lg 3), ei anna see asjaolu küllaldast ja piisavalt põhjendatud alust kahelda selles protokollis kajastatud asjaolude tegelikkusele ja tõelevastavuses. Kohtu jaoks oli veenev tunnistaja A.K. ütustest nähtuv selle kohta, et ka K.Koitmäele oleks antud kambrisse kaasa tema läbiotsimise protokolli koopia, kui K.Koitmäe oleks seda soovinud, kuid kuna isik selleks soovi ei avaldanud, siis pandi läbiotsimisprotokolli koopia tema isiklike asjade juurde; kinnipidamisasutusest vabadusse naastes antakse vabanejale ka tema isiklikud esemed. Neil asjaoludel puudus eraldi vajadus selleks, et protokolli koopia asuks vahistatu kambris, kuna vahistatu soovil oli vahistatul igal ajal õigus saada kambrisse enda isiklike asjade hulgast seal olevaid kohtumäärusi jmt 1.3 Eksperdiarvamusega on tõendatud, et ekspertiisiks esitatud 6 valget ovaalse kujuga tabletti massiga 1,02 g sisaldavad zopiklooni; zopikloon (ravim Imovane toimeainena) kuulub sotsiaalministri 18.mai 2005.a määruse nr 75 lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete IV nimekirja (I,24). Nii Kristi Koitmäel kui ka Pille Toomil puudus arsti ettekirjutus zopiklooni sisaldava ravimi Imovane käitlemiseks, milline neil oleks aga pidanud selleks kindlasti olemas olema, kuna zopikloon kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3¹ lg 1 ja § 4 lg 15 alusel vastu võetud ja sotsiaalministri 18.05.2005.a määrusega nr 73 kehtestatud „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisasse nr 1 IV nimekirja. Kohus osundas veel ravimi Imovane infolehelele, millest nähtuvalt on selle ravimi toimeaine zopikloon psüühikat mõjutav psühhotroopne aine, mis võib tekitada ka sõltuvust ning mis on ainult retseptiravim. 1.4 Nimetatud ravimi Imovane infoleht oli Pille Toomi valduses koos 6-e zopiklooni sisaldava tabletiga. Tabletid ja infolehe andis P.Toom üle K.Koitmäele ühe ja sama kohtumise käigus 18.02.2010. Erialast kõrgtasemel õigusharidust ja advokaadina pikaaegset praktilise töö kogemust (ka kriminaalasjades) omav Pille Toom pidi K.Koitmäele 6 tabletti koos ravimi Imovane infolehega edasi andes vähemalt möönma, et Imovane tablettide toimeaine zopikloon võib kuuluda narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja ning sellise aine käitlemine on üldjuhul keelatud ning käitlemine on lubatud ainult konkreetselt piiritletud juhtudel ja tingimustel (kaudne tahtlus – KarS § 16 lg 4). Asjaolu, et Pille Toom oli teadlik 6 tableti ja infolehe K.Koitmäele üleandmisel enda teo keelatusest, on tõendatud tema enda ja Kristi Koitmäe faktilise käitumisega tablettide ja infolehe üleandmisel ja vastuvõtmisel, kuna püüdsid seda teha salaja ja kohtumisruumis asunud valvekaamera eest varjatult. 3 Pille Toomi faktlisest käitumisest nähtuvalt pani ta zopiklooni sisaldava 6 tableti Kristi Koitmäele edasiandmise toime kavatsetult, püüdes seda teha kolmandate isikute eest varjatult ja salaja. Ka Kristi Koitmäe oli igakülgselt teadlik sellest, et ta käitus Pille Toomilt tablette ja infolehte vastu võttes keelatult, kuna arestimaja töötajate juuresolekul ja arestimaja töötaja poolt talle tehtud ettepaneku peale anda välja kõik ebaseaduslik, andis ise vabatahtlikult välja Pille Toomilt saadud 6 tabletti ja nende juurde kuuluva infolehe. 1.5 Kaitsjad ja süüdistatavad ei ole esitanud ühtegi veenvat ja põhistatud argumenti, mis annaksid kohtule põhjendatud aluse kahelda eksperdiarvamuse (I,24) õigsuses seetõttu, nagu ei oleks kohtueelne menetleja esitanud eksperdile ekspertiisiks neid tablette, millised andis K.Koitmäe arestimaja töötajatele välja. Salvestistelt on selgelt näha, et Kristi Koitmäe andis arestimaja töötajatele välja enda juurest samadest kohtadest, kuhu ta need P.Toomilt vastu võttes pani, nii tabletid kui ka nende juurde kuuluva infolehe (infoleht oli nii P.Toomi poolt K.Koitmäele üle andes kui ka K.Koitmäe poolt arestimaja töötajatele üle andes kokku volditud). Edasi liikusid 6 tabletti arestimaja korrapidamisruumi luku taha ja sealt kriminaalasja menetleja kätte (tõendatud tunnistajate A.K. u, M.K. ja A.R. i ütlustega kogumis). Asjaolu, et kriminaalasja toimikus ei ole kajastatud asutusesiseselt Lõuna Prefektuuris 6 tableti ühest kohast teise liikumist, näiteks korrapidaja ruumist luku tagant liikumist kriminaalasja edasise menetleja juurde, ei anna põhjendatud alust kahelda selles, et korrapidaja juurest korrapidamisruumist luku tagant edastati Kristi Koitmäelt 18.02.2010 saadud 6 tabletti edasi sama asutuse, s.o Lõuna Prefektuuri, töötajale – käesoleva kriminaalasja kohtueelsele menetlejale. Asutusesisest esemete liikumise fikseerimise kohustust ei ole.
§-s 125 on sätestatud küll asitõendi hoidmise kord, kuid kohtul ei ole andmeid ja kriminaalasja toimikust ei nähtu, et neid sätteid oleks kohtueelses menetluses eiratud. Asjaolu, et 23.02.2010.a asitõendi vaatlusprotokollis (I,18-19) on selle protokolli lõpposas märgitud: „…vaadeldud tabletid pakendatud tagasi pakendisse nr 1ALKO…“, käsitleb kohus kohtueelse menetleja tahtmatu eksimusena, kuna eelnevalt olid tabeltid pakendatud pakendisse nr 1AKLO (nähtub 18.02.2010.a läbiotsimisprotokollist – I,1), mistõttu saadi asitõenditena 23.02.2010 vaadeldud 6 tabletti tagasi pakendada ka ainult pakendisse nr 1 AKLO. Kuna 23.02.2010.a asitõendi vaatlusprotokollis (I,18-19) on vaadeldava objekti all selle protokolli alguses kajastatud, et vaadeldakse 6 heledat värvi tabletti ja inolehte Imovane, millised leiti ja võeti ära 18.02.2010.a Kristi Koitmäe läbiotsimisel Tartu arestimajas, aadressil Riia 179a, Tartu, siis ei ole kahtlust selles, et 23.02.2010.a neid 6 tabletti ja nende juurde kuuluvat infolehte vaadeldigi ning vaatlusprotokolli lõpus on kohtueelne menetleja tahtmatult eksinud, kui kajastas vaadeldud tablettide tagasipakendamise pakendisse nr 1ALKO. Kohus osundas, et K.Koitmäe on alles kohtulikul uurimisel esmakordselt andnud ütlusi selle 1.6 kohta, et 6 ravimi Imovane tabletti olid tal arestimajas seetõttu, et tema kahtlustatavana kinnipidamisel olid need tabletid jäänud temal jalas olnud elukaaslase M.R. pükste taskusse ning sai neist tablettidest arestimajas olles alles hiljem nii-öelda kogemata ja juhuslikult teada, ei ole veenvad ja usutavad. Taolised Kristi Koitmäe kohtulikul uurimisel antud ütlused ei ole kooskõlas ka tema enda kohtueelses menetluses antud ütlustega ja on nendega täielikus vastuolus. Veenvaid ja usutavaid põhjendusi Kristi Koitmäe enda ütluste kardinaalse muutmise kohta ei ole avaldanud. Pealegi on Kristi Koitmäe kriminaalmenetluse erinevates staadiumites enda põhjendusi esialgselt antud ütlustest lahtiütlemise ja muutmise kohta muutnud. Eeluurimise lõpulejõudmisel teatas Kristi Koitmäe, et kuna teda vahistuse põhjendatuse kontrollimisel vahi alt (teises kriminaalasjas) ei vabastatud, siis ütleb enda esialgsetest ütlustest käesolevas kriminaalasjas lahti ja ei kinnita enam enda esialgseid ütlusi 6 Imovane tableti enda kaitsjalt omandamise asjaolude kohta (I,75). Käesolevas kriminaalasjas kohtulikul uurimisel süüdistatavana ütlusi andes kinnitas Kristi Koitmäe, et andis eeluurimisel ütlusi selle kohta, et omandas 6 Imovane tabeltti 18.02.2010.a enda kaitsjalt 4 Pille Toomilt, seetõttu, et oli Pille Toomi peale vihane ja solvunud, kuna Pille Toom ei tulevat teda enam kaitsma (II,188). Kuna Kristi Koitmäe on käesolevas kriminaalasjas enda ütlusi olulisel määral ja oluliste asjaolude osas muutnud, ning tema põhjendused ütluste muutmise asjaolude kohta ei kattu, siis hindab kohus Kristi Koitmäe süüdistatavana antud ütlused ebausaldusväärsteks ja ei pea põhjendatuks neist lähtuda selles osas ja ulatuses, millises need on vastuolus ülejäänud kriminaalasjas kogutud tõenditega, milliste usaldusväärsuses ei ole kohtul alust kahelda ning millised on omavahel kooskõlas. Seonduvalt süüdistatav Pille Toomi ütlustega selle kohta, et tema ei ole andnud 18.02.2010.a 1.7 Tartus, arestimajas enda tollasele kaitsealusele Kristi Koitmäele tablette Imovane, ravimi Imovane infolehte ja sigarette, andis arestimajas Kristi Koitmäega toimunud kohtumisel K.Koitmäele ainult nätsusid, kommi ja tic-taci taolisi asju ning politseimajas (Riia 132, Tartu) eelnevalt toimunud K.Koitmäe ülekuualmisel andis K.Koitmäele ka sigarette, peab kohus vajalikuks täheldada, et need ütlused on täielikus vastuolus arestimaja salvestiste vaatlusprotokollist ja salvestistelt nähtuvaga selle kohta, kus P.Toom annab K.Koitmäele lahtiselt heledad tabletitaolised esemed ja infolehe ning K.Koitmäe peidab need enda juurde ära, ning kus P.Toom paneb K.Koitmäe juuste kohendamise käigus K.Koitmäe kapuutsi esemeid. Kuna salvestistelt on näha, et koheselt P.Toomi lahkumise järgselt sisenesid P.Toomi ja K.Koitmäe kohtumisruumi arestimaja töötajad ning K.Koitmäe võttis enda juurest just nendest kohtadest välja need esemed, millised olid sinna eelneva P.Toomiga kohtumise käigus pandud, siis ei ole kohtu jaoks süüdistatav P.Toomi enda süüd täielikult eitavad ütlused veenvad ja usutavad ning kohus neist otsuse tegemisel ka ei lähtu. Salvestistelt on selgelt äratuntavad nii Kristi Koitmäe kui ka Pille Toom. Kohtul ei ole alust salvestistelt nähtuva õigsuses kahtlemiseks. Kohtu jaoks ei ole usutav ja veenev, et failid oleksid kuidagi selliselt kokku monteeritud, et tegelikkuses selliseid asju, nagu näha salvestistelt, ei olekski justkui toimunud. 1.8 Seonduvalt kaitsjate ja süüdistatavate tõstatatud väidetega selle kohta, nagu oleks see kriminaalasi fabritseeritud, peab kohus vajalikuks seoses kuriteo toimepanemise ajaga täheldada, et pigem on tegemist sellega, et erinevates kohtades asunud ajanäitajad ei pruukinud lihtsalt näidata ühte ja sama aega ning nii on kellaajad leidnud vastavalt ka erinevates tõendites üksteise suhtes nihkes olevatena kajastamist. Fabritseeringu puhul oleksid kellaajad kattunud ülima täpsusega. Kohus on seisukohal, et kuna üldjoontes kellaajad erinevates tõendites kattuvad, ajalised nihked ei ole suured (mõned minutid) ning nihked kellaaegades erinevates tõendites on seletatavad sellega, et erinevad ajanäitajad kajastasid kellaaja fikseerimisel aega erinevalt, siis ei pea kohus põhjendatuks lugeda ainult seda asjaolu küllaldaseks tõendite usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks. 1.9 Otsuses märgib kohus veel, et Eesti Vabariik on ühinenud ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtse konventsiooniga ja ÜRO 1971. aasta psühhotroopsete ainete konventsiooniga. Mõlema nimetatud konventsooni juurde kuuluvad käitlemispiirangutega ainete nimekirjad – I, II, III, IV nimekiri. Mõlema konventsiooni juurde kuuluvates nimekirjades ainet nimetusega zopikloon ei sisaldu. Küll aga sisaldub aine nimetusega zopikloon narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3¹ lg 1 ja § 4 lg 15 alusel vastu võetud ja sotsiaalministri 18.05.2005.a määrusega nr 73 kehtestatud „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisas nr 1 IV nimekirjas. Kohtu hinnangul on aine zopikloon lülitatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete IV nimekirja rahvatervise huvides ja seaduses sätestatud korda järgides, s.o Ravimiameti ettepanekul. Ravimiamet on enda ettepanekut aine zopikloon narkootiliste ja psühhotroopsete ainete IV nimekirja lisamiseks küllaldaselt põhistanud ja lähtunud enda ettepaneku tegemisel rahvatervise parema kaitsmise vajadusest ja rahvaheaolu tagamise vajadusest. Rahvatervise paremaks kaitsmiseks ja rahvaheaolu tagamiseks on ÜRO 1961.aasta narkootiliste ainete ühtse konventsiooniga ja ÜRO 1971.aasta 5 psühhotroopsete ainete konventsiooniga ühinenud riigil õigus kehtestada nendes konventsioonides sätestatud miinimumnõuetest rangemaid meetmeid (vt 1961.a konventsiooni artiklit 39 ja 1971.a konventsiooni artiklit nr 23). 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja advokaat Sirje Must, kes palub maakohtu otsus tühistada ning P. Toom talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Kaitsja leiab esmalt, et maakohtu otsuses sisalduv tõendite käsitlus on äärmiselt puudulik ja arusaamatu. Kohtu tehtud järeldused on kogutud tõenditega vastuolus, ei ole järgitavad ning on meelevaldsed. Kohus ei ole tõendeid hinnanud igakülgselt, objektiivselt ja täielikult ning ei ole kontrollinud tõendite usaldusväärsust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
Kohtuotsustes puuduvad põhjendused, miks tuleb süüdistuse versiooni väidetavast kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui kaitseväiteid. Maakohtu otsus sisaldab endas eelkõige tõendite refereerimist, mitte nende analüüsi. Peale selle on otsuses välja toodud mitmeid seisukohti, mis on põhjendamata ja mille kujunemine ei ole seotud asjakohaste tõendite analüüsiga, mis võimaldaks kaitsjal jälgida kohtu järelduste kujunemist. 2.2 Apellant leiab edasiselt, et aine zopikloon lisamine narkootiliste ja psühhotroopsete ainete IV nimekirja on toimunud vastuolus põhiseadusega. 18.05.2005.a andis sotsiaalminister välja narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja korra ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad (jõustus 05.06.2005.a). Nimetatud määrust muutis sotsiaalminister 13.11.2007.a määrusega nr 72, mille kohaselt määruse lisas 1 olevat IV nimekirja täiendati ainega „Zopikloon“. 2.2.1 Väidetava kuriteo toimepanemise ajal kehtinud NPALS redaktsiooni § 3¹ lg 1 kohaselt lähtuti narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjade koostamisel ÜRO
lg 4 p 1 kohaselt lisatakse kohtusse saadetavale süüdistusaktile koopia kuriteoteatest või muust käesoleva seadustiku §-des 195 ja 197 nimetatud dokumendist, mis on kriminaalmenetluse alustamise aluseks. Käesoleva kriminaalasja puhul jääb ebaselgeks, mis on olnud kriminaalmenetluse alustamise aluseks. Samuti ei ole üheselt arusaadav süüdistusakti sisu. Süüdistuses puudub nimelt viide sotsiaalministri 13.11.2007.a määrusele, millega zopikloon IV nimekirja lülitati. Seega on tegemist puuduliku süüdistuse ja kaitseõiguse rikkumisega. 2.5 Edasiselt vaidlustatakse apellatsioonis kohtu poolt hinnatud tõendeid. Konkreetseid minetusi näeb kaitsja järgnevas. 2.5.1 Lõuna Prefektuuri arestimaja Tartu kambri tööaja arvestuse raamatu väljavõtte kohaselt on K. Koitmäe olnud eelnevalt välja võetud isiku poolt nimega K. Väljavõttest ei nähtu, kes oli K. ning on ebaselge tema seos K. Koitmäega. Toimiku lehekülgedel 43-50 asuva asitõendi vaatlusprotokollis on kirjas ajavahemik kella 16.49-st kuni 17.56-ni. Kohtule esitatud arvestuse raamatu väljavõttest selgub, et K. Koitmäe toodi arestimaja uurimisruumi advokaat P. Toomi initsiatiivil kell 16.
lg 3 kohaselt peab läbiotsimise või vara arestimise protokolli koopia andma toimingule allutatud isikule. Asjaolu, et kinnipeetu protokolli koopiat ei küsinud, ei anna alust seaduse eiramiseks. Protokolli kohaselt avastati läbiotsimisel ja võeti K. Koitmäelt ära 6 imovane tabletti ja infoleht rinnahoidja vasakult poolt. Samas kinnitasid kohtuistungil ülekuulatud arestimaja töötajad, et läbiotsimisel K. Koitmäelt midagi ei leitud ning et K. Koitmäe andis vabatahtlikult esemed välja enne läbiotsimist. 7 Samuti kinnitavad tunnistajad R. ja K., et A.K. läbiotsimise juures ei viibinud, kuna läbiotsimist said teostada ainult naissoost isikud. Seega ei vasta tegelikkusele läbiotsimisprotokollis kajastatu, mille kohaselt on protokolli koostajaks A.K. . Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-31-11 öelnud, et menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat. Selliste puudustega menetlusdokument on seega ebausaldusväärne ja sellele ei saa tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel tugineda. 2.5.4 23.02.2010.a koostatud ekspertiisimääruse kohaselt on ekspertiisiks üle antud paberümbrikus 6 Imovane tabletti. Kriminaalasja materjalide hulgas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, kus asusid K. Koitmäelt ära võetud 6 heledat tabletti vahepealsel ajal. Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav (RKKKo 3-1-1-31-11). Asitõendi puutumatust silmas pidades on vajalik tagada nende järelevalve. Kui asitõendite liikumine ei ole jälgitav, tekib tõsine kahtlus nende seostamiseks asjaoludega ning nende vastavus süüdistusaktiga. 2.5.5 Eksperdile on esitatud küsimus, kas pakendis oleva 6 Imovane tableti näol on tegemist narkootilise või psühhotroopse ainega. Ekspertiisiaktis ei ole ekspert sisuliselt esitatud küsimusele vastanud ja on asunud seisukohale, et ekspertiisiks esitatud 6 tabletti sisaldavad zopiklooni Seega ei vasta ekspertiisiakt
lg 3 p-de ja 2 nõuetele, mille kohaselt tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. 2.5.6 Kohtuistungil seletas K.Koitmäe, et kinnipidamisel olid tal jalas elukaaslase püksid, millel oli palju taskuid ning et ta leidis need tabletid pükste taskust. Kohus on K. Koitmäe poolt antud selgituste osas asunud seisukohale, et see ei ole eluliselt usutav. Samas ei nähtu kohtuotsusest, milliste tõenditega on K. Koitmäe kohtus antud ütlused ümber lükatud. Kohtuliku uurimise käigus leidis tõendamist, et K. Koitmäe elukaaslasele M.R. oli välja kirjutatud ravim Somnals, mille toimeaine on muu hulgas zopikloon. Kuna Somnals ja Imovane sisaldavad ühesugused toimeainet zopikloon, on apteekidel õigus Somnalsi retsepti alusel väljastada ka Imovanet. 3. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, seda toetas ka süüdistatav. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Seejuures selgitab ringkonnakohus, et
lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires, s.o menetlusosalistel ei ole õigust sellest väljuda. Seejuures ei kasutanud süüdistatava kaitsja
§-s 3211 sätestatud õigust apellatsiooni muuta või täiendada, küll aga esitas kohtuistungil uusi seisukohti ning argumente. Kriminaalkolleegium leiab, et nende uute argumentide näol ei olnud tegemist uute asjaoludega
lg 2 mõttes, mis said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist; ka apellant möönis, et need väited tulenesid pelgalt kriminaaltoimikuga täiendavast tutvumisest. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaitsja esitatud argumendid, mis väljuvad esitatud apellatsiooni piirest, tähelepanuta. 8 Apellatsioonis esitatud argumentidele vastab ringkonnakohus järgmiselt. 4. Esmalt osundab ringkonnakohus menetlusõiguslikule arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-115-04). Käesoleval juhtumil ei taotleta mingite uute tõendite lisamist/uurimist, vaid kriminaalasjas sisalduvate ning maakohtus uuritud tõendite alusel (sh nende osalise lubamatuks tunnistamise tulemil) esimese astme kohtust erineva, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Nagu öeldud, ei taotle apellant paljuski muud kui maakohtus hinnatud ning süüdimõistva otsuse aluseks olnud tõendite ebausaldusväärseks tunnistamist, s.h nende ümberhindamist. Seejuures osundab kriminaalkolleegium arusaamale, mille kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning
lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (vt RKKKo 3-1-1-48-11). Sellest järeldub, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. 5. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning põhimõtteliste vastuoludeta. Samuti ei näe ringkonnakohus antud kaasuses eksimisi materiaalõiguse kohaldamises. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et P. Toom pani toime KarS § 183 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo. Maakohus on põhjalikult analüüsinud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning süüdistatava(te) esitatud kaitseversiooni(d) omavahelisse konteksti ning selle tulemil põhjendatult teinud järelduse, et need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o kuriteo toimepanemist P. Toomi poolt. Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus seega, et kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma vastuoludeta. Sellises olukorras võimaldab
Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud seisukohad (vt käesoleva otsuse p-s 1.1-1.9 kajastatut) on jätkuvalt kohtulahendi osiseks. Omapoolselt peab ringkonnakohus vajalikuks lisada järgmist. 6. Kriminaalkolleegium möönab, et maakohtu otsuses on ehk liigselt keskendutud kriminaalasjas kogutud tõendite terviklikule refereerimisele ning kajastamisele; selliseks kogutud tõendite kohtuotsusesse lisamiseks puudus iseenesest tõesti mõjuv põhjus. (Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks osundada, et kohtuotsuse vormistamisel on põhjendamatult ning arusaamatult kasutatud erinevaid kirjastiile/tähesuurusi, mis raskendab mõnevõrra kohtuotsuse loetavust). Kuid kindlasti ei soostu kohtukolleegium kaitsja arusaamaga, et otsuses ongi vaid piirdutud kogutud ning uuritud tõendite refereerimisega ning neid ei ole edasiselt allutatud sisulisele analüüsile. Ringkonnakohus ei nõustu seega kaitsja väitega selle kohta, et maakohtu otsus on põhistamata
Kohtuotsuse põhistatus tähendab lihtsustatult seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt nt RKKKo 3-1-1-21-10). Neile 9 nõuetele vastab maakohtu otsus täielikult. Kriminaalkolleegium peab täiendavalt vajalikuks selgitada, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega
lg 1 p 7 mõttes; kuid sisuliselt on just sellele mittenõustumisele suunatud esitatud apellatsioon, s.o vastustatakse maakohtu konkreetsetele tõenditele tuginevaid järeldusi. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks veel selgitada, et
lg 1 p 7 rikkumine – mis kaitsja hinnangul väidetavalt esineb - tooks vääramatult kaasa kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks kas samas või teises kohtukoosseisus; õigeksmõistva otsuse tegemine, nagu seda taotleb apellant, on sellisel juhul välistatud. Selles osas peab ringkonnakohus apellatsiooni seetõttu ka vastuoluliseks.
§-s 228 sätestatu süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise pinnalt kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav ei
VIII peatüki 5. jaos sätestanud uurimiskaebeega ka mistahes muus korras. 8.2 Vaatamata eeltoodule osundab ringkonnakohus asjaolule, et
§-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi ehk legaliteedipõhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad
§-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Samuti tuleb silmas pidada, et kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis
§-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. 8.3 Nendest arusaamadest juhindudes on ka RKKK otsuses nr 3-1-1-60-09 selgitanud, et kuigi
lg 4 p 1 - ning Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-29-07 toonitatu - kohaselt tuleb süüdistusaktile kohustuslikus korras lisada ka koopia kuriteoteatest või muust
§-des 195 ja 196 nimetatud dokumendist, ei ole see nõue tegelikult täidetav
Nimelt on
lg-s 2 ette nähtud võimalus, et kriminaalmenetluse ajend võib ilmneda ka uurimisasutuste ja prokuratuuri endi tegevuse tulemina. Kriminaalkolleegium leiab, et käsitletaval juhul võimaldas uurimisasutuste kogutud teave lugeda tuvastatuks kriminaalmenetluse aluse (kuriteotunnuste) olemasolu
Nagu on tuvastatud, teostati K. Koitmäe suhtes 18.02.2010 läbiotsimine, mille käigus andis ta välja erinevaid keelatud esemeid (kd 1, tlk 1). Nende esemete hulka kuulusid tabletid, mida vaadeldi 23.02.2010 (kd 1, tlk 18) ning saadeti samal päeval koostatud määrusega ekspertiisi (kd 1, tlk 23), mille tulemuste kohaselt sisaldasid need tabletid zopiklooni, mis kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete IV nimekirja (kd 1, tlk 24). Seega leidsid tuvastamist tõepärased andmed selle kohta, et isikuid on alust kahtlustada narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikus käitlemises, mis legaliteediprintsiibist lähtuvalt on vääramatuks tingimuseks kriminaalmenetluse läbiviimisele. Sellisel viisil teatavaks saanud kriminaalmenetluse ajendi olemasolu fikseerimise kohta ei ole seadusandja sätestanud kohustuslikus korras mingi dokumendi koostamist, mistõttu peab ringkonnakohus apellandi sellekohast argumenti asjakohatuks. 8.4 Ka ei nõustu ringkonnakohus apellandi väitega, et üheselt arusaadav ei ole P. Toomile esitatud süüdistusakti sisu, kuivõrd selles puudub viide sotsiaalministri määrusele, millega lülitati 11 aine zopikloon narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja. Süüdistuakti konkretiseeritust silmas pidades on oluline märkida, et selle pinnalt peab süüdistataval olema võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning tal peab olema võimalus end selle eest kaitsta. Süüdistuse kohaselt heidetakse P. Toomile ette seda, et ta käitles kuut „Imovane“ tabletti, mille toimeaine on zopikloon, mis omakorda kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete IV nimekirja (kd 2, tlk 2). Millist lisaväärtust oleks kaitseõiguse seisukohalt andnud see, et oleks tehtud täiendav viide sotsiaalministri määrusele, millega zoplikoon konkreetselt sellesse nimekirja lisati, jääb kriminaalkolleegiumile arusaamatuks. Kõnealuse viite tegemata jätmine ei ole vähimalgi määral pärssinud P. Toomi võimalust ennast kaitsta, samuti ei ole mingilgi määral sedastatav, et selle tulemil on süüdistus ning selle olemus sellisel määral arusaamatu, et seda ei saa kohtus arutada. Samuti ei ole toimunud süüdistuse piirest väljapoole jäävate asjaolude tuvastamist ning nende P. Toomile inkrimineerimist. Ka see argument ei too seega ringkonnakohtu hinnangul kaasa maakohtu otsuse tühistamist.
lg 1 p 8 sätestab, et kaitsjal on õigus kohtuda kaitsealusega ilma kõrvaliste isikute juuresolekuta. See nõue on käesoleval juhul ka täidetud, kuivõrd ei K. Koitmäe ega P. Toom ei ole väitnud, et nende koosviimise juures oleks olnud keegi kinnipidamisasutuse töötajatest. Samas tunnistab kriminaalkolleegium, et EIÕKohtu praktikat silmas pidades ei ole selline tõdemus piisav ning vajab täiendavat käsitlemist. 10.2 EIÕKohus on enda senises praktikas tõepoolest korduvalt toonitanud, et ilma advokaadi ja tema kaitsealuse vahelist konfidentsiaalset nõupidamist tagamata ei saa rääkida õiglasest kohtupidamisest (see õigus tagatud konventsiooni art 6 p-s 3 c; vt nt 25.03.1992 otsus Campbell vs Ühendkuningriik). Samas ei ole EIÕK seda õigust käsitlenud sedavõrd laialt, nagu seda näib tegevat apellant, s.o praktikas ei ole kohus seda laiendanud jälgimisele tervikuna. Nii on EIÕK 28.11.1991 12 otsuses S vs Šveits toonitanud, et advokaadil ja kaitsjal tuleb võimaldada vestlus väljaspool kinnipidamisasutuse töötajate kuuldekaugust. Sama arusaama on kohus korranud ka kohtuasjas Öcalan vs Türgi (12.03.2003), toonitades, et isikul peab olema õigus vestelda enda kaitsjatega väljaspool kolmandate isikute kuuldekaugust. 10.05.2007 kohtuasjas Modarca vs Moldaavia, millele viitab kaitsja esitatud apellatsioonis, keskendus EIÕKohus ennekõike küsimusele, kas advokaadi takistamatut arutelu enda kaitsealusega võib lubamatult pärssida nn eraldusklaas, mis nende vahele oli seatud. Täiendav viide on selles kohtuasjas tehtud tõepoolest ka konfidentsiaalsusnõudele, kuid mitte sellises tähenduses nagu seda näib mõistvat apellant, s.o igasuguse jälgimise keeluna. Nimelt tõstatati selles kohtuasjas küsimus, et lisaks klaasi paigutamisele advokaadi ja tema kaitsealuse vahele oli sinna paigaldatud ka pealtkuulamisseadmed, mis võisid „objektiivsel vaatlejal tekitada põhjendatud kahtluse omavahelise vestluse kaitstuse kohta“. Sellise olukorra kontekstis on kohus tõepoolest sedastanud, et advokaadil ja tema kaitsealusel võis olla põhjendatud kahtlus selle kohta, et nende vestluse saladus/konfidentsiaalsus ei ole sellistel tingimustel kaitstud. Lõppkokkuvõttes sedastas aga EIÕKohus, et vaheklaasi paigutamisega rikuti küll isiku kaitseõigust, kuid toonitas samas, et erinevate riskide maandamiseks, mis tingisid sellise tõkke paigutamise, oleks piisanud visuaalsest jälgimisest. 10.3 Seega on apellandi viited advokaadi ja kaitsealuse vahelise suhtluse konfidentsiaalsuse rikkumisele alusetud. Ringkonnakohus peab vajalikuks osundada, et EIÕKohtu praktikaga riimuvalt on P. Toomi ja K. Koitmäe kohtumist üksnes jälgitud, mitte aga pealt kuulatud. Nagu eelnevast tulenes, on selline toimimine EIÕKohtu praktikaga täiesti kooskõlas. Silmas tuleb pidada sedagi, et konfidentsiaalsusklausliga on kaitstud selline advokaadi ja kaitsealuse suhtlus, mille esemeks on isiku kaitseõiguse realiseerimine. Kinnipidamisasutuste julgeoleku tagamisel (sh sisemise turvalisuse, nt keelatud esemete üleandmise takistamiseks) teostatav jälgimine ei kahjusta mingilgi määral isikule kuuluvat õigust vestelda segamatult enda kaitsjaga. Ka see apellandi esitatud väide ei ole seega asjakohane ning ei mõjuta vähimalgi määral tõendi lubatavust. 11. Edasiselt leiab kaitsja, et lubamatuks tõendiks on kriminaalasjas kinnipeetud K. Koitmäe suhtes läbi viidud läbiotsimist kajastav protokoll. 11.1 Esmalt leiab kaitsja, et lubamatult jäeti K. Koitmäele edastamata läbiotsimise protokolli koopia, nagu seda nõuab
11.1.1
lg 3 sätestab tõepoolest regulatsiooni, mille kohaselt tuleb läbiotsimise protokolli koopia anda toimingule allutatud isikule. See aga ei tähenda, et samaaegselt ei tuleks arvestada neid tingimusi/asjaolusid, kus ning ka kelle suhtes läbiotsimine läbi viidi. Läbiotsimise teostamisel oli K. Koitmäe vahistatuna kinnipeetav arestimajas. Uurimistoimingu teostamisel kehtinud Arestimaja sisekorraeeskirja § 31 p 10 kohaselt oli kinnipeetul õigus hoida kambris kriminaal- või väärteomenetlusega seoses olevaid dokumente ja märkmeid. Teiseks kohaks, kuhu paigutati kinnipeetule kuuluvad asjad, oli isiklike asjade hoiuruum (eeskirja § 33 lg 1). Seega sai isikule kuuluvaid esemeid hoida kaheti – kas isiku enda juures kambris või siis hoiuruumis (analoogiline on regulatsioon ka kehtiva sisekorraeeskirja redaktsiooni kohaselt). Tuvastatud on, et läbiotsimisprotokolli K. Koitmäele tutvustati ning selle kohta võeti temalt ka allkiri. Edasiselt oli sisuliselt K. Koitmäe enda valik, kas võtta läbiotsimisprotokoll enda juurde kambrisse või hoida seda enda isiklike asjade juures hoiuruumis. 11.1.2 Ka tunnistajana üle kuulatud arestimaja töötaja A. K. on selgitanud, et kuivõrd K. Koitmäe ei avaldanud soovi omada läbiotsimismäärust enda juures kambris, paigutati see tema asjade juurde 13 kasti (kd 2, tlk 171). Seega võib sisuliselt väita, et seaduses sätestatud nõue oli K. Koitmäe suhtes ka täidetud; talle tutvustati läbiotsimisprotokolli, võeti selle kohta allkiri ning edasiselt oli see juba K. Koitmäe enda valik, kus ta endale kuuluvaid asju pidas vajalikuks hoida – kas vahetult kambris või siis nn hoiuruumis isiklike asjade hulgas. Nagu näha, valis K. Koitmäe teise variandi ning siinkohal ei näe ringkonnakohus mingit õiguslikku minetust. Kindlasti ei ole seaduse regulatsioon tõlgendatav sellisena, mille kohaselt peab protokolli asetama läbiotsitud isiku füüsilisse lähiruumi; see on isiku õigus, mitte aga riigivõimul lasuv kohustus. Samuti ei ole K. Koitmäe maakohtus toimunud ülekuulamisel väitnud, et ta seda läbiotsimise protokolli koopiat soovis, mida talle aga ei võimaldatud. Seega ei ole tuvastatav mingitki isiku õiguste riivet, mille tagamisele on
lg 3 suunatud, mistõttu peab ringkonnakohus apellandi sellekohast argumenti asjakohatuks. 11.2 Teiseks leiab kaitsja, et tegelikkuses ei leitud K. Koitmäe läbiotsimisel midagi, kuivõrd ta andis keelatud esemed ise vabatahtlikult välja. Samuti on apellant seisukohal, et protokoll on lubamatu tõend seetõttu, et selle koostanud isik A. K. läbiotsimise juures ei viibinud. 11.2.1 Kriminaalkolleegium leiab, et vääriti on kaitsja käesoleval juhul mõtestanud läbiotsimist kui ainult isiku füüsilist läbivaatust.
lg 8 sätestab üheselt, et läbiotsimist rakendades tehakse isikule ettepanek anda välja keelatud/otsitavad esemed. Ka RKKK otsuses nr 3-1-1-19-10 on asutud seisukohale, et juhul, kui isik soostub talle tehtud ettepanekuga ning annab välja küsitud esemed, on tegemist otsitavate esemete loovutamisega
Seega on ka juhul, kui isik annab vastava ettepaneku tegemisel otsitud esemed välja vabatahtlikult, siiski tegemist läbiotsimisega seaduse mõttes. Et pärastiselt teostati veel isiku füüsiline läbivaatus, ei muuda selles tõdemuses midagi; mõlemat toimingut tuleb vaadelda ühtekuuluva tervikuna, mille kohta koostati üks läbiotsimisprotokoll. 11.2.2 Ka ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega, et protokoll on koostatud selleks mitte pädeva isiku (A. K.) poolt. Seejuures viitab apellant RKKK otsusele nr 3-1-1-31-
lg-s 3 sätestatu suhtes (olgu seejuures märgitud, et neid minetusi selle ekspertiisiakti kohta ei näe ka kaitsja). Seega leiab ringkonnakohus, et tõsikindlalt on leidnud tuvastamist, et vaatluse all olevad tabletid sisaldasid ainet zopikloon, mis omakorda on käsitletav narkootilise/psühhotroopse ainena. Selgesõnaliselt on sellise vastuse andnud ekspertiisaktis ka ekspert. 13.1 Samuti vastustab kaitsja 18.03.2010 arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiakti nr 23, milles anti vastus küsimusele, kas 6 zopiklooni sisaldavat tabletti on piisav kogus narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega ei olnud selle ekspertiisi eesmärgiks mitte selle tuvastamine, kas zopikloon on narkootiline/psühhotroopne aine (see oli tuvastatud juba eelneva ekspertiisi käigus – vt p 13), vaid selle määratlemine, kas nende konkreetsete tablettidega võis tekitada narkojoobe enamale kui kümnele isikule. Sellele küsimusele on ekspert seejuures andnud eitava vastuse (kd 1, tlk 28). Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks, millel põhineb kaitsja etteheide antud ekspertiisiaktile, kuivõrd selle tulemus – neist ei piisa enam kui kümnele isikule narkojoobe tekitamiseks – on tema kaitsealusele ju soodus. Eksperdi arvamuse andmisel on tuginetud konkreetsele viidatud allikmaterjalidele (vt kd 1, tlk 28), mis on sellelaadsete eksperdiarvamuste puhul praktikas tavapärane. Kriminaalkolleegium ei mõista, mis on selles eksperdi arvamuses arusaamatut või oleks see esitatud sellisel kujul, et ei oleks arusaadav arvamuses esitatud tulemusele jõudmise viis. Samuti osundab ringkonnakohus, et selliste tekkinud mittemõistmise kummutamiseks võinuks kaitsja vajadusel/soovil kutsuda kohtusse ütlusi andma eksperdi, kelle ütlus ekspertiisiakti selgitamisel on
lg 1 kohaselt lubatud tõendiks; seda võimalust ei ole kaitsja aga kasutanud, mistõttu peab kriminaalkolleegium seda argumenti otsituks ning mitteasjakohaseks. 15 14. Viimasena esitab kaitsja väite, et ümber ei ole lükatud K. Koitmäe selgitused selle kohta, et temalt äravõetud (tema poolt läbiotsimisel loovutatud) zopiklooni sisaldavad tabletid sattusid tema valdusesse juhuslikult, s.o need kuulusid tema elukaaslasele, kelle püksid olid tal jalas vahistamise hetkel. Seejuures tuleb silmas pidada, kuidas seletavad mõlemad süüdistatavad teatud esemete üleandmist, mis on vastuvaidlematult fikseeritud kohtumist kajastaval videosalvestisel ning asitõendi vaatlusprotokollis (kd 1, tlk 43 jj). Nii tunnistab K. Koitmäe, et vahest andis P. Toom talle tic-taci või šokolaadi, eitab samas aga suitsude saamist P. Toomilt, väites, et need olid tal kapuutsi sees juba politseimajast saabudes (kd 2, tlk 187). Analoogseid ütlusi annab K. Koitmäe ka läbiotsimisel leitud infolehe kohta, selgitades, et ka selle leidis ta jalas olnud pükste taskust (samas). Süüdistatav P. Toom on omakorda seletanud, et konkreetsest päevast ta sisuliselt midagi ei mäleta, kuid möönab, et ta võis K. Koitmäele kohtumisel pakkuda tumedat šokolaadi, tic-taci ja nätsu; suitsude üleandmist K. Koitmäele eitab ka tema (kd 2, tlk 181). Ringkonnakohtu istungil täiendas P. Toom enda ütlusi, nimetades võimalikult üleantud esemetena ka komme. Infolehe osas on P. Toom selgitanud, et midagi sellist ta samuti üle ei andnud, selgitades, et ta kasutab erinevaid märkmepabereid, mille ta võis ka üle anda (kd 2, tlk 183). 14.1 Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtule, et süüdistatavate esitatud selgitustel (mis on ühtlasi nende kaitseversiooniks) puudub igasugune elementaarne eluline usutavus ning et tegemist ei ole nn in dubio pro reo olukorraga, s.o kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleks
Kriminaalkolleegium selgitab selles osas esmalt, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esindada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone/ennast õigustavaid ütlusi peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: „Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Seejuures on muu hulgas oluline ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (vt RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et osundatud põhimõtete valguses tuleb hinnata ka isiku poolt esitatavaid kaitseversioone ehk teisisõnu – püstitatud kaitseversiooni tuleb vältimatult hinnata muuhulgas ka selle tervikliku tõenäosuse ja elulise usutavuse aspektist. Seda seisukohta on toetanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, märkides otsuses nr 3-1-1-8-10, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (osundatud otsuse p 8). Ning kirjeldatud arusaamadest lähtudes on kriminaalkolleegium seisukohal, et süüdistatavate esitatud selgitused ei evi vähimatki tõeväärtust. 14.2 Ka siinkohal, s.o süüdistatavate esitatud kaitseversiooni käsitledes, ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata kõiki asjassepuutuvaid maakohtu seisukohti, soostudes nendega täiel määral. Fakt on see, et P. Toom andis videosalvestise kohaselt K. Koitmäele üle tabletilaadseid objekte, samuti paberilehe sarnase asja, mille K. Koitmäe peitis enda riiete alla rinna juurde. Jääb arusaamatuks juba see, miks peaks sellisel viisil toimima nätsu, kommi, tic-taci ja/või šokolaadiga, mis süüdistatavate ütluste kohaselt olid üleantud esemeteks. Seejuures tuleneb tunnistaja M. K. ütlusest üheselt, et läbiotsimisel andis K. Koitmäe välja esemed, mis olid peidetud rinnahoidja vahele (kd 2, tlk 156); et 16 K. Koitmäe võttis tabletid välja põuest, rindade vahelt, on kinnitanud ka läbiotsimise juures olnud tunnistaja A. R (kd 2, tlk 174). Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks osundada veel tunnistaja M. K. ütlustele osas, milles ta kinnitab, et K. Koitmäe ütles esemete (s.o tablettide, infolehe ja sigarettide) üleandmisel, et ta sai need enda advokaadi, s.o P. Toomi käest (kd 2, tlk 156). Kriminaalkolleegium peab vajalikuks osundada, et M. K. ütlused on selles osas
Kuid isegi kui neid ütlusi osundatud osas eirata, et jäta tõendite kogum kahtlust, et keelatud esemete üleandjaks K. Koitmäele oli teda advokaadina külastanud P. Toom. Seejuures ei ole ükski läbiotsimisel osalenud isikutest andnud ütlusi selle kohta, et K. Koitmäe juurest oleks leitud nätsu, kommi, tic-taci või tumedat šokolaadi, millele mõlemad süüdistatavad viitavad (siinkohal on oluline märkida, et K. Koitmäe suhtes teostati ka vahetu füüsiline läbivaatus). 14.3 Seega on kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule seisukohal, et väljaspool igasugust mõistlikku kahtlust on leidnud tõendamist P. Toomi poolt K. Koitmäele narkootilist/psühhotroopset ainet sisaldavate tablettide üleandmine süüdistuses märgitud ajal ning viisil. Versioon selle kohta, et need tabletid leidis K. Koitmäe juhuslikult pükste taskust, mis olid tal jalas kinnipidamisel, on täielikult ebausutav. Maakohus on veenvalt sedastanud, et kui isik peetakse kinni kahtlustatuna narkootiliste ainete käitlemises (ja selles süüteos kahtlustatuna K. Koitmäe ka kinni peetud oli), on täiesti ebaloogiline, et tema valdusest ei leita läbiotsimisel tablette. Õigustatult on maakohus osundanud ka asjaolule, et vastavasisulise kaitseversiooni juurde pöördus K. Koitmäe alles kohtulikul uurimisel, mis täiendavalt seab kahtluse alla niigi ebaloogilise kaitseversiooni. Seega jätab ringkonnakohus ka selle esitatud kaitseversiooni edasise tähelepanuta. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus seega, et kaitsja esitatud apellatsioon jääb edutuks. 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes
lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 17
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.