aprilli 2012 otsus Apellatsiooni esitaja Ragnar Kask, Birgit Brit Kask ja kannatanu esindaja Monica Meristo Prokurör Marge Voogma Ragnar Kask, isikukood 38507260286, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel; elukoht XXXX; kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud. Süüdistatavad Kaitsjad Birgit Brit Kask, Isikukood 48404050239, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel; elukoht XXX, kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Advokaadid Anne Vissak (R. Kask) ja Heiki Kuningas (B.B.Kask) RESOLUTSIOON 1. Maakohtu otsus Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase süüditunnistamises ja karistamises
lg 2 p 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust, mis jäeti
Sama sätte järgi tunnistati süüdi ka B.B.Kask, kellele mõisteti karistuseks rahaline karistus 30 päevamäära, mis jäeti samuti
R. Kask ja B.B.Kask tunnistati
lg 2 p 3 järgi süüdi selles, et nad omavahelisel kokkuleppel, s.o kaastäideviijatena, tungisid 7.11.2009 öösel kella 03.00 paiku Lääne-Virumaal Rakvere vallas XXX külas M.J. elukohas võõrasse hoonesse ja omavoliliselt M.J. tahte vastaselt viimase eluruumidesse – magamistuppa, häirides magava M.J. ja kaheaastase lapse kodurahu. Kohtu hinnangul oli 7.11.2009 öösel toimunud sündmuste ahela algatajaks Ragnar Kask, kes olles ärritunud M.A. poolt nende ühise lapse elukoha määramise avalduse kohtusse esitamisest ning ajendatuna soovist teda ärritada ja provotseerida ning koguda (video)materjali selle tsiviilkohtus tema vastu tõendina esitamiseks, kutsus oma õe Birgit Brit Kase selleks endaga XXX kaasa sõitma. Ragnar Kask andis politseile tegelikkusele mittevastavat informatsiooni, et juhul, kui muul moel ei õnnestu, siis politseitöötajaid ära kasutades pääseb ta koos B.B.Kasega siiski M.A. majja. Vaatamata A.V. telefoni teel saadud infole, et kõik on korras, teatas Ragnar Kask 07.11.2009 kella 02.34 ajal politseisse, et tema kaheaastane laps on Rakvere vallas XXX külas järelvalveta, kuna lapse ema on alkoholijoobes ja majas, kus laps praegu viibib käib joomine, laps viibib joomingu juures ja on vaja joobes inimeste juurest ära tuua ning tema poolt on kohtusse antud avaldus lapse elukoha määramiseks. Ragnar Kask ei avaldanud politseinikele oletust, et tema laps võib olla ohus, vaid väitis, et laps on purjus ema poolt hooletusse jäetud ning ohus. Asjaolu, et Ragnar Kask tahtlikult eksitas politseinikke, veendes neid kaasa tulema, on tõendamist leidnud lapse hooldusõigusega seonduvate tõenditega, so M.A. poolt esimesena kohtusse antud avaldusega lapse elukoha määramiseks ja hilisema Tartu Ringkonnakohtu 28.02.20011 määrus, millega lapse ainuhooldusõigus on antud lapse emale. Politseiametnikud D.D. ja E.E. tunnistasid, et Ragnar Kaselt saadud info põhjal sõitsid nad Ragnar Kase juhatusel kohale. Ragnar Kasega oli kaasas ka tema õde Birgit Brit Kask. XXX peatuti maja ees, mille tänavapoolsed aknad olid pimedad ja mingit peolärmi majast ei kostunud. Enne majja sisenemist küsis D.D. Ragnar Kaselt korduvalt, et kellele maja kuulub, kuid Ragnar Kask ei teinud küsimustest väljagi, vaid tormas koheselt esikust edasi teisele korrusele. Õigustatud isiku luba tema selleks mingil viisil saanud ei olnud. Saamata vastust küsimusele, kes on maja peremees, keeldusid politseinikud algul edasi minemast. Kui Ragnar Kask teiselt korruselt alla tuli, teatas ta politseinikele, et lapse ema on nii tugevas joobes, et teda ei ole võimalik äratada ning kutsus politseinikke endaga kaasa teisele korrusele tuppa, kus magas M.A. . Peale korduvaid nõudmisi 2 siiski selgitada, kes on majaomanik, vastas R.Kask ebamääraselt, et „meie“, millest politseiametnikud järeldasid, et tegemist on poolte ühisvaraga, järgnedes seejärel R.Kasele teisele korrusele, kus nägid, et M.A. ja laps magasid voodis. Tuba oli korras ja puhas, laps hoolitsetud, toas ei olnud mingeid pidutsemise või alkoholitarvitamise jälgi. On ilmselge, et kui inimene öisel ajal, isiku jaoks täiesti arusaamatutel asjaoludel, une pealt üles aetakse, siis on ta segaduses ning ärritunud. Ragnar Kask, raputades unesegast M.A. t õlast ja käskides tal valjuhäälselt ärgata, sest ka politsei oli seal, hüpates samas jalgupidi voodisse, haarates ema kõrvalt magava lapse, ehmatas ja ärritas naist veelgi enam. Ärgates protesteeris M.A. koheselt võõraste viibimise kohta oma elukohas. Vahepeal oli teisele korrusele tulnud ka ülejäänud majas viibivad isikud ja B.B. Kask, kes sekkusid samuti sündmuste käiku ja läks üleüldiseks kisaks. E.E. kinnitusel küsis Birgit Brit Kask alles üleval toas olles, et kas tema võib sündmust mobiiltelefoniga filmida. Tema vastas, et selleks peab ta majaomanikult luba küsima, kuid B.B.Kask M.A. lt filmimiseks luba ei küsinud, vaid hakkas pesuväel olevat M.A. t filmima. See tegevus ärritas täiendavalt M.A. t, kes keelas ning püüdis filmimist takistada, kuid B.B.Kask filmis edasi. Kuna laps, kelle pärast sinna oli mindud, oli puhas ja hoolitsetud, tema elu polnud ohus, majas oli kaine adekvaatne lähisugulane, kelle hoolde laps jätta, andis E.E. korralduse R.Kasel laps ära anda. Kui R.Kask sellest korduvalt keeldus, võttis ta lõpuks ise lapse ja andis selle H.L. hoolde, kuna lapse ema oli toimuva tõttu endast väljas. Eelnevalt oli ta mõõtnud H.L. joovet, et olla kindel, et jätab lapse kaine adekvaatse isiku hoolde, kes muuhulgas ei olnud sündmustest isiklikult sel määral häiritud, et tema hoolde ei oleks saanud väikelast anda. M.A. joobe kontrollimiseks politseinikud alust ei näinud, kuna ta oli adekvaatne, puudusid koordinatsioonihäired, kõne polnud häiritud. Ta oli vaid ärritunud. Kõik majasviibijad avaldasid protesti Kaskede majas viibimise vastu ning juhtunu polnud kindlasti lapse huvides ja häiris teda. Birgit Brit Kase kaitsja poolt esitatud, 7.11.2009 öösel M.A. elamus toimunud sündmuste salvestuse pildikvaliteet ei võimalda täpselt eristada isikuid. Samuti ei ole võimalik täpselt määratleda, kes mida ütleb ja mis kontekstis öeldu on. Küll aga on arusaadav, et tegemist on 7.11.2009 öösel M.A. elamus toimunud sündmuste salvestusega. Kuuldav on isikute jutt ja B.B.Kase ütlus, et „ma filmin siis praegu“. Seega ta ei küsi, kas ta võib filmida ning arvestades kisa, mis siis juba käis, ei pruukinud seda lauset üldse keegi kuuldagi. Salvestises on kuulda, kuidas keegi naisterahvas nõuab korduvalt, et „mis õigusega te üldse majja ja tuppa sisse tulite“. Samuti öeldakse konkreetselt, et „mine välja siit, kas sind lubas keegi sisse majja“. B.B.Kasel kästakse filmimine lõpetada, aga viimane teatab, et on lapse tädi ja ning jätkab filmimist. Kui B.B.Kask korduvatele nõudmistele vaatamata filmimist ei lõpetanud, siis lõpuks läks üks naisisik tema juurde ja lükkas mobiiltelefoni, millega ta filmis. Vaatamata sellele jätkas B.B.Kask filmimist ja lõpetas filmimise ära alles politseiniku käsu peale. Seega on valed ja lindilt kuulduga ümber lükatud Birgit Ragnar Kase ja Brit Kase väited, et keegi ei ole neil keelanud seal olla ja keegi ei ole neid välja ajanud. Mõlema isiku suhte väljendati selgesõnaliselt keeldu M.A. elukohas viibimiseks. Kohtuistungil vaadatud videosalvestuse põhjal ei saa teha järeldusi salvestatud isikute alkoholijoobe kohta, küll aga selle kohta, et tegemist on sissetungimisest ilmselgelt ärritunud, kõrgendatud hääletoonil rääkivate inimestega, kes nõuavad üheselt Kaskede lahkumist. Politseiametnikest tunnistajate D.D. ja E.E. ning tunnistajate M.A. ja A.V. ütlused on teineteisega kattuvad ning on loogilises seoses toimunud sündmuste ning kogutud tõenditega. Tunnistajatena üle kuulatud politseiametnike ütlustes ei ole alust kahelda, kuna need on olnud järjekindlad ning neil ei ole mingit huvi anda ebaõigeid ütlusi või selliseid asju välja mõelda. Politseinike tegevust on Ragnar Kase korduvate kaebuste alusel kontrollitud ja midagi ebaseaduslikku nende tegevuses ei tuvastatud. Seega peab kohus nende ütlusi usaldusväärseteks. Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase ütlusi hindab kohus ebausaldusväärsetena, kuna need on kantud 3 soovist vähendada oma süüd ning vabaneda vastutusest. Ei ole usaldusväärsed süüdistatavate ütlused selles, et lapse elu oli hädaohus ja nemad läksid majja politseinike loal ja heakskiidul. Eluliselt usutav ei ole ka Ragnar Kase seisukoht, et laps on ohus, kui ta magab emaga ühes voodis ja tekki ei ole peal, et ema võib ta ära lämmatada või laps võib voodist välja kukkuda. Tuleb pidada tavaliseks ja normaalseks, et lapsed magavad vanemate kaisus ja iga ema tunnetab enda kõrval last piisavalt hästi, et talle mitte peale keerata, kusjuures 2 aastane laps on juba piisavalt suur, et reageerida ning isegi kui ema tarvitab vähesel määral alkoholi, siis ei muuda see teda lapsele ohtlikuks ega põhjusta lapse hooletusse või ohtu jätmist. Võttes samas arvesse M.A. väikest ja habrast kehakuju, ei ole tema poolt lapse n.ö äramagamine tõenäoline.
järgi kvalifitseeritava tegevuse, so valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse omavolilise sissetungimise puhul on rünnatavaks õigushüveks mitte üksnes avalik kord, PS § 20 garanteeritud isiklik vabadus ega ka omand PS § 32 mõttes, vaid üks osa isikule tagatud privaatautonoomiast, mis kehtib teatud koha suhtes ja kaitseb seda teiste isikute häirimise eest ja millest tähtsaim on isiku kodu, mis PS § 33 kohaselt on puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi ega valdusesse, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
objektiivse koosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi või piirdega alale ebaseaduslik tungimine. Hoone, ruum või piirdega ala, s.o asi asjaõigusseaduse mõttes, on isikule võõras, kui see ei ole tema seaduslikus valduses või omandis. Sissetungimine on igasugune õigusvastane sisenemine, milleks on kahtlemata ka suletud, kuid lukustamata ukse lahtilükkamine. Selles, et tegemist oli hoone ja eluruumiga, ei ole vaidlust. M.A. le kuuluv elamu ei olnud kindlasti süüdistatavate valduses või omandis. Valdaja tahte vastane on tegevus, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud. Süüdlane peab taotlema ja ka saavutama valdajalt heauskse nõusoleku. Sisenemine on ebaseaduslik ka siis, kui süüdlane kasutab loa saamiseks pettust. R.Kask ja B.B.Kask teadsid, et majaomanik on M.A. , kelle nõusolek majja sisenemiseks neil puudus ja nad kasutasid ka pettust, viies eksitusse politseinikud. Kui isikul lubatakse siseneda elamusse, ei tähenda see seda, et tal oleks õigus kõigisse elamus olevatesse ruumidesse siseneda. Seega, isegi kui M.A. avas ukse ja Kased sisenesid majja, siis luba neil selleks ei olnud ja magamistuppa ei olnud neil seda enam mingit õigust siseneda. Kohus peab ekslikuks Ragnar Kase kaitsja väidet, et kuna Ragnar Kask koputas enne sisenemist uksele, siis on välistatud tema poolt ebaseaduslik sissetungimine. Koputus uksele on märguandeks, et keegi soovib siseneda, kuid see ei tähenda omaniku või valdaja nõusolekut selleks.
süüteokoosseisu subjektiivne koosseis eeldab tahtlust ja koosseis on täidetud, kui tegu pannakse toime kaudse tahtlusega.
lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtu hinnangul on Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase poolt grupis omavoliliselt ebaseaduslikult ning valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ja eluruumidesse tungimine toimunud otsese tahtlusega. Ragnar Kask oli teadlik sellest, et tema kooselu M.A. ga oli lõppenud ning et naise elukoht ei olnud nende ühine, kuhu tema oleks võinud igal ajal luba küsimata siseneda. Birgit Brit Kask oli samuti nendest asjaoludest teadlik ning asjaolu, et aasta varem oli ta kutustud külalisena viibinud lapse sünnipäeval, mil ei toimunud midagi sellist, mis oleks ka edaspidi võinud anda põhjuse kahelda lapse heaolus, ei andnud alust ka temale tungida M.A. privaatsesse ruumi ning teda tahte vastaselt filmida. Seega, tahtlikult tungiti sisse, et ärritada sellega majas olevat seltskonda ja eelkõige M.A. t ning filmiti tekkinud provotseeritud konfliktsituatsiooni, et saada filmimaterjali selle tsiviilkohtus esitamiseks. Nii Ragnar Kask kui Birgit Brit Kask teadsid, et neil puudub majja sisenemiseks M.A. luba. Neil ei olnud ühtegi objektiivset alust kahtlustada, et lapse elu on ohus või tema heaolu häiritud, mis võinuks tingida tema vältimatu äraviimise ema juurest rasketes liiklusoludes tuisusel ööl. Kohtu hinnangul oli Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase peamiseks eesmärgiks M.A. majja sissetungimisel lapse igal juhul kaasa viimine ning Birgit Brit Kask oli Ragnar Kase sõnul just seepärast kaasa 4 kutsutud, et tagasiteel oleks keegi, kes lapse järele vaatab; samuti tõendab seda Kaskede pahameel politseinike „tegevusetuse” peale ning nende poolt M.A. elukohast öösel peale kella 3 lahkudes helistamine lastekaitsesse – Ragnar Kase sõnul koguni 5-6 kohta. Birgit Brit Kase ja Ragnar Kase väide, et politseinikud lasid olukorra käest, on põhjendamatu, kuna esmalt Ragnar Kask ja hiljem Birgit Brit Kask majja tungimisega ja filmimisega põhjustasid seal segaduse, mille klaarimise ja asjas selguse saamisega pidid tegelema nende poolt pettusega kaasa kutsutud politseinikud. Oma sellise käitumisega ei võimaldanud Kased politseinikel koheselt korrektset kontrolli teostada. Niipea, kui politseinikud said selguse, et igasugune ajend ja alus Ragnar Kase ja Birgit Brit Kase viibimiseks M.A. majas puudub ning puudus ka oht lapse elule ja tervisele, andsid nad Ragnar Kasele korralduse laps ära anda ja nii temal kui Birgit Brit Kasel majast lahkuda.
õigushüvena eelkõige isikute õigust privaatsusele (PS § 26) ja kodu puutumatusele (PS § 33; selliselt ka RKKKo 3-1-1-23-11, p 10). Seega ei tähenda antud koosseisus kasutatud sõna sissetung/tungimine vaid jõu rakendamist või mõne takistuse kõrvaldamist koosseisus nimetatud objektile pääsemiseks, vaid ebaseadusliku (sisse)tungimisena tuleb mõista kõiki sisenemisi koosseisus nimetatud objektidele, mis toimuvad õigustatud isiku tahte vastaselt või ka ilma tema nõusolekuta. Antud süüteo teo- ja ühtlasi ka tagajärjeebaõigus seisneb selles, et õigustatud isiku tahte vastaselt/ilma tema nõusolekuta tungitakse tema kaitstavasse privaatsfääri, mis tähendab aga omakorda seda, et
näol ei ole tegemist nn omakäelise süüteoga, millest johtuvalt saab selle süüteo panna toime ka kaastäideviijana laia teovalitsemise teooria mõttes (s.o ise vahetult võõrasse privaatsfääri sisenemata) ning ka vahendliku täideviimise vormis. 7. Käesoleval hetkel ei ole vaidlust selles, et sündmus toimus just sellisena, nagu on seda kajastanud enda otsuses maakohus - R. Kask ja B.B.Kask sisenesid süüdistuses näidatud ajal ja viisil kannatanu majja ning ka magamistuppa. Väljaspool vaidlust on ka see, et majja ning kannatanu magamistuppa sisenemiseks puudus neil õigustatud isiku – s.o kannatanu M.J. – nõusolek. Nagu kriminaalkolleegium eelmises punktis märkis, oleks vaid õigustatud isiku nõusolek või luba asjaoluks, mis välistaks täideviija poolt võõrasse hoonesse vms sisenemise koosseisupärasuse
Et sellist luba või nõusolekut ei olnud ning et sellest olid teadlikud ka süüdistatavad, on väljaspool vaidlust. Kannatanu on üheselt kinnitanud – ja seda ei vaidlusta iseenesest ka apellandid – et süüdistatavatele ta luba enda majja ja magamistuppa siseneda ei andnud 6 (kd 1, tlk 116), mistõttu tuleb
Asjakohatu on seejuures apellantide viide M. A., kes neile ukse avamisega oleks justkui andnud loa majja siseneda. Esmalt tuleb märkida, et pelgalt koputamise peale ukse avamine ei tähenda kindlasti mitte luba siseneda majja, veel vähem selle erinevatesse tubadesse. Selline järeldus peaks olema juba tavaarusaama kohaselt täielikult väljaspool igasugust vaidlust. Teisalt tuleb märkida, et ka M. A. on enda kohtus antud ütlustes kinnitanud, et kellelegi ta majja sisenemiseks luba ei andnud (avades vaid ukse koputamise peale) ning kirjeldas, kuidas kohe peale ukse avamist R. Kask majja sisse ning teisele korrusele kannatanu magamistuppa tormas, midagi talle ütlemata või seletamata (kd 1, tlk 109). R. Kasele järgnes pea koheselt ka B.B.Kask. Seejuures peab kriminaalkolleegium märkima, et isegi siis, kui M. A. oleks näiteks andnud nõusoleku majja sisenemiseks, oleks selle nõusoleku õiguslik kehtivus äärmiselt kaheldav olukorras, kus süüdistatavad ilmusid nende ukse taha öösel kell kolm kahe kaasa kutsutud (ja sündmuse tehioludest eksitusse viidud – selle kohta vt otsuse p 11) politseiametniku saatel. Seega puudus koosseisu välistava asjaoluna õigustatud isiku nõusolek majja sisenemiseks ning tuleb jaatada süüdistatavate käitumise koosseisupärasust
8. Nõustuda ei saa ka apellantide väitega, et neil puudus tahtlus omavolilise sissetungi toimepanemiseks. Nagu öeldud, saaks seda asjaolu välistada vaid õigustatud isiku nõusolek, mida aga ei olnud; omavoliline sissetung tähendabki seda, et ilma loata sisenetakse kannatanu nn spetsiifilisse (korter, maja, tuba jne) privaatsfääri ning selle loa puudumisest olid mõlemad süüdistatavad ka täielikult teadlikud, tegutsedes selle objektiivse tunnuse realiseerimise suhtes seega ka tahtlikult. Alternatiivselt tuleks veel kõne alla, et süüdistatavad lähtusid majja ja edasiselt kannatanu magamistuppa sisenemisel nn oletatavast/eeldatavast nõusolekust, millest nad siis sisenemisel (ekslikult) juhindusid. Puuduvad aga igasugused andmed selle kohta, et süüdistatavatel olnuks alust arvata, et selline luba õigustatud isikult (s.o kannatanu M.J. lt) on neil olemas ning seda ei väida nad seejuures ka ise. Seega on täidetud ka
koosseisu subjektiivne külg; süüdistatavad teadsid, et neil puudub kannatanu luba/nõusolek tema majja ning magamistuppa sisenemiseks. 9. Arusaadavalt on apellandid tahtluse puudumisest rääkides (väites, et sisenemise motiiviks oli mure R. Kase ja M.J. ühise lapse turvalisuse pärast) tegelikkuses silmas pidanud õigusvastasust välistavat asjaolu. Õigusvastasust välistava asjaoluna tuleks käesoleval juhul – s.o süüdistatavate kaitseversiooni silmas pidades – kõne alla vaid hädaseisund
Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 9.1
sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. 9.2 Seega eeldab hädaseisundi tuvastamine seda, et süüdistuses näidatud ajal esines vahetu või vahetult eesseisev oht R. Kase ja M.J. ühise lapse õigushüvedele, s.o tema elule ja/või tervisele süüdistatavate kaitseväiteid silmas pidades. Et mingi selline oht oleks aga esinenud, ei ole leidnud vähimalgi määral tõendamist; seda on otsustavalt eitanud nii kannatanu kui ka kõik kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajad, sh sündmuskohal käinud politseiametnikud. Mõlemad politseitöötajad on enda kohtus antud ütlustes kinnitanud, et maja oli korras ja puhas, lapsega oli kõik korras ning puudusid vähimadki viited sellele, et miski ohustanuks tema turvalisust; seejuures on nad otsustavalt vastustanud süüdistatavate väiteid selle kohta, et kannatanu M. J. oli sündmuskohal sisuliselt 7 umbjoobes. Apellantide viide sellele, et kannatanu joovet tõendab tema sõnakasutus sündmuskohal (täpsemalt tema väidetav pöördumine politseiniku poole järgmiselt: „kuule, sa oled politsei vä?“), on täielikult irratsionaalne; kogu selle asja taustal ei saa siiski unustada seda, millises situatsioonis kannatanu M. J. öösel kell kolm ärgates end avastas: tema tuba oli täis inimesi, sh politseiametnikke, toimub läbisegi üksteise sõimamine, samal ajal märkab ta ka seda, et teda filmib B.B.Kask, kusjuures kannatanu oli sel hetkel pesuväel (vt kd 1, tlk 113). Sellel küsimusel ei pea ringkonnakohus seetõttu vajalikuks pikemalt peatuda; apellantide viited järsule trepile, mis magavale lapsele justkui mingit ohtu kujutanuks, on samuti ilmselgelt otsitud ning asjassepuutumatud. Seega on tuginemine
10. Edasiselt tuleks kõne alla variant, et süüdistatavad siiski uskusid, et esineb mingi oht R. Kase ja M.J. ühise lapse õigushüvedele ning lähtusid enda tegutsemises sellest arusaamast; ka selline väide on apellatsioonidest iseenesest väljaloetav. Kõnealust olukorda reguleerib
lg 1, mille kohaselt ei ole isiku tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Samas tuleb silmas pidada, et nimetatud eksimus selle kohta, esineb vahetu või vahetult eesseisev oht teise isiku õigushüvedele, peab konkreetse kaasuse tehiolusid ning sündmustikku tervikuna silmas pidades olema n.ö adekvaatne. Sellele sättele ei saa tugineda juhul, kui isik põhjendamatult, ilma igasuguste tema arusaama toetavate tunnusteta/asjaoludeta leiab, et esineb oht, mis ohustaks teise isiku õigushüvesid, mis annaks siis aluse tugineda (nn näiliku) hädaseisundi sätetele (selle kohta vt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-17190). Kriminaalkolleegium leiab, et käesoleval juhul sellist eksimust süüdistatavate käitumises kindlasti mitte ei esinenud ning põhistab seda järgmiselt. 10.1 R. Kase käitumist hinnates jääb juba täielikult arusaamatuks, millel rajaneb väide, et tema hinnangul esines vahetu oht tema ja kannatanu M.J. ühise lapse turvalisusele. Süüdistatav on olukorda selgitanud järgmiselt – ta helistas sellel päeval mitu korda kannatanu telefonile, kuid tema kõnedele ei vastatud (tema hinnangul tegi ta ca kolm kõnet). Kuna tema kõnedele ei vastatud, siis tekkis tal kahtlus, et midagi võib olla juhtunud (kd 1, tlk 122). Iseenesest tuleb nentida juba seda, et ei ole imekspandav olukord, kus jäetakse vastamata isiku kõnedele, kes telefonikõnede tegemisel teist isikut erineval viisil mõnitab, nimetades teda ka litsiks ja joodikuks, mis toob pärast kõnede tegemist alati kaasa häiritustunde (vt kannatanu ütlused kd 1, tlk 113). Kannatanu sellekohastes ütlustes ei ole ringkonnakohtu hinnangul seejuures alust ka kahelda. Teisalt tuleb silmas pidada, et R. Kask tegelikkuses ka sai siiski ühendust majas viibinud isikutega. Nagu tunnistaja A. V ütlustes nähtub, vastas ta R. Kase kõnele ning selgitas talle, et kõik on korras ning inimesed majas magavad (kd 1, tlk 111). R. Kask on selle kõne selgitamisel vaid väitnud, et A. V vastused olid „väga ebaloogilised“ (kd 1, tlk 127), jättes samal ajal selgitamata, milles see väidetav ebaloogilisus siis ikkagi seisnes. Seda versiooni peab ringkonnakohus seetõttu täielikult paljasõnaliseks. 10.2 Kriminaalkolleegiumi hinnangul võib tõsikindlalt väita, et tegelikkuses oli majja minemise motiiviks just see, mida sedastas ka maakohus (ja mida on oletanud ka kannatanu) – soov koguda kannatanu kohta kompromiteerivat materjali, et seda siis kasutada omavahelises tsiviilvaidluses. Et tegemist oli just selle käitumismotiiviga, mitte aga tegeliku murega enda lapse turvalisuse pärast, kinnitab kohtukolleegiumi arvates just süüdistatava enda terviklik käitumine. Nimelt on ta väitnud, et peale seda, kui tema kõnedele ei vastatud, tekkis tal arvamus, et midagi on juhtunud. Ehk siis – tema (väidetava) arusaama kohaselt oli tema ja kannatanu ühine laps konkreetses, vahetus ohus. Seejuures tuleb silmas pidada, et süüdistatav asus kõnede tegemisel kannatanu majast ca 140 km kaugusel (vt kd 1, tlk 115). Sellises olukorras oleks loogiline, et teavitatakse ohuolukorrast politseid, jagatakse nendega enda kahtlusi/tõendeid ohuolukorra kohta ning palutakse minna neil situatsiooni 8 kontrollima ning võimalikku ohtu kõrvaldama. On ju mõistetav, et selline käitumine oleks kordades operatiivsem ning ohu kõrvaldamist silmas pidades ka efektiivsem kui isiklik kohalesõitmine. Kummatigi aga süüdistatavad just nii käitusid. Nad alustasid sõitu 140 km kaugusele kannatanu elukohta, kusjuures nende mõlema väitel olid ilmastikuolud rasked, sõit sinna kestis üle kahe tunni (vt R. Kase ütlused kd 1, tlk 123), et siis alles seal kohal olles kontakteeruda politseiga ja ise koos nendega majja suunduda. See näitab üheselt, et R. Kase käitumismotiiviks ei olnud mitte mure lapse turvalisuse pärast, vaid soov „olukorda fikseerida“ ja jäädvustada (mida tegi B.B.Kask kannatanut filmides), et seda siis kasutada lapse hooldusõiguse üle peetavas kohtuvaidluses. Lapse elu või tervise pärast muretsemisega ei olnud süüdistatavate käitumisel seega ilmselgelt mitte mingit seost. 10.3 Kõnealusele sättele ei saa enda käitumise õigustamisel tugineda ka B.B.Kask. Nimelt on ta kinnitanud, et tema läks sündmuskohale vaid kaasa kui „neutraalne isik“ (kd 1, tlk 117). Prokuröri küsimusele: „Teie sissemineku eesmärk ei olnud ohu kõrvaldamine, vaid filmimine?“, on B.B.Kask vastanud järgmiselt: „Minu eesmärk vennaga kaasa minnes oli olukorra tuvastamine. Majja sisse minnes olin ma tunnistajana seal“ (kd 1, tlk 120). Seega ei tegutsenud B.B.Kask õigushüve väidetavalt kahjustava ohu kõrvaldamise eesmärgil ilma loata võõrasse majja ning magamistuppa tungides, mistõttu on ka tema puhul täielikult välistatud
Ühtlasi näitab see, et majja ning magamistuppa sisenemisel tegutses ta ühiselt ja kooskõlastatult R. Kasega, s.t tegemist oli kaastäideviimisega õiguslikuks mõttes. 11. Apellandid on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatult ja paljumahuliselt viidanud nendega kaasas olnud politseiametnikele, kelle juuresolek ning olemasolu justkui õigustaks nende käitumist süüdistuses näidatud viisil. Kriminaalkolleeguim selle seisukohaga ei nõustu ning kordab juba p-s 6 märgitut, et iseenesest ei ole välistatud ka
Kuivõrd süüdistatavad tungisid aga ise ringkonnakohtu poolt tuvastatult kannatanu majja ning magamistuppa, ei ole see küsimus käesoleval juhul määrava tähendusega ning kohtukolleegium sellel pikalt ei peatu. Kuid märkida tuleb maakohtuga soostuvalt, et sündmuskohale kaasa kutsutud politseiametnikke ilmselgelt eksitati neile antud informatsiooniga. Nii on politseitöötaja D. D. kinnitanud, et temale R. Kase poolt antud kinnituse kohaselt käivad tema lapse elukohas juba teist aastat joomingud, naine joob, laps on hooletusse jäetud, kui ta õhtupoolikul naisele helistas, oli see joobes häälega, mingid hirmsad hääled kostusid taustal. Selle teabe alusel mindigi kontrollima, kas toimub mingi jooming ja kas laps on hooletusse jäänud (kd 1, tlk 97-98). Sisult sarnaseid ütlusi on andnud ka teine politseitöötaja E. E. (kd 1, tlk 103). Nagu ilmnes, oli tegemist politseile teadlikult antud täieliku väärinfoga (mingit kontakti süüdistataval kannatanuga ei olnud, puudusid vähimadki viited lapse hooletusse jätmise kohta jne) ning politseid kasutati vaid selleks, et nende toel pääseda majja ning seal – nagu öeldud – „fikseerida olukord“. Mõlemad süüdistatavad teadsid väga hästi, et midagi sellist seal majas ei toimu ning nagu ringkonnakohus eelnevas punktis osundas, ei läinud B.B.Kask ka enda kinnitusel sinna majja üleüldse mingi kaitsetahtega. Selle küsimuse jätab ringkonnakohus seetõttu edasise tähelepanuta. Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks peatuda prokuratuuri määrusel, milles on teatud juhtudel loetud sisenemine võõrasse eluruumi nn sotsiaaladekvaatseks käitumiseks; käesoleval juhtumil millestki sellisest ilmselgelt rääkida ei saa. 12. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus R. Kase ja B.B.Kase süüditunnistamisel
Selles osas jääb maakohtu otsus muutmata ning süüdistatavate huvides esitatud apellatsioonid jäävad täielikult edutuks. II 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.