← Eesti

2-12-52525/37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. detsember 2013 Tartu Tsiviilasja number 2-12-52525 Tsiviilasi D.S. i hagi G.S. i ja T.S. vastu ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamiseks või alternatiivselt väljamõistetud elatise suuruse vähendamiseks Tsiviilasja hind 900 eurot apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
  2. juuni 2013 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik D.S. i apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Apellant (hageja): D.S. (isikukood: XXX), esindaja Gunnar Leht Vastustaja I (kostja I): G.S. (isikukood: XXX); Vastustaja II (kostja II): T.S. (isikukood: XXX), esindajad V.S. ja S.D. esindajad Kohtuistungi toimumise aeg
  3. november 2013 RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Tartu Maakohtu
  5. juuni 2013 otsus osas, millega maakohus mõistis D.S. ilt välja elatise alates
  6. detsembrist 2012 G.S. i kasuks 50 eurot kuus ja T.S. kasuks 50 eurot kuus (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 4 ja 6).
  7. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista D.S. ilt välja elatis alates
  8. detsembrist 2012 G.S. i kasuks 25 eurot kuus ja T.S. kasuks 25 eurot kuus.
  9. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „3.
  10. Jätta rahuldamata D.S. i põhinõue G.S. i ja T.S. vastu ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamiseks; 3.
  11. Rahuldada D.S. i alternatiivne nõue G.S. i ja T.S. kasuks väljamõistetud elatise suuruse vähendamiseks; 3.
  12. Vähendada Tartu Maakohtu
  13. septembri 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-19844 D.S. ilt G.S. i kasuks välja mõistetud elatist alates
  14. detsembrist 2012; 3.
  15. Välja mõista D.S. ilt G.S. i kasuks elatis 25 (kakskümmend viis) eurot kuus alates
  16. detsembrist 2012; 3.
  17. Vähendada Tartu Maakohtu
  18. septembri 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-19844 D.S. ilt T.S. kasuks välja mõistetud elatist alates
  19. detsembrist 2012; 3.
  20. Välja mõista D.S. ilt T.S. kasuks elatis 25 (kakskümmend viis) eurot kuus alates
  21. detsembrist 2012; 3.
  22. Tühistada käesoleva kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu
  23. veebruari 2013 määrusega rakendatud täitemenetluse peatamine Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei menetluses olevates täiteasjades nr 084/2013/47, 084/2013/97, 084/2013/99 ja 084/2013/100 kuni tsiviilasjas nr 2-12-52525 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni; 3.
  24. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.“
  25. Rahuldada D.S. i apellatsioonkaebus osaliselt. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule 30 kättetoimetamisest. esitada päeva kassatsioonkaebuse jooksul otsuse Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD 2
  26. D.S. (hageja) esitas
  27. detsembril 2012 maakohtule hagi, milles palus end vabastada G.S. i (kostja I) (hageja isa) ja T.S. (kostja II) (hageja ema) ülalpidamiskohustuse täitmisest täies ulatuses tagasiulatuvalt kostja I suhtes alates 01.09.2011 ja kostja II suhtes alates 23.12.2011 või alternatiivselt vähendada kostjate kasuks väljamõistetud elatist selliselt, et hageja osaleb edaspidi kostjate ülalpidamises neile hädavajalikke transporditeenuseid osutades 50 euro väärtuses või makstes kummalegi kostjale elatist mitte rohkem kui 18 eurot kuus. Hagiavalduses märgitu kohaselt on hagejalt Tartu Maakohtu
  28. septembri 2012 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-12-19844 välja mõistetud kostja I kasuks elatis 300 eurot kuus alates 01.09.2011 ja kostja II kasuks elatis 300 eurot kuus alates 23.12.
  29. Hageja hinnangul tuleb ta oma vanemate ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada, sest kostja I abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel, aga ka põhjusel, et vanemad on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust hageja vastu. Hageja isa on alkohoolik, kes on rikkunud oma tervise ning sellest tulenevalt kaotanud töövõime. Kostjal I on gangreen ja ta põeb diabeeti, kuid sellele vaatamata ta suitsetab ja tarvitab pidevalt alkoholi. Tartus elades kasvatasid hagejat põhiliselt tema vanavanemad. Novembris 1984, kui hageja õppis viiendas klassis, kolis nende pere Kallastele. Paar kuud pärast noorema õe V.S.sündi 24.08.1987 kolis hageja ema koos tütrega Tartusse tagasi. Hageja jäi isa ja vanema õe M.B. Kallastele. Isa tööl ei käinud, tarvitas palju alkoholi ja oli tihti kodust ära. Juunis 1988 kolis isa koos hageja õega Tartusse ning hageja jäi Kallastele üksi, olles ilma rahalise abi ja hooleta. Hageja sai süüa vaid üks kord päevas koolis. Raha äraelamiseks andis vanaisa.
  30. klassis haigestus hageja tõsiselt, kuid pidi sellele vaatamata iseseisvalt hakkama saama. Hageja pidi jätma õpingud tehnikumi teisel kursusel pooleli, sest polnud raha isegi söögi jaoks. Seejärel sõitis hageja Tartusse ja asus tööle ehitusel. Hageja võimaldas kostjatel tasuta enda juures elada alates
  31. a. Hagejale ei ole teada, kui suure osa kostjate pensionist saavad või võtavad endale hageja õed V.S. ja M.B.. V.S. kutsus kostjad enda juurde elama, et nad toetaksid teda rahaliselt. Hagejale teadaolevalt vajab hädasti raha ka M.B., kuna kavatseb korteri osta. Hagejal ei ole hetkel tööd. Hageja üürib välja talle kuuluvat korterit Tartus aadressil XXXX üüritasuga 160 eurot kuus. Hageja on 21.12.2005 võtnud laenu maja remondiks 400 000 krooni ja 21.07.2006 korteri remondiks 1 000 000 krooni. Seoses laenudega tasub hageja pangale igakuiselt 547 eurot. Koos hagejaga elab 29.10.1996 sündinud tütar V..S ning elukaaslane N.D., kellega hagejal on kaks poega – N. (sünd XXX) ja A. (sünd XXX). Hageja lapsed ning hetkel töötu elukaaslane on hageja ülalpidamisel. Hagejalt väljamõistetud elatis on põhjendamatult suur ega vasta kostjate tegelikele kuludele. Arvestades kostjate esitatud tõendeid, on nende põhjendatud kulutused ühes kuus 132 eurot ning neile jääb toidule igakuiselt ca 120 eurot.
  32. Kostjad hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt puuduvad asjas usaldusväärsed tõendid hageja sissetuleku ja vara kohta, samuti andmed laenumakse igakuise suuruse kohta. Tõendatud ei ole, et ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel või et õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust hageja vastu. Kostjad on ülalpidamist vajavad isikud. Kostja I on täielikult töövõimetu, kostja II on 90% töövõimetu. Kuni septembrini 2009 elas kostja I hageja elukohas, kus tema eest hoolitsesid tütred V.S. ja M.B.. Kostja II elas hageja elukohas kuni 23.12.
  33. Alates 01.09.2011 elab kostja I M.B. juures ja alates 23.12.2009 elab kostja II V.S. juures. Kostjate andmetel on hagejal piisavalt vara ja vahendeid abivajavate vanemate ülalpidamiseks. Hagejal on maja Tartus aadressil XXX, korter Tartus aadressil XXX ja korter XXX ning kinnistu XXX. Hageja töötab Soomes ja saab regulaarselt töötasu. Hagejal on transpordivahend. Seevastu kostjate tütardel puudub vara, kuid 3 nad osalevad vanemate ülalpidamises. Kostja I ja kostja II igakuised kulud on vastavalt 864 eurot ja 906 eurot. MAAKOHTU LAHEND
  34. Tartu Maakohus
  35. juuni 2013 otsusega:
  36. Jättis rahuldamata D.S. põhinõude G.S. ja T.S. vastu ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamiseks.
  37. Rahuldas D.S. alternatiivse nõude G.S. ja T.S. kasuks väljamõistetud elatise suuruse vähendamiseks.
  38. Vähendas Tartu Maakohtu
  39. septembri 2012 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-19844 D.S. lt G.S. kasuks välja mõistetud elatist alates
  40. detsembrist
  42. Mõistis D.S. lt välja G.S. kasuks elatise 50 eurot kuus alates
  43. detsembrist
  45. Vähendas Tartu Maakohtu
  46. septembri 2012 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-19844 D.S. lt T.S. kasuks välja mõistetud elatist alates
  47. detsembrist
  49. Mõistis D.S. lt välja T.S. kasuks elatise 50 eurot kuus alates
  50. detsembrist
  52. Tühistas käesoleva kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu
  53. veebruari 2013 määrusega rakendatud täitemenetluse peatamine Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei menetluses olevates täiteasjades nr 084/2013/47, nr 084/2013/97, nr 084/2013/99 ning nr 084/2013/100 kuni tsiviilasjas nr 2-12-52525 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
  54. Jättis menetluskulud poolte endi kanda. Otsuses esitatud põhjenduste kohaselt on kostjate abivajadus tõendatud. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo 27.01.2011 otsusest nähtub, et G.S. on täielikult töövõimetu alates 28.02.2011 kuni 05.06.
  55. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Kirurgiakliiniku epikriiside kohaselt on kostjal I diagnoositud insuliinisõltumatu suhkurtõbi diabeetilise gangreeniga. Kostjale I tehti 25.10.2012 vasaku jala amputatsioon säärest, korduvad operatsioonid 30.11.2012 ja 03.12.
  56. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo 10.06.2010 otsuse kohaselt on T.S. osaliselt töövõimetu, töövõime kaotuse protsent 90 alates 30.06.2010 kuni 19.05.
  57. T.S. l on vaskulaarne ajukahjustus vasempoolse halvatusega, millele lisanduvad lastehalvatuse jääknähud, samuti esineb tal liikumisfunktsiooni väljendunud häire, mistõttu isik vajab kõrvalabi iga päev. 06.05.2013 geriaatrilise seisundi hindamise kokkuvõttest nähtub, et kostja II vajab ööpäevaringselt järelevalvet, kõrvalabi enesehooldus- ja esmastes toimingutes, korralduslikku abi söömisel-joomisel ja ravimite manustamist. Hagejalt on Tartu Maakohtu
  58. septembri 2012 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-12-19844 välja mõistetud kostja I kasuks elatis 300 eurot kuus alates 01.09.2011 ja kostja II kasuks elatis 300 eurot kuus alates 23.12.
  59. Kohus leidis, et hageja ei ole antud kohtumenetluses tõendanud, et tema isa abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel, ega ka asjaolu, et tema vanemad on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust hageja vastu. Tervist kahjustav eluviis võib halvendada kostja I tervislikku seisundit, kuid puudub alus väita, et vaid suitsetamisest ja alkoholi tarbimisest tulenevalt on kostja I kaotanud oma töövõime ja haigestunud diabeeti. Tõendamata on ka kostjatepoolne jäme ülalpidamiskohustuse rikkumine hageja suhtes, mis annaks aluse täielikult vabastada hageja kostjate ülalpidamiskohustuse täitmisest. Tunnistajate N.P., A.L. ja V.K. ütlustest nähtub, et kostjad on oma ülalpidamiskohustust täitnud hageja suhtes vähemalt osaliselt ja hageja ei ole täielikult olnud ilma vanemliku hoolitsuseta. Hageja ebapiisavat toetamist ei saa kohtu hinnangul lugeda kostjatepoolseks ülalpidamiskohustuse jämedaks rikkumiseks PKS § 103 lg 1 p 2 tähenduses, mille alusel pidada hageja ülalpidamiskohustuse täitmist kostjate suhtes äärmiselt ebaõiglaseks. 4 Kohus märkis, et kehtiva kohtupraktika kohaselt on elatise suuruse muutmiseks alust, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või ülalpidamiskohustuslase varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud ning kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab tõendama üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Kuivõrd hagejalt on kostjate kasuks elatis välja mõistetud tagaseljaotsusega, siis tuleb kohtu arvates antud juhul ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada PKS §-des 99 ja 102 sätestatuga. Kohus märkis, et olukorras, kus ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, eelistatakse alanejat sugulast ülenejale sugulasele (PKS § 98 lg 1). Hageja väitel töötab ta käesoleval ajal OÜ-s Puko ja tema töötasu suuruseks on 380 eurot kuus. Samuti töötab hageja elukaaslane N.D., kuid hageja ei oska elukaaslase töötasu suurust öelda. Hageja ülalpidamisel on kolm alaealist last – V.S. (sünd XXX), N.D. (sünd XX) ja A.D. (sünd XXX). Kostjad möönavad, et N. ja A.D. on hageja lapsed, kuigi dokumentaalselt ei ole see tõendatud. Hagejale kuulub maja Tartus aadressil XXX, mis on tema pere elukohaks. Lisaks kuulub hagejale korter Tartus aadressil XX, mida hageja üürib välja 160 euro eest kuus ja korter XXX aadressil XXX, mis seisab tühjalt, kuna vajab remonti. Hagejale kuulub sõiduauto, millega hageja on nõus osutama kostjatele hädavajalikke transporditeenuseid 50 euro ulatuses kuus. Hageja on 21.12.2005 võtnud laenu maja remondiks 25 581 eurot ja 21.07.2006 korteri remondiks 63 953 eurot. Väidetavalt on igakuine laenumaksete suurus kokku 547 eurot. Kui hageja oli töötu, siis aitas neid elukaaslase pensionärist ema. Kohus pidas vajalikuks märkida, et hageja pere sissetulekule lisandub igakuine riigi poolt makstav peretoetus (lapsetoetus ja üksikvanema lapse toetus) ning toitjakaotuspension V.S. . Kostjate sissetulekuks on pension ja puude toetus – G.S. il kokku 309,36 eurot (255,66 + 53,70) ning T.S. l kokku 279,45 eurot (252,60 + 26,85). Alates 01.04.2013 on suurendatud mõlema kostja pensione 12,52 euro võrra, seega on kostja I igakuise sissetuleku suuruseks kokku 321,88 eurot ja kostja II igakuise sissetuleku suuruseks kokku 291,97 eurot. G.S. elab üksi Tartus aadressil Eha 21 ja T.S. asub taastusravi lõppedes elama tütre M.B. juurde. Kostjatel ei ole muid sissetulekuid, samuti ei ole neil kinnisvara ega registrisse kantud vallasvara. Kohus oli seisukohal, et abivajavad kostjad ei ole võimelised ainuüksi oma sissetulekust ennast ise inimväärselt ülal pidama, kuivõrd riigi poolt makstavast eeskätt puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks mõeldud toetusest ei piisa iseseisvaks toimetulekuks, sest tegemist on riigipoolse lisakulude osalise hüvitamisega. Arvestades hageja ja kostjate sissetulekute ning väljaminekute suurusega, poolte varalise seisundiga, hageja poolt ülalpeetavate alaealiste laste vajadustega ning kostjate abivajadusega, leidis kohus, et on põhjendatud rahuldada hageja alternatiivne nõue vähendada kostjate kasuks väljamõistetud elatist. Kohus asus seisukohale, et hageja on võimeline maksma oma abivajavatele vanematele elatist 50 eurot kuus ning seejuures säilib hagejale endale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard, et ta saaks ise tulla toime ilma riigi abita. Kohus leidis, et hageja on suuteline antud kohtuotsust täitma ning väljamõistetud elatis ei ole hagejale ebamõistlikult koormav. Samas katab elatis nimetatud määras kostjate elementaarsed täiendavad hädapärased vajadused seoses nendele puudest tulenevate lisakuludega. Siinjuures tuleb arvestada PKS § 105 lg-s 3 sätestatuga, millest tulenevalt on oma vanemate ülalpidamiskohustus D.S. i kõrval ka V.S. ja M.B.. Kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise suuruse muutmine toimub TsMS § 459 lg 1 alusel. Kuna kohtulahendi alusel väljamõistetud või kindlaksmääratud elatise suurendamist ei saa nõuda tagasiulatuvalt enne hagi esitamist, tuleb kooskõlas TsMS § 459 lg-ga 2 hageja poolt Tartu 5 Maakohtu 13.09.2012 kohtuotsuse alusel tsiviilasjas nr 2-12-19844 kostjate kasuks makstavat elatist vähendada alates käesoleva hagiavalduse esitamisest, s.o alates 11.12.
  60. Kuivõrd kohus jättis rahuldamata hageja põhinõude ja rahuldas alternatiivnõude, kusjuures kostjad nõustusid väljamõistetud elatise suuruse vähendamisega, jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  61. D. S esitas apellatsioonkaebuse, milles palub: 1) tühistada Tartu Maakohtu
  62. juuni 2013 otsus osas, millega kohus jättis rahuldamata nõude vabastada hageja kostjate ülalpidamiskohustuse täitmisest tagasiulatuvalt G.S. puhul alates 01.09.2011 ja T.S. puhul alates 23.12.2011; 3) vabastada hageja kostjate ülalpidamiskohustuse täitmisest tagasiulatuvalt G.S. puhul alates 01.09.2011 ja T.S. puhul alates 23.12.2011; 4) lõpetada apellandi suhtes elatisrahade nõuetes sundtäitmine, kuna see on vastuolus hea usu põhimõtetega; 5) eeltoodud nõude rahuldamata jätmisel vähendada apellandi ülalpidamiskohustust selliselt, et ta osaleb edaspidi vastustajate ülalpidamises neile hädavajalikke transporditeenuseid (vastustajate vedu arsti vastuvõtule ja tagasi, toidu ja vajalike esemete transport jms), osutades igakuiselt 50 euro väärtuses, võttes aluseks Tartu invatakso hinnakirja; 6) eeltoodud nõuete rahuldamata jätmisel määrata kummalegi vastustajale elatis mitte rohkem kui 18 eurot kuus; 7) menetluskulud panna vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata PKS § 103 lg 1 p-i
  63. Apellant on maakohtule veenvalt tõestanud, et tal puudus alaealisena ajavahemikul 1988 juunist kuni 1991 maini elementaarne vanemlik toetus. Toetuse (sh toidu ja toasooja) puudumise tõttu oli ta sunnitud koheselt täisealiseks saamisel õpingud Kallaste Kutsekoolis pooleli jätma ja tööle asuma. G.S. i ebamõistlik käitumine suitsetamise ja alkoholi kuritarvitamise tõttu on kaasa toonud tema töölt vallandamised, hiljem ka töövõimetuse ja haiguse, lisaks alkoholismi sundravi, mis PKS § 103 lg 1 p 1 kohaselt välistavad tema puhul apellandipoolse ülalpidamiskohustuse; 2) on maakohus ebaõigesti jätnud välja nõudmata vastustajate pangakontode väljavõtted, millest oleks näha, kas vastustajate rahalisi vahendeid kasutatakse otstarbeliselt ja vastustajate huvides. V. S on võtnud enda ja vastustajate nimel kohustusi, mida ta ei ole suutnud täita. Vaatamata apellandi korduvatele taotlustele jättis kohus istungile kutsumata vastustaja G.S. , kes oleks saanud anda vahetult ütlusi apellandi juurest V. S juurde lahkumise põhjuste ja oma vajaduste olemasolu või nende puudumise kohta. Samuti jättis kohus igasuguse tähelepanuta 22.04.2013 täpsustatud nõudes esitatud seisukoha, et apellant on võimaldanud kostjatel ja nende esindajal V. S enda juures vanaisalt päritud elamus alates
  64. aastast tasuta elada ning pärast tööle asumist 1991 pidas apellant ka nimetatud isikuid kaua aega omal kulul ülal; 3) jääb apellandile mõistmatuks, mille alusel leidis kohus, et hageja on võimeline maksma oma abivajavatele vanematele elatist 50 eurot kuus ning seejuures säilib hagejale endale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard, et ta saaks ise tulla toime ilma riigi abita, et hageja on suuteline antud kohtuotsust täitma ning väljamõistetud elatis ei ole hagejale ebamõistlikult koormav. Kohus küll vähendas apellandi igakuist ülalpidamiskohutust 600 eurolt 100 eurole, kuid seda alates hagi esitamisest
  65. detsembrist
  66. Apellant peaks seega kohtuotsuse jõustumisel tasuma tagasiulatuvalt G.S. ülalpidamiseks ajavahemiku 01.09.2011 – 10.12.2012 eest vähemalt 4200 eurot ja perioodi 11.12.2012 kuni 29.07.2013 eest vähemalt 400 6 eurot; T.S. ülalpidamiseks ajavahemiku 23.12.2011 kuni 10.12.2012 eest vähemalt 3600 eurot ja perioodi 11.12.2012 kuni 29.07.2013 eest vähemalt 350 eurot. Kokku peaks apellant vastustajatele (tegelikult aga nende esindajale V. S) tasuma seega mitte vähem kui 8550 eurot. Samas leidis kohus, et 50 euro suurune igakuine elatis katab vastustajate elementaarsed täiendavad hädapärased vajadused seoses nende puudest tulenevate lisakuludega. Kohtuotsusest ei nähtu, miks siis enne hagi esitamist ei oleks katnud; 4) on maakohus jätnud tähelepanuta apellandi 17.04.2013 esitatud täpsustatud nõude elatise muutmiseks tagasiulatuvalt ja selle õigusliku aluse. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-78-11 kohaselt täitemenetluses tuleb arvestada muuhulgas TsÜS § 138 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga, mille järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2 järgi toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Sellest tulenevalt saaks kohus erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui sundtäitmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Antud juhul ei ole hea usu põhimõtetega kooskõlas nõuda jõustunud kohtulahendi alusel täitemenetluse korras vanemate ülalpidamiseks elatist isikult, kelle ülalpidamiskohustus ei ole seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud ja seda isikute kasuks, kelle ülalpidamise ulatus ei ole seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud (ülalpidamise kohustus ja elatisraha suurus otsustati tagaselja). Hageja elatise maksmisest vabastamise nõuet saab juhul, kui hageja ei ole ülalpidamiskohustuslane tagaseljaotsuses nimetatud ulatuses, pidada tema vastu alustatud sundtäitmise lõpetamise nõudeks, mille rahuldamise korral peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 järgi täitemenetluse lõpetama. Apellant leiab, et tema suhtes algatatud sundtäitmine on vastuolus hea usu põhimõtetega ja see tuleb lõpetada. Kohus on jätnud arvestamata, et apellandi ülalpidamisel on kolm alaealist last, kes jääksid vastustajatele elatise väljamõistmisel ilma vajaliku toetuseta. Vastustajate vajaduste kohta esitati kohtule küll käsitsi kirjutatud ja halvasti loetav kalkulatsioon, kuid selles toodud maksumused ja kogused olid ülepaisutatud ja enamuses põhjendamatud. Apellant esitas kuludokumentidele ja kulukalkulatsioonile vastuväited ning põhjendused oma
  67. ja 22.04.2013 täpsustatud nõuetes. Arvestades apellandi varasemat pikaajalist panust vastustajate kindlustamisel tasuta elamispinnaga, nende toetamisel ja ülalpidamisel, oleks täiesti loomulik ja igati põhjendatud, et edaspidi tegelevad sellega vastustajate tütred V.S. ja M.B..
  68. Vastustajad G. S ja T.S. paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu
  69. juuni 2013 otsuse muutmata. Vastuväidete kohaselt on maakohus õigesti järeldanud, et ei tsiviilkohtumenetluse seadustik ega perekonnaseadus näe ette õigustatud isiku õigust nõuda jõustunud kohtulahendi muutmist tagasiulatuvalt. Vastustaja jääb menetluse käigus menetlusdokumentides ja kohtuistungil esitatud seisukohtade ja järelduste juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  70. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning Tartu Maakohtu
  71. juuni 2013 otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis D.S. lt välja elatise alates 11.12.2012 G.S. kasuks 50 eurot kuus ja T.S. kasuks 50 eurot kuus (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 4 ja 6). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab D.S. lt välja elatise alates 11.12.2012 G.S. kasuks 25 eurot kuus ja T.S. kasuks 25 eurot kuus.
  72. Hageja poolt käesolevas tsiviilasjas esitatud lõplikuks nõudeks (I kd tl 162) oli vabastada hageja kostjate ülalpidamiskohustuse täitmisest tagasiulatuvalt G.S. puhul alates 01.09.2011 ja T.S. puhul alates 23.12.2011; eeltoodud nõude rahuldamata jätmisel vähendada hageja ülalpidamiskohustust selliselt, et ta osaleb edaspidi kostjate ülalpidamises neile hädavajalikke 7 transporditeenuseid (kostjate vedu arsti vastuvõtule ja tagasi, toidu ja vajalike esemete transport jms) osutades igakuiselt 50 euro väärtuses, võttes aluseks Tartu invatakso hinnakirja; viimatinimetatud nõude rahuldamata jätmisel määrata kummalegi kostjale elatis summas mitte rohkem kui 18 eurot kuus. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõude vabastada hageja kostjate suhtes ülalpidamiskohustuse täitmisest tagasiulatuvalt G.S. puhul alates 01.09.2011 ja T.S. puhul alates 23.12.2011 rahuldamiseks puudub seadusest tulenev alus. Maakohus on vaidlustatud otsuses asjakohaselt viidanud, et kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise suuruse muutmine toimub TsMS § 459 alusel, ning leidnud, et kuna ei tsiviilkohtumenetluse seadustik ega perekonnaseadus ei näe ette õigust nõuda jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmist tagasiulatuvalt enne hagi esitamist, saab antud menetluses kooskõlas TsMS § 459 lg-ga 2 hagejalt Tartu Maakohtu
  73. septembri 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-19844 kostjate kasuks väljamõistetud elatist vähendada alates käesoleva hagiavalduse esitamisest, s.o alates 11.12.
  74. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt asunud seisukohale, et TsMS § 459 lg 2 alusel ei saa nõuda kohtulahendiga väljamõistetud elatise muutmist tagasiulatuvalt (näiteks lahendid nr 3-2-1-69-13 p 15; nr 3-2-12-09 p 12; nr 3-2-1-33-11 p 26). Apellatsioonkaebuses palub apellant (hageja) lisaks eelpool toodud nõuetele lõpetada hageja suhtes elatisrahade nõuetes sundtäitmine, kuna see on vastuolus hea usu põhimõttega. Apellant tugineb selles osas Riigikohtu seisukohale 26.10.2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-78-
  75. Nimetatud lahendis on Riigikohus leidnud (p 11), et täitemenetluses tuleb arvestada mh tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga, mille järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2 järgi toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Sellest tulenevalt saaks kolleegiumi arvates kohus erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui sundtäitmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. TsMS § 631 lg 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või, et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Seega ei saa ringkonnakohtus arutada neid nõudeid, mida maakohtule ei esitatud. Hageja viitas maakohtus küll Riigikohtu seisukohtadele lahendis nr 3-2-1-78-11, kuid ei esitanud maakohtule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221). Seega on tegemist uue nõudega, mille osas ei saanud maakohus seetõttu ka seisukohta võtta. Kuna apellatsioonimenetluses uute nõuete esitamine ei ole võimalik, jätab ringkonnakohus eeltoodud nõude tähelepanuta. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks käsitleda nõuet vabastada hageja kostjate suhtes ülalpidamiskohustuse täitmisest tagasiulatuvalt G.S. puhul alates 01.09.2011 ja T.S. puhul alates 23.12.2011 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagina. Seega ei saa kohus käesolevas menetluses kaaluda, arvestades muuhulgas ka Riigikohtu poolt antud eeltoodud seisukohta, kas kostjate tagasiulatuva elatisenõude osas esineb alus sundtäitmine hageja suhtes hea usu põhimõttest (TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2) lähtuvalt lõpetada.
  76. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata PKS § 103 lg 1 p-d 1 ja 2, mille alusel võib kohus kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel või kui õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et hageja väited selle kohta, et tema isa abivajadus on tekkinud isa enda ebamõistliku käitumise tagajärjel ning, et hageja vanemad on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust hageja suhtes, ei leidnud tõsikindlalt tõendamist. 8 Asjas G.S. tervisliku seisundi kohta esitatud meditsiinidokumentide ning hageja taotletud tunnistajate N. P, A. L ja V. K. ütluste alusel ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostja I diabeeti haigestumine ning töövõime kaotamine on otseselt põhjustatud suitsetamisest ja alkoholi tarbimisest. Hageja viitab apellatsioonkaebuses ebapiisavale vanemlikule hoolitsusele 3-aastase perioodi, 1988 juunist kuni 1991 maini, vältel. Nimetatud perioodi kohta andsid maakohtus ütlusi tunnistajad N. P ja A. L. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tunnistajate ütlustest nähtuvalt täitsid kostjad ka sel perioodil oma ülalpidamiskohustust hageja suhtes vähemalt osaliselt ning tunnistajate ütlustest ei selgu asjaolusid, mida lugeda kostjatepoolseks ülalpidamiskohustuse jämedaks rikkumiseks PKS § 103 lg 1 p 2 tähenduses, mille alusel saaks pidada hageja ülalpidamiskohustuse täitmist kostjate suhtes äärmiselt ebaõiglaseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme, jättes välja nõudmata kostjate pangakontode väljavõtted ja G.S. isiklikult kohtuistungil ära kuulamata. Asjas on usaldusväärselt tuvastatud kostjate sissetulekute suurus. Hageja ei ole ka apellatsioonkaebuses väitnud, et kostjate sissetulekud on suuremad kui maakohtu poolt tuvastatud, s.o G.S. l 321,88 eurot ja T.S. l 291,97 eurot kuus. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjust arvata, et sellises suuruses sissetulekutest oleks võimalik teha lisaks kostjate igakuiste põhivajaduste rahuldamise (arvestades sh mõlema kostja kulutusi ravimite ostmisele, mille kohta on maakohtule ka tõendeid esitatud) veel mingeid olulisi mittesihipäraseid kulutusi (sh tütre V. S materiaalseks toetamiseks). Käesoleva asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolud, miks kostjad hageja elamust lahkusid. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on kostjatele varasemalt tasuta elamispinda võimaldanud, samas ei ole kostjad nõudnud ja hagejalt ei ole mõistetud välja elatist perioodi eest, mil kostjad hagejale kuuluvas elamus elamispinda kasutasid. Hageja poolt kostjate toetamine varasemal perioodil (hageja väitel
  77. a alates) ei anna alust jätta kostjad hageja toetuseta praegusel ajal, kui see on nende tervislikust ja majanduslikust olukorrast tulenevalt selgelt vajalik. Vaatamata ülaltoodule on apellatsioonkaebus osas, milles apellant taotleb temalt kostjate kasuks väljamõistetud elatise vähendamist, ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Maakohus on otsuses õigesti viidanud PKS § 98 lg-le 1, mis sätestab, et kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, siis eelistatakse alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme alanejatele sugulastele, alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulast kaugema astme sugulasele, ning PKS § 102 lg-le 1, mille kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostjad ei ole vaielnud vastu hageja väitele, et hageja ülalpidamisel on kolm alaealist last. Maakohus on tuvastanud, et hageja sissetulekuks on praegusel ajal töötasu 380 eurot kuus. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et tema abikaasa töötasu on 300 eurot kuus. Lisaks saab hageja pere sissetulekut riigi poolt makstavate peretoetuste ja hageja tütre toitjakaotuspensioni näol. Hagejale kuulub maja Tartus aadressil XXX, mis on tema pere elukohaks. Samuti kuulub hagejale korter Tartus XXX, mida ta üürib välja 160 euro eest kuus, ja korter XXX XXX, mis hageja väitel seisab tühjalt, kuna vajab remonti. Hagejale kuulub ka sõiduauto. Hagejal on märkimisväärses summas laenukohutused Swedbank AS ees (I kd tl 16– 27), igakuiste laenumaksete suurus on hageja väitel 547 eurot. Ringkonnakohus leiab, et arvestades PKS § 98 lg-s 1 ja § 102 lg-s 1 sätestatut, on maakohtu poolt hagejale pandud elatise maksmise kohustus kokku 100 euro ulatuses kuus liiga suur. 9 Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista hagejalt kummagi kostja kasuks välja elatis 25 eurot kuus. Arvestades hageja varalist seisundit tervikuna, st lisaks töötasuna saadavale sissetulekule ka asjaolu, et hagejale kuulub peale tema poolt eluasemena kasutatava XXX elamu kaks korterit, mida vajadusel on võimalik ülalpidamiskohustuste täitmiseks kasutada, on ringkonnakohtu arvates kokku 50 euro tasumine kuus oma abivajavatele vanematele summa, mis võimaldab toimetuleku nii hagejale kui tema alaealistele lastele ning katab osaliselt ka kostjate tervislikust seisundist tulenevad lisakulud. Siinjuures on oluline arvestada, et kostjate suhtes on ülalpidamiskohustus kolmel lapsel, s.o lisaks hagejale ka tema õdedel, V. S ja M. B.
  78. Maakohtu otsusega jäeti menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmiseks puudub alus. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, lähtub ringkonnakohus ka apellatsioonimenetluse menetluskulude jaotamisel maakohtu rakendatud põhimõttest, s.o jätab menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.