Obsah (8)

§ 113§ 118§ 15§ 25§ 16§ 60§ 56§ 61

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 7. mai 2012 Tartu Kriminaalasja number 1-11-9571 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Paavo Randma Kohtuistungisekre

§ 113– 25 lg 1, 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 5.

jaanuari 2012 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Ivar Seppeni kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav Ivar Seppen isikukood: 37106075225; elukoht: XXXXX varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu Kohtuistungi toimumise aeg

1. aprill 2011, Tartus RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
2. jaanuari 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-9571 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Matti Reinsalu kaudu 871,96 eurot vandeadvokaat Matti Reinsalule tema poolt Ivar Seppenile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista Ivar Seppenilt menetluskulud, so kaitsja tasu vandeadvokaadi Matti Reinsalu poolt osutatud õigusabi eest 871,96 eurot riigituludesse. Ivar Seppenil tasuda 871,96 eurot Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank arveldusarvele nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Ivar Seppen, 1-11-9571 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 7.mail
4. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. maist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. maist
8. KrMS § 344 lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu
9. jaanuari 2012 otsusega mõisteti I. Seppen süüdi

§ 113- § 25 lg 1, 2 järgi ning karistati vangistusega 9 aastat.

I. Seppenile on esitatud süüdistus

§ 113

- § 25 lg 1, 2 järgi selles, et tema 22.04.2011 kella 21.25 paiku Rakveres XXX korteris lõi L.K. noaga korduvalt kõhtu ja õlga, tekitades L.K. kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool rindkerel roidekaare all keskmisel kaenlajoonel koos maksa parema sagara vigastusega ja torke-lõikehaava vasakul pool rindkerel roidekaare piirkonnas eesmisel kaenlajoonel koos mao vigastusega, millised vigastused on eluohtlikud, ja torke-lõikehaava parema õlaliigese piirkonnas (deltalihase piirkonnas), milline vigastus ei ole eluohtlik. I. Seppen enda süüd temale esitatud süüdistuses ei tunnistanud. Maakohus leidis, et süüdistatava I. Seppeni süü temale esitatud süüdistuses on tõendatud. Kannatanu L.K. tegevust omas kodus, mis seisnes vasaku käe asetamises talle ootamatult külla tulnud endise töökaaslase I. Seppeni paremale õlale, ei saa käsitleda ründena. Sellele tegevusele eelnes I. Seppeni ütlemine, et ta tahab vangi minna ja L.K. , saades aru, et I. Seppen on purjus, ütles talle sõbralikult, et räägime neist asjust sobivamal ajal. Kannatanu ütluste kohaselt tuli noalöök talle ootamatult. Vahetult enne esimest lööki ütles I. Seppen talle, et sina ka pensionile ei saa. Tunnistaja K.K. sõnul kuulis ta, kui I. Seppen ütles isale, et ega sina ka pensionile ei jõua. L.K. on kinnitanud, et tal olid jalas toasussid ja ta üritas taganeda, kui toimus löök paremasse külge. Ta kukkus. Viimane löök tabas teda õlga. Kõik löögid olid pidemeni sees. Kohtueelses menetluses on L.K. öelnud, et I. Seppen 2 lõi teda noaga parema käega keha piirkonda, vasakusse külge üks kord. Siis ta hüppas eemale, pärast kukkusid nad põrandale. Tema oli minu peal ja lõi mind teist korda keha piirkonda paremale küljele, sinna, kus maks on. Veel üks löök, oli õla piirkonda paremale. Süüdistatav I. Seppen kinnitas, et peale seda, kui ta L.K. t noaga lõi, nad rabelesid ja ta kukkus L.K. otsa. I. Seppeni ütlused nagu oleks kukkumisel L.K. ise veristanud ennast läbi tema käe, on ümber lükatud kannatanu kohtuistungil antud ütlustega, samuti isiku ekspertiisiaktiga nr 46 15.07.

1. Tõendamist leidis, et L.K. tekitati esmalt torke-lõikehaav vasakul pool rindkerel roidekaare piirkonnas eesmisel kaenlajoonel koos mao vigastusega ja seejärel kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav paremal pool rindkerel roidekaare all keskmisel kaenlajoonel koos maksa parema sagara vigastusega, millised vigastused on eluohtlikud, ja lõpuks torkelõikehaav parema õlaliigese piirkonnas (deltalihase piirkonnas), milline vigastus ei ole eluohtlik. Vigastused on tekitatud terava vägivalla toimel löökidest teravaotsalise esemega (noaga) süüdistuses tähendatud ajal 22.04.
2. Nimetatud ekspertiisiakti kohaselt võis kannatanu asend talle vigastuste tekitamise ajal olla nii seisev kui ka istuv ja lamav, haavade tekitamise järjekorda ei ole võimalik tuvastada. Nimetatud tõendite pinnalt on kannatanu L.K. ütlustega tuvastatud vigastuste tekitamise järjekord, kuid ei ole tuvastatud see, kas L.K. oli temale järjekorras teise vigastuse tekitamise ajal ikka veel seisvas asendis või juba lamavas asendis. Mis puutub L.K. kohtuistungil antud ütlustesse, et lööke noaga oli 6-7 ja I. Seppen sooritas neid tohutu jõu ja kiirusega, püüdes tabada nägu ja rinda, aga ta suutis neid lööke tõrjuda ja sellesse, et L.K. midagi taolist kohtueelses menetluses ei kinnitanud, siis ainuüksi nende ütluste põhjal ei ole võimalik kannatanu ütlusi tervikuna kahtluse alla seada. L.K. kuulati vahetult pärast sündmust üle ja ta oli võimeline vaatamata tohututele valudele ütlusi andma. See, et kannatanu ei andnud kohtueelses menetluses sama üksikasjalikke ütlusi nagu kohtuistungil on seotud tema tervisliku seisundiga. Käesolevas kriminaalasjas on oluliseks küsimuseks see, millal on eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine käsitletav süüteona

§ 118

p 1 mõttes ja millal tapmiskatsena

§ 113järgi.

Riigikohus on 16.04.2007 otsuses nr 3-1-1-128-06 leidnud, et mõlemad kõnealused süüteod on sarnased nii objektiivse külje poolest, kuna väliselt on toimepanija kummalgi juhul põhjustanud ohu inimese elule, kui ka subjektiivse külje poolest, kuivõrd

§ 15

lg 1 kohaselt eeldab raske tervisekahjustuse tekitamine tahtlust, mida nõuab

§ 25lg 1 järgi ühtlasi ka süüteokatse.

Tulenevalt

§ 16

lg-st 1 ja § 25 lg-st 1 on süüteokatse võimalik nii kavatsetuse, otsese tahtluse kui ka kaudse tahtlusega.

§ 15

lg 1 ja § 16 lg 1 kohaselt täidavad loetletud kolm tahtluse liiki samuti

§-s 118 ette nähtud süüteo subjektiivse koosseisu. Küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. Juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et

§-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui

§ 118p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis.

See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). 3 Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist, et süüdistatav I. Seppen, olles pikka aega politseis töötanud, oli 2009.a politseist sunnitud lahkuma, kuna põhjustas alkoholijoobes olles ametiautoga liiklusõnnetuse. I. Seppen töötas turvafirmas G4S turvatöötajana, kuid paralleelselt töötamisega seal, ootas ta võimalust naasta tagasi tööle politseisse, kus oleks olnud suurem sissetulek. Vaatamata sellele, et süüdistatav I. Seppen seda ise otseselt eitab, kinnitades, et L.K. ei võta kedagi tööle ega lase lahti, on tõendite kogumi pinnalt tuvastatud, et tegemist oli I. Seppeni poolse kättemaksuga L.K. selle eest, et viimane andis talle lootust, et ta saab politseisse tööle tagasi, kuid pettis tema lootusi. Tegemist on tapmiskatsega, sest korduval noaga löömisel elutähtsate organite piirkonda möönab süüdlane mistahes tagajärge, sh kannatanu surma saabumist ja tegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudne tahtlus eeldab, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel. Lüües kannatanu L.K. korduvalt noaga kõhtu, oli süüdistataval alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskema tagajärje. I. Seppen ei kontrollinud mingilgi määral sündmuste kulgu, tema poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje - kannatanu surma hoidis ära vaid meditsiinitöötajate operatiivne sekkumine. Kui I. Seppen oleks tahtnud sõita oma kodust XXX vanemate koju XXX, siis ei oleks tal olnud vajadust sõita Rakvere linnast läbi. Asitõendi vaatlusprotokollist 26.04.2011 ning sinna juurde kuuluvatelt fototabelitelt on näha, et I. Seppenil oli kaasas pussnuga pikkusega 20,2 cm, mille tera pikkus koos rõngaga oli 9 cm. Nuga oli I. Seppenil spetsiaalselt kaasa võetud, sest L.K. juurde tulles hoidis ta paremat kätt noaga taskus ja ühtegi nahkkotti, mis lubanuks uskuda, et ta kandis seda nuga kurikaeltega võitlemiseks 2010.a sügisest saadik kogu aeg enesekaitseks kaasas, tema jope taskust ei leitud. I. Seppeni tahtlust kannatanu tappa näitavad ka tema poolt eelnevalt öeldud fraasid, et ta tahab minna vangi ja sina ka pensionile ei saa. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. I. Seppeni käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Süüdistatav I. Seppen pani toime

§ 113

- 25 lg 1,2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis on esimese raskusastme kuritegu ja mis näeb karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse.

§ 25

lg 6 kohaselt süüteokatse puhul võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut.

§ 60

lg 1 sätestab, et käesoleva seadustiku üldosas nimetatud juhtudel võib kohus kergendada isiku karistust, sealjuures sama § lg 2 kohaselt kergendatud karistuse ülemmäär ei või olla üle kahe kolmandiku seaduses sätestatud karistuse ülemmäärast ja sama § lg 3 kohaselt kergendatud karistuse alammäär on käesoleva seadustiku üldosas sätestatud vastava karistusliigi alammäär. Süüdistatava poolt väljendatud kahetsus ei ole puhtsüdamlikuk ega siiras, sest kui süüdistatav I. Seppen tõepoolest oleks oma tegu kahetsenud, siis oleks see väljendunud tema ütlustes. Kannatanu avaldas, et tema ei ole näinud I. Seppeni poolt mingit kahetsust, sest ka vanglast on võimalik helistada. Kannatanu sõnul ei suutnud ta I. Seppeni puhul välja lugeda hetkekski mingit kahetsust.

§ 56

lg 1 teise lause järgi peab kohus karistuse mõistmisel arvestama ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. I. Seppenit ei ole varem kriminaalkorras ega väärtegude toimepanemise eest karistatud. I. Seppen pani teo toime, olles alkoholijoobes. I. Seppeni poolt L.K. suhtes toimepandud tegu on hinnatav kuriteo katsena, mistõttu

§ 25lg-st 6 ja § 60 lg-st 1 tulenevalt võib kohus kergendada karistust.

Arvestades I. Seppeni teo toimepanemise asjaolusid ja tema süüd, ei ole tema karistuse kergendamine võimalik. I. Seppenit tuleb karistada vangistusega, mis jääb alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, sest teda ei ole varem karistatud ja toimepandud tegu jäi katsestaadiumi. 4 Apellatsioonis esitatud taotluste sisu I. Seppeni kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse I. Seppeni süüdistuses

§ 113– 25 lg 1,2 järgi ning teha uue otsuse, millega kvalifitseerida I.

Seppeni süüdistus ümber

§ 118p 1 järgi ja mõista talle kergem karistus.

Apellatsiooni kohaselt avaldas I. Seppen, et ta on kannatanule kehavigastusi tekitanud, kuid ta ei soovinud kannatanut tappa. Ta selgitas, et süüdistuses märgitud õhtul sõitis ta algul kannatanu L.K. majast mööda, kuid keeras siis ringi ja läks tagasi. Tal tuli mõte L.K. juures läbi astuda ning küsida temalt iseloomustust Viru Vanglasse tööle minekuks. L.K. avas ukse ning siis ta lõi kannatanut noaga. Noaga löömise põhjust I. Seppen kohtus esialgu selgitada ei osanud, hiljem selgitas situatsiooni võimaliku ohutundega, kui kannatanu käe tema õlale pani. I. Seppeni selgituste kohaselt on ta turvafirmas töötamise ajal langenud paljude erinevate rünnakute ohvriks. Tema oletuse kohaselt võis L.K. poolt tema õlale käe panemine vallandada temas reflektoorse enda kaitsele suunatud reaktsiooni ning kindlasti võimendas seda kõike ka alkoholijoove. I. Seppen teab, et on löönud kannatanut noaga ainult ühe korra ning ülejäänud vigastused võisid kannatanul tekkida rüseluse käigus. I. Seppen selgitas, et tal polnud soovi kannatanut tappa. Seda soovi polnud tal ei enne L.K. ukse taha minekut ega ka siis, kui kannatanu ukse oli avanud. I. Seppen on öelnud, et tal ei olnud soovi isegi noaga lüüa, oleks ta teadnud, et nii juhtub poleks ta sinna ukse taha üldse läinud. Kannatanu ja I. Seppeni vahel ei olnud ebakõlalisis suhteid. I. Seppen oli politseis töötanud ligi 19 aastat ning kui juhtus kahetsusväärne avarii ametiautoga, siis oli just L.K. see, kelle aktiivne tegevus päästis I. Seppeni vallandamisest ning I. Seppen lahkus töölt omal soovil. Omal soovil töölt lahkumine andis I. Seppenile võimaluse mingi aja möödudes uuesti politseisse tööle asuda. I. Seppen lootis sellele, kuid kõik see ei tekitanud temas vimma, viha või soovi L.K. tappa. I. Seppenile oli teada ka see, et tema politseisse tööle tagasisaamise asju ei otsusta L.K. . Peale politseitöölt lahkumist kujunes I. Seppeni elu küllaltki keeruliseks. Raske oli uut tööd leida ning kui õnnestus saada tööd turvafirmas oli töötasu küllaltki väike. Väike töötasu tekitas probleeme pere materiaalses toimetulekus. Selline olukord kestis pikka aega ning tekitas stressi. Vahetult enne sündmust L.K. korteris uuris I. Seppen võimalust asuda tööle Viru Vanglasse. Uuele tööle kandideerimisel oli vaja korralikku iseloomustust ning selles osas lootis ta L.K. . Kannatanu oli inimene, kes teadis teda pikkade politseitöö aastate jooksul ning oleks võinud teda objektiivselt iseloomustada. Seoses töötamisega turvamehena oli I. Seppenile Rakveres tekkinud palju vaenlasi. I. Seppenile tungiti tänaval kallale, seda tuli küllaltki palju ette ning I. Seppen otsustas enesekaitseks hakata kaasas kandma nuga. See, et tema läbiotsimisel ei leitud taskust ühtegi nahkkotti ei tähenda seda, et ta ei võinud 2010 aasta sügisest enesekaitseks nuga kaasas kanda. I. Seppeni ütluste kohaselt oli tal nuga taskus kogu aeg. Ta ei pannud tollel õhtul nuga taskusse spetsiaalselt L.K. tapmise eesmärgil. Kohus on oma järeldustes samastanud väljendid vangi ja vanglasse. Tegemist on vastuoluga kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja kohtus antud ütlustega. Uurimisel kinnitas kannatanu, et I. Seppen küsis tema käest, et kas võtate mind vanglasse ning kannatanu täpsustas, et kas tahad vanglasse tööle. Hilisem jutt oli aga mõistetav sellises kontekstis nagu tahaks I. Seppen minna vanglasse mitte tööle vaid karistust kandma. Vastuolu kannatanu ütlustes väljendus ka ründe intensiivsuse kirjeldamisel. Uurimisel rääkis kannatanu ainult kolmest löögist, kohtus seevastu 6-7 löögist, mis olid sooritatud tohutu jõu ja kiirusega, püüdes tabada nägu ja rinda, kannatanu suutis neid lööke tõrjuda. Vahetult pärast sündmust mäletas kannatanu sündmusi uurimise ajal paremini ning eksis kohtus antud ütlustes. 5 Arusaamatu on kohtu väide, et tõendite kogumi pinnalt on tuvastatud, et tegemist on I. Seppeni poolse kättemaksuga kannatanu L.K. selle eest, et viimane andis talle lootust, et saab politseisse tööle tagasi, kuid pettis tema lootusi. Sellistest asjaoludest ei ole rääkinud mitte ükski protsessiosaline. I. Seppen ei eita tervisekahjustuse tekitamist L.K. . Kohtueelne menetlus lähtus süüdistusest

§ 118p 1 järgi.

I. Seppen on korduvalt kinnitanud, et ei soovinud tappa L.K. t ja I. Seppeni süüditunnistamine

§ 113– 25 lg 1,2 järgi ei ole põhjendatud.

I. Seppeni käitumine tuleks kvalifitseerida

§ 118p 1 järgi.

I. Seppen on L.K. tervisekahjustuse tekitamist siiralt kahetsenud. Kahetsust kannatanu ees sai I. Seppen väljendada alles kohtus, sest vanglast telefoni teel seda talle lihtsalt ei võimaldatud. I. Seppen on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja palusid maakohtu otsuse tühistada apellatsioonis toodud motiividel. Prokurör palus maakohtu otsuse jätta muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
2. Ringkonnakohus, olles eelnevalt uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
3. Ringkonnakohus märgib menetlusõigusest tulenevalt esmalt, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04).
4. Apellatsioon on esitatud maakohtus uuritud tõendite hindamisele ja järeldustele ning sellest tulenevalt taotletakse ringkonnakohtult süüdistatava tegevuse ümberkvalifitseerimist

§ 118p 1 järgi.

Samas ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse põhiosa järelduste ümberhindamist I. Seppeni tapmiskatses süüditunnistamisel. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud otsuse põhiosas (tl 128-132) motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele. Seejuures on põhjendatud, miks süüdistatava vastuväited pole usutavad. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus vastab KrMS § 312 p 1 ja 2 nõuetele. Maakohtu põhjalikus otsuses on siseveendumuse kujunemine jälgitav. 4. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu otsuses kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Süüdistatava ja kaitsja taotlus süüdistuse ümberkvalifitseerimiseks

§ 118

p 1 järgi ei kuulu rahuldamisele, sest selline süüdistatava käitumise karistusõiguslik hinnang ei tuleneks kriminaalasjas kogutud ja maakohtu otsuses analüüsitud tõenditest ning poleks kooskõlas kohtupraktikas kinnistunud sellekohaste arusaamadega. Miks pole tegemist raske tervisekahjustuse tekitamisega, millega põhjustati oht elule, on maakohus selgitanud juhinduvalt Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-128-

2. Kriminaalasjas maakohtu poolt uuritud tõendid kinnistasid ringkonnakohtu veendumust, et juba välise teopildi alusel saab teha järelduse süüdistataval tapmistahtluse esinemise kohta. Tegemist ei olnud ühekordse juhusliku noalöögiga vaid süüdistatav pani toime mitu elu ohustavat tegu, lüües korduvalt noaga rindkeresse ( kaks korda kõhtu ja ühe korra õlga). 6 Õige on järeldada, et kannatanu surma osas tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega. Noalöökide tagajärjel pidas ta võimalikuks mistahes tagajärje, sealhulgas ka surma saabumist. Riigikohtu praktika on kinnitanud arusaama, et olukorras, kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma osas vähemalt kaudse tahtlusega, neeldub tervisekahjustuse tekitamise tahtlus tapmistahtluses ning isiku tegevust tuleb õiguslikult vaadelda üksnes tapmiskatsena.
3. Ringkonnakohtus antud ütlustes ei esitanud süüdistatav mingeid uusi asjaolusid. Ta väitis, et lõi kannatanut noaga ainult ühe korra. Arvab, et tema taolise käitumise põhjustas tarvitatud alkohol. Samas jällegi püüdis oma noalööki õigustada väitega, et kui kannatanu „mu õlga puudutas, tekkis selline tunne, nagu koeralt võtaks konti ära ja ta hammustab. Teised noahoobid tekkisid selle tagajärjel, et ta haaras minust kinni ja seal me tantsisime.“ Süüdistatav leidis, et tal ei olnud kannatanu suhtes mingit kättemaksusoovi, sest läbisaamine oli varasemalt normaalne.
4. Süüdistatav püüab kannatanu juurde minekus leida õigustust ja selgitab, et läks kannatanu juurde kooskõlastama iseloomustust, mida uus tööandja tulevikus kannatanu käest ilmselt küsib. Miks oli iseloomustuse kooskõlastamise korral süüdistataval vajadus kannatanut aga noaga lüüa, pole võimalik eluliselt usutavalt mõista. Vähetõenäoline on samuti, et isik läheb endale head iseloomustust küsima, olles ise alkoholijoobes. 7.1 Maakohus küsis süüdistatavalt põhjust, mis eesmärgil ta kannatanu korterisse läks ning kas ta pöördus iseloomustuse sooviga kannatanu poole (tl 99). Kohtule vastates on olnud süüdistatav ebamäärane, öeldes, „Ma ei tea. Ma midagi vanglast ütlesin, aga ei mäleta mida.“ Ringkonnakohtu jaoks ei ole veenvat selgitust ka süüdistatava väitel, mille kohaselt süüdistatav lõi kannatanut noaga seetõttu, et kannatanu pani käe tema õlale. Nimelt olevat kannatanu taoline tegevus tekitanud süüdistatavas kõrgendatud ohutunde, mis oli saanud alguse ajast kui ta turvafirmas töötamise ajal oli langenud paljude erinevate rünnakute ohvriks. Kuidas peaks kannatanu taoline käitumine kannatanu enda korteris tekitama süüdistatavas ohutunde jääb mõistmatuks. Siinkohal polegi süüdistatav ega kaitsja osanud usutavalt selgitada, miks pidi süüdistatav üldse arvama, et kannatanu oma korteris süüdistatavat ründab. 7.2 Vastupidiselt süüdistatava ütlustele on usutavad kannatanu maakohtus antud ütlused, kes on kinnitanud, et süüdistatav sisenes tema korterisse parem käsi taskus ja ütles, et „ma tahan vangi minna.“ Kui I. Seppen ütles, et tahab vangi minna, siis pani kannatanu vasaku käe süüdistatava õlale ja ütles, et kuna ta on joobes, siis räägime neist asjust sobival ajal. Sel hetkel tundis ta lööki ja nägi süüdistatava käes nuga. Kannatanu üritas taganeda ja seejärel tabas järgmine noalöök teda paremasse külge. Seejärel ta kukkus, kuid süüdistatav sooritas veel lööke 6-7, püüdes tabada nägu ja rinda, kuid ta suutis neid tõrjuda. Viimane löök tabas õlga ja siis õnnestus tal nuga õlast välja tõmmata ja enda kätte saada. Kõige ohtlikum oli kannatanu jaoks esimene noalöök. Enne esimest lööki oli süüdistatav vahetult öelnud kannatanule, et „sina ka pensionile ei saa.“ Kannatanu arvas maakohtus nende mõnede süüdistatava poolt öeldud fraaside põhjal, et süüdistatav süüdistab teda enda vallandamises (tl 81-82). 7.3 Apellatsiooni kohaselt on maakohus ekslikult tähelepanu omistanud kannatanu poolt kuuldud ja süüdistatava poolt enne noalööki lausutud väljendile „vangi“ või „vanglasse.“ Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kannatanu pole osanud sõna täpset käändelist vormi nimetada, ei sea veel kahtluse alla tema ütluste usaldusväärset, samuti kirjeldatud olukorda, millesse ta ootamatult süüdistatava vägivaldse rünnaku tagajärjel sattus. 7 Samuti ei ole kahtlust süüdistatava poolt kannatanule lausutud väljendi tähenduses „sina ka pensionit ei saa“, mille kuulmisest andis maakohtus ütlusi kannatanu ja tema tunnistajast tütar, kes korteris viibis. Suulised väljendid vahetult enne noalööke kinnitavad süüdistataval tapmise tahtlust, sest mitmete järgnevate järjestikuste noalöökidega kannatanu elutähtsasse piirkonda, ei kontrollinud süüdistatav enam sündmuste arengut ja kannatanu elu päästis järgnev operatiivne arstiabi. 7.4 Ainetuks ja eluliselt mitteusutavaks jääb apellatsioonis esitatud versioon, mille kohaselt süüdistatav teab, et on löönud kannatanut noaga ainult ühe korra ning ülejäänud vigastused võisid kannatanul tekkida lihtsalt rüseluse käigus. Vastuoluna, mis seaks kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsuse, ei saa tõlgendada kannatanu ütlusi ründe intensiivsuse kirjeldamisel. Nimelt väidab kaitsja, et kui kohtueelsel uurimisel rääkis kannatanu ainult kolmest noalöögist, siis maakohtus seevastu 6-7 löögist, mis olid sooritatud tohutu jõu ja kiirusega. Ringkonnakohus leiab, et uuritud tõenditest tulenevalt pole vaidlust selles, et kannatanu kehas tuvastati kohtuarstliku ekspertiisiga noa torke-lõikehaava rohkem kui üks, milline asjaolu omab kaalu süüdistatava tahtluse hindamisel. Vaidlust pole ka selles, et kolmest noaga tekitatud torke-lõikehaavast kaks põhjustasid kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Samas on kannatanu selgitanud, et süüdistatav püüdis noaga rohkemgi lüüa, kuid tal õnnestus löögid tõrjuda. Maakohtus kannatanu põhjendas oma ütlustes esinevat võimalikku vastuolu süüdistatava poolt tekitatud noalöökide arvus. Nimelt kohtueelsel uurimisel kuulati eluohtlikus seisundis kannatanu üle päev pärast sündmust. Taolises seisundis ei saanud kannatanu küsitlemine olla tema seisundist tulenevalt detailne ja hilisemas menetluses etteheidetav. Maakohtus vastas kannatanu kaitsja küsimusele ja selgitas situatsiooni ning küsitlemise olukorda, kus olles vigastuste tagajärjel valudes, ei suutnud ta täpsustusi löökide arvus anda (tl 83). Seega on küsimusele noalöökide erinevas arvus kannatanu poolt usaldusväärne selgitus antud. 7.5 Apellatsioonis ei nõustuta maakohtu järeldusega, mille kohaselt tõendite kogumi pinnalt on tuvastatud, et tegemist on I. Seppeni poolse kättemaksuga kannatanu L.K. selle eest, et viimane andis talle lootust, et saab politseisse tööle tagasi, kuid pettis tema lootusi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on taolisele järeldusele jõudmist veenvalt motiveerinud ja soostub kättemaksu motiivi olemasoluga süüdistataval. Asudes kättemaksu motiivi eitama, tekiks põhjendatult küsimus, miks osutub süüdistatav rahumeelse kannatanu elukohas koheselt pärast sisenemist ootamatult noahoope löövaks isikuks.
5. Lisaks taotlusele kuriteo ümberkvalifitseerimiseks, leidsid süüdistatav ja kaitsja, et mõistetud karistus on liiga karm. Ringkonnakohus kaalus alternatiivselt esitatud karistuse kergendamise taotlust, kuid leidis, et karistuse mõistmise motiivid ja karistuse määr on maakohtu otsuses põhjalikult käsitlemist leidnud (tl 131-132). Mingeid uusi asjaolusid, mis tingiks karistuse kergendamist kaitsja ja süüdistatava poolt ringkonnakohtus ei esitatud. Karistuse mõistmisel on maakohus juhindunud

§ 56sätetest.

Karistuse mõistmine seisneb olemasolevate variantide ja raamide piires õige, st õiglase ja õiguslikult põhjendatud karistuse tuvastamises ja süüdistatavale mõistmises. Tunnistades süüdistatava süüdi tapmise katses on mõistetava karistusena sanktsiooni alammäär 6 aastat vangistust ja ülemmäär 15 aastat vangistust. 8 Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on esitatud seisukoht, et kohus peab orienteeruma karistuse mõistmisel keskmisele karistusele, mitte sanktsioonis ettenähtud karistuse alam-või ülemmäärale.

§ 113

- § 25 lg 1, 2 järgi mõistetava karistuse sanktsiooni keskmine määr oleks 10 aastat 6 kuud vangistust. Tuleb arvestada, et sedavõrd suure karistusraamiga kuritegu jäi katse staadiumi, kuid see ei tähenda koheselt kaalumist, et süüdistatavale mõista karistus karistusraami alammäära lähedal. Süüdistatav avaldas ringkonnakohtus, et ta on kannatanule kehavigastuse tekitamises süüdi ja kahetseb seda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatava kahetsus pole veenev. Maakohtul oli võimalik süüdistatava väidetavat kahetsust hinnata tema käitumise abil pikema aja jooksul istungil ja puudub alus järeldada, et maakohus oleks siirast kahetsuse puudumist hinnanud valesti. Siinjuures on oluline maakohtu istungi protokollis talletatud süüdistatava öeldu ja väljendid, millest avaldub tema suhtumine ja käitumine maakohtus, seoses tema osas menetletava kriminaalasjaga. Väheoluline pole maakohtus viibinud kannatanu arvamus, et ta ei suutnud hetkekski süüdistatava käitumisest välja lugeda kahetsust. Ringkonnakohus rõhutab, et käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava süü suurus sedavõrd suur, et ei võimalda kaaluda sanktsiooni alammäärale lähedase karistuse mõistmist.

§ 25

lg 6 kohaselt süüteokatse puhul võib kohus kohaldada

§-s 60 sätestatut, so karistuse kergendamist. Seega on kohtul võimalus karistust kergendada. Samas süüteo jäämine katse staadiumi ei pea tähendama automaatselt kergema karistuse mõistmist, sealhulgas karistuse kohaldamist alla alammäära. Seda on maakohus ka käsitlenud.

§ 60kohaldamine seaduses sätestatud juhtudel on kohtu õigus mitte kohustus.

Samuti ei pea ringkonnakohus võimalikuks kohaldada

§ 61

sätteid, so karistuse kohaldamist alla alammäära erandlikke asjaolusid arvestades, sest taolisi asjaolusid käesoleval juhul ringkonnakohus ei tuvastanud. Karistusseadustiku mõtte kohaselt karistusõigusliku hinnangu andmisel tuleb keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Mõistes isikule tema süü suurusest tulenevalt karistuse realiseeritakse olenevalt konkreetsest olukorrast ka üld-ja eripreventsioonid. Süüd mõjutab esmalt teo objekt – kaasinimese elu. Teo toimepanemise viisi osas märgib ringkonnakohus, et süüdistatav pani toime ründevahendina nuga kasutades esimese astme kuriteo ja sellest tuleneb ka käesoleval juhul I. Seppeni süü suurus. I. Seppen ründas politseitöötajast kannatanut ootamatult tema elukohas ja valimatult noahoope lüües. Enne rünnet kannatanu elule oli süüdistatav viinud ennast alkoholijoobesse, mille tagajärjel avaldus tema isiksuse ja iseloomu pahelisus ning valmisolek vägivaldseks kallaletungiks kaasinimesele, endisele kolleegile. Tegemist on eluvastase süüteo katsega, mille tegevuse tulemusena viibis kannatanu pikaajaliselt eluohtlikus seisundis haiglaravil. 9 Üldpreventiivsetest kaalutlustest ja prognoosist eripreventiivsete eesmärkide saavutamisel, on põhjendatud I. Seppeni karistamine

§ 113

– 25 lg 1, 2 järgi alla sanktsiooni keskmise määra, arvestades, et tegu jäi katsestaadiumi ja isikut ei ole varem karistatud. Lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest, kus määratav karistus peab avaldama õiglase karistuse mõju, mis kinnitab inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. On vajadus kaitsta õiguskorda ja seega sotsiaalset kooselu sel teel, et kaitsta ühiskonda raskeid kuritegusid toimepannud isikute isoleerimisega. Õiguskorra kaitsmise huvides tuleb anda kindel signaal isikutele, kes otsustavad tavapärases igapäeva olmekeskkonnas olukordi ja ka võimalikke enda isikust tulenevaid probleeme lahendada ootamatu elu-ja tervisevastase ründega kaasinimestele nende turvalises keskkonnas.

1. Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja M. Reinsalu taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks ning väljamõistmiseks on kooskõlas RÕS-s sätestatuga, arvestades siinjuures kaitsja osalemist käesolevas esimese astme kuriteo kriminaalasja menetluses ja kuulub rahuldamisele. 22.02.2012 koos apellatsiooniga esitatud taotluse kohaselt kulus kaitsjal üldmenetluses toimunud kriminaalasja kohtuotsusega tutvumiseks 15.02.2012 2 pooltundi, 17.02.2012 materjalide täiendavaks analüüsiks 2 pooltundi, 18.02.2012 apellatsiooni koostamisele 4 pooltundi ja 22.02.2012 kohtumisele kaitsealusega Viru vanglas 2 pooltundi, seega 10 pooltundi. Tasu riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks (Paide-Viru Vangla) kulutatud aja eest 22.02.2012 on 30 eurot ja sõidukulu Paide-Jõhvi-Paide 42 eurot. Kokku 470,54 eurot. 11.04.2012 kohtuistungil esitatud taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonimenetluseks ettevalmistuseks 09.04 ja 10.04.2012 7 pooltundi ning kohtuistungil viibimisele 2 pooltundi. Tasu riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks (Paide-Tartu-102 km) kulutatud aja eest on 20 eurot ja sõidukulu Paide-Tartu-Paide 26,52 eurot. Kokku 401,42 eurot (128+96+20+26,52+64), milles sisaldub käibemaks. Kokku kuulub kaitsjale esitatud taotluste kohaselt väljamõistmisele 871,96 eurot.
2. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasust seoses ettevalmistusega ja osalemisega apellatsioonimenetluses ja seega on I. Seppen kohustatud KrMS § 185 lg 2 alusel hüvitama kulud summas 871,96 eurot õigusabile ja vastavatele kuludele, mis olid osutatud vandeadvokaadi M. Reinsalu poolt. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 10 Paavo Randma