Obsah (8)

§ 172§ 442§ 463§ 477§ 696§ 428§ 617§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 18.02.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-2703 Tsiviilasi KJ ja M

§ 172lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Vastus määruskaebusele

1. Avaldajad vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta maakohtu määruse muutmata. Menetluse edasine käik
2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 27.11.2015 määrus tuleb tühistada ning tsiviilasi tuleb saata uueks lahendamiseks tagasi samale maakohtule. Määruskaebus kuulub rahuldamisele. 37.

§ 442

lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita.

§ 463

lõike 2 järgi kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Kolleegium leiab, et maakohtu määruse resolutsioon ei vasta

§ 442lg 5 nõuetele, kuna see ei ole selge ja täidetav.

Maakohtu määruse resolutsiooni punktid 2, 4 ja 6 jäävad ebaselgeks, kuna maakohus on viidanud kohtumääruse lisaks olevatele plaanidele (vaid osaliselt on viide plaani asukohale pabertoimikus), kuid viidatud plaane ei ole maakohus lisanud määruse juurde ei käesoleva tsiviilasja pabertoimikusse ega Kohtute Infosüsteemi. Kuivõrd menetluse jooksul on esitatud erinevaid plaane, siis ei ole selge, millistele plaanidele maakohus lahendis tugines. Eeltoodu tõttu ei vasta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktid 2, 4 ja 6

§ 442lg 5 nõuetele.

1. Põhjendatud on ka puudutatud isikute märkus ebatäpsusele seoses kinnistusraamatu andmete märkimisega, kuivõrd alates 1.01.2015 on kinnistusraamatuseaduse § 2 kohaselt kinnistusraamatu pidajaks Tartu Maakohtu kinnistusosakond ja puudub kinnistusjaoskondadeks jagunemine.
2. Puudutatud isikud on õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et kohtul on kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisel lai diskretsiooniõigus, lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestades mh kõigi kaasomanike ühiste huvide, kaasomandi mõtteliste osade suuruse, senise kasutuskorra, pooltevaheliste suhete jm oluliste asjaoludega. Seejuures ei ole kohus seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel taotletud kasutusviisidega (vt Riigikohtu 17.04.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1208, p 13; 08.02.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42; 16.04.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-03, p 14). Kohus saab võtta arvesse ka puudutatud isikute ettepanekuid kasutuskorra osas (Riigikohtu 8.05.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4510 13, p 12 teine lõik). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-121-05 märkinud, et kaasomandi mõtteliste osade suurus ei ole kasutuskorra määramisel ainumääravaks asjaoluks. Poolte kokkulepe või erinevad asjaolud võivad õigustada sellest kõrvalekaldumist.
3. Maakohus ei ole lahendit tehes eelnimetatud põhimõtetega arvestanud ega lähtunud kasutuskorra kindlaksmääramisel ja selle sõnastamisel kohtule seaduse järgi kuuluvast diskretsiooniõigusest. Maakohus lähtus nii elamu kui maatüki kasutuskorra määramisel vaid kaasomandi suurusest. Ringkonnakohus leiab, et kui üldjuhul teostatakse kasutamist vastavalt mõttelise osa suurusele kaasomandist, siis kaasomandis oleva asja kasutuskord ei pea alati siiski vastama täpselt omandi kuuluvuse suhtarvule, kuid peab lähtuma võimalikult õiglasest lahendusest.
4. Vaidlust ei ole selles, kes millist pinda on kasutanud ja edaspidi kasutada soovib, vaid küsimus on selles, millised pinnad tuleb hõlmata kaasomandi suurusele vastava osa arvestamisel kasutuskorra kokkuleppe sõlmimisel. Seega kui käesolevas vaidluses on olulise tähtsusega välja selgitada kaasomanike kasutuses oleva elamu pind, on ebapiisavad maakohtu põhjendused elamu kogu pinna arvestamisel, jättes välja keldri ja pööningu vaid seetõttu, et pooled ei ole seda otseselt taotlenud. Samuti ei ole poolte ühiskasutuses 48,4 m
5. suurune rõdu ja arvestada tuleks, et see on avaldajate ainukasutuses, kuni ei ole kokku lepitud teisiti (näiteks jätta see ühiskasutusse).

§ 477

lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 23.02.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10). Kohtule esitatud varasemast kasutuskorrast ja selle lisadest nähtuvalt oli elamu pööningu ja keldri kasutus kindlaks määratud. Kas seejuures ainukasutusse määratud pindasid kasutatakse, ei ole niivõrd määrav kui põhimõte, et selline võimalus on kasutuskorra alusel antud. Vastuseks puudutatud isikute väitele, et pööningu arvestamine ei ole põhjendatud, kuivõrd see ei ole kasutuses, leiab kolleegium, et arvestades pööningu kasutamise potentsiaali, on sellisel juhul kaasomanikel võimalus siiski kokku leppida, kas pööningukorrus jääb kuni selle väljaehitamiseni kaasomanike ühiskasutusse või mõne kaasomaniku ainukasutusse. Arvestades menetlusosaliste erimeelsusi, on mõistlik kasutuskorra kokkuleppes määratleda kogu elamu kasutuses olevate pindade, sh kõikide elu-, olme- ja mitteeluruumide, keldri, pööningu ning rõdu kasutus.

1. Iseenesest on õige see, et üldjuhul, kui ühe isiku ainukasutusse jääb suurem osa kaasomandi esemest kui tema kaasomandi osa, tuleb tal maksta selle eest teisele hüvitist. Riigikohus on leidnud, et AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kasutuseeliseks on ka see, kui kaasomanik kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda (Riigikohtu 20.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Siiski võib kohus jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja eelnimetatud hüvitisnõude rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (Riigikohtu 20.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p-d 13-14; 16.02.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13). Määrusest ei nähtu, et maakohus oleks kaalunud kasutuseelise hüvitamise nõude põhjendatust. Kasutuskorra kindalaksmääramisel tuleb võimalikult suures ulatuses arvestada kõigi kaasomanike huvidega. Maakohus ei ole kaalunud, kas asjaolu, et seni avaldajate kasutada jäänud osa elamus on väiksem, kui neile kaasomandiosa suuruse järgi kasutada jääda võiks, riivab avaldajate õigusi ülemääraselt. Kui maakohus on välja selgitanud kogu kasutuses oleva pinna ja 11 avaldajate ainukasutusse jääv pind ei vasta nende kaasomandi suurusele, siis tuleb kaasomandi kasutust hinnata maakohtu poolt kaasomandi jaotuse osas tervikuna. Arvestades, et elamu erinevate pindade väärtus võib olla erinev, ei saa kasutuseelise väljamõistmisel tugineda vaid keskmisele korteri üürihinnale, vaid tuleb välja selgitada erinevate pindade kasutusväärtus.
2. Kuigi menetlusosalised ei pea võimalikuks edaspidi hoovi ühiskasutusse jätmist, viidates kaasomanike pingelistele suhetele, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud kaaluda osalist ühiskasutust maatüki osas, mida tavapäraselt on kasutanud kõik kaasomanikud, avaldajad eelkõige keldrisse ja korterisse nr 2 sissepääsuna. Kuigi määrusele ei ole lisatud plaani, mille põhjal veenduda, siis nii määruse kui ka määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt jättis maakohus praeguses kasutuskorra kokkuleppes avaldajatele keldrikorrusele juurdepääsu tagamata. Ühiskasutuse välistamise korral võib kaaluda kokkuleppe täiendamist selliselt, et kõigil kaasomanikel on kasutuskorra kokkuleppe alusel tagatud juurdepääs tema ainukasutusse jäävatesse ruumidesse ja hoovialale. Kuivõrd menetluses arutleti, kas piirdeaia ehitamine toimus kaasomanike nõusolekul või mitte, tuleks teha kohtul kaasomanikele ettepanek see erimeelsus praeguses menetluses lahendada. Seejuures märgib ringkonnakohus, et kuna kasutuskord tuleb määrata kindlaks olemasolevatest rajatistest lähtudes ja kasutuskorra määramise esemeks ei saa olla tulevikus rajatiste ehitamisega seonduv, tuleb piirdeaia rajamine kinnistusraamatusse märkena kantavast kasutuskorrast välja jätta, määrates sellise õiguse vastava taotluse esitamisel eraldiseisvalt.
3. Kuivõrd maakohus jättis asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, kogu kasutuses oleva pinna suuruse ja selle kasutusväärtuse kindlaks tegemata ja selle lahendamine eeldab asjaolude uut tuvastamist mahus, mida apellatsioonimenetluses teha ei saa, tuleb kohtuasi käsitletud nõudes saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4. Hagita menetluses võib

§ 696

lg 3 esimese lause järgi maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitada isik, kelle õigusi on määrusega kitsendatud. Menetlust lõpetavaks määruseks loetakse neid hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse (menetlus n-ö suletakse või lõpetatakse), ning menetlust lõpetavat määrust ei tule mõista kitsalt menetluse lõpetamise määrusena

§ 428

tähenduses (Riigikohtu 3.10.2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 tehtud määruse p 10). Praegusel juhul ei teinud ringkonnakohus menetlust lõpetavat lahendit. Seega ei anna

§ 696lg 3 esimene lause määruskaebuse esitamise õigust.

Kaebeõigust ei tulene ka

§ 696

lg 3 teisest lausest, sest seaduses ei ole ette nähtud võimalust praeguse ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada (

§ 617

). 46.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 12 Ulvi Loonurm Imbi Sidok-Toomsalu Indrek Soots 13