Obsah (5)

§ 76§ 142§ 145§ 34§ 143

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-1

) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja sõlminud 01.11.2009 käenduslepingu, millega kostja käendas FIE Indrek Uusi ja hageja vahel sõlmitud müügilepingust nr AT 34-08 tulenevaid hageja nõudeid I. Uusi vastu. I. Uusi võlgnevus hageja ees on 121 613,42 eurot (1 902 836,60 krooni), millest põhivõlgnevus moodustab 105 803,09 eurot ja kõrvalnõuded 15 810,33 eurot. Tartu Maakohtu 04.10.2010 määrusega kuulutati välja FIE I. Uusi pankrot. Pankrotimenetluses 20.06.2011 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul leidis nii hageja 121 613,42 euro suurune nõue kui ka kostja tingimuslik nõue I. Uusi vastu tunnustamist. Seoses põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega 04.10.2010 sai selgeks, et I. Uus ei ole võimeline oma kohustusi hageja ees täitma. Pankroti väljakuulutamisega muutus seega koos põhivõlgnevusega sissenõutavaks ka käendusest tulenev 3195,58 euro suurune nõue kostja vastu. Kostjale 15.10.2010 esitatud nõudekirjas nõudis hageja kostjalt käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmist, s.o 3195,58 euro (50 000 krooni) maksmist, ning palus kohustuse käenduslepingu p 2 alusel täita kahe nädala jooksul. Kostja sai hageja nõudekirja kätte 28.10.

1. Seega pidi kostja võlgnetava summa hagejale tasuma hiljemalt 12.11.
2. Kostja tunnistas vastuses nõudekirjale võlgnevust hageja ees ning tegi hagejale kompromissiettepaneku, mis oli ebamõistlik ja osalt ka arusaamatu.
3. Kostja tunnistas hagi osaliselt, põhivõlgnevuse osas. Kostja leidis, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga, mistõttu kostja vastutab käenduslepingu p-s 1.2 määratud summa, s.o 50 000 krooni ehk 3195,58 euro ulatuses. Viivised ületavad kostja vastutuse rahalist maksimumsummat ja sellest tulenevalt ei ole hagejal õigust neid kostjalt nõuda. MAAKOHTU LAHEND
4. Tartu Maakohus rahuldas
5. märtsi 2012 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja K. Laanesaarelt Agrochema Eesti OÜ kasuks põhivõla 3195,58 eurot. Hagi K. Laanesaarelt Agrochema Eesti OÜ kasuks viivise väljamõistmiseks jättis kohus rahuldamata. 2 Kohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest hageja tasutud riigilõivu täies ulatuses kostja kanda, muudest hageja menetluskuludest jättis kohus kostja kanda 92% ja kostja menetluskuludest hageja kanda 8%. Hagi tagamiseks Tartu Maakohtu
6. detsembri 2011 määrusega hageja kasuks kostjale kuuluva kinnistu, asukohaga Tartu XXX, registriosa nr XXX, neljandasse jakku esimesele järjekohale seatud kohtulik hüpoteek summas 3195,58 eurot jäeti kehtima kuni kohtuotsuse täitmiseni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole pooltel vaidlust selle üle, et kuna FIE I. Uus on hagejaga 12.03.2008 sõlmitud müügilepingust nr AT 34-08 tulenevad kohustused kauba eest tasumisel jätnud täitmata, on hagejal poolte vahel 01.11.2009 sõlmitud käenduslepingust tulenevalt tekkinud õigus nõuda nende täitmist kostjalt ja seda lepingu p-s 1.2 kokkulepitud ulatuses, s.o 3195,58 eurot. Käenduslepingu p-s 2 on pooled kokku leppinud, et kostja on kohustatud käenduslepingust tuleneva kohustuse täitma kahe nädala jooksul alates hagejalt vastavasisulise kirjaliku teate saamisest. Hageja on 15.10.2010 saatnud kostjale nõudekirja, milles nõudis käenduslepingu alusel 50 000 krooni tasumist hiljemalt kahe nädala jooksul. Hageja väitel, mida kostja ei ole vaidlustanud, sai kostja teate kätte 28.10.2010 ning pidi seega käenduslepingust tuleneva võla hagejale tasuma hiljemalt 12.11.
7. Kostja seda teinud ei ole, mistõttu hageja nõue kostjalt põhivõlana 3195,58 euro väljamõistmiseks tuleb

§ 76lg 1; § 101 lg 1 p 1; § 108; § 142 lg 1 ja § 145 lg 1 alusel rahuldada.

Pooltel on vaidlus selle üle, kas lisaks käenduslepingu p-s 1.2 märgitud summale võib hageja kostjalt nõuda viivist käenduslepinguga võetud kohustuse tähtajaks täitmata jätmise eest.

§ 142

lg 3 kohaselt võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Kostja käendus on piiratud rahasummaga, s.o 3195,58 euroga. Hageja viivisenõude näol on tegemist mitte põhivõlgniku kohustuse täitmise nõudega käendaja poolt, vaid justkui käendaja iseseisva kohustusega hageja ees. Selline hageja nõue ei ole kooskõlas käenduse olemusega, milleks on käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Samas

§ 142lg 3 kehtestab erandi § 145 lõigetest 1 ja 2.

Kohus leidis, et käendajal ei teki lisaks põhivõlgniku kohustuse (sh viivise maksmise kohustuse) täitmisele veel täiesti iseseisvat viivise maksmise kohustust. Kuna poolte vahel on käenduslepingust tulenevad suhted, ei ole kohane olukorda võrrelda laenulepinguga nagu seda on teinud hageja. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Agrochema Eesti OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. märtsi 2012 otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis kostjalt viivise välja mõistmata, ja menetluskulude jaotuse osas, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt
3. märtsi 2012 seisuga viivis summas 354,23 eurot ja viivis alates
4. märtsist 2012 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni

§-s 113 sätestatud määras ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus eksinud seaduse –

§ 142

lg 1 ja 3 kohaldamisel.

§ 142

lg 1 näeb ette käendaja vastutuse põhivõlgniku kohustuste eest ning lõige 3 seab põhivõlgniku kohustuste (mitte aga käendajal endal lasuvate kohustuste) eest vastutamisele ette kindla piiri. Vaidluse esemeks on käendaja poolt endale võetud käendussumma tähtaegse tasumise küsimus. Kohus on segamini ajanud lepingu esemeks olevad FIE I. Uusi kohustused ja käendaja enda 3 kohustused. FIE I. Uusi kohustuste täitmata jätmise eest nõudis hageja hagis kostjalt lepingus kokkulepitud käendussumma (s.o 3195,58) tasumist, samas viivisnõude esitas hageja kostja vastu lepingu p-s 2 ette nähtud kostjal lasuva kohustuse rikkumise eest. Viivisenõue põhineb asjaolul, et kostja jättis hagejale 3195,58 eurot lepingus kokkulepitud ajaks – s.o hiljemalt kahe nädala jooksul alates nõudekirja kättesaamisest ehk siis hiljemalt 12.11.2010 – tasumata; 2) esitas hageja oma seisukohtade ilmestamiseks asjakohase näite, milles võrdles kõnealust olukorda tavalise tähtajalise laenulepinguga, kus võlgnik on kohustatud laenusumma kokkulepitud kuupäevaks laenuandjale tagastama. Ka käesoleval juhul puudub vaidlus rahasumma tasumise osas hiljemalt 12.11.2010, mistõttu lugedes kostja enda kohustusest tuleneva vastutuse käendussummaga hõlmatuks ja välistades seega kostja vastu viivisenõude tekkimise, jõuaksime sisuliselt tulemuseni, kus ka laenusumma tähtajaks mittetagastamisel ei oleks võlausaldajal õigust võlgnikult viivise maksmist nõuda. Kohtu seisukoht soodustab käendajapoolset lepingurikkumist, võimaldades käendajal kasutada võlausaldaja raha tasuta ning võttes võlausaldajalt võimaluse raha teistsuguseks kasutamiseks. Kostja on 3195,58 eurot ilma õigusliku aluseta tasuta kasutanud enam kui 1 aasta 4 kuud. Lisaks tähendaks kohtu seisukohaga nõustumine seda, et tihti võib käendajal olla majanduslikult kasulikum käenduslepingut rikkuda (eriti juhtudel, kus käendatav summa on märkimisväärne). 5. K. Laanesaar vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus õigesti leidnud, et vastavalt

§ 142lg-le 3 oli kostja käendus piiratud 3195,58 euroga.

Samuti on kohus õigesti leidnud, et käenduse olemuseks on käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuste täitmise eest ning et käendajal ei teki lisaks põhivõlgniku kohustuse (sh viivise maksmise kohustuse) täitmisele veel täiesti iseseisvat viivise maksmise kohustust; 2) kuivõrd kostja on tarbija

§ 34

tähenduses, on tegemist tarbijakäenduslepinguga

§ 143

tähenduses.

§ 143

lg 2 sätestab õiguslikud tagajärjed, mis kaasnevad sellega, et käendusleping on ühtlasi tarbijakäendusleping § 143 lg 1 tähenduses. Sellisel juhul peavad lepingupooled määrama käenduslepingus käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma. Nimetatud summa kujutab endast absoluutset maksimumsummat, mida saab võlausaldaja nõuda käendajalt käenduslepingu alusel (P. Varul jt. Võlaõigus I. Üldosa (§-d 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura

1. § 143 komm 3); 3) sai hageja eeltoodust tulenevalt nõuda kostja üksnes 3195,58 eurot. Viivisenõue ületab kostja vastutuse rahalise maksimumsumma (s.o 3195,58 eurot) ja ei kuulu rahuldamisele; 4) kuivõrd kohus jättis hageja viivisenõude õigustatult rahuldamata, on TsMS § 163 lg-st 1 tulenevalt õige ka menetluskulude jaotus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul vaidlustas maakohtu otsuse hageja kostjalt viivise väljamõistmata jätmise ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsust nimetatud osas.
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. märtsi 2012 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis 4 nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
5. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud rahuldamata Agrochema Eesti OÜ viivise nõude.

§ 142

lg 3 kohaselt käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käenduslepingu p 1.2 kohaselt kohustus käendaja vastutama solidaarselt I. Uusiga võlausaldaja nõude rahuldamise eest summas 50 000 krooni punktis 1.1 toodud võla summast (1 904 836,60 krooni), mille I. Uus kohustub Agrochema Eesti OÜ-le tasuma

1. detsembriks
2. a. Seega käenduslepingu p-st 1.2 tulenevalt oli kostja vastutus hageja ees piiratud 50 000 krooniga (3195,58 euroga) ehk käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks oli 50 000 krooni. Käenduslepingu p-st 1.2 ei järeldu, et käendaja vastutus 50 000 krooni ulatuses hõlmaks vaid käendatavat põhikohustust. Ringkonnakohus leiab, et käenduslepingu p-s 1.2 märgitud vastutuse rahalises maksimumsummas kokkuleppe saavutamises väljendus käendaja vastutuse piiramise ja käendaja hoiatamise eesmärk ning käendajal oli sellisel juhul juba käenduslepingu sõlmimisel teada kogu riski ulatus, mille eest ta vastutab. Apellandi seisukoht, et lisaks kokkulepitud vastutusele 50 000 krooni ulatuses vastutab käendaja ka käenduskohustuse mitteõigeaegse täitmise eest, ei ole põhjendatud. Kuigi käenduslepingu p-s 2 sätestatuga võttis käendaja endale kohustuse täita käenduskohustus kahe nädala jooksul arvates võlausaldaja sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest, ei tähenda see seda, et käendaja vastutus saaks ületada 50 000 krooni. Apellandi nõue viivise väljamõistmiseks oleks õigustatud juhul, kui käenduslepingu p-s 2 oleks pooled täiendavalt kokku leppinud, et käenduskohustuse mitteõigeaegsel täitmisel on käendaja kohustatud tasuma võlausaldajale viivist.
3. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi 5 Üllar Roostoja