← Eesti

3-13-2208/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Tiina Pappel ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise 10.12.2015, Tartu aeg ja koht Haldusasja number 3-

§ 98lg-s 1 sätestatud kuueaastast aegumistähtaega.

Nii maksuotsuses kui vastutusotsuses tuvastatud asjaolud on piisavad väitmaks, et tegemist on tahtliku maksusumma tasumata jätmisega. Vastutusotsus on tehtud aegumistähtaja jooksul, kuna see on vastavalt MKS § 98 lg-le 4 postiteenuse osutajale üle antud enne aegumistähtaja möödumist. Seda kinnitavad tähtsaadetise nr XXXXXXXXXXXXX väljastusteade ja selle teekonna jälgimise info (tl 47-48). Kaebaja sai vastutusotsuse kätte uuel kättetoimetamise katsel 31.07.2013 (tl 48p). Vastutusotsuse tagastamine maksuhaldurile, selle hilisem uuesti saatmine ega kättesaamisaeg ei mõjuta aegumistähtaega. 2) Kuigi äriregistrisse ei ole kantud juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsust, ei lõppenud kaebaja juhatuse liikme volitused 29.07.2007, vaid need kehtisid kuni tema juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseni 22.07.

  1. Juhatuse liikme ametiaja saab lugeda pikenenuks ka mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 alusel kaudsete tahteavaldustega. Selleks on lisaks (endise) juhatuse liikme poolsele jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema 3 ametiaega tagasiulatuvalt. Kaebaja ning äriühingu ainuosanik on teinud mitmeid toiminguid, mis kinnitavad, et vaidlusalusel perioodil olid kaebaja juhatuse liikme volitused pikenenud.
  2. Tartu Halduskohus rahuldas 18.11.
  3. a otsusega (tl 152-155p) kaebuse ning tühistas MTA 19.06.
  4. a vastutusotsuse nr 13-7/208-
  5. 1) Vastutusotsusega hõlmatud neljakuulisest maksustamisperioodist oli kaebaja BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse liikmeks üksnes üks kuu ja seitse päeva. Seega on vaidlustatud vastutusotsus tehtud isiku suhtes, kes ei olnud osa vaidlusalusest perioodist äriühingu juhatuse liikmeks. Äriühingu tegevust juhtinud ja igapäevast majandamist korraldanud isikul, kes samaaegselt ei ole juhatuse liige, ei ole MKS § 8 lg-st 1 tulenevat kohustust ja ta ei vastuta MKS § 40 lg 1 järgi äriühingu maksukohustuse täitmise eest. Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-2-1-65-08 selgitatust ning äriseadustiku (ÄS) § 184 lg-test 1 ja 2 järeldub, et kaebaja volitused BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse liikmena lõppesid kolmeaastase tähtaja möödumisel 29.07.
  6. Kaebaja käitus pärast seda küll endiselt äriühingu juhatuse liikmena, kuid sellel ajal osaühingu ainuosanikuks olnud B.B. ei teinud vormikohast otsust kaebaja ametiaja pikendamise kohta. Kuigi Riigikohtu seisukohtade järgi tuleb erandlikult kõne alla ka mõne muu osanike otsuse lugemine juhatuse ametiaja pikendamise otsuseks (näiteks majandusaasta aruande kinnitamise otsus), ei saa antud juhul selliseks tahteavalduseks pidada ainuosaniku B.B. i 03.09.
  7. a otsust BJR Maa ja Vara OÜ juriidilise aadressi muutmiseks ning põhikirja uue redaktsiooni kinnitamiseks, millega ühtlasi kohustati BJR Maa ja Vara OÜ juhatust esitama avalduse Tartu Maakohtu registriosakonnale äriregistri kande muutmiseks. Ükski 03.09.2007 ainuosaniku poolt tehtud otsustest ei ole oma olemuselt võrreldav äriühingu majandusaasta aruande kinnitamise otsusega, mille tegemisel otsustavad osanikud juhatuse otsese ülesande täitmisena valminud aruande sisulise ja vormilise vastuvõtmise. Samuti ei ole 03.09.
  8. a otsuses kaebajat äriühingu juhatuse liikmena mainitud. Juhatusele ülesande panemisest ei saa järeldada tahet nimetada isik juhatuse liikmeks uueks ametiajaks. Eluliselt on usutav, et otsuse vastuvõtmise ajal ei olnud kaebaja ega B.B. teadlik kaebaja ametiaja lõppemisest. Sellises olukorras saab kaudse tahteavaldusega juhatuse liikme ametiaja pikendamist järeldada üksnes erandkorras, kuna vastasel juhul jääks osanikud ilma tegelikust võimalusest otsustada, kas nad soovivad juhatuse liikme jätkamist uuel ametiajal. 2) Ka äriregistri pidaja tegevusel kaebajalt BJR Maa ja Vara OÜ kohta kandeavalduste vastuvõtmisel ja nende alusel äriregistri kannete tegemisel (tl 135 pöördel) ei ole kaebaja staatust legitimeerivat toimet. Äriregistri pidajal ei ole pädevust juhatuse liikme nimetamiseks või tema ametiaja pikendamiseks. Sellise otsuse tegemise ainupädevus on osaühingu osanikel või nõukogul. Juhatuse liikme ametiaja pikendamise tahteavalduse tähendust ei ole ka ainuosaniku otsusel osaühingu osa võõrandamiseks (tl 138). Kohtu hinnangul viitab osakapitali vähendamise tõttu väljamakse tegemine B.B. ile ja uue emiteeritava osa eest tasumise kohustuse jäämine kaebajale, et osaniku vahetusel sooviti teha selge vahe ettevõtte tegevusele varasema ja uue osaniku osalusel. Seetõttu ei saa ka kaebaja ainuosanikuks saamisest järeldada tahteavaldust tema enda juhatuse liikme ametiaja pikendamiseks tagasiulatuvalt alates 29.07.
  9. Kuna kaebaja ainuosanikuks saamisel langesid ühes isikus kokku äriühingu ainuosanik ja juhatuse liige, tuleb kaebaja juhatuse liikmeks olemist eeldada alates kaebaja ainuosanikuks saamisest 23.10.
  10. Vaidlusalusel perioodil kaebaja äriühingu juhatuse liikmeks olemist ei saa järeldada ka sellest, kui BJR Maa ja Vara OÜ tunnustas ja täitis mõne kohustuse, mis tulenes kaebaja poolt BJR Maa ja Vara OÜ nimel sõlmitud lepingust. Tulenevalt vaidlusalusel ajal kehtinud ÄS § 34 lg 2 ls-st 1 ja TsÜS §-st 34 ei sõltunud kolmandate isikutega sõlmitud tehingute kehtivus sellest, kas kaebaja oli tegelikult juhatuse liige, kui äriregistri kande kohaselt see nii oli ja kolmas isik ei teadnud, et kanne ei ole õige. 3) Maksuhalduril puudus alus kaebaja suhtes vastutusotsuse andmise kuueaastase tähtaja kohaldamiseks, kuivõrd kaebaja ei ole MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi rikkunud tahtlikult. Vastutusotsuses toodu ei ole piisav, et tuvastada MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustuse tahtlik 4 rikkumine. Kaebaja oli 09.11.
  11. a (tl 104) ja 10.08.
  12. a (tl 105) volikirjadega BJR Maa ja Vara OÜ tegevuse juhtimise ja igapäevase korraldamise vähemalt osaliselt üle andnud R.O. R.O. on ka tegelikult äriühingu tehingute korraldamisel tegutsenud, sõlmides kasvava metsa raieõiguse lepinguid (tl 108-11). Lisaks on olulises osas vastutusotsuses ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetena määratletud tehingud tehtud äriühingu ainuosaniku (B.B. ) nimele väljastatud krediitkaardiga (tl 116-123). Kuna maksuhaldur on kontrollinud BJR Maa ja Vara OÜ tegevust vaidlusalusel ajal maksuotsuse andmise menetluses ja hiljem ka vastutusotsuse andmise menetluses, siis pidi teave äriühingu tegevuse tegeliku korralduse kohta olema teada ka maksuhaldurile. Vastutusotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks tuvastanud, kas kaebajal oli tegelik kontroll R.O. e ja B.B. i tegevuse üle BJR Maa ja Vara OÜ tegevuse korraldamisel või vahendite kasutamisel. Kui kaebajal tegelik kontroll puudus, siis ei ole alust omistada kaebajale õigusvastase tagajärje, s.o maksukohustuse täitmata jätmise, soovi. 4) Isikuna, kellel oli piisav kogemus äriühingu juhtimiseks, võib kaebaja olla tegutsenud raskelt hooletult. Kuigi on selge, et kaebaja ei ole korraldanud BJR Maa ja Vara OÜ maksuarvestust nõuetekohaselt ega kontrollinud piisavalt äriühingu vahendite kasutamist, ei tingi see järeldust, et kaebaja taotles maksukohustuse täitmata jätmist. Hoolsusnõuete eiramisest ei saa veel järeldada tahtlust. Kaebaja ei ole alates
  13. aastast BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse liige ega osanik ning tal puudub juurdepääs BJR Maa ja Vara OÜ raamatupidamisdokumentidele. Samuti ei olnud kaebaja kaasatud BJR Maa ja Vara OÜ maksumenetlusse ega saanud osaleda tõendite uurimisel või esitada vastuväiteid. Kuna vastutusotsus kaebajal tahtluse olemasolu osas ei ole piisavalt põhjendatud, ei saa ka tõendamiskoormust lugeda kaebajale üle läinuks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  14. 18.12.2014 esitas vastustaja Tartu Ringkonnakohtule hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 162-165p, 183-184), milles taotleb Tartu Halduskohtu 18.11.
  15. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. 1) Kuigi äriregistrisse ei ole kantud juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsust, ei lõppenud juhatuse liikme volitused 29.07.2007, vaid kehtisid kuni tema juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseni 22.07.
  16. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusest nr 3-2-1-65-08 ei järeldu, et ainsaks otsuseks, millega osanikud juhatuse liikme tegevust tunnustavad, saab lugeda majandusaasta aruande kinnitamist. Sellele võivad viidata ka muud asjaolud. Vastustaja poolt kohtule esitatud tõenditest järeldub üheselt, et lisaks kaebaja jätkuvale käitumisele juhatuse liikmena tunnustas ka ainuomanik B.B. kaebajat juhatuse liikmena. Ainuosanik on andnud kaebajale äriühingu juhatuse pädevusse kuuluvaid ülesandeid ja aktsepteerinud tema esinemist juhatuse liikmena äriühingu nimel. Kaebaja aga täitis omalt poolt juhatuse liikme kohustusi ja kinnitas enda juhatuse liikme staatust, allkirjastades erinevaid dokumente juhatuse liikmena. Kaebaja volituste jätkumist toetas BJR Maa ja Vara OÜ põhikirjas tehtud muudatus, millega pikendati juhatuse liikme volitusi 3 aastalt 5 aastale. See, et B.B. ei nimetanud põhikirjas muudatust tehes uut juhatuse liiget, kinnitab vastustaja hinnangul, et ainuosanik aktsepteeris jätkuvalt kaebajat juhatuse liikmena. Kuigi põhikirja muudatus tehti hilinemisega, tuleb lähtuda sellest, et ainuomaniku tahe oli pikendada kaebaja juhatuse liikme volitusi ja tema jaoks kaebaja volitused ei katkenud. Asjaolust, et 03.09.
  17. a otsuses juhatusele pandud ülesande täitis just kaebaja, võib järeldada, et just temale B.B. vastava ülesande ka andis. Tulenevalt põhikirja muutmisest puudus ainuosanikul vajadus juhatuse liikme ametiaja pikendamiseks, kuivõrd pikenemine tulenes põhikirjast. 2) Kaebaja esitas BJR Maa ja Vara OÜ nimel maksudeklaratsioone, esinedes maksuhalduri ees BJR Maa ja Vara OÜ täievolilise juhatuse liikmena. Kaebaja kui äriühingu juhatuse liikme volituste kehtimist pärast 28.07.2007 kinnitab ka Pärnu notar Kaia Krügeri poolt 10.08.2007 koostatud ja tõestatud volikiri, mille kohaselt on kaebaja notari poole pöördudes kinnitanud, et tema volitused BJR Maa ja Vara OÜ seadusliku esindajana on kehtivad, neid ei ole muudetud 5 ega tühistatud. Seega on kaebaja väide volituste lõppemisest 28.07.2007 vastuolus tema poolt 10.08.2007 notarile antud kinnitusega. Halduskohus on hinnanud tõendeid ebaobjektiivselt ja ühekülgselt ega ole hinnanud neid kogumis, rikkudes sellega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 lõikeid 1 ja
  18. Kõik vastustaja poolt esitatud tõendid ja muud selgunud asjaolud viitavad nii eraldi kui kogumis hinnates selgelt sellele, et nii äriühingu ainuosanik B.B. kui ka juhatuse liige A.A. lähtusid sellest, et A.A. e kui juhatuse liikme volitused kehtisid ka pärast kolmeaastase tähtaja möödumist. 3) Kaebaja käitumist 19.05.
  19. a maksuotsusega nr 12.2-3/3147-13 määratud maksukohustuste tekitamises saab pidada üksnes ja ainult teadlikuks ja tahtlikuks tegevuseks. Kaebaja esitas küll BJR Maa ja Vara OÜ maksudeklaratsioone, kuid nendes kajastatud andmed ei vastanud äriühingu tegelikule maksukohustusele. Kaebajal oli kontrollitaval perioodil kogu aeg juurdepääs BJR Maa ja Vara OÜ pangakontodele, mistõttu pidi ta omama ülevaadet krediitkaardiga tehtud maksetest kui ka muudest väljaminekutest. Ei ole usutav, et ta ei olnud teadlik äriühingule kuuluvate sõiduautode võõrandamisest ega omanud ülevaadet äriühingu tegevusest. Isikute puhul, kellele BJR Maa ja Vara OÜ on väljamakseid teinud või kelle kulutusi katnud, on tegemist kaebaja enda, tema pereliikme või viimasega seotud isikutega. Seega oli kaebajal võimalik täita deklareerimiskohustust seadusele vastavalt ning on põhjendamatu asuda seisukohale, et kaebaja on jätnud ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed, käibe või erisoodustused deklareerimata hooletusest. Lisaks muudele rikkumistele jättis kaebaja BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse liikmena deklareerimata ka talle endale BJR Maa ja Vara OÜ-lt laekunud summad (palgaväljamaksed ja maksed pangakontolt selgitusega „Alt-Soova“). Selgelt põhjendamatu oleks väita, et kaebaja nendest väljamaksetest ei teadnud või jättis need deklareerimata hooletusest. Ainuüksi nimetatud asjaolust nähtub selgelt kaebaja tahtlus. 4) Väite, et BJR Maa ja Vara OÜ tegevust korraldas R.O. , esitas kaebaja alles kohtumenetluse käigus täiendavas seisukohas. Varasemalt, so vastutusmenetluses, vaidemenetluses ja halduskohtule esitatud kaebuses ta sellekohaseid väiteid ei esitanud. Samuti ei olnud kaebaja näol tegemist isikuga, kes ei oleks võimeline äriühingut juhtima ning kelle asemel kontrollis äriühingu tegevust R.O. . Seega ei saa üksnes väitega, et ta oli volitanud R.O. t BJR Maa ja Vara OÜ nimel tegutsema, ning paari R.O. e poolt sõlmitud lepinguga tõendada, et äriühing oleks olnudki R.O. e kontrolli all. Vastutusotsus on piisavalt põhjendatud ja õiguspärane ning tõendamiskoormus on üle läinud kaebajale. 5) Maksuhaldur ei pidanud asuma tõendama, kas kaebajal oli tegelik kontroll R.O. e ja B.B. i tegevuse üle. Maksu- ja Tolliamet peab vastutusotsuses põhjendama, miks ta peab võimalikuks kohustada vastutusotsuse adressaati maksuvõlga tasuma, mitte asuma otsima põhjendusi sellele, kas tal oli kontroll kolmandate isikute üle. Väidet, et vastutusotsuse adressaat ei omanud tegelikku kontrolli äriühingu üle ning et ta ei ole vastutav võla tekkimise eest, peaks põhistama kaebaja. Veenev ei ole kaebaja väide, et tema poeg R.O. kasutas teda ära. Vastustaja hinnangul annab lähedane sugulussuhe hoopis kaebajale võimaluse asjaoludega vassimiseks.
  20. Kaebaja leiab kohtule esitatud seisukohas (tl 177-178p), et halduskohtu otsuse tühistamiseks puudub põhjus. 1) Halduskohus on õigesti tuginenud Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-65-08, millest tulenevalt on lisaks endise juhatuse liikme poolsele jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema ametiaega tagasiulatuvalt. Erandlikult tuleb kõne alla ka mõne muu osanike otsuse lugemine juhatuse ametiaja pikendamise otsuseks, kui sellega on sisuliselt tunnustatud isikut juhatuse liikmena, kui see otsus vastab formaalselt juhatuse liikme nimetamise otsuse nõuetele (mh seaduses ja põhikirjas ettenähtud kvooruminõuete osas). Osanikel peab olema reaalne võimalus juhatuse liikme ametiaja möödumisel otsustada, kas nad soovivad tema juhatuse liikmena jätkamist. Üheks selliseks otsuseks võib olla osaühingu juhatuse koostatud ja osanikele esitatud majandusaasta aruande kinnitamine. Antud juhul ei ole 6 kaebaja puhul äriühingu osanikud majandusaasta aruandeid kinnitanud. Halduskohus on kohtule esitatud tõendeid põhjalikult käsitlenud ega näinud neis sellist erandlikku tahteavaldust, mis oleks näiteks võrdsustatav majandusaasta aruande kinnitamisega. Iga võimalik osanike otsustus ei saa olla erandlik ja anda võimalust rääkida juhatuse liikme volituste pikendamisest. 2) Kaebaja ei teinud äriühingu juhatajana tehinguid, millest oleks tekkinud täiendavaid maksustamisi. Äriühingu maksukontrolli ja hilisema maksuotsusega määrati täiendavad maksud, kuid tegemist oli pigem raamatupidamislike minetustega ja äriühing ei ole teinud näiteks fiktiivseid tehinguid ega sooritanud käibemaksupettusi. Kaebaja ei tegelenud äriühingu tegeliku juhtimisega. MTA oli läbi äriühingu maksukontrolli teadlik, et tehinguid selles ühingus tegi kaebaja poeg, kes on andnud sellekohaseid ütlusi ka äriühingu maksukontrolli raames. 3) Vastutusotsus on 19.06.2013 kaebaja suhtes tehtud kiirustades, andmata reaalset võimalust tema ärakuulamiseks, kuna seadusemuudatuse tõttu (alates juulist 2013) lühendati vastutusotsuse tegemise tähtaega kuuelt aastalt viiele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  21. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kaebajal vaidlusalustel maksustamisperioodidel juhatuse liikmete volituste olemasolu küsimust (I) ning võtab seejärel seisukoha selles, kas vastustaja oli vastutusotsuse tegemisel õigustatud lähtuma kuueaastasest aegumistähtajast (II). Viimasena esitab kohus lõppjäreldused ning jaotab menetluskulud (III). I
  22. Vastavalt MKS § 8 lg-le 1 on juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevate kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise. MKS § 40 lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, vastutusotsuse. Riigikohus on selgitanud, et MKS § 8 lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1 tulenevalt on vastutuskohustuse eeldused järgmised: a) juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi (süü küsimus); b) rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; c) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg (põhjusliku seose küsimus); d) ei esine vastutusotsuse tegemist välistavaid asjaolusid. Viimaste hulka kuulub ka maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaeg (vt RKHKo 19.12.2013, nr 3-3-1-37-13, p 12; RKHKo 31.10.2005, nr 3-3-1-41-05, p 12).
  23. Käesolevas asjas vaidlustatud 19.06.
  24. a vastutusotsusega kohustas MTA kaebajat tasuma MTA 19.05.
  25. a maksuotsusega nr 12.2-3/9705-19 BJR Maa ja Vara OÜ-le maksustamisperioodide
  26. aasta juuli kuni oktoober eest määratud maksuvõlga summas 55 629,65 eurot. Apellatsioonimenetluses on poolte vahel vaidlus selles, kas kaebaja oli vaidlusalusel perioodil BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse liige ning kas sellest tulenevalt oli tema puhul tegemist isikuga, kelle suhtes oli maksuhaldur õigustatud tegema vastutusotsust. Halduskohus on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et kaebaja on vastutusotsuses ebaõigesti kvalifitseeritud erisubjektiks MKS § 8 lg 1 ja MKS § 40 lg 1 tähenduses, kuna enamuse vastutusotsusega hõlmatud neljakuulisest maksustamisperioodist ei olnud kaebaja BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse liikmeks ehk äriühingu seaduslikuks esindajaks TsÜS § 34 7 tähenduses. Halduskohtu hinnangul on kaebaja juhatuse liikme volitused, mis talle anti äriühingu asutamisotsusega 29.07.2004, lõppenud kolme aasta möödudes, so 29.07.2007, ning neid ei ole pikendatud. Kaebaja juhatuse liikme volitused taastusid halduskohtu hinnangul kaebaja ainuosanikuks saamisel 23.10.
  28. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu otsuses esitatud käsitlusega kaebaja juhatuse liikme volituste kehtivuse kohta. Äriühingu asutamisotsuse tegemise ajal, so 29.07.2004 kehtinud ÄS § 184 lg 2 kohaselt valitakse juhatuse liige kolmeks aastaks, kui põhikirjas ei ole ette nähtud lühemat tähtaega. Antud juhul ei olnud BJR Maa ja Vara OÜ põhikirjas (tl 89-90p) nähtud ette lühemat tähtaega. Nii halduskohtu kui menetlusosaliste poolt käesolevas asjas viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08 on Riigikohus selgitanud järgmist: „Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõttes. See suhe saab olla üksnes tähtajaline, st tähtaja möödudes see lõpeb.“ Veel selgitas Riigikohus selles asjas, et seadus ei näe ette selle suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes, st juhatuse liikme ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui osaühing kokkuleppel temaga isiku ametiaega pikendab. Ametiaja pikendamiseks on ÄS § 184 lg-te 1 ja 2 kohaselt vajalik osaühingu osanike otsus ametiaja pikendamise kohta ja juhatuse liikme nõusolek sellega. Juhatuse liikme ametiaega ei saa lugeda pikenenuks ainuüksi seetõttu, et isik jätkab tegutsemist juhatuse liikmena. Sellest võib järeldada üldjuhul üksnes juhatuse liikme tahet jätkata juhatuse liikmena. Vaikimist või tegevusetust ei loeta TsÜS § 68 lg 4 kohaselt üldjuhul tahteavalduseks. Tsiviilkolleegium osutab sellele, et osanike otsuste vastuvõtmiseks, sh juhatuse liikme nimetamise ja tema ametiaja pikendamise otsuse vastuvõtmiseks, on seaduses sätestatud formaliseeritud kord (esmajoones ÄS §-d 168-177). Kuigi juhatuse liikme ametiaja võib lugeda pikenenuks ka mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates TsÜS § 68 lg 3 alusel (või ka VÕS § 1 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel nende koostoimes) kaudsete tahteavaldustega, on selleks lisaks (endise) juhatuse liikme poolsele jätkamisele viitavale käitumisele vajalik ka osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema ametiaega tagasiulatuvalt. Selline otsus peab vastama seadusest ja põhikirjast juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsusele tulenevatele kvooruminõuetele ning erandlikult tuleb kõne alla ka mõne muu osanike otsuse lugemine juhatuse ametiaja pikendamise otsuseks, kui sellega on sisuliselt tunnustatud isikut juhatuse liikmena, kui see otsus vastab formaalselt juhatuse liikme nimetamise otsuse nõuetele (mh seaduses ja põhikirjas ettenähtud kvooruminõuete osas). Riigikohtu hinnangul on oluline, et osanikel peab olema reaalne võimalus juhatuse liikme ametiaja möödumisel otsustada, kas nad soovivad tema juhatuse liikmena jätkamist. Ühe sellise osanike otsuse näitena, millega on võimalik heaks kiita isiku tegutsemist juhatuse liikmena, toob tsiviilkolleegium osaühingu juhatuse koostatud ja osanikele esitatud majandusaasta aruande kinnitamise (vt RKTKo 08.10.2008, nr 3-2-1-65-08, p 33-34; RKTKo 25.02.2009, nr 3-2-1-152-08, p 12). Eeltoodust tuleneb, et juhatuse liikme volituste pikenemiseks peab olema täidetud kaks eeldust: 1) isiku jätkamist juhatuse liikmena kinnitavad mõlemapoolsed tahteavaldused ning käitumine, ja 2) osanikud/osanik on isiku tegutsemise juhatuse liikmena selgesõnaliselt heaks kiitnud.
  29. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja, olenemata 29.07.2007 kolme aasta möödumisest tema juhatuse liikmeks nimetamisest, tegutsenud edasi BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse liikmena, esitades osaühingu nimel 22.08.2007 ja 09.09.2007 äriregistrile avaldusi (tl 134-134p, 135p), volitades 10.08.2007 notariaalse üldvolikirja (tl 105-106) alusel R.O. t teostama äriühingu nimel kõiki tehinguid ja õigustoiminguid, ning esitades äriühingu nimel maksudeklaratsioone. Seega puudub kahtlus, et kaebaja on ennast jätkuvalt pidanud BJR Maa 8 ja Vara OÜ juhatuse liikmeks ning tema tegevusest saab järeldada tema volituste konkludentset pikenemist ka pärast kolmeaastase juhatuse liikmeks olemise tähtaja möödumist.
  30. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas tuvastatav ka kaebaja juhatuse liikme volituste pikenemist heaks kiitev osaniku otsus. 03.09.
  31. a otsusega on B.B. kui äriühingu ainuosanik kinnitanud ühingu põhikirja uue redaktsiooni ja teinud BJR Maa ja Vara OÜ juhatusele ülesandeks esitada avaldus äriregistri kande muutmiseks. Kuigi haldusasja toimikusse liidetud äriregistrile 09.09.2007 esitatud avaldusest (tl 135p) ei nähtu selgelt, et selle esitajaks oli kaebaja, ei ole kaebaja sellele vastustaja väitele vastu vaielnud, mistõttu puudub kohtul alus kahelda, et B.B. i poolt 03.09.
  32. a otsusega juhatusele pandud ülesande täitis just kaebaja. Eelnimetatud avaldusele lisatud BJR Maa ja Vara OÜ põhikirja uuest redaktsioonist (tl 136-137p) nähtuvalt oli selles muudetud muu hulgas põhikirja punkti 5.2, mille kohaselt valitakse osaühingu juhatus viieks aastaks (algselt kehtinud põhikirja (tl 89-90p) kohaselt valiti juhatus kolmeks aastaks). Seega oli ainuosaniku 03.09.
  33. a otsuse näol muu hulgas tegemist põhikirja muutmise otsusega ÄS § 168 lg 1 p 1 ja ÄS § 175 tähenduses. Olukorras, kus osaühingul on ainult üks osanik ning ta on oma otsusega põhikirja muutnud selliselt, et algselt kolmeaastane juhatuse liikme volituste kehtivuse aeg pikeneb viiele aastale ning samas ei olnud tehtud ühtegi teist otsust uue juhatuse liikme määramise kohta, saab ringkonnakohtu hinnangul sellest osaniku otsusest eeldada osaniku tahet seni juhatuse liikmeks olnud isiku volituste pikenemiseks.
  34. Tulenevalt ÄS § 173 lg-st 6 võib juhul, kui osaühingul on üks osanik, otsuseid vastu võtta, järgimata ÄS §-s 170, § 171 lg-tes 4–6, §-s 172 ning § 173 lg-tes 1–41 sätestatut. ÄS § 173 lg 6 kolmas ja neljas lause sätestavad, et kui osanike otsus on aluseks juhatuse liikme valimisele, peab ühe osaniku allkiri olema notariaalselt kinnitatud, ning allkirja notariaalset kinnitamist asendab otsuse digitaalallkirjastamine eelmises lauses nimetatud isiku poolt. ÄS § 173 lg-st 42 tulenevalt ei ole allkirja notariaalne kinnitamine ega digitaalallkirjastamine nõutav juhul, kui tegemist on üksnes juhatuse liikme ametiaja pikendamisega, mitte uue juhatuse liikme valimisega (vt ka K. Saare, U. Volens, A. Vutt, M. Vutt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Juura, 2015, lk 198). Kuivõrd juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsustamiseks piisas seega ainuosaniku poolt allkirjastatud otsusest, vastas ainuosaniku 03.09.
  35. a otsus ka formaalselt juhatuse liikme nimetamise otsusele esitatavale nõuetele. Nii nagu Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-65-08 majandusaasta aruande puhul leidnud, et kiites otsusega heaks majandusaasta aruande, tunnustavad osanikud eeldatavasti ka selle juhatuse liikmena koostanud ja osanikele kinnitamiseks esitanud isikute ametiseisundit, on ka antud juhul B.B. äriühingu ainuosanikuna, otsustades põhikirjas juhatuse liikme volituste kehtivusasja pikendamise, nimetamata seejuures teist juhatuse liiget, kiitnud heaks seni juhatuse liikmeks olnud isiku, so kaebaja ametiseisundi ning nõustunud tema jätkamisega juhatuse liikmena. Kaebaja juhatuse liikme volituste pikenemise tagantjärele heakskiitmist ei muutnud antud juhul võimatuks ka asjaolu, et põhikirja muutmise otsuse vastuvõtmise ajaks olid kaebaja juhatuse liikme volitused juba lõppenud. Nii vastavat probleemi käsitlevas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikas kui erialakirjanduses on aktsepteeritud juhatuse liikme ametiaja pikendamise heakskiitmise võimalikkust pärast tema ametiaja lõppemist (vt K. Saare, U. Volens, A. Vutt, M. Vutt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Juura, 2015, lk 129). Seega ei saa ka antud juhul BJR Maa ja Vara OÜ põhikirja punkti 5.2 muutmise kohta tehtud otsus, millest sai järeldada ainuosaniku heakskiitu kaebaja juhatuse liikmena jätkamisele, olla tehtud hilinenult.
  36. Eeltoodust tulenevalt saab kaebaja volitusi BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse liikmena pidada pikenenuks konkludentselt ehk nii kaebaja enda kui ainuosaniku poolt väljendatud tahtest tulenevalt. Seetõttu tuleb pidada kaebaja juhatuse liikme volitusi kehtivateks kõigi kaebaja suhtes 19.06.2013 tehtud vastutusotsuses käsitletud maksustamisperioodide (
  37. a juuli kuni 9 oktoober) kestel ning kaebaja näol oli tegemist isikuga, kelle suhtes oli maksuhaldur õigustatud tegema BJR Maa ja Vara OÜ maksuvõlgnevuse tasumiseks kohustamiseks vastutusotsust. II
  38. MKS § 96 lg 5 lauses 1 sätestatu kohaselt võib teha maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kuni 30.06.

§ 98

lg 1 redaktsiooni järgi oli maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat ning tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral kuus aastat. Samal ajal kehtinud MKS § 98 lg 1 teise lause kohaselt algab aegumistähtaeg selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Käesolevas asjas vaidlustatud 19.06.

  1. a vastutusotsuses on maksuhaldur seisukohal, et kaebaja käitumist 19.05.
  2. a maksuotsusega nr 12.-3/3147-13 maksustamisperioodide juuli kuni oktoober 2007 eest määratud maksukohustuste tekitamises saab pidada üksnes ja ainult kaebaja teadlikuks tahtlikuks tegevuseks. Ka vastutusotsus on tehtud enam kui kolm aastat pärast MKS § 98 lg 1 teises lauses nimetatud maksudeklaratsioonide esitamise tähtpäevi. Seega juhul, kui kaebaja poolt perioodil juuli kuni oktoober 2007 talle vastutusotsuses ette heidetud kohustuste rikkumist ei saa siiski pidada tahtlikuks kohustuste rikkumiseks, on 19.06.
  3. a vastutusotsus tehtud aegumistähtaega ületades ning kuulub seetõttu tühistamisele. Maksuhalduri hinnangul viitab otsus jätta maksustatavad tehingud BJR Maa ja Vara OÜ maksudeklaratsioonides kajastamata kaebaja teadlikule ja tahtlikule kavatsusele vältida äriühingul maksukohustuste tekkimist ning seeläbi maksukohustuste tasumist. Kaebaja sellega ei nõustu ning leiab, et kuivõrd ta ei olnud äriühingu tegelikuks juhiks, ei saa ta ka vastutada vaidlusalusel perioodil maksukohustuse tekkimise eest. Halduskohus nõustus vaidlustatud otsuses kaebaja seisukohaga ning leidis, et kaebaja ei ole MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi tahtlikult rikkunud.
  4. Kuni 30.06.2013 kehtinud maksukorralduse seaduse redaktsioon ei täpsustanud, millest tuleb maksuhalduril vastutusotsuse adressaadi tegevuses süü tuvastamisel lähtuda. Riigikohtu halduskolleegiumi poolt väljendatud seisukohtadest tulenevalt oli sel ajal võimalik seadusliku esindaja vastutuse puhul lähtuda VÕS §-st 104 (RKHKo 12.12.2012, nr 3-3-1-23-12, p 14). Ka 01.07.2013 jõustunud MKS § 40 lg-s 4 nähakse ette, et tahtluse, raske hooletuse ja hooletuse tuvastamisel lähtutakse VÕS § 104 lg-tes 3–5 sätestatust. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega on tahtlus eeskätt seotud subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine. MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, ning see tahtlus eeldab ka seadusliku esindaja soovi eelnimetatud kohustusi rikkuda (RKHKo 12.06.2013, nr 3-3-1-17-13, p 14; RKHKo 19.11.2014, nr 3-3-1-43-14, p 16). Lisaks on Riigikohus selgitanud, et vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel saab lähtuda tõendite kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist (vt RKHKo 19.11.2014, nr 3-3-1-43-14, p 18; RKHKo 12.12.2012, nr 3-3-1-23-12, p 20), ning rõhutanud, et maksuhalduril lasub kohustus hinnata maksusumma määramise kuueaastase aegumistähtaja kohaldamiseks maksukohustuslase tahtlust iga tehingu osas eraldi (RKHKo 09.01.2013, nr 3-3-1-38-12, p 13; RKHKo 19.11.2014, nr 3-3-1-43-14, p 12).
  5. 19.06.2013 koostatud vastutusotsuses on maksuhaldur kaebajale ette heitnud, et ta on rikkunud MKS § 8 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme kohustusi sellega, et ei täitnud maksukohustuste deklareerimiskohustust, tegi endale deklareerimata väljamakseid, tasus oma poja R.O. e isiklikke arveid ning on teinud suures ulatuses ettevõtlusega mitte seotud väljamakseid. Kaebaja poolt kohtule esitatud väidete kohaselt puudus tal aga vastutusotsuses käsitletud perioodil äriühingus toimuva üle täielik kontroll, ning ta esitas kohtule tõendid selle 10 kohta, et äriühingu tegevuse juhtimise ja igapäevase korraldamisega tegeles suures osas R.O. (volikirjad tl 103-106) ja vastutusotsuses erisoodustustena käsitletud tehinguid on sooritanud B.B. kui R.O. ega seotud isik. Vastutusotsuses kaebaja tegevusele hinnangut andes on maksuhaldur üldistatult leidnud, et kaebaja tegevust maksustatavate tehingute maksudeklaratsioonides kajastamata jätmisel saab pidada üksnes teadlikuks ja tahtlikuks tegevuseks. BJR Maa ja Vara OÜ suhtes koostatud maksuotsusest (tl 59-67, maksuotsuse lk 12 esimene lõik) nähtub, et R.O. e volitamiseks 10.08.2007 vormistatud notariaalne volikiri oli maksuhaldurile esitatud juba maksuhalduri poolt läbi viidud maksude deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli käigus. Seega pidi BJR Maa ja Vara OÜ tegevuse selline korraldus olema maksuhaldurile teada nii maksuotsuse kui ka kaebaja suhtes vastutusotsuse tegemise ajal. Hoolimata eeltoodust, ei pidanud maksuhaldur vajalikuks nimetatud asjaolule vastutusotsuses eraldi tähelepanu pöörata ega kaebaja teadlikkust ja tahtlust erinevate tehingute ja väljamaksete maksudeklaratsioonides kajastamata jätmise osas lähemalt hinnata.
  6. Ringkonnakohus nendib, et olukorras, kus äriühingus on tehtud omavahelised kokkulepped tööülesannete jaotuse kohta, ei saa juhatuse liikmelt võtta MKS § 8 lg-s 1 sätestatud maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmise tagamise kohustust, vaid selliste kohustuste (nt äriühingu raamatupidamise korraldamine, maksudeklaratsioonide esitamine) puhul on oluline, et kõik kohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud. Juhatuse liikmel on kohustus organiseerida äriühingu töö selliselt, et ettevõtja tegevus vastaks õigusaktides sätestatud nõuetele. Siiski ei saa mööda minna eelnevalt välja toodud (p 20) Riigikohtu suunistest juhatuse liikme tahtluse väljaselgitamisel. Nimelt omab olulist tähtsust isiku tegevuses tahtluse tuvastamisel tema teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja õigusvastase tagajärje soovimine, ning see teadlikkus peab eksisteerima iga isikule etteheidetava rikkumise osas. Kuigi kaebaja poolt volitatud R.O. e näol oli tegemist kaebaja pojaga ning vastutusotsuses erisoodustustena kvalifitseeritud tehingud tegi R.O. e endine elukaaslane, ei saa asja materjalide pinnalt automaatselt järeldada, et kaebaja oli vaidlusaluse nelja kuu pikkuse perioodi kestel kursis kõigi nende isikute poolt sooritatud tehingutega. Juhatuse liige ei saa küll pelgalt teadmatusega vabaneda talle kui juhatuse liikmele pandud kohustusest tagada maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmine ning sellega kaasnevast vastutusest, kuid selleks, et tuvastada juhatuse liikme tegevuses tahtlus, ei piisa üksnes juhatuse liikme kohustuste rikkumise faktist. Sellises situatsioonis tahtluse tuvastamiseks peaks tõendite kogumi pinnalt olema eluliselt usutav, et juhatuse liige on olnud teadlik tema tegevuse tulemusel õigusvastase tagajärje saabumisest. Kuna kohtule esitatud tõenditest ning ka äriühingu suhtes tehtud maksuotsuses käsitletud asjaoludest nähtuvalt pidi maksuhalduril tekkima kahtlus, kas kaebaja oli kõigist vastutusotsuses käsitletud tehingutest teadlik, tulnuks kaebaja tegevuses tahtluse tuvastamiseks täiendavalt osutada ka tõenditele, mis kõrvaldaksid eelnimetatud kahtluse ning kinnitaksid seda, et kaebaja nendest tehingutest teadis ja tema tegevuses deklareerimiskohustuse rikkumisel esines tingimata tahtlus, mitte leebem süü vorm raske hooletus.
  7. Kuigi eeltoodut arvestades ei saa vastutusotsuses esitatud põhjenduste pinnalt pidada kaebaja tahtlust tuvastatuks kõigi vastutusotsuses käsitletud tehingute ja väljamaksete deklareerimata jätmisel, on eluliselt siiski usutav, et kaebaja pidi olema teadlik õigusvastase tagajärje saabumisest olukorras, kus ta jättis deklareerimata tema enda pangakontole äriühingu pangakontolt laekunud summad. Vastutusotsusest nähtuvalt on sellisteks tehinguteks kaebajale 05.07.2007 BJR Maa ja Vara OÜ-lt laekunud summa 5000 krooni selgitusega „kokkuleppel“ ja 07.09.2007 BJR Maa ja Vara OÜ-lt laekunud summa 5000 krooni selgitusega „juuli, augusti eest töötasu“ (vastutusotsuse p 4.3.1), mille maksuhaldur on maksustanud töötasuna, ning kaebajale BJR Maa ja Vara OÜ pangakontolt 20.09.2007 tasutud 100 000 krooni selgitusega „Alt-Soova“ vahendus, mida maksuhaldur käsitles ettevõtlusega mitteseotud kuluna. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et eluliselt ei ole usutav, et isik ei ole teadlik tema enda 11 pangakontole laekunud summade deklareerimata jätmisest. Kuivõrd kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis annaks alust arvata, et talle endale laekunud summade deklareerimata jätmine oleks olnud tingitud mõnest temast sõltumatust asjaolust, saab ringkonnakohtu hinnangul tulenevalt elulise usutavuse põhimõttest nende väljamaksete deklareerimata jätmisel kaebaja tahtlust jaatada. Seega on vastutusotsus osas, millega pandi kaebajale maksukohustus talle endale tehtud väljamaksete deklareerimata jätmisest tulenevalt, tehtud kuni 30.06.

§ 98lg-s 1 sätestatud kuueaastase aegumistähtaja jooksul.

24. Alusetud on kaebaja väited selle kohta, et vastutusotsus oli tehtud hilinenult, kuivõrd see toimetati kaebajale kätte alates 01.07.

§ 98

lg 1 redaktsiooni kehtivuse ajal ning pärast viie aasta möödumist maksukohustuste rikkumisest. Vastavalt MKS § 96 lg-le 5 võib teha maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja (§ 98) jooksul, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Tulenevalt MKS § 98 lg 4 teisest lausest on maksuotsus tehtud aegumistähtaja jooksul, kui see on postiteenuse osutajale üle antud enne aegumistähtaja möödumist. Kuivõrd MKS § 96 lg-s 5 on viidatud MKS §-le 98 kui aegumistähtaega tervikuna käsitlevale sättele, ei ole alust kahelda, et MKS § 98 lg 4 teises lauses sätestatu kohaldub ka vastutusotsusele. Asja materjalidega on tõendatud, et vastutusotsus on postiteenuse osutajale üle antud 20.06.2013 (tl 47) ehk enne vastutusotsuses käsitletud maksukohustustele vastavate maksudeklaratsioonide esitamise tähtpäevadest kuue aasta möödumist. Kuigi kaebaja on kaebuses viidanud, et MKS § 98 lg 4 osas, milles seda kohaldatakse vastutusotsusele, võib olla põhiseadusega vastuolus, on ta samas ka märkinud, et esitab täpsema taotluse sätte põhiseadusega mittevastavaks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks edasise menetluse käigus. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja seda teinud. Arvestades seda, et kaebaja ei ole kaebuses sätte põhiseadusega vastuolus olemise kohta ühtegi sisuliselt põhjendavat väidet esitanud ega lubatud täiendavat taotlust kohtule esitanud, ning asjaolu, et kaebajat esindab vandeadvokaat, ei pea ringkonnakohus vajalikuks selle taotluse osas seisukohta võtta ega heita selles osas seisukoha võtmata jätmist ette halduskohtule.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine kaebajale 05.07.2007, 07.09.2007, 20.09.2007 tehtud väljamaksete osas vastutusotsuse tegemisel muid vastutusotsuse tegemist välistavaid asjaolusid. Alusetud on kaebaja väited talle ärakuulamisõiguse tagamata jätmisest. Haldusasja toimikust nähtuvalt koostas MTA 31.05.2013 teatise nr 13-7/208-10 (tl 49p) kaebajale kui BJR Maa ja Vara OÜ endisele juhatuse liikmele vastutusotsuse projekti koostamise kohta, paludes esitada kaebajal omapoolsed vastuväited vastutusotsuse projektile hiljemalt 17.06.
  2. Kaebaja esindaja kinnitas 31.05.2013 vastutusotsuse projekti kättesaamist (tl 50) ning edastas 06.06.2013 MTA-le taotluse vastutusotsuse projektile vastuväidete esitamise tähtaja pikendamiseks (tl 51). MTA ei pidanud 10.06.
  3. a otsuses (tl 51p-52) kaebaja esindaja esitatud tähtaja pikendamise taotlust põhjendatuks ning jättis selle rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad alused nimetatud taotluse põhjendatuse osas teistsugusele seisukohale asumiseks. Eeltoodust nähtub, et kaebajale oli antud võimalus vastutusotsuse projekti osas vastuväidete esitamiseks, kuid kaebaja seda võimalust ei kasutanud. III
  4. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab HKMS § 200 p 3 alusel Tartu Halduskohtu 18.11.
  5. a otsuse osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse Maksu- ja Tolliameti 19.06.
  6. a vastutusotsuse nr 13 7/208-14 tühistamiseks osas, milles see näeb ette kaebaja vastutuse seoses äriühingu pangaarvelt kaebajale 05.07.2007, 07.09.2007 ja 20.09.2007 tehtud väljamaksetega. 12 Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab samas osas kaebuse rahuldamata ja Maksu- ja Tolliameti 19.06.
  7. a vastutusotsuse nr 13-7/208-14 jõusse.
  8. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Vastavalt HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 750 eurot. Ringkonnakohus on käesolevas asjas teinud uue otsuse, millega jättis kaebaja suhtes tehtud vastutusotsuse tühistamata osas, millega määrati kaebajale tasumiseks kaebaja töötasult kinnipeetud tulumaks summas 2820 krooni ja sotsiaalmaks 4230 krooni ning kaebajale tehtud ettevõtlusega mitteseotud ülekandelt summas 100 000 krooni tasumisele kuuluv tulumaks summas 28 205 krooni (22/78*100 000), ehk jõusse jääb vastutusotsus osas, millega kohustati kaebajat tasuma äriühingu 55 629,65 euro suurusest maksuvõlgnevusest 35 255 krooni (2820+4230+28205) ehk 2253,21 eurot. Seega on lõpptulemusena kaebaja kaebus jäänud rahuldamata 4,05 % ja rahuldatud 95,95 % ulatuses. Eeltoodut arvestades tuleb vastustajalt välja mõista 95,95 % kaebaja poolt kaebuse esitamisel tasutud 750 euro suurusest riigilõivust ehk 719,63 eurot. Ülejäänud osas jäävad halduskohtus kantud menetluskulud kaebaja enda kanda.
  9. Kuigi ringkonnakohus andis 17.11.
  10. a määrusega menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks ja kaebaja esindaja on kinnitanud selle määruse kättesaamist 20.11.2015, ei ole kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude väljamõistmise taotlust kohtule esitanud. Ka vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 13 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.