3-15-1859/14

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1859 Otsuse kuupäev

1. jaanuar 2016 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Sergei Kišunasi (Kišunas) kaebus Tartu Vangla 09.07.2015 otsuse nr 6-5/171-4 tühistamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja – Sergei Kišunas Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon
2. Jätta kaebus rahuldamata.
3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
4. veebruar
5. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
6. Tartu Vangla tegi kinnipeetav Sergei Kišunasi suhtes 09.07.2015 otsuse nr 6-5/171-4, millega jäeti ta paigutamata Tallinna Vangla Maardu üksuse avavanglasse. Otsuses viitas vangla S. Kišunasi sõltuvusele narkootikumidest. S. Kišunas esitas otsuse peale vaide, mis jäeti 21.07.2015 vaideotsusega nr 1-11/408-2 rahuldamata.
7. 24.07.2015 saabus Tartu Halduskohtusse S. Kišunasi kaebus seoses Tartu Vangla 09.07.2015 otsusega nr 6-5/171-
8. Ühtlasi taotles ta enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.
9. Tartu Halduskohus jättis 09.09.2015 kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata. Kohus jättis kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu tasumiseks ning nõude täpsustamiseks.
10. 25.09.2015 saabus Tartu Halduskohtusse S. Kišunasi puuduste kõrvaldamise avaldus, milles ta palub tühistada vangla otsus tema avavanglasse paigutamata jätmise kohta. 28.09.2015 saabus kohtusse maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta. 1
11. Tartu Halduskohus jättis 29.09.2015 kaebuse teistkordselt käiguta ning andis kaebajale tähtaja vaidlustatud otsuses tehtud vigade selgitamiseks.
12. 02.10.2015 saabus Tartu Halduskohtusse S. Kišunasi puuduste kõrvaldamise avaldus.
13. Oma 07.10.2015 määrusega võttis Tartu Halduskohus kaebuse menetlusse ning kohustas Tartu Vanglat kaebusele kirjalikult vastama.
14. Tartu Vangla palub oma 27.10.2015 kirjalikus vastuses kaebusele see rahuldamata jätta.
15. Tartu Halduskohus määras 04.11.2015 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 14.12.2015 ning teatas, et kohtuotsus tehakse asjas teatavaks 13.01.
16. Kaebuse põhjendused
17. S. Kišunas selgitab, et vaideotsusest nähtuvalt ei eita vangla seda, et ta on täitnud kõik nõuded, mis vangla administratsioon talle individuaalses täitmiskavas sätestas. Samuti viidi tema vanglasse tuleku ajal läbi temaga vestlus, mis näitas selgelt, et tal ei ole diagnoositud sõltuvust narkootikumidest. Seetõttu ei pandud teda ka sõltuvusrehabilitatsiooni osakonda, vaid tavalisse eluosakonda, kus ta ei saanud mingit kõrvalist abi seoses narkootikumidega. Kaebaja on seisukohal, et tal ei ole mingit narkosõltuvust. Alles pärast avavanglasse saamise dokumentide esitamist selgus, et vangla hinnangul on tal narkosõltuvus. Seejuures ei olnud varem vangla vastu tema ennetähtaegsele vabanemisele, mistõttu tekib küsimus, miks vangla ei ole tema kinnisest vanglast vabanemise vastu, aga on avavanglasse paigutamise vastu.
18. Kaebaja märgib, et on omalt poolt teinud kõik, et ta avavanglasse saadetaks. Talle öeldi, et selleks peab ta läbima sotsiaalprogrammi ning ta läbiski sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“. See on mõeldud inimeste jaoks, kellel on sõltuvus. Kuna tal pole sõltuvust, ütles ta programmi juhile, et teda tema elu rahuldab, pidades silmas, et tal pole sõltuvust. Vangla pööras tema sõnad aga nii, et talle meeldib kuritegelik elu. Vaidlustatud otsuses ei ole arvestatud, et individuaalses täitmiskavas sätestatud tingimused on täidetud, viimase aasta jooksul ei ole ta distsipliini rikkunud. Arvesse on aga võetud sotsiaalprogrammi läbiviija subjektiivne hinnang. S. Kišunas rõhutab, et ta ei hakka toime panema uut õigusrikkumist. Kui teda pidada sõltlaseks, oleks ta tulnud paigutada sõltuvusrehabilitatsiooni osakonda, mida aga ei tehtud. Vastustaja vastuväited
19. Vangistusseaduse (VangS) § 20 lõike 1 kohaselt sõltub kinnipeetava avavanglasse paigutamine tema ära kantud vangistusest, individuaalse täitmiskava täitmisest ning kinnipeetava suhtes kujunenud tõsikindlast veendumusest, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Õiguskorra kaitsmise eesmärki ei saa pidada vähemoluliseks kui kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamist. Hinnangu andmisel, kas kinnipeetav suudab toime tulla ilma õigusrikkumisi toime panemata, on haldusorganile jäetud väga lai kaalutlusõigus. Avatud režiimi tingimustesse ei ole võimalik paigutada kinnipeetavat, kelle suhtes puudub kindel veendumus, et ta suudab käituda kehtestatud korda rikkumata. Kinnipeetava võimekust saada hakkama ilma õigusrikkumisi toime panemata ei 2 hinnata ainult kehtivat distsiplinaarkaristuste järgi. Võimekust tulla toime rikkumisi toime panemata hinnatakse nii kinnipeetava varasema karistatuse, vanglas käitumise, tema reeglitesse suhtumise jpm alusel.
20. Õige ei ole ka kaebaja seisukoht, et kui ta on temale individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevused läbinud, tuleb teda pidada usaldusväärseks ja paigutada edasise karistuse kandmiseks avavanglasse. Võttes arvesse, et avavanglas on kontroll ja järelevalve kinnipeetavate igapäevaelu ja tegevuste üle väiksem kui kinnises vanglas ja kinnipeetaval on tulenevalt suuremast liikumisvabadusest ka suuremad võimalused ja ahvatlused kehtestatud korra eiramiseks, siis peab avavanglasse paigutatav kinnipeetav olema piisavalt usaldusväärne. Kuigi kaebaja läbis programmi „Eluviisitreening“, oli programmi lõppemisel 19.12.2014 programmi läbiviijate hinnang selline, et kaebaja programmis osalemine oli minimaalne motivatsiooni puudumise tõttu. S. Kišunast on korduvalt karistatud grupiviisiliselt suures koguses narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemise eest. Vabanedes viimati 04.11.2011 Viru Vanglast, pani ta juba 01.12.2011 toime uue kuriteo, omades suures koguses narkootilist ainet enda elukohas. Kinnipeetava avavanglasse paigutamise menetlus ja tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetlused ei ole sisuliselt võrreldavad ning ühes menetluses antud hinnang ei ole siduv teises menetluses otsuse tegemisel. Tartu Vangla märgib, et kaebaja ümberpaigutamist ei toetanud ka Tallinna Vangla avavangla Maardu üksuse juht. Kohtu seisukoht
21. Kaebaja nõuab Tartu Vangla 09.07.2015 käskkirja nr 6-5/171-4 tühistamist. Selle käskkirjaga jäeti ta paigutamata Tallinna Vangla Maardu üksuse avavanglasse.
22. VangS § 20 lg 1 sätestab, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Sama paragrahvi lg 3 annab justiitsministrile pädevuse kehtestada kinnipeetava kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamise korra.
23. Justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 2 p 1 sätestab, et avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutatava kinnipeetava puhul peab olema piisav alus oletada, et ta ei pane toime uut õigusrikkumist. 17.06.2015 esitas Tartu Vangla taotluse nr 6-5/171-2 saatis Tartu Vangla taotluse kaebaja paigutamiseks Tallinna Vangla Maardu üksuse avavanglasse. Taotluses teeb Tartu Vangla kokkuvõtlikult järgmised järelduse: „Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglaosakonda tuleneb karistusaja lõppemise kuupäevast. Tartu Vangla käsutuses olevas infos ei sisaldu fakte, mis takistaks kinnipeetava avavanglasse paigutamist, kuna kinnipeetav ei ole kahtlustatav kriminaalmenetluses, ei kuulu kuritegelikku ühendusse ning ei ole mitte ühegi teguri suhtes kõrgohtlik. Avavangla pakub kinnipeetavale võimalikult lähedast elukorraldust sellele, mis ootab teda ees pärast vabanemist. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse aitab kaasa tema resotsialiseerimiseks vabaduses, mistõttu kinnises vanglas edasine karistuse kandmine ei ole otstarbekas. Vanglal on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav avavanglasse paigutamisel ei pane toime uusi õigusrikkumisi. “ (tl 53). Teisisõnu oli Tartu Vangla seisukohal, et S. Kišunase avavanglasse paigutamise eeldused on täidetud, mistõttu taotleski Tartu Vangla S. Kisunase avavanglasse paigutamist. Täitmisplaani § 172 lõike 5 kohaselt oli Tallinna Vangla kohustatud kümne tööpäeva jooksul arvates ümberpaigutamise teavituse saamisest andma kirjaliku arvamuse 3 kinnipeetava sobivuse kohta ümberpaigutamiseks avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ja tagasiside kinnipeetava vastuvõtmise võimaliku aja kohta.
24. 02.07.2015 Tallinna Vangla Maardu üksuse avavangla seisukohas nr 6-3/15/18512-2 Tartu Vangla taotlust ei toetatud. Seisukohas on märgitud, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud 7 korda, kehtivaid karistusi on kaks. Karistusaja algus on 23.03.2012 ja lõpp on 23.10.
25. Kinnipeetav vastab Täitmisplaani § 17 lg 1 punktis 2 toodud tingimustele, kuid täitmisplaani § 17 lg 2 järgi peab olema piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist. Seisukohas on kajastatud, et kaebajat iseloomustavatest materjalidest selgub, et ta ei tunnista narkootikumide kuritarvitamisega seotud probleeme. Ta küll läbis sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ täismahus, kuid tema kaasa töötamine oli minimaalne. Programmi läbiviija hinnangul puudus kaebajal motivatsioon, kuna ta ei pea narkootikumide tarvitamist probleemiks; talle meeldib tema elustiil ning selle muutmine on vähetõenäoline. Kaebaja ei ole väljendanud soovi muuta vabaduses olles oma narkootikumide tarvitamisharjumusi. Seisukohas on märgitud, et avavangla on kergema režiimiga ja võimaldab kaebajal töötada järelevalveta väljaspool vanglat. Seega peab vangla olema avavanglasse paigutatud kinnipeetavate ühiskonnaohutuses ja õiguskuulekas käitumises veendunud. Käesoleval juhul ei ole piisavalt alust oletada, et kaebaja ei pane toime uut õigusrikkumist (tl 10). Järelikult lahknesid Tartu ja Tallinna Vanglate seisukohad selles osas, kas on piisavalt alust oletada, et S. Kišunas ei pane toime uut õigusrikkumist.
26. Toimiku materjalidest on näha, et avavanglasse ümberpaigutamise menetluse ajal ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis mõjutaks vastustaja otsust. On ilmne, et lõpliku otsuse kinnipeetava ümberpaigutamise kohta teeb Täitmisplaani § 172 lõike 8 kohaselt lähtevangla, antud juhul Tartu Vangla, mitte sihtvangla, s.o Tallinna Vangla, mille arvamus ei ole määrava tähtsusega. Samas on lähtevanglal õigus oma seisukohta menetluse kestel muuta muuhulgas sihtvangla seisukoha põhjal. Seega oli käesoleval juhul Tartu Vanglal õigus arvestada Tallinna Vangla arvamusega. Vaidlustatud otsuse motiivid kattuvad Tallinna Vangla arvamusega ja kohtu hinnangul ei ole see õigusvastane. On näha, et Tartu Vangla on muutnud oma seisukohta ja lugenud oluliseks teguriks eelmised karistused narkootilise ja psühhotroopse ainete käitlemise eest ning S. Kišunase tegevuse sotsiaalprogrammi läbimisel ning probleemide mittetunnistamisel. Tartu Vangla järeldas sellest, et Tartu Vanglal ei ole piisavalt alust oletada, et S. Kišunas ei pane toime uut õigusrikkumist.
27. VangS § 20 lg 1 kohaselt on avavanglasse paigutamine vangla kaalutlusotsus. Seetõttu on kohtulik kontroll piiratud eeskätt selle tuvastamisega, kas Tartu Vangla on teinud kaalutlusvea.Tartu Vangla vaidlustatavas otsuses on maininud, et kaebaja kannab karistust grupis suures koguses narkootilise- ja psühhotroopse aine omandamise, hoidmise ja edastamise eest. 19.03.2015 kaebaja iseloomustuses on kirjas, et alates
28. aastast kaebaja on pannud toime korduvalt narkootikumidega seotud rikkumisi. Vabaduses viibimise perioodid alates 1991 on kolmel korral olnud väga lühiajalised ja ühel korral aasta jagu ning võib öelda, et viimased 20 aastat on ta olnud sisuliselt vangistuses. Samuti on kajastatud, et kaebajat iseloomustavatest materjalidest selgub, et ta ei tunnista narkootikumide tarvitamisega seonduvaid probleeme. Kaebaja läbis sõltuvuskäitumise muutmisele suunatud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ täies mahus, kuid programmi läbiviija hinnangul oli programmis kaasatöötamine minimaalne, lisaks puudus motivatsioon programmi läbimiseks, kuna ei pea narkootikumide tarvitamist probleemiks. Kaebaja on väitnud, et talle meeldib tema elustiil ning elustiili muutmine on vähetõenäoline. Lisaks ei ole kaebaja väljendanud soovi muuta vabaduses olles oma narkootikumide tarvitamisharjumusi. Nagu näha ülaltoodust vastustaja tuginedes Täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 sätestatule, ei ole vastustajal piisavalt alust 4 oletada, et kaebaja ei pane toime uut õiguserikkumist ning vastustaja ei ole veendunud, et avavanglasse paigutatud kaebaja on ühiskonnaohutu ja õiguskuuleka käitumisega. Kohtu hinnangul on vastustaja võtnud arvesse asjakohaseid faktilisi asjaolusid. Kuigi kohus nendib, et olukord, kus vangla oma seisukohta niivõrd oluliselt muudab, tekitab küsimusi, ei nähtu kohtu hinnangul vaidlustatud otsusest, et vangla oleks teinud kaalutlusvea. Seda eriti võttes arvesse asjaolu, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda karistuse kandmist avavanglas, mistõttu on vangla kaalutlusruum antud asjas lai.
29. Kohtu seisukohta ei muuda ka kaebaja väited sõltuvushäire puudumise kohta. Asjas ei ole oluline see, kas kaebaja on narkootilistest ainetest sõltuvuses või mitte, vaid see, kas Tartu Vanglal oli piisavalt alust oletada, et S. Kišunas ei pane toime uut õigusrikkumist. Narkootiliste ainetega seotud õigusrikkumiste toimepanemiseks (sh tarvitamiseks) ei pea olema nendest tingimata sõltuvuses. Tulevikku suunatud prognoosotsuse tegemiseks on ainus võimalus teha järeldusi isiku senise käitumise põhjal. Seda on Tartu Vangla ka teinud.
30. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata.
31. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 5