrandamisest saadud kasust maha vara müügi ja parendamisega seotud dokumentaalselt tõendatud kulud. Kaebajal oli võimalik oma tegevus kujundada nii, et omal valikul säilitada kinnistutega seotud kuludokumendid. Kui kaebaja ei ole säilitanud dokumente, mille alusel oleksid parendamiseks tehtud kulud dokumentaalselt tõendatavad, ei lähe sellega tõendamiskoormis vastustajale üle, vaid tõendamata kulud tuleb jätta arvesse võtmata. 2) XXXXXXXX XXX kinnistu osas on kaebaja seisukohal, et oli veendunud, et ei saanud maksustamisperioodil maksustatavat tulu, kuna soetamismaksumus, sh parendamiseks ja täiendamiseks tehtud kulutused ületavad müügihinda. Täiendavate kulude kohta on kaebaja esitanud M SIA kolm kassa sissetulekuorderit kogusummas 160 000 USD. Ka on kaebaja esitanud tšekid kulutuste kohta aastatel 1996-1997. Maksuhaldur on erinevaid asjaolusid kogumis hinnates piisavalt põhjendanud kahtlust, et tööde tegemine XXXXXXXX XXX kinnistul ei ole kaebaja väidetud viisil eluliselt usutav. Kauplusehoone ehitamiseks tehtud kulutuste kohta on kaebaja esitanud sularahaorderid, ehituslepingu ning tööde üleandmise ja vastuvõtmise akti. Maksuhaldur on aga ammendavalt selgitanud maksuotsuse lk 4-15, miks neid tõendeid ei saa kõiki asjaolusid arvestades pidada usaldusväärseks ning kohus nõustub nende põhjendustega. Juba ainuüksi asjaolud, et kaebaja tellis töid tundmatult ja ehitustegevusega mittetegelevalt Läti firmalt, kaebaja ei avaldanud andmeid, mis võimaldaks töötanud isikuid tuvastada, ei ole selgelt tuvastatav, kas ja millist projekti ehitustöödel üldse kasutati ning ei ole tõendatud, et väidetavalt tasutud sularaha üldse olemas on, muudavad kaebaja vastupidised selgitused eluliselt mitteusutavaks. Sellisel määral vastuoluliste ja väheusutavate asjaolude kokkulangemine ühe tehingu raames muudab eluliselt mitteusutavaks, et tegelikult toimusid tehingud kaebaja kirjeldatud viisil. Ka siis kui pidada võimalikuks, et Läti ehitusfirma oli märkinud registrisse tegevusalad, mis ehitusega ei seondu, ei kõrvalda see muid vastuolusid, sh neid, mis seonduvad ettevõtte lühiajalise registreerimisega ja sellega, et lisaks lepingule ja aktile puuduvad tööde tegeliku tegemise kohta muud dokumendid, sh töötajate andmed. Olukorras, kus tööde ja kulutuste tegemise kohta on tõenditeks üksnes leping, akt ja sularaha orderid, kuid ei ole eluliselt usutavalt tõendatud tööde tegemine, tööde aluseks oleva projekti soetamine ega ka makstud sularaha olemasolu, on maksuhaldur õigustatult jätnud sularahaorderid kõrvale.

§ 38

lg 1 säte ei tähenda seda, et maksuhaldur ei võiks isiku esitatud dokumentaalseid tõendeid teiste asjaolude avaldudes kõrvale jätta ega nende õigsuses kahelda. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud maksuhaldur ka põhjendama, kui palju oleks maksnud samade tööde tellimine Eestist. Kaebaja väitel kasutas ta Läti firmat, kuna see oli odavam. Samas on kaebaja kinnitanud, et töötasid Eesti mehed. Neist väidetest koosmõjus tuleneb, et teenuse väidetav odavus ei tulnud odavama tööjõu kasutamisest ning õige on ka maksuhalduri järeldus, et sellisel juhul pidid kaasnema suuremad vahenduskulud, kui Läti firma pidi Eesti kliendile vahendama Eestis töötavaid töölisi. Kaebaja ei ole ka täitnud kaasaaitamiskohustust ega ole maksuhaldurile avaldanud andmeid objektil töötanud isikute kohta. Sellega on kaebaja takistanud vastustajal uurimiskohustuse täitmist. 7

(18)3-14-51372 Kuna hoone ehitamine iseenesest ei ole vaidluse all, on maksuhaldur maksuotsuse lk-del 7-11 põhjendanud, miks ta leiab, et tõenäoliselt kandis hoone renoveerimisega seotud kulutused TÜ H. Kaebaja väited, et XXXXXXXX XXX XXX ehitusprojekti TÜ H ei tellinud ja TÜ selle eest ei tasunud, on maksuotsusega ümber lükatud (lk 6) ja kohus neid põhjendusi ei korda. Ka on maksuotsuse lk-del 8-9 piisavalt põhjalikult motiveeritud, miks ei saa TÜ H bilansis nähtuva lõpetamata ehitusena käsitada üksnes 1996. a kontorihoonet või XXXXXXXX XXX XXX ja XXX ehitustöid. Sealjuures kasutas TÜ H XXXXXXXX XXX XXX hoonet oma äritegevuseks, mistõttu võib selle ehituskulude ja muude sarnaste kulutuste kajastamine maksuarvestuses ja bilansis olla põhjendatud. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et TÜ H kulutused XXXXXXXX XXX XXX hoonele oleks kaebaja TÜ-le hüvitanud. Kuigi kaebaja leiab, et maksuhalduri käsitletud asjaolud kogumis ei tõenda seda, et kaebaja neid kulutusi ei teinud, on kohtu hinnangul maksuhaldur oma seisukohta ammendavalt põhjendanud ning seega on kaebajale läinud üle tõendamiskoormis tõendamaks, et maksusumma on määratud valesti. Kohus nõustub maksuotsuses toodud seisukohaga, et hindamine ei ole võimalik, kui puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja vastavaid kulutusi tegi. Vaidluse all ei ole küll hoone renoveerimine, milleks eelduslikult pidi keegi kulutusi tegema, kuid puuduvad tõendid, mille alusel oleks võimalik kulutuste tegemine omistada kaebajale (

§ 37lg 1 ja § 38 lg 1).

Kohus nõustub maksuhalduriga, et olukorras, kus kaebaja ise on selgitanud, et tal puuduvad kulutusi tõendavad dokumendid ja/või ka selliste dokumentide säilitamise kohustus, ei saanud tal tekkida veendumus maksustatava tulu puudumise kohta. Tahtluse sisustamisel tuleb kohtupraktika kohaselt lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg-st 5, mille kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine. Isiku tahtlus ei pea olema suunatud sellele, et tagajärg oleks õigusvastane, vaid et selline tagajärg saabuks. Tahtluse esinemise kohta on harva võimalik leida otseseid kirjalikke või isikute ütlustel põhinevaid tõendeid ning seetõttu tuleb tahtluse hindamisel lähtuda enamasti tõendite kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist. Füüsilisel isikul on kohustus esitada tuludeklaratsioonis õiged ja täielikud andmed. Seega ka suvaliste ja kontrollimata andmete esitamine on tahtlik tegevus. Ka kaebaja käitumine maksumenetluses, valikuliselt tõendite esitamine ja seletuste andmine ning vastuolulised väited ei veena kohut, et tegemist oli üksnes hooletusega andmete esitamisel. 3)

§ 15

lg 5 p 1 mõistes võib isikul olla küll mitu alalist või peamist elukohta, kuid sellest sättest tuleneva maksuvabastuse kohaldamise põhiliseks eelduseks on asjaolu, et isik kasutas nimetatud kinnisasja reaalselt oma elukohana enne selle võõrandamist. Juhul, kui maksumaksjal on küll soov eluruumi oma peamise elukohana kasutada, kuid esinevad seda takistavad asjaolud ning tegelikkuses ei ole olnud isikul võimalik eluruumi kuni võõrandamiseni oma elukohana kasutada, ei kuulu

§ 15

lg 5 p-st 1 tulenev maksuvabastus kohaldamisele (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjas nr 3-09-2707 ja nr 3-09-509 ning Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-2-09). Käesoleval juhul ei saa kaebaja enda väidetest ja ka vaidemenetluses esitatud dokumentidest ning muudest asjaoludest teha järeldust, et kaebaja elas reaalselt XXXX kinnistul ning määratles seda ka oma peamise ja püsiva elukohana enne kinnistu müüki. Kaebuses on kaebaja esitanud suvilas elamise kohta samad vastuväited, millele maksuhaldur on juba maksuotsuses vastanud. Kohus nõustub maksuotsuses toodud seisukohtadega ega korda neid HKMS § 165 lg 2 alusel. Maksuotsuses ei ole leitud, et suvilas ei oleks võimalik üldse (ajutiselt) ööbida. Samuti on maksuhaldur möönnud, et on võimalik, et kaebaja kasutas suvilat suvituskohana või tegi seal mingil ajal ehitustöid. Ka on võimalik, et kaebajal oli soov kunagi kinnistule elama asuda. Nimetatud asjaolud ei võimalda käsitada suvituskohta kaebaja elukohana kinnistu võõranda8

(18)3-14-51372 mise ajal. Seetõttu ei pidanud maksuhaldur tuvastama, et suvila oli muu isiku kasutuses, kuna suvila võib olla ka kasutamata või üksnes suvituskoht, mitte alaline elukoht. Mõningad asjaolud üksikuna ei võimalda tõsikindlalt väita, et kaebaja XXXX kinnistut oma elukohana ei kasutanud. Tõendid kogumis kinnitavad aga seda, et kaebaja ei kasutanud XXXX kinnistut oma elukohana. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja elukohaks oli XXXX kinnistu, kui kaebaja ei ole seda üheski dokumendis enda elukohana kajastanud, sh teenusepakkujatega sõlmitud lepingutes, tuludeklaratsioonis või rahvastikuregistris. Kaebaja on ise avaldanud intresse deklareerides, et tema elukohaks on Jalaka kinnistu Harku vallas või korter XXXXXXXXXX tänaval. Olukorras, kus isik kasutab igapäevaselt kaardimakseid teenuste ja kaupade eest tasumisel, ei ole eluliselt usutav, et nimelt oma tegeliku elukoha lähistel kaebaja kordagi kaardimakset ei kasuta, vaid arveldab üksnes sularahas. Ka ei nähtu, et kaebaja oleks tasunud ülekannete või kaardiga praamisõidu eest ega ole soovinud enda registreerimist püsielanikuna. Isegi olukorras, kus isik viibib tihti välislähetustel, on tavapärane, et isik soovib siduda end oma püsiva elukohaga ja saada sellega seonduvaid soodustusi, samuti seda, et tema post saabuks nimelt tema elukoha aadressile ehk kohta, kus isik välislähetuste väliselt kõige sagedamini viibib. Ei ole eluliselt usutav, et kui kaebajale selgus, et tal on välislähetuste tõttu vaja viibida tihti Eestist eemal, kuid Mõntu laevaliini ei avata juba 2009. a-l, jätkas kaebaja siiski logistiliselt ebamugavat viisi välislähetustel käimisel. Nähtuvalt kaebaja poolt erinevatele isikutele esitatud aadressidest, oli kaebajal sel ajal mitu kinnistut Harjumaal, sh Tallinnas, mille suhtes selliseid logistilisi ebamugavusi ei kaasnenud ja mille lähistel on teinud kaebaja pidevalt mitmeid kaardimakseid, sh osalenud spordiklubi tegevuses. MK ega AR ütlused ei lükka maksuhalduri järeldusi ümber ega kinnita, et kaebaja tegelikuks elukohaks oli XXXX kinnistu. 4) Kuna XXXX kinnistu kasutamine kaebaja elukohana ei leidnud tõendamist, kontrollis maksuhaldur, mis oli XXXXXX küla kolme kinnistu soetamismaksumus. Maksuhaldur tuvastas, et kaebaja on teinud kinnistutele arvete alusel kulutusi 555 019 krooni ulatuses ja hindamise teel tuvastatult kulutusi summas 399 913,70 krooni. Kaebaja leiab, et maksuhaldur oleks pidanud tuvastama, kas TÜ H majandusaasta aruandes on kajastatud TÜ H võlgnevus kaebaja ees. Kaebaja on vastava väite esitanud alles kohtumenetluses. Juba kontrollaktis leidis maksuhaldur, et TÜ H kulude hüvitamist kaebaja poolt ei nähtu dokumentidest. Kaebaja ei ole sellele väitele eriarvamuses vastanud. Kuna TÜ H ja kaebaja vahelised suhted, sh kaebaja poolt TÜ-le antud laenud on kaebaja mõjupiirkonnas, oleks vastava teabe pidanud esitama maksuhaldurile eelkõige kaebaja ise. Seda teavet esitamata jättes on kaebaja vähemalt raskest hooletusest jätnud kasutamata võimaluse õigeaegselt maksukohustuse vähendamiseks (MKS § 102 lg 1 p 2 ja § 150 lg 1) ning neid väiteid ei saa kohus enam kohtumenetluses arvestada. Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja selgelt selgitanud, millises majandusaasta aruandes vastavad andmed avalduvad ja kuidas maksuhaldur oleks pidanud võla vähenemise tuvastama. Nähtuvalt

§ 38

lg 1 sõnastusest saab soetamismaksumuse arvestamise puhul võtta arvesse üksnes maksumaksja, mitte aga mõne teise isiku poolt vara parendamiseks tehtud kulutusi (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-3-1-51-12). Seejuures on soetusmaksumuse tõendamiskohustus pandud maksumaksjale. Seega ei saa arvestada kinnistu soetamismaksumusse kulusid, mille kandmist kaebaja tõendanud ei ole. 5) OÜ R 01.10.2001 orderi ja 28.09.2002 orderi sisuks on kinnistu ostu vahendamine ja detailplaneeringu vahendamine. Äriregistri andmetel oli kaebaja sel ajal nii OÜ R juhatuse liige kui ka ainuosanik ja ainus töötaja. Sellest tuleneb, et kaebaja tegi ise OÜ R nime all tööd, mille kaebaja siis väidetavalt eraisikuna omandas. Maksuhaldur on õigustatult seadnud sellise 9

(18)3-14-51372 tehingu olemasolu kahtluse alla, kuna selle tehingu tõendamiseks on esitatud üksnes sularahaarve ning puuduvad andmed lepingu, arve või sularaha tasumise kohta. Samuti ei ole usaldusväärselt tuvastada sellise tehingu tegemist, kus isik teeb suulise tehingu iseendaga, olles ühe poole esindaja, sest isikul on võimalik sellise lepingu olemust tagantjärele oma tahte ja vajaduste järgi sisustada. Muu hulas on need orderid esitatud alles 16.12.2013 eriarvamuses ning varem ei ole kaebaja selliste kulutuste olemasolule tuginenud. Koosmõjus sellega, et nende orderite andmine on ainuisikuliselt kaebaja kontrolli all, vähendab nende dokumentide olemasolu ilmnemine nii hilja maksumenetluses tõendite usaldusväärsust. Kaebaja ei ole selliste tõendite olemasolule varem tuginenud, kuigi oleks pidanud isikliku seose tõttu selliste dokumentide olemasolule viitama oluliselt varem. Kohus nõustus maksuhalduriga ka osas, et kaebaja ja OÜ R vahel toimunud tehingute usaldusväärsuse hindamisel saab maksuhaldur tugineda ka varasemates maksuotsustes tuvastatule. Maksuotsuse sissejuhatusest nähtub, et maksuhaldur kontrollis algselt kaebaja kinnisvara võõrandamise tehinguid aastatel 2007-2008 ja tegi 26.06.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/6894-34. Kaebaja varasem käitumine, esitades kinnisvara võõrandamise tehingute kohta ebausaldusväärseid dokumente, vähendab oluliselt ka sama äriühingu väljastatud dokumentide usaldusväärsust käesolevas maksuasjas. 6) Maksuhaldur on ära näidanud, miks ei saa pidada M OÜ dokumentide alusel kulude tegemist dokumentaalselt tõendatuks. Maksuhalduri põhjendused on asjakohased ja piisavad ning seega on läinud tõendamiskoormus üle kaebajale. M OÜ äriregistri andmetest nähtub, et äriühingu ainukeseks juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks on kaebaja. Seega sarnaselt OÜ-ga R tehtud tehingutele on kaebaja teinud enda sõnade kohaselt tehingu suuliselt iseendaga. Kuna sellise tehingu olemasolu ja sisu on kaebajal võimalik tagantjärele oma tahte ja vajaduste järgi sisustada, ei saa üksnes kaebaja kinnitust tasaarvestuse toimumise kohta pidada usaldusväärseks kinnituseks.

§ 38

lg 1 kohaselt on soetusmaksumuses arvestatavad üksnes dokumentaalselt tõendatud kulutused. Tasaarvestuse tegemine ei ole dokumentaalselt tõendatud. Ka on tasaarvestuse tegemine vastuolus sellega, et maksuhaldurile on esitatud sularahaorder, mis peaks olema seotud sularahas tasumise, mitte kaebaja väidete kohaselt mingi töö vastutasuna tegemisega. Olukorras, kus ühelt poolt kaebaja eitab sularahaorderite alusel sularahas tasumist, teisalt ei ole ka tasaarvestus sisuliselt ühegi dokumentaalse tõendiga tõendatud, ei saa kinnistu parendamiseks kulutuste tegemist lugeda dokumentaalselt tõendatuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. IJ palub 25.02.2015 apellatsioonkaebuses (täiendatud 10.03.2015) halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. 1) Kohus on kohaldanud vääralt tõendamiskoormust. MTA ega kohus ei ole kuulanud tunnistajatena üle M SIA juhatuse liikmeid, kuigi nende info on Läti äriregistrist avalikult kätte saadav. Seega lasus MTA-l jätkuvalt kohustus tõendada, et M SIA-le tehtud makseid ei toimunud. Kuivõrd MTA pole kogunud kogu vajalikku infot ja tõendeid, vaid on tuginenud üksnes oletustele, siis ei ole tõendamiskoormus läinud üle kaebajale. MTA ega kohus pole usutavalt põhjendanud, miks ei ole usutav, et kaebaja teenis 1990-ndatel aastatel välismaal tulu, mille eest teostati ehitustöid. On üldteada, et 1990-ndatel ei olnud levinud elektroonilised maksevahendid. Kui raha hoitakse sularahas, siis on selle säilimise tõendamine võimatu. Samuti on ebamõistlik, et kaebaja peaks tõendama ligi 20 aastat tagasi välismaal tulu teenimist. Seetõttu ei tohiks tõendamiskoormus lasuda kaebajal, vaid see peaks olema MTA-l.

§ 37

lg 1 ja § 38 lg 1 sätestavad üksnes, milliseid kulutusi on lubatud arvestada vara võõrandamisel tekkiva tulumaksukohustuse suuruse määramisel. Need sätted ei reguleeri tõendamiskoormuse jaotust poolte vahel. 10

(18)3-14-51372 2) Kohus on alusetult jätnud tõendid kogumata. Kaebaja soovis tõendada kaebuses viidatud asjaolusid m.h PJ, KJ, AG, MK ja VD ütlustega. Halduskohus jättis 04.11.2014 määrusega ja ringkonnakohus 16.10.2015 määrusega tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata. Maksuseadus ei defineeri tahtluse ja hooletuse sisu. Seega tuleks kohaldada VÕS-s sätestatut. Tõlgendades MKS § 102 lg 1 p 2 koos VÕS § 104 lg-tega 3-5 tuleb uued tõendid jätta kohtumenetluses arvestamata, kui käibes vajaliku hoole järgimise korral pidanuks kaebaja esitama MTA-le maksumenetluse käigus tunnistajate andmed. Hoolsuskohustus hõlmab kohustust esitada tunnistajatena üksnes isikuid, kelle võimekuses asjaolusid tõendada on kaebaja veendunud. Kaebaja viibis pidevalt välismaal, seega oli oluliselt raskendatud eri isikutega suhtlemine ning maksumenetluse kohalt oluliste asjaolude väljaselgitamine. Kaebaja sai lõplikult teada, et taotletud tunnistajad teadsid käesolevas asjas tähtsust omavaid asjaolusid, alles pärast eriarvamuse esitamist MTA-le. Samuti uskus kaebaja, et teised MTA-le esitatud tõendid on piisavad tõendamiseseme tõendamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja teadlikult ega hooletusest viivitanud tunnistajate andmete esitamisega MKS § 102 lg 1 p 2 mõttes. MKS § 102 lg 1 p-d 1 ja 2 sätestavad seejuures MTA ja kaebaja ebavõrdse kohtlemise kohtumenetluses, mis riivab kohtukaebeõigust, õigust ausale kohtumenetlusele ning võrdse kohtlemise põhimõtet. MKS § 102 lg 1 p 2 on põhiseadusega vastuolus ulatuses, milles see piirab maksukohustust vähendavate tõendite esitamist, võrreldes maksukohustust suurendavate tõendite esitamisega. 3) Kaebaja ei ole rikkunud dokumentide säilitamise kohustust. MKS § 56 lg-st 2 ja §-st 58 tulenev kohustus säilitada dokumente seitse aastat kehtib üksnes raamatupidamiskohustuslastel ning mitte kaebajal. Kaebaja poolt dokumentide säilitamise kohustust reguleerib üksnes

§ 37

lg 1, mis näeb ette maksumaksja kohustuse omada maksu deklareerimise hetkel kulude kohta käivaid dokumente. Isegi kui eeldada, et kaebaja pidanuks dokumente säilitama kuni maksunõude aegumistähtajani, siis ei saa eeldada, et enda arvates korrapäraselt kohustusi täitnud isik peaks neid säilitama pärast MKS § 98 lg-s 1 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega. Samale seisukohale on asutud ka

kommenteeritud väljaandes. Kulutusi kinnitavad dokumendid pole ühtlasi säilinud tulenevalt vääramatust jõust. Nimelt toimus 03.03.2009 vargus ja sissemurdmine Jalaka tallu, kus asusid ka vastavad dokumendid. Varguse tulemusena on kadunud ka eelpool nimetatud dokumendid. Varguse toimumist kinnitab Politsei- ja Piirivalveameti teatis. Kaebaja on sissemurdmisest MTA-d ka varem teavitanud. Kuivõrd kaebajal pole kohustust säilitada kõiki käesolevas asjas tähtsust omavaid tõendeid ning need dokumendid pole ka säilinud, siis pidi MTA kasutama maksusumma määramise aluseks olevate asjaolude tuvastamiseks hindamist. Olukorras, kus MTA pole kogunud kõiki vajalikke andmeid ja tõendeid maksusumma määramiseks, on MTA kohustus tõendada, et kaebaja tuludeklaratsiooni andmed on ebaõiged, mitte vastupidi. 4) Kaebaja tõendid kinnitavad M SIA-lt teenuste tellimist 160 000 USD eest. Kaebaja on MTA-le selgitanud, kuidas ta leidis tööd teostanud Läti ühingu ning et lepingu sõlmimise aluseks oli odavam hind. MTA ja halduskohus on ehituslepingus märgitud hoone hinna ja ehitustöö maksumuse kahtluse alla seadnud, tuginemata ühelegi tõendile või loogilisele argumentatsioonile. Asjaolu, et Läti ühing kasutab Eesti töötajaid, ei tähenda, et töö ei saa olla odavam. Tööde teostamise perioodil oli Läti ehitusturg madalseisus, mistõttu nõustusid Läti ühingud madalama kasumiga kui Eesti ühingud. Samuti on üldteada, et Eestis toimunud ehitushangetel on Läti ettevõtted teinud oluliselt paremaid pakkumisi, võrreldes Eesti ettevõtetega. Ebamõistlik on, et kaebaja peaks tundma ehitusobjektil töötavaid inimesi. Põhjendamata on, miks tuleks pidada kinnistule tehtud kulude kandjaks TÜ-d H. Kohus ja MTA on asunud vääralt seisukohale, et aastatel 1996-1997 tehtud kulutusi ei saa arvestada, sest kinnistu müümise ajaks oli vastav hoone lammutatud.

§ 37lg 1 ja § 38 lg 1 eesmärgiks on tagada, et isik ei peaks tasuma tulumaksu summalt, mida on vastavasse kinnistusse paigutatud. Seega ei ole 11

(18)3-14-51372 tähtsust, kas antud parendus on säilinud müügi hetkeks. Eeltoodust tulenevalt ei ole M SIA-le tehtud kulutuste mittearvestamine põhjendatud. 5) Kaebaja tõendid kinnitatavad tema elamist XXXX kinnistul. Halduskohus on tõendeid vääralt hinnanud. Kuivõrd kaebaja viibis pidevalt Eestist eemal ning tal puudus pidev ligipääs postkastile, siis on kaebaja märkinud kontaktaadressiks pereliikmete aadressi. Ka Riigikohus on asjas nr 3-3-1-51-12 tehtud otsuses asunud seisukohale, et näiteks füüsilise isiku tuludeklaratsioonis märgitud aadress pole käsitatav tõendina isiku elukoha kasutamise kohta, vaid see aadress on pigem kontaktaadress maksuhalduriga suhtlemisel. Samas otsuses on Riigikohus selgitanud, et eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse kasutamine ei ole siduv kinnisasja müügi maksuvabastusele. Mõiste "eluase" on laiema sisuga kui "elukoht" ja hõlmab ka sellist eluruumi, mida konkreetne isik ei kasuta alaliselt või peamiselt elamiseks. Seega on asjakohatud halduskohtu ja MTA viited eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse kasutamisele. Väide, et kaebaja oleks pidanud Saaremaal Leisi vallas kasutama kaardimakseid, pole samuti eluliselt usutav. Antud piirkonnas ei ole praegu ega olnud ka varem kaardimaksed levinud. Igas külapoes ei ole võimalik tasuda ostude eest kaardiga. Arvestades piirkonna eripära, on tavapärane, et igapäevakulutused kantakse sularahas. Kaebajal puudus vajadus erinevate soodustuste järele, mistõttu ei pidanud kaebaja vajalikuks enda registreerimist Saaremaa elanikuks. Ka seisukohad XXXX kinnistu logistilisest ebamugavusest on asjakohatud. Käesolevas menetluses on tõendatud, et kaebaja viibis tihti välismaal, s.h peamiselt Lätis. Tulenevalt oma kiirest elutempost, oligi kaebaja parimaks elukohaks kärast ja mürast eemal asuv maamaja. On tõsi, et kaebaja on käinud ka Harjumaal, ent üksnes see ei saa tõendada, et kaebaja elas püsivalt Harjumaal. Halduskohus ja MTA on vääralt hinnanud AR ütlusi. MTA ja kohtu loogika kohaselt võib järeldada, et kui üks naaber ei lävi teise naabriga ning nad ei näe üksteist igapäevaselt, siis järelikult kumbki ei ela nende nimetatud elukohas. Tõendi puudumisest ei saa järeldada, et vastupidine on tõendatud. 6) Kaebaja ei jätnud tahtlikult makse maksmata, mistõttu on maksusumma määramise tähtaeg möödunud. Halduskohus on justkui seisukohal, et MKS § 98 lg-s 1 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg on alati kohaldatav, kui maksusumma jäetakse tahtlikult maksmata või kinni pidamata, sõltumata sellest, kas maksukohustuslane teadis või pidi teadma, et tasumata jätmiseks puudub alus. Selline käsitlus muudab MKS § 98 lg 1 ls 1 rakendamise sisuliselt võimatuks. Ka Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-43-14 selgitanud, et maksukohustuslase tahtlus on seotud nii teadlikkusega käitumise õigusvastasusest kui ka sellise tagajärje soovimisega. Seega tuleb aegumistähtaja kindlaksmääramisel tuvastada, kas kaebaja teadis, et maksusumma tasumata jätmine oli õigusvastane. Halduskohus on põhjendanud kaebaja tahtlikku tegevust üksnes läbi kohtu- ja maksumenetluse käigu ning MTA tegevusele kaasaaitamise. MKS § 98 lg 1 kohaldamiseks on aga vaja hinnata kaebaja tahtlikkust maksudeklaratsiooni esitamise hetkel. Isegi kui kaebaja ei suuda enam käesoleval hetkel tõendada asjaolusid, millele ta tugines tuludeklaratsiooni koostades, siis ei saa sellest järeldada, et tal oli algusest peale soov vältida maksude tasumist. Dokumentide mittesäilimisest ei saa järeldada kaebaja tahtlikkust. Täiendavalt on ka Riigikohus asjas nr 3-3-1-38-12 asunud seisukohale, et üksnes maksuhalduri abstraktne järeldus, et kaebaja on raamatupidamis- ja maksuarvestuses võtnud teadlikult ja tahtlikult arvesse dokumente, millel näidatud tehinguid ei ole kaebaja ja arvetel märgitud äriühingute vahel toimunud, ei ole tahtluse tuvastamiseks piisav. Tahtluse tuvastamine eeldab selle tuvastamist, et vaidlusaluste tehingute pooled leppisid kokku, et avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi ei saabugi. 6. Maksu- ja Tolliamet palub 08.04.2015 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Kaebaja on apellatsioonkaebuses esitanud M SIA juhatuse liikmete ülekuulamise vajadusega seoses uue asjaolu, millele ta eelnevalt tuginenud ei ole. Vastustaja on kogunud maksu12
(18)3-14-51372 menetluses piisavalt tõendeid. Tulenevalt MKS § 150 lg-st 1 ning HKMS § 59 lg-st 1 on tõendamiskoormus läinud üle kaebajale. Ka kaebaja poolt 1990-ndatel aastatel tulu teenimisega seotud asjaolusid saab tõendada vaid kaebaja. Põhjendamatu on kaebaja etteheide

§ 37lg 1 ja § 38 lg 1 ebaõigest tõlgendamisest kohtu poolt.

2) Halduskohus on 04.11.2014 määruses selgelt, loogiliselt ja piisavalt põhjendanud tunnistajate ülekuulamise taotluste rahuldamata jätmist. Vastustaja nõustub kohtu põhjendustega. Ei ole eluliselt usutav, et alles kohtumenetluses kujunes kaebajal veendumus sellest, et tunnistajatel, kelle nimed kaebajale maksumenetluses osaliselt ei meenunud, on võimekus asjaolusid tõendada. Kui kaebaja esitanuks teabe isikute kohta, kes väidetavalt teadnuks teavet asjaolude kohta, mille üle vaidlus käib, siis täitnuks kaebaja maksumenetluses kaasaaitamiskohustust. Seega ei ole asjakohane kaebaja väide, et selliselt ei oleks kaebaja käitunud hoolsalt. Ebatäpne ja eksitav on kaebaja väide, et halduskohus on menetluse varasemas etapis keeldunud tõendite kogumisest ning heidab hiljem kaebajale ette täiendavate tõendite esitamata jätmist. Kohus on otsuses nõustunud maksuhalduriga selles, et M OÜ dokumentide alusel kulude kandmist ei saa pidada dokumentaalselt tõendatuks. Kaebaja ei ole menetluses esitanud taotlust täiendavate dokumentaalsete tõendite kogumiseks. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus tõendeid, mida kohus hindab, on esitatud piisavalt (HKMS § 59 lg 3, § 62 lg 3). Kaebaja ei ole piisavalt selgelt põhjendanud taotlust tunnistajate ülekuulamiseks ehk selgitanud, kes ja milliseid asjaolusid tõendavad. Väär on kaebaja väide ebavõrdsest kohtlemisest ning sellest, et MKS § 102 lg 1 p 1 võimaldab MTA-l alati esitada uusi tõendeid, mis suurendavad maksukohustuslase maksukoormust. Uute tõendite esitamise vajadus on tulenenud vaid kaebuses esitatud seisukohtadele vastuväidete esitamisest (HKMS § 59 lg 1) ning vastustaja ei ole väljunud maksuotsusega määratud maksusumma piiridest. Samuti on kaebajale olnud tagatud uute tõendite esitamine. MKS § 102 lg 1 p 2 eesmärgiks on, et maksukohustuslane täidaks oma kaasaaitamiskohustust maksumenetluses ja esitaks juba siis kõik asjakohased tõendid ja andmed. 3) Vara soetusmaksumust tõendavaid dokumente tuleb säilitada kuni vara võõrandamisest saadud kasu deklareerimiseni ning sealt edasi kuni maksunõude aegumiseni. Kulude mahaarvamine on õigus, mitte kohustus ning maksukohustuslasel on võimalus sellise õiguse kasutamiseks juhul, kui maksukohustuslane on täitnud selleks seadusest tulenevad tingimused (

§ 37

lg 1 ja § 38 lg 1) ehk kaebajal peavad olema säilinud kulu kandmist tõendavad kirjalikud dokumendid. Teatis kriminaalmenetluse kohta kinnitab küll sissemurdmist, kuid mitte asjaolu, et varguse objektiks olid kulutusi kinnitavad dokumendid. Teatis kriminaalmenetluse kohta on ühtlasi esitanud hilinemisega (HKMS § 51 lg 4, § 62 lg 1). Kaebaja väide, et ta on sissemurdmisest MTA-d varem teavitanud, on paljasõnaline. Ei ole usutav, et varguse tulemusena on kadunud kinnistutega seotud kulutuste tegemist tõendavad dokumendid. Isegi juhul, kui varguse objektiks olid kuludokumendid, on võimalik kuludokumentide taastamine (vähemalt osaliselt). Kui kaebaja avaldanuks maksumenetluses teabe dokumentide mittesäilimisest varguse tõttu, andnuks vastustaja võimaluse ja aja dokumentide taastamiseks. Kaebaja ei ole maksumenetluses andnud ka piisavalt teavet kolmandate isikute kohta, kelle valduses kuludokumentide teised eksemplarid võinuks olla. Vastustajale teadaolevate isikute poole on vastustaja pöördunud. 4) Vastustaja jääb maksusumma hindamata jätmise küsimuses varasemate seisukohtade juurde ning nõustub kohtu seisukohtadega. Hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. 5) Vastustaja nõustub kohtu põhjendustega seoses M SIA-ga. Üleandmise-vastuvõtmise akt on koostatud 31.10.2002 ning pooled ei ole kinnitanud selles 160 000 USD täielikku tasumist. 13

(18)3-14-51372 Kassa sissetuleku orderitelt nähtuvad kuupäevad 12.06.2002, 01.08.2002 ja 19.09.
  1. Vastuolud dokumentides kinnitavad seisukohti formaalsete dokumentide koostamisest. Iseenesest kassa sissetulekuorderid ei ole sellised tõendeid, mis kinnitavad kulude kandmist, sest sularaha üleandmist allkirjaga kaebaja kinnitanud ei ole. Fakt, et Eestis toimunud ehitushangetel on Läti ettevõtted teinud oluliselt paremaid pakkumisi, ei ole üldteada asjaolu. Läti äriühingult ehitustööde tellimisel olukorras, kus äriühingul puudus äriregistris vastaval tegevusalal tegutsemiseks registreering ning kvalifitseeritud töötajad, pidanuks kaebajal tekkima kahtlus tööde teostamise kvaliteedis, mahus ja tähtaegades. Seda eriti olukorras, kus sularahas tasumised olid toimunud enne tööde lõpetamist. Mõistlik on eeldada, et sellist kahtlust kaebajal ei tekkinud vaid põhjusel, et kaebaja oli teadlik formaalsete dokumentide vormistamisest, millest kaebajale ei kaasnenud nn äritegevuse riske. 6) Kaebaja soetas XXXXXXXX XXX XXX kinnistu 03.12.
  2. Seega on kaebajal õigus kasust (soetamismaksumuse ja müügihinna vahe) maha arvata vara müügiga otseselt seotud ja dokumentaalselt tõendatud kulud (

§ 37lg 1).

Üldjuhul vara soetusmaksumus ongi ostumüügilepingusse märgitud vara hind ja lisaks notaritasud ning lõivud ehk dokumentaalselt tõendatud kulud, mis on seotud otseselt vara omandamisega. Asjaolu, et ostu-müügilepingusse ei ole sätestatud eritingimusi vara väärtuse kujunemisel eelnevate kulutuste tegemise seisukohast, annab tunnistust sellest, et vara väärtuse ehk müügihinna kujunemisel on selliseid asjaolusid juba arvesesse võetud. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et põhjendamata on, miks tuleks pidada kinnistule tehtud kulude kandjaks TÜ-d H, sest vastavad põhjendused on toodud maksuotsuse p-s 2.1 ja kohtuotsuses. 7) XXXX kinnistuga seoses on kaebaja selgitused pereliikmete kontaktaadresside kasutamise kohta paljasõnalised. Kaebaja ei ole konkretiseerinud, millisele aadressile ja kellele on ta enda posti vastuvõtmiseks vastava korralduse andnud. Lisaks on vastustaja tuginenud ka muudele tõenditele, mis ei kinnita kaebaja väiteid sellest, et tema peamine ja alaline elukoht oli XXXX kinnistul asuv pooleliolev suvila. Antud juhul ei ole vaidlus eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse kasutamises, mistõttu kaebaja viited Riigikohtu vastavale lahendile on asjakohatud. Vastustaja on tuvastanud, et kaebajal olid XXXX kinnistu võõrandamise hetkel mitmed kehtivad laenulepingud, mille kohaselt oli tegemist eluasemelaenudega ning vaidlust ei ole selles, et kaebajal võiski olla mitmeid elukohti, kuid maksusoodustust on võimalik kohaldada vaid sellise elukoha müügil, mille kasutamine elukohana vahetult enne võõrandamist on leidnud tõendamist. Tõendatud ei ole, et kaebaja kasutas pooleliolevat suvilat enne selle müüki oma peamise elukohana. Tõendamata on seisukoht, et Saaremaal Leisi vallas ei ole võimalik kasutada kaardimakseid või ei olnud see levinud. Samuti ei nähtu kaebaja pangakonto väljavõtetelt, et kaebaja võtnuks sularaha välja ostude eest tasumiseks. Kaebaja väide enda pideva välismaal viibimise kohta ei toeta väidet, et kaebaja peamine ja alaline elukoht 2011. a oli XXXX kinnistul paiknev pooleliolev suvila. Apellatsioonkaebuses toodud uued põhjendused, et kaebaja elutempost tulenevalt oligi just XXXX kinnistu ideaalseks elukohaks, on paljasõnalised ning tagantjärgi otsitud. Kaebaja on eriarvamuses väitnud, et just AR on isikuks, kes saab kinnitada suvila kasutamist põhielukohana, kuid AR selgitustest nimetatud asjaolu ei nähtu, sest AR ei ole kaebajat suvilas juba umbes 2008. a-st näinud. 8) Olukorras, kus kaebaja ise kinnitab, et tal puuduvad kulutusi tõendavad dokumendid ja/või nende säilitamise kohustus, ei saanud tal tekkida veendumust maksustatava tulu puudumise kohta. Selline veendumus võinuks kaebajal tekkida, kui tal oleks olnud mingisugune adekvaatne arvepidamine ning arvepidamise aluseks olevad dokumendid. Füüsilise isiku tulumaksukohustuse aluseks on eeskätt maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioon. Maksukohustuslasel on kohustus esitada deklaratsioonis õiged ja täielikud andmed. See tähendab, et ka suvaliste andmete esitamine, ilma et nende esitamiseks olnuks mingi loogiline põhjus, on tahtlik tegevus. Sellises olukorras oleks hooletusest võimalik rääkida juhul, kui oleks võimalik 14

(18)3-14-51372 tuvastada mingisugused asjaolud, mis veenaksid selles, et kaebaja ei saanud aru õigusvastase tagajärje saabumise võimalikkusest või et tal oli mingi mõistlik põhjust arvata, et tema esitatud andmed on õiged. Selliseid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kaebaja oli juba 2000ndate aastate alguses ehitusvaldkonnas tegev, tegeles kinnisvaraarendusega ning omas äriühinguid ja oli tegev äriühingutes juhatuse liikmena ehk tema teadlikkus arvestuse pidamise ja dokumentide säilitamise kohustusest oli kõrgem kui tavapärasel keskmisel inimesel. Asjas nr 3-3-1-54-01 on Riigikohus leidnud, et tahtlus võib tuleneda ettekirjutuse aluseks oleva õigusrikkumise iseloomust, maksuhalduri tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest. Halduskohus on asjas 3-13-1611 asunud seisukohale, et juhul, kui leiab tuvastamist, et deklareerimiskohusust kandev maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis andmed, ilma, et ta oleks nende õigsust kontrollinud, ent samas puudus tal mistahes mõistlik põhjus nende andmete õigsust eeldada, tuleb tema tegevus kvalifitseerida tahtlikuna. Selline tegevusetus on hõlmatud VÕS § 104 lg-s 5 sätestatud tahtluse mõistega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Kaebaja kordab apellatsioonkaebuses valdavalt halduskohtule esitatud seisukohti ning ei nõustu halduskohtu seisukohtadega. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on jätnud põhjendatult kaebuse rahuldamata. Halduskohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, hinnanud ebaõigesti tõendeid ega rikkunud kohtumenetluse norme. 8.

§ 12

lg 1 p 3 sätestab, et tulumaksuga maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas kasu vara võõrandamisest (§ 15). Maksuotsusega maksustati IJ seonduvalt

  1. a võõrandatud XXXXXXXX XXX XXX kinnistuga ning
  2. a võõrandatud Leisi vallas XXXXXX külas asuvate XXXX, XXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXX kinnistutega, millelt kasu saamist IJ
  3. a ja
  4. a kohta esitatud tuludeklaratsioonides ei deklareerinud.
  5. XXXXXXXX XXX XXX kinnistuga seonduvalt on kaebaja seisukohal, et ei ole võõrandamisest kasu saanud, kuna kinnistul asuva kaupluse tarbeks tehtud kulutuste tõttu ületab kinnistu soetusmaksumus võõrandamishinda (

§ 37lg 1).

Halduskohus on põhjendatult asunud seisukohale, et maksumenetluses kogutud teavet kogumis hinnates ei ole kinnistul asuva kauplusega seonduv tööde tegemine ja kulude kandmine kaebaja väidetud viisil eluliselt usutav. Selliseks kahtluseks annab piisava aluse maksumenetluses tuvastatu, sh kaebaja poolt esitatud ajas muutuv ja vastuoluline teave. Kaebaja on algselt väitnud, et kinnistu soetamisel

  1. a sellel ehitisi ei paiknenud (07.03.2013 eriarvamus – IX kd, tl 166), hiljem selgitas kaebaja, et kinnistu soetamise ajaks oli sellele ehitatud väike toidukaupade müügipunkt, mis tuli uue kauplusehoone rajamiseks praktiliselt lammuta, mida ka tehti (16.12.2013 eriarvamus – I kd, tl 42), viimase eriarvamuse kohaselt meenus aga kaebajale, et tegelikkuses oli algne väike müügipunkt oluliselt suurem ning
  2. a tööd seondusid hoopis hoone tagaosas paikneva laopinna natuke suuremaks ehitamisega ja uute kommunikatsioonitrasside väljaehitamisega (20.01.2014 eriarvamuse täiendus – I kd, tl 70). Nimetatud seisukohaga ei ole samas kooskõlas kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud leping M SIA-ga, mille objektiks on kaupluse ehitamine XXXXXXXX XXX XXX kinnistule vastavalt arhitekt Puuseppa projektile (lepingu tõlge – II kd, tl 73). Lepingust ei nähtu, et see oleks sõlmitud laopinna väikesemahuliseks laiendamiseks ja uute kommunikatsioonitrasside väljaehitamiseks. OÜ Puusepp & Mänd on maksuhaldurile seejuures kinnitanud, et koostas küll TÜ H tellimusel XXXXXXXX XXX XXX kinnistule projektlahendusi, kuid neid ei ole realiseeritud (V kd, tl 102). Arhitektuuribüroo selgitus on kooskõlas maksuhalduri poolt tuvastatud asjaoluga, et kõnealust kauplust haldas TÜ H, mille põhitegevuseks oli toidu- ja esmatarbekaupade müük ning mille juhatuse liikmeks oli varasemalt IJ ja hiljem tema poeg S. J. TÜ H ka15

(18)3-14-51372 jastas
  1. a kuni
  2. a majandusaasta aruannetes põhivara hulgas lõpetamata ehitust, mis viitab sellele, et tegelikkuses kandis kauplusega seotud kulusid TÜ H (IJ ja tema poja poolt selle eitamist ei saa pidada kahtlusteta usaldusväärseks). Vastavat järeldust toetab asjaolu, et kaebaja ei ole veenvalt selgitanud rahaliste vahendite päritolu, mille arvelt ta füüsilise isikuna kulusid väidetavalt kandis. Selgitust, et kaebaja teenis 1990-1992 välismaal töötades suurtes summades tulu, mida hoiti sularahas kuni
  3. aastani, on paljasõnaline ja eluliselt mitteusutav. Kaebaja on seejuures selgitanud (13.01.2014 seletuste protokoll – VIII kd, tl 167), et tal ei olnud aega XXXXXXXX XXX XXX ehitustegevuse juures viibida ja ta ei omanud seetõttu ülevaadet tehtud töödest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda pidada tavapäraseks isiku puhul, kes väidetavalt investeerib ehitusse enda pikaajalised säästud. IJ oli küll enda kinnitusel palganud töödejuhataja, kes ehituse üle järelevalvet teostas, samas ei ole kaebaja suutnud meenutada selle isiku nime, et vastavat väidet saanuks kontrollida. Seega ei ole kaebaja väited XXXXXXXX XXX XXX kinnistuga seonduvate ehitustööde kulude kandmise kohta valdavas osas kontrollitavad kaebajast sõltumatutest allikatest ning kaebaja vastuolulised kirjeldused loovad toimunud sündmustest niivõrd ebaratsionaalse kuvandi, et neid ei saa pidada eluliselt usutavaks.
  4. Leisi valla kinnistute osas leiab kaebaja, et kasutas XXXX kinnistul asuvat suvemaja enne kinnistu võõrandamist enda peamise elukohana Eestis, mis välistab

§ 15lg 5 p 1 kohaselt kinnistu müügist saadud kasu maksustamise tulumaksuga.

Samuti leiab kaebaja, et maksuhaldur on jätnud põhjendamatult arvestamata kaebaja väljamaksed OÜ-le R ja OÜ-le M, samuti TÜ H makse Leisi Vallavalitsusele, mille võrra on kinnistute soetusmaksumus maksuhalduri poolt tuvastatust suurem. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaebaja väidetest ja esitatud dokumentidest, samuti muudest maksumenetluses tuvastatud asjaoludest ei saa teha järeldust, et kaebaja elas reaalselt XXXX kinnistul ning määratles seda ka oma peamise ja püsiva elukohana enne kinnistu müüki. Ringkonnakohus leiab sarnaselt vastustaja ja halduskohtuga, et olukorras, kus isikul oli võimalik kasutada muid eluruume ning isik on ka kajastanud erinevates dokumentides muid aadresse enda elukohana, samuti kandnud igapäevaseid kulutusi Harjumaal, samas kui Saaremaal sarnaste kulude kandmise kohta tõendid puuduvad, ei saa lugeda veenvaks väidet XXXX kinnistu kasutamise kohta enda elukohana. Iseenesest ei saa küll lõplikult välistada, et isik kasutab ühes maakonnas elektroonilisi maksevahendeid ja teises üksnes sularaha ning kajastab dokumentides tegelikkusele mittevastavat elukohta, jättes samas registreerimata enda tegeliku elukoha (millega kaasneksid mitmed soodustused, näiteks eelised praamiliikluses), samas tuleb menetlusosaliste poolt tõenditele antavate hinnangute lahknemise korral lähtuda kohtul sellest, mis on kogutud tõenditega enam kooskõlas. Käesoleval juhul toetavad tõendid enam järeldust, et kaebaja ei kasutanud XXXX kinnistut enne selle võõrandamist enda peamise või alalise elukohana Eestis. Kaebaja väiteid XXXX kinnistu kasutamise kohta ei saa pidada kahtlusteta usaldusväärseteks, kuivõrd kaebaja on otseselt huvitatud maksuotsusega tuvastatud maksukohustusest vabanemisest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et TÜ-le H Leisi valla kinnistutega seotud väidetavate kulude hüvitamine ning OÜ R ja OÜ M arvete alusel teenuste reaalne saamine ja nende eest tasumine (mh tasaarvelduse korras) ei ole piisavalt tõendatud ega usutav. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses kohtu seisukohtadele antud küsimuses sisulisi vastuväiteid ka esitanud, piirdudes üldise tõdemusega, et kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti. 11. Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et maksumenetlusega ja maksuotsusega ei peagi tuvastama, et maksukohustuslane osales maksupettuses, vaid maksuotsuses on vaja näidata, miks on maksuhalduril selline põhjendatud kahtlus. Oluline on nende asjaolude ja tõendite 16

(18)3-14-51372 äranäitamine, mis kahtlust põhjendavad. Maksumenetluses piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav. Olukorras, kus on põhjendatud kahtlus maksukohustuslase osalemises maksupettuses, läheb tõendamiskoormus vastavalt MKS §-le 150 üle maksukohustuslasele, st ostjal tuleb esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud (Riigikohtu 04.06.2013 otsus asjas nr 3-3-1-15-13). Maksuhaldur on käesoleval juhul loonud põhjendatud kahtluse, et tehinguid kaebaja ning M SIA, OÜ R ja OÜ M vahel, samuti kulude hüvitamist TÜ-le H, ei ole toimunud. Kaebaja ei ole esitanud täiendavaid tõendeid, mis tehingute toimumist kinnitaksid. Sellisteks tõenditeks ei saa MKS § 102 lg 2 p-st 1 tulenevalt olla isikute ütlused või muud tõendid, millele viidatakse esmakordselt kohtumenetluses. 12. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et tal puudus kohustus säilitada kinnistutega seotud kulutuste tegemist tõendavaid dokumente. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kui kaebaja ei ole säilitanud dokumente, mille alusel oleksid kinnistu parendamiseks tehtud kulud dokumentaalselt tõendatud, ei lähe sellega tõendamiskoormus vastustajale üle, vaid tõendamata kulud tuleb jätta arvesse võtmata. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kaebaja käsitlus kuludokumentide säilitamise kohustuse osas on vastuoluline. Ühelt poolt ei eita kaebaja asjaolu, et tal oli

§ 37

lg-st 1 tulenevalt kohustus omada maksu deklareerimise hetkel kulude kohta käivaid dokumente, samas ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks esitanud

  1. a ja
  2. a tuludeklaratsioonid kuludokumentide alusel ning dokumendid oleksid pärast seda hävitatud või kaotsi läinud (kaebaja väidab, et dokumendid varastati juba
  3. a). Seega tuleb asuda seisukohale, et kaebajal puudusid tuludeklaratsioonide esitamise ajal kuludokumendid, millele tuginedes jätta kinnistute võõrandamisest saadud tulu deklareerimata. Kaebaja käsitlus on vastuoluline ka põhjusel, et kaebaja möönab enda kohustust säilitada kuludokumente maksunõude aegumistähtaja piirides. Arvestades, et aegumistähtaeg algab deklaratsiooni esitamise tähtpäevast, möönab kaebaja seega, et tal oli kohustus säilitada dokumente ka peale deklaratsiooni esitamise tähtpäeva, mitte üksnes deklaratsiooni esitamise ajal. Arvestades, et maksustamisperioodi
  4. a tuludeklaratsiooni esitamise tähtpäev oli 31.03.2011 ja
  5. a tuludeklaratsiooni esitamise tähtpäev oli 31.03.2012, pidi kaebaja ainuüksi maksu määramise üldist 3-aastast aegumistähtaega arvestades (MKS § 98 lg 1) säilitama kuludokumente vastavalt kuni 31.03.2014 ja 31.03.
  6. Kaebaja maksumenetluses nõuti kuludokumentide esitamist enne nimetatud kuupäevi, seega ei saa ka kaebaja enda seisukohtadest järeldada, et kaebajal ei pidanud selleks ajaks dokumente enam säilinud olema. Seejuures puudub alus järelduseks, et füüsilisel isikul on kohustus säilitada kuludokumente üksnes maksu määramise 3-aastase üldtähtaja kestel. Maksuhalduril on õigus maksuarvestuse õigsust kontrollida ja maksu määrata ka peale 3 aasta möödumist deklaratsiooni esitamisest ning dokumente mitte säilitades võtab maksukohustuslane endale riski, et maksuhaldur ei aktsepteeri järelkontrolli käigus tõendamata kulude ulatuses maksukohustuse vähendamist. Arvestades, et maksukohustuse vähendamise aluse (

§ 37

lg 1) rakendamine ei ole ajaliselt piiratud, ei seondu vastavate dokumentide säilitamise tähtaja kulgema hakkamine dokumendi saamise või koostamise ajaga, vaid maksuvabastuse rakendamise ajaga.

  1. Maksustamisperioodi
  2. a osas koostati maksuotsus 3-aastase maksu määramise üldtähtaja kestel, millisel juhul ei näe seadus ette tahtluse tuvastamist (MKS § 98 lg 1). Kaebaja tahtluse küsimus seondub seega üksnes maksustamisperioodiga
  3. a, s.o XXXXXXXX XXX XXX kinnistuga. Kaebaja jättis XXXXXXXX XXX XXX kinnistu müügist saadud maksustatava tulu deklareerimata seoses kinnistul asuva kaupluse tarbeks väidetavalt tehtud kulutustega. Samas ei leidnud kinnitust reaalne kulude kandmine ega kokkuvõttes ka see, mille tarbeks üldse kulusid kanti (vt kaebaja ajas muutuvad selgitused tehtud tööde kohta). Nimetatu viitab, et kaebaja esitas maksuhaldurile tegelikkusele mittevastavaid kuludokumente. Samuti möönis kaebaja, et kõiki kuludokumente ei olnud deklareerimise ajaks säili17

(18)3-14-51372 nud, st kaebaja eiras ka

§ 37

lg-st 1 tulenevat nõuet, mille kohaselt on maksumaksjal õigus kasust maha arvata üksnes dokumentaalselt tõendatud kulu. Eelkirjeldatud tegevus on käsitletav kaebaja tahtliku tegevusena ebaõigete andmete deklareerimisel, nagu leidis põhjendatult ka halduskohus.

  1. Kaebaja taotluse rahuldamata jätmist tunnistajate PJ, KJ, AG, MK ja VD ülekuulamiseks on halduskohus põhjendanud 04.11.2014 määruses ning ringkonnakohus on halduskohtu põhjendustega nõustudes jätnud 16.10.2015 määruses rahuldamata samade tunnistajate ülekuulamise taotluse. Kaebaja 21.10.2015 vastuväide kohtu tegevusele tunnistajate ülekuulamata jätmisel ei ole põhjendatud ning jääb rahuldamata.
  2. Soetusmaksumuse suuruse osas on maksuhalduri poolt põhjendatud rakendada hindamist juhul, kui esineb arvestatav alus eeldada isiku poolt kulude kandmist. Maksuhaldur on Leisi valla kinnistute osas hindamist rakendanud. Samas XXXXXXXX XXX XXX kinnistuga seoses ei ole kaebaja lükanud ümber maksuhalduri põhjendatud kahtlust, et kaupluse arendamisega seotud kulude kandmist ei ole kaebaja poolt toimunud ning võimalikke kulusid kandis TÜ H. Seega puudus XXXXXXXX XXX XXX osas alus kulutuste suuruse tuvastamiseks hindamise teel.
  3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus jääb muutmata, jäävad kaebaja menetluskulud (apellatsioonimenetluses 1660,80 eurot, sh riigilõiv 750 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. MTA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 18

(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.