TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise aeg Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord 3-15-2003

) § 36 lg 4 p 3 ja lg 5 alusel põhjusel, et isik on oma käitumise tõttu sobimatu relvaluba omama. PPA 16.07.2015 vaideotsusega jäeti R. Mirka vaie rahuldamata.

1. 10.08.2015 esitas R. Mirka Tallinna Halduskohtusse kaebuse PPA 04.03.2015 otsusele. Tallinna Halduskohtu 13.08.2015 määrusega edastati kaebus kohtualluvuse korras lahendamiseks Tartu Halduskohtule. Kaebuse põhjendused
2. 10.08.2015 esitatud kaebuses taotleb kaebaja 03.03.2015 otsuse nr 109/1/15 tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega taastada kaebajale kuuluva relvaloa kehtivus. Kaebaja märgib, et talle jääb arusaamatuks, millele tuginedes on vastustaja leidnud, et ta on oma käitumise tõttu sobimatu relvaluba omama. Kolmandate isikute seisukohtadega on tõendatud, et kaebaja on sulandunud ühiskonda, ta ei ole ohtlik kolmandatele isikutele. Vastustaja tuginemine asjaolule, et kaebaja on varasemalt rikkunud laskemoona käsitlemise korda, ei ole asjakohane, sest tegemist oli üle 60 aasta vanuse laskemoonaga, mis ei kujuta vahetut ohtu kolmandatele isikutele. Samuti on isikut antud teo eest juba karistatud. Ebaseaduslik laskemoona käitlemine toimus 2004 aastal, so 11 aastat tagasi, mis ei ole lähiminevik. Vastustaja seisukoht, et riik ei saa anda relvaluba isikule kelles ta natukenegi kahtleb, ei ole põhjendatud ning on vastuolus nende isikute ütlustega, kes on olnud kaebajaga koos nii enne kui ka pärast karistuse kandmist ning kelle õiguste kaitseks väidetavalt see negatiivne otsus tehti. Kaebaja leiab, et haldusorgan on kaalutlusõigust rikkunud, otsus on vastuolus kogutud tõenditega ning otsus ei ole põhjalikult motiveeritud.
3. Kohtumenetluse käigus esitas kaebaja esindaja kaebuse täienduse, taotledes: 1) tühistada otsus nr 109/1/15, 2) teha uus otsus, millega taastada kaebajale kuuluva relvaloa kehtivus, või 3) kohustada PPA väljastama kaebajale kaks relvasoetamise luba, üks sileraudsele püssile ja teine vintraudsele püssile. Vastustaja vastuväited
4. Vastustaja kaebust ei tunnista ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaebuse nõue relvaloa kehtivuse taastamise osas on ebareaalne. Kaebaja esitas 21.01.2015 Lõuna prefektuurile relvasoetamisloa taotluse sileraudse ja vintraudse püssi soetamiseks jahipidamise eesmärgil ning lisas sellele varasema relvaloa kehtivuse taastamise taotluse. Kõik kaebaja varasemad relvaload olid antud tähtajaliselt kehtivusajaga kuni 30.10.
5. Seega on kaebajale aastal 2002 väljastatud relvaload igal juhul seoses tähtaja möödumisega alates 01.11.2007 kehtivuse kaotanud ning nende kehtivuse taastamine ei ole võimalik ei

ega ka HMS kohaselt.

1. Relvasoetamisloa menetlemisel on lubadeametnik teinud mahuka eeltöö, kogudes andmeid nii eelkontrolli teostanud piirkonnapolitseinikult kui ka kaebajaga suhelnud klienditeeninduse peaspetsialistilt, vestelnud taotlejaga vahetult ning tuvastanud taotleja eelneva käitumise. Kuigi taotlejale antud iseloomustused ja taotlejal olemasolevad tingimused relvade hoidmiseks olid positiivsed, ei tekkinud otsuse langetajas veendumust, et isik on oma eluviisi ja käitumise tõttu sobiv antud liiki relva soetama ja omama.
2. Kaebaja suhtes toimus kohtueelne kriminaalmenetlus ajavahemikus 2004 –
3. Kaebaja mõisteti Harju Maakohtu 11.06.2009 a otsusega süüdi karistusseadustiku § 184 lg 2 punktide 1 2 ja 2 järgi ning karistati teda 7-aastase vangistusega. Lisaks inkrimineeriti sama kohtuotsusega kaebajale karistusseadustiku §-s 418 lg 1 ettenähtud kuritegu – laskemoona ebaseaduslik käitlemine. Karistusregistri andmete kohaselt on karistus loetud täidetuks 12.10.
4. Kuigi kaebajale mõistetud kriminaalkaristus on karistusregistri andmetel kustunud, ei tee see olematuks kaebaja õiguskorda suhtumist iseloomustavat asjaolu, et isik on varasemalt toime pannud korduva narkootikumidega seotud süüteo. Usaldust ei ärata ka kaebaja poolt 18.02.2015 vestlusel antud seletus laskemoona ebaseadusliku käitlemise kohta – metsavendade kasutuses olnud majast leitud erineva kaliibriga laskemoon, millega ta ei osanud midagi teha. Kaebaja kui sellel ajal relvaloa omanik oli relvaloa saamiseks sooritanud eksami relvaseaduse tundmises ja pidi olema teadlik seadusest tulenevast kohustusest relva või laskemoona leidmisel sellest koheselt politseid informeerida. Kaebaja poolt ebaseaduslikult käideldud laskemoona hulgas oli ka suhteliselt kaasaegset laskemoona, mille metsavendadele kuulumises on põhjust kahelda - automaadipadrunid kaliibriga 5,45 mm, püstolipadrunid kaliibriga 9x18 mm Makarov. Seega ei saa ka vestlusel antud seletust päris usaldusväärseks pidada.
5. Eeltoodud asjaolude tõttu ning võttes arvesse karistuse kandmise lõpust möödunud suhteliselt lühikest ajavahemikku, ei tekkinud relvasoetamisloa taotlust lahendanud ametnikul kindlat veendumust, et taotleja on kõigiti sobiv isik tulirelva soetama ja omama. Relvasoetamisloa andmisest keeldumise eesmärk oli antud juhul avaliku julgeoleku kaitse ning teiste isikute elule ja tervisele ohu ennetamine. Otsustaja leidis, et riik ei saa anda relvasoetamisluba isikule, kelle usaldusväärsuses ta täiesti kindel ei ole. Kohtu seisukoht
6. Kaebaja Raul Mirka on kohtus vaidlustanud Politsei-ja Piirivalveameti otsuse, millega keelduti talle väljastamast relvasoetamisluba vintraudse püssi ja sileraudse püssi soetamiseks, milliseid kaebaja taotles jahipidamise eesmärgil. Relvasoetamislubade väljaandmise keeldumise aluseks on märgitud

§ 36lg 4 p 3.

1. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja nimele oli varasemalt väljastatud 4 relvaluba, millede kehtivusaeg lõppes 30.10.2007 a. 21.01.2015 PPA-le esitatud relvasoetamisloa taotluses on R. Mirka taotlenud kahe relvasoetamisloa väljastamist, so 1 luba sileraudsele püssile ja 1 luba vintraudsele püssile. Kaebaja on kohtule esitatud kaebuses taotlenud vaidlustatud otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega taastada kaebaja relvaloa kehtivus. Kaebuse täpsustuses (tlk.45) on kaebaja märkinud, et tema eesmärgiks on saada relvaluba. Seetõttu taotleb ta keelduva otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kas taastatakse relvaluba või millega antakse välja uued relvaload.
2. Vastustaja on nii R. Mirka relvasoetamisloa väljaandmise taotluse menetluses kui kohtumenetluses selgitanud kaebajale, et Relvaseadus ei näe ette võimalust relvaloa kehtivuse taastamiseks. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga. Kui relvaloa kehtivuse tähtaeg on lõppenud, oli relvaloa omanikul 3 kuu jooksul võimalik vahetada see uue relvaloa vastu (

§ 41lg 2).

Kui seda ei tehtud, tuli relvaloa kehtivuse lõppemise viimasel tööpäeval relv üle anda politseile. Kaebaja ei ole eelnevalt kehtinud relvalubasid vahetanud, relvalubade kehtivus oli lõppenud. Uuesti relvaloa saamiseks tuli kaebajal esmalt taotleda relvasoetamisloa 3 väljaandmist, mitte relvaloa kehtivuse taastamist. Antud asjas on vaidlustatud PPA 04.03.2015 otsus, millega on keeldutud kaebajale relvasoetamisloa väljastamisest, mitte relvaloa väljastamisest või relvaloa kehtivuse taastamisest. Enne kui isikul on õigus saada relvaluba, peab isikul olema relv, mis omakorda eeldab relvasoetamisloa saamist. Relvaloa kehtivuse taastamise võimalust relvaseadus ette ei näe, nagu on õiguspäraselt vastustaja ka kaebajale selgitanud. 12. Nagu märgitud, on relvasoetamisloa väljaandmise keeldumine toimunud

§ 36

lg 4 p 3 alusel.

§ 36

lg 4 p 3 sätestab, et peale käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aluste võib loa andja keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Eeltoodust nähtub, et

§ 36

lg 4 p 3 alusel tehtava otsuse näol on tegemist kaalutlusõigust võimaldava otsusega, mille tegemisel tuleb PPA-l hinnata nii taotleja eluviisi kui tema käitumist. Lisaks on oluline, et

§ 36lg 4 p 3 annab iseseiva aluse relva soetamisloa andmisest keeldumiseks, 13.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjendustes märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, ning HMS § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida kaalutlusvead, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kohus leiab, et antud juhul on kaebaja oma keelduva otsuse tegemisel lähtunud ebaõigetest kaalutlustest. Otsuse järgi on R. Mirka käitumine sobimatu tulirelva soetama ja omama seetõttu, et kaebajat on Harju Maakohtu 11.06.2009 otsusega tunnistatud süüdi ja karistatud KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi (korduv isikute grupis narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik omandamine, hoidmine, edasiandmine ja ümbertöötamine) ning KarS § 148 lg 1 järgi (laskemoona ebaseaduslik käitlemine). Nii on otsuses märgitud: „Võttes arvesse Raul Mirka isikut, kes oli teadlik oma ülalnimetatud teo keelatusest, kuriteo asjaolusid ning ajaperioodi karistuse kustumisest, ei saa täielikult kindel olla, et oleks täidetud seadusandja tahe – mitte lubada relva soetamise või omandamise luba isikule, kes on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, sõltumata sellest, kas tema karistatus on kustunud või kustutatud ning sellest johtuvalt võimalike ohtude ennetamine inimeste elule ja tervisele.“ Seega on vastustaja leidnud, et kuigi Raul Mirka karistatus on kustunud, ei tee see olematuks, et kaebaja pani toime tahtliku kuriteo, mis on R. Mirka iseloomustavaks asjaoluks ning võib olla ohuteguriks. Vastustaja on otsuses välja toonud ka, et kontrolli käigus kogutud teabe järgi ei ole R. Mirka peale vanglast vabanemist toime pannud süütegusid, tema kohta ei ole mingeid kaebusi laekunud. Positiivse iseloomustuse ja hinnangu relvaloa soetamiseks on andnud kohalik jahiselts, kohalik piirkonnapolitseinik, samuti R. Mirka perekonnaliikmed. R. Mirka ei tarvita alkoholi viimased 22 aastat. Vaatamata aga kõigist positiivsetest iseloomustustest ja soovitustest, on vastustaja eitava otsuse tegemisel lähtunud ainult asjaolust, et kaebajat on karistatud kriminaalkorras tahtliku teo eest, samuti arvestanud kuriteo asjaolusid ja karistatuse kustumisest möödunud ajavahemikku ning leidnud, et kaebaja käitumine ei ole sobiv 4 tulirelvasoetamisluba omama. Samas kohtuistungil väitis vastustaja esindaja ka, et otsuse tegemisel kaebaja kriminaalkorras karistamist arvesse ei võetud. 14. Kohus on seisukohal, et keelduva otsuse tegemine

§ 36

lg 4 p 3 alusel kaebaja varasema kriminaalkorras karistamise tõttu ei ole õiguspärane.

§ 36

lg 1 p 6 kohaselt ei anta relva soetamisluba või relvaluba isikule, kes on kriminaalkorras karistatud.

§ 36lg 1 p 6 on omaette alus relva soetamisloa mitteandmiseks.

Vaidlustatud otsuses ei ole nimetatud sätet keelduva otsuse tegemise alusena näidatud, samuti ei ole sellele sättele tuginetud kohtumenetluses. Lisaks sätestab

§ 36

lg 2, et

§ 36

lõike 1 punktis 6 sätestatud keeld ei laiene isikule, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt. Antud asjas on vastustaja haldustoimikus karistusregistri tõend, mille järgi kaebaja ei ole karistusregistrisse kantud. Seega ei ole kaebaja karistusregistrisse otsuse tegemise ajal olnud kantud, mis välistaks relvasoetamisloa andmisest keeldumise

§ 36lg 1 p 6 alusel.

Nagu aga märgitud, kaebajale keelduti relvasoetamisloa andmisest mitte

§ 36

lg 1 p 6 alusel (kriminaalkorras karistatud), vaid

§ 36lg 4 p 3 alusel (eluviis või käitumine ei ole sobilik relva soetama ja omama).

Ka on vaidlustatud otsuses endas vastustaja poolt märgitud, et Raul Mirka karistatus on kustunud. Seega ei ole õiguspärane võtta loa välja andmise keeldumisel

§ 36

lg 4 p 3 alusel arvesse ainult seda, et kaebajat on varasemalt kriminaalkorras karistatud.

1. Lisaks tuleb arvestada antud juhul ka Tartu Ringkonnakohtu 20.10.2015 tehtud kohtuotsuses asjas nr 3-14-382 esitatud seisukohaga, kus ringkonnakohus pidas vajalikuks märkida, et kaebaja varasemale süüteole viitamine, mis on karistusregistrist kustutatud ning arhiivi kantud, ei ole õiguspärane. Ringkonnakohus tõi välja: „Karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 1 kohaselt on karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Karistusregistri arhiivi andmeid väljastatakse KarRS § 5 lg 3 kohaselt üksnes samas seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Olukorrad, kus on lubatud kasutada karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmeid, on nimetatud KarRS § 5 lg-s 2 ja §-s
2. KarRS § 20 lgs 1 ei ole sätestatud, et karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid oleks muu hulgas õigus saada relvaseaduses sätestatud menetluse läbiviimiseks. Seega puudub haldusorganil seadusest tulenev volitus kasutada relvaloa kehtetuks tunnistamise asjas karistusregistri arhiivi andmeid, ning kuna tegemist on õiguslikku tähendust mitteomavate andmetega, ei ole vastustajal õigust neile tugineda ei haldus- ega kohtumenetluses“. Kohus nõustub, et vastustaja ei ole toiminud õiguspäraselt, kasutades kaebajale relvasoetamisloa menetluses karistusregistris mitteolevaid andmeid ja tehes ainult nende andmete alusel kaebajale negatiivne otsus. PPA otsuse järgi muid, kaebajat negatiivselt iseloomustavaid asjaolusid vastustaja tuvastanud ega välja toonud ei ole. Peale vanglast vabanemist 2009 ei ole kaebajal ühtegi üleastumist ega ühtegi kaebust tema kohta esitatud, vastustaja poolt arvestatud süüteod on kaebaja sooritanud enne 2004 aastat, ta on vanglast enne tähtaega vabastatud positiivse iseloomustuse ja karistuse eesmärgi saavutamise tõttu (Harju Maakohtu 17.09.2009 määrus asjas nr 1-09-12584), ka hilisema perioodi kohta ei ole vastustaja otsuses ühtegi negatiivset asjaolu tuvastanud. Otsuses ei ole selgitatud, miks politsei poolt 5 eelkontrollis kogutud ja kaebajat positiivselt iseloomustavad ja tema taotlust toetavaid asjaolusid ei ole arvestatud või miks need ei kaalu üles juba rohkem kui kümme aastat tagasi sooritatud süüteo asjaolusid. Seega puuduvad asjaolud, mille pinnalt saaks järeldada, et kaebaja kujutab ohtu teiste isikute elule ja tervisele. Kohus ei saa siin arvestada kohtuistungil vastustaja poolt esitatud täiendavaid selgitusi R. Mirkalt 2004 aastal äravõetud relvade kohta, mida aga vaidlustatud otsuses välja toodud ei olnud ega otsuse tegemisel ei arvestatud.
3. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus Raul Mirka kaebuse ning tühistab PPA 03.03.2015 otsuse nr 109/1/
4. Kuna relvasoetamisloa väljaandmine on kaalutlusotsus, tuleb vastustajal R. Mirka relvasoetamisloa taotlus uuesti läbi vaadata.
5. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetlusosalised ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlusi esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 6