← Eesti

3-14-50362/57

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 200§ 108§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2015, Tallinn

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses 3-14-50362 (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. AE esitas 10.02.2014 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1483,52 eurot seoses tema inimväärikust alandavates tingimustes (ebapiisavad võimalused värskes õhus viibimiseks, kambri pinna ebapiisav suurus, ebapiisavad pesemisvõimalused) kinnipidamisega PPA Lääne prefektuuri Rapla arestimajas kokku 152 päeva. PPA Lääne prefektuur jättis 12.03.2014 vastusega nr 2.3-2/25797-2 AE taotluse rahuldamata, leides, et esitatud avalduse ja PPA-l olemasolevate dokumentide põhjal ei ole võimalik tuvastada põhjuslikku seost kinnipidamistingimuste ja inimväärikuse alandamise / ebainimliku kohtlemise vahel, sest jääb arusaamatuks, mis ja kuidas on AE-le konkreetselt alandust ja kannatusi tekitanud.
  2. AE esitas 24.03.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista PPA-lt tema kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest summas 1483,52 eurot (s.o 9,76 eurot päeva kohta) selle eest, et teda peeti ajavahemikul 15.01.2010–24.11.2010 kokku 152 päeva kinni Rapla arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes. Kaebaja ei vaidlusta perioode, kui ta viibis arestimaja kambris üksinda (kokku 41 päeva). Tartu Halduskohtu 30.09.2010 otsusega nr 3-10-1237 on Rapla arestimaja kinnipidamistingimused tunnistatud osaliselt inimväärikust alandavateks ja kaebajale ei olnud tagatud isegi 2,5 m2 suuruse põrandapinna olemasolu. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) raportite ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt loetakse alla 3 m2 suurust põrandapinda ühe kinnipeetava kohta kambris juba iseenesest inimväärikust alandavaks. Kaebajat hoiti arestikambris ebamõistlikult kaua ja ainuke kambrist väljaspool viibimise võimalus oli tööpäeviti jalutusboksis viibimine. Kambris oli keeruline tegeleda kehakultuuriga, valgustus oli kehv, sooja veega sai end pesta kord nädalas ja kaebaja pidi viibima kambris sageli koos suitsetajatega.
  3. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. AE viibis Rapla arestimajas ajavahemikel 15.01.2010–26.01.2010 (12 päeva), 31.03.2010–09.06.2010 (71 päeva), 25.06.2010–21.07.2010 (27 päeva) ja 03.09.2010–24.11.2010 (83 päeva) kokku 193 päeva ning kolmeaastane kaebetähtaeg lõppes 23.11.
  4. Perioodi 15.01.2010–26.01.2010 kohta esitatud kahjunõue on lahendatud Tartu Halduskohtu 30.09.2010 otsusega nr 3-10-1237 ja vastavas osas tuleb menetlus lõpetada. AE viibis enamuse ajast alarahvastatud kambris ja EIK praktika kohaselt ei tule isikliku ruumi arvutamiseks arvata kambri pinnast maha mööbliga kaetud põrandapinda. Kinnipeetule ettenähtud põrandapinda 2,5 m2 ei ole põhjust samastada vabaks liikumiseks jääva pinnaga. Õigusaktides ei ole reguleeritud arestimajas kehakultuuriga tegelemist, samuti puudub kohustus tagada pesemisvõimalus rohkem kui üks kord nädalas. Valgustatust puudutav väide on üldsõnaline, kambris nr 1 ilmnenud probleemide leevendamiseks võimaldati kaebajale 2

(8)3-14-50362 laualamp. Kuni 23.10.2011 kehtinud siseministri 08.01.2008 määruse nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASKE) § 32 lg 2 p 6 nägi ette, et kinnipeetul oli keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik, seega said AE kambrikaaslased suitsetada vaid juhul, kui kaebaja sellega ise nõustus. AE ei esitanud arestimaja juhile või teistele ametnikele kaebusi, seega ei olnud võimalik väidetavat negatiivset mõju vähendada. Kaebuse väited on üldised, paljasõnalised ja tõendamata.
  1. Tallinna Halduskohus lõpetas 06.01.2015 määrusega menetluse osas, milles AE taotles mittevaralise kahju hüvitamist ajavahemikul 15.01.2010–26.01.2010 Rapla arestimajas jalutusvõimaluse mittetagamise, suitsetajatega ühes kambris viibimise ja halva valgustuse osas, sest neil alustel esitatud kahju hüvitamise nõue on lahendatud jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 21.05.2013 otsusega nr 3-10-
  3. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.01.2015 otsusega AE kaebuse osaliselt ja mõistis PPA-lt mittevaralise kahju hüvitisena AE kasuks välja 67 eurot ja riigituludesse riigilõivu 2,01 eurot. AE viibis ajavahemikul 15.01.2010–24.11.2010 kokku 193 päeva Rapla arestimaja erinevates 4-kohalistes kambrites, mille suurused (põrandapind ilma WC-alata) ja kambris viibinud kinnipeetute arvud olid järgnevad: 1) 15.01.2010–26.01.2010 (kokku 12 päeva): 5 päeva kambris nr 4, suurus 7,59 m2, kambris viibis 3 isikut; 1 päev kambris nr 3, suurus 7,6 m2, kambris viibis 3 isikut; 6 päeva kambris nr 3, suurus 7,6 m2, kambris viibis 4 isikut. 2) 31.03.2010–09.06.2010 (kokku 71 päeva): 27 päeva kambris nr 3, suurus 7,6 m2, kambris viibis 4 isikut; 9 päeva kambris nr 3, suurus 7,6 m2, kambris viibis 3 isikut; 21 päeva kambris nr 3, suurus 7,6 m2, kambris viibis 2 isikut; 4 päeva kambris nr 1, suurus 7,68 m2, kambris viibis 1 isik; 5 päeva kambris nr 1, suurus 7,68 m2, kambris viibis 2 isikut; 4 päeva kambris nr 1, suurus 7,68 m2, kambris viibis 3 isikut; 1 päev kambris nr 1, suurus 7,68 m2, kambris viibis 4 isikut. 3) 25.06.2010–21.07.2010 (kokku 27 päeva): 8 päeva kambris nr 5, suurus 7,62 m2, kambris viibis 1 isik; 13 päeva kambris nr 5, suurus 7,62 m2, kambris viibis 2 isikut; 3 päeva kambris nr 5, suurus 7,62 m2, kambris viibis 3 isikut; 3 päeva kambris nr 4, suurus 7,59 m2, kambris viibis 2 isikut. 4) 03.09.2010–24.11.2010 (kokku 83 päeva): 19 päeva kambris nr 4, suurus 7,59 m2, kambris viibis 1 isik; 40 päeva kambris nr 4, suurus 7,59 m2, kambris viibis 2 isikut; 8 päeva kambris nr 4, suurus 7,59 m2, kambris viibis 3 isikut; 2 päeva kambris nr 4, suurus 7,59 m2, kambris viibis 4 isikut; 10 päeva kambris nr 3, suurus 7,6 m2, kambris viibis 1 isik; 3 päeva kambris nr 3, suurus 7,6 m2, kambris viibis 2 isikut; 1 päev kambris nr 3, suurus 7,6 m2, kambris viibis 3 isikut. AE nõuab kahju hüvitamist ajavahemike eest, kui kambris viibis kaks või rohkem isikut (kokku 152 päeva). ASKE § 9 lg 3 kohaselt oli kinnipeetule kambris ette nähtud 2,5 m2 põrandapinda, kuid see ei tähenda, et kinnipidamistingimused olid iseenesest inimväärsed. EIK on korduvalt leidnud (vt 19.12.2013 otsus kohtuasjas Tunis vs. Eesti, kaebus nr 429/12), et isiku kinnipidamine kambris, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, 3
(8)3-14-50362 kujutab endast iseenesest inimväärikust alandavat kohtlemist ning on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga
  1. Kõnealusel ajavahemikul viibis kaebaja neljas erinevas kambris, mille pindalad olid 8,16 m2 (ilma WC-aluse pinnata 7,68 m2); 8,08 m2 (ilma WC-aluse pinnata 7,6 m2); 8,07 m2 (ilma WC-aluse pinnata 7,59 m2) ja 8,1 m2 (ilma WC-aluse pinnata 7,62 m2). Asjast ei nähtu täiendavaid kompenseerivaid tingimusi, mis annaksid alust väita, et ühe kambris viibiva isiku kohta alla 3 m2 põrandapinda olnuks inimväärne. Kambrites oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2 põrandapinna olukorras, kus kambrites viibis kokku 3 või 4 kinnipeetavat. Sellistes tingimustes viibis kaebaja kokku 67 päeva. Ülejäänud 85 päeval oli kaebajale tagatud põrandapinda üle 3 m
  2. Piisav rahaline hüvitis alla 3 m2 isikliku põrandapinnaga kambris viibimise eest (kokku 67 päeva) on 1 euro ööpäeva kohta, sest nii arestikambrisse sattumine kui ka seal viibimise kestus olid tingitud kaebaja käitumisest. Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 4 ja § 45 lg 1 kohaselt peab arestikamber vastama eluruumi tingimustele, sh peab valgustatus olema tagatud akna ja kunstliku valgustusega. Kambris nr 1 tagati isikule piisav valgustus laelambi (mille olemasolu üle vaidlust ei ole) ja täiendava laualambi kasutamisega ning kaebaja viibis nimetatud kambris kokku 10 päeva. AE ei ole arestikambris viibides avaldanud soovi täiendava pesemisvõimaluse kasutamiseks. Kuna kaebajale oli pesemisvõimalus tagatud, ei ole tema õigusi rikutud. Kaebaja ei ole välja toonud, kuidas rikkusid piiratud võimalused kehakultuuriga tegelemiseks tema õigusi ja põhjustasid talle mittevaralist kahju. Kaebaja ei esitanud nädalavahetusel jalutamise võimaldamiseks arestimajale ühtegi avaldust, mistõttu ei saa vastustajale selle tagamata jätmist ette heita. Nädalavahetusel jalutamisvõimaluse puudumine ei saanud kaebajale põhjustada ka sedavõrd suuri kannatusi, et sellega oleks kahjustatud tema inimväärikust või tervist. Kaebajal oli õigus keelata kambris suitsetamine (ASKE § 32 lg 2 p 6) ja suitsetajatega ühes ruumis viibimine ei saanud põhjustada kaebajale olulisi kannatusi, kuna isik ei nõudnud arestimajas viibimise ajal enda paigutamist teise kambrisse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. AE palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus jäeti rahuldamata, ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus tervikuna. Kohtu poolt väljamõistetud hüvitis on ebamõistlikult väike (võrreldes nt haldusasjas nr 3-13-821 välja mõistetud hüvitise suurusega). Kohtu seisukohad valgustuse, jalutuskäikude ja suitsetajatega samas kambris viibimise kohta on tõendamata. Kaebaja arestikambris viibimise ajal oli ainus valgusallikas kambri otsaseinas asuv valgusti, kambrites puudus laevalgusti. Jääb arusaamatuks, mille alusel on tuvastatud, et AE ei taotlenud puhkepäevadel jalutamise võimalust ega sagedasemat pesemisvõimalust ning ei esitanud ka pretensioone suitsetajatega ühes kambris viibimise kohta. Mõistetamatu on kohtu järeldus, et 85 päeval ei ole kaebaja õigusi rikutud, sest talle oli tagatud põrandapinda üle 3 m
  4. Kohus ei ole arvestanud kinnipidamistingimusi kogumis, mis ei muutunud ka nende 85 päeva jooksul, erines üksnes kambris viibinud isikute arv. Põhjendamatu on vähendada väljamõistetava rahalise hüvitise suurust etteheitega, et isik sattus arestimajja tema enda süül. EIÕK art 3 keelab piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise mistahes asjaoludel ja olenemata kannatanu käitumisest (vt EIK 06.04.2000 otsus kohtuasjas Labita vs. Itaalia, kaebus nr 26772/95, p 119). Inimväärikust alandavad tingimused eksisteerivad sõltumatult isiku käitumisest ega peaks kinnipidamisega paratamatult kaasnema. Arestikambris viibimise ajal ei olnud AE jõustunud kohtuotsusega süüdi mõistetud ja lähtuda tuli süütuse presumptsioonist. Ringkonnakohus peaks täiendavalt selgitama, millised võimalused on Eesti õigussüsteemis vähendada süüdlasele mõistetud karistuse kestust tema ebainimlikes 4
(8)3-14-50362 kinnipidamistingimustes viibitud päevade võrra (vt EIK 15.09.2015 otsus kohtuasjas Shishanov vs. Moldova, kaebus nr 11353/06). 7. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Isegi kui nõustuda, et kaebaja etteheited võivad olla mõnes aspektis põhjendatud, oli kaebaja õiguste riive selle lühiajalisuse tõttu väheintensiivne ning kaebajal oli võimalus astuda ise samme väidetava negatiivse mõju vähendamiseks. Halduskohus ei ole rikkunud uurimispõhimõtet ega jätnud välja selgitamata ühtegi kaebuses nimetatud rikkumist. Hüvitise suurus (1 euro päeva kohta) vastab senise kohtupraktika järgsele miinimummäärale. Apellandi viidatud EIK 15.09.2015 lahend ei ole praegusele vaidlusele üle kantav, sest selle asjaolud olid märkimisväärselt erinevad. Samuti ei väljendanud EIK seisukohta, et sobivaks hüvituseks on karistuse vähendamine, vaid pidas põhimõtteliselt võimalikuks sellise meetme loomist riigisisesel tasandil. Apellant sattus arestimajja enda õigusvastase käitumise tagajärjel ja tema kinnipidamise pikkus sõltus tema poolt toime pandud süütegudest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et AE apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. 9. EIK on leidnud (vt viimast ülevaadet väljakujunenud praktikast nt EIK 08.12.2015 otsuses kohtuasjas Mironovas jt vs. Leedu, kaebused nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 and 70065/13, p-d 118-123), et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta, kuid alati tuleb täiendavalt arvestada muude kinnipidamistingimuste (sh isiku suhtes kohalduva režiimi) mõjudega, mis võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Siiski loob alati vähemalt tugeva eelduse, et tegemist on EIÕK art 3 tähenduses alandava kohtlemisega, juba ainuüksi ühe järgmise nõude rikkumine:
  1. a)igal kinnipeetaval peab kambris olema isiklik magamisase;
  2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda;
  3. c)kamber peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda. Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt ka Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14-15). 10. Riigikohus on 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 (p 17) lisaks märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat vähemalt 3 m2 või soovitatavalt 4 m2 suurust põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata. Seega tuleb ka praeguses vaidluses hinnata AE-le tagatud isiklikku ruumi, võttes aluseks arestikambri kogupindala. PPA on esitanud kohtule andmed (tl 125-126), et kõigi Rapla arestimaja kambrite üldpind, milles AE erinevatel perioodidel viibis, oli vähemalt 8 m2 (kamber nr 1 – 8,16 m2; kamber nr 3 – 8,08 m2; kamber nr 4 – 8,07 m2; kamber nr 5 – 8,1 m2). Seega oli kogu perioodi jooksul, mil AE viibis neis kambrites koos ühe kinnipeetuga (kokku 85 päeva), kaebajale tagatud põrandapinda rohkem kui 4 m2 ning isegi arvestades muid kaebaja viidatud puudusi 5
(8)3-14-50362 kinnipidamistingimustes, pole alust järeldada, et AE oleks viidatud ajavahemikel koheldud tema väärikust alandavalt. Muu hulgas on kaebaja ka ise seostanud oma väärikuse alandamist esmajoones väidetavalt ebapiisava kambripinnaga, vaidlustamata perioode, mil ta viibis Rapla arestimaja kambris üksinda (kokku 41 päeva).
  1. Ajavahemikel, millega seonduvalt halduskohus AE hüvitusnõude osaliselt rahuldas (kokku 67 päeva), oli ühe kinnipeetu kohta arestikambris põrandapinda (koos WC-alaga) kolme kinnipeetu viibimise korral 2,69–2,72 m2 (kokku 31 päeva) ja nelja kinnipeetu viibimise korral 2,02–2,04 m2 (kokku 36 päeva). Viidatud perioodide osas on halduskohus õigesti leidnud, et kuivõrd asja materjalidest ei nähtu mingite kompenseerivate meetmete rakendamist, siis tuleb kõnealustel ajavahemikel AE kinnipidamist kambrites, kus kinnipeetu kohta oli põrandapinda vähem kui 3 m2, pidada juba iseenesest õigusvastaseks ja kaebaja inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Seejuures ei suutnud vastustaja kinnipeetutele osaliselt tagada isegi ASKE § 9 lg-s 3 ettenähtud 2,5 m2 suurust põrandapinda.
  2. Apellandiga ei saa nõustuda, et halduskohus poleks hinnanud tema muid etteheiteid Rapla arestimaja tingimustele. AE on küll viidanud, et esitas 14.05.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse muu hulgas Rapla arestimajas (15.01.2010–26.01.2010) ebainimlikes ja inimväärikust alandavates tingimustes (tuginemata küll ruumipuudusele) viibimise eest hüvitise saamiseks (haldusasi nr 3-10-1237), mille Tartu Halduskohus 30.09.2010 otsusega osaliselt rahuldas ja Tartu Ringkonnakohus jättis 21.05.2013 otsusega halduskohtu lahendi muutmata. Viidatud haldusasja raames analüüsis Riigikohus 18.04.2012 otsuses nr 3-3-1-9011 ka arestimajade jalutuskäikudega seonduvat, märkides p-s 17, et VangS § 93 lg 5 ja ASKE § 31 p 4 kohaselt oli vahistatul õigus viibida üks tund päevas vabas õhus, kui ta seda soovib, ning selle õiguse kasutamiseks piisas suulise taotluse esitamisest, mis tuli haldusorganil protokollida. Praeguses asjas on Rapla arestikambri vanem 21.05.2014 ettekandes nr 1.2-2/71429-3 (tl 5456p) arestimaja tööarvestuse raamatute kannete põhjal kinnitanud, et AE ei esitanud arestimajas viibimise kestel ühtegi suulist ega kirjalikku pretensiooni seoses suitsetajatega ühes kambris viibimisega või jalutuskäikude võimaldamisega. Usutavaks tuleb pidada, et kui AE oleks avaldanud vastumeelsust viibida samas kambris suitsetajatega, siis oleks arestimaja saanud ta paigutada ümber teise kambrisse koos mittesuitsetajatega. Apellant ei ole ka ise selgesõnaliselt väitnud, et ta oleks enda ümberpaigutamist nõudnud, vaid heitnud vastustajale sisuliselt üksnes ette negatiivse asjaolu (taotluse või kaebuse mitteesitamise) tõendamata jätmist. Jalutuskäikudega seonduvalt ei pea ringkonnakohus AE poolt arestimajale pretensioonide mitteesitamist määravaks, sest kuivõrd vaidlust ei ole selles, et apellant kasutas arestimajas värskes õhus viibimise võimalust igapäevaselt (sama on välja toodud haldusasjas nr 3-10-1237) ja oli samas teadlik, et nädalavahetustel ei olnud Rapla arestimajas isikkoosseisu vähesuse tõttu objektiivselt võimalik jalutuskäike korraldada (puhkepäevadel oli tööl ainult üks ametnik), siis ei oleks ka vastava taotluse esitamine tõenäoliselt kaebaja õiguste kahjustamist vältinud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2015 otsus nr 3-1451366, p 8). Värskes õhus viibimise võimaldamine ainult tööpäevadel oli vastuolus VangS § 93 lg-ga 5 ja ASKE § 31 p-ga
  3. Pesemisvõimalused on olnud apellandile tagatud vähemalt VangS § 50 lg-s 2 ja ASKE § 27 lg-s 3 ettenähtud ulatuses (s.o minimaalselt üks kord nädalas saun, dušš või vann). Ebapiisava valgustuse osas tuleb apellandiga iseenesest nõustuda, et asjas pole tuvastatud, et kambrites olnuks olemas laelambid. Arestikambri vanema ettekandes on märgitud, et kambris nr 1 asub valgustus maast ca 185 cm kõrgusel (tl 49, tl 57) ning teistes kambrites on kunstvalgustus „kambri otsaseinas ja lae all“. PPA 23.05.2014 vastusele ja 21.05.2014 6
(8)3-14-50362 ettekandele lisatud fotodelt (tl 49-53; tl 57-61) ei ole võimalik järeldada, et arestikambri vanem oleks viidanud kambrites kahe valgusti olemasolule, millest üks on kinnitatud seinale ja teine lakke, vaid ilmselt on silmas peetud ainsa valgusti asukohta kambri otsaseinal lae all, mida ilmestab ka üks esitatud fotodest (tl 53; tl 61) ja kinnitab ka valguse / varjude langemisnurk teistel fotodel. Samas ei tulene ainuüksi laelampide puudumisest, et valgustus kambris olnuks ebapiisav. Nii kaebaja väidetest kui ka arestikambri vanema ettekandest nähtub, et valgustuse küsimusega pöördus AE arestimaja poole ja seejärel võimaldati talle täiendavalt laualamp. Apellant ei ole esitanud väidet, et ka laualamp ei taganud piisavat valgustust.
  1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 13 lg 1 p 3 näeb samuti ette, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse muu hulgas õiguste rikkumise raskust. Kaebaja taotles kahjuhüvitist 9,76 eurot päeva kohta, kuid halduskohus pidas põhjendatud hüvitiseks 1 euro päeva kohta. Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis, kusjuures kannatanu alandava kohtlemise kestus on samuti ainult üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa tuletada jäiku päevamäärasid ega arvutada hüvitiste suurusi pelgalt aritmeetiliselt (vt lahend nr 3-3-1-42-15, p 25). AE viibis ülerahvastatud kambrites järgmiselt: 15.01.2010–26.01.2010 (12 päeva), 31.03.2010–21.04.2010 (22 päeva), 30.04.2010–10.05.2010 (11 päeva), 19.05.2010– 21.05.2010 (3 päeva), 05.06.2010–09.06.2010 (5 päeva), 28.06.2010–30.06.2010 (3 päeva), 06.09.2010–15.09.2010 (10 päeva) ja 24.11.2010 (1 päev). Muudel ajavahemikel on AE-le olnud tagatud piisav põrandapind (vähemalt 4 m2 kinnipeetu kohta) või on ta viibinud väljaspool Rapla arestimaja. Seega ei ole isiku väärikust alandavalt kitsastes oludes kinnipidamine olnud kestev, vaid leidnud aset lühemate perioodidena, mis vähendab sellise kohtlemise kumulatiivset mõju. Samas tuleb täiendavalt arvesse võtta, et AE oli vahistatu, keda hoitakse VangS § 90 lg 3 kohaselt ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a töötamise, õppimise ja jalutuskäigu aeg. Kuna AE ei töötanud ega õppinud, oli jalutuskäik tema ainsaks kambriväliseks liikumisvõimaluseks ning nädalavahetustel ei tagatud isegi selle õiguse kasutamist. Neid asjaolusid arvestades peab ringkonnakohus halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurust (67 eurot) liiga väikeseks. Apellant on ka õigesti märkinud, et toimepandud süütegude või esitatud kahtlustuste raskus ei saa õigustada isiku kinnipidamist inimväärikust alandavates tingimustes, mistõttu on halduskohtu sellesisuline argumentatsioon hüvitise suuruse piiramiseks asjakohatu. Senist kohtupraktikat arvestades võib toimunud rikkumise heastamiseks pidada õiglaseks hüvitiseks 250 eurot. Liikmesriigi kohtud ei pea määrama hüvitisi EIK-ga samas suuruses, vaid väljamõistetav hüvitis ei tohi üksnes olla EIK praktikaga võrreldes ebamõistlikult madal. Vaidluste oluliselt erinevaid asjaolusid (sh kinnipidamise kestus) arvestades ei oleks praegusel juhul põhjendatud mõista kaebajale hüvitist välja samas suurusjärgus, nagu seda tegi EIK asjas Tunis vs. Eesti (ligi 10 eurot päeva kohta).
  2. Seoses apellandi viitega EIK 15.09.2015 otsusele kohtuasjas Shishanov vs. Moldova, märgib ringkonnakohus, et EIK on tõepoolest mitmetes lahendites möönnud, et üheks kompensatsioonimeetmeks olukorras, kus isikut on peetud kinni EIÕK art-ga 3 kokkusobimatutes tingimustes, võib teatud juhtudel olla ka kinnipeetava karistuse leevendamine (nt EIK 10.01.2012 otsus kohtuasjas Ananyev jt vs. Venemaa, kaebused nr 42525/07 ja 60800/08, p-d 222-226). Sellise hüvitusliku meetme rakendamine eeldab aga, et vastav võimalus oleks riigisiseses õiguses ette nähtud. Konventsioon ega EIK praktika ei 7
(8)3-14-50362 kohusta liikmesriike sellist meedet ette nägema, vaid oluline on üksnes toimunud rikkumiste heastamiseks adekvaatse kompensatsioonimehhanismi olemasolu, mille täpsem kujundamine on liikmesriikide pädevuses. Eesti õiguses vastav alus EIÕK art 3 rikkumise tõttu isiku karistusaja lühendamiseks või tema enne tähtaega vangistusest vabastamiseks seni puudub. Seetõttu on ebainimlikes või inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes viibinud isikul õigus taotleda üksnes rahalise hüvitise väljamõistmist. 15. Eelneva põhjal ja

§ 200p 3 alusel tuleb AE apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 30.01.2015 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab AE kaebuse osaliselt ning mõistab PPA-lt AE kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 250 eurot. Ülejäänud osas jääb AE kaebus rahuldamata. 16.

§ 108

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohtu otsuse tagajärjel on AE kaebus rahuldatud ca 17% ulatuses. AE on olnud riigilõivu (kaebuselt 44,51 eurot ja apellatsioonkaebuselt 42,49 eurot) tasumise kohustusest vabastatud ning kahe kohtuastme peale kokku on kaebajale seega antud menetlusabi 87 euro ulatuses. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab AE kaebuse 17% ulatuses, tuleb

§ 118lg 2 alusel mõista PPA-lt riigituludesse välja 14,79 eurot.

Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.