← Eesti

2-14-6967/57

Obsah (11)§ 162§ 174§ 423§ 3§ 442§ 438§ 429§ 645§ 50§ 173§ 477

Tsiviilasi nr: 2-14-6967 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Tiit Kollom, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30.10.2015, Tallinn Tsiviilasj

§ 162

lg-st 1 jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

§ 174lg 1 alusel määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Kohus leiab, et põhjendatud ei ole õigusabi kulutamine menetluskulude nimekirja koostamisele (tl 217) 0,75 tunni ulatuses (Riigikohtu 11.11.2014 määrus nr 3-2-1-77-14, p 12) ning osaliselt ülemäärane on 21.10.2014 istungi ettevalmistamise ajakulu. Selle arvelt vähendab kohus õigusabikulutusi 350 euro võrra. Ülejäänud osas on õigusabikulud kohtu arvates põhjendatud. Kohtuasja menetlus on olnud mahukas, muuhulgas tulenevalt asjaolust, et kostja on esitanud rohkelt erinevaid vastuväiteid. Kokku on menetluskulu suuruseks 3686,5 eurot. Apellatsioonkaebus

  1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, teha uus otsus ning jätta hagi läbi vaatamata, menetluskulud jätta hageja kanda.
  2. Apellant on seisukohal, et maakohus kohaldas valesti nii materiaal- kui menetlusõiguse norme, sest: üürilepinguid sõlmib omanik, ja vaidlusaluste ruumide kaasomanikud on Sõpruse pst 222 korteriomandite omanikud; üürilepingute sõlmimine, pikendamine, sh omandiõiguse tuvastamine ja asja valdusest väljanõudmine ei ole majandamine KÜS § 2 lg 1 tähenduses; üürilepingute sõlmimine, pikendamine, sh omandiõiguse tuvastamine ja asja valdusest väljanõudmine on kaasomandiga seotud olulised küsimused, mida tuleb lahendada üksnes kaasomanike kokkuleppel korteriomanike konsensuse saavutamise tee; korteriomanikud ei ole andnud KÜ-le Facio volitust 08.02.2010 üürilepingu sõlmimiseks, lõpetamiseks ega maakohtusse asja omandiõiguse tuvastamiseks ja WiFi Link OÜ valdusest väljanõudmiseks, sh kahju hüvitise nõudmiseks; korteriomanikud on 30.05.2013 üldkoosolekul andnud KÜ Facio volituse sõlmida WiFi Link OÜ-ga alates 01.07.2013 üheks aastaks üürilepingu üüritasu suurusega 3,3 eurot/m². KÜ Facio üürilepingut ei sõlminud; WiFi Link OÜ tahteavaldused (22.08.2013, 27.08.2013 ja 11.10.2013) ei ole jõudnud korteriomanikeni, mistõttu igal juhul jõudis kostja 11.10.2013 saadetud tahteavaldusega oma varasemad tahteavaldused tagasi võtta; WiFi Link OÜ 22.08.2013 ja 27.08.2013 e-kirjade sisuks ei olnud üürisuhte lõpetamine; KÜ Facio kahju hüvitamise nõude esitamise eeldused on tõendamata.
  3. KÜ-l Facio puudub nõudeõigus. 21.10.2014 istungil palus WiFi Link OÜ maakohtul hinnata KÜ Facio nõudeid – st „kas KÜ-l on üldse nõudeõigust nende nõuete suhtes või pigem omanikel ühiselt?“ Maakohus viitas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-151-10 (p 10) ja 3-2-1-18-12 leides, et majandamiseks on ka kaasomandi osa üürile andmine ja selle kaudu ühistule vahendite hankimine ning samuti negatoorhagi esitamine. WiFi Link OÜ esitas istungil vastuväite, et maakohus ei soovinud hinnata läbivaatamata jätmise alust. Maakohus jättis vastuväite 9

(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967 rahuldamata, kuna kohtu hinnangul ei olnud alust jätta hagi läbivaatamata AÕS § 72 alusel. Otsuses asus kohus KÜ Facio nõudeõiguse osas samale seisukohale nagu 21.10.2014 istungil.
  1. Maakohus on ebaõigelt tõlgendanud materiaalõigusnormi (AÕS § 72, 80, KÜS § 2 lg 1). KÜ Facio taotles maakohtult vaidlusaluste ruumide väljanõudmist, sh omandiõiguse tuvastamist. Asja väljanõudmine on vindikatsiooninõue, mida kohaldatakse AÕS § 80 alusel. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisel ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse.
  2. Kohus on leidnud, et käesolevalt KÜ Facio poolt enda nimel esitatud vindikatsiooninõude aluseks on KÜS § 2 lg
  3. Tulenevalt KÜS § 2 lg-st 1 on korteriühist korteriomandiseaduses sätestatud korteriomanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. See tähendab, et küsimuses, kas KÜ-l Facio on nõudeõigus või mitte, tuleb hinnata, kas omandiõiguse tuvastamist ja asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmist saab käsitleda vaidlusaluste ruumide kui ehitise mõtteliste osade ühise majandamisena või mitte.
  4. Kohus on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.01.2010 lahendile tsiviilasjas nr 32-1-151-10, milles maakohus ja ringkonnakohus leidsid, et parkimiskorra kindlaksmääramine on korteriühistu pädevuses KÜS § 2 lg 1 alusel, Riigikohus leidis aga, et avaldajal on õigus taotleda asjaõigusseaduse ja korteriomandiseaduse sätetele tuginedes parkimiskorra kindlaksmääramist. Apellant leiab, et viidatud lahend kogumis kinnitab, et KÜ Facio esitatud nõuete esitamiseks oleks korteriomanikud pidanud KÜ-d Facio volitama. Seda, et kaasomandi kasutamisega seonduv väljub KÜ Facio igapäevasest majandustegevuse raamest, tõendab asjaolu, et kuigi üldkoosolek ei ole samastatav korteriomanike kokkuleppega, kajastab see siiski korteriomanike enamuse tahet, ja 30.05.2013 üldkoosoleku otsusega on KÜ-le Facio korteriomanike poolt antud õigus kostjaga üürilepingu sõlmimiseks. Juhul, kui KÜ-l Facio on juba üürilepingu sõlmimiseks vaja korteriomanike volitust, on tal seda enam vaja volitust enda nimel asja väljaandmiseks ja omandiõiguse tuvastamiseks.
  5. Kohus on viidanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-
  6. Nimetatud lahendis on Riigikohus märkinud, et korteriühistu liikmete ühiseks huviks võib olla elamu küttesüsteemide korrasolek ja korteriühistul on õigus esitada teiste korteriomanike õiguste kaitseks küttesüsteemi korrasolekut rikkunud korteriomaniku vastu nõude. Maakohtu poolt viidatud lahend ei ole antud asjas asjakohane, kuna käesolevalt ei ole küsimus ühiste küttesüsteemide korrasolekus, vaid kaasomandis oleva osa kasutamine
  7. Tuginedes eeltoodule ning võttes arvesse, et esitatud nõuded puudutavad otseselt kaasomandi kasutamist ega puuduta otseselt ega kaudselt KÜ Facio majandustegevust, oleks KÜ Facio pidanud vastava nõude esitamiseks saama korteriomanikelt vastava nõusoleku. KÜ Facio esindusõigust tõendanud ei ole. Seega oleks pidanud maakohus jätma hagiavalduse selle menetlusse võtmisel läbi vaatamata

§ 423lg 2 p 1 alusel.

Lisaks eeltoodule, ei ole kohus otsuses välja toonud kahju hüvitamise nõude eelduseks olevaid asjaolusid, eelkõige, kuidas on KÜ-l Facio tekkinud kahju saamata jäänud üüri näol. Kuna maakohus ei kontrollinud, kas KÜ-le Facio on antud korteriomanike poolt õigus hagiavalduse esitamiseks, on maakohus rikkunud

§ 3lg 1 põhimõtet. 10

(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967
  1. Maakohus on kohaldanud ebaõigelt materiaalõigusnorme osas, mis puudutavad KÜ Facio õigust üürilepingu sõlmimiseks. Ebaõige on ka maakohtu väide otsuse punktis 23, et kostjale ruumide üürile andmise oli hageja üldkoosolek heaks kiitnud, mida kohtu hinnangul näitab 30.05.2015 üldkoosoleku otsus üüri tõstmise kohta. Hinnates maakohtu poolt asja materjalide juurde võetud 30.05.2013 üldkoosoleku otsust ja selle punkti 9, siis üldkoosoleku protokollist ei ole võimalik välja lugeda, et üldkoosolek oleks kiitnud heaks KÜ Facio poolt 08.02.2010 sõlmitud üürilepingut või üüritasu oleks tõstetud. Protokollis on selgelt märgitud: „Otsustati anda juhatusele volitused sõlmida alates
  2. juulist 2013 üheks aastaks üürileping ruumide nr 54, 55, 56 üldpindalaga 47,8m² üürimiseks osaühingule A-Valvest OÜ üüritasu suurusega 3,3 eurot/m² millele lisanduvad muud kommunaalkulud välja arvatud lift“.
  3. Seega on maakohus teinud üldkoosoleku 30.05.2013 protokollile tuginedes ebaõige järelduse, mis on vastuolus

§ 442lõikega 8.

  1. Kuivõrd KÜ-l Facio puudus õigus üürilepingu sõlmimiseks 08.02.2010, võib käesolevas tsiviilasjas esitatud üürileping olla tühine. Üürilepingu sõlmimiseks puuduva õiguse osas märgib kostja, et kuivõrd KÜ Facio juhatusel ei olnud volitust üürilepinguga seonduva osas, ei saanud KÜ Facio juhatus ka nõustuda 22.08.2013 ja 27.08.2013 edastatud väidetud üürilepingu lõppemisega. See tähendab, et juhul, kui KÜ Facio juhatus tõlgendas kostja tahteavaldusi üürisuhte lõppemisena (millega kostja ei nõustu), oleks ta pidanud sellest teavitama korteriomanikke. Kuna KÜ Facio juhatus seda ei teinud, siis 11.10.2013 järjekordse e-kirja saatmisega, millega kostja „kutsus tagasi“ oma varasemates e-kirjades edastatud tahteavaldused, siis on täidetud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 723 sätestatu ja WiFi Link OÜ ei ole tahteavaldust teinud. Seetõttu ei oma antud asjas tähtsust ka asja materjalide juurde võetud 10.10.2013 KÜ Facio juhatuse otsus, millega otsustati üüriküsimuste lõpetamises ja võlgnevuste sissenõudmises palgata KÜ Facio esindama OÜ Advokaadibüroo Veso ja Partnerid.
  2. Eeltoodule tuginedes, ei saa KÜ Facio taotleda üüri tasumist, mistõttu on kohus otsust tehes kohaldanud ebaõigelt materiaalõigusnormi (AÕS § 72) ja rikkunud menetlusõigusnorme (

436 lg 1), kuna otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud. Vastus apellatsioonkaebusele

  1. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 06.03.2015 otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse ja WiFi Link OÜ-lt KÜ Facio kasuks välja mõistetud menetluskulude rahalise summa osas, ülejäänud osas jätta otsus muutmata. Hageja nõudest loobumine tuleb vastu võtta. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
  3. Vaidlustamata asjaolude kohaselt: - Hageja on Sõpruse pst 222, Tallinn korteriomanike poolt loodud korteriühistu. - Hageja KÜ Facio ja A-Valvest OÜ sõlmisid 08.02.2010 Sõpruse pst 222, Tallinn mitteeluruumi rendilepingu (üürilepingu) nr RR2009-11/
  4. - IA A-Valvest OÜ ja kostja WiFi Link OÜ juhatuse liikmena esitas 04.10.2011 palve hageja juhatusele, et A-Valvest OÜ asemel astub üürisuhtesse kostja. Hageja nõustus üürniku vahetusega ning alustas arvete väljastamist kostjale. Seega loeti nimetatud üürilepingu järgi üürnikuks kostja. Üürileping oli tähtajaline. 11

(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967 Peale tähtaja möödumist st alates 01.01.2012 jätkas kostja üüritud ruumide kasutamist, üürileping jätkus samadel tingimustel nagu lepiti kokku 08.02.2010 üürilepingus, va tähtaja osas, üürileping muutus tähtajatuks (08.10.2015 ringkonnakohtu istungi protokolli 1.lehe pöördel). - 30.05.2013 toimus KÜ Facio üldkoosolek, milles otsustati sõlmida kostjaga uus üürileping üürimääraga 157,74 eurot kuus, varasema 37,05 eurot kuus asemel. - Hageja esitas alates 2013 augustist üüritud ruumide eest üüriarveid 157,74 eurot kuus, varasema 37,05 eurot kuus asemel. - Alates 2013 augustikuust ei ole kostja üürimakseid tasunud. - IA kostja esindajana esitas 22.08.2013 hagejale e-kirja, mille pealkiri oli „Väljakolimine“ ning milles teatas, „ma otsustasin kontorist välja kolida kahe kuu jooksul (tänasest päevast peale) vastavalt sõlmitud lepingule.“ - IA kostja esindajana esitas 27.08.2013 e-kirja hagejale, mille pealkiri oli samuti „Väljakolimine“ ja milles kostja teatas: „ma kolin välja kõikidelt üüritud pindadelt minu poolt määratud perioodide jooksul. Tuletan meelde, et ma kolin välja kontorist ja prügitoast kahe kuu jooksul /--/.“ 45. Poolte vahel on vaidlus selles, kas asjas on kohane hageja. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et üürilepingu sõlmimiseks oli hagejal vaja korteriomanike Sõpruse pst 222, Tallinn sellekohast kokkulepet. AÕS § 72 lg 1 järgi valdavad kaasomanikud ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Samas ei tingi kaasomanike nõusoleku puudumine üürilepingu kehtetust. Vaidlus puudub selles, et poolte vahel oli sõlmitud üürileping, seega on hageja õigustatud ka kohtulikult maksma panema üürisuhtest tulenevaid nõudeid. Kostja on seisukohal, et hageja esitatud AÕS §-st 80 tulenevat omandiõiguse tunnustamise ja vindikatsiooninõuet ei saa rahuldada. Ringkonnakohus osutab, et maakohus ei ole AÕS § 80 kohaldanud. Maakohus on vaidluse lahendanud kohaldades VÕS § 334 lg-t 1, mille esimese lause järgi peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Hagis on hageja viidanud nii VÕS §-le 334 kui ka AÕS §-le 80.

§ 438

lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kuna VÕS § 334 lg 1 kohaldamiseks ei pea üürileandja tõendama üüritud asja omandiõigust, on maakohus õigesti asja kostjalt välja nõudnud. 46. Hagivalduses esitas hageja ka nõude tuvastada KÜ liikmeteks olevate korteriomanike omandiõigus välja üüritud ruumidele 54, 55, 56 (tähistatud 08.02.2010 üürilepingu RR2009-11/01 lisas 1) majahoidja ruumile esimesel korrusel ja katuseruumile seitsmeteistkümnendal korrusel. Seda nõuet ei ole maakohus lahendanud, millega rikkus

§ 438

lg 1 teises lauses ja

§ 442lg-s 5 sätestatut.

Tallinna Ringkonnakohtu istungil loobus hageja sellest nõudest Kohus leiab, et nõudest loobumine tuleb vastu võtta ja menetlus selles nõudes tuleb kooskõlas

§ 429

lgga 1 lõpetada.

§ 645

lg 1 esimese lause järgi apellatsioonimenetluses hagist loobumise vastuvõtmisel tühistab ringkonnakohus määrusega esimese astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse. Kuna maakohus hageja esitatud omandiõiguse tuvastamise nõuet ei lahendanud, siis ei ole võimalik maakohtu otsust selle nõude osas tühistada. 47. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti tuvastanud üürilepingu ülesütlemise kostja poolt. Maakohus on esitatud tõendeid põhjalikult analüüsinud ning oma seisukohta põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea neid vajalikuks korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele, märgib ringkonnakohus, et kuna üürisuhte pooleks oli hageja, siis pole oluline, kas - 12

(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967 kostja saadetud tahteavaldused üürilepingu lõpetamiseks said kätte Sõpruse pst 222, Tallinn korteriomanikud. Hageja kui üürileandja sai kostja tahteavaldused kätte.
  1. Apellatsioonkaebuses on kostja heitnud maakohtule ette, et kohus ei ole otsuses välja toonud kahju hüvitamise nõude eelduseks olevaid asjaolusid, eelkõige, kuidas on hagejal tekkinud kahju saamata jäänud üüri näol. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja väited ei ole põhjendatud. VÕS § 335 annab üürileandjal võimaluse nõuda üldjuhul üüri- või rendilepingu eseme tagastamisega viivitamisel kahjuhüvitisena lepingus kokkulepitud üüri/renti või üüri/renti, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline. Tegemist on seaduses sätestatud lihtsustatud kahjuhüvitise nõudega juhuks, kui üürnik rikub oma kohustust lepingu ese lepingu lõppemisel tagastada. Käesolevas asjas puudus vaidlus, et kostja ei ole hagejale üüritud ruume tagastanud. Maakohus kohaldas VÕS § 355 ja mõistis välja hüvitise seisuga 140,3 eurot ja alates 15.02.2014 päevamääraga 1,22 eurot, kuni Sõpruse pst 22 esimesel korrusel ruumide 54, 55, 56 vabastamiseni. Seejuures arvestas maakohus hüvitise suuruse määramisel kostja väiteid üürilepingus kokkulepitud üüri suuruse kohta. Protokolli parandamise taotluse lahendamine
  2. 14.10.2015 esitas kostja taotluse 08.10.2015 istungi protokolli parandamiseks. Kohus leiab, et protokolli parandamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohus leiab, et protokoll vastab

§ 50lg 1 nõuetele.

Kohus osutab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 50 lg 1 p 8 järgi märgitakse protokolli poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Protokolli parandamiste taotlusest ei nähtu, et protokollimata on jäänud asjas tähtsust omavad kostja vastuväited, mida kirjalikes ja suuliselt väljendatud seisukohtades pole avaldatud. Kohus on seisukohal, et protokollimata pole jäänud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Menetluskulude jaotus 50. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Hagivalduses esitas hageja ka nõude tuvastada KÜ liikmeteks olevate korteriomanike omandiõigus välja üüritud ruumidele 54, 55, 56 (tähistatud 08.02.2010 üürilepingu RR2009-11/01 lisas 1) majahoidja ruumile esimesel korrusel ja katuseruumile seitsmeteistkümnendal korrusel. Seda nõuet ei ole maakohus lahendanud. Ringkonnakohtus loobus hageja sellest nõudest. Arvestades vaidluse asjaolusid, nõudest loobumist ja asjaolu, et nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus puudus sisuline vaidlus selles, et (kaas)omandiõigus nõudes loetletud ruumidele on korteriomanikel, siis leiab ringkonnakohus, et lõppkokkuvõttes, arvestades ka asjaolu, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, tuleb hageja menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 80 % ulatuses jätta kostja kanda, ülejäänud hageja menetluskulud tema enda kanda ja kostja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta tema enda kanda. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuses toodud hageja menetluskulude suurus 3 686,5 eurot on põhjendatud. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu lahend 3-2-1-171-12). Ringkonnakohtu arvates maakohus diskretsioonipiire ei ole ületanud. Kuna hagejal on õigus maakohtus kantud 13

(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967 menetluskuludest saada vaid 80 %, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista maakohtus kantud menetluskulude hüvitamiseks 2 949,20 eurot. 51.

§ 174

lg 3 kohaselt kui maakohus määrab kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

§ 174

lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus

§ 477

lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). 52. Hageja on menetluskulude nimekirjade kohaselt apellatsiooniastmes kandnud menetluskulusid kokku summas 810 eurot koos käibemaksuga. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud menetluskulude suurus on ülepaisutatud. Võttes arvesse, et hageja lepingulise esindaja puhul on tegemist kogenud kõrge kvalifikatsiooniga õigusteenuse osutajaga, kes oli apellatsioonimenetluse ajaks asjaga piisavalt kursis, leiab kohus, arvestades ka vastuse mahtu ja sisu, et põhjendatud ajakuluks vastuse koostamiseks apellatsioonkaebusele on 3 tundi, istungiks ettevalmistamise ja istungi aja kulud kokku 1,5 tunni ulatuses on põhjendatud. Tunnihinda 100 eurot + käibemaks peab kohus põhjendatuks. Seega on apellatsioonimenetluse põhjendatud esindajakulu suurus hagejal (4,5x 120) 540 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 432 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik 14

(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967 OTSUSE LISAD Pilt tl 43 15
(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967 16
(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967 Pilt tl 42 17
(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967 18
(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967 Pilt tl 44 Pilt tl 46 19
(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967 Esimese korruse plaan: 20
(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967 21
(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967 22
(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967 Pilt tl 48 kaablid 23
(24)Tsiviilasi nr: 2-14-6967 24
(24)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.