KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 03. detsember 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-11-464

§ 373

lg 1 p-le 3 saab vastuhagi menetlusse võtta, kui vastuhagi ja põhihagi vahel on vastastikune seos ning nende ühine läbivaatamine võimaldab asja õiget ja kiiremat läbivaatamist. Apellant eeldab, et kohus jättis sihipäraselt hagi tagamise rahuldamata ning selgitas apellandile vastuhagi nõude esitamise lubamatust enne abielulahutuse nõudes menetluse lõpetamist, et vabaneda mahukast ja ebameeldivalt suurest töökoormusest tsiviilasja menetlemisel. Kui maakohus leidis, et vastuhagi lahendamine oli mahukas, võis maakohus tehingute kehtetuks tunnistamise vastuhagi tagamise võtta menetlusse eraldi tsiviilasjana. Vastuhagi tagamata jätmise määruses tõlgendas maakohus vääralt tehingute kehtetuks tunnistamise nõude abikaasade ühisvara jagamise nõudeks, eksitades apellanti ning võttis apellandilt võimaluse samas asjas ja samade poolte vahel esitada seaduspärane vastuhagi. Maakohtu väide, et apellant ei esitanud vastuhagi, mistõttu maakohus ei saanud seda menetlusse võtta, on kohatu, kuivõrd maakohus ise andis oma hagi tagamata jätmise määrusega apellandile mõista, et vastuhagi esitamine ei oleks edukas; 4) ei lahendanud maakohus apellandi vastuväiteid kohtu tegevuse kohta. Rikkudes TsMS § 333 lg 1 jättis maakohus tähelepanuta ja määrusega lahendamata apellandi vastuväited, mis tingis ebaõige kohtulahendi tegemise ning apellandi õiguste rikkumise; 4 5) püüdis maakohus siduda apellanti ebaõiglase kompromissiga. Apellant esitas kompromissi osas eitava seisukoha, mis ei olnud maakohtule vastuvõetav ja meelepärane. Apellandi hinnangul puudub maakohtul õigus suruda peale kompromissi, mis on vastuolus poole huvide ja õigustega; 6) on vastustaja õde mõjutanud kohtuotsuse tegemist, kuivõrd ta töötab Viru Maakohtuga samas hoones ning vastustaja on oma õe sekkumist õigusemõistmisesse apellandile mitmel korral kinnitanud; 7) leidis maakohus, et korter aadressil XXX ei ole kunagi olnud poolte ühine eluruum. Millistele tõenditele tuginedes maakohus sellisele järeldusele jõudis, jäi arusaamatuks.

1. V. H. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist täies ulatuses. Vastuväidete kohaselt: 1) on kaebus õigusvastaselt menetlusse võetud, kuivõrd apellant ei ole oma apellatsiooni argumenteerinud; 2) viitab apellant ebaõigetele asjaoludele. Apellandi arvates on korteri müügitehing aadressil XXX ja maja müügitehing aadressil XXX fiktiivsed, kuid vastustaja sai nende tehingute tegemiseks apellandilt loa, mida kinnitab notari poolt väljastatud tõestatud volitus. Samuti pole vastustaja kunagi veennud apellanti lahkuma Vene Föderatsioonist, müüma ära oma seal asuvat vara ega asuma alaliselt Eesti Vabariiki elama. Apellandi väited vastustaja poolt korteri müügist saadud 40 000 euro omastamise kohta on samuti väärad. Nimetatud raha ei ole vastustaja kunagi saanud ega näinud Vene Föderatsioonis asunud korteri müügiga seotud dokumente. Vene Föderatsioonis asunud korteri puhul oli tegemist poolte ühisvaraga; 3) on apellandi väited seoses vastustaja õe sekkumisega õigusemõistmisesse laim; 4) soovib apellant säilitada abielu ainult selleks, et säiliks tema elamisluba Eesti Vabariigis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
3. mai 2012 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. 7.

§ 5

lg-le 1 hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja maakohtule hagi kostja vastu abielu lahutamiseks. Rohkem nõudeid ei ole hageja poolt kohtule esitatud. Kostja ei ole esitanud maakohtule asjas vastuhagi, s.o kostja ei ole esitanud omapoolseid nõudeid, mida kohus oleks pidanud lahendama koos hagiga. TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Maakohus, lähtudes hageja nõudest, ongi resolutsiooniga lahendanud abielulahutuse küsimuse. Apellandi väite kohaselt on maakohtu otsuse resolutsioon ebaselge ja puudulik, sest vääralt on märgitud apellandi nimeks H, õige nimi on K.. Maakohus on vastava otsustuse aluseks võtnud kostja nimekuju, milline on märgitud abieluaktis nr 318 (tl 2-3) ning kuna otsuse resolutsioonis on viidatud konkreetsele kandele ja ka abielu sõlmimise kuupäevale, siis on otsuse resolutsioon arusaadav ja täidetav. 8. Alusetu on apellandi väide, et maakohus ei ole resolutsioonis lahendanud tema nõuet seoses abikaasade ühise eluruumi kasutamisega.

§ 5

lg-le 1 hagi menetletakse lähtudes 5 nõudest ning antud asjas ei ole esitatud PKS § 68 lg-st 1 tulenevat nõuet. Asjaolu, et vastuses hagiavaldusele ning teistes kohtule esitatud kirjalikes pöördumistes on kostja nõudnud, et eluruum XXX jäetakse tema ja tütre kasutusse, ei anna alust väita, et kostja oleks esitanud maakohtule PKS § 68 lg-st 1 tuleneva nõude. Kohus vaatab asja läbi hagiavalduse alusel ning kostja ei ole esitanud maakohtule oma nõuet hagiavalduse (või vastuhagi) vormis. Lähtudes eeltoodust on asjakohatu apellandi väide selles, et apellandil ja poolte ühisel tütrel puuduvad võimalused elamispinna üürimiseks.

1. Maakohus on ebaõigesti asunud
2. novembri 2011 määruses seisukohale, et abielu lahutamisega üheaegselt ei saa jagada ühisvara. PKS § 37 lg 1 teise lause kohaselt abikaasa võib esitada ühisvara jagamise taotluse kohtule juba koos abielulahutuse hagiga, s.o antud juhul oli kostjal õigus esitada ühisvara jagamiseks vastuhagi. Samas aga see asjaolu, et maakohus on eksitanud kostjat ning seetõttu on jäänud kostja poolt antud asjas esitamata ühisvara jagamise hagi, ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist, sest ühisvara jagamisest ei olene maakohtu vaidlustatud otsuse õigsus. Kostja on õigus esitada soovi korral hagi maakohtule ühisvara jagamiseks. Kostja väite kohaselt soovis ta esitada vastuhagi hageja poolt ühisvaraga tehtud tehingute kehtetuks tunnistamiseks PKS § 48 lg 4 alusel. Ringkonnakohus märgib, et PKS § 48 on kohaldatav juhul, kui pooled on valinud varasuhte liigiks vara juurdekasvu. Antud juhul asja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel varasuhte liigiks varaühisus ning seetõttu ei kohaldu PKS §
3. Juhul, kui kostja soovis tunnistada kehtetuks hageja poolt tehtud tehinguid, oleks ta pidanud esitama hagi kehtetuks tunnistamise nõude ka tehingu teise poole vastu.
4. Maakohtu
5. novembri 2011 määrusega jäeti vastuhagi tagamise avaldus rahuldamata. Antud juhul on kostja esitanud vastuväite kohtu tegevuse peale, mis seisnes vastuhagi tagamata jätmises.

§ 390

lg-le 1 maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus hagi tagas, võib pool esitada määruuskaebuse. Kuna maakohtu

1. novembri 2011 määrus ei ole seaduse kohaselt edasikaevatav, siis ei hinda ringkonnakohus selle seaduslikkust ja põhjendatust. Samuti ei olene käesoleva otsuse õigsus maakohtu
2. novembri 2011 määrusest.
3. Asja lahendamise seisukohalt ei ole asjakohased ning ei mõjuta vaidlustatud otsuse õigsust apellandi väited selle kohta, et: 1) maakohus püüdis sõlmida poolte vahel kompromissi; 2) hageja õde töötab Viru Maakohtuga samas hoones ning mõjutas kohtuotsuse tegemist; 3) maakohus leidis ebaõigesti, et korter aadressil XXX ei ole kunagi olnud poolte ühine eluruum. Samuti ei mõjuta vaidlustatud kohtuotsuse õigsust see, et maakohus ei ole lahendanud kostja poolt esitatud vastuväiteid kohtu tegevuse peale määrusega, vaid on võtnud vastava seisukoha kohtuotsuses. Ka sisuliselt ei sõltu vastuväidetes esitatust vaidlustatud otsuse seaduslikkus ja põhjendatus.
4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 6 Viivi Tomson