← Eesti

3-15-411/44

Obsah (6)§ 121§ 111§ 234§ 210§ 179§ 41

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-4

§ 121lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. ST esitas Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et Tallinna Vangla jättis ta ilma 04.11.2014 ettenähtud lõunasöögist. Taotlejale tekitati tervisekahju. ST märkis taotluses, et kuna tal on maohaavad, kannatas ta toidust ilmajäämise tõttu tugeva kõhuvalu käes ja oli sunnitud arsti poole pöörduma. 04.11.2014 õhtul keeldus vangla meditsiinitöötaja taotlejale valu leevendavate ravimite andmisest.
  2. Tallinna Vangla tuvastas 26.01.2015 vastuses nr 5-18/14/31226-2, et ST-le jäi 04.11.2014 lõunasöök ekslikult andmata. Kuigi taotluse esitajale oli ette nähtud taimetoit, oli vanglal võimalik talle lõunasöögiks pakkuda üksnes õuna ning õhtusöögiks anti talle topelt kogus putru. Vangla möönis, et tema tegevus taotleja lõunasöögist ilmajätmisel oli õigusvastane ning vabandas taotleja ees. Taotluse rahalise hüvitise saamiseks jättis Tallinna Vangla rahuldamata.
  3. ST esitas 02.02.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot 04.11.2014 lõunasöögist ilmajätmise ning samal õhtul meditsiinilise abi osutamata jätmise eest. Tallinna Vangla on rikkunud vangistusseadust ja vangla kodukorda 3-15-411 ning kaebaja inimõigusi. Õhtune lisaports putru ei kompenseerinud kaebajale vahele jäänud lõunasööki, kuna õhtul ei ole ta võimeline kahte portsjonit putru sööma. Ebamugavustunde vältimiseks maos ei söö kaebaja isegi ühte portsjonit lõpuni. Kaebajal tekkisid valud maos, kuid õhtul ei osutatud talle meditsiinilist abi. Kaebajal valutas magu kogu öö, rikkudes tema une.
  4. Tallinna Halduskohus tagastas 04.03.2015 määrusega kaebuse meditsiinilise abi osutamata jätmise osas halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Kohus selgitas, et tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine toimub eraõiguslikus suhtes ning seega on sellise vaidluse lahendamiseks pädev maakohus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine. Määrus jõustus edasi kaebamata 31.03.
  6. ST täpsustas 23.04.2015 kaebust, paludes kaebus läbi vaadata lõunasöögist ilmajätmise osas ning mõista Tallinna Vanglalt välja kahjuhüvitis summas 1000 eurot. Koos kaebuse täpsustusega esitati menetlusabi taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
  7. Tallinna Halduskohus jättis 01.07.2015 määrusega rahuldamata ST menetlusabi taotluse, jättis kaebuse käiguta ning andis kaebajale 15-päevase tähtaja kaebuse esitamisel 30 euro suuruse riigilõivu tasumiseks.
  8. ST esitas 01.07.2015 halduskohtu määruse peale määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.08.2015 määrusega määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 01.07.2015 määruse muutmata. Ringkonnakohus luges halduskohtu 01.07.2015 määruse riigilõivu tasumisest vabastamise küsimuse lahendamiseks inimväärikuse alandamist puudutava kahju hüvitamise nõude esitamisel ning nõustus halduskohtuga, et inimväärikuse alandamisele tugineva kahju hüvitamise nõude eduväljavaated on vähesed, mistõttu ei ole menetlusabi andmine

§ 111kohaselt lubatav.

ST esitas ringkonnakohtu 18.08.2015 määrusele määruskaebuse Riigikohtule, mille Riigikohus jättis 08.10.2015 määrusega menetlusse võtmata. 8. Tallinna Halduskohus tagastas 03.11.2015 määrusega ST kaebuse

§ 121lg 1 p 2 ja lg 2 p 2 alusel.

Riigikohtu määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrus jõustub selle avalikult teatavaks tegemise päeval (

§ 234

ja § 232 lg 2) ning ringkonnakohtu määrus jõustub, kui Riigikohus ei võta määruskaebust menetlusse (

§ 210lg 6).

Seega jõustus halduskohtu 01.07.2015 kohtumäärus 08.10.2015 (

§ 179

lg 3) ning kaebajal tulnuks kohtu poolt viidatud puudus kaebusest kõrvaldada hiljemalt 23.10.2015. Kaebaja ei ole tänaseni kaebuselt riigilõivu tasunud ega selle tasumist tõendavat dokumenti kohtule esitanud, millega on kaebusest viidatud puudus kõrvaldamata. Seega on kaebus inimväärikust puudutavas osas esitatud selle menetlemist takistava puudusega ega vasta

§-des 37–39 sätestatud nõuetele ning tuleb seetõttu

§ 121lg 1 p 2 järgi tagastada.

Kohus tagastab kaebuse ka vangla ametnike tegevusega tekitatud tervisekahju puudutavas osas selle perspektiivituse tõttu. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lg 1 kohaselt nõuda muu hulgas tingimusel, et kahju tekitati süüliselt tervise kahjustamisega. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1, võib kaebaja praegusel juhul seega mittevaralise 2

(5)3-15-411 kahju rahalist hüvitamist nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) vangla on kaebaja õigusi rikkunud õigusvastase tegevusega; 2) tegemist on tervise kahjustamisega; 3) kaebajale on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Kaebuse väidete põhjal on asjakohane kontrollida RVastS § 9 lg-s 1 viidatud tervise kahjustamise esinemist. Kaebaja tervise kahjustamine talle lõunasöögi väljastamata jätmisega ei ole tõendatud. On küll tõsi, et vanglal lasus kaebaja toitlustamisel kohustus tagada tema toitlustamine kolm korda päevas (VangS § 47 lg 1, sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes” § 1 lg 2, § 3 lg 6), ent pole selge, millest kaebaja kõhuvalud tegelikult tekkisid. Seda on kaebaja ka ise möönnud, märkides nii kohtu- kui haldusmenetluses, et tal on magu haige. Tallinna Ringkonnakohus on 18.08.2015 määruses leidnud, et isegi kui pidada kõiki kaebaja subjektiivseid kaebusi kõhuvalu kohta tõesteks, ei saanud kaebajale põhjustatud kannatused olla nii intensiivsed (seda kinnitab asjaolu, et meditsiinitöötaja ei pidanud vajalikuks ravi määrata), et õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja riigivastutuse seaduse mõtte ning rakenduspraktika kohaselt mõistetakse rahaline hüvitis välja õigushüvede intensiivsete riivete korral. Rahalise hüvitise määramist võiks kaaluda näiteks juhul, kui maovaevuste all kannatava kinnipeetava söögikordade vahele jätmine oleks vangla süstemaatiline tegevus. Ehkki ringkonnakohus leidis osundatut inimväärikust puudutava kahjunõude puhul, on viidatud seisukoht asjakohane ka tervisekahju puudutava kahjunõude perspektiivikuse hindamisel, kuna mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused on mõlemal juhul samad (RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1). Ringkonnakohus märkis 18.08.2015 määruses veel, et pole mingeid viiteid sellele, et vangla jättis kaebaja lõunasöögist ilma tahtlikult, sooviga teda kahjustada. Vangla astus samme, et olukorda heastada, mis kinnitab, et toimunusse ei suhtutud ükskõikselt. Vangla on oma tegevuse õigusvastasust tunnistanud ning kaebaja ees vabandanud. Kaebaja sai samal õhtul topelt portsjoni putru. Ülaltoodu tõttu ei saa kohus pidada perspektiivikaks kahjunõuet, milles kaebaja nõuab vanglas ühel korral lõunasöögist ilma jäämise eest rahalist hüvitist. Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud tingimused ei ole antud juhul täidetud. Seetõttu puuduks kohtul

§ 41

lg-st 5 tulenev alus kohtuotsuse resolutsioonis ka kahju põhjustanud tegevuse õigusvastasuse konstateerimiseks.

  1. ST esitas halduskohtu määruse peale 19.11.2015 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 14.12.2015 põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. ST palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 03.11.2015 määrus tühistada. Kohus on teinud määruse ebaõiglaselt, varjates sellega Tallinna Vangla õigusrikkumisi. Rikutud on Euroopa inimõiguste konventsiooni artikleid 3 ja
  3. Määruskaebuse esitaja palub kaebuse menetlusse võtta. Kaebuse nõuded jäävad samaks.
  4. Tallinna Vangla palub kirjalikus vastuses määruskaebus rahuldamata jätta. Halduskohus tagastas kaebuse õiguspäraselt. Tallinna Vangla nõustub halduskohtu seisukohtadega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 3

(5)3-15-411
  1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  2. RVastS § 9 lg 1 sätestab mittevaralise kahju tekkimise alused ja näeb ette juhud, mille esinemisel kuulub mittevaraline kahju hüvitamisele. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Tallinna Vanglale esitatud taotluses ja kaebuses halduskohtule on kaebaja selgitanud, et ta jäeti 04.11.2014 lõunasöögist ilma ning tal tekkisid maos valud, mis ei võimaldanud öösel magada. Samuti on kaebaja pidanud vanglaametnike suhtumist probleemi ükskõikseks. 14.

§ 121

lg 1 p-s 2 sätestatud kaebuse tagastamise imperatiivse aluse kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta sama seadustiku §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist. Halduskohtu 01.07.2015 määrus, mille Tallinna Ringkonnakohus luges 18.08.2015 määrusega riigilõivu tasumisest vabastamise küsimuse lahendamiseks inimväärikuse alandamist puudutava kahju hüvitamise nõude esitamisel, jõustus 08.10.2015, mil Riigikohus jättis ST määruskaebuse ringkonnakohtu 18.08.2015 määruse peale menetlusse võtmata. Kaebaja pidi seega halduskohtu 01.07.2015 määruses viidatud puuduse kõrvaldama (s.o tasuma riigilõivu 30 eurot) hiljemalt 23.10.2015. Kaebaja nõutud riigilõivu ei tasunud. Seega on kaebus inimväärikuse alandamist puudutava kahju hüvitamise nõude osas menetlemist takistava puudusega ning halduskohus tagastas nimetatud osas kaebuse õigesti

§ 121lg 1 p 2 alusel.

15. Tervise kahjustamisega seotud kahju hüvitamise nõude tagastas halduskohus

§ 121lg 2 p 2 alusel.

Nimetatud sätte kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas on peetud võimalikuks

§ 121

lg 2 p 2 alusel kaebuse tagastamist ka siis, kui kaebus on ilmselgelt põhjendamatu (

  1. märtsi
  2. a määrus asjas nr 3-3-1-11-13, p 17 ning viimati
  3. detsembri
  4. a määrus asjas 3-3-1-55-15, p 12). Kaebaja on esile toonud, et 04.11.2014 temale Tallinna Vangla poolt lõunasöögi väljastamata jätmisega tekitati talle mittevaraline kahju, mis seisneb tervisekahjus. Kaebajale lõunasöögi väljastamata jätmise järgselt tekkisid tal valud maos ning magu valutas kogu öö, rikkudes tema une. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebajal tervisekahju tekkimine tõendatud, tõendatud ei ole ka põhjuslik seos saamata jäänud lõunasöögi ja tekkinud maovalu vahel ning kahe eelmise möönmisel ei ole kahju hüvitatav rahas. Tallinna Vangla on 26.01.2015 vastuses oma tegevuse õigusvastasust tunnistanud ja kaebaja ees vabandanud. Lisaks nähtub vangla vastusest, et kaebajale pakuti samal kuupäeval lõunasöögiks õuna ning lõunasöögist ilmajäämise kompenseerimiseks topelt kogus putru õhtul. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kaebaja haldus- ja kohtumenetluses möönnud, et pole selge, millest tal valud tekkisid, kuna tema magu on haige ning valu võib tekkida igal hetkel. Seega on kaebaja väited ühel korral lõunasöögist ilma jäämise tõttu tekkinud tervise kahjustamisest jäänud paljasõnaliseks ning on tõendamata. Seda, et tervisekahju tekkimine on ebatõenäoline, kinnitab ka Tallinna Vangla 23.02.2015 esitatud selgitus (tl 13), et ST ei esitanud Tallinna Vanglale seonduvalt konkreetse juhtumiga pöördumist meditsiinilise abi saamiseks. Kui möönda ebamugavust, mis tuleneb lõunasöögi vahelejäämisest, ei ole see oma intensiivsuselt ometi selline, mis tooks kaasa kahju rahalise hüvitamise. Eelneva tõttu on halduskohus jõudnud põhjendatult seisukohale, et 4

(5)3-15-411 esitatud tervisekahju nõue on ilmselgelt põhjendamatu ja tagastanud kaebuse selle esitajale

§ 121lg 2 p 2 alusel õigesti.

Määruskaebus jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.