Obsah (11)

§ 113§ 459§ 427§ 115§ 495§ 456§ 101§ 195§ 139§ 128§ 94

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 13. jaanuar 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-13-

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kahjuhüvitise tasumiseni.

Menetluskulud jätta 84% ulatuses Seesam Insurance AS-i ja 16% ulatuses Marko Tumanovi kanda.

1. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2. Lugeda Viru Maakohtu
3. augusti 2014 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „4.1 Rahuldada hagi osaliselt. 4.2 Välja mõista Seesam Insurance AS-ilt Marko Tumanovi kasuks kindlustushüvitis 651,77 (kuussada viiskümmend viis eurot ja 77 senti) eurot, kahjuhüvitis 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 168,30 (ükssada kuuskümmend kaheksa eurot ja 30 senti) eurot ning alates
4. detsembrist 2015 viivis kahjuhüvitiselt (288 eurolt)

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kahjuhüvitise tasumiseni.

4.3 Jätta Marko Tumanovi kahjuhüvitise nõue 216 euro ulatuses rahuldamata. 4.4 Jätta menetluskulud 84% ulatuses Seesam Insurance AS-i ja 16% ulatuses Marko Tumanovi kanda.“ Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes 84% ulatuses Seesam Insurance AS-i ning 16% ulatuses Marko Tumanovi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Marko Tumanov (hageja) esitas
2. veebruaril 2013 hagi Seesam Insurance AS-i (kostja) vastu kindlustus-, kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja 2 kindlustushüvitise 651,77 eurot, kahjuhüvitise 504 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 40,11 eurot, viivise põhinõudelt (651,77 eurolt) 0,02% päevas hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni, viivise kahjuhüvitiselt (504 eurolt) seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled
3. aprillil 2012 kindlustuslepingu. Kindlustatud asjaks oli hagejale kuulunud sõiduk Mercedes Mercedes-Benz ML
4. Kindlustusperioodiks oli poliisi kohaselt
5. aprill 2012 kuni
6. aprill
7. Sõidukiga toimus
8. aprillil 2012 kindlustusjuhtum.
9. mail 2012 esitas hageja kostjale taotluse kindlustushüvitise saamiseks.
10. juunil 2012 saatis kostja hagejale kahju hüvitamise otsuse ja kindlustuslepingu ülesütlemise teate, mille kohaselt ütles kostja kindlustuslepingu sõiduki võõrandamise tõttu alates
11. juulist 2012 üles. Teate kohaselt pidas kostja hüvitisest kinni omavastutuse summa 190 eurot ning kindlustusperioodi lõpuni (
12. juulist 2012 kuni
13. aprillini 2013) tasumata kindlustusmaksed 651,77 eurot. Hageja leidis, et kostjal puudus õiguslik alus kindlustusperioodi lõpuni tasumisele kuuluvate kindlustusmaksete kinnipidamiseks kindlustushüvitisest. Keeld tuleneb

§-st 459 ja § 495 lg-st

1. Hageja arvates oli kostjal õigus nõuda kindlustusmaksete tasumist kuni
2. juulini 2012.

§ 459

järgi ei ole kõrvalekaldumine kindlustusvõtja kahjuks

§ 427lg 1 järgi lubatud.

Kostja peab hagejale hüvitama ka kohtueelsed õigusabikulud 504 eurot (

§ 115

lg 1, § 128 lg 3), samuti viivise kindlustus- ja kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja tegi kahjukäsitluse käigus kindlaks, et sõiduk on
2. mail 2012 võõrandatud, millest tulenevalt ütles kostja

§ 495

lg-tele 1 ja 3,

§-le 456 ning kostja üldiste lepingutingimuste 1/2008 p-dele 14.5, 14.6, 19.4, 12.1.2. tuginedes kindlustuslepingu üles. Kostjal on õigus hüvitisest maha arvata nii omavastutuse summa kui ka kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmaksed. Hageja viidatud sätete puhul on tegemist üldsätetega, kuid erijuhtumite korral, nagu seda on kindlustusandja poolt kindlustuslepingu ülesütlemine kindlustatud asja võõrandamise korral

§ 495

alusel, tuleb kohaldada erisätteid, s.h kindlustusmaksete tasumise kohta käivaid sätteid. Kuivõrd hageja kindlustushüvitise nõue on alusetu, on põhjendamatu ka kahjuhüvitise ning viivise nõue. MAAKOHTU LAHEND 3. Viru Maakohus jättis 15. augusti 2014 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on

§ 459üldnorm.

Kuivõrd kindlustatud asi võõrandati ning kindlustusandja ütles selle tõttu kindlustuslepingu üles, tuleb erinormina kohaldada

§-i

1. Nimetatud säte võimaldab kindlustusandjal asja võõrandamise korral öelda kindlustusleping üles ning kohustab asja võõrandajat tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest. Kindlustuslepinguga ei ole teisiti kokku lepitud. Jooksvaks kindlustusperioodiks oli
2. aprill 2012 kuni
3. aprill 2013, kindlustusleping öeldi üles
4. juulist
5. Kindlustusperioodi lõpuni jäi tasuda üheksa osamakset kogusummas 651,77 eurot (8 × 74,28 eurot + 57,53 eurot).

§ 456

alusel võis kostja 848,20 euro suuruse kindlustushüvitisega tasaarvestada kindlustusmaksed 651,77 eurot ning omavastutuse 190 eurot. Hüvitada tuli seega 6,43 eurot. Maakohtu hinnangul ei ole kostja kindlustuslepingut rikkunud. Hageja kahjuhüvitise ning viivise nõue ei ole põhjendatud. 3 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. M. Tumanov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Viru Maakohtu
2. augusti 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palus jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei nõustu apellant, et

§ 495

on

§ 459

suhtes erinormiks.

§ 495

määrab ära isiku, kellel lasub kindlustusmaksete tasumise kohustus olukorras, kui sõiduki võõrandamise tõttu kindlustusleping lõppeb; 2) puudub vastustajal tulenevalt

§-st 459 õiguslik alus kindlustusperioodi lõpuni tasumisele kuuluvate kindlustusmaksete kinnipidamiseks. Ebaõige on kohtu järeldus, et kindlustusandja võib hüvitisest pidada kinni kindlustusmaksed kogu kindlustusperioodi osas. Vastustajal oli õigus nõuda kindlustusmaksete tasumist kuni 27. juulini 2012, mil leping vastustaja poolse ülesütlemisega lõppes. Kõik teistsugused tõlgendused on vastuolus

§-ga 459 ning sellise sisuga kokkulepped on tulenevalt

§ 427lg-st 1 tühised.

Vastustaja omandas raha teenuse eest, mida ta ei osutanud, ning seda saab käsitleda kindlustusvõtja arvel rikastumisena. Asjaolu, et vastustaja on hüvitanud apellandile kindlustatud eseme väärtuse, ei anna vastustajale õiguse teostada lepingu lõppemisele järgneva aja eest tasumata kindlustusmaksete osas kindlustushüvitisega tasaarvestust; 3) on vastustaja oma kohustust rikkunud. Kindlustuslepingust tuleneva kohustuse rikkumise tõttu tegi apellant kohtumenetluse eelselt kulutusi õigusabile. Kahjuhüvitise suurusele vastustaja vastuväiteid esitanud ei ole. Juhindudes

§ 101

lg 1 p-st, 3, § 115 lg-st 1, § 127 lg-st 1 ning § 128 lg-test 1 ja 3 palub apellant mõista vastustajalt välja kahjuhüvitise summas 504 eurot; 4) on vastustaja alusetult viivitanud nii kindlustus- kui ka kahjuhüvitise tasumisega apellandile. Sellest johtuvalt jääb apellant hagis esitatud viivisenõude juurde. 5. Seesam Insurance AS palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuse kohaselt: 1) tõlgendab apellant

§ 495

lg-t 1 meelevaldselt ja ebaõigesti.

§ 495

lg 1 ja lg 3 reguleerivad sõnaselgelt olukorda, millisel juhul võib kindlustusandja asja võõrandamisel kindlustuslepingu üles öelda ja millise perioodi eest on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksetele. Kõnealusel juhul maksis vastustaja kolm kindlustushüvitist, ütles kindlustatud asja võõrandamise tõttu kindlustuslepingu

§ 495lg 1 alusel 27.

juulil 2012 üles ning pidas kindlustushüvitisest vastavalt

§ 495

lg 3 ja § 456 kinni kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi kindlustusmaksed; 2) kehtestab

§ 459

üldregulatsiooni kindlustusmaksete tasumise osas kindlustuslepingu ennetähtaegsel lõppemisel. Erijuhtumite korral kindlustuslepingute lõppemisel, nagu seda on kindlustusandja poolt kindlustuslepingu ülesütlemine kindlustatud asja võõrandamise (ja kindlustushüvitise maksmise) korral, kuulub kohaldamisele

§-s 495 lg 3 sisalduv erisäte, mitte apellandi viidatud lepingu ülesütlemist reguleerivad üldsätted

§ 195

ja § 196 ning kindlustuslepingu lõppemisel kindlustusmaksete tasumist reguleeriv üldsäte

§ 459

; 3) ei ole vastustaja apellandi arvel rikastunud.

§ 456

kohaselt on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitisega tasaarvestada ka kindlustuslepingus märgitud muu nõue. Üldiste lepingutingimuste p-des 14.6 ja 19.4.2 sätestatu kohaselt on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitisega tasaarvestada ka need jooksva kindlustusperioodi tasumata kindlustusmaksed, milliste tasumise tähtpäev pole veel saabunud. Arvestades asjaolu, et vastustaja on maksnud kindlustuslepingu alusel kindlustushüvitist maksimaalses ulatuses, on vastustajal õigus kindlustusmaksele kogu kindlustusperioodi eest; 4 4) on lepingu lõppemise aja jooksev kindlustusperiood

§ 495lg 3 tähenduses ajavahemik, milles pooled lepingut sõlmides kokku leppisid.

Kindlustusperioodiks oli

1. aprill 2012 –
2. aprill
3. Asjaolu, et vastustaja kasutas oma seadusest (

§ 495

lg 1) tulenevat õigust leping ennetähtaegselt üles öelda, ei tähenda, et kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodina

§ 495lg 3 mõttes saaks käsitleda ajavahemikku 25.

aprill 2012 kuni

1. juuli 2012; 5) on põhjendamatu ja asjakohatu ka apellandi kahjuhüvitise nõue 504 eurot. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
2. Tartu Ringkonnakohus jättis
3. veebruari 2015 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus M. Tumanovi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus leidis, et kuna kindlustatud asi võõrandati ning kindlustusandja ütles kindlustuslepingu selle tõttu üles, tuleb kohaldada erinormina

§ 495

lg-t 3.

§-s 459 sätestatust erinev tagajärg tuleneb seadusest. Kostja oli õigustatud kindlustusperioodi lõpuni tasumisele kuuluvaid kindlustusmakseid kinni pidama. Kuivõrd kostja on õiguspäraselt kindlustusmaksed kinni pidanud, siis jättis ringkonnakohus hageja nõuded rahuldamata.

1. Riigikohus tühistas
2. septembri 2015 otsusega ringkonnakohtu otsuse, saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule ning rahuldas M. Tumanovi kassatsioonkaebuse osaliselt. Riigikohtu hinnangul on kohtud ekslikult leidnud, et

§ 495

on

§ 459

suhtes erinormiks.

§ 459

reguleerib kindlustusmaksete tasumise kohustuse ulatust kindlustuslepingu ennetähtaegse lõppemise korral,

§ 495

aga õigust kindlustusleping kindlustatud asja võõrandamise korral üles öelda ja seda, kellel tuleb tasuda kindlustusmakseid aja eest, mis jääb võõrandamisest kuni kindlustuslepingu lõppemiseni, kui kindlustusandja või kindlustatud asja omandaja ütlevad kindlustuslepingu üles.

§ 495

lg 3 eesmärgiks ei ole mitte kindlustusmaksete tasumise

§-st 459 erinev reguleerimine, vaid kindlustusmakseid tasuma kohustatud subjekti määramine.

§ 495

lg-d 1 ja 2 sätestavad vastavalt kindlustusandja ülesütlemisõiguse kindlustatud asja võõrandamise korral ning kindlustatud asja omandaja õiguse kindlustusleping üles öelda.

§ 495

lg 3 paneb kindlustuslepingu asja võõrandamise tõttu ülesütlemise korral kindlustusmaksete tasumise kohustuse asja võõrandajale, kusjuures nimetatud sätte teise lause kohaselt sel juhul omandaja kindlustusmaksete tasumise eest ei vastuta. Riigikohus asus seisukohale, et

§ 495

lg-t 3 tuleb kooskõlas

§-ga 459 tõlgendada selliselt, et kindlustusandjal on õigus nõuda kindlustatud asja võõrandajalt kindlustusmaksete tasumist mitte rohkem kui kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest, kusjuures kindlustuslepingu lõppemise aja jooksev kindlustusperiood

§ 495

lg 3 mõttes on

§-st 459 tulenevalt ajavahemik kindlustuslepingu ülesütlemisest kuni kindlustuslepingu (kindlustuskaitse) lõppemiseni. MENETLUSOSALISTE RINGKONNAKOHTUS SEISUKOHAD ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

1. M. Tumanov leidis, et tulenevalt Riigikohtu seisukohast on vastustaja alusetult kinni pidanud kindlustushüvitise perioodi
2. juuli 2012 kuni
3. aprilli 2013 eest summas 651,77 eurot. Apellant täpsustas oma viivise nõuet ning palus mõista vastustajalt välja viivise põhinõudelt (651,77 eurolt) viivise määraga 0,02% päevas alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 5 15% põhinõudest (s.o 97,77 eurot). Muus osas jäi hageja hagis ja apellatsioonkaebuses esitatud nõuete juurde. Vastuseks ringkonnakohtu
4. detsembri 2015 nõudele teatas hageja, et õigusabi arve sisaldab endas tasu kindlustusvaidluse materjalidega tutvumise ja esmase konsultatsiooni tasu, tasu
5. septembri 2012 pretensiooni koostamise eest, aga ka ettemaksu kindlustusvaidluse lahendamiseks 2 h ulatuses, mis on OÜ Advokaadibüroo Küllike Namm praktika. Ettemaks 240 eurot + km arvestati
6. detsembri 2012 koostatud nõudeavalduse tasuks.
7. Seesam Insurance AS jäi oma varasemate seisukohtade juurde. Vastuseks ringkonnakohtu
8. detsembri 2015 nõudele teatas kostja, et hageja kahjuhüvitise nõue, mis koosneb kohtueelsetest kulutustest õigusabile summas 504 eurot on põhjendamatu, kuna õigusabi kasutamine ei olnud vajalik. Kostja on seisukohal, et hageja saanuks oma õigusi kaitsta ka ilma õigusabi kasutamata. Kui ka oletada, et hageja professionaalse õigusabi kasutamine kohtueelselt oli vajalik, ei olnud see vajalik mitte 3, 5 tunni, vaid maksimaalselt 2 tunni ulatuses, st summas 288 eurot. Sellisel juhul palub kostja vähendada

§ 139lg 1 alusel kahjuhüvitist vähemalt 216 euro võrra.

Samale seisukohale jäi kostja ka pärast tutvumist hageja

1. jaanuari 2016 seisukohaga, märkides, et kahju hüvise suuruse hindamisel tuleb arvestada ka nõutava kindlustushüvise 651, 77 eurot suurust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
3. augusti 2014 otsus tuleb tühistada osas, millega hagi jäeti täielikult rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt, välja mõista Seesam Insurance AS-ilt Marko Tumanovi kasuks kindlustushüvitis 651,77 eurot, kahjuhüvitis 288 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 168,30 eurot ning alates
4. detsembrist 2015 viivis kahjuhüvitiselt (288 eurolt)

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kahjuhüvitise tasumiseni.

Menetluskulud tuleb jätta 84% ulatuses kostja ning 16% ulatuses hageja kanda. Kahjuhüvitise 216 euro osas jääb hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli poolte vahel
2. aprillil 2012 sõlmitud kindlustusleping. Kindlustatud asjaks oli hagejale kuulunud sõiduk Mercedes-Benz ML270 ning kindlustusperioodiks poliisi kohaselt
3. aprill 2012 kuni
4. aprill 2013 (tl 10-11). Sõidukiga toimus
5. aprillil 2012 kindlustusjuhtum. Kostja ütles kindlustuslepingu

§ 495lg 1 alusel sõiduki võõrandamise tõttu alates 27.

juulist 2012 üles ning pidas hüvitatavast summast (848,20 eurost) kinni omavastutuse summa 190 eurot ja kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmaksed summas 651,77 eurot (tl 15). Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja nõuded kostja vastu järgmised: 1) kindlustushüvitise nõue 651,77 eurot; 2) kahjuhüvitise nõue 504 eurot; 3) viivise nõuded (hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 40,11 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis).

1. Esmalt käsitleb ringkonnakohus hageja kindlustushüvitise nõuet. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli õigus
2. aprillil 2012 toimunud kindlustusjuhtumi tõttu väljamaksmisele kuulunud hüvitisest kinni pidada kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmakseid summas 651, 77 eurot. Järelikult on poolte vahel vaidlus

§ 495

ja § 459 kohaldamise üle.

§ 495

lg 3 esimese lause kohaselt peab kindlustuslepingu ülesütlemisel sama paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusel asja võõrandaja tasuma kindlustusmakseid, kuid mitte rohkem kui kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest.

§ 459

kohaselt, kui kindlustusleping lõpeb kindlustusperioodi jooksul ülesütlemisega, taganemisega või muul põhjusel 6 ennetähtaegselt, on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksetele üksnes kuni lepingu lõppemiseni kulgenud aja eest. Lisaks nimetatud sätetele on kostja vastuväidetes hagile tuginenud üldtingimuste 1/2008 p-le 19.4, mille kohaselt on kindlustusandjal kindlustushüvitise maksmisel õigus hüvitisest kinni pidada jooksva kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmaksed. 13. TsMS § 693 lg-st 2 tulenevalt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, mistõttu lähtub ringkonnakohus käesoleva otsuse tegemisel Riigikohtu 30. septembri 2015 otsuses

§ 495

lg-le 3 koosmõjus

§-ga 459 antud tõlgendusest. Riigikohus leidis, et

§ 495

lg-t 3 tuleb tõlgendada kooskõlas

§-ga 459 selliselt, et kindlustusandjal on õigus nõuda kindlustatud asja võõrandajalt kindlustusmaksete tasumist mitte rohkem kui kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest, kusjuures kindlustuslepingu lõppemise aja jooksev kindlustusperiood

§ 495

lg 3 mõttes on

§-st 459 tulenevalt ajavahemik kindlustuslepingu ülesütlemisest kuni kindlustuslepingu (kindlustuskaitse) lõppemine. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka üldtingimuste p-i 19.4 tõlgendada selliselt, et kindlustusandjal on õigus nõuda kindlustusmaksete tasumist kindlustuslepingu ülesütlemisest kuni kindlustuslepingu (kindlustuskaitse) lõppemiseni. Eeltoodust tuleneb, et kostjal oli õigus nõuda hagejalt kindlustusmaksete tasumist üksnes kuni

1. juulini 2012 (s.o kindlustuslepingu lõppemiseni). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt pidas kostja kinni tasumata kindlustusmaksed perioodi
2. juuli 2012 kuni
3. aprilli 2013 eest summas 651,77 eurot (8 x 74,28 + 57,73), milleks tal puudus õiguslik alus. Järelikult tuleb hageja kindlustushüvitise nõue summas 651,77 eurot rahuldada.
4. Lisaks kindlustushüvitise nõudele on hageja esitanud kahjuhüvitise (kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise) nõude

§ 115lg 1 ja § 128 lg 3 alusel.

Kostja vaidles nõudele vastu, leides, et kindlustushüvitise nõude põhjendamatuse tõttu on põhjendamatu ka kahjuhüvitise nõue.

§ 128

lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kohtueelsete õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi kaitsta. Üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavaks (Riigikohtu 3. aprilli 2013 otsus nr 3-2-1-19-13, p 11). Arvestades seda, et antud asjas oli vaidlusaluseks küsimuseks eelkõige õiguse kohaldamise küsimus, oli kohtueelse õigusabi kasutamine ringkonnakohtu hinnangul vajalik. Järgnevalt peab ringkonnakohus hindama, kas hageja poolt kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema

§ 139

lg 1 kohaldamist, kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda kahju. Kostja peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi esitama tõendid, millest nähtub, et hageja oleks saanud sama teenust odavamalt (Riigikohtu

1. aprilli 2013 otsus nr 3-2-1-19-13, p 11). Hageja on esitanud Advokaadibüroo Küllike Namm
2. oktoobri 2012 arve nr 2011992 (tl 27), millest nähtuvalt osutati hagejale kohtueelset õigusabi 3,5 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, kokku seega 504 eurot. Õigusabi osutamise raames on advokaadibüroo 7 koostanud on kaks dokumenti, nõudekirja ja pretensiooni. Kostja ei ole õigusabi tunnitasu suurust vaidlustanud. Kostja on taotlenud hüvitise vähendamist vastavalt

§ 139

lg-le 1, seega tuleb ringkonnakohtul kohtueelsete õigusabikulude suurust hinnata. Pretensiooni ja nõudekirja mahtu, õigusvaidluse ulatust (sh vaidluse all olevat hüvise suurust 651, 77 eurot) arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul õigusabikulu summas 504 eurot täies ulatuses põhjendatud. Põhjendatud ei olnud kulutada juba kohtueelselt õigusabile põhinõudega samas suurusjärgus olev rahasumma. Vajalikuks kohtueelseks õigusabikuluks tuleb lugeda 288 eurot (2 tundi x 120 eurot/tund x 1,2). Nimetatud ulatuses kuulub hageja kahjuhüvitise nõue rahuldamisele. Kahjuhüvitise nõue jääb 216 euro ulatuses rahuldamata (504 – 288). 15. Hageja kindlustushüvitise nõude rahuldamise tõttu kuulub rahuldamisele ka hageja viivise nõue.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on juhindunud üldtingimuste p-st 18.7, mille kohaselt kui kindlustusandja viivitab kindlustushüvitise väljamaksmisega, on ta kohustatud kindlustushüvitiselt saama õigustatud isiku nõudmisel tasuma viivist 0,02% makstavast hüvitisest iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte üle 15% väljamaksmisele kuuluvast kindlustushüvitiselt. Kostja ei ole üldtingimustest tulenevale viivise määrale vastu vaielnud ning sellest lähtub ka ringkonnakohus. Viivise arvestus on järgmine: 27.06.2012 – 18.12.2015, s.o 1270 päeva x 0,02% x 651,77 eurot = 165,55 eurot. Kuivõrd viivise nõue on piiratud 15%-ga väljamaksmisele kuuluvast kindlustushüvitiselt, tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis summas 97,77 eurot (15% 651,77 eurost). 16. Kahjuhüvitise viivise arvestamisel tuleb lähtuda seadusjärgsest viivise määrast.

§ 113

lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (sõnastus alates 15.03.2013, kuni 14.04.2013 lisandus seitse protsenti aastas).

§ 94

lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit (nn referentsintressimäär).
3. detsembri 2012 pretensioonis (tl 19-22) andis hageja kostjale tähtaja (
4. detsember 2012) nõude (s.h kahjuhüvitise) tasumiseks, seega muutus hageja kahjuhüvitise nõue sissenõutavaks
5. detsembrist
6. Viivise arvestus on järgmine:
7. Referentsintressimäär
8. jaanuarist 2012 kuni
9. detsembrini 2012 oli 1% (aastas), s.t
10. aastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 1 + 7 = 8% aastas. 8% kahjuhüvitisest on 23,04 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,063 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivise nõue
11. detsembrist 2012 kuni
12. detsembrini 2012, s.o 13 päeva eest, 0,819 eurot.
13. Referentsintressimäär
14. jaanuarist 2013 kuni
15. aprillini 2013 oli 0,75 % (aastas), s.t 2013 esimesel poolaastal (kuni
16. aprillini 2013) kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,75 + 7 = 7,75%. 7,75% kahjuhüvitisest on 22,32 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,061 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivise nõue
17. jaanuarist 2013 kuni
18. aprilli 2013, s.o 104 päeva eest, 6,34 eurot.
19. Referentsintressimäär
20. aprillist 2013 kuni
21. juunini 2013 oli 0,75% (aastas), s.t
22. aasta esimesel poolaastal (alates
23. aprillist 2013) kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,75 + 8 = 8,75%. 8,75% kahjuhüvitisest on 25,2 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,069 eurot päevas. 8 Sellest tulenevalt on viivise nõue
24. aprillist 2013 kuni
25. juunini 2013, s.o 77 päeva eest, 5,31 eurot.
26. Referentsintressimäär
27. juulist 2013 kuni
28. detsembrini 2013 oli 0,5% (aastas), s.t 2013 teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,5 + 8 =8,5%. 8,5% kahjuhüvitisest on 24,48 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,067 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivise nõue
29. juulist 2013 kuni
30. detsembrini 2013, s.o 184 päeva eest, 12,33 eurot.
31. Referentsintressimäär
32. jaanuarist 2014 kuni
33. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), s.t 2014 esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 + 8 = 8,25%. 8,25% kahjuhüvitisest on 23,76 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,065 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivise nõue
34. jaanuarist 2014 kuni
35. juunini 2014, s.o 181 päeva eest, 11,77 eurot.
36. Referentsintressimäär
37. juulist 2014 kuni
38. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), s.t
39. a teisel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% kahjuhüvitisest on 23,47 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,064 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivise nõue
40. juulist 2014 kuni
41. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest, 11,78 eurot.
42. Referentsintressimäär
43. jaanuarist 2015 kuni käesoleva ajani on 0,05% (aastas), s.o
44. aastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär on 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% kahjuhüvitisest on 23,18 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,063 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivise nõue
45. jaanuarist kuni
46. detsembrini 2015, s.o 352 päeva eest, 22,18 eurot. Kahjuhüvitiselt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks on seega 70,53 eurot, millele lisandub kindlustushüvitiselt arvestatud viivis 97,77 eurot. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 168,30 eurot. Alates
47. detsembrist 2015 tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis kahjuhüvitiselt (288 eurolt)

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kahjuhüvitise tasumiseni.

1. Arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust jäävad menetluskulud maa-, ringkonna-ja riigikohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 84% ulatuses Seesam Insurance AS-i ja 16% ulatuses Marko Tumanovi kanda. Kuivõrd käesolevas asjas on maakohtu otsus tehtud enne
2. jaanuari 2015, ilma et selles oleksid menetluskulud rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu
3. veebruari 2015 otsus nr 3-2-1-147-14, p 22). /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson Andra Pärsimägi Kersti Kerstna-Vaks 9