← Eesti

2-15-8477/28

Obsah (5)§ 218§ 217§ 2§ 131§ 133

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 13. jaanuar 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-15-8477 Tsiviilasi Avo Ee

§ 218lg-s 1 sätestatud tähtaeg kohtutäituri 21.

aprilli 2015 ja

  1. aprilli 2015 tehtud otsuste ja avaldaja
  2. veebruari 2015 avalduse suhtes tehtud otsuse peale kaebuse esitamiseks. Avaldaja ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel.
  3. Kohtutäitur palus jätta kaebus TsMS § 371 lg 1 p 3 alusel menetlusse võtmata. Kohtutäiturile teadaolevalt ei ole A. Eero täiteasjas nr 084/2015/201 kohtutäituri tegevuse peale kaebust esitanud. MAAKOHTU SEISUKOHT
  4. Tartu Maakohus keeldus
  5. oktoobri 2015 määrusega TsMS § 371 lg 1 p 3 ja § 371 lg 2 p 2 alusel kaebuse menetlusse võtmisest ning jättis avaldaja menetluskulud avaldaja enda kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole täiteasja toimikust nähtuvalt kohtutäitur avaldaja
  6. veebruari 2015 avaldusele midagi vastanud ning on tagastanud
  7. veebruaril 2015 laekunud 52,24 eurot. Seega ei ole kohtutäituri otsust, mida tühistada, avaldajale on tema avalduse alusel laekunud summa tagastatud. Maakohus leidis, et
  8. aprilli 2015 avaldust ei saa pidada kaebuseks kohtutäituri tegevuse peale. Tegemist on avaldusega, mille kohtutäitur on lahendanud
  9. aprilli 2015 otsusega. Otsuses on kohtutäitur selgitanud, et otsuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa. Seega ei ole
  10. aprilli 2015 otsuse puhul järgitud kohustuslikku kohtueelset korda. Osaliselt tugineb avaldaja
  11. aprilli 2015 kohtutäiturile esitatud avalduses asjaoludele (nõude aegumine, sissenõudjal nõude puudumine), millele ei saa tugineda kaebuses kohtutäituri tegevuse peale, vaid tuleb esitada hagi sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Olenemata sellest, kas avaldaja on järginud kohtueelset korda, tuleks nende väidete osas avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda, kuivõrd avaldusega ei ole võimalik taotlevat eesmärki saavutada. Maakohus leidis, arvestades, et avaldaja ei ole
  12. aprilli 2015 avalduses selgelt välja toonud, et esitab kaebuse selle peale, et kohtutäitur ei ole mittearestitavat summat suurendanud ega raha tagastanud ning, et kohtutäitur on teinud
  13. aprillil 2015 otsuse avaldaja varasema
  14. aprilli 2015 taotluse kohta, et avaldajal tuli kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks järgida
  15. aprillil 2015 otsuses selgitatud korda. Seega tuli avaldajal enne kohtusse pöördumist esitada kohtutäiturile kaebus
  16. aprilli 2015 otsuse peale. Isegi kui lugeda, et
  17. aprilli 2015 avalduse osas on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, on kaebus kohtule esitatud hilinenult ning taotlus tähtaja ennistamiseks tuleks jätta rahuldamata. Avaldaja poolt välja toodud asjaolud ei põhjenda, miks ei saanud avaldaja esitada tähtaegselt kaebust kohtutäituri otsuse peale. Täiteasja toimikust nähtuvalt ei ole avaldaja tuginenud kohtutäiturile esitatud avaldustes sellele, et kohtutäitur ei oleks tohtinud Tartu Maakohtu
  18. veebruari 2011 otsuse alusel kriminaalasjas nr 1-660/2000 täitemenetlust alustada.

§ 218

lg-st 2 tulenevalt ei saa avaldaja sellele kaebuses kohtutäituri otsuse peale tugineda. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

  1. A. Eero esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
  2. oktoobri 2015 määruse tühistamist, kohtutäituri
  3. aprilli 2015 ja
  4. aprilli 2015 otsuste kaebetähtaja ennistamist ning asja saatmist maakohtule menetlusse võtmiseks ja lahendamiseks. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei nõustu määruskaebuse esitaja maakohtuga selles, et määruskaebuse esitajal on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohtutäiturile
  5. veebruaril 2015,
  6. aprillil 2015 ja
  7. aprillil 2015 esitatud avaldused kujutavad endast nii formaalselt kui sisuliselt kaebust kohtutäituri 3 tegevuse peale

§ 217mõttes.

Maakohus on jätnud kõrvale kaebuse sisulise hindamise ning ei arvestanud käesoleva vaidluse erilisi asjaolusid – kaebaja kõrget vanust, invaliidsust, segadust tekitavat olukorda, arvestades, et nõue on 14 aastat vana, muutunud on aegumise regulatsioon jne. Kohtutäituri otsustes välja toodud kohtueelne kord ei tähenda, et kaebajal on see läbimata: 2) määruskaebuse esitaja ei nõustu maakohtuga selles, et kohtutäituri

  1. aprilli 2015 ja
  2. aprilli 2015 otsuste kaebetähtaja ennistamiseks puudub õiguslik alus. A. Eero ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel, kuivõrd õiguslik olukord oli talle segadust tekitav ja juriidiliselt hoomamatu. Nõue on 14 aastat vana, muutunud on aegumise regulatsioon, vastava nõude osas on kohtutäitur Reet Rosenthal
  3. veebruaril 2015 täitemenetluse algatamisest keeldunud ning A. Eerole oli tekkinud arusaam täitemenetluse lõppemisest tulenevalt kohtutäitur Anne Böckleri õiendist; 3) on A. Eero kaebus kohtutäituri tegevuse suhtes põhjendatud, sest kohtutäituril puudub õiguslik alus täitetoimingute tegemiseks. Kohtuotsuses resolutiivosas puudub kahju suurus. Määruskaebuse esitaja viitab TsMS § 442 lg-le 5 ning Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-132-07 ja nr 3-2-1-44-
  4. Otsus ei vasta täitedokumendi nõuetele

§ 2lg 1 ja § 23 lg 1 mõttes.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

  1. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
  2. oktoobri 2015 määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt määruse põhjendusi. Ringkonnakohus saadab A. Eero hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (
  3. juuli 2015 avaldus) määruskaebuse põhjendustest olenemata maakohtu poolt olulise menetlusnormi rikkumise tõttu maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
  4. Nähtuvalt maakohtule esitatud kaebusest (tl 76-79) taotles A. Eero kohtutäitur Oksana Kutšmei
  5. aprilli 2015 ja
  6. aprilli 2015 otsuste ning avaldaja
  7. veebruari 2015 avalduse suhtes tehtud kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamise tähtaja ennistamist,
  8. veebruari 2015 akti vara kontol arestimise kohta ja eelnimetatud kohtutäituri otsuste tühistamist ning täiteasjas nr 084/2015/201 menetluse lõpetamist. Maakohus keeldus vaidlustatud määrusega E. Eero kaebuse menetlusse võtmisest.
  9. Asja materjalide kohaselt esitas sissenõudja Lindorff Eesti AS kohtutäitur Oksana Kutšmeile 13.01.2015 täitmisavalduse, milles palus pöörata täitmisele kriminaalasjas nr 1-660/2000 tehtud Tartu Maakohtu 12.02.2001 otsus (jõustus 23.02.2001) ning sisse nõuda võlgnikult A. Eerolt 5384,56 eurot. Kohtutäitur alustas 15.01.2015 sissenõudja avalduse ja kriminaalasjas nr 1-660/2000 tehtud Tartu Maakohtu 12.02.2001 otsuse alusel täitemenetlust. Kohtutäitur arestis 03.92.2015 A. Eero kontole laekuva sissetuleku (vara kontol arestimise akt – tl 90). A. Eero esitas 06.02.2015 kohtutäiturile avalduses (tl 91), milles taotles kohtutäituri poolt 05.06.2015 kinnipeetud 71,99 euro tagasikandmist. Kohtutäitur nimetatud avaldusele kirjalikult ei vastanud (täiteasja nr 084/2015/201 toimikus 05.10.2015 e-kiri). A. Eero esitas 10.04.2015 kohtutäiturile avalduse, milles palus tagasi kanda 2015 aprilli alguses kohtutäituri poolt kinni peetud töötasu 25,56 eurot ning suurendada mittearestitavat summat 416,85 euroni (tl 92). Vastuses 10.04.2015 avaldusele on kohtutäitur 25.04.2015 (vastusel märgitud ekslikult kuupäevaks 25.03.2015 – tl 18) jätnud avalduse rahuldamata, kuna võlgnikule on võimaldatud seadusjärgne elatusmiinimum ühe kuupalga alammäära ulatuses. A. Eero esitas 17.04.2015 kohtutäiturile avalduse, milles ta tugineb sellele, et ei ole Lindorff AS-ile võlgu, et nõue on aegunud ning rikutud on

§ 131

lg 1 p 2, mille kohaselt puudega inimese sotsiaaltoetuse vastu nõuet kasutada ei tohi (tl 93). Vastuseks 17.04.2015 avaldusele on 4 kohtutäitur 21.04.2015 avaldajale selgitanud, et nõue on Lindorff AS-ile loovutatud (lisatud nõuete loovutamise lepingu ärakiri), samuti, et kohtutäituri hinnangul ei ole nõue aegunud ning kontolt mahavõetud summa läks maha töötasust, mitte pensionist ega sotsiaaltoetusest (tl 94-95). 13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et võlgniku

§ 133

lg 1 kohane avaldus kohtutäiturile ei ole käsitletav

§ 217

lg 1 mõttes kaebusena kohtutäituri tegevuse või otsuse peale.

§ 217

lg 1 järgi võib täitemenetluse osaline kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel esitada kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 13.1. A. Eero 06.02.2015 avaldus, milles ta taotles kohtutäituri poolt 05.02.2015 kinnipeetud 71,99 euro tagasikandmist, on avalduseks

§ 133lg 1 mõttes.

Kui A. Eero leidis, et kohtutäitur jättis ebaõigesti mingis osas ta 06.02.2015 avalduse rahuldamata, siis oleks ta pidanud esitama

§ 217lg 1 kohase kaebuse seaduses märgitud tähtaja jooksul, kuid A.

Eero ei ole kohtutäiturile vastavat kaebust esitanud. Seega ei ole A. Eero kinni pidanud eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast ning maakohus on õigesti keeldunud A. Eero 06.02.2015 avalduse suhtes tehtud otsuse peale esitatud kaebuse menetlusse võtmisest (TsMS §371 lg 1 p 3). Siinkohal märgib ringkonnakohus, et täitemenetluse osalisel on õigus vaidlustada

§ 217

lg 1 kohaselt ka kohtutäituri tegevusetust, s.o juhul, kui kohtutäitur ei vasta avaldusele, siis on menetlusosalisel mõistliku aja jooksul võimalik esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel ilma kohtutäituri vastuseta. 13.2. A. Eero 10.04.2015 avaldus kohtutäiturile, milles ta palus tagasi kanda 2015 aprilli alguses kohtutäituri poolt kinni peetud töötasu 25,56 eurot ning suurendada mittearestitavat summat 416,85 euroni, on samuti käsitletav avaldusena

§ 133lg 1 mõttes.

Vastuses 10.04.2015 avaldusele on kohtutäitur 25.04.2015 teatanud, et jätab avalduse rahuldamata. Ka kohtutäituri 25.04.2015 vastuse puhul oleks A. Eero pidanud mittenõustumisel esitama kohtutäiturile TsMS § 217 lg 1 kohase kaebuse ning kuna ta seda ei teinud, siis ole järgitud kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikku korda ja maakohus on õigesti keeldunud selles osas kaebuse menetlusse võtmisest. 13.3. A. Eero 17.04.2015 avaldus kohtutäiturile, milles ta tugineb sellele, et ei ole Lindorff AS-ile võlgu, et nõue on aegunud ning, et rikutud on

§ 131lg 1 p-i 2, mille kohaselt puudega inimese sotsiaaltoetuse vastu nõuet kasutada ei tohi, on Ts

MS § 217 lg 1 järgi kaebuseks kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur on A. Eerole vastanud 21.04.2015 ning kuna antud juhul on järgitud eelnevat kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikku korda, siis oli A. Eerol õigus esitada kaebus maakohtule kohtutäituri otsuse peale otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul (

§ 218lg 1).

Asja materjalide hulgas puuduvad andmed, millal A. Eero on kohtutäituri 21.04.2015 vastuse kätte saanud, kuid menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et A. Eero poolt 04.06.2015 maakohtule esitatud kaebus kohtutäituri 21.04.2015 vastuse peale on esitatud hilinemisega, s.o ei ole järgitud

§ 218

lg-s 1 sätestatud tähtaega.

§ 218

lg 1 kohaselt kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. A. Eero on taotlenud maakohtult kaebuse esitamise tähtaja ennistamist põhjusel, et õiguslik olukord oli talle segadust tekitav ja juriidiliselt hoomamatu, nõue on 14 aastat vana, muutunud on 5 aegumise regulatsioon, vastava nõude osas on kohtutäitur Reet Rosenthal

  1. veebruaril 2015 täitemenetluse algatamisest keeldunud ning tal oli tekkinud arusaam täitemenetluse lõppemisest tulenevalt kohtutäitur Anne Böckleri õiendist. Samuti on A. Eero tuginenud tähtaja ennistamise taotluses kõrgele eale ja invaliidsusele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ükski A. Eero poolt esitatud asjaolu ei anna alust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. TsMS § 67 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam menetlustoimingut teha. Mõjuvaks põhjuseks, mis takistas A. Eerol maakohtule kaebuse tähtaegset esitamist, ei ole tema iga (sünd 17.02.1952), samuti invaliidsus ja õigusalaste teadmiste puudumine (sh nõude aegumise regulatsiooni muutus). Kaebuse tähtaegset esitamist takistanud mõjuvaks põhjuseks ei saa olla võlgniku arusaam täitemenetluse lõppemisest tulenevalt kohtutäitur Anne Böckleri õiendist ning tema arvamus, et nõue on aegunud. Antud täiteasjas on algatatud täitemenetlus kohtutäitur O. Kutšmei poolt 15.01.2015 (s.o täitemenetlust viib läbi erinev kohtutäitur) ning kohtutäitur on A. Eerole korduvalt selgitanud, et kohtutäituri arvates ei ole nõue aegunud. Lisaks nähtub kohtutäitur Anne Böckleri täitemenetluse lõpetamise otsusest selgelt, et täitemenetlus on lõpetatud Eesti Vabariigi nõudes A. Eero vastu, mitte aga täiteasjas nr 084/2015/201 täitmisel olevas nõudes. Lähtudes asjaolust, et kaebus kohtutäituri 21.04.2015 otsuse peale on esitatud tähtaega rikkudes ning puudub mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, on maakohus õigesti keeldunud ka selles osas kaebust menetlusse võtmast. 13.
  2. A. Eero taotluse osas tühistada kohtutäituri 03.02.2015 vara kontol arestimise akt märgib ringkonnakohus järgmist. Juhul, kui võlgnik leidis, et kohtutäitur on seadusevastaselt arestinud 03.02.2015 vara võlgniku kontol, oleks ta pidanud esitama

§ 217lg 1 kohaselt kaebuse kohtutäiturile 03.02.2015 vara arestimise akti peale.

Kuna A. Eero ei ole vastavat kaebust kohtutäiturile esitanud, siis ei ole ta järginud eelnevat kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikku korda ja ta ei saa esitada kaebust maakohtule kohtutäituri 03.02.2015 vara kontol arestimise akti tühistamiseks. Seetõttu on maakohus õigesti keeldunud kaebust 03.02.2015 vara kontol arestimise akt tühistamiseks menetlusse võtmast. 13.

  1. Määruskaebuse esitaja on taotlenud täiteasjas nr 084/2015/201 täitemenetluse lõpetamist seetõttu, et puudub täitedokument. Ka selles osas ei ole A. Eero järginud kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikku korda, sest ta ei ole esitanud eelnevalt vastavat kaebust kohtutäiturile, ning maakohus on õigesti keeldunud kaebuse menetlusse võtmisest.
  2. Asja materjalide kohaselt esitas A. Eero 06.07.2015 avalduse Tartu Maakohtule, mis on pealkirjastatud kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning milles avaldaja on soovinud tema suhtes algatatud täitemenetluse lõpetamist aegumise tõttu ja samuti põhjusel, et kohtutäituri poolt täitmisele võetud kohtuotsust ei saa täita, kuivõrd selle resolutsioonis ei ole täitmisele võetud summat temalt välja mõistetud (tl 33-34). Maakohus on jätnud nimetatud avalduse käiguta ning palunud A. Eerot täpsustada, kas ta soovib esitada määruskaebust Tartu Maakohtu
  3. juuni 2015 määruse peale (tl 52-53). Toimikus puudub maakohtu seisukoht A. Eero 06.07.2015 avalduse suhtes. Ringkonnakohtu arvates tuleb A. Eero poolt 06.07.2015 esitatud avaldust, mis on pealkirjastatud hagina sundtäitmiseks lubamatuks tunnistamiseks, käsitleda TSM § 221 lg 1 alusel esitatud hagina. Maakohus ei ole A. Eero poolt esitatud hagi menetlemisest keeldunud (s.o maakohus ei ole selget seisukohta A. Eero poolt maakohtule 06.07.2015 esitatud avalduse kohta võtnud) ning seetõttu 6 tuleb see saata menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule, kuna avalduse suhtes seisukoha mittevõtmisega on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi (TsMS § 372). Hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb maakohtul kontrollida, kas esitatud avaldus vastab nõuetele. Kui avaldus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude kõrvaldatavate puudustega, peab maakohus kooskõlas TsMS § 3401 lg-ga 1 määrama tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, jättes avaldus seniks käiguta. Sama paragrahvi
  4. lõike järgi, kui puudusi ei kõrvaldata kohtu määratud tähtpäevaks, jätab maakohus avalduse menetlusse võtmata ja tagastab selle avalduse esitajale.
  5. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad määruskaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.