184 lg 2 p 1,2 ja § 214 lg 2 p 1,4 järgi; Maxim Kochetkovi (Kochetkov) süüdistus
lg 2 1,2 ja § 214 lg 2 p 4 järgi; Vitaliy Komarovi (Komarov) süüdistus
, § 22 lg 1,2 – 184 lg 2 p 2 ja § 214 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
lg 2 p 1, 4 järgi süüdi tunnistamises ja karistamises ning talle
§-de 64 lg 1 ja 65 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmises. Maxim Kochetkovi
lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistamises ja karistamises ning talle
Vitaliy Komarovi
lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistamises ja
Mõista õigeks Jevgeni Zemljakov
lg 2 p 1, 4 järgi ning Maxim Kochetkov ja Vitaliy Komarov mõlemad
lg 2 p 4 järgi.
lg 2 alusel suurendada Tartu Maakohtu 22.02.2010 kohtuotsusega Jevgeni Zemljakovile
lg 2 p 1, 2 järgi mõistetud karistust (4 aastat vangistust) talle Viru Maakohtu 19.07.2006 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-06-6632 mõistetud ärakandmata karistuse (2 aastat vangistust) võrra ja mõista Jevgeni Zemljakovile ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 6 aastat vangistust. Lugeda Vitaliy Komarovi karistuseks
Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 2 Vitaliy Komarovi ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt, prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Ida-Viru Advokaadibüroo kaudu 5784 (viis tuhat seitsesada kaheksakümmend neli) krooni, sealhulgas käibemaks 964 (üheksasada kuuskümmend neli) krooni, vandeadvokaat Sergei Politševile tema poolt süüdistatav Jevgeni Zemljakovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Jevgeni Zemljakovi kohtukulud, see on kaitsja tasu vandeadvokaat Sergei Politševi poolt ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest 5784 krooni jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 2. detsembril 2010 kell 14.00. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul 3. detsembrist alates 2010. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 3. detsembrist 2010. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohus tunnistas 22.02.2010 otsusega Vitaliy Komarovi süüdi
lg 1, 2 - § 184 lg 2 p 2 ja
lg 2 p 4 järgi ning mõistis talle
Süüdistuses
Komarov õigeks. Sama otsusega tunnistati Jevgeni Zemljakov süüdi järgmiselt:
lg 2 p 1, 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust.
lg 2 p 1, 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks 5 aastat vangistust.
Zemljakovile liitkaristuseks 5 aastat vangistust.
lg 2 alusel suurendati käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust Viru Maakohtu 19.07.2006 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-06-6632 mõistetud ärakandmata karistuse võrra, s.o 2 aastat vangistust ja mõisteti J. Zemljakovile ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 7 aastat vangistust.
Zemljakovi eelvangistuses viibitud aeg ja arvestati karistuse kandmise aja alguseks 12.04.2007. Samuti tunnistati Maxim Kochetkov süüdi järgmiselt:
lg 2 p 1, 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust.
lg 2 p 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust.
Kochetkovile liitkaristuseks 4 aastat vangistust.
Kochetkovi eelvangistuses viibitud aeg ja hakati karistuse kandmise aja algust arvestama alates 12.04.2007. 3 Maakohus arutas V. Komarovi süüdistust
Zemljakovi ja M. Kochetkoviga pani toime ajavahemikus oktoobrist 2006 kuni 06.12.2006 väljapressimise M.V. suhtes, mis seisnes järgnevas: 2006 oktoobris Narva linnas Jäähalli taga, mis asub aadressil 26. Juuli tn 4 Narva, sõiduteel V. Komarov J. Zemljakovi ja M. Kochetkovi juuresolekul ja vaikival nõusolekul, lõi M.V. t ühel korral rusikaga vastu pead ja nõudis 30 000 krooni tasumist. M.V. selgituse peale, et tal seda raha ei ole, teatas J. Zemljakov, et nad võtavad M.V. lt ära talle kuuluva sõiduki ning sõitis M.V. le kuuluva sõiduautoga BMW reg. nr. XXXX , mille väärtus on 25 000 krooni, minema. Samuti lahkusid sündmuskohalt V. Komarov ja M. Kochetkov, jättes M.V. ilma autota sündmuskohale. Samal päeval kohtus M. Kochetkov Narvas uuesti M.V. ga ja näitas talle kätte viimase auto asukoha. M. Kochetkov selgitas M.V. le, et M.V. saab auto tagasi, kui hakkab 30 000 krooni suuruse võla katteks müüma narkootilist ainet. Novembris 2006 teatasid J. Zemljakov ja M. Kochetkov M.V. le, et viimane peab maksma nüüd juba 60 000 krooni. 06.12.2006 selleks, et saavutada 60 000 krooni tasumine M.V. poolt, kohtusid V. Komarov, M. Kochetkov ja J. Zemljakov uuesti M.V. ga ja sõidutasid ta kõrvalisse kohta Narva Elektrijaama juurde viiva tee kõrvale lagendikule Ida-Virumaal, kus kõik nimetatud isikud väljusid autost. J. Zemljakov haaras M.V. l kõrist kinni ja lõi jalaga vastu M.V. jalga, mille tulemusel M.V. kukkus maha ning J. Zemljakov lõi M.V. t 2-3 korda jalaga kõhtu. Seejärel andis V. Komarov M.V. le labida ja käskis hakata endale auku kaevama, st. hauda kaevama, mis on käsitletav psüühilise vägivallana s.o tapmisega ähvardamisena. Kuna M.V. ei nõustunud haua kaevamisega, siis lõi V. Komarov M.V. t 2-3 korda rusikaga pähe. M. Kochetkov viibis peksmise juures, millega suurendas vägivallatsejate arvulist ja jõulist üleolekut kannatanu suhtes, süvendades sellega kannatanus hirmu. Eelpool nimetatud tegevuse tulemusel nõustus M.V. nõutud 60 000 krooni tasumisega narkootikumide müümise läbi. - V. Komarovi süüdistust
Kochetkovi ning J. Zemljakoviga ajavahemikus 2006 oktoober kuni 06.12.2006 Narva linnas M.V. t suures koguses narkootikumide müümisele Tartu linnas. Kihutamine seisnes selles, et 2006 oktoobris samal päeval pärast V. Komarovi poolt M.V. rusikaga pähe löömist tegi M. Kochetkov M.V. le ettepaneku hakata müüma V. Komarovi, M. Kochetkovi ja J. Zemljakovi „all“ narkootikume, st võtma nende käest narkootikume ja edasi müüma. 06.12.2006 kohtusid V. Komarov, M. Kochetkov ja J. Zemljakov uuesti M.V. ga ja sõidutasid ta kõrvalisse kohta Narva Elektrijaama juurde viiva tee kõrvale lagendikule Ida-Virumaal, kus kõik nimetatud isikud väljusid autost. J. Zemljakov haaras M.V. l kõrist kinni ja lõi jalaga vastu M.V. jalga, mille tulemusel M.V. kukkus maha ning J. Zemljakov lõi M.V. t 2-3 korda jalaga kõhtu. Seejärel andis V. Komarov M.V. le labida ja käskis hakata endale auku, st hauda kaevama, mis on käsitletav psüühilise vägivallana, so tapmisega ähvardamisena. Kuna M.V. ei nõustunud haua kaevamisega, siis lõi V. Komarov M.V. t 2-3 korda rusikaga pähe. M. Kochetkov viibis peksmise juures, millega suurendas vägivallatsejate arvulist ja jõulist üleolekut kannatanu suhtes, süvendades sellega kannatanus hirmu. Eelpool nimetatud V. Komarovi, J. Zemljakovi ja M. Kochetkovi tegevuse tulemusel nõustus M.V. narkootikume müümisega ja omandas narkootilist ainet kolmel korral M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt edasimüümise eesmärgil alljärgnevalt: 19.12.2006 Narva linnas 100 grammi amfetamiini, mille andis edasi Tartus A. Lutsule; 2006 detsembris 50 grammi amfetamiini, mille andis edasi Tartus A. Lutsule ; 19.02.2007 vähemalt 70,57 grammi amfetamiini, mille andis Narva linnas edasi A.L. ja P.P. 4 - V. Komarovi süüdistust
järgi selles, et tema 06.12.2006 Narva linnas Grand Prix kasiinos, mis asub aadressil Tallinna mnt 52 Narva, lõi M.V. t 2-3 korral tooliga pea piirkonda. Peksmisega tekitas M.V. le valu. Maakohus leidis, et V. Komarovi süüdistus (välja arvatud
Kohtuotsuse motiivide kohaselt on kannatanu M.V. andnud ütlusi, mille kohaselt tunneb ta M. Kochetkovi kaheksa aastat. J. Zemljakovi tunneb kannatanu alates kolmeteistkümnendast eluaastast läbi oma perekonna. Enne ülikoolis õppima asumist töötas kannatanu aga Tartu linnas ühel ehitusel, kus ta tutvus Arzeni nimelise isikuga. Kannatanu sõnul tegeles ta keskkooli ajal kanepi ostu-müügiga, saades ainet M. Kochetkovilt. Sellest oli juttu ka Arzeniga, kes palus kannatanul tuua endale kilo kanepiõisi. Kannatanu sõnul tahtis ta Arzenit aidata ja raha teenida, kuid tunnistas kohtus, et tal ei olnud ka piisavalt taipu, et tehingust ära öelda. M.V. sõnul soovis ta kontrollida, et Arzenil oleks raha, mille peale viimane näitas talle oma pangaarvel olevat rahasummat. Seejärel tellis kannatanu kanepiõied Narvast M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt, kellega lepiti kokku nii hind kui ka kanepiõite kättesaamise aeg. Kannatanu sõnul ei tulnud aga Arzeni ja Tartu inimesed Narva kaupa vaatama. M.V. helistamise peale teatas Arzeni, et tema ei taha asjaga tegemist teha ja andis telefoni oma sõbrale, kellega lepiti kokku, et kohtutakse järgmisel päeval Narvas. Tartu inimesed Narva aga ei tulnud, mille tõttu võttis kannatanu ühendust kas J. Zemljakovi või M. Kochetkoviga ning rääkis, et kauba tellijad ei tule kaubale järele. M.V. sõnul vastasid J. Zemljakov ja M. Kochetkov, et kui kannatanu on selle kauba võtnud, siis on see nüüd tema oma ja tehing tuleb lõpuni viia. Kannatanu sõnul sai ta aru, et tellides kauba, mille tasumise tingimusi ei suuda ta täita, on ta vea teinud. M.V. selgitas kohtus, et ta püüdis veelkord kauba tellijatega ühendust võtta ja viimased lubasid kaubale järele tulla, kuid tegelikult ei tulnud. Kannatanu sõitis Narva, helistas M. Kochetkovile ja soovis temaga kokku saada. Kokku saadi Narva bensiinijaamas, mis asub Tallinna maanteel. Kokkusaamine leidis aset kuskil septembri lõpus või oktoobri alguses
M.V. kinnitas kohtus, et peale ebaõnnestunud kanepiõite tehingut nõudsid nii V. Komarov, J. Zemljakov kui ka M. Kochetkov tema käest esmalt 30 000 krooni tasumist või narkootikumide müügiga tasateenimist, hiljem juba sama tegevus 60 000 krooni ulatuses. Üleandmise nõudmine peab väljapressimise puhul seisnema selgelt väljendatud ettepanekus anda kas nõudjale või kolmandale isikule üle varaline kasu. Kannatanu ütluste kohaselt esitati talle üheselt arusaadav nõudmine, et kuna ta ei olnud valmis teostama ühe kilogrammi kanepiõite tehingut, siis tuleb tal selle tehingu maksumus kas endal hüvitada või see J. Zemljakovilt ja M. Kochetkovilt saadud narkootiliste ainete müügiga tasa teenida. Nõudmine moodustab
M.V. ütluste kohaselt esitati talle võla ja võla tagasiteenimise nõue esmalt 30 000 krooni ulatuses ja anti mõista, et kui ta seda ei tee, siis läheb tal halvasti. Kannatanu ütluste kohaselt peksid Narva Elektrijaama juures teda nii V. Komarov kui ka J. Zemljakov, kusjuures peksmine oli selgelt seotud kannatanule nõude esitamisega, et ta peab maksma kas ärajäänud tehingu eest raha või teenima selle tasa narkootiliste ainete müügiga. V. Komarovi eestvedamisel kasutati M.V. suhtes ka psüühilist vägivalda, mis seisnes talle labida kätteandmises ettepanekuga kaevata endale ise haud. Samuti võeti M.V. lt tema tahte vastaselt ära tema kasutuses olnud sõiduauto. Seega täidab süüdistatavate käitumine väljapressimise objektiivse külje kõik elemendid. Väljapressimine on lõpule viidud juba nõudmise esitamisega, millega kaasneb ähvardus, mille tõttu ei ole kvalifikatsiooni aspektist oluline kui suures summas M.V. raha nõudjatele üle andis ja kohus ei pea vajalikuks esitada arvutusi selle kohta kui palju M.V. poolt üle antud rahast moodustas nö võla tagasimakse. Subjektiivsest küljest eeldab väljapressimine tahtlust kõigi asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Nii V. Komarov, J. Zemljakov kui ka M. Kochetkov tegutsesid ühisel eesmärgiga, st panid väljapressimise toime ühiselt eesmärgipäraselt tegutsedes. V. Komarovi süüdistus
Kannatanu M.V. ütluste kohaselt nõustus ta 06.12.2006 peale Narva Elektrijaama juures V. Komarovi ja J. Zemljakovi poolt vägivalla kasutamist ja nii eespoolmainitute kui ka M. Kochetkovi poolt mõjutamist narkootikume müüma, et sel moel saada lahti V. Komarovi, M. Kochetkovi ja J. Zemljakovi ees 1 kg kanepiõite tehingu ärajäämisega tekkinud võlgnevusest. Kannatanu ütluste kohaselt olid narkootilise aine müümise reeglid sellised, et ta pidi ostma amfetamiini hinnaga 1gramm 40 krooni. Juhul kui ta puudus raha ja ta pidi saama aine võla peale, siis oli 1 grammi hind 50 krooni. Narkootikume pidi ta hakkama müüma väljaspool Ida- Virumaad. Kannatanu ütluste kohaselt tutvus ta Tartus Lutsu nimelise isikuga, kes soovis 8 temalt amfetamiini osta. Kannatanu sõnul soovis Lutsu saada esimesel korral 75 g amfetamiini. M.V. kinnitas kohtus, et paar nädalat peale seda kui ta oli Narva Elektrijaama juures nõustunud narkootikume müüma, võttis ta Lutsule amfetamiini hankimiseks arvuti teel ühendust J. Zemljakoviga ja tellis temalt 75 g amfetamiini, kuid viimane tegi ettepaneku tellida suurem kogus ja nii lepiti kokku 100 g tellimises. Kannatanu sõnul läks ta ise Narva amfetamiinile järele ja sai selle kätte J. Zemljakovi ja M. Kochetkoviga varem kokkulepitud kohast ning andis raha amfetamiini eest üle kas J. Zemljakovile või M. Kochetkovile käest kätte. Seejärel viis ta amfetamiini Tartusse ja peitis ühe garaažiühistu juurde ning teatas asukohast Lutsule. Kannatanu ütluste kohaselt soovis Lutsu mõne aja pärast 50 g amfetamiini ja kannatanu pöördus nimetatud koguse saamiseks arvuti teel J. Zemljakovi poole ja leppis viimasega kokku, et amfetamiin saadetakse Tartusse bussiga. M.V. ütluste kohaselt nii see toimuski. J. Zemljakov teatas talle bussi andmed ja kannatanu sai bussi pealt kätte mullikilesse pakitud koguse, mis oli omakorda ümbrikus, millele oli kirjutatud M.V. andmed. Kannatanu ütluste kohaselt maksis ta 50 g amfetamiini eest M. Kochetkovi poolt antud pangaarvele, kuid kohtuistungil möönis ta, et ta ei ole nimetatud asjaolus täiesti kindel. Kolmandal korral sõitis Lutsu ise Narva narkootikumile järele, sest kannatanu sõnul sattus ta 05.01.2007 autoavariise, mille tagajärjel sai vigastada ja viibis kuni
Komarov, J. Zemljakov kui ka M. Kochetkov. V. Komarov oli 06.12.2006 sündmuse aspektist, s.o olukorras, kus M.V. le tehti selgeks vägivalda kasutades, et juhul kui ta soovib 9 heastada 1 kg kanepiõite nurjunud tehingu, siis tuleb tal asuda narkootikume müüma, esimene vägivalla kasutaja kui ka sündmuste juhtija. Kannatanu sõnul oli V. Komarovi otsustada, kuidas probleem ebaõnnestunud kanepiõite tehinguga lahendada. V. Komarov väljendas oma seisukoha konkreetselt – kasutas M.V. suhtes füüsilist vägivalda nii piljardiklubis kui ka hiljem Narva elektrijaama juures, samuti kasutas psüühilist vähivalda, andes M.V. le labida, et viimane endale ise haua kaevaks. Samuti kinnitas kannatanu, et V. Komarov avaldas sõnaselgelt, et asi on otsustatud, et ebaõnnestunud kanepiõite tehingu eest tuleb kannatanul asuda narkootikume müüma. Nimetatud asjaolud annavad aluse seisukohaks, et V. Komarovi eesmärgiks oli kallutada M.V. narkootilisi aineid müüma, mida ta pidi saama vahetult J. Zemljakovi ja M. Kochetkovi käest ja mida tal tuli müüa väljaspool Ida-Virumaad. Nimetatud tegevus on kvalifitseeritav kuriteole kihutamisena
J. Zemljakov, M. Kochetkov kui ka V. Komarov tegutsesid kavatsetusega, sest nende eesmärgiks oli asjaolu, et M.V. ostaks nendelt narkootilisi aineid ja müüks need edasi ning annaks saadud raha kas tervikuna või osaliselt narkootilise aine müüjatele. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. V. Komarovi, J. Zemljakovi ja M. Kochetkovi käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid.
lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest võib kohus määrata karistusena 4 kuni 12 aastase vangistuse.
lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest võib kohus karistada 3 kuni 15 aastase vangistusega. M. Kochetkov ja V. Komarov panid toime
Zemljakov
Kuriteo motiiviks oli sundida vägivalda kasutades kannatanu M.V. t ostma M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt narkootikume ning neid edasi müüma, et narkootikumide müügist saadud tulust tasuda tellitud 1 kilogrammi kanepiõite maksumus. Tuvastatud kuriteo tehiolud viitavad otseselt asjaolule, et sellise skeemi kohaselt on võimalik sundida narkootikumide võrku sattunud isikuid edasi tegelema narkootikumide käitlemisega. Seega saab asuda seisukohale, et M. Kochetkovi, J. Zemljakovi ja V. Komarovi süü vaadatuna teo-ja tagajärje ebaõigsuse aspektist on oluline. Kohus ei tuvastanud süüdistatavate puhul
J. Zemljakovi ja M. Kochetkovi on alus süüdi mõista
Komarovi
lg 1, 2 - 184 lg 2 p 2 järgi, seega narkootilise aine käitlemises või sellele kihutamises. Narkootiliste ainete levitamine ja sellisele tegevusele kihutamine on sõltumata aine kogusest raske kuritegu, mis seab ohtu kolmandate isikute tervise ning sellisele tegevusele peab järgnema riigipoolne range suhtumine karistuse näol. Süüdistatavate teo motiivideks oli soov sundida kannatanut tegelema narkootikumide levitamisega ja saada seeläbi varalist kasu. V. Komarovi on kriminaalkorras karistatud neljal korral, väärtegude toimepanemise eest aga kahekümne ühel korral. J. Zemljakov on varem kriminaalkorras karistatud kahel korral ja väärtegude toimepanemise eest on olnud alus teda karistada kümnel korral. M. Kochetkovi ei ole varem kriminaalkorras karistatud, kuid väärteokorras on karistatud kuuel korral. Kriminaalasjas kogutud tõendid ja konkreetsete sündmuste käik viitavad selgelt asjaolule, et käesoleva kriminaalasja raames oli kolme süüdistatava hulgas just V. Komarov see, kelle sõnade ja tegude järgi toimiti. Kannatanu sõnade kohaselt viitasid J. Zemljakov ja M. Kochetkov mitmel korral V. Komarovile kui isikule, kellel on õigus tekkinud probleeme lahendada. Kannatanu ütlustest nähtub, et seejuures oli M. Kochetkov ainuke, kes ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda, vaid mõjutas teda vaid verbaalselt. 10 Arvestades asjaolu, et süüdistatavate tegude eesmärgiks oli oma kuritegeliku tegevuse läbi kihutada kannatanut toime panema omakorda rasket I astme kuritegu ja asjaolu, et kannatanu mõjutamiseks kasutati nii füüsilist kui ka psüühilist vägivalda, tuleb asuda seisukohale, et nii V. Komarovi, J. Zemljakovi kui ka M. Kochetkovi karistamisel tuleb arvestada mitte ainult eripreventatiivset eesmärki, vaid üldpreventatiivseid kaalutlusi. Karistust raskendavana võivad üldpreventatiivsed kaalutlused kõne alla tulla eesmärgil kui konkreetne teoviis on hakanud levima või kui konkreetset kuritegu võidakse eeskujuks võtta. Käesoleval juhul kohtu käsutuses ei ole informatsiooni, et sarnased teod oleksid hakanud levima, kuid ei saa jätta tähelepanuta, et narkootikumide parema levitamise eesmärgil võidaks käesolevas kriminaalasjas ilmnenud füüsilise ja psüühilise mõjutamise vahendid kasutusele võtta isikute kuritegelikule teele kihutamiseks. Kohtu arvates oli kannatanu kuriteole kihutamisel kõige määravam roll V. Komarovil. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks karistuse mõistmisel just tema puhul arvestada karistuse üldpreventatiivset eesmärki. Kuivõrd M. Kochetkov on varem kriminaalkorras karistamata isik ja tema konkreetne teopanus käesolevas kriminaalasjas on kohtu arvates kõige väiksem, siis on võimalik teda karistada mõlema süüteo toimepanemise eest miinimummäärale lähedase karistusega, konkreetselt
lg 2 p 1, 2 järgi 4 aasta pikkuse vangistusega ja
lg 2 p 4 järgi samuti 4 aasta pikkuse vangistusega.
lg 1 kohaselt tuleb käesoleva otsusega mõistetud samaliigilistest põhikaristustest moodustada liitkaristus ja kuritegude süü suurust ja karistuse eesmärki silmas pidades lugeda kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristusena 4 aastat vangistust. J. Zemljakov on varem kriminaalkorras karistatud, muuhulgas väljapressimise toimepanemise eest. Kohus peab põhjendatuks J. Zemljakovi karistada
lg 2 p-de 1, 2 ja 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi miinimummäärast 1 aasta võrra suurema karistusega.
lg 1 alusel tuleb moodustada liitkaristus, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga ja mõista J. Zemljakovile karistuseks 5 aastat vangistust.
lg 2 alusel tuleb omakorda moodustada liitkaristus kohtuotsuste kogumis, suurendades käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust Viru Maakohtu 19.07.2006 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 2 aasta pikkuse vangistuse võrra ja mõista liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 7 aastat vangistust. V. Komarovi on varem kriminaalkorras karistatud neljal korral erinevate kuritegude toimepanemise eest. Arvestades V. Komarovi teopanust kannatanu kuritegelikule teele kihutamisel ja tema poolt kasutatud füüsilist ja psüühilist vägivalda kannatanu suhtes, on põhjendatud karistada V. Komarovi
lg 1, 2 - § 184 lg 2 p 2 ja
lg 2 p 4 järgi kohaldades
Kuivõrd M. Kochetkov ja J. Zemljakov olid kahtlustatavana kinni peetud 12.04.2007, siis kohaldades
Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör K. Tamm esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsus süüdistatavatele mõistetud karistuste osas ja mõista V. Komarovile
lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise ning
lg 2 p 2 - § 22 lg 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises eest arvestades
§-s 63 sätestatut 12 aastat vangistust; mõista J. Zemljakovile
lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 8 aastat 10 kuud vangistust;
lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 9 aastat vangistust;
Zemljakovile liitkaristuseks 9 aastat vangistust;
lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Viru Maakohtu 19.07.2006 otsusega 11 mõistetud karistuse 2 aastat vangistust võrra ja määrata J. Zemljakovile liitkaristuseks 11 aastat vangistust;
lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aeg karistusaja huikaja arvestada karistuse kandmise algust J. Zemljakovi kahtlustatavana kinnipidamisest 12.04.2007; mõista M. Kochetkovile
1g 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 8 aastat vangistust;
lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises 9 aastat vangistust;
Kochetkovile liitkaristuseks 9 aastat vangistust.
lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja arvestada karistuse kandmise algust M. Kochetkovi kahtlustatavana kinnipidamisest 12.04.2007. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsiooni kohaselt ei vasta mõistetud karistused kuriteo raskusele ja süüdimõistetute isikutele.
lg 2 näeb karistusena ette vangistuse vahemikus 3 kuni 15 aastat, seega karistuse keskmine määr on 9 aastat vangistust ja
lg 2 näeb ette karistusena vangistuse vahemikus 4-12 aastat, seega karistuse keskmine määr on 8 ja pool aastat vangistust. Kuigi kohus märgib otsuses, et kuriteo toimepanemise motiiviks on soov sundida kannatanut vägivalda kasutades narkootikumide müügile ning teenida nii varalist kasu, mistõttu kuriteo toimepannud isikute süü on suur, siis sellele vaatamata on kohus karistanud M. Kochetkovi
lg 2 sanktsiooni arvestades miinimumilähedase karistusega ning
Zemljakovi
lg 2 ja
Komarovi sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt leebema karistusega. Kohus ei ole tuvastanud ühtegi karistust kergendavat asjaolu. Käesolevas kriminaalasjas karistuse mõistmisel tuleb silmas pidada, et raske on ette kujutada narkokuritegu, mis oleks toime pandud tõsisematel asjaoludel. Käesolevas kriminaalasjas on kõnekalt ilmsiks tulnud, millised on illegaalse narkootikumide müümise reeglid tegelikult, millest tavalised õiguskuulekad kodanikud midagi ei tea ja milline maailm seisab väljaspool riigis kehtivaid seadusi, samuti nähtub, kui raske on kuritegude toimepanemisest loobuda, kui isik kord on juba sellesse süsteemi sattunud. Kohus ei ole karistuse mõistmisel piisavalt arvestanud sellega, et kannatanult ei ole mitte lihtsalt raha väljapressitud, vaid teda on varalise kasu saamise eesmärgil sunnitud toime panema I astme kuritegu. Kuriteo raskusele hinnangut andes tuleb arvestada, et narkootilise aine edasiandmiste arv ja kogused ei ole küll väga suured, kuid need on siiski arvestatavad ja neist kogustest piisab oluliselt suuremaks arvuks tarvitamiskordadeks kui 20 tarvitamiskorraks. Kohus ei ole piisavalt arvesse võtnud kuriteo toimepanemise suurt organiseerituse ja läbimõelduse astet, mis väljendub järgmises: l) narkootikumide üleandmine ei toimunud käest kätte, vaid kasutati spetsiaalseid peidukohti, mille politsei poolt leidmisel oleks selle peidukoha kasutaja seostamine selle kohaga ja seega narkootilise aine käitleja tuvastamine olnud välistatud; 2) narkootilisele ainele oli seatud erinev hind sõltuvalt sellest, kas tasumine toimus koheselt või jäädi aine eest võlgu, mis pidi igal juhul distsiplineerima tasujat ja tagama raha võimalikult kiire laekumise; 3) nõudmises, et M.V. müüks narkootikume Tartus, mitte Ida-Virumaal, et nii narkootikumide müügi turgu laiendada ja mitte vähendada Ida-Virumaal tegutsevate diilerite kasumit; 4) samuti tegevuse mitmetasandilisuses ja hierarhilisuses, mis seisnes muuhulgas selles, et J. Zemljakov ja M. Kochetkov tegelesid narkootikumidega varustamisega, kuid reeglite kehtestamise ja reeglipärase tegutsemise tagas V. Komarov, kellele teised kuuletusid ja kes oli autoriteediks. Karistuse mõistmisel ei tohi tähelepanuta jätta, et käesoleva kriminaalasja süüdistatavate näol ei ole tegemist lõppastme müüjate ega nende varustajatega, vaid narkootikumide müügi ahelas juba kõrgemal paiknevate isikutega. Kohtuotsuses karistuse põhjenduses märgitud 12 asjaolu, et süüdistuses kirjeldatud viisil toime pandud kuriteod ei ole väga levinud, võib pigem olla seotud selliste kuritegude avastamis- ja tõendamisraskustega ning igal juhul ei vähenda see süü suurust ja karistuse raskust. Väljapressimise teo puhul tuleb arvestada, et
dispositsioonis sätestatud loetelust, milliste tegudega on võimalik väljapressimist toime panna, st on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda, on antud juhul toimepandud vägivalla kasutamine üks raskemaid ja ohtlikumaid. Seega ei vasta maakohtu poolt V. Komarovile, J. Zemljakovile ja M. Kochetkovile mõistetud karistused kuritegude raskusele ja nende isikutele, ning otsus tuleb selles osas tühistada ning määrata neile oluliselt rangemad karistused. V. Komarovi kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse V. Komarovi süüditunnistamises ning teha selles osas uus otsus, millega mõista V. Komarov õigeks süüdistuses
Apellatsiooni kohaselt saab kriminaalasja materjalide alusel järeldada, et kannatanu kasutas avaldust väljapressimise kohta selleks, et vältida ranget karistust narkootikumide ebaseadusliku käitlemise eest ning andis valeütlusi V. Komarovi ning J. Zemljakovi ja M. Kochetkovi suhtes. Seda kinnitavad ka M.V. , A. Lutsu ja P. Pihuse suhtes tehtud leebemad kohtuotsused episoodides, mis olid eraldatud eraldi menetlusse ning arutatud ilma V. Komarovi ja tema kaitsja kohalolekuta. Kohtueelses menetluses ning kohtus on kaitsja esitanud taotlusi märgitud isikutega episoodide eraldamise põhjendamatuse kohta ning nende episoodide arutamiseks V. Komarovi, J. Zemljakovi ja M. Kochetkovi juuresolekul, kuid need taotlused on jäetud rahuldamata. Kannatanu versioon väljapressimise, s.o varalise kasu üleandmise nõudmises isikute grupi poolt, millega kaasnes ähvardus V. Komarovi poolt, on väljamõeldud ega ole eluliselt usutav. Seaduse kohaselt on väljapressimise objektiks omandisuhted ning samuti isiksus ning tema huvid. Väljapressimise esemeks on vara, varalised õigused ning varalist iseloomu teod, mis väljenduvad tegudes, mis toovad väljapressijale varalist kasu. Varaks loetakse seaduslikus käibes olevad materiaalsed väärtused. Seega riikliku kaitse all on kannatanu seaduslikud väärtused. Antud kriminaalasjas on tegemist rünnakuga isiku huvidele, mis tulenevad kannatanu ebaseaduslikest tegudest (narkootikumide ebaseaduslik käitlemine). Kaitsja arvates on antud olukorras välistatud
Mõistes V. Komarovi õigeks
Komarovi teod on hõlmatud
Nimetatud kohtu seisukoht on ekslik. Esitatud süüdistuse kohaselt V. Komarovile inkrimineeritud
lg 2 p 2 järgi toimepandu objektiivne koosseis ei hõlma
§-ga 121 kaetud kehalist väärkohtlemist piljardibaaris. Seega
lg 2 p 2 järgi süüdistuse objektiivse koosseisu maht suurenes, kuna nimetatud mahus ei olnud süüdistust V. Komarovile esitatud ning kohtu alla oli isik antud teise süüdistuse järgi. Ekslik on kohtu seisukoht selles osas, et tõendite kogum annab kohtule õigust iseseisvalt ümber kvalifitseerida kehalise väärkohtlemisega seotud teod väljapressimisele suunatud vägivallaks varalise kasu saamise eesmärgil. Tegemist on süüdistuse piiride ületamisega ning kaitseõiguse rikkumisega. Juba ainult nendel alustel kuulub kohtuotsus tühistamisele. Kehalise väärkohtlemise episoodiga piljardibaaris on tihedalt seotud kaitsja taotlus süüdistatava V. Komarovi alibi tol päevaks kohtule esitamiseks. V. Komarovi alibi kinnitada võivate tunnistajate ülekuulamise taotlus oli jäetud rahuldamata väljamõeldud motiividel. Samas aga nende andmete kontroll pidi kaasa aitama tõe tuvastamiseks kriminaalasjas ning andma V. Komarovile võimaluse oma huve kaitsta, kuid süüdistatav oli jäetud ilma selle võimaluseta. Nimetatud kontekstis on V. Komarovi õigeksmõistmine
järgi formaalset laadi ega saa seaduslik olla, kuna motiivid selles osas on ebaõiged. 13 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.12.2007 otsuse nr 3-1-1-85-07 p 9.1 kohaselt on Riigikohus korduvalt selgitanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kriminaalmenetluse seadustikust ega Riigikohtu praktikast ei tulene süüdistatava kohustust nimetada alibit kinnitavaid tunnistajaid juba kohtueelses menetluses. Süüdistatav ja tema kaitsja võivad lähtudes kaitsetaktikast või muudest kaalutlustest esitada sellise tunnistaja andmed vahetult kohtule KrMS § 227 lg 1 sätestatud korras. Samuti võib süüdistatav või tema kaitsja taotleda alibit kinnitava tunnistaja kohtusse kutsumist ja ülekuulamist KrMS § 284 lg 2 või § 297 alusel. Antud asjas võimaldas süüdistatav oma alibi kontrollimist, kuid kohus ei hakanud seda tegema, seega on oluliselt rikkunud V. Komarovi õigust kaitsele. Apellant on sunnitud uuesti esitama taotlust tunnistajate ülekuulamiseks, kuna esimese astme kohus on seda taotlust täiesti põhjendamatult ignoreerinud. Tunnistajad võivad kinnitada seda, et 06.12.2006 ei saanud V. Komarov peksta kannatanut ega saanud pärast sõita teiste isikutega Narva Elektrijaama juurde kannatanu peksmiseks ning väljapressimise toimepanemiseks. Tunnistajate ütlused näitavad kannatanu ütluste ebausaldusväärsust. Nimetatud tunnistajateks oleksid: D.M., E.B., G.B., J.S. ja A.P.. Kohtuotsus ei ole motiveeritud ka V. Komarovi süüdistust
Seaduse kohaselt on kihutajaks isik, kes kallutas kedagi kuritegu toime panema, s.o tahtlikult tekitas teisel isikul konkreetse kuriteo toimepanemise soovi. Seadusandja viitab samas sellele, et ei ole võimalik ammendavalt loetleda kihutamise vorme ning vahendeid. Objektiivsest küljest on kihutamine aktiivne tegevus, mis on suunatud täideviijal konkreetse kuriteo toimepanemise soovi tekitamisele. Subjektiivsest küljest aga peab kihutajal olema otsene tahtlus. Kihutaja teab, et oma tegudega tekitab teises isikus kuriteo toimepanemise soovi, suunates aktiivselt viimase tahtlust kuriteo toimepanemisele. Käesolevas kriminaalasjas viitab kohus füüsilise mõjutamise rakendamisele, samas käib jutt narkootikumide müügist. Süüdistuse poolt esitatud asja faabulast, mis on ühtlasi ka kohtu poolt aktsepteeritud, nähtub, et narkootilise aine omandamise initsiatiiv tulenes kannatanult. Tema pöördus sooviga soetada 1 kg kanepit. Seega puudus V. Komarovile
lg 1, 2 - § 184 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses kihutamise objektiivne koosseis. Sidudes väljapressimise sündmused narkootikumide müümisele kihutamisega ning viidates 1 kg kanepi soetamise sündmustele, pidades neid süüdistatavate ning kannatanu suhete jätkuks, satub kohus seadusega vastuollu. Peale seda kvalifitseerib kohus ühed ja samad teod erinevate kuritegude koosseisude järgi. Kõnealuste paragrahvide järgi rajaneb kohtuotsus täielikult kannatanu ütlustel, muud tõendid puuduvad. Tunnistaja J.M. ja anonüümse tunnistaja „Maria“ kihutamise episoodi puudutavad ütlused ei kinnita süüdimõistvat kohtuotsust selles osas. Kohus ei ole arvestanud V. Komarovi ütlusi selle kohta, et tema ei ole talle inkrimineeritud kuritegu toime pannud. Kohtu viidet sellele, et asjas pole tuvastatud V. Komarovi süüdiolekut välistavaid asjaolusid, ei saa pidada piisavaks. Kannatanu ütlused on eluliselt mitteusutavad ning vasturääkivad V. Komarovi suhtes. Nimelt ajal, mil märgitud sündmused toimusid, ei pöördunud kannatanu õiguskaitseorganite poole ega avaldanud tema vastu toimepandava kuriteo kohta. Kannatanu eelistas lahendada konflikti teiste isikute abiga. See annab tunnistust sellest, et kannatanu soovis jätkata ebaseaduslikku tegevust, mitte aga soovist väljapressijatest lahti saada. Kannatanu andis ütlusi V. Komarovi ja J. Zemljakovi kohta ainult siis, kui oli kinni peetud narkootikumidega teiste isikute grupis ning teistes episoodides. Kirjeldades J. Zemljakovi, nimetas kanatanu näojooni, mis ei oma seost süüdistatavaga, samuti viitas kannatanu kirjavahetusele internetis, kuid arvuti ekspertiis ei ole kannatanu ütlusi kinnitanud. 14 Kannatanu nimetas valesti BMW registreerimismärgi tähti, kirjeldades V. Komarovi sõidukeid, kirjeldades džiipi, nimetas valesti sõiduki värvi. Kui kannatanu pöördus traumapunkti, siis ei öelnud peksmise põhjust ega sellega seotud isikuid, samuti ei ole nimetanud kõik kehalisi vigastusi. Erilist tähelepanu väärib 06.12.2009 episood. Ajavahemikul kell 16.08 - 19.50 (saabus Tartusse) on kannatanu poolt teostatud järgmised toimingud: Külastas piljardibaari, kohtus V. Komaroviga, rääkis ning oli läbi pekstud viimase poolt. Pärast kaklust läks poodi 1000 pisiasja, vaatas ning soetas tapeedid. Uuesti kohtus süüdistatavatega, rääkis nendega. Sõitis süüdistatavatega Narva Elektrijaama juurde. Sündmuskohal arutati asju, toimus peksmine. Sõiduk on ära võetud ning süüdistatavad sõitsid sellega minema. Sõiduk on tagastatud, jutt jätkus. Sündmuskohalt tagasiminek linna keskuse kaudu umbes 10 km Tagasiminek Tartusse umbes 190 km. Loetletud tegevuseks kulutas kannatanu 3 tundi 45 minutit. Apellant leiab, et loetletud tegusid ei olnud füüsiliselt võimalik teostada nimetatud ajavahemikul. Tee Narvast Tarusse võtab keskmiselt 3 tundi. Seega kannatanu ütlusi selles osas ei saa usaldusväärseteks pidada. Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed ka teistel alustel. Süüdistusest nähtub, et kaup (1 kg kanepit) ega ka raha ei ole liikunud. Kannatanu ei ole kunagi avaldanud, et narkootikumid on kohale toimetatud ning tema saab nendele järgi tulla. Eeltoodust lähtuvalt ei saanud kannatanul tekkida võlakohustusi müüjate suhtes ning vastupidi. Seega ei ole kannatanu ütlused eluliselt usutavad ega vasta sündmuste loogikale. Eeltoodust lähtuvalt ei ole vaidlustatav kohtuotsus motiveeritud ning V. Komarovi süü ei ole tõendatud. V. Komarov esitas ka iseseisva apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsus tema süüditunnistamise osas ning teha selles osas õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni kohaselt on kohus läbi vaadanud kõik advokaadi poolt esitatud tõendid, kuid nende tõendite analüüsi otsuses pole ja kohus tugineb eranditult nendele tõenditele, mille kohtule esitas prokurör. Kohus peab arvestama kõigi seisukohtadega, nii süüdistatavate vastu kui ka poolt. Tõendite hinnang peab olema loogiline, täielik ja ilma vastuoludeta. Jääb arusaamatuks, kuidas sai kohus sellise otsuse teha, tuginedes süüdistusepoolsete kannatanu ja tunnistajate ütlustele, mis on täis vastuolusid ja seejuures väita, et kohtul pole alust nende ütlustes kahelda. Paljud vastuolud süüdistuse poolt kannatanu ja tunnistajate ütlustes ei olnud otsuses üldse kajastatud ja kohus pole nendele vastuoludele hinnangut andnud. Kaitsja esitas korduvalt taotluse tunnistajate väljakutsumiseks ja kaitsja poolt esitatud lindistuse asja juurde liitmiseks, aga kohus ütles kolm korda ära ja jättis taotlused rahuldamata. Nende taotluste kohta otsustamisel oleks kohus kõigepealt pidanud arvestama nende tõendite olulisust, mitte nende põhjendamatust. Maakohus ei arvestanud vastuolusid kannatanu ja tunnistajate ütlustes. Kannatanu tegeleb pikka aega narkootikumidega. Tema enda sõnade järgi tegeleb ta sellega juba ammu (12.ndast klassist) ja teda on varem seoses narkootikumidega kriminaalvastutusele võetud. Kannatanu ütlused on täiesti erinevad uurimisel, videosalvestisel, Viru kohtus ja Tartu kohtus. Ta ise oli uurimise all narkootikumide pärast, mida ta tahtiski meile süüks panna ja sellega vastutusest pääseda. Kannatanu väidab, et kui ta V. Komarovi esimest korda Narvas jäähalli juures nägi, nagu ta ütleb, siis kirjeldas ta džiipi Toyota Land Cruiser kui sinist, mis ei vasta tegelikkusele. Selle auto värv on tumehall, kuigi numbri nimetab ta õigesti. Samuti ütleb ta, et see oli päeval. Samuti näitab ta videosalvestusel kohta, mis ei vasta jäähallile ja see pole isegi jäähalli kõrval. See koht on tänava vastas. On arusaamatu, kuidas seal said toimuda M.V. poolt kirjeldatud sündmused, sest seal liigub alati palju inimesi, isegi politsei käib seal sööklas söömas. 15 M.V. väidab, et V. Komarov oli kaupluse 1000 Pisiasja juures 7.nda seeria BMW roolis ja nimetab numbri (tähed) TJG, mis ei vasta samuti tegelikkusele, tegelik auto BMW number on TEG. Kannatanu rääkis, et ta viidi kaupluse 1000 Pisiasja juurest ära džiibiga, aga videosalvestusel ütleb, et BMWga. Tegelikult näitavad tema ütlused vastupidist. Kannatanu jooksis uurimisel ja kohtutes antud ütlustega täiesti rappa, mis puudutab seda, et võlg olevat suurenenud 30 tuhandelt 60 tuhandele. Narva kohtus ütles kannatanu, et Narvas aitas teda narkoäris J.P., aga Tartu kohtus oli ta oma ütlusi juba muutnud ja hakkas rääkima, et abiline oli R.K.. Viru kohtus ütles kannatanu, et ta elas koos oma tüdrukuga Tartu linnas, aga Tartu kohtus selgub, et nad elasid hoopis eraldi. Seega tekib küsimus, miks ei sõitnud kannatanu kohe traumapunkti, kui tal oli halb olla? Kuigi Tartusse jõudis ta kell 19.00, aga traumapunkti alles kell
MS § 340 lg 1 sätteid kohaldades tühistamisele kõigi kolme süüdistatava osas ning nad tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Maakohtu otsus
lg 2 vastavaid punkte käsitleva süüdistuse tõendatuse osas tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral lisab omapoolseid põhjendusi. Prokuröri apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Alljärgnevalt käsitletakse V. Komarovi ja tema kaitsja poolt esitatud apellatsioone ning tuuakse välja ringkonnakohtu seisukohad käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse osas. Ringkonnakohus märgib, et süüdistuse sisu nii väljapressimises kui ka narkootikumide müümisele kihutamises seisneb ühtedes ja samades tegudes, mis pandi toime ajavahemikus oktoober 2006 kuni 06.12.2006. Süüdistuse kohaselt nii väljapressimise kui narkootikumide müümisele kihutamise olemus seisnes vägivallategudes või sellega ähvardamises, mis pandi toime oktoobris 2006 Narva linnas Jäähalli taga ja 06.12.2006 Narva Elektrijaama juurde viiva tee kõrval lagendikul. Selle tulemusel M.V. nõustus narkootikumide müümisega ja omandas kolmel korral narkootilist ainet M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt ning müüs selle edasi A. Lutsule ja P. Pihusele. Ringkonnakohus leiab, et kuna süüdistus on esitatud narkootikumide müümisele kihutamises, siis ei ole vajadust seda nö dubleerida väljapressimise süüdistusega, sest see on kihutamisega hõlmatud.
lg 2 kohaselt kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kihutamine on seega teise isiku kallutamine õigusvastasele teole ja ei ole oluline, mil viisil kallutamine toimus, see võib toimuda ka ähvardamise teel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eeltoodut ka mingil määral arvestanud, sest V. Komarov mõisteti süüdi
lg 1, 2 - § 184 lg 2 p 2 ja
lg 2 p 4 järgi ning karistati
Seega leiti, et V. Komarov on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatavad panid küll toime ühe teo, aga see ei vasta mitmele eri süüteokoosseisule, vaid ainult
Kochetkov ja J. Zemljakov) ja
Komarov) tunnustele. Ringkonnakohus leiab, et väljapressimine kui varavastane süütegu saab antud juhul olla hõlmatud narkootikumidega seotud süüteoga, sest
lg 2 sanktsioon on väiksem kui
Oluline ei ole aga antud juhul mitte sanktsiooni suurus, vaid süüdistuse tekst, mille kohaselt oli süüdistatavate tegevus suunatud kannatanu kihutamisele suures koguses narkootikumide müümisele. Eeltoodust lähtudes kuuluvad V. Komarovi ja tema kaitsja poolt esitatud apellatsioonid rahuldamisele selles osas, et ei olnud vajadust kvalifitseerida ühtesid ja samasid tegusid erinevate kuritegude koosseisude järgi. Küll aga ei kuulu nimetatud apellatsioonid rahuldamisele selles osas, kus taotletakse V. Komarovi täielikku õigeksmõistmist. Ringkonnakohus leiab, et V. Komarovi süü
19 Maakohus luges usaldusväärseks kannatanu ütlused ning mitteusaldusväärseteks süüdistatavate ütlused (otsuse lk 16-17). Kannatanu ütlustest (otsuse lk 9-11) nähtuvalt tegeles ta keskkooli ajal kanepi ostu-müügiga, saades seda M. Kochetkovilt. 2006. aastal, kui kannatanu töötas Tartus, keegi Arzeni palus tal tuua endale 1 kg kanepiõisi. Kannatanu tellis ühe kilo kanepiõisi Narvast M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt, leppides nendega kokku nii hinna kui kanepiõite kättesaamise aja. Kauba tellija aga ei tulnud kanepiõitele järele ning M. Kochetkov ja J. Zemljakov ütlesid kannatanule, et nüüd see kaup on tema oma ja tehing tuleb lõpuni viia. Kannatanu sõnul sai ta aru, et tellides kauba, mille tasumise tingimusi ei suuda ta täita, on ta teinud vea. 2006 oktoobris kannatanu sõitis Narva ja soovis M. Kochetkoviga kokku saada. Kokkusaamine toimus Jäähalli juures ning seal kannatanu kohtus lisaks talle tuttavate M. Kochetkovi ja J. Zemljakovi veel talle võõra V. Komaroviga. Kannatanu ütluste kohaselt V. Komarov lõi teda rusikaga pea piirkonda ja ütles, et kannatanu on 30 000 krooni võlgu ja peab selle probleemi lahendama. Võla probleemi selgitas talle ka J. Zemljakov. Kannatanu sai aru, et võlg tekkis sellest, et ta ei ostnud tellitud 1 kg kanepiõisi välja. M. Kochetkov selgitas talle, et kannatanul on võimalus võlg tasa teenida sellega, et ta pidi edasi tegelema narkootikumidega. Kannatanu ütluste kohaselt palus ta järelemõtlemisaega. Ta mõtles kas minna politseisse või paluda teistelt isikutelt kaitset. Ta valis viimase variandi ning Tallinna inimesed lubasid Narva inimestega probleemi üle rääkida. Kannatanu sai nende läbirääkimiste tulemusena aru, et ta peab narkoäri hakkama ajama Tallinna inimestega ja Narva poolt teda enam ei tülitata. 2006 novembris sai ta Narvas kokku M. Kochetkovi ja J. Zemljakoviga ning viimane andis talle telefoni, kus rääkis Tallinna inimene, kes oli lubanud kannatanut aidata. Nüüd see inimene ütles aga kannatanule, et ei saa teda aidata ja kannatanu peab ise oma probleemi ära lahendama. Peale seda kõnet ähvardas kannatanut J. Zemljakov ja ütles, et nüüd ei aita teda enam keegi ning võlg kahekordistus. Kannatanu sai aru, et ta võlg on nüüd 60 000 krooni ning see on vaja narkootikumide müügiga tasa teenida. Kannatanu läks 06.12.2006 Narva ja lootis süüdistatavatega läbi rääkida, kuidas tekkinud olukorda lahendada. Sõideti Narva Elektrijaama suunas ja peatuti tee ääres ühel lagendikul. J. Zemljakov lõi teda jalaga ning kannatanu kukkus pikali. Siis löödi teda veel kõhu piirkonda, kuid kannatanu ei mäleta, kes lõi. Kannatanu tõusis püsti, V. Komarov võttis autost labida ja käskis kannatanul endale haud kaevata. Kannatanu seda ei teinud ja ütles süüdistatavatele, et ta tunnistab enda võlga nende ees ja on nõus selle tasateenimiseks ostma narkootikume M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt ning neid edasi müüma. Kohtumine lõppeski sellega, kusjuures tingimuseks oli, et kannatanu ei tohi narkootikume müüa Ida-Virumaal ega sealseid inimesi segada. Narkootikume, täpsemalt amfetamiini ja kanepit, pidi ta hakkama müüma Tartus. Seda ta ka tegi, ostes amfetamiini M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt ning müüs seda Tartus A. Lutsule. Kannatanu eeltoodud ütluste alusel maakohus leidis (otsuse lk 19-20), et süüdistatavate poolse tegevuse tulemusena mõjutada kannatanut narkootikume müüma kannatanu lõpuks nõustus sellega. Nõustumisega lootis kannatanu sel moel lahti saada süüdistatavate ees 1 kg kanepiõite tehingu ärajäämisega tekkinud võlgnevusest. Ostes amfetamiini M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt, oli ühe grammi hind 40 või 50 krooni. Edasi müüs kannatanu seda aga hinnaga 100 krooni üks gramm ja hinnavahest pidigi ta tasuma oma võlga. Maakohus luges tõendatuks, et kannatanu omandas M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt kolmel korral amfetamiini kogustes 100 g, 50 g ja 70,57 g ning müüs need edasi. Tegemist on suure kogusega. Maakohus leidis (otsuse lk 20-21), et M. Kochetkov ja J. Zemljakov tegutsesid amfetamiini omandades ja seda kannatanule üle andes grupis ja ühtse tahtlusega. Maakohus märgib, et kannatanut mõjutati narkootilisi aineid müüma tegudega, mis on kajastatud süüdistatavatele esitatud väljapressimise süüdistuses. Maakohus leidis, et 06.12.2006 sündmuste aspektis, st olukorras, kus kannatanule tehti vägivalda kasutades selgeks, et kui ta soovib heastada 1 kg kanepiõite nurjunud tehingu, siis tuleb tal asuda narkootikume müüma, oli V. Komarov 20 sündmuste juhtija. Kannatanu sõnul oli just V. Komarovi otsustada, kuidas probleem ebaõnnestunud kanepiõite tehinguga lahendada. V. Komarov kasutas selleks psüühilist vägivalda, andes labida ja käskides haud kaevata. Eelnevalt oli kannatanut peksnud J. Zemljakov. V. Komarov avaldas sõnaselgelt, et ebaõnnestunud kanepiõite tehingu eest tuleb kannatanul asuda narkootikume müüma. Maakohus eeltoodu alusel leidis, et V. Komarovi eesmärgiks oli kallutada kannatanut narkootilisi aineid müüma, mida ta pidi saama vahetult M. Kochetkovi ja J. Zemljakovi käest. Seega V. Komarovi tegevus on kvalifitseeritav kuriteole kihutamisena. M. Kochetkovi ja J. Zemljakovi tegevuse maakohus kvalifitseeris kaastäideviimisena, sest nad omandasid narkootilist ainet ja andsid seda edasi kannatanule. Maakohus leidis, et süüdistatavad saavutasid oma eesmärgi, milleks oli asjaolu, et kannatanu ostaks neilt narkootilist ainet ja müüks seda edasi ning müügist saadud raha annaks kas tervikuna või osaliselt neile. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega V. Komarovi süü tõendatuses
lg 1 ja 2 –
Kochetkovil ja J. Zemljakovil
Nagu eelpool öeldud, ringkonnakohus leiab, et nimetatud kuriteo toimepanemisega on hõlmatud süüdistatavatele esitatud väljapressimise süüdistus. Seda kinnitavad kannatanu ütlused, mille kohaselt sündmustik algas sellest, et ta tellis ühe kilo kanepiõisi M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt, leppides nendega kokku nii hinna kui kanepiõite kättesaamise aja. Kannatanu ei ostnud tellitud kaupa välja ja jäi seetõttu süüdistatavatele võlgu 30 000 krooni. Kuna ta seda ära ei maksnud, siis süüdistatavad kasutasid tema suhtes vägivalda ja nõudsid, et ta peab võla tasa teenima süüdistatavatelt narkootikume ostes ja seda Tartus edasi müües. Kannatanu algul sellega ei nõustunud ja palus kaitset Tallinna inimestelt, olles nõus nende heaks töötama, kuid lõpuks kästi tal ikkagi süüdistatavate tahtmist täita. Kannatanu selline käitumine tõi aga kaasa võla kahekordistumise. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu näol on tegemist isikuga, kes juba keskkooli ajal tegeles narkootikumide müügiga. Ka nüüd oli tema nö sündmuste algataja, tellides 1 kg kanepiõisi. Eeltoodu näitab, et tegemist on narkokuritegevusega, kus antud juhul kannatanu suhtes kasutati vägivalda ja mõjutamist eesmärgiga, et kannatanu ostaks narkootikume kindlatelt isikutelt ja müüks seda edasi kindlas piirkonnas. See ei vaja veel täiendavat kvalifitseerimist väljapressimisena. Süüdistuses
Komarovi õigeks. Seejuures maakohus leidis (otsuse lk 18), et nimetatud süüdistus on hõlmatud väljapressimise süüdistusega. Kaitsja leiab, et nimetatud seisukoht on ekslik ning tõi kaasa väljapressimise süüdistuse mahu suurenemise ja süüdistuse piiride ületamise, mis on kaitseõiguse rikkumine. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, sest maakohus on nii küll leidnud, aga samas on otsuses järgnevalt märgitud (otsuse lk 18), et kuivõrd süüdistuse kohaselt ei ole kasiinos V. Komarovi poolt kannatanu löömine hõlmatud väljapressimises esitatud süüdistuse sisuga, siis puudub maakohtul seaduslik alus ise süüdistust sisustada ning V. Komarov tuleb
Seega on kokkuvõttes V. Komarov selles süüdistuses ikkagi õigeks mõistetud, mitte ei ole seda süüdistust üle kantud väljapressimise süüdistusse. Ringkonnakohus käsitleb antud teemat seetõttu, et sellega on tihedalt seotud alibi küsimus. Nii nähtub kohtuistungite protokollidest (V kd lk 101-104, 148-149), et kaitsja on korduvalt taotlenud 06.12.2006 sündmustega seonduvalt alibi kinnitamiseks välja kutsuda tunnistajaid, kuid seda taotlust ei rahuldatud. Kuna see taotlus esitati ka apellatsioonis, siis ringkonnakohus seoses väidetava alibiga rahuldas selle taotluse ja kuulati üle järgmised tunnistajad: D. M, E. B, G. B, J. S, A. P. Kõik nimetatud tunnistajad kinnitasid, et mäletavad 06.12.2006 sündmusi Narvas Tallinna mnt 52 asuvas Grand Prix kasiinos, sest viibisid seal kas kasiino töötajatena või piljardimängijatena. Nad tõid ka välja teatud faktid, millega seoses nad nüüd ka tagantjärgi nimetatud kuupäeval toimunut mäletavad. Tunnistajad kinnitasid, et V. Komarov viibis 21 nimetatud kuupäeval kasiinos ja mängis piljardit. Seda, et V. Komarov oleks kedagi tooliga löönud, nad eitavad. Samuti ei olnud V. Komarovi poolt mingit muud vägivalla kasutamist kellegi suhtes. Seega tunnistajad kinnitavad, et mingit vägivalda V. Komarov kasiinos kellegi suhtes ei kasutanud. Kuna V. Komarov on
järgi õigeks mõistetud, siis ringkonnakohus leiab, et tunnistajate sellekohaseid ütlusi ei ole vaja käsitleda. Küll aga tuleb neid käsitleda sellest küljest, kas nad kinnitavad, et V. Komarov nimetatud päeval vahepeal üldse kasiinost ära ei käinud. Viimast väidab kaitsja oma apellatsioonis, leides, et nimetatud tunnistajad kinnitavad, et V. Komarov oli kogu aeg kasiinos ja seetõttu ei saanud ta osaleda kannatanuga elektrijaama juures toimunud sündmustes. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tunnistajate ütlused ei välista seda, et V. Komarov võis 06.12.2006 vahepeal kasiinost ära käia. Tunnistajate küsitlemise tulemus oli see, et nende nähes V. Komarov kasiinos kellegi suhtes vägivalda ei tarvitanud, küll aga ei tea nad kinnitada, kas V. Komarov võis 06.12.2006 vahepeal kasiinost ära käia ja kui käis, mis toimus elektrijaama juures. Ringkonnakohus märgib, et kuna kannatanu ütlused on loetud usaldusväärseks ja süüdistatavate ütlused mitteusaldusväärseteks, siis saab elektrijaama juures toimunut tõendada ainult kannatanu ütlustega ning viimastest nähtuvalt V. Komarov viibis elektrijaama juures ja kasutas kannatanu suhtes psüühilist vägivalda, käskides tal endale haud kaevata. Nimetatud tunnistajate ütlused ei lükka kannatanu ütlusi ümber. Seega on vaatamata väidetavale alibile tõendatud V. Komarovi süü 06.12.2006 elektrijaama juurde viiva tee kõrval lagendikul kannatanu suhtes toimepandus. Seda järeldust ei lükka ka ümber V. Komarovi ja tema kaitsja apellatsioonides toodud väited, mille kohaselt tuleks kannatanu ütlused lugeda mitteusaldusväärseteks. Nende väidete kohaselt kannatanu olevat andnud valeütlusi, et saada endale kergem karistus. Kannatanu ei olevat osanud õigesti öelda süüdistatavate autode värvi ja registreerimisnumbril olevaid tähti. Eluliselt usutav ei olevat 06.12.2006 ajavahemikul kell 16.08 kuni 19.50 kannatanu poolt kirjeldatud sündmuste toimumine, sest kõik see pidanuks võtma rohkem aega kui kannatanu poolt näidatu. Narvas on väga paljudes kohtades videokaamerad ja seega olnuks kõik sündmused, mida kannatanu väitis, fikseeritud. Neid salvestisi aga välja ei nõutud ja väidetav alibi jäeti kontrollimata. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et ei ole alust pidada kannatanu ütlusi mitteusaldusväärseteks. Eksimine auto värvis või numbrimärgi tähtedes ei ole sellise kaaluga asjaolu, mis annaks alust lugeda kannatanu ütlused mitteusaldusväärseteks, sest süüdistuse seisukohalt olulistes faktides ei ole neid kahtluse alla seatud millegi muu kui paljasõnalise väitega, et kannatanu valetab. Miks ta peaks süüdistatavate suhtes valeütlusi andma, seda ei ole apellatsioonides veenvalt selgitatud. Mis puutub väitesse, et videosalvestisi välja ei nõutud ja sellega väidetav alibi jäeti kontrollimata, siis prokuröri taotlusel ringkonnakohtus avaldati menetlusosalise taotluse rahuldamata jätmise 02.10.2007 määrus (II kd lk 101-102). Sellest nähtub, et Narva elektrijaama juurde paigutatud turvakaamerate salvestisi säilitatakse vaid kuu aega. Need kaamerad aga ei ulatu elektrijaama juurde viiva tee ääres oleva lagendikuni, kus toimus süüdistuses näidatud sündmus. Kasiino Grand Prix turvakaamera salvestisi säilitatakse 2 nädalat, Astri-Narva vastavaid salvestisi samuti 2 nädalat, Neste tankla omasid 2-3 nädalat. Kaupluse 1000 pisiasja juures pole turvakaameraid. Käesolevas kriminaalasjas sai politsei kuriteo sündmusest teada alles mitme kuu möödumisel ja seetõttu ei olnud võimalik nimetatud salvestisi enam kriminaalasja juurde võtta. Eeltoodust nähtub, et videosalvestiste väljanõudmise osas on eeluurimisel seisukoht võetud ja kuna salvestised pole säilinud, siis ei saanud maakohus neid välja nõuda ega vaadelda. Prokurör on esitanud apellatsiooni, milles taotleb kõigile süüdistatavatele mõistetud karistuste tühistamist nende liigse leebuse tõttu ja neile rangema karistuse mõistmist. Seoses väljapressimise süüdistuses õigeksmõistmisega tuleb see osa prokuröri apellatsioonist jätta 22 rahuldamata. Lahendada tuleb küsimus, kas on vaja karmistada süüdistatavatele narkokuriteo eest mõistetud karistusi. Maakohus mõistis J. Zemljakovile
Kochetkovile samuti 4 aastat vangistust. V. Komarovile mõisteti
lg 1, 2 - § 184 lg 2 p 2 ja
lg 2 p 4 järgi
Seega temal sisaldub narkokuriteo eest mõistetud karistus
Selle suurust maakohus eraldi ei ole välja toonud. Arvestades karistuste mõistmise proportsioone võiks selle suuruseks ringkonnakohtu arvates olla 4 aastat ja 6 kuud vangistust. Prokurör taotleb J. Zemljakovile ja M. Kochetkovile
V. Komarovile taotletakse
Prokurör leiab, et mõistetud karistused ei vasta kuriteo raskusele ja süüdlaste isikutele. Prokuröri arvates tulnuks lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast, milleks on 9 aastat vangistust. Prokurör leiab, et käesolevas kriminaalasjas karistuse mõistmisel tuleb silmas pidada, et raske on ette kujutada narkokuritegu, mis oleks toime pandud tõsisematel asjaoludel. Käesolevas kriminaalasjas on kõnekalt ilmsiks tulnud, millised on illegaalse narkootikumide müümise reeglid tegelikult, millest tavalised õiguskuulekad kodanikud midagi ei tea ja milline maailm seisab väljaspool riigis kehtivaid seadusi, samuti nähtub, kui raske on kuritegude toimepanemisest loobuda, kui isik kord on juba sellesse süsteemi sattunud. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel piisavalt arvestanud sellega, et kannatanut on sunnitud toime panema I astme kuritegu. Kuriteo raskusele hinnangut andes tuleb arvestada, et narkootilise aine edasiandmiste arv ja kogused ei ole küll väga suured, kuid need on siiski arvestatavad ja neist kogustest piisab oluliselt suuremaks arvuks tarvitamiskordadeks kui 20 tarvitamiskorraks. Kohus ei ole piisavalt arvesse võtnud kuriteo toimepanemise suurt organiseerituse ja läbimõelduse astet, mis väljendub järgmises: l) narkootikumide üleandmine ei toimunud käest kätte, vaid kasutati spetsiaalseid peidukohti, mille politsei poolt leidmisel oleks selle peidukoha kasutaja seostamine selle kohaga ja seega narkootilise aine käitleja tuvastamine olnud välistatud; 2) narkootilisele ainele oli seatud erinev hind sõltuvalt sellest, kas tasumine toimus koheselt või jäädi aine eest võlgu, mis pidi igal juhul distsiplineerima tasujat ja tagama raha võimalikult kiire laekumise; 3) nõudmises, et M.V. müüks narkootikume Tartus, mitte Ida-Virumaal, et nii narkootikumide müügi turgu laiendada ja mitte vähendada Ida-Virumaal tegutsevate diilerite kasumit; 4) samuti tegevuse mitmetasandilisuses ja hierarhilisuses, mis seisnes muuhulgas selles, et J. Zemljakov ja M. Kochetkov tegelesid narkootikumidega varustamisega, kuid reeglite kehtestamise ja reeglipärase tegutsemise tagas V. Komarov, kellele teised kuuletusid ja kes oli autoriteediks. Karistuse mõistmisel ei tohi tähelepanuta jätta, et käesoleva kriminaalasja süüdistatavate näol ei ole tegemist lõppastme müüjate ega nende varustajatega, vaid narkootikumide müügi ahelas juba kõrgemal paiknevate isikutega. Kohtuotsuses karistuse põhjenduses märgitud asjaolu, et süüdistuses kirjeldatud viisil toime pandud kuriteod ei ole väga levinud, võib pigem olla seotud selliste kuritegude avastamis- ja tõendamisraskustega ning igal juhul ei vähenda see süü suurust ja karistuse raskust. Seega ei vasta maakohtu poolt V. Komarovile, J. Zemljakovile ja M. Kochetkovile mõistetud karistused kuriteo raskusele ja nende isikutele ning tuleb määrata neile oluliselt rangemad karistused. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud asjaolud ei anna alust maakohtu poolt narkokuriteo eest mõistetud karistuste tühistamiseks ja nende karmistamiseks. Maakohus on karistuse mõistmist nõuetekohaselt põhistanud (otsuse lk 22-23). Kuivõrd M. Kochetkov on varem kriminaalkorras karistamata ja tema konkreetne teopanus on kõige väiksem, siis peeti teda võimalikuks karistada sanktsiooni miinimummäära lähedase karistusega. 23 Kuivõrd J. Zemljakov on varem kohtulikult karistatud, siis teda peeti vajalikuks karistada rangemalt kui M. Kochetkovi. Arvestades V. Komarovi teopanust ja seda, et teda on varem 4 korda kohtulikult karistatud, siis teda peeti vajalikuks karistada kõige karmimalt. Ringkonnakohus leiab, et kuna karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud, süüdistatavatest kedagi ei ole varem karistatud narkokuriteo eest, tegemist oli 3 episoodiga, mis pandi toime 4 aastat tagasi, siis on igati põhjendatud karistuse mõistmine sanktsiooni miinimummäära lähedaselt ja ei ole alust seda karmistada. Määratud kaitsja vandeadvokaat S. Politševi poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 5784 krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 24 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.