3-16-72/7

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar
2. a., Tallinn Haldusasja number 3-16-72 Haldusasi E.O. taotlus esialgse õiguskaitse rakendamiseks vaidemenetluse ajaks Menetlustoiming Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord
4. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Sekretäril edastada määrus viivitamatult menetlusosalistele. Käesoleva määruse peale on õigus esitada määruskaebus otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 02.01.2016 toimus Tallinna Vanglas vahejuhtum, millega olid seotud kinnipeetav E.O. ja valvur Marget Kunts. M. Kunts koostas selle vahejuhtumi kohta samal päeval ettekanda nr 1M. 04.01.2016 andis Tallinna Vangla Maardu üksuse juht Tõnis Sepp käskkirja nr 5-1/6 , millega peatas Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi 02.10.2015 käskkirja nr 5-1/2438 „Kinnipeetavale E.O. loa andmine järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat“ kehtivuse ja peatas distsiplinaarmenetluse ajaks kinnipeetava loa järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat.
6. 11.01.2016 esitas Tallinna vanglas kinnipeetav E.O. Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, mille kohus 12.01.2016 määrusega käiguta jättis. 18.01.2016 esitas E.O. vaide 04.01.2016 Tallinna Vangla käskkirjale nr 5-1/
7. 19.06.2016 esitas E.O. vastuse kohtu 12.01.2016 määrusele ja tasus EÕK taotluselt ettenähtud riigilõivu.
8. 20.01.2016 nõudis kohus Tallinna Vanglat välja vastuse EÕK taotlusele ja distsiplinaarmenetlusega seotud dokumendid. Tallinna Vangla vastus kohtusse sabus 22.01.
10. Taotleja E.O. põhjendab oma esialgse õiguskaitse taotlust järgnevalt 4.
11. 04.01.2016 käskkirja nr 5-1/6, mille õigusvastasuses kaebaja veendunud on, rakendamise tõttu kaotaks ta töökoha, mis võttis talt võimaluse tasuda võlgenevusi võlausaldajate ees ja toetada oma õde ja ema. 4.
12. Tulenevalt distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse, ei saa ta tulevikus viibida enam avavanglas ja saadetakse tagasi kinissesse vanglasse, mis toob kaasa pöördumatu tagajärjed. Lisaks töö ja sissetuleku kaotusele muutub raskendatuks tema resotsialiseerumine, kuna ta ei saa enam soodustuse korras külastada iga 2 kuu tagant oma lähedasi (ema, õde). 4.
13. Juhul, kui ta distsiplinaarmenetluses õigeks mõistetakse, on soodustustest ilmajätmise tagajärg juba saabunud ja see on pöördumatu. 4.
14. Tööl tal probleeme ei ole ja tööülesannetega saab ta hakkama. Kuni 06.02.2016 4 kuulise katseajaga sõlmitud tööleping pikeneks automaatselt ja ta saaks tööd jätkata.
15. Tallinna Vangla vaidleb taotlusele vastu ja põhjendab seda oma 22.01.2016 vastuses EÕK taotlusele järgmiselt: 5.
16. Vaide esitaja suhtes algatati 04.02.2016 distsiplinaarmenetlus seoses 02.01.2016 koostatud ettekandega nr 1-M, mille kohaselt 02.01.2016 kella 18:00 paiku Tallinna Vangla Maardu üksuse II korruse koridoris õhtusöögi jagamise ajal eiras kinnipeetav E.O. korraldust minna õhtusöögi jagamise ajaks talle määratud tuppa. Kuivõrd vangla kontekstis on tegemist raske rikkumisega peatati Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi 04.01.2016 käskkirja nr 5-1/6 alusel alates 04.01.2016 kuni distsiplinaarmenetluse lõpuni kaebajale väljaspool vanglat järelevalveta töötamiseks antud luba. 5.
17. Avavanglas viibimine ja väljaspool vanglat liikumine ei ole kinnipeetava subjektiivseks õiguseks. Vangistusseaduse (VangS) § 22 lõike 2 kohaselt võib § 22 lõike 1 punktis sätestatud soodustusi, sh liikumine järelevalveta väljaspool vangla territooriumi seoses töötamisega kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Seega peab kinnipeetava väljapoole vanglat lubamise puhul vangla olema veendunud, et konkreetse isiku osas ei ole alust oletada, et ta paneks toime uusi õigusrikkumisi. Kuivõrd antud juhul on alust kahtlustada kaebajat raske distsipliinirikkumise toime panemises ning tema suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus, ei saa vangla käesoleval ajal olla kindel kaebaja õiguskuulekas käitumises, mistõttu ei saa vangla lubada kaebajal ka väljaspool vanglat liikuda. 5.
18. Haldusmenetluse seaduse § 81 sätestab, et vaiet lahendav haldusorgan võib haldusakti täitmise peatada, kui see on vajalik avaliku huvi, haldusakti adressaadi või kolmanda isiku õiguste kaitseks. Tallinna Vangla leiab, et konkreetsel juhul ei ole haldusakti täitmise peatamine vajalik avaliku huvi ega kolmanda isiku õiguste kaitseks. Seega on vajalik hinnata, kas haldusakti täitmise peatamine on vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Riigikohtu 17.06.2004 määruses haldusasjas nr 3-3-1-17-04 on kohus leidnud: „Esialgse õiguskaitse kohaldamine on sisuliselt eelhinnang kaebuse põhjendatusele. Esialgset õiguskaitset on võimalik kohaldada, kui kohtu arvates on olemas suur õiguslik tõenäosus rahuldada kaebus. Samas kohaldatakse esialgset õiguskaitset sageli olukorras, kus faktilised asjaolud ei pruugi olla lõpuni selged. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub kindlasti alus, kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu.“ Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud käskkirjast, et kaebaja suhtes peatatakse distsiplinaarmenetluse ajaks väljaspool vanglat järelevalveta töötamiseks antud luba õigusrikkumise ärahoidmiseks ennetava meetmena – kuna vangla ei ole kindel kaebaja 2 õiguskuulekas käitumises, ei saa vangla õigustatult lubada sellist kinnipeetavat ka väljapoole vanglat. Seega on Tallinna Vangla seisukohal, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine ei ole õigustatud. 5.
19. Tallinna Vangla leiab ka, et juhul kui kohus otsustab kaebaja taotluse rahuldada, otsustab kohus sellisel juhul põhivaidlus ette ära. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus, mis õigustaks põhivaidluse ette lahendamist ja kaaluks selgelt üle avaliku huvi. Alust sellele ei anna ka kaebaja väited. Halduskohtumenetluse seadustiku § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata. Riigikohus leidis 22.11.2004 asja nr 3-3-1-76-04 määruse punktis 6, et Riigikohtu senise praktika kohaselt kohaldatakse esialgset õiguskaitset siis, kui on kahjuliku tagajärje oht, kaebus ei ole perspektiivitu ning haldusakti tagasitäitmine ei ole võimalik või tagajärgede kõrvaldamine pole mõistlik. Antud juhul on õigusvastaselt välja antud käskkirja kohaldamisega kaasnevate tagajärgede saabumisel kaebajale võimalik kahju hüvitamise korras täidetud haldusakti tagajärjed kompenseerida. Samas esialgse õiguskaitse kohaldamine võib tuua kaasa olukorra, kus ennetava meetme kohaldamise aluseks olnud õigusrikkumine leiab aset. Selleks, et vältida võimalike õigusrikkumiste saabumist ja kinnipeetava poolt korra järgimine, on kaebaja liikumisvõimaluse piiramine vajalik vahetult pärast vastava vajaduse ilmnemist ning esialgse õiguskaitse kohaldamisel ei oleks vanglal võimalik järgnevaid õigusrikkumisi ära hoida. Tallinna Vangla leiab seetõttu, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus ei ole põhjendatud. KOHTU SEISUKOHT
20. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 sätestab, et kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Riigikohtu 21.12.2001 määruses haldusasjas nr 3-3-1-67-01 on kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuse all silmas peetud olukorda, kus haldusakti täitmine asutuse poolt või haldusaktist tulenevate õiguste kasutamine kolmanda isiku poolt kohtumenetluse ajal loob kaebaja õigusi rikkuvaid tagajärgi, mille kõrvaldamine ei ole pärast kohtuotsuse jõustumist enam mõistlikul viisil võimalik. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus ka juhul, kui esialgse õiguskaitse meetme kohaldamata jätmise korral saaksid vastustaja või muud isikud teha toiminguid, mille tagajärjel ei oleks võimalik kaebajal ka talle soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat eesmärki saavutada. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb kohtul teha kõigepealt kindlaks esialgse õiguskaitse vajadus ning seejärel anda eelhinnang kaebuse põhjendatusele, kaaluda kaebaja õigusi, avalikke huve ja teiste isikute õigusi (HKMS § 249 lg 3 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12.2004 määrus haldusasjas nr 3-3-1-85-04 p 15).
21. Kohus leiab, et E.O. esialgse õiguskaitse taotlus tuleb arvestades kohtule hetkel teada olevaid asjaolusid jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevaga. 3 7.
22. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole kohtule suutnud kõigepealt veenvalt põhistada esialgse õiguskaitse vajadust vaidemenetluse ajaks (HKMS § 249 lg 2). Kohus märgib, et taotleja on küll vastavalt vaidlustatud käskkirjale kõrvaldatud distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajaks või kuni 02.02.2016 töölt, kuid see ei tähenda, et juhul, kui distsiplinaarmenetluse käigus leitakse, et ta ei ole distsiplinaarõigusrikkumist toime pannud, puuduks võimalus tema tööle ennistamiseks ja töölt puudutud aja eest kahjude hüvitamiseks. Käesoleval juhul tuleb eriti veel arvestada seda, et 04.01.2016 käskkirjas on määratud kindlaks selles sätestatud piirangute rakendamise tähtaeg – distsiplinaarmenetluse lõpuni või kuni 02.02.2016 ehk tegemist on kindlaks ajaks sätestatud piirangutega. Teiseks ei ole kohtu arvates samal põhjusel õigustatud taotluse esitaja väide, et ta ei saa kahe kuu tagant külastada oma lähedasi. Ka sellise kohtumise ärajäämine, kui see tõesti oleks saanud toimuda vaidlustatud käskkirja kehtivuse ajal, ei ole pöördumatu tagajärg ja see on võimalik talle ka tagantjärgi võimaldada juhul, kui õigusrikkumist kaebaja käitumises vaidlusaluses 02.01.2016 intsidendis ei leita. Seega puudub kaebajal seaduse mõttes esialgse õiguskaitse vajadus, sest vajadusel ei osutu tema õiguste kaitse või taastamine kohtuotsusega raskendatuks või võimatuks. 7.
23. Kohus leiab vastustaja ja kaebaja poolt kohtule esialgse õiguskaitse menetluses seoses intsidendi ja distsiplinaarmenetlusega esitatud dokumente hinnates, et kaebus on ka vähese perspektiiviga. Sisuliselt ei ole vaidlust selles, et 02.01.2016 oli toidujagamise ajal olukord, kus kaebaja ei viibinud õigusvastaselt kambris. Seda tõendavad nii kogutud tunnistajate ütlused (tl 32), kui ka turvakaamera salvestise vaatluse protokoll (tl 30). Samuti kaebaja enda 07.01.2016 antud ütlused. Vaidlust ei ole ka selles, et valvur M. Kunts andis enne õhtusöögi jagama hakkamist II koridoris korralduse „Õhtusöök! Kõik oma kambritesse!“. Vaidlust ei ole, et M. Kunts ütles midagi temast mööduvale E.O.le. Mida täpselt, tuleb lõplikult välja selgitada distsiplinaarmenetluse käigus. Kohus märgib, et sõltuvalt distsiplinaarmenetluse tulemustest selgub, kas kaebaja on toime pannud Täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 määratletud rikkumise või kergema üleastumise või ei ole seda üldse toime pannud ning sellest sõltub ka talle võimalikult määratav karistus. 7.
24. Seoses avaliku huviga märgib kohus, et vangla on õigesti asunud seisukohale, et hetkel puudub tal tulenevalt toimunud intsidendist usaldus kinnipeetava suhtes ning on piisavalt alust arvata, et esialgse õiguskaitse kohaldamine võib tuua kaasa olukorra, kus ennetava meetme kohaldamise aluseks olnud uus õigusrikkumine leiab aset. Vangla on õigesti välja toonud, et avavanglas viibimine ja väljaspool vanglat liikumine ei ole mitte kinnipeetava subjektiivseks õiguseks, vaid VangS § 22 lg 1 toodud soodustuseks, mis tuleb välja teenida eeskujuliku käitumisega. Kohus nõustub ka vangla seisukohaga, et vältimaks võimalike õigusrikkumiste saabumist ja tagamaks kinnipeetava poolt korra järgimine, on kaebaja liikumisvõimaluse piiramine vajalik vahetult pärast vastava vajaduse ilmnemist ning esialgse õiguskaitse kohaldamisel ei oleks vanglal võimalik järgnevaid võimalikke uusi õigusrikkumisi ära hoida. Kohus leiab, et tulenevalt võimalusest kompenseerida võimalikult õigusvastaselt välja antud käskkirjaga põhjustatud kahju taotluse esitajale, kaalub avalik huvi uute õigusrikkumiste vältimiseks ja korra tagamiseks vanglas käesoleval juhul üles E.O. huvi säilitada avavanglas viibimise ja järelevalveta väljaspool vanglat töötamisega seotud soodustused. 4
25. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole täidetud õiguslikud eeldused esialgse õiguskaitse vaidemenetluse ajaks rakendamiseks ja kohus jätab E.O. taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks vaidemenetluse ajaks rahuldamata. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 5