← Eesti

2-13-59643/66

Obsah (8)§ 1018§ 268§ 1020§ 1023§ 1041§ 78§ 82§ 113

Tsiviilasi nr: 2-13-59643 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ulvi Loonurm ja Imbi SidokToomsalu Otsuse te

) § 1028) või kostjate vastu käsundita asjaajamisest tuleneva nõude (

§ 1018lg 1 ja § 1023 lg 1).

Hageja esitas nõude kostjate vastu. Kuna hageja esitas kostjate vastu käsundita asjaajamisest tuleneva nõude, mitte ei nõudnud neilt ülalpidamist, pole põhjendatud kostjate viide nõude võimalikule aegumisele või õigust lõpetavale tähtajale. Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 järgi kümme aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest. 3

(13)Tsiviilasi nr: 2-13-59643
  1. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad pole andnud hagejale õigust võlga tasuda ega kohustanud teda seda tegema. Maakohtu hinnangul pole põhjendatud kostjate seisukoht, et kostjate vastu ei saa hageja käsundita asjaajamisele tuginedes nõuet esitada, kuna hageja täitis seaduses sätestatud kohustust. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 46 lg 1 järgi on sotsiaalteenuse, vältimatu sotsiaalabi või muu abi osutajal õigus saada tasu tehtud kulude eest isiku elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt. Täites hoolekandeasutusele sotsiaalhoolekandeseadusest tulenevat kohustust tasuda hooldusvajadusega isiku võlg sotsiaalteenuste eest, täitis hageja avaliku võimu kandja kohustust, mis oli reguleeritud avaliku õigusega. See ei välista kostjate vastu nõude esitamist, tuginedes eraõigusele.
  2. Kuna kostjad on hooldusvajadusega isiku alanejad sugulased ja isik ei suuda end ise ülal pidada, on kostjatel perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 3 järgi kohustus pidada teda ülal. Pooled ei vaidle selle üle, et alates
  3. aasta keskpaigast vajas hooldusvajadusega isik hooldusteenust. Kuna hooldusvajadusega isik ei saanud iseseisvalt oma senises elukohas enam elada ja vajas hooldusteenust, on hooldusteenuse eest nõutav summa ülalpidamiseks vajalik kulu (PKS § 99 lg 1).
  4. PKS § 102 järgi vabaneb ülalpidamiseks kohustatud isik oma kohustusest, kui ülalpidamiskohustuse täitmine seaks ohtu tema enda toimetuleku. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja I sissetulekuks on pension 304 eurot 95 senti kuus ja talle kuulub ühisomandina hoonestatud kinnisasi. Kuni 13.05.2013 kuulus kostjale I ka korteriomand Põltsamaa linnas. Kostja I võttis õigeks, et nimetatud korteriomandi kinkis ta oma tütrele (kostja IV). Seega polnud kostjal I vajadust enese ülalpidamiseks korterit müüa, mistõttu oli ja on kostjal I võimalik hooldusvajadusega isikut ülal pidada. Kuigi korteriomand on omanikku vahetanud kinke teel, on kostjal I vara, mille arvel hageja nõutud summa tasuda.

§ 268

lg 1 järgi võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda, kui kinkija ei ole võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust. Seega tuleb kostjalt I hageja nõutud põhivõlg välja mõista. Kuna hagi kostja I vastu tuleb rahuldada, jääb hagi ülejäänud kostjate vastu PKS § 105 lg 2 järgi rahuldamata. Apellatsioonkaebus

  1. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldavas ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja I vastu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  2. Nõue kostjate vastu on esitatud hoolekandeasutuse ja hooldusvajadusega isiku vahel sõlmitud lepingust tulenenud kohustuste täitmiseks. Hagejal ei või olla nõuet kostjate, vaid hooldusvajadusega isiku vastu.
  3. Elatisehagi ei esitatud kostja I vastu tähtaegselt. Seetõttu ei saa vaidlusaluse perioodi eest enam ülalpidamist nõuda. Kostja I vastu ei saa esitada nõudeid käsundita 4

(13)Tsiviilasi nr: 2-13-59643 asjaajamise alusel, kui kohustuse täitmise nõuet kohustatud isiku vastu ei saa maksma panna (PKS § 108). 17. Maakohtu otsus on

§ 1018lg 1 tõlgendamisel vastuoluline.

Kuna hagejal oli seadusest tulenev kohustus tasuda hoolekandeasutusele, puudub hageja kasuks

§ 1018lg-s 1 sätestatud nõude rahuldamiseks üldine eeldus.

On tõendamata, et hageja asjaajamiseta oleks jäänud õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada. Hageja pole tõendanud, et ta oleks kostjatele midagi teatanud (

§ 1020lg 1).

Tähelepanuta on jäänud, et hageja tasus arved 19.04.2013, s.t aasta pärast raviteenuse osutamist. Seega ei oleks arvete tasumata jätmine tähendanud ülalpidamiskohustuse täitmata jätmist. Hooldusvajadusega isiku toimetulek oli tagatud. Maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata

§ 1018lg 2.

Hageja ei ole soovinud tegutseda kostja I kasuks, vaid tal oli huvi oma haldusalas oleva raviasutuse kulude katmiseks.

  1. Asjaolu, et kostja I kinkis korteri oma tütrele eluasemeks, ei tähenda, et tal on võimalused hooldusvajadusega isiku ülalpidamiseks. Ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel tuleb aluseks võtta kohustatud isiku varaline seis kohustuse ulatuse määramise ajal, mitte varem.
  2. Maakohtu järeldus, et hooldusvajadusega isik vajas ravimeid arvetel märgitud ulatuses, on oletuslik. Tõendid selle kohta puuduvad. Maakohus on õigesti leidnud, et kui hooldusvajadusega isik oleks paigutatud Lustivere Hooldekodusse, oleks hooldusvajadusega isiku kulud olnud 100 eurot kuus väiksemad. Järeldub, et nõue oleks 800 euro võrra väiksem. Vajadus kallima hooldekodu järele on tõendamata.
  3. Maakohus on viivise väljamõistmisel vääralt kohaldanud seadust. Tähelepanuta on jäänud, et kui hageja andis kohustuse täitmise tähtajaks 31.05.2013, ei saanud kostjad kohustust rikkuda enne 01.06.
  4. Vastustaja seisukoht apellatsioonkaebusele
  5. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Menetluse edasine käik
  6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20.11.2014 otsusega kostja I apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja I vastu. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse normi, kui rahuldas nõude käsundita asjaajamise sätete (

§ 1023lg 1) alusel.

Õigussuhte saab kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui isik ajab teise isiku asja, olemata selleks lepingu või seaduse järgi kohustatud. Hagejal ei olnud hoolekandeasutusele hooldusvajadusega isiku hoolduskulude arvet tasudes tahet tegutseda kostja I kasuks, vaid hageja täitis oma seadusest tulenevat kohustust. 5

(13)Tsiviilasi nr: 2-13-59643 Ringkonnakohus ei nõustunud ka hageja seisukohaga, mille kohaselt on hagejal kostja I vastu nõue alternatiivselt alusetu rikastumise sätete (

§ 1041) alusel.

  1. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu 20.11.2014 otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kostja I vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
  2. 17.06.2015 otsusega (parandatud 18.06.2015 määrusega) rahuldas Riigikohus kassatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  3. Riigikohus leidis, et perekonnaseadusest ega ka ülalpidamiskohustuse olemusest ei tulene, et ülalpidamiskohustuslane peab täitma ülalpidamiskohustust isiklikult. Seetõttu saab

§ 78

lg 1 järgi kolmas isik täita võlgniku ülalpidamiskohustuse ülalpidamist saama õigustatud isikule. 26. Kohustatud isiku asemel ülalpidamiskohustust täitnud kolmandal isikul on käsundita asjaajamisest tulenevad õigused, sh

§ 1023järgi kulutuste hüvitamise nõue.

Seejuures ei piira käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude esitamist põhimõte, et elatist saab üldjuhul nõuda etteulatuvalt ning PKS § 108 järgi tagasiulatuvalt üksnes kuni ühe aasta eest enne elatisehagi esitamist. Kolmanda isiku käsundita asjaajamisest tulenev nõue ülalpidamiskohustuslase vastu tuleneb seadusest (

§ 1018lg 1 p 3) ja sellise nõude aegumistähtaeg on Ts

ÜS § 149 järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Isegi juhul, kui käsundita asjaajamisest tuleneb kulutuste hüvitamise nõue iga kuu esitatud arvete alusel, ei saa käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet lugeda seadusest tulenevaks korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudeks TsÜS § 154 mõttes. 27. SHS § 5 lg 1 ja § 8 järgi on kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada sotsiaalhoolekannet, sh sotsiaalteenuste osutamist. Üheks sotsiaalteenuseks on SHS § 10 p 6 järgi ka isiku hooldamine hoolekandeasutuses. See ei tähenda aga seda, et kohalik omavalitsus peab kõiki sotsiaalteenuseid osutama tasuta. Tulenevalt SHS § 45 lg-st 1 võib isikult võtta sotsiaalteenuse eest tasu ning võetav tasu oleneb teenuse mahust, maksumusest ja teenust saava isiku ning tema perekonna majanduslikust olukorrast. Kuigi sotsiaalhoolekande ülesanneteks on SHS § 3 lg 2 järgi isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamine, tuleb neid ülesandeid täites arvestada, et SHS § 3 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi vastutab eelkõige isik ise enda ja oma perekonnaliikmete toimetuleku eest ning abi andmise kohustus tekib siis, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. Puudust kannatava isiku nõudeõigus riigi vastu PS § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema. 6

(13)Tsiviilasi nr: 2-13-59643 28. Tasulise sotsiaalteenuse korral võib olla tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab abivajava isiku ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustust, mistõttu võib ka kohalikul omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Kohaliku omavalitsuse käsundita asjaajamisest tulenevat kulutuste hüvitamise nõuet ei välista

§ 1023

alusel ka see, et SHS § 46 lg 1 järgi on sotsiaalhoolekandeasutusel õigus saada tasu tehtud kulude eest isiku elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt ja viimasel ei ole õigust keelduda nende kulude hüvitamisest, kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus ettenähtud abi andmise viisidest ja ulatusest. 29. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul Riigikohtu juhise kohaselt kontrollida, kas hageja nõue on

§ 1018lg 1 p 3 ja § 1023 alusel põhjendatud.

Mh tuleb selgitada, kas ajal, mil hooldusvajadusega isik oli hoolekandeasutuses ja sai hooldusteenust, oli kostjal I tema ülalpidamise kohustus PKS § 96 ja § 97 p 3 järgi või oli kostja I PKS § 102 lg 1 alusel ülalpidamiskohustustest oma varalise seisundi tõttu osaliselt või täielikult vabanenud.

  1. Tulenevalt Riigikohtu 17.06.2015 otsuses märgitust andis ringkonnakohus menetlusosalistele tähtajad soovi korral täiendavate seisukohtade esitamiseks.
  2. Hageja esitas 08.09.2015 seisukoha, milles palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Teenuse osutamine oli vältimatu hooldusvajadusega isiku tervislikust seisundist tingitult. Hoolekandeasutusse elama asumiseks avaldas soovi nii hooldusvajadusega isik kui ka kostja I. Olukorras, kus kostjal oli olemas vara, mille ta käesoleva kohtumenetluse ajal tasuta võõrandas, ei olnud hagejal võimalik otsustada, et kostja pole võimeline oma ema üleval pidada ja asuda hoolduskulusid kandma SHS § 3 lg p 3 alusel. Kostjal I oli kohustuse tekkimise ajal olemas vara, mida ta ei vajanud enda vajaduste rahuldamiseks. Asjas pole esitatud tõendeid selles kohta, et kostja I täisealine tütar oleks olnud oma isa ülalpidamisel või et tema vajadus ülalpidamist saada oleks olnud suurem kui kostja I ema vajadus. Kostja hakkas oma majanduslikku seisu teadlikult halvendama, mistõttu tuleb seda asjaolu arvesse võtta ülalpidamise andmise suutlikkuse hindamisel.
  3. Kostja I esitas 09.09.2015 seisukoha, milles kinnitas, et jääb apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohtade juurde. Kostja I hinnangul polnud hooldusvajadusega isiku hoolekandeasutuses viibimise ajal kostja varaline seisund selline, mis oleks võimaldanud anda oma emale ülalpidamist rohkem kui kostja seda tegi. Kostja I sissetulek koosnes üksnes pensionist, kuni 30.03.2012 summas 278.63 € kuus ja alates 1.04.2012 summas 290,68 € kuus. Kostja I abikaasa oli sel ajal arvel töötuna. Kostja I ei nõustu, et tema maksevõime hindamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et kostjale I kuulus korteriomand Põltsamaal XXXXX XXX X-XX, mille ta kinke teel võõrandas oma tütrele. See korter oli hooldusvajadusega isiku kodu. Kuni haiglasse paigutamiseni, selle ajal ja pärast seda andis kostja I oma emale ülalpidamist sellega, et võimaldas talle nii eluaseme kui ka kandis sellega seotud kulud igakuuliselt 7

(13)Tsiviilasi nr: 2-13-59643 keskmises summas 27,06 €. Hoolekandeasutusele tasus kostja I oma ema ülalpidamiseks arve nr 1862 alusel 206,03 €. Kuna Riigikohtu hinnangul on oluline kostja ülalpidamisvõime hooldusvajadusega isiku hoolekandeasutuses viibimise ajal, siis ei oma korteri hilisem võõrandamine õiguslikult tähtsust. Toimiku materjalide pinnalt on üheselt järeldatav, et kostja oli algusest peale lepingu sõlmimise vastu ja hooldusvajadusega isikuga sõlmiti leping iseseisvalt. Ringkonnakohtu seisukoht
  1. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Harju Maakohtu 08.08.2014 otsust ei ole asja materjalidest nähtuvalt vaidlustatud osas, millega hageja nõuded kostjate II-IV vastu jäeti rahuldamata ning kostjate II-IV menetluskulud hageja kanda. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud. Apellatsioonkaebus maakohtu otsuse peale on esitatud osas, millega kohus hagi kostja I suhtes rahuldas. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
  2. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus on käesolevas asjas 17.06.2015 tehtud otsuses leidnud, et hageja nõue kostja I vastu võib kuuluda rahuldamisele

§ 1018lg 1 p 3 ja § 1023 alusel (nende sätete koosmõjus).

Riigikohtu lahendis sisalduva juhise kohaselt tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas hageja nõue on

§ 1018lg 1 p 3 ja § 1023 alusel põhjendatud.

35. Käsundita asjaajamisega on

§ 1018

lg 1 p 3 järgi tegemist mh juhul, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, ja kui asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada. Seega on kohustatud isiku asemel ülalpidamiskohustust täitnud kolmandal isikul käsundita asjaajamisest tulenevad õigused, sh

§ 1023järgi kulutuste hüvitamise nõue.

36. Asja eelnevas menetluses on esitatud ja tuvastatud järgmised olulised asjaolud:  hooldusvajadusega isikul tekkis 2011.a pärast insulti vajadus asuda elama hoolekandeasutusse ja saada hooldusteenust, sest ta ei tulnud enam iseseisvalt oma eluga toime;  kostja I edastas 12.09.2011 hagejale kui kohalikule omavalitsusele hooldusvajadusega isiku avalduse tema hoolekandeasutusse suunamiseks ja 31.10.2011 avalduse hoolduskulude tasumiseks toetuse saamiseks, mille hageja jättis 11.06.2012 korraldusega rahuldamata; 8

(13)Tsiviilasi nr: 2-13-59643     hooldusvajadusega isik ja hoolekandeasutus sõlmisid 16.11.2011 hooldusteenuse osutamise lepingu, mille alusel viibis hooldusvajadusega isik 2011.a novembrist kuni 2012.a juunini hoolekandeasutuses ja sai hooldusteenust ning kohustus selle eest esitatud arvete alusel tasuma; hooldusvajadusega isiku sissetulekust (pension ja sotsiaaltoetus) ei piisanud hooldusteenuse eest täielikult tasumiseks, mistõttu jäi hoolekandeasutusele hooldusteenuse eest tasumata kokku 3055,72 eurot; hoolekandeasutus palus SHS § 46 lg 1 alusel hagejal kui kohalikul omavalitsusel hüvitada hooldusvajadusega isiku tasumata hooldusteenuse kulud; hageja tasus 19.04.2013 hoolekandeasutusele 3055,72 eurot. 37. Käsundita asjaajamise esmaseks eelduseks on

§ 1018lg 1 järgi, et midagi oleks tehtud teise isiku kasuks.

Praegusel juhul võib tuvastatud asjaolude põhjal järeldada, et hageja on täitnud kostja I PKS §-st 96 ja § 97 p-st 3 tulenevat hooldusvajadusega isiku ülalpidamiskohustust, tasudes 19.04.2013 hoolekandeasutusele 3055,72 eurot 16.11.2011 sõlmitud hooldusteenuse osutamise lepingu täitmiseks. Poolte esitatust ei nähtu, et kostja I oleks andnud hagejale õiguse või kohustanud teda hooldusvajadusega isiku ja hoolekandeasutuse vahel sõlmitud lepingust tulenevat võlgnevust tasuma. Kostjal I ema ülalpidamisvajaduse olemasolu puudutavas osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea vajalikuks neid kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 käesolevas otsuses korrata. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega hoolduskulude summa käsitlemise kohta ülalpidamiskuluna. Eelkirjeldatud viisil asjaajamisele asumata jätmise korral jäänuks kolleegiumi hinnangul täitmata kostja I PKS §-st 96 ja § 97 p-st 3 tulenev kohustus ema ülal pidada (

§ 1018lg 1 p 3).

Maakohus on õigesti märkinud, et

§ 1018

lg 1 p 3 kohaldamisel ei tule hinnata seda, kas asjaajamine vastab soodustatud isiku (praegusel juhul kostja I) huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või kas asjaajamine kiideti heaks. 38. Asjaolu, et hageja on kohalik omavalitsus, mis täitis hooldusteenuse osutamise lepingu järgse võlgnevuse tasumisel enda SHS-ist tulenevaid kohustusi, ei välista iseenesest

§ 1018lg 1 p 3 ja § 1023 järgset nõuet seadusjärgse ülalpidamiskohustuslase vastu.

Samas, nagu ka Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses märkinud, erineb kohaliku omavalitsuse õiguslik positsioon teise isiku ülalpidamiskohustust täites siiski mõnevõrra tavapärase kolmanda isiku positsioonist, sest SHS § 5 lg 1 ja § 8 järgi on kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada sotsiaalhoolekannet, sh sotsiaalteenuste osutamist. Kui kohalik omavalitsus on SHS § 46 lg 1 alusel rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel. See tähendab, et ajutiselt täidab abivajava isiku ülalpidamise kohustust kohalik omavalitsus, kes saab seadusjärgsetelt ülalpidamiskohustuslastelt nõuda kohustuse täitmist. Seejuures tuleb arvestada PKS §-s 102 sätestatut. 9

(13)Tsiviilasi nr: 2-13-59643
  1. PKS § 102 lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Esmajärjekorras peab olema tagatud, et kohustatud isiku enda vajadused oleksid kaetud ning juhul, kui ülalpidamiskohustuse täitmine seaks ohtu kohustatud poole enda toimetuleku, siis vabaneb ta kohustusest.
  2. Kostja I on praegusel juhul tuginenud oma vastuväidetes mh sellele, et ta ei ole võimeline oma materiaalsest olukorrast tulenevalt emale ülalpidamist andma. Seetõttu tuleb asja lahendamisel kontrollida ka seda, kas ajal, mil RS viibis hoolekandeasutuses ja sai hooldusteenust, oli kostja I ülalpidamise kohustusest PKS § 102 lg 1 alusel oma varalise seisundi tõttu osaliselt või täielikult vabanenud.
  3. Maakohus on hinnanud kostja I varalist seisundit eelkõige asja lahendamise hetkel. Riigikohtu otsuse suuniste järgi on oluline välja selgitada kostja I varaline seisund ajal, mil RS oli hoolekandeasutuses ja sai hooldusteenust, st ajavahemikus 2011.a novembrist kuni 2012.a juunini. Eelmärgitut arvestades on ringkonnakohus võimaldanud esitada pooltel asja uue läbivaatamise käigus täiendavaid seisukohti ja tõendeid ning muudab kostja I varalise seisundi tuvastamise osas osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
  4. Asja materjalidele lisatud 30.01.2014 Sotsiaalkindlustusameti kirjaga (I kd, tl 82) on tõendatud, et kostjale I oli määratud soodustingimustel vanaduspension alates 14.09.
  5. Kostja I pangakonto väljavõttest ajavahemiku 01.05.2011-04.11.2011 kohta (I kd, tl 180-184) nähtub, et tema sissetulekuks 2011.a novembris oli pension summas 278,33 eurot. Kostja I poolt 09.09.2015 esitatud menetlusdokumendile lisatud arvelduskonto väljavõttest (III kd, tl 19-21) nähtuvalt moodustus tema sissetulek käsitletaval perioodil pensionist, kuni 30.03.2012 summas 278,63 eurot kuus ja alates 01.04.2012 290,68 eurot kuus. Vastavalt samale menetlusdokumendile lisatud arvetele ja nende tasumist tõendavatele dokumentidele (III kd, tl 22-57) olid kostja I kulud samal perioodil oma eluasemele Tallinnas XXXX XX-XX (korteriühistu poolt esitatud arved) keskmiselt 105,68 eurot kuus, telekommunikatsiooniteenustele (Starman, STV, Elion) kokku keskmiselt 31,21 eurot, elektrienergiale ja võrguteenusele 25,87 eurot kuus, gaasile 16,38 eurot kuus, kulud kokku seega keskmiselt 179,14 eurot. Kostja I abikaasa AS oli sel ajal arvel töötuna, tema pangakontolt ja kontoga seotud pangakaardiga tasuti samal perioodil kokku perekonna kulusid söögile 2325,83 eurot, kütusele 351,50 eurot, apteegikulusid 124,89 eurot, kulusid transpordile 84,71 eurot, eriarstidele 139,90 eurot, rõivastele 124,82 eurot, lemmiklooma kulusid 150,25 eurot ning muid kulusid (III kd, tl 58-67). Lisaks on kostja I välja toonud, et tasus Põltsamaa linnas aadressil XXXXX XXX X-XX asuva korteriomandiga seotud kulusid igakuiselt keskmiselt summas 27,06 eurot (III kd, tl 68-72) ning 16.11.2011 oma ema ülalpidamiseks SA-le Põltsamaa Tervis arve 1862 alusel 206,03 eurot (III kd, tl 73). 10
(13)Tsiviilasi nr: 2-13-59643
  1. Ühisomandina kuulus (ja kuulub) kostjale I ning tema abikaasale kinnisasi asukohaaadressiga Harju maakond, Kuusalu vald, XXXXX küla, XXXXX X (I kd, tl 23). Kuusalu vallavalitsuse 09.05.2014 tõendi (II kd, tl 35) järgi on Kuusalu vallas XXXXX külas asuv maaüksus XXXXX X maa kasutamise sihtotstarbega elamumaa, asub Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis ja temale kehtivad looduskaitseseadusest ja Lahemaa kaitse-eeskirjast tulenevad kitsendused. Kuni 13.05.2013 (seega ka käsitletaval ajavahemikul) kuulus kostjale I Põltsamaa linnas aadressil XXXXX XXX X-XX asuv korteriomand (I kd, tl 24). Kostja I on võtnud menetluses omaks asjaolu, et kinkis nimetatud korteriomandi oma tütrele, kostjale IV (II kd, tl 63).
  2. Kolleegium leiab, et tuvastatud asjaoludel ei olnud kostja I sissetulekud ajavahemikus 2011.a novembrist kuni 2012.a juunini sellised, mis võimaldanuks isegi ema osalist ülalpidamist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Samuti leiab kolleegium sarnaselt maakohtuga, et praegusel juhul ei saa eeldada, et kostja I pidanuks müüma temale ühisomandina kuuluva kinnistu RS ülalpidamiseks. Nimetatud kinnisasi asub rahvuspargi piiranguvööndis, mis raskendab sellelt tulu teenimist.
  3. Samas saanuks kostja I mõistlike eelduste kohaselt tulu teenida Põltsamaa linnas asunud korteriomandi müügist. Kostja I ei ole välja toonud, et ta vajanuks korteriomandit eluasemena ise ning see ei nähtu ka esitatud tõenditest. Arvestades kostja I sissetulekute vähesust, oli kostja I jaoks ebamõistlik kõnealuse korteri omamisega seonduvate täiendavate kulude kandmine. Kostja I väidete kohaselt oli korter vaidlusalusel perioodil RS koduks ja selle müümine välistatud, mh seetõttu, et puudus ühene selgus ema hilisemas elukorralduses, k.a selles, kas hooldusvajadusega isikut on edaspidi rahaliselt võimalik hoida hooldushaiglas või tuleb teda pereliikmete poolt hooldada kodus. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja I väide ema hooldamise võimalikkuse kohta kõnealuses korteris esiteks tõendamata ning väheveenev. Menetluses on tuvastatud ema vajadus saada hooldusteenust, sest ta ei tulnud iseseisvalt oma eluga enam toime. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et ajavahemikus 2011.a novembrist kuni 2012.a juunini olnuks ema hooldusvajaduse perspektiiv oluliselt erinev võrreldes 2013.a maiga, mil kostja I korteri ära kinkis. Teiseks võinuks kolleegiumi arvates kostjalt I mõistlikult eeldada korteri välja üürimist, kuni ema hooldushaiglas viibimise vajadus ning rahalised võimalused selguvad.
  4. Seega võib kolleegiumi hinnangul nõustuda maakohtu lõppjäreldusega, et kostjal I oli kohustuse tekkimise ajal olemas vara, mille arvelt oleks saanud ema ülalpidamiskohustust täita. Kostja I varalise seisundi hilisem halvenemine Põltsamaa linnas asunud korteri tasuta võõrandamise tõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust ning ei vabastada kostjat I kohustustest hageja ees. Maakohus on ka põhjendatult osundanud kostja I

§ 268

lg-st 1 ja § 267 p-st 2 lähtuvale võimalusele kostjaga IV sõlmitud kinkelepingust taganeda ja kingitud ese alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda. See annaks kostjale I võimaluse korteriomand tasu eest võõrandada ning saadu arvelt täita kohustused hageja eest.

§ 268lg 2 järgi 11

(13)Tsiviilasi nr: 2-13-59643 puuduks taganemiseks alus, kui kingisaaja (käesoleval juhul kostja IV) maksaks ülalpidamiseks vajaliku raha.
  1. Kostja I peab oletuslikuks maakohtu järeldust, et RS vajas ravimeid arvetel märgitud ulatuses, kuna tõendid selle kohta puuduvad. Samuti on kostja I hinnangul tõendamata vajadus kallima hooldekodu järele. Seetõttu oleks igal juhul põhjendamatu hagi täies ulatuses rahuldamine. Kolleegium kostja I poolt esitatud käsitlusega ei nõustu. Nõustudes hagejaga, peab kolleegium vajalikuks märkida, et hoolekandeasutusse suunamise avalduse esitamise ega hooldusteenuse lepingu sõlmimise ajal ei olnud määratud RS-le eestkostjat. Järelikult sai ja pidi RS koos oma lähedastega (sh kostjaga I) ise otsustama oma elu korraldamisega seotud küsimusi, sh hooldusteenuse saamisega seonduvat. Asjaolu, et RS ja kostja I pöördusid Põltsamaa Linnavalitsuse poole palvega paigutada RS hoolekandeasutusse teenusele, ei tähenda, et otsustuse asuda elama hoolekandeasutusse oleks teinud või saanud teha hageja (linnavalitsus). Sel ajal veel ilma eestkostjata RS ise, vajadusel koos oma pojaga (kostjaga I), otsustas, kas ta vajas hoolekandeasutuse poolt pakutavat teenust, millist teenust konkreetselt, millises hoolekandeasutuses, kui kaua, millise tasu eest jmt. Kõik pöördumised Põltsamaa Linnavalitsuse poole said olla vaid korraldusliku abi saamiseks.
  2. Kolleegium iseenesest nõustub kostjaga I selles, et esitatud ja tuvastatud asjaolud ei anna hagejale alust nõuda viivist perioodi 19.04.2013-31.05.2013 eest. Samas ei anna see praegusel juhul alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks (kuna resolutsioonis rahaliselt kindlaksmääratud viivise kohta perioodi märgitud ei ole). Hageja on nõudnud enne 16.12.2013 sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 81,90 eurot. Võttes aluseks viivise määra 7,5% aastas, võiks hageja ka alates 01.06.2013 arvestatud viivist nõuda suuremas ulatuses kui 81,90 eurot. Ajavahemikus 01.06.2013-15.12.2013 on 197 kalendripäeva ning see võimaldaks nõuda viivist kokku 123,69 eurot ((3055,72€ * 7,5% : 365) * 197 p).
  3. Küll tuleb eelmärgitut arvestades muuta viivisenõude rahuldamise osas osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja enda poolt 21.04.2014 hagi terviktekstis esitatud väidete kohaselt on ta andnud kostjale I 26.04.2013 saadetud nõudekirjas tähtaja kohustuse täitmiseks kuni 31.05.
  4. Apellatsioonkaebusest järelduvalt kostja I seda hageja väidet faktilise asjaolu kohta vaidlustada ei soovi. Seega tuleb vaidluse lahendamisel arvestada ka

§ 82

lg-s 2 sätestatuga, millest tuleneb, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel. Eelmärgitut arvestades on põhjendatud kostja I seisukoht, et ta ei saanud kohustuse täitmisega viivitusse sattuda enne 01.06.2013. Kolleegium märgib samuti, et

§ 113

lg-st 2 lähtuvalt ei oleks viivise arvestamisel oluline mitte üksnes põhikohustuse sissenõutavaks muutumise hetk, vaid ka see, kas ja millal on võlausaldaja oma nõudest võlgnikule teatanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda maakohtu poolt osundatud asjaolud ja tõendid järeldada, et kostja I oli hageja lepinguvälisest võlasuhtest tulenevast nõudest teadlik enne 2013.a aprilli. 12

(13)Tsiviilasi nr: 2-13-59643
  1. Eelmärgitut arvestades on kolleegiumi hinnangul põhjendatud hageja viivisenõue alates 01.06.
  2. Hageja on arvestanud viivist kuni hagi esitamiseni määraga 7,5 % aastas ning palunud ka edasiulatuvalt viivise välja mõista nimetatud määraga. Alates 15.04.2013 kehtiva

§ 113

lg 1 redaktsiooni teisest lausest lähtuvalt tuleb seadusjärgseks viivisemääraks lugeda

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Nõustudes põhimõtteliselt maakohtuga, märgib ringkonnakohus, et nõudes viivist määraga 7,5% aastas, nõuab hageja kostjalt väiksemat viivist kui alates 01.06.2013 kuni hagi esitamiseni kehtinud seadusjärgne viivisemäär. Kooskõlas TsMS § 5 lg-ga 1 lähtub ringkonnakohus hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise arvestamisel viivisemäärast 7,5% aastas. Etteulatuvalt TsMS § 367 järgi ei ole siiski võimalik seadusjärgset viivist välja mõista kindla protsendina tasumata nõudest, kuivõrd seadusjärgse viivisemäära suurus tulevikus ei ole teada. Sellest on lähtunud asja lahendamisel ka maakohus. Menetluskulude jaotus

  1. Kolleegium ei näe alust muuta menetlusosaliste maakohtus kantud menetluskulude jaotust. Apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja I kanda.
  2. Menetluskulude rahalise suuruse määrab käesolevas asjas kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.