← Eesti

3-12-895/77

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 7. detsember 2015, Tallinn Haldu

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu- 3-12-895 se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 21.03.2012 käskkirjaga nr 236-K „Teenistusest vabastamine“ vabastati MTA juriidilise osakonna jurist XX alates 01.04.2012 teenistusest seoses koondamisega ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähenemise tõttu (I kd, tl 21). Käskkirjas nähti ette maksta XX-le teenistusest vabastamisel hüvitisena tema 10 kuu ametipalk, etteteatamistähtajast puudu jäänud aja eest 13 tööpäeva palk ning hüvitis 39,7 kalendripäeva kasutamata puhkuse eest. MTA 21.03.2012 käskkirjaga nr 236-K ettenähtud summad maksti XX-le välja 30.03.
  3. XX esitas 30.04.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 11.06.2012, 10.07.2012 ja 11.07.2012) MTA 21.03.2012 käskkirja nr 236-K „Teenistusest vabastamine“ alusel talle 30.03.2012 tasutud lõpparve koosseisus saamata jäänud palga väljamõistmiseks, viivise maksmiseks palga maksmisega viivitatud aja eest ning lõpparve osalise tasumata jätmise tõttu hüvitise maksmiseks ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Kaebajale oleks lõpparve koosseisus tulnud välja maksta summad, mille võrra maksti talle alates
  4. a septembrist kuni
  5. a märtsini vähem palka. Kaebajale määrati ja tehti teatavaks temale määratud palk MTA 15.05.2006 käskkirjaga nr 879-K ning MTA 26.06.2006 käskkirjaga nr 1092-K. Nimetatud käskkirjadega määrati kaebajale palga ja selle koostisosade (lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest, staažilisatasu) suurus. Kaebajale makstav palk hakkas
  6. a augustist alates järk-järgult vähenema. Palga vähendamise kohta teavet ei antud ning käskkirju ei esitatud. Lisatasude vähendamine on alusetu. Aastate 2010, 2011 ning
  7. a jaanuari, veebruari ning märtsi eest on kaebajale makstud palka kollektiivlepingutega kokkulepitud summast väiksemas summas. Kaebaja on võtnud eeldatava palgana aluseks 17 800 krooni ning kohtule esitatud palgaarvestuse kohaselt on kaebaja perioodi 09.07.2007-30.06.2009 eest saamata jäänud palk 198 502 krooni (12 680,59 eurot) ja viivis 113 584 krooni (7 255,9 eurot), perioodi 01.07.200909.07.2010 eest on saamata jäänud palk 103 931,63 krooni (6 639,3 eurot) ja viivis 17 220 krooni (1 100 eurot) ning perioodi 09.05.2011-30.03.2012 eest on saamata jäänud palk 6 780,54 eurot ja viivis 248,85 eurot. Nimetatud summadest moodustub 788,93 euro suurune palganõue kaebajale
  8. a kuni
  9. a märtsini kollektiivlepingus kokkulepitust vähemmakstud palgast (I kd, tl 102 p, 106-107). Ülejäänud osas koosneb palganõue saamata jäänud lisatasudest.
  10. Tallinna Halduskohus jättis 28.06.2013 määrusega rahuldamata XX kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse ja lõpetas haldusasja nr 3-12-895 menetluse perioodi 01.09.200728.02.2009 palganõude osas (I kd, tl 143-145).
  11. XX esitas 06.08.2013 kaebuse täpsustuse, mille kohaselt palganõue perioodi 01.03.2009-30.03.2012 kohta moodustab kokku 15 272, 87 eurot ja palga maksmisega viivitatud aja eest viivisenõue 1814,41 eurot (I kd, tl 184-186). Halduskohtu 24.09.2014 istungil 2

(8)3-12-895 esitatud kaebuse täpsustusega loobus kaebaja viivisenõudest perioodide 01.07.200909.07.2010 ja 09.05.2011-30.03.2012 osas ning viivisenõudeks jäi 465,56 eurot (II kd, tl 13).
  1. Maksu- ja Tolliamet palus kaebus rahuldamata jätta. MTA-s makstakse töötasu brutopalga põhimõttel. Brutopalga komponendid on: 1) ametipalk, s.o teenistuja ametikoha palgaastmele vastav Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud ja selle alusel diferentseeritud kuupalgamäär püsivalt 20% lisatasu näol. Kaebaja palgaaste oli 25, palgaastme määr 449,30 eurot, mis 20%-lise diferentseerimise määraga teeb kogupalgaks 539,16 eurot. Kaebaja ei ole seda vaidlustanud; 2) avaliku teenistuse seaduses (ATS) märgitud lisatasud teenistusaastate eest (ATS § 37), akadeemilise kraadi eest (ATS § 38) ja võõrkeelte valdamise eest (ATS § 39). Kaebaja puhul esines lisatasu saamise õigus vaid teenistusaastate eest. Kaebajale makstava lisatasu suurus on olnud ATS § 37 lg-ga 2 vastavuses; 3) lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest ehk nn personaalne lisatasu, mis määratakse peadirektori käskkirjaga palgajuhendis sätestatud perioodiks teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamise alusel, arvestades töö, sh ametikoha hindamise tulemusi ja kvaliteeti, teenistuja professionaalsust, eeskujulikku klienditeenindust, initsiatiivikust, lojaalsust, otsustusvõimet, lahenduste leidmist, töö eripära ning ajutiselt suurenenud töökoormust ja ametniku eetilisust. Kaebajale ei ole seda tasu pikka aega määratud tulenevalt personaalse lisatasu maksmise eesmärgi ning aluse puudumise tõttu (kaebaja töökvaliteedis esines puudujääke nii kvaliteedi kui ka tulemuste osas). Kaebaja näol oli tegemist viimastel aastatel oma tööülesannetesse pealiskaudselt suhtuva teenistujaga, kelle puhul ilmnesid ka korduvad töödistsipliini rikkumised. Kaebaja poolt toimepandud eksimuste tulemusel oli kadunud osakonna juhtkonna usaldus kaebaja töösoorituse suhtes - kõik sisekorra nõuded, tööd ja tähtajad vajasid täiendavat järelevalvet, mis ei ole juristi töö puhul alati võimalik. Kaebajal juriidilise kompetentsi minimaalsel nõutaval tasemel olemasolu ei anna alust määrata tasu nõutavast tulemuslikuma töö eest. Alates
  2. a sügisest on kaebaja töökoormus olnud võrreldes teiste juristidega madalam ning tema tööülesanneteks on olnud vaid tehnilist laadi kanded andmebaasides, mistõttu puudus põhjus ja vajadus täiendava lisatasu maksmiseks üldse. Kaebaja on pöördunud kirjalikult oma otsese juhi poole, saamaks teavet sellest, miks on talle makstav brutopalk väiksem kui kollektiivlepingu p-s 12 märgitud. Kaebaja otsene juht RP vastas kaebajale kirjalikult, küsides eelnevalt seisukohta MTA ametiühingu esindajalt MK-lt. Nimetatud vastuses nõustus ametiühingu esindajaks olev MK vastustaja seisukohaga, et juhul, kui ametijuhendis on kõrghariduse kõrval ka madalam haridustase nt kõrghariduse omandamise näol, ei peeta sellist ametikohta lepingu mõistes kõrgharidust nõudvaks ametikohaks. Kaebaja ametijuhendist nähtuvalt oli tema poolt täidetud ametikohal nõutavaks kvalifikatsiooninõudeks „kõrgharidus või selle omandamine lõppjärgus“. Seega ei töötanud kaebaja ametikohal, millisel töötamiseks pidanuks omama ainult kõrgharidust, mistõttu kaebus ei ole ka kollektiivlepingu p-s 12 tuleneva kaitseklausli rikkumise väite osas õigustatud.
  3. XX märkis kirjalikus seisukohas MTA vastusele, et kollektiivlepingu p 12 sõnastuse kohaselt on kollektiivlepinguga tagatud palk täistööajal kõrgharidust nõudval ametikohal kõrgharidusega teenistujale. Puudub rõhutus „ainult“ termini „kõrgharidus“ ees. Seega sätte grammatilisel tõlgendamisel tuleb kõrgharidust nõudva ametikohana mõista ametikohta, mille puhul esineb kvalifikatsiooninõue kõrgharidus. Kollektiivlepingu p-ga 12 kokku lepitud palgagarantii sõltub üksnes sellest, kas kõrgharidus on omandatud või omandamisel. Vastustaja tõlgendab kollektiivlepingu p 12 alusetult kitsendavalt. Vastustaja esitatud ametijuhendis on muudetud kaebaja senise ametikoha eesmärki ja osaliselt põhifunktsioone ning vastustaja selgitustest nähtuvalt ka erialase ettevalmistuse nõuet. Kaeba3
(8)3-12-895 ja ei ole andnud esitatud ametijuhendile allkirja sellega nõustumise kohta. Allkiri on antud üksnes ametijuhendiga tutvumise kohta. Vastustaja ametijuhendile tuginevad väited kaebajast kui tehnilisest asjaajajast ei vasta tegelikkusele. Kaebajale määratud palk hakkas alates
  1. a augustist vähenema, samuti vähenes lisatasu. Palga vähendamise kohta ei ole kaebajale ühtegi käskkirja esitatud. Kaebaja ei saanud lisatasu vähendamise õiguspärasust seetõttu kontrollida ning kaebeõigust teostada. Haldusmenetluses ei saa haldusmenetluse osalise õigusi piirata ilma piirangut põhjendamata. Isiku õigusi piiravad haldusaktid peavad olema kirjalikud. Isegi juhul, kui kirjalikud haldusaktid olid olemas, kuid adressaadile esitada vajalikuks ei peetud, need ei kehti. Õiguslikke tagajärgi loob ainult kehtiv haldusakt.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 05.11.2014 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja selgituste kohaselt kohtuistungil rajaneb palganõue saamata jäänud MTA ning Maksu- ja tolliametnike ametiühingu (MTAÜ) vahel sõlmitud kollektiivlepingus ettenähtud palgal ja saamata jäänud lisatasul nõutavast tulemuslikuma töö eest (II kd, tl 10). Kaebaja nõue on alusetu - tal puudub õigus nii märgitud palgale kui lisatasule. Kaebaja leiab, et tema palk on olnud 788,93 euro võrra väiksem, kui on ettenähtud MTA ja MTAÜ vahel sõlmitud kollektiivlepingu p-s 12 täistöökohaga kõrgharidust nõudval ametikohal töötavale kõrgharidusega teenistujale (I kd, tl 3, 32 pöördel). Puudub vaidlus, et kaebaja ametijuhendis on ametikoha haridusnõue kirjeldatud järgmiselt: „juriidiline kõrgharidus või selle omandamine lõppjärgus“ (I kd tl 45 pöördel, 46 pöördel). Nimetatud lepingusättele lepingupoolte endi antud tõlgenduse kohaselt peetakse antud juhul silmas ametikohta, mille kvalifikatsiooninõudeks on hariduse osas üksnes kõrgharidus, ning kui kvalifikatsiooninõudeks on kõrghariduse kõrval ka madalam haridusaste, pole tegemist kõrgharidust nõudva ametikohaga kollektiivlepingu p 12 mõttes (I kd tl 43 pöördel-44, 77-78). Vaidlusaluse sätte õigeks mõistmiseks on määrav see, millise tähenduse on sellele andnud lepingupooled ise, mitte see, kuidas kaebaja kui kolmas isik seda mõistab. Kohtul puudub kaalukas põhjus asuda lepinguosalistest erinevale seisukohale. Kaebaja leiab, et tal on jäänud diskrimineerimise tõttu saamata lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest (II kd, tl 11-12). Samas ei osanud kaebaja kohtule veenvalt selgitada, milles tema diskrimineerimine on seisnenud (II kd, tl 12). Vastustaja selgituste kohaselt ei määratud nimetatud lisatasu kaebaja poolt oma teenistusülesannetesse pealiskaudse suhtumise ja tema töös esinenud puuduste tõttu (I kd, tl 43). Lisaks on kaebaja vastustaja väitel alates
  3. a sügisest täitnud vaid tehnilist laadi ülesandeid ja tema töökoormus on olnud senisest madalam (I kd, tl 44). Kaebaja ei ole selliseid väiteid ümber lükanud. Puudub vaidlus, et kehtinud MTA teenistujate palgajuhendi kohaselt oli MTA peadirektoril õigus määrata teenistujale lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest „teenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamise alusel, arvestades töö sh ametikoha hindamise tulemusi ja kvaliteeti, teenistuja professionaalsust, eeskujulikku klienditeenindust, initsiatiivikust, lojaalsust, otsustusvõimet, lahenduste leidmist, töö eripära, ajutiselt suurenenud töökoormust ning ametniku eetilisust“ (p 2.1.1; I kd, tl 56, 65, 157). MTA peadirektoril oli palgajuhendi kohaselt ka õigus lisatasu suurust muuta (p 2.1.3; samas). Seega puudub teenistujal subjektiivne õigus nõuda nii enda lisatasustamist nõutavast tulemuslikuma töö eest kui ka sellise lisatasu säilitamist. Tegemist on asutuse juhi kaalutlusotsusega, mille aluseks on konkreetse teenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamine. Eelkirjeldatud asjaoludel pole võimalik vastustajale kaebaja lisatasustamata jätmist nimetatud alusel ette heita. Kuna kaebaja palganõue on alusetu, puudub alus ka viivise- ja hüvitisenõudel. 4
(8)3-12-895 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 05.11.2014 otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt teha asjas uus otsus. Kaebuse nõue rajaneb asjaolul, et pärast MTA 15.05.2006 käskkirja nr 879-K ja 26.06.2006 käskkirja nr 1092-K ei ole kaebaja kuupalgamäära, palgamäära diferentseerimise ulatust ning nõutavast tulemuslikuma töö eest määratud lisatasu muudetud sellisel määral, nagu kaebajale palgateatiste kohaselt arvestati ja maksti. Palka on arvestatud ja väljamakstud õigusliku aluseta. Halduskohus on rikkunud kohtumenetluse normi ning lähtunud asja lahendamisel ebaõigest materiaalõiguse normist. Ka kaalutlusotsuse korral on oluline, et menetlus oleks õiguspärane ning kaalutlusotsus formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. Kohus ei ole otsuses käsitlenud senise õigussuhte muutmise aluseks olevate tingimuste olemasolu (ehk tegelikult nende puudumist) ning on lahendanud asja haldusmenetluse regulatsioonist eraldiseisvalt. Käesolevas asjas on seisukoht haldusmenetluse nõuete järgimise kohta määrav, sest kaebaja nõue põhineb sellel, et palga vähendamine on aset leidnud ajal, mil haldusakt ei kehtinud ja seega õiguslik alus palga muutmiseks puudus. Kohus on jätnud nõude aluseks olevad olulised asjaolud käsitlemata. Kaebus on rajatud nii sellele, et lisatasu muutmise asjaolud on adressaadile olnud teadmata ajal, mil faktiline lisatasu vähendamine toimus, kui ka haldusasja menetluses esitatud käskkirjade saamisel põhjenduste puudumisele. Isegi kui kohtumenetluse käigus esitatud käskkirjad olid koostatud, ei saanud need õiguslikke tagajärgi kaasa tuua. Nõustuda ei saa sellega, et kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud, sest isegi kui see on piiratud, ei ole see täiesti välistatud. Kohtu poolt on kontrollitav see, kas otsuse tegemisele eelnevalt on asjaolusid üldse kaalutud. Kohus ei ole seisukohta õigusliku aluse olemasolust üldse võtnud. Juhul kui kohus leidis, et lisatasu määramise käskkirjale ei laiene haldusmenetluse nõuded, oleks see seisukoht pidanud kohtuotsuses kajastuma. Kaebaja esitas kohtule nõude haldusmenetluse nõuete elementaarsel tasemel rikkumise asjaoludel. Kohus ei ole otsust tehes neid hinnanud, vaid on keskendunud analüüsile lisatasu olemuse kohta ja kaebuse eduväljavaadetele selles osas.
  2. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle rahuldamata jätta. Käesolevas asjas ei ole menetluses nõuet
  3. a osas, vaid perioodi 01.03.2009-30.03.2012 osas. Samuti ei ole kaebaja kohtumenetluses varasemalt väitnud, et talle palgateatise alusel arvestatud ja faktiliselt väljamakstud summad erinevad. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, milles seisneb kohtu poolt kohtumenetluse normi rikkumine. Kaebaja arusaam lisatasu saamise õigusest ei tulene seadusest ning on põhjendamatu ka asjas kogutud tõendite alusel. Lisatasu andmise aluskäskkirjad, mille alusel kaebaja hinnangul talle nõutavast tulemuslikuma töö eest konkreetsel alusel lisatasu ei määratud, on jõustunud. Vaidlus puudub selles, et kaebaja on saanud kätte palgateatised ja nendega tutvunud. Seega on kaebajale olnud
  4. aastast teada, et talle nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu ei ole määratud. 5
(8)3-12-895 Kaebaja ei ole viidanud ühelegi tõendile, millega oleks tõendatud tema palga vähendamine õigusliku aluseta. Selline väide on ka meelevaldne ja tõenditega ümber lükatud. Kaebaja palka mitte ei vähendatud, vaid tema ametipalgale lisaks ei määratud lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest. Selle põhjuseks oli asjaolu, et kaebajal puudusid sellised töösooritused, mille puhul oleks ametiasutuse juht näinud vajadust nõutavast tulemuslikuma töö eest täiendavat tasu määrata. Nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramine on asutuse juhi kaalutlus, seega ei saa lisatasu määramata jätmist tõlgendada palga vähendamisena. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda nii lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest kui ka konkreetsel alusel kord määratud lisatasu säilitamist. Kollektiivlepingus sätestatu kohaldub vastavalt lepingupoolte tahtele nii, nagu pooled on selles kokku leppinud. Nii vastustaja kui MTAÜ esindaja MK on lepingu p-s 12 märgitud nõudeõigust seostanud vaid selliste töökohtadega, mille kvalifikatsiooninõudes on märgitud ainult kõrgharidus. Ainult kõrghariduse omamine ei olnud kollektiivlepinguga sätestatud minimaalse brutopalga nõudeõiguse aluseks juhul, kui konkreetse teenistuja ametijuhend võimaldas teenistuses olemist ka ilma kõrghariduseta. Kaebaja ametijuhendis kõrghariduse nõuet ei olnud, seega on kohus selles osas materiaalõigust õigesti kohaldanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, et XX-l puudus alus saada rohkem lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest, kui talle maksti. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 201 lg 4 alusel ei korda ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi, märkides vastuseks apellandi väidetele järgmist.

  1. Apellatsioonkaebusest arusaadavalt heidab apellant halduskohtule ette seda, et kohus ei analüüsinud küsimust, kas apellandile lisatasu vähemmaksmine või üldse määramata/maksmata jätmine toimus õiguslikul alusel. Ringkonnakohus saab apellandi väidetest aru nii, et kuna talle ei ole teatavaks tehtud haldusakti, millega talle 26.06.2006 käskkirjaga nr 1092-k määratud lisatasu oleks vähendatud, lasub MTA-l kohustus maksta apellandile koos lõpparvega välja ka perioodi 01.03.2009-30.03.2012 eest selle akti alusel määratud lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest. Ringkonnakohus apellandi väidetega ei nõustu. 11.
  2. MTA 26.06.2006 käskkirja nr 1092-k ei ole menetlusosalised asja materjalide hulka esitanud, kuid menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et nimetatud käskkirjaga määrati apellandile alates 01.06.2006 lisatasu 6830 krooni nõutavast tulemuslikuma töö eest. Saamata jäänud töötasu nõue, mis kohtule ITVS § 6 lg 3 alusel on esitatud, hõlmab perioodi 01.03.2009-30.03.
  3. Asja materjalidest nähtuvalt olid sellel perioodil kehtivad hoopis teised haldusaktid, mistõttu oli MTA 26.05.2006 käskkiri nr 1092-k kaotanud selleks ajaks oma õigusjõu ning apellandi tuginemine nimetatud aktile on asjakohatu. 11.
  4. MTA on kohtule esitanud perioodi 01.03.2009-30.03.2012 kohta järgmised aktid, mille alusel apellandile sel ajal lisatasu maksti: 27.01.2009 käskkirja nr 269-k alusel maksti apellandile perioodil 01.01.2009-30.06.2009 lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest 3142 krooni kuus (I kd tl 166 p – 167); 29.04.2009 käskkirja nr 576-k alusel perioodil 01.05.200930.06.2009 2142 krooni kuus (I kd tl 167 p – 168); 21.07.2009 käskkirja nr 837-k alusel perioodil 01.07.2009-30.09.2009 1724 krooni kuus (I kd tl 169 ja pöördel); 09.10.2009 käskkirja nr 1035-k alusel perioodil 01.10.2009-31.12.2009 1724 krooni kuus (I kd tl 170 ja pöördel); ning 25.01.2010 käskkirja nr 46-k, 14.04.2010 käskkirja nr 354-k, 19.07.2010 käskkirja nr 662-k, 22.10.2010 käskkirja nr 838-k, 28.01.2011 käskkirja nr 81-k ja 18.04.2011 käskkirja 6

(8)3-12-895 nr 276-k alusel perioodil 01.01.2010 kuni apellandi töölt lahkumiseni 0 krooni/eurot kuus (I kd tl 171-177). Väär on apellandi arusaam, et eelnimetatud aktid ei olnud kehtivad, kuna neid ei olnud talle teatavaks tehtud, ning õiguspärased, kuna need olid põhjendamata. Haldusorgani akti näol, millega määratakse isikule lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest, on tegemist isikut soodustava haldusaktiga. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 kohaselt tuleb soodustava haldusakti puhul kirjalikult põhjendada üksnes selle andmisest keeldumist. MTA ja halduskohus on õigesti viidanud, et teenistujal puudub subjektiivne õigus nõuda enda lisatasustamist nõutavast tulemuslikuma töö eest. Veelgi vähem puudub tal õigus nõuda enda lisatasustamist mingis konkreetses summas. Vaidlusalusel perioodil kehtinud ATS § 9 lg 3 kohaselt kehtestas Vabariigi Valitsus oma määrusega palgamäärad ja lisatasude maksmise alused täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 30.12.2008 määruse nr 182 § 3 lg-te 1 ja 3 alusel oli riigiteenistujale lubatud määrata lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö ja täiendavate teenistusülesannete täitmise eest asutuse juhi või teenistusse võtmise õigust omava isiku otsusel vastavuses kollektiivlepingus sätestatud või asutuses kehtestatud lisatasude maksmise korraga. Nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise aluseks oli riigiteenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamine. MTA teenistujate palgajuhendi kohaselt oli MTA peadirektoril õigus määrata teenistujale lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest „teenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamise alusel, arvestades töö sh ametikoha hindamise tulemusi ja kvaliteeti, teenistuja professionaalsust, eeskujulikku klienditeenindust, initsiatiivikust, lojaalsust, otsustusvõimet, lahenduste leidmist, töö eripära, ajutiselt suurenenud töökoormust ning ametniku eetilisust“ (p 2.1.1; I kd tl 56, 65, 157). MTA peadirektoril oli palgajuhendi kohaselt lisaks ka õigus lisatasu suurust ja maksmise perioodi muuta (palgajuhendite p 2.1.3). Niisiis oli lisatasu maksmine MTA peadirektori õigus, millest ei tulene teenistuja subjektiivne nõudeõigus lisatasu saamiseks. HMS § 56 lg 1 kohaselt ei pea MTA peadirektor oma õiguse kasutamist haldusaktis põhjendama. Apellandi subjektiivsete õiguste rikkumine võiks olla kaalutav juhul, kui kõigile MTA ametnikele oleks samadel identifitseeritavatel objektiivsetel alustel määratud lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest samas summas, kuid apellandile mitte. Sellise olukorraga aga tegemist ei ole, mistõttu ei saa tõusetuda ka küsimust ei võrdsuspõhiõiguse rikkumisest ega apellandi diskrimineerimisest. Vastavalt HMS § 61 lg-le 1 kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. HMS § 62 lg 1 kohaselt tehakse haldusakt menetlusosalisele teatavaks vabas vormis, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti. Asjas ei ole vaidlust selles, et lisatasude määramise käskkirju teenistujatele isiklikult teatavaks ei tehtud. Samas ei ole vaidlust ka selles, et apellant sai igakuiselt kätte oma palgateatise, kust nähtus eraldi nii astmepalk, astmepalga suurendus, lisatasu staaži eest kui ka lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest. Niisiis oli apellandile palgateatiste kaudu teatavaks tehtud talle määratud lisatasu suurus. Apellant ei ole esitanud väiteid ega tõendeid sellest, et talle oleks tema tööloleku ajal lisatasude maksmise osas midagi arusaamatuks jäänud või ta oleks astunud samme selleks, et kätte saada MTA peadirektori käskkirjad talle lisatasu määramise kohta. Asjas esitatud kirjavahetus apellandi ja MTA vahel (I kd tl 22) pärineb 2012. a algusest ja käsitleb üksnes kollektiivlepingute alusel makstavaid palkasid. 11.3. Haldusasjas nr 3-14-51089 esitas XX halduskohtule kaebuse nõudega tühistada MTA peadirektori käskkirjad XX-le lisatasu määramise kohta. Halduskohtu 19.02.2015 määrusega (jõustunud 10.03.2015) see kaebus tagastati põhjusel, et kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki. Kohus leidis, et esitatud tühistamisnõue ei ole kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobilik ega asjakohane, kuid kaebuse muutmisel kohustamiskaebuseks kattuks selle ese 7
(8)3-12-895 saamata jäänud palga väljamõistmise nõudes käesoleva haldusasja esemega, mis määruse tegemise ajaks oli juba käesolevas asjas apelleeritud kohtuotsusega lahendatud. Ehkki halduskohus ei käsitlenud oma otsuses lisatasu määramise käskkirjade kehtivuse ja põhjendamise küsimusi, on kohus ometi lõppjäreldustes jõudnud õigele seisukohale selles, et apellandil puudus subjektiivne nõudeõigus lisatasule (otsuse p 7.2). Halduskohus oleks pidanud võtma seisukoha ka nimetatud käskkirjade kehtivuse ja põhjendamise küsimuses, kuna apellant viitas nendele argumentidele nii kaebuses kui ka halduskohtu istungil ning taotles istungil ka käesolevas haldusasjas menetluse peatamist ja haldusasjade liitmist. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendis 3-3-1-11-04 seonduvalt ITVS § 6 kohaldamisega märkinud, et tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadest ITVS § 6 kohaldamisel (
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-98 ja
  3. novembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-01) on selles sättes kehtestatud tähtaegade puhul tegemist töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamise ja rikutud õiguste kaitseks esitatavate nõuete aegumistähtajaga (p 16). Niisiis oleks halduskohus saanud hinnata käskkirjade kehtivuse ja põhjendatuse kohta esitatud seisukohti palga väljamõistmise nõude lahendamisel ka olukorras, kus haldusaktid lisatasude määramise kohta olid jäänud halduskohtus vaidlustamata. Need puudused halduskohtu otsuses on aga kõrvaldatavad apellatsioonimenetluses ega muuda halduskohtu lõppjäreldusi.
  5. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellandi menetluskulud jätta

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

MTA ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.