← Eesti

2-13-55585/145

Obsah (5)§ 214§ 137§ 138§ 123§ 119

Tsiviilasi nr: 2-13-55585 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-13-55585 Määruse tegemise aeg ja koht 09.11.2015, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Par

) § 214 lg 1 järgi loetakse vanema hooldusõigus seaduse jõustumisest alates kuuluvaks lapse vanematele ühiselt, kui vanemalt ei ole enne seaduse kehtima hakkamist hooldusõigust ära võetud.

§ 214

lg 3 sätestab, et kui enne seaduse jõustumist on kohus lapse elukohaks määranud ühe vanema elukoha, siis loetakse alates 01.07.2010 kehtima hakanud

jõustumisest vanema hooldusõigus kuuluvaks vaid sellele vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud. 12. Kohus leidis, et kuna kohtulahend jõustus pärast 01.07.2010, ei saanud

§ 214

lg 3 menetluses oleva asja suhtes kohalduda ning Pärnu Maakohtu 22.06.2010 määruse õiguslik tagajärg vastab lahendi jõustumise ajal kehtinud seadusele. 01.07.2010 kehtima hakanud

§ 137

lg 1 järgi võib vanem taotleda, et hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Lapse viibimiskoha suhtes endale ainuotsustusõiguse taotlemine on hooldusõiguse osalise üleandmise taotlus. Eeltoodust tulenevalt on Pärnu Maakohtu jõustunud lahendiga EA-le laste hooldusõigus üle antud osaliselt, s.o laste elukoha määramise osas. Muus osas on vanematel oma laste suhtes ühine hooldusõigus.

§ 138

lg 1 järgi on avaldaja õigustatud taotlema hooldusõiguse üleandmist olenemata sellest, kas vanematel on käesoleval ajal ühine hooldusõigus või on see kohtulahendi alusel täielikult või osaliselt üle antud teisele vanemale.

  1. TsMS § 552-1 lg 1 järgi on kohus kohustatud vähemalt 10-aastase lapse ära kuulama. Kohus kuulas lapsed ära 13.06.2014 psühhoterapeut-nõustaja kaasabil ning vestluse ja rollimängu põhjal tegi kohus E-M osas järgmised järeldused: E-M soov isa juurde elama asuda on tingitud eelkõige sellest, et õde seda soovib ehk E-M soovib elada koos õega. XXX on ka E-M jaoks kodune paik, kuid mitte nii armas kui õele. E-M on seltsiv ja tal on praeguses elukohas rohkem sõpru kui õel. Tüdrukutele meeldib isa nn peremudel – isa otsustab ja korraldab, isa abikaasa hoolitseb ja on enamasti kodus, palju asju tehakse perega ühiselt. Emale, ema elukohale või XXXXX koolile tüdrukutel midagi ette heita ei ole, võib-olla ainult seda, et seoses huviringide ja kooliga on palju sõitmist. Lapsed ei ole rahulolematud elukorraldusega ema juures, kuid nad tahavad ja vajavad praegu ka neid asju, mis isa juures on teisiti.
  2. Maakohus tuvastas, et vaidlus puudub selles, et mõlemad vanemad on nii majanduslike võimaluste kui isikuomaduste poolest suutelised lapsi nõuetekohaselt kasvatama, arendama ja nende eest kõigekülgselt hoolt kandma. Elu-ja õpitingimused on võrdsed, samuti võimalused huvitegevuseks. Ema elukohale on lähedal Tallinn, isa elukohale Tartu, linnade lähedus suurendab enesearendamise võimalusi. Vead või erinevused, mida vanemad teineteise juures näevad, laste jaoks tähtsust ei oma, kuna kummagi vanema ellusuhtumine või iseloom ei ole seda laadi, et võiks lapsi ohustada. 15.

§ 123

lg 1 järgi peab kohus lastesse puutuvas perekonnaasjas lahendi tegemisel lähtuma esmajoones lapse huvidest. Kuna lapse huvide kaitse on kohtu hinnangul tagatud mõlema vanema juures, on kohtul võimalik kõnesoleva asja lahendamisel lähtuda lapse soovist. Kontrollimaks, kas E-M soov elama asuda isa juurde vastab käesoleval ajal ja pikemas perspektiivis tema tegelikele vajdustele ja huvile, rahuldas kohus EA taotluse ekspertiisi määramiseks. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 7/13 esitatud ekspertarvamuse põhjal teeb kohus järgmised järeldused: E-M psüühiline seisund ja arengutase võimaldab tal õigesti aru 5

(13)Tsiviilasi nr: 2-13-55585 saada lähivõrgustiku liikmete omavahelistest suhetest, avaldada oma arvamust ning väljendada oma mõtteid suulises kõnes. Seega ei ole põhjust kahelda, et seda, mida EM on väljendanud, ta ka mõtleb, arvab ja soovib. E-M-l ei ole takistusi ega piiranguid kohanemiseks uues elukohas ja sotsiaalses keskkonnas. Seega ei saa ümberasumine Eesti piires ühest asulast teise tekitada E-M-le rohkem kohanemisraskusi või ebamugavust, kui igale normaalsele inimesele, kes elukohta vahetab.
  1. E-M soov kasvada koos õega on põhjendatud ja aktsepteeritav. Psühholoogias ja sellest tulenevalt ka kohtupraktikas väljakujunenud üks põhitõdedest on, et perekonna lagunemise korral lapsi ei lahutata. Sellel seisukohal on olnud ka EA eelmises kohtumenetluses ja käesoleva kohtumenetluse alguses. Laste lahus elamise korral võib vanemate vahel tekkida teatav võistlusmoment, mis on ilmnenud ka käesolevas kohtumenetluses, s.o kelle laps õpib paremini, kelle laps on väljaspool õppetegevust aktiivsem vms. Selline avalik või alateadlik võrdlemine ei ole laste huvides. Teatav võistlusmoment vanemate tähelepanu suhtes võib tekkida ka lastel ja komplitseerima nende omavahelisi suhteid.
  2. Eeltoodut arvesse võttes leidis kohus, et E-M-le tuleb anda võimalus asuda elama isa juurde, mis kõnesoleval juhul tähendab IS esitatud avalduse osalist rahuldamist ja E-M viibimiskoha suhtes otsustusõiguse andmist isale. Kuna IS on kohtumenetluse vältel järjekindlalt rõhutanud, kui oluline on täiskasvanutel kuulata ja arvestada lapse soove, loodab kohus, et E-M isa teeb seda ka edaspidi ning lapse soovi korral jääda või asuda ema juurde, ei tee selleks takistusi. Muus osas, sh lapse tervist ja haridust puudutavates küsimustes, tuleb kohtu hinnangul jätta vanematele ühine hooldusõigus.
  3. Kohus nõustus EA seisukohaga, et laste ema ignoreerimine IS poolt ja temaga suhtlemise täielik välistamine on vanema seisukohalt vastutustundetu. Lugupidamatus laste ema suhtes on lugupidamatus ka laste suhtes. Ühise hooldusõiguse teostamisel peab IS suhtlema teise vanemaga isiklikult, mitte laste kaudu. Kui IS seda ei suuda, on tal probleem, mille lahendamiseks on vajalik pöörduda vastava eriala spetsialisti poole.
  4. Kohus leiab, et kõnesoleval juhul on TsMS § 172 lg-st tulenevalt 1 õiglane, kui mõlemad avaldajad kannavad oma menetluskulud ise. Määruskaebus
  5. 22.07.2015 esitas puudutatud isik I maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub tühistada määruse osas, millega kohus rahuldas osaliselt lapse isa avalduse ja jättis lapse ema vastuavalduse rahuldamata. Puudutatud isik I palub korraldada asja lahendamiseks ja poolte kompromissile/pereteraapiasse suunamiseks istung, suunata avaldaja kliinilise psühholoogi juurde ning EA ja IS pereteraapiasse. Puudutatud isik I palub anda E-MS ainuhooldusõigus üle lapse emale ja alternatiivselt anda emale üle otsustusõigus E-MS tervise, hariduse ning viibimiskoha määramise õiguse osas. Menetluskulud palub jätta menetlusosaliste endi kanda.
  6. Kaevatavas määruses rikkus maakohus menetlusõigusnorme, mis seisnes tõendite ja tuvastatud asjaolude ebaõiges ja selektiivses hindamises, ajaliselt varasemalt kohtule esitatud tõenditele suurema kaalu andmises ning põhjendamiskohustuse rikkumises. 6
(13)Tsiviilasi nr: 2-13-55585
  1. Maakohus võttis kaevatava kohtulahendi tegemisel peamiseks lähtepunktiks, et ema juures elaval lapsel on õigus elada oma õega koos isa juures ning lapse nimetatud õiguse tagamine tähendab seda, et esineb alus ema hooldusõiguse osaliseks piiramiseks ja lapse isale otsustusõiguse andmiseks lapse viibimiskoha määramise õiguse osas. Seejuures on kohus kõige määravamaks pidanud lapse soovi elada koos õega, milline soov leidis kohtulahendist tulenevalt tuvastamist kohtu poolt lapse ärakuulamisel enam kui aasta aega enne kohtulahendi tegemist ning ajal, kui toimis varasem elukorraldus, mille puhul lapsed elasid koos ema juures. Maakohtu põhjendus, et lapse ema juures edasi elamisel tekib vanemate vahel võistlusmoment laste õpitulemuste ja huvitegevusega tegelemise aktiivsuse osas, on alusetu ja vastuolus kohtule vanemate poolt avaldatuga ja esitatud tõenditega.
  2. Maakohus tugines lapse soovi põhjendatuse hindamisel, lisaks kohtu poolt lapse ärakuulamisele 13.06.2014, üksnes lapse isa ütlustele ja eestkosteasutuste seisukohtadele, mis toimus samuti varasema elukorralduse ajal ca 1-1,5 aastat enne kaevatava lahendi tegemist. Kohtu poolt korraldatud kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tulemustega arvestas kohus üksnes osaliselt osas, mis seondus lapse võimekusega avaldada oma arvamust ja tema kohanemisvõimega. Kohtuotsusest ei leia põhjendust, miks maakohus hindas ekspertiisi valikuliselt ja jättis ekspertiisiga, kui ajas kõige hilisema ning hetkeelukorraldust arvestava tõendiga tuvastatud lapse tahte säilitada praegune elukorraldus, arvestamata.
  3. Maakohus jättis lapse huvi hindamisel arvesse võtmata lapse ema poolt esitatud erialaspetsialistide arvamused, s.o. lapse psühholoogi TA lapse iseloomustused/seisukohad (kd II, tl 45 ja 134), lapsepsühholoog-pereterapeut ER arvamus (kd II, tl 136-137) ning lapse kooli ja huvialaringidest iseloomustused (kd I, tl 56 – 57, tl 62; kd II, tl 131 – 132).
  4. Kõrvutades tõendeid, mis käsitavad lapse tahte ja huvide välja selgitamist, on oluline arvestada ka vastava arvamuse esitaja erialast pädevust (haridus, kogemused). Avalikult kättesaadava teabe kohaselt jäävad kohtu poolt kaasatud eestkosteasutuse töötaja ja ka kohtu poolt kaasatud gestaltpsühhoterapeut-nõustaja oma hariduselt (mh erialaline ettevalmistus, täiendõpe, kogemused) alla lapse ema poolt esitatud erialaspetsialistide ja kohtu poolt määratud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tegema määratud riiklikult tunnustatud ekspertide erialalisele pädevusele. Nõo valla sotsiaaltöötaja ja Kohila valla lastekaitsetöötaja ei oma samuti ei täiskasvanute ega laste kliinilise psühholoogi ega koolipsühholoogi kutset.
  5. Kohtu poolt lapse ärakuulamise kui protsessi läbiviimise ja tulemuste osas tuleb samuti osundada, et kohtu poolt kaasatud gestaltpsühhoterapeut LE-l puuduvad erialalised teadmised lapse küsitlemiseks, sest kohtutoimikus olevas kohtu poolt kaasatud psühhoterapeut-nõustaja tunnistusest 18.06.2014 (kd II, tl 28) nähtub, et lapse tahte väljaselgitamisel lähtuti siiski mitte niivõrd kaevatavas kohtulahendis märgitud psühholoogilise mäng-lavastuse tulemustest, vaid lõppjäreldused tehti lapsele valikküsimuse („Kas sa tahaksid pigem elada oma ema või oma isa peres, kui sa peaksid nende kahe võimaluse vahel valmima?“ ja „Miks?“) esitamisega kumma vanema juures laps soovib elada. Lubamatu on esitada lapse tahte väljaselgitamisel lapse seonduvas vaidluses lapsele küsimust, mille sisuks on lapse kohustamine teha valik vanemate vahel. 7
(13)Tsiviilasi nr: 2-13-55585
  1. Üksnes asjaolud, et lapse isa väidab paljasõnaliselt lapse soov olevat elada tema juures ning 1 - 1,5 aastat enne kohtulahendi tegemist aset leidnud lapse ärakuulamisel Nõo sotsiaaltöötaja poolt, mis leidis aset lapse isa ja õe juuresolekul ja kohtu poolt lapse ärakuulamisel isiku juuresolekul, kes ei vasta TsMS § 552¹ lg 1 sätestatud nõuetele, tuvastati lapse väidetav soov elada koos õega, ei ole küllaldane põhjus lapse elukoha muutmiseks lapse soovi vastaselt, mis tuvastati 17.04.2015 kohtupsühhiaatria – kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi aktiga (kd III, tl 99 – 103).
  2. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi - puudus alus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha määramise õiguse osas. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kohus on varasemalt juba reguleerinud vanemate ühiste laste elukohaga seonduvat hooldusõiguslikku küsimust. Vaidlus on selle üle, kas lapse emale kuulub tuginedes

§ 214lg 3 alusel laste ainuhooldusõigus või mitte.

Puudutatud isik I on jätkuvalt seisukohal, mida toetab ka kohtule esitatud justiitsministeeriumi 18.06.2014 vastus (kd I, tl 201-202), et lapse emale kuulub ainuhooldusõigus, kuna

§ 214lg 3 on silmas peetud kohtulahendi tegemise aega, mitte kohtulahendi jõustumist.

29. Juhul kui jaatada maakohtu poolt kaevatavas lahendis avaldatud seisukoha õigsust, et käesoleval juhul ei kuulu kehtiva Pärnu Maakohtu 22.06.2009 määruse alusel tsiviilasjas nr 2-09-33076 emale laste ainuhooldusõigus, siis selline seisukoht tähendab seda, et lapse emale kuulub otsustusõigus laste viibimiskoha määramise õiguse osas ning maakohus on alusetult lõpetanud vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise õiguse osas. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 137

lg 1, mis sätestab, et juhul kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. 30. Arvestades asjaolu, et isegi jõustumise korral ei lahenda kaevatav lahend vanematevahelisi erimeelsusi, mille lahenemine on takistatud lapse isa isiksusest tingitud põhjustel, mis ei võimalda tal aktsepteerimast laste ema, siis on lapse huvides siiski püüda vanemaid suunata omavahel suhtlema, mis välistaks tulevikus uute kohtuvaidluste tekke ning võimaldaks lastega seotud küsimused lahendada kokkuleppel. Antud juhul tähendab see kohtu poolt lapse isa erialaspetsialisti juurde suunamist tulemaks toime emotsioonide juhtimisega ja aktsepteerima EA laste emana, pärast mida on võimalik jätkata pereteraapias. Pereteraapia on oma sisult perelepitusest põhjalikum ning võimaldab teraapiasse kaasata vajadusel ka lapsed, teised kärgpere liikmed ning lõppastmes korrastuvad kõigi pereliikmete vahel suhted ja paraneb omavaheline mõistmine ja suhtlus. Taotluse esitamisel tugineb lapse ema TsMS § 4 lg 4,

§ 123sätetele.

Lapse ema taotles ka I astme kohtus järjepidevalt vanemate pereteraapiasse suunamist, kuid maakohus jättis vastavad taotlused tähelepanuta ja rahuldamata. Asja edasine menetlus 31. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta see täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud jätta määruskaebuse esitaja kanda. Avaldaja taotles esialgse õiguskaitse korras lapse igakordse viibimiskoha otsustusõiguse andmist lapse isale menetluse ajaks. 8

(13)Tsiviilasi nr: 2-13-55585
  1. Puudutatud isik I palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
  2. Eestkosteasutused palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja toetasid avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamist.
  3. Lapse esindaja toetub eksperdi arvamusele, mille kohaselt E-MS on rahul senise elukorraldusega ja leiab, et vanemad peaksid lapsega suhtlema ja koos otsustama ja leidma kompromissi. Avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse osas pidas esindaja vajalikuks kaaluda selle rahuldamata jätmist.
  4. Maakohus jättis 19.08.2015 määrusega avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  5. Tallinna Ringkonnakohtu palvel viis Kohila Vallavalitsuse lastekaitsespetsialist TV 13.10.2015 läbi E-M-ga vestluse, mille põhjal esitas 20.10.2015 seisukoha määruskaebusele. Kohila Vallavalitsuse hinnangul ei ole vajadust senist elukorraldust muuta. Ringkonnakohtu põhjendused
  6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, millega maakohus rahuldas osaliselt isa avalduse ning jättis ema avalduse rahuldamata, ringkonnakohus teeb asjas ise uue määruse, millega rahuldab ema avalduse osaliselt, taastades E-M suhtes vanemate ühise hooldusõiguse, v.a lapse viibimiskoha osas, ning annab emale õiguse otsustada viibimiskoha (sh elukoha) üle. Ülejäänud osas jätab kohus ema avalduse rahuldamata. Isa avaldus jääb täies ulatuses rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  7. Määruskaebuses on soovitud asja läbivaatamist kohtuistungil. TsMS § 667 lg-st 3 tulenevalt lahendatakse määruskaebust ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Praeguses asjas ei pea kolleegium vajalikuks kohtuistungit korraldada.
  8. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldustega küsimuses, kas lapse emale kuulub

§ 214

lg 3 alusel Pärnu Maakohtu 22.06.2010 määrusele (tsiviilasi nr 2-09-33076) tuginedes E-M ainuhooldusõigus või mitte.

§ 214lg 3 kohaldamisel on määravaks lahendi tegemise, mitte jõustumise aeg.

Vanemad ei ole praegusel juhul

§ 214

lg 4 nimetatud avaldust esitanud ning järelikult kuulub lapse ainuhooldusõigus 22.06.2010 kohtumääruse alusel emale. Avaldaja on praeguses menetluses taotlenud kohtult ühise hooldusõiguse taastamist. Lapse huvides on see, et tal on kaks vanemat, kes last armastavad, lapsest hoolivad, kes soovivad last kasvatada ja tema eest hoolitseda ning kellel on perekonnaseadusest tulenevad kohustused. Asjas ei ole tõendatud asjaolusid, mis annaksid aluse keelata isal lapse kasvatamises osaleda. Kõiki asjaolusid kogumis ja eelkõige lapse huvisid hinnates peab ringkonnakohus põhjendatuks taastada vanemate ühine hooldusõigus, v.a lapse viibimiskoha otsustusõiguse osas. 40. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus

§ 119järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele 9

(13)Tsiviilasi nr: 2-13-55585 vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi.

§ 119

lg 1 järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata (RKTKo 3-2-1-45-11, p 19). Viidatud sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle, seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma

§ 123

lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

  1. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid ja tõendeid hinnanud ning oma seisukohti vaidlustatud lahendis ka asjakohaselt põhjendanud. Puudutatud isiku I väidetega menetlusõiguse normide olulise rikkumise kohta kolleegium selles osas ei nõustu. Siiski ei nõustu kolleegium osaliselt maakohtu poolt tuvastatud asjaolude põhjal tehtud järeldustega, kuna need ei lähtu lapse parimatest huvidest.
  2. Mõlemad vanemad on pöördunud kohtusse taotlusega lapse viibimiskoha määramise osas otsustusõiguse saamiseks ning vastava taotluse juurde on mõlemad vanemad jäänud ligi 2 aastat kestnud menetluse jooksul. Seega ei ole kahtlust, et vanemad on lapse elukoha küsimuses vastandlikel seisukohtadel, mistõttu tuleb küsimus lahendada kohtul. Mõlemad vanemad on pühendunud ja valmis panustama lapse kasvatamisse, kuid vanemate püsivalt tõsised erimeelsused lapse elukoha küsimuses ei ole lapse huvides. Lapse vanemad ei ole jõudnud ning ei suuda jõuda kokkuleppele, milline peaks olema nende ühise lapse elukoht. Kohus ei saa otsustada, kus peaks olema lapse elukoht, vaid peab otsustama, kas anda ühele vanemale õigus otsustada seda üksi.
  3. Pärnu Maakohtu 22.06.2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-33076 on määratud E-M elukohaks ema elukoht (I kd, tl 19-24), millega kehtiva õiguse järgi on antud emale ka otsustusõigus lapse viibimiskoha üle. See lahend jõustus 09.10.2010 Tallinna Ringkonnakohtu 22.09.2010 määrusega, millega jäeti maakohtu määrus muutmata.

§ 123lg-st 2 ja Ts

MS § 480 lg-s 1 lähtuvalt võiks kohus nimetatud hooldusõiguse reguleerimist puudtavat lahendit muuta, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud. 44. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetluses tuvastamist leidnud sellised asjaolud, mis tingiksid vajaduse E-M senist elukorraldust muuta. Tõenditest nähtub, et E-M on alates sünnist elanud koos emaga – esimesed viis eluaastat ühise perena koos ema, isa ja õega ning alates 5-ndast eluaastast ema juures. Praeguseks on laps kaheteistkümne aasta vanune. Seetõttu on lapsel vanusest tulenevalt emotsionaalselt tugevam side praeguse kodu ja keskkonnaga, sh sõprade ja kooliga. Kooliskäimise küsimus on (arvestades lapse vanust) tema praeguses eluetapis lapse jaoks olulise tähtsusega. Kahtlust ei ole, et lapsel oleks mõlema vanema juures võrdsed võimalused õppida kodulähedases koolis ja käia huviringides, kus on tagatud arenguks kõik võimalused. E-M on asja materjalidest nähtuvalt rahul ja harjunud oma senise kooliga. Kolleegium on seisukohal, et lapse huvides on eelkõige stabiilne korraldus, mh õppetöös. Koolis käiva lapse puhul on põhjendatud ja oluline, et lapsel oleks regulaarne elurütm. Kindlaksmääratud reeglid annavad lapsele vajaliku kindlustunde. Asja materjalidest nähtuvalt ei saa vastupidiselt lapse isa väidetele lapse emale ette heita, et vanem ei oleks last kooliskäimisel suunanud või õppimist puudutavate igapäevaelu küsimustega aidanud. Laps tunneb ennast hästi praeguses olukorras, mistõttu ei ole põhjendatud lapse elu oluline muutmine. 10

(13)Tsiviilasi nr: 2-13-55585
  1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et lapse huvide kaitse oleks praegusel juhul tagatud mõlema vanema juures ning lapse vanust ja arengutaset arvestades omab asja lahendamisel suurt kaalu ka lapse enda soov. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 7/13 esitatud ekspertarvamusest (III kd, tl 99-103) saab järeldada, et E-M psüühiline seisund ja arengutase võimaldab tal õigesti aru saada lähivõrgustiku liikmete omavahelistest suhetest, avaldada oma arvamust ning väljendada oma mõtteid suulises kõnes. Seega ei ole ka ringkonnakohtu arvates põhjust kahelda, et E-M väljendab seda, mida ta mõtleb, arvab ja soovib. Kuivõrd lapse eelmisest menetluses toimunud ärakuulamisest oli määruskaebuse lahendamise hetkeks möödunud rohkem kui aasta, otsustas ringkonnakohus veelkord selgitada välja E-M enda seisukoha, mille eesmärgiks oli aidata kaasa kolleegiumi siseveendumuse tekkimisele. 13.10.2015 lastekaitsespetsialisti läbi viidud vestluse käigus väljendas EM selgelt oma rahulolu senise elukorralduse osas. XXXX viibides ei ole tal seal enda arvates eriti eakaaslasi, kellega suhelda ja ta ei tunne seal eriti kedagi (IV kd, tl 94 ja 94pöördel). E-M poolt 13.10.2015 vestlusel antud hinnang, et kahe kodu temaatika on vahel keeruline, peegeldab kolleegiumi arvates pigem lapse suhtumist käimasolevasse pikka vaidlusesse, mitte lapse rahulolematust senisesse elukorraldusega. Sellisest suhtumisest vabanemisele aitab vaieldamatult kaasa ka see, kui lapse vanemate vahel saavad lõpuks paika kindlad reeglid ja see, kui vanemad nende reeglite üle enam ei vaidle.
  2. Avaldaja ebakindlus Kohila Vallavalitsuse 20.10.2015 seisukoha usaldusväärsuse osas, kuivõrd algselt oldi seisukohal, et lapse elukoht võiks olla isa juures, kuid hiljem muudeti oma seisukohta, ei anna kohtule alust kahelda lapse või eestkosteasutuse arvamuses. Kolleegiumi hinnangul peab lastekaitsespetsialist lähtuma eelkõige lapse huvidest ja menetluse käigus lapse heaolust lähtuvalt vajadusel korrigeerima oma seisukohti, mitte jääma vääramatult oma esialgse seisukoha juurde. Avaldaja vastuväited läbiviidud vestluse aja osas jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna põhiline argument, millele avaldaja tugineb, on vestluse ebaloogiline ajastus. Vallavalitsuse 20.10.2015 seisukohas on ekslikult märgitud vestluse toimumise ebaõige kuupäev, mille eestkosteasutus hiljem on parandanud.
  3. Maakohus on otsuse tegemisel lähtunud põhimõttest, et perekonna lagunemisel lapsi ei lahutata. Kolleegium möönab, et laste lahutamist tuleks võimalusel vältida, kuid see põhimõte ei ole laste hooldusõiguse küsimuste otsustamisel siiski ainumäärav. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul kaalukam E-M huvi jätkuvalt oma emaga koos elada ning harjumuspärase elukeskkonna ja olemasoleva sõpruskonna säilitamine. Oma õega kohtub E-M tema enda kinnituse kohaselt ka praeguse elukorralduse juures mitu korda kuus ning nendevaheline side ei ole seega katkenud. Kohtule teadaolevalt ei tee vanemad takistusi õdetevahelisele suhtlusele ning seega säilivad nende suhted eeldatavalt samal tasemel ka tulevikus.
  4. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et lapse ema juures edasi elamisel tekib vanemate vahel võistlusmoment laste õpitulemuste ja huvitegevusega tegelemise aktiivsuse osas. E-M õppeedukus on väga hea ning on arusaadav, et mõlema vanema eesmärgiks on aidata kaasa lapse hakkamasaamisele koolis, mistõttu vanemate vastastikused paljasõnalised süüdistused teineteise tegemata töö (lapse aitamise ja tegelemise) osas jätab kohus tähelepanuta. Mõlemad vanemad on teineteise suhtes kriitilised. Loodetavasti aitab sellega seotud probleeme ületada lapse elukoha osas 11
(13)Tsiviilasi nr: 2-13-55585 toimunud vaidluse lõppemine. Kuivõrd E-M veedab aega nii ema kui isaga, saab ta vajadusel erinevate ainete õppimisel küsida abi vanemalt, kes konkreetset teemat paremini valdab.
  1. Olulisi asjaolusid, mille alusel saaks praeguse elukorralduse muutmist õigustavat järeldust teha, ei ole kohtu ette toodud. Määrav on see, millise elukorraldusega ja kelle juures elamisega on alaealine laps harjunud. Kui senises elukorralduses on kõik hästi, siis järelikult puudub otsene vajadus elukoha muutmiseks. Elukorralduslikke muudatusi ei õigusta kolleegiumi hinnangul iseenesest asjaolu, et 12-aastane laps oleks selleks võimeline, nagu leidis maakohus.
  2. Arvestades asjas kogutud tõendeid, leiab ringkonnakohus, et piirduda tuleb

§ 119järgi lapse viibimiskoha määramise küsimuse lahendamisega.

Tuvastatud asjaolude põhjal ei saa lugeda põhjendatuks puudutatud isiku I taotlust lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ka lapse haridust ja tervist puudutavas osas. Mõlemad vanemad on kohtu poolt uuritud tõendite kohaselt huvitatud lapse parimast arengust ning et muus osas ühise hooldusõiguse säilimisel on tagatud ka vanemate oluline roll osalemisel lapse tulevast arengut puudutavates küsimustes.

  1. Ringkonnakohus jätab rahuldamata ka puudutatud isiku I taotluse kompromissi eesmärgil avaldaja kliinilise psühholoogi juurde ja vanemate pereteraapiasse suunamiseks. Iseenesest õige on puudutatud isiku I seisukoht, et perekonnasjades on kohus kohustatud suunama menetlusosalisi kokkuleppele. See siiski ei tähenda, et asjaolusid arvestades ei võiks kohus teha lahendit ilma, et vanemad oleks kokkuleppe saavutamiseks käinud pereteraapias. TsMS § 561 lg 1 järgi peab kohus last puudutavas menetluses nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama, kohus peab asjaosalised võimalikult aegsasti ära kuulama ja juhtima nende tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi eelkõige ühise seisukoha kujundamiseks lapse hooldamisel ja tema eest vastutamisel. Kohtul tuleb asja lahendamisel lähtuda lapse huvidest. Maakohus suunas käesolevas asjas vanemad perenõustaja juurde, millega on TsMS § 561 lg-s 1 sätestatut järgitud. Kolleegium märgib lisaks, et nõustaja abi kasutamine ja asja kokkuleppel lahendamine on eesmärgipärane eelkõige selliste küsimuste puhul, kus on võimalik leida mõlemale poolele sobiv lahendus, näiteks lapsega suhtlemise korras kokkuleppimine. Olukorras, kus mõlemad vanemad leiavad, et lapse viibimiskoha (elukoha) määramise õigus peab olema just temal ehk ühel vanematest, ei ole nõustaja juures käimine ja selle tulemusena kokkuleppe saavutamine eelduslikult eriti tõenäoline. Vaatamata menetlusosaliste esindajate selgitustööle, vanematega peetud läbirääkimistele ja maakohtu poolt perelepitusse suunamisele, ei ole vanemate vahelised suhted võimaldanud vaidlusküsimuste kokkuleppel lahendamist. Asjaoludest nähtuvalt ei ole kumbki vanematest sisuliselt huvitatud lapse elukoha küsimuses kokkuleppele jõudmisest. Andes vanematele aega uuesti menetluse ajal teraapias käimiseks, tooks seetõttu tõenäoliselt kaasa üksnes tsiviilasja menetluse venimise. See ei oleks menetluse senist pikkust arvestades kolleegiumi arvates enam lapse huvides. Määratlematus lapse viibimiskoha otsustusõiguse osas on kestnud niigi kaua.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub asja materjalidest, et lapse viibimiskoha osas otsustusõiguse üleandmine lapse emale on põhjendatud ja tõendatud ning on lapse huvides. Lapse esindaja toetab samuti lapse senise elukorralduse jätkumist. Lapse isa seisukohtades ei ole muudetud usutavaks asjaolusid, mille põhjal võiks eeldada, et 12

(13)Tsiviilasi nr: 2-13-55585 lapse viibimiskoha otsustusõiguse üleandmine emale, kes on seda faktiliselt viimaste aastate jooksul niikuinii teostanud, ei oleks lapse huvides. E-M enda seisukohast nähtuvalt soovib ta jätkuvalt elada emaga, seejuures kaotamata sidet oma isa ja õega. Tema suhtumises väljendub rahulolu ka suhtluskorda, st tema jaoks on piisav külastada paar korda kuus oma isa ja õde. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust kahelda vestluse aususes. Arvestades hetkeolukorda, tuvastatud asjaolusid kogumis ning lapse enda seisukohta, tuleb lapse viibimiskoha ainuotsustusõigus anda emale, taastades muus osas ühise hooldusõiguse.
  1. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastata määruskaebuse muudele väidetele.
  2. TsMS § 172 lg 1 ja lg 3 teise lause alusel jätab kolleegium avaldaja ning puudutatud isiku maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud nende endi ning lapse menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
  3. Seoses kohtuniku Ülle Jänes haiguslehel viibimisega asendas teda määruskaebuse lahendamisel vastavalt ringkonnakohtu tööjaotusplaanile kohtunik Ulvi Loonurm. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.