Obsah (8)

§ 101§ 103§ 97§ 100§ 108§ 99§ 102§ 98

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp Määruse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2013.a, Tartu Tsiviilasja number 2-12-3117

§ 101lg 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja.

Kostjal ei ole käesoleval ajal võimalik hagejat rohkemaga toetada kui 75 euroga kuus, kuid on nõus vaheldumisi lapse emaga last ülal pidama enda juures. Kostja leiab, et hageja abivajadus on tekkinud tema enda või tema ema ebamõistliku käitumise tagajärjel (

§ 103lg 1).

Kostja viitab

§-le 102, mis annab võimaluse vähendada elatist alla miinimummäära, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101lg 1 määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. oktoobri 2012 otsusega B.H. hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt välja elatise 204 eurot ühekordse maksena perioodi
3. jaanuar 2012 kuni
4. mai 2012 eest, viivise VÕS § 113 lg 1 määras elatise võlgnevuselt 204 eurot kuni kohase täitmiseni; igakuise elatise 145 eurot alates
5. juunist 2012 kuni hageja täisealiseks saamiseni s.o
6. juuli 2015.a ja viivise alates nõude sissenõutavaks muutumisest, s.o iga kuu
7. kuupäevast kuni vastava nõude kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. 3 Kohus märkis, et ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hageja vajadustest ning tema tavalisest elulaadist ja arvestada kostja varalise seisundi ning temal alaealise lapse olemasoluga. Kostja on 11.09.2010 sündinud A.H. isa, kuid kostjal ei ole kohtu arvates ülalpidamiskohustust täisealise tütre ees, kes omandab rakenduskõrgharidust. See ei ole põhi- või keskhariduse omandamine

§ 97lg-s 2 märgitud õppeasutuses.

Hageja nõutud 145 eurot kuus on ülalpidamise alammäär. Kohus selgitas, et kuna seaduses sätestatud elatusraha alammäär katab lapse ülalpidamiseks vaid hädavajalikud kulutused, siis ei tule hagejal seaduses ettenähtud elatise alammäära osas elatise suurust ka eraldi põhjendada ega tõenditega tõendada. Kostja väitel on tema 12 kuu keskmine palk 564,76 eurot kuus, kuid asja materjalidest nähtuvalt (tl 27-28) maksab tööandja kostjale kui kaugsõiduautojuhile lähetuse päevaraha, mis on keskmiselt 716,13 eurot kuus. Kostja esitas kohtule Swedbank AS sõlmitud laenulepingud koos lisade ja maksegraafikutega, mille kohaselt on kostja igakuised kohustused panga ees kokku 387,43 eurot. Kuivõrd koos kostjaga on laenusaajaks ka tema elukaaslane, siis on kostja enda kohustused panga ees kokku 193,72 eurot. Kostja on märkinud oma keskmised püsikulutused ühes kuus kokku 234,45 eurot (elekter 93,59 eurot, mobiiltelefon 93,68 eurot, TV ja internet 26,38 eurot, vesi ja kanalisatsioon18, 16 eurot ning prügivedu 2,64 eurot. Kohus leidis, et eelduslikult tekivad nimetatud kulud (va kulu mobiiltelefoni eest) seoses kostja kinnisasjaga, kus elab igapäevaselt ka tema elukaaslane. Seega ei ole põhjendatud pidada seda kulu 140,77 eurot (234, 45-93, 68) vaid kostja kuluks. Kohtule esitatud tõenditest (tl 70-74) nähtuvalt maksavad oma elukohaga seotud kulusid elukaaslased ühiselt, mistõttu on kostja kulu sellest 70,39 eurot (140, 77 / 2). Kostja käsutusse jääb elamiskulude katteks seega keskmiselt 923,10 eurot (564,76 + 716,13 – 193,72 – 93,68 – 70,39). Eeltoodust tuleneb, et kostja sissetulek ja varaline seisund võimaldavad tal tasuda elatist minimaalmääras ilma enda tavalist ülalpidamist kahjustamata. Elatisraha mahaarvamisel (923,10 – 145) jääb kostjale endale 778,10 eurot. Kohus leidis, et makstes hagejale elatist seadusjärgses määras ei osutu varaliselt vähem kindlustatuks ka kostja teine alaealine laps A.H. Kohtu hinnangul ei ole kostjalt väljamõistetav elatis teda ebamõistlikult koormav ning üldjuhul säilib endine elustandard. Kohus selgitas vanema kohustust teha kõik endast olenev hankimaks sissetulek, mis tagab nii tema enda kui alaealiste laste ülalpidamise vähemalt seaduses sätestatud alammääras. Ülalpidamiskohustuse täitmine on vanemale seadusest tulenev esmane kohustus, millega tuleb täiendavate kohustuste võtmisel ja kulutuste planeerimisel arvestada. B. H nõudis hagis elatist tagasiulatuvalt alates 01.01.2012 kuni 31.05.2012 ühekordse maksena 385 eurot. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on vaidlusalusel perioodil tema kontole laekunud 531 eurot, kusjuures hageja ei ole elatisena arvestanud tulumaksutagastust 181 eurot ja sõbrapäeva raha 10 eurot. Hageja arvates täitis kostja kohustust osaliselt s.o summas 340 eurot. Kohus tuvastas, et kostja on võimeline hagejale seadusjärgses määras elatist maksma, seega täitis kostja seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust osaliselt, s.o summas 541 eurot (451 + 70) 725 eurot (5 × 145) asemel. Kohus leidis, et hageja kontole kostja poolt kantud 181 eurot tuleb lugeda tasutuks elatisena. Kohus ei omistanud tähtsust asjaolule, et kostja kontole oli nimetatud summa kantud tulumaksutagastusena saadud summana, samuti ei ole oluline, millisest rahast (töötasu, lähetuse päevaraha, tulumaksutagastus) ülalpidamiskohustust täidetakse. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks tagasiulatuvalt perioodi 01.01.2012 kuni 31.05.2012 eest ühekordse summana välja 240 eurot (725 – 521). Kohus ei pidanud põhjendatuks hageja taotlust mõista välja elatis kuni hageja põhi- või keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte 4 kauem kui 21- aastaseks saamiseni (

§ 97

p 2).

§ 97

p 2 alusel on nõudeõigus täisealiseks saanud lapsel ning käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole veel teada, kas hageja täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist

§ 97p 2 märgitud õppeasutustes.

Hageja viivisenõude luges kohus põhjendatuks märkides, et viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest (seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse mittekohane täitmine). Juhindudes TsMS § 445 lg 1

1. lauses sätestatust ja arvestades hageja taotlust, määras kohus elatisraha hageja seadusliku esindaja pangakontole kandmise tähtpäevaks iga kuu
2. kuupäev. Kohus selgitas kostjale, et igakordne elatise nõue muutub sissenõutavaks kuu
3. kuupäeval. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. B.H. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotamise osas ja teha selles uus otsus, millega jaotada menetluskulud selliselt, et 96 % hageja menetluskuludest jääb kostja kanda. Hageja leiab, et kohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust TsMS § 442 lg 8 menetluskulude jaotuse osas ja rikkus oluliselt TsMS § 163 lg 1 sellega, et jaotas menetluskulud ebaõigesti. Apellant märgib, et kohtuotsusega rahuldati suurem osa hagist, hagi jäeti rahuldamata vaid 181 euro ulatuses. Menetluskulude jagamisel ei saa kohaseks põhjenduseks lugeda seda, et hagi jäeti osaliselt rahuldamata. Selline seisukoht ei ole kooskõlas ei menetlusseaduse ega kohtupraktikaga. Hageja arvates on äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud tema enda kanda. Kohtupraktikas kinnistunud seisukoha järgi tuleb hagi osalise rahuldamise korral kulud jätta kostja kanda proportsionaalselt rahuldatud osa suurusele. Kui esineb alus menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt (hagi rahuldamine), siis on põhjendamatu jätta need poolte endi kanda. B.H. leiab, et menetluskuludest tuleks 96 % jätta kostja kanda, kuna hagi jäi rahuldamata 3-4 % hageja nõude ulatuses. Rahaliselt oli nõue 5 750 eurot (37 × 145 + 204+181), millest 181 eurot on 3,15 %. Hagi rahuldatud osa suuruse hindamisel ei oma tähtsust see, et kohus mõistis elatise esialgu välja kuni B.H. täisealiseks saamiseni.
5. J.H. leiab, et apellatsioonkaebus on esitatud alusetult ning rahuldamisele ei kuulu. Kohus rahuldas hagi osaliselt, tulenevalt TsMS § 163 lg 1 oli kohtule antud pädevus ja voli jagada menetluskulud võrdselt, jaotada võrdeliselt hagi rahuldatud osaga või jätta täielikult või osaliselt poolte enda kanda. Kostjale jääb selgusetuks etteheide kohtule TsMS § 442 lg 8 põhjendamiskohustuse rikkumise osas. Kulude jaotuse määramisel ei olnud tegu poolte faktiliste väidete ega tõendite analüüsimisega.
6. J.H. esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta tagasiulatuv elatisraha nõue ja viivisenõue rahuldamata ning määrata igakuise elatisraha nõude põhjendatuse korral kostjalt väljamõistetava igakuise elatisraha suuruseks 75 eurot alates
7. juunist 2012 kuni B.H. täisealiseks saamiseni s.o
8. juuli 2015.a. Elatisraha tasumise kuupäevaks määrata iga kuu
9. kuupäev. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on kohus otsuse tegemisel rikkunud õigusnorme ning hinnanud vääralt tõendeid. Kohus jättis andmata hinnangu kostja viidatud asjaolule, et kuni hageja elas vaheldumisi mõlema vanema juures, pretensioone ülalpidamise osas ei olnud.

§ 103

lg 1 tulenevalt võib 5 kohus kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige juhul, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel. Kostja leiab, et hageja abivajadus on tekkinud tema enda või tema ema ebamõistliku käitumise tagajärjel, kui hageja otsustas püsivalt elama asuda oma ema juurde; 2) leidis kohus ekslikult, et kostja käsutusse jääb elamiskulude katteks keskmiselt 923,10 eurot, arvestades sissetulekuna ka lisaks keskmisele palgale tööandja poolt kostjale kui kaugsõidu autojuhile makstavat lähetuse päevaraha, Kostjale makstav päevaraha on mõeldud kaugsõidus olles söömise, pesemise, puhkamise, ööbimise ja muu sarnasega seotud igapäevasteks tasulisteks väljaminekuteks. Seni maksab tööandja küll iga sõidupäeva eest 32 eurot, kuid on õigus maksta ka vähem. Kui sõidupäevi on vähem, siis on ka päevarahade summa väiksem. Seega ei ole päevarahade näol tegu igakuise stabiilse tulu, vaid kuluhüvitisega; 3) on kohus kostja püsikuludena arvestanud elukaaslasega pooleks jagatud ühislaenu osa 193,72 eurot, mobiilsidekulu 93, 68 eurot ja elukaaslasega pooleks jagatud kommunaalkulud 70,39 eurot. Kohus on jätnud aga jagamata ja arvestamata elukaaslasega poolt igakuiselt tasutava lasteaiamaksu 151,04 eurot, millest pool on 75,52 eurot. Kohus on ekslikult tuletanud, et kostja sissetulek ja varaline seisund võimaldavad tal tasuda hagejale elatist minimaalmääras ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Päevarahasid arvestamata jääks kostja käsutusse keskmiselt 131,45 eurot (564, 6 - 193,72 - 93,68 - 70,39 - 75,52). Sellele vaatamata on kostja koos oma elukaslasega toetanud hagejat alates 2012. aasta jaanuarist kuni augustini keskmiselt 97,82 euroga kuus. Juhul, kui kohus leiab elatise nõude kasvõi osaliselt põhjendatud olevat, palub J.H. arvestada kostja sissetulekut, temapoolset ülalpidamist ja teist alaealist ülalpeetavat, kes elatise väljamõistmisel

§ 101lg 1 sätestatud määras osutuks vähem kindlustatuks kui hageja.

Kostjal ei ole B. H. võimalik toetada rohkem kui 75 euroga kuus. J. H. palub määrata elatisraha kandmise kuupäevaks iga kuu

1. kuupäeva, mis on kostjal palgapäev. Kohus on lähtudes hageja taotlusest määranud elatisraha kandmise kuupäevaks
2. kuupäeva, mis on kostjale äärmiselt ebasobiv.
3. B. H. vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta apellatsiooni rahuldamata. Maakohus on tuvastanud kõik asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ning õigesti hinnanud esitatud tõendeid. Kohus on õigesti kostja sissetuleku hulka lugenud ka talle makstavad päevarahad. Tegemist on vaieldamatult kostja sissetulekuga. Arvestades ainuüksi kostja sissetulekuga, mis on keskmiselt 1 280, 89 eurot kuus, ei saa hagejale elatise maksmine miinimummääras 145 eurot kostja tavapärast elustandardit kuidagimoodi kahjustada. Kohus on õigesti järeldanud, et kostja teine alaealine laps ei osutuks varaliselt kuidagi vähem kindlustatuks kui hageja. Hageja ei ole mingil viisil põhjustanud oma käitumisega seda, et kostjal oleks õigus jätta temale elatis maksmata. Asjaolu, et B.H. elab ema juures ei õigusta elatise tasumata jätmist. Apellant esitas apellatsioonkaebuses taotluse määrata elatisraha maksmise päevaks iga kuu 5.kuupäev, mida ta esimese astme kohtus ei esitanud. Samuti esitas apellant alles apellatsioonkaebuses väite, et elatise nõude põhjendatuse korral mõista elatis välja suuruses 75 eurot alates 01.06.
4. Viidatud väited tuleb jätta tähelepanuta, kuna kostja maakohtus selliseid väiteid ei esitanud, mistõttu ei saanud maakohus ka selles osas ebaõiget lahendit teha. Elatise maksmise kohustuse panemine
5. kuupäevaks on põhjendatud, sest elatist tasutakse terve kuu eest ning apellandil ei ole keelatud tasuda elatist juba eelmisel kuul makstud sissetuleku arvelt. 6 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada osas, millega kohus mõistis J.H. lt B.H. kasuks välja etteulatuva viivise igakuise elatisraha maksmisel alates nõude sissenõutavaks muutumisest (kohtuotsuse resolutsiooni p 6). Nimetatud osas tuleb hageja nõue jätta rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt J.H. apellatsioonkaebuse. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Ringkonnakohus jätab B.H. apellatsioonkaebuse rahuldamata. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kostja J.H. apellatsioonkaebuses toodud taotlusi ja väiteid, seejärel hageja B.H. apellatsioonkaebust.
7. Maakohtu otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja elatis seaduses sätestatud miinimummääras (

§ 101lg 1).

Riigikohus on korduvalt leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-33-11, p 21 ja nr 3-2-1-7-05, p 20). Seega ei tule hagejal miinimumsuuruses elatise nõude korral oma minimaalseid vajadusi ka eraldi tõendada, nagu on õigesti märkinud ka maakohus. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on kostja alaealise lapsena tulenevalt

§-st 96 ja 97 p-st 1 õigustatud saama kostjalt ülalpidamist ning kostja on kohustatud hagejale ülalpidamist andma. Kostja J.H. on vaidlustanud ülalpidamise andmise viisi, leides, et rahalise elatise maksmise asemel saaks ta ülalpidamiskohustust B.H. suhtes täita sellega, et B.H. elaks vähemalt osa ajast tema juures. Samuti vaidlustab J.H. väljamõistetava elatise suuruse ning palub vähendada elatisesummat alla seaduses ettenähtud miinimummäära. 10. Kehtivas perekonnaseaduses ei ole elatise väljamõistmist seotud ülalpidamiskohustuse rikkumisega. Samas kehtib TsMS § 369, mille järgi võib nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones just ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Kuna käesoleval juhul ei ole vaidlust asjaolu üle, et kostja J.H. ei ole andnud B.H. le ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras, on põhjendatud kostjalt rahalise elatise väljamõistmine. Kolleegium märgib, et

§ 100

lg 1 kohaselt tuleb ülalpidamist anda üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil.

§ 100

lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust rahalise elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. 11. Asjakohatu on apellandi (kostja) seisukoht, nagu oleks hageja abivajadus tekkinud tema enda või ema ebamõistliku käitumise tagajärjel, kui hageja otsustas asuda püsivalt elama oma ema juurde, ning kostja tuleks

§ 103lg 1 alusel elatise tasumisest vabastada.

Apellant on jätnud tähelepanuta sama paragrahvi lõike 2, mis sätestab sõnaselgelt, et lõiget 1 ei kohaldata ülalpidamiskohustuse puhul, mis on vanemal oma alaealise lapse vastu. Arvestades lapse vanust (15 a) ja soovi ning ka kostja töö iseloomu (10 nädalat lähetuses, 5 nädalat puhkust) tuleb pidada igati mõistlikuks, et lapse stabiilse elukorralduse tagamise huvides on tema püsiv elukoht ema juures. Puudub igasugune alus kohustada hagejat muutma oma elukorraldust 7 selliselt, et ta elaks osa ajast kostja juures, ning kostja ei vabane ülalpidamiskohustuse täitmisest sellega, et pakub hagejale võimalust kolida enda juurde. 12. Kohtu määratud elatise maksete tasumise tähtpäeva (iga kuu 1. päev) osas märgib kolleegium, et elatist tasutakse kuu eest ette (vt

§ 100lg 4), mistõttu on tasumise tähtpäev 1.

kuupäeval põhjendatud. Nimetatud kuupäeva määramist taotles hageja juba hagiavalduses ning kostjal oli võimalus omapoolsed vastuväited ja ettepanekud esitada nii kirjalikus vastuses kui kohtuistungil. Kostja seda ei teinud. Seetõttu puudub alus heita maakohtule ette kostja seisukohtade arvestamata jätmist ja menetlusnormide rikkumist või materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. 13. Elatise tagasiulatuva nõude esitamise õigus tuleneb

§-st 108. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda seisukohale, et maakohus oleks nimetatud sätet kohaldanud ebaõigesti.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Käesoleval juhul on hageja esitanud tagasiulatuva elatise nõude ajavahemiku eest 01.01.2012.a kuni 31.05.2012.a, s.o hagiavalduse esitamisele eelnenud 5 kuu eest, mille vältel kostja ei täitnud nõuetekohaselt hageja ülalpidamise kohustust. Maakohus on õigesti ja põhjendatult asunud seisukohale, et nimetatud ajavahemikul võlgnes kostja hagejale elatisena 725 eurot, millest kostja poolt tasutuks luges kohus 521 eurot.

1. Apellant vaidlustas ka temalt viivise väljamõistmise. Ringkonnakohtu arvates on apellatsioonkaebus selles osas põhjendatud osaliselt – s.o osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise igakuise elatisraha maksmisega viivitamisel VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates nõude sissenõutavaks muutmisest, s.o alates kalendrikuu
2. kuupäevast kuni vastava nõude kohase täitmiseni. Kolleegium leiab, et maakohus on selles osas kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi ning kohtuotsus kuulub resolutsiooni p 6 osas tühistamisele. Õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmata jätmise korral viivist annavad VÕS § 113 lg 1 ja TsMS §
3. TsMS § 367 kohaselt võib kohtult taotleda viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest, kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohtu arvates tuleneb nimetatud sättest, et nn etteulatuva viivise väljamõistmine on võimalik juhul, kui põhinõue ise on kohtuotsuse tegemise seisuga juba sissenõutavaks muutunud. Seega ei ole alust mõista välja viivist elatise kui korduva kohustuse tulevikus täitmisele kuuluvate ja veel mitte sissenõutavaks muutunud maksete tasumisega viivitamise puhuks. Sellisel juhul tuleneb alus viivise nõudmiseks seadusest endast (VÕS § 113 lg 1). Alust ei ole maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks kohtuotsuse resolutsiooni p-s 3 märgitud osas, millega kohus mõistis välja viivise protsendina elatise võlgnevuselt ajavahemiku eest 01.01.2012 kuni 31.05.2012.a, kuna nimetatud osas oli elatise võlgnevus juba tekkinud ja sissenõutavaks muutunud.
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti otsustanud ka kostjalt hageja kasuks väljamõistetava elatise suuruse, mõistes elatise välja seaduses sätestatud minimaalmääras. Kehtivas perekonnaseaduses ei ole vanemate varalist seisundit nähtud ette ülapidamise suuruse määramisel arvestatava asjaoluna

§ 99järgi.

Vastupidi,

§ 102

lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Siiski tuleneb

§ 102

lg 2 teisest lausest, et kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele 8 ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Üksnes erandina võib kohus mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla

§ 101lõikes 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

§ 98

lg 1 järgi on isiku kõik alaealised lapsed õigustatud saama ülalpidamist esimeses järjekorras. Perekonnaseaduse mõtte ja eesmärgi kohaselt on terve ja tööealine vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajaduste rahuldamisele tagaks ka tema laste ülalpidamise vähemalt seaduses sätestatud alammääras, nagu on korduvalt rõhutanud ka Riigikohus (nt lahendid tsiviilasjades nr 3-2-193-08; 3-2-1-127-09). 16. Soovides tugineda asjaoludele, et elatise maksmisel miinimummääras osutub kostja teine alaealine laps vähem kindlustatuks kui hageja ning kahjustub kostja enda tavaline elustandard, lasus kostjal TsMS § 230 lg 1 kohaselt vastavate asjaolude tõendamise koormis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt ei ole kostja tõendanud, et ta on

§ 102lg 2 kirjeldatud olukorras.

Tema võime elatist teenida, sh vajadusel leida endale lisasissetulek, ei ole piiratud. J.H. sissetulek ja varaline seis võimaldavad tal tasuda elatist hageja ülalpidamiseks

§ 101lg 1 sätestatud määras, kahjustamata seejuures teise alaealise lapse A.H.

ja kostja enda tavalist elustandardit.

1. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et maakohus on põhjendamatult arvestanud sissetulekuna ka apellandile kui kaugsõiduautojuhile makstavat lähetuskulude hüvitist. Rahalise elatise maksmise kohustuse puhul ei oma tähtsust, millistest konkreetsetest vahenditest (nt töötasu, lähetuskulude hüvitis, pärand, lotovõit, säästud jne) seda kohustust täidetakse. Ebaõige ja põhjendamatu on käsitada sisetulekuna üksnes tulu- ja sotsiaalmaksuga maksustatavat töötasu. Sissetuleku ebapiisavuse korral tuleb vanema varalisi võimalusi hinnates arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12). Vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Apellant heidab maakohtule ette, et viimane ei ole kostja püsikuludena arvestanud ja jaganud tema elukaaslase poolt A.H. eest igakuiselt tasutavat lasteaiamaksu. Kolleegium möönab, et 1/2 lasteaiamaksust tulnuks maakohtul tõepoolest kostja püsikuluna arvestada, kuid see ei muudaks lõppjäreldust, et J.H. varaline seis võimaldab igakuiselt tasuda B.H. ülalpidamiseks seaduses ettenähtud määras elatist.
2. B.H. vaidlustas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas, leides, et menetluskulud tuleks jaotada proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega ning jätta 96 % hageja menetluskuludest jääb kostja kanda. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega tuleneb TsMS § 163 lg-st 1 hagi osalise rahuldamise korral kohtule diskretsiooniõigus menetluskulude jaotamise viisi määramiseks. Õige ei ole apellatsioonkaebuses väidetu, nagu oleks hagi jäetud rahuldamata üksnes 181 euro osas, kuna sellele lisaks jättis maakohus hageja nõude rahuldamata ka selles osas, mis puudutas elatise nõuet pärast täisealiseks saamist kuni õpingute lõpetamiseni (

§ 97lg 2).

Samuti tuleb ringkonnakohtu otsuse kohaselt jätta rahuldamata etteulatuva viivise nõue tulevikus tasumisele kuuluvatelt elatise summadelt, mis ei ole veel muutunud sissenõutavaks. 9 Kolleegium leiab, et kuna elatise näol on tegemist tulevikku suunatud perioodiliste maksetega, ei ole võimalik arvestada hagi rahuldamise ulatust protsentuaalselt ning sellest tulenevalt määrata kulude jaotust vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel õigesti poolte menetluskulud kummagi poole enda kanda. 19. Vastavalt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on jätta TsMS § 171 alusel kummagi apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellantide endi kanda. Kuigi ringkonnakohus rahuldab osaliselt J.H. apellatsioonkaebuse, ei anna see alust kalduda kõrvale TsMS §-s 171 sätestatust, kuna maakohtu otsust muudetakse üksnes osas, mis puudutab tulevikus tekkida võivatelt elatise võlgnevustelt etteulatuvalt viivise väljamõistmist. Üllar Roostoja Viivi Tomson Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 10