Obsah (7)

§ 175§ 344§ 7§ 60§ 61§ 180§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. mai 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-08-5536 (10260102432) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Paavo Randma, Aarne S

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 21.veebruari 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-5536 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RESOLUTSIOON Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Advokaadibüroo Valge ja Uiga kaudu 192 eurot vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsarile, tema poolt Elmar Rospikule apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 175

lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista Elmar Rospikult menetluskulud, so kaitsja tasu vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsari poolt osutatud õigusabi eest 192 eurot riigituludesse. Elmar Rospikul tasuda 192 eurot Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank arveldusarvele nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Elmar Rospik, 1-08-5536 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kantseleis 2.mail
2. kättesaadav ringkonnakohtu Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. maist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. maist 2012.

§ 344

lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 21.02.2012 otsusega mõisteti Elmar Rospik süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ja karistati 4 kuu vangistusega. KarS § 74 lg 1 alusel ei pöörata mõistetud karistust täielikult täitmisele, kui E. Rospik 18 kuu pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid. Maakohus arutas E. Rospikule KarS § 418 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles isik, kellel puudub relvasoetamisluba ja relvaluba, 21.05.2010 kella 19.50 ajal omas Valga maakonnas Helme vallas XXX külas asuvas metsamassiivis endaga kaasas tulirelva – kaheraudne sileraudne B mudeli jahipüss nr 72973 koos kaheksa padruniga, mille omandas seni kindlaks tegemata kohas ja ajal, millega rikkus kehtiva Relvaseaduse § 45 lg 1 ja lg 2 sätteid, kui ta peeti kinni metsas viibinud teiste isikute poolt. 2 Tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemisega pani E. Rospik toime KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtus E. Rospik ennast temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Maakohus leidis, et E. Rospik on toime pannud KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tulirelva ebaseadusliku käitlemise ning puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. RelvS § 45 lg 1 sätestatu kohaselt võib relva ja laskemoona hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena. Lõuna Prefektuuri teatisest nähtuvalt ei oma E. Rospik Relvaregistri andmetel relvaluba ega registreeritud tulirelva. Teatise kohaselt ei ole kaheraudset ja sileraudset püssi kaliibriga 16 number 72973-58 relvaregistrisse kantud. Seega on tõendatud, et E. Rospikul puudus õigus relva ja laskemoona hoidmiseks. Süüdistatava E. Rospiku ütluste kohaselt teeb ta jalgrattaga tervisesporti, 21.05.2010 oli sünnipäev, oli veidi alkoholi tarvitanud. Kaasas olnud relva ja seljakoti leidis tee äärest. See oli peidetud vasakpoolsesse teeserva, oli ka natuke maskeeritud, risu oli peal, mööda sõites poleks seda märganud. Relvaks oli kaheraudne jahipüss, kõrval oli rohekas-kollast värvi kott, telgikoti taoline, kotis olid padrunid. Esemed olid peidetud umbes 1 meeteri kaugusele teest eemale. Seal lähedal oli sealaskmistorn. Leitud relva pani ratta lenkstangi peale, muidu ei oleks saanud sõita, koti pani selga. Kavas oli viia leitud esemed koju ja teatada politseisse. Metsas viibides ei teadnud politsei numbrit ning ka levi on seal vilets. Kodupoole sõites tuli tunnistaja autoga vastu, komistas, püss kukkus kraavi. See tee läheb enda maamaja poole. Teed, kust relva leidis, sõidab iga päev, varem relvi leidnud ei ole, seekord vaatas kõrvale ja paistis kott ning kui vaatas oli seal ka relv. Relva võttis kaasa seepärast, et sellised asjad ei peaks tee ääres vedelema. Teab kuidas jahipüss lahti käib, see on kerge ja on seda kinos näinud, jahipüssi oskab iga 10 aastane poiss ka lahti tõmmata. Maakohus rahuldas kohtuistungil prokuröri taotluse ning avaldas E. Rospiku poolt eeluurimisel antud ütlused, mille kohaselt: kuna kott oli raske, siis avasin koti ja nägin, et kotis oli kaheraudne ja see osa mis hoiab relva koos. E. Rospiku poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli püss koti kõrval, mitte kotis. Süüdistatav kordas kohtuistungil, et relv oli koti kõrval. Küsimusele, miks kohtueelses menetluses andis süüdistatav teistsuguseid ütlusi, selgitas süüdistatav, et ei tea, hetkeseis oli selline. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et süüdistatava ütlustes esineb oluline vastuolu, mida süüdistatav ei suuda selgitada ning süüdistatava ütlused tuleb kui ebausaldusväärsed tõendite hulgast välja jätta. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et üldjuhul on tõendina käsitletavad ainult süüdistatava poolt kohtus antud ütlused, kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsust. Kui kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlused lahknevad ning isik ei suuda selgitada erineval perioodil antud ütluste erinevuse põhjust, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Süüdistatav, esitades omapoolse versiooni, et ta leidis tulirelva koos kotiga, peab suutma üheselt ka selgitada kuidas tulirelv ja kott peidetud olid. Maakohus ei pidanud piisavaks süüdistava selgitusi, et kohtueelses menetluses ütluste andmisel oli hetkeseis selline. Seetõttu jättis maakohus süüdistatava poolt antud ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale ja ei hinnanud neid tõendina. Samas leidis maakohus, et hinnata tuleb süüdistatava poolt esitatud kaitseväiteid, mille kohaselt ta leidis tulirelva ja koti. Maakohus leidis, E. Rospiku kaitseväited ei ole eluliselt usutavad. Kaitseväidete kohaselt märkas süüdistatav jalgrattaga sõites vasakul teepoolel 1 meetri kaugusel kraavis oksarisuga kaetud kotti ning tulirelva. Kohtu hinnangul tuleb lähtuda järgmistest asjaoludest: süüdistatav 3 oli tulirelva ja koti väidetava leidmise ajal 51 aastane, ta kannab prille ning oli alkoholijoobes. Sellises seisus isik ei suuda üldjuhul märgata 1 meetri kaugusele teest kraavi peidetud mistahes esemeid, sest jalgrattaga sõites ning arvestades isiku omapära (joovet, prillide kandmist) on inimese tähelepanu hõivatud muude asjaoludega, kui teepeenra jälgimine. Eluliselt usutavaks ei pidanud maakohus ka seda, et tulirelva koos kotiga võis kraavi peita mõni salakütt, sest väidetav peidukoht oli sealaskmistorni lähedal. E. Rospik viibis küll laetud tulirelvaga Taagepera jahipiirkonnas, kuid üldteada asjaoluna on tulirelv ja selle padrunid kõrge rahalise väärtusega, mida mistahes isik niisama maha ei jäta ega peida. Usutav oleks, et isegi juhul, kui laetud tulirelv ja kotiga padrunid olekski peidetud salaküti poolt, oleks seda arvatavalt tehtud palju hoolsamini ja ka nii, et teel kas käies või sõites ei oleks tulirelva ja kotti märgatud. Isegi salakütil ei saaks olla mõistlikku seletust, miks oleks tulnud ära peita laetud tulirelv. Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabel (foto nr 1) kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatava E. Rospiku seljas olev seljakott ei tundu temale võõras olevat. Mistahes leidu, muuhulgas leitud seljakotti ei kanna tavapäraselt käituv isik nii koduselt. Vaatlusprotokollist nähtuvalt ei ole koti rihmad reguleeritavad, kuid kirjeldatud fotol oleval seljakott E. Rospiku seljal viitab üheselt sellele, et seljakoti kandmisviis ühtib tavapärase seljakoti kandmisega. Usutav ei ole ka kaitseversiooni väide, mille kohaselt kukkus relv kraavi. Fotod 2 ja 3 annavad aluse eeldada, et tulirelv on kraavi paigutatud. Tunnistaja I.V. ütluste kohaselt on süüdistatav temale võõras, lihtsalt teab teda. 21.05.2010 sõitis koos G.G. metsa loomadele sööta viima, oli õhtune aeg, kellaaega ei mäleta, väljas oli valge. On selle jahipiirkonna rentnik ja vastutab, kes selles piirkonnas jahti peavad, sellel päeval jahti ei olnud. Metsas teisi sõidukeid ei näinud. Selles jahipiirkonnas on ette tulnud ka salakütte. Ei ole näinud ega kuulnud, et E. Rospik jahti peaks. E. Rospik sõitis jalgrattal vastu, oli T kujuline ristmik, eemalt nägi meest jalgrattal vastu sõitmas, relv oli ees lenksu peal, pidasid auto kinni, mees tuli ratta pealt maha, viskas relva põõsasse, kinnipidamise vahe oli 2 meetrit. Relv oli lahti, see oli siledaraudne. E. Rospikul oli seljas seljakott. Küsimusele, miks ta relvaga metsas on, vastas, et see on temal enesekaitseks vist ütles, et huntide eest, mõni hunt ikka liigub. Relv oli vanemat tüüpi, sileraudne jahirelv, mida jahimehed enam eriti ei kasuta. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle lisadest nähtuvalt oli sündmuskohaks Valgamaal, Helme vallas, Taagepera jahipiirkond, koordinaatidega Lat:57º56´27´´ Lon 25º40´46´´ asuval kruusateel, sündmuskohal viibisid 3 meesterahvast, 1 sõiduk ja jalgratas. Meesterahvastest 2 isikut tutvustatakse kui Taagepera jahiseltsi liikmeid I.V. ja G. G., kolmas isik E. Rospik, kellel on seljas presendist seljakott. Taagepera jahiseltsi liikmed juhivad tähelepanu kraavipervel rohu sees kaheraudsele siledaraudsele jahirelvale, mis on varustatud kanderihmaga. Vaatlusprotokollis märgitu kohaselt politseiametniku poolt jahirelva lahti murdmisel tuvastati, et jahirelv oli laetud kahe padruniga (tl 61-66). Vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud E. Rospiku kinnipidamisel äravõetud kotti, kaheraudset tulirelva, padrunitasku vööd kuue padruniga ja kahte padrunit, tulirelv on kaheraudne, sileraudne, raual number 72973 ja 1958, kaliibriga 16, relva kukel ja lukul number 72973-58, relva küljes nahale sarnanevast materjalist rihm pikkusega 98 cm. Eeltoodust nähtuvalt langevad tunnistaja I.V. ütlused kokku sündmuskoha vaatlusprotokolliga ning ka süüdistatavalt äravõetud tulirelva ja koti vaatlusprotokolliga. Tunnistaja I.V. nägi süüdistatavat jalgrattaga sõitmas, süüdistatav peatus ning peitis tulirelva kraavi, sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt oligi tulirelv kraavis heina sees, vaatlusprotokollis on tulirelva kirjeldatud ning kirjeldus langeb omakorda kokku sündmuskoha vaatlusprotokollis kirjeldatud tulirelva ja kotiga. Maakohus asus seisukohale, et eeltoodu alusel on tõendatud E. Rospikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu, E. Rospik käitles tulirelva ebaseaduslikult. E. Rospikul oli kaasas tulirelv, 4 tulirelva kaasas kandmine on käsitletav tulirelva käitlemisena ja tulirelva käitlemiseks puudus seaduses nõutud luba. Süüdistatava kaitsja väite kohaselt on antud juhul tegemist kohustuste kollisiooniga s.o õigusvastasust välistava asjaoluga. KarS § 30 kohaselt tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Kohustuste kollisioon tähendab, et ükskõik kuidas isik ka ei käituks, peab ta vähemalt ühte kohustust rikkuma. Kaitseväite kohaselt leidis E. Rospik relva ja koti, soovis need toimetada koju ning seejärel teatada politseile. RelvS § 9 lg 1 kohaselt isik, kes on leidnud peidetud relva ja laskemoona ning need oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamata teatama politseile ning leiu üle andma. Seega sätestab seadus üheselt, et relva ja padrunite leiust tuleb viivitamata teavitada politseid. Süüdistatav oleks saanud käituda selliselt, et tunnistaja I.V. ga kohtudes oleks saanud temal paluda teavitada leiust politseid, kuid tunnistaja ütluste kohaselt väitis süüdistatav hoopis, et kannabki relva kaitseks huntide eest. Relvaseaduse kohaselt tuleb relva ja laskemoona leidmisel sellest kõigepealt viivitamata teatada ja seejärel toimetada relv üleandmiseks politseisse. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kohustuste kollisiooniga, sest E. Rospikul ei olnud kohustust täita korraga mitut õiguslikku kohustust. Maakohus leidis, et E. Rospik pani tulirelva ebaseadusliku käitlemise toime kavatsetult. Omades jahipiirkonnas laetud tulirelva ning seljakotti, milles on tühjad kilekotid, tegutseb isik kavatsetult. E. Rospik teadis, et jahirelv on tulirelv, tulirelv oli laetud ning teiste isikutega juhuslikul kohtumisel tulirelva peitmine kraavi viitab üheselt süüdistatava soovile ebaseaduslikult tulirelva ka edaspidi omada. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. KarS § 418 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Maakohus tuvastas, et E. Rospikul puuduvad sissetulekud ja andmed maksustatava tulu kohta, seega ei suuda isik täita võimalikku rahalist karistust. E. Rospikut on varem karistatud nii kriminaalkorras kui ka väärteokorras ja arvestades tema jätkuvat kriminaalset käitumist, tuleb teda karistada vangistusega. Maakohus arvestas objektiivse asjaoluna eelkõige seda, et süüdistatav, olles alkoholijoobes metsas, laetud tulirelvaga jahipiirkonnas, mistõttu tema käitumine oli ohtlik eriti looduskeskkonnale. Subjektiivse küljena arvestas maakohus asjaolu, et E. Rospik tegutses kavatsetult, tema eesmärgiks oli säilitada enda valduses ebaseaduslik tulirelv ka tulevikus. Maakohus leidis, et süüdistatavat on võimalik mõjutada selliselt, et temale tuleb mõista karistuseks vangistus, kuid jätta mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata. Süüdistatavale tuleb anda võimalus kriminaalhooldaja järelevalve all täita kontrollnõudeid ja seega käituda edaspidi seaduskuulekalt. Ülaltoodu alusel mõistis maakohus E. Rospiku süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ning karistuseks mõistis 4 kuud vangistust, mida ei pöörata täielikult täitmisele, kui E. Rospik 18 kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kontrollnõudeid. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu 5 E. Rospiku kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja ning uue otsuse tegemist, millega mõista E. Rospik KarS § 418 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Apellatsiooni põhjenduste järgi on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ning rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. RelvS § 45 lg 1 kohaselt võib relva ja laskemoona hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena. RelvS § 45 lg 2 määrab, et relva ja laskemoona tuleb hoida hoiukohas tingimustes, mis tagavad nende säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu. Viimati nimetatud sätet tuleb apellandi hinnangul käsitleda koos RelvS § 9 lg 1, mille kohaselt peab isik, kes on leidnud kaotatud, maetud, peidetud või mahajäetud relva ja laskemoona ning need oma valdusse võtnud, sellest viivitamata teatama politseile ning andma talle leiu üle sama seaduse § 44 lõigetega 3 ja 4 kehtestatud korras. E. Rospik väidab, et leidis tulirelva metsast ning ei ole tõendeid, mis lükkaksid süüdistatava vastava väite ümber. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille järgi ei ole E. Rospiku ütlused eluliselt usutavad, sest relva peitmine metsa ei olevat loogiline. Süüdistatav selgitas, et läheduses liiguvad ulukid, mistõttu ei saa välistada, et relva võis peita salakütt, kes nähes kõrvalisi isikuid ei soovinud ennast koos relvaga näidata. Tunnistaja I.V. nägi E. Rospikut juba koos relvaga ning seetõttu ei välista tema ütlused süüdistatava poolt relva leidmist. Nii tunnistaja kui ka süüdistatav ei tundnud teineteist lähemalt, mistõttu ei saa E. Rospikule ette heita, et ta ei palunud tunnistajal politseisse teatada. RelvS § 9 kohustab relva leidjat sellest viivitamatult politseile teatama ja leiu üle andma. Seega ei olnud E. Rospikul õigust anda leitud relva üle kolmandale isikule või kohustada tunnistajat enda asemel leiust politseile teatama. Seega olukorras, kus E. Rospik oli leidnud tulirelva ning soovis oma leiust politseile teada anda, ei esine tema tegevuses KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnuseid.

§ 7

lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks, kuid maakohus ei ole seda nõuet järginud. Maakohus on tunnistanud E. Rospiku ütlused eluliselt mitteusutavateks, kuid ei ole seda põhjendanud. Arusaamatud on maakohtu väited, mille kohaselt kandis E. Rospik leitud seljakotti liiga “koduselt” ning relva ei saanud keegi peita, kuna ”üldteada asjaoluna on tulirelv ja selle padrunid kõrge rahalise väärtusega.” Apellant on seisukohal, et ühelgi kohtuistungil uuritud tõendil ei põhine maakohtu seisukoht, et kuna E. Rospik oli 21.05.2010 tarvitanud alkoholi ja ta kannab prille, siis ei saanud ta märgata tee kõrvale peidetud kotti ning relva. Maakohus ei ole küsitlenud E. Rospikut tema nägemisteravuse kohta, samuti ei ole kriminaalasjas läbi viidud uurimiseksperimenti, mille tulemused välistaksid relva leidmise süüdistatava poolt kirjeldatud viisil. Seega on maakohus rajanud oma otsuse suures osas sellistele tõenditele, mida kohtuistungil ei ole uuritud ning mille kohta ei olnud menetlusosalistel võimalust oma arvamust avaldada. Apellant on seisukohal, et üldteadaolevaks võib lugeda asjaolu, et igal aastal toimetatakse politseiasutustesse mitu leitud tulirelva, mille keegi on peitnud vaatamata selle väärtusele. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et aastate jooksul on politseiasutused kutsunud inimesi üles leitud relvi loovutama ilma selle eest karistust kartmata. Seega peaks olukorras, kus isik kinnitab, et ta on relva leidnud ning kavatses selle politseiasutusele üle anda, olema tema süüdimõistmiseks vaieldamatud tõendid, millest nähtuks, et süüdlane käitles tulirelva ebaseaduslikult ning tal puudus relva ametiasutusele loovutamise eesmärk. Kuna käesolevas kriminaalasjas sellised tõendid puuduvad, siis tuleks E. Rospik õigeks mõista. 6 Vastuväide apellatsioonile Prokurör esitas apellatsioonile vastuväite, milles palub apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja palusid maakohtu otsuse tühistada apellatsioonis toodud motiividel. Prokurör palus maakohtu otsuse jätta muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 2. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p

1. Ringkonnakohus märgib menetlusõigusest tulenevalt esmalt, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04).
2. Kaitsja apellatsioon on esitatud tõendite hindamisele ja seetõttu taotletakse ringkonnakohtult maakohtu otsuses esitatud järelduste ümberhindamist ning maakohtu otsusest erineva kohtulahendi tegemist, s.o süüdistatava õigeksmõistmist. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsiooni vastuväidetega, leiab, et esitatud väited ja põhjendused ei anna alust ega veena ringkonnakohut maakohtu otsuse põhiosas (tl 93-95) esitatud seisukohti ja järeldusi ümber hindama. Vastupidiselt apellatsioonis märgitule leiab ringkonnakohus, et maakohus pole süüdistuse sisust ja uuritud tõenditest tulenevalt süüdistatava teole ebaõiget hinnangut andnud ning tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud.
3. Maakohus on käsitlenud kõiki käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, kohtu seisukohad on ammendavad ning kohus on õigesti ja põhjalikult analüüsides tuvastanud süüdistatava tegevuse kuriteos KarS § 418 lg 1 järgi, s.o tulirelva ebaseaduslikus käitlemises. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 21.05.2010 oli E. Rospiku valduses sileraudne tulirelv ning tal puudus õigus ja luba sellise relva ning laskemoona soetamiseks ning kandmiseks. Süüdistuse kohaselt rikkus E. Rospik Relvaseaduse (RelvS) § 45 lg 1 ja 2 sätteid. 5.

§ 60

lg 2 kohaselt on tõendatus kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad ja

§ 61

lg 1 järgi ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning lg 2 kohaselt kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

1. Ringkonnakohtus jäi süüdistatav maakohtus antud ütluste juurde ja väitis endiselt, et jahipüss ei kuulunud temale ja ta leidis selle samal päeval. Relva leidis ta juhuslikult tee äärest kui jalgrattal sellest mööda sõitis. Leitud relva kavatses ta politseile anda. 6.1 Maakohus on juba süüdistatava sellekohast kaitseversiooni põhjalikult käsitlenud ja ümber lükanud. 7 6.2 Ringkonnakohus nõustub, et süüdistatava ütlustesse ajendab põhjendatult kriitiliselt suhtuma asjaolu, et jahipüssi väidetava leidmise osas on ta andnud pidevalt muutlikke ütlusi. Samas on need siiski sellised asjaolud, millede tajumises pole võimalik sedavõrd eluliselt usutavalt eksida. Nii on süüdistatav kriminaalmenetluse algul nimetanud, et leidis koti, mille sees oli relv, siis maakohtus jäi aga selle juurde, et leitud relv oli koti kõrval, mitte kotis. Kuna süüdistatav ei osanud maakohtus selgitada tema ütlustes esinevaid olulisi vastuolusid, siis jättis kohus süüdistatava ütlused kui mitteusaldusväärsed tõendite hulgast välja. Küll hindas maakohus süüdistatava poolt süüdistusele esitatud vastuväiteid tulirelva ja koti leidmise asjaoludest ning ei pidanud neid õigustatult eluliselt usutavateks. Samad vastuväited on jätkuvalt apellatsiooni põhisisuks. Kuna mingeid uusi, maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid pole apellatsioonis esitatud, siis ei pea ringkonnakohus põhjendatuks neid veelkord käsitleda. 6.3 Kohtupraktika kinnitab arusaama, mille kohaselt mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei oma kahtluse sellist kvaliteeti, mis võiks olla sisustatud in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on ka konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (RKKKo nr 31-1-15-10). 6.4 Süüdistatava ütlused ei toeta ilmselgelt süüdistatava kaitseversiooni selles, et leidnud sündmuskohal koti ja selles jahipüssi, ei jätnud ta relva kotti, vaid võttis selle kotist ja asetas padrunitega laetud relva jalgrattale ning jätkas jalgrattal sõitu. Ringkonnakohus ei peatu asjakohatutel ja ebaloogilistel väidetel ning kohus ei käsitle apellatsiooni ja süüdistatava esitatud kõiki väiteid, sest neil puudub kriminaalasja õigeks lahendamiseks seos. 6.5 Seega süüdistatava enda kaitseversioon relva leidmise asjaoludes ei ole terviklikuna usaldusväärne. Ei ole tõsiseltvõetav süüdistatava väide, et kui ta leitud püssiga jalgrattal kodu poole sõitis, siis tunnistaja I.V. sõitis talle autoga vastu ja süüdistatav komistas seepeale ja „püss lendas kraavi.“ Nimetatud versiooni lükkavad ümber tunnistaja I.V. ütlused, kes on kinnitanud, et süüdistatav sõitis jalgrattal vastu, relv oli lenksu peal ja pidanud auto kinni, tuli E. Rospik jalgrattalt maha ning viskas relva põõsasse. Tunnistaja objektiivses tajumises pole alust kahelda ka seetõttu, et kinnipidanud sõiduki ja jalgratta vahemaa oli sel hetkel tunnistaja hinnangul ca 2 meetrit. Väheoluline pole süüdistatava poolt vahetult peale ootamatut kohtumist tunnistaja I.V. le avaldatu, miks ta relvaga metsas on. Tunnistaja ütluste kohaselt vastas süüdistatav talle, et relv on temal enesekaitseks huntide ees. Kindlasti pole ringkonnakohtul nagu maakohtulgi mingit mõistlikku põhjust kahelda tunnistaja I.V. asjakohaste ja usaldusväärsete ütluste sisus.
2. Maakohus on tuvastanud, et süüdistataval oli kaasas tulirelv, mis on hinnatav tulirelva käitlemisena ja seejuures puudus süüdistataval tulirelva käitlemiseks vajalik luba. Maakohus on andnud põhjendatud hinnangu süüdistatava kaitsja väitele, miks ei ole tegemist käesoleval juhul kohustuste kollisiooniga, s.o õigusvastasust välistava asjaoluga. Kohustuste kollisioon tähendab olukorda kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita. 8 Maakohus on õigustatult viidanud seejuures süüdistatava enda käitumisele pärast väidetavat tulirelva metsast leidmist ja ütlustele vahetult pärast tunnistaja I.V. ga kohtumist. Kogutud tõenditest tulenevalt on põhjendatud järeldus, et süüdistatav ebaseadusliku käitlemise toime kavatsetult. pani tulirelva
3. Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja K. Kutsari taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks ning väljamõistmiseks on kooskõlas RÕS-s sätestatuga, arvestades siinjuures kaitsja osalemist käesolevas kriminaalasja menetluses ja kuulub rahuldamisele. 04.04.2012 esitatud taotluse kohaselt kulus kaitsjal üldmenetluses toimunud kriminaalasja kohtuotsusega tutvumiseks ning apellatsiooni koostamiseks 7 pooltundi, ettevalmistuseks kohtuistungiks 2 pooltundi ja kohtuistungil viibimisele 1 pooltund, kokku 10 pooltundi summas 160 eurot, millele lisandub käibemaks 32 eurot, s.o kokku 192 eurot. 9.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt

§-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasust seoses ettevalmistusega ja osalemisega apellatsioonimenetluses ja seega on E. Rospik kohustatud

§ 185

lg 2 alusel hüvitama kulud summas 192 eurot õigusabile ja vastavatele kuludele, mis olid osutatud vandeadvokaadi vanemabi K. Kutsari poolt. Tiit Lõhmus Paavo Randma 9 Aarne Sarjas