KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 24. aprill 2013 Tartu Tsiviilasja number 2-13-11010 Tsiviilasi Anne Kuil
§ 65lg-s 1 nimetatud nõudele.
Maakohus on
- jaanuari 2012 määruses (tsiviilasi nr 2-12-1500) selgelt väljendanud, et praegusel juhul on eluruumide erastamise kohustatud subjekt esitanud notariaalse avalduse 3 korteriomandite kinnistamiseks. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on korteriomandite ese ja sisu määratud
- juuni 2001 asjaõiguslepingutega. Seega on kinnistusraamatu kande ning korteriomandi seadmise aluseks kehtivad kinnistamisavaldus ning asjaõiguslepingud. Maakohus leidis, et hageja hagis toodud asjaolud ei erine varem esitatud hagides toodud asjaoludest ning hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik. Kohus märkis, et hageja oma hagis ka ise viitab sellele, et praeguses hagis on tegemist
- septembril 2012 esitatud faktiliste asjaolude ja argumentidega. Hageja väitis, et tema kaasomandi lõpetamise nõue on esitatud ka asjaolul, et vähemalt ühe kohtuniku arvates ei riku köögi puudumine eluruumis hageja õigusi. Maakohus märkis, et Riigikohus on
- septembri 2007 otsuse nr 3-2-1-71-07 p-s 13 selgitanud, et seadusest ei tulene, et müüdav korteriomand peab olema elamiskõlbulik. Kui hageja oli nõus omandama korteri talle teadaolevate puudustega, siis ei saa ta tugineda VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi sellele, et korteriomand pidi olema keskmise kvaliteediga. Praegusel juhul oli hagejal teada, milline on tema korteriomandi seisukord. Hagis on hageja tuginenud sellele, et ümberehitustööd kinnisasjal ei ole võimalikud, kuna tema ja kostja on erinevalt mõtlevad isikud (tl 10). Nimetatud asjaolu võib olla õige, kuid erimeelsused isikuomadustes ei ole asjaolu, mis viitaks hageja õiguste rikkumisele. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
- A. Kuill esitas Tartu Maakohtu
- märtsi 2013 määruse peale määruskaebuse, milles taotleb hagiavalduse saatmist maakohtu teisele koosseisule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohus omavoliliselt ja põhjendamatult ümber kvalifitseerinud hageja ebaõigete kinnistusraamatu kannete parandamise nõude (mittevaralise nõude,
§ 65lg 1) kinnistul kaasomandi tuvastamise nõudeks (Ts
MS § 368), rikkudes TsMS § 392 lg 1 p 1 kohustust. Hagejal on ebaõigest esmakinnistamisest tulenev kaasomandi tuvastamine üksnes õiguslikuks asjaoluks ning ebaõige kinnistusraamatu kande parandamise nõude kohaldamise eelduseks, sarnaselt muude
§ 65
lg 1 eeldusega, et ebaõige kanne, mis tuleneb ebaõigest kinnistamisest, kahjustab hageja õigusi; 2) puudub tsiviilkohtumenetluse seadustikus säte, mis nõuaks kohtult varem esitatud hagide nõuete ja järgnevate kohtute lahendite esitamist. TsMS § 392 lg 1 p 3 nõuab kohtu poolt faktiliste ja õiguslike väidete väljaselgitamist hagis esitatud nõuete või väidete osas, millist ülesannet ei saa lugeda täidetuks viitega, et mingites teistes hagides on sarnased või erinevad faktilised asjaolud; 3) ei ole maakohtu määrus kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetega, sest eelmenetlusega pandud kohustused on olulises ulatuses täitmata. 2001 asjaõiguslepingute puudumisel oleks kohus pidanud välja selgitama, millised asjaõiguslepingud määratlevad korteriomandite eset ja sisu. Kinnistusraamatusse kantud 18.06.2001 asjaõiguslepingud seda ei tee; 4) on maakohus ebaõigesti kohaldanud
§ 65
lg-t 1.
§ 65lg 1 üldisteks eeldusteks on alates 01.07.2010
(1)ebaõige kanne ja
(2)ebaõige kanne kahjustab isiku õigusi. Varem kehtinud redaktsioon sidus praegusega võrreldes kinnistusraamatu kande muutmise või kustutamise nõude eelkõige isikuga, kes on kande aluseks oleva asjaõiguslepingu pool, praegune redaktsioon seda tingimata ei eelda. Kohus oleks pidanud hindama hageja poolt esitatud 1996 sõlmitud asjaõiguslepinguid ning võrdlema nendes märgitud omandiõiguse kokkuleppeid asja suhtes, mille omandiõigus ühelt poolelt teisele üle on antud, 18.06.2001 esitatud kinnistamisavaldusega. 4 Kohtu hinnang oleks võimaldanud teha järeldusi hageja õiguste rikkumise kohta, mis on eelduseks hageja hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-132-06 (punkt 20) juhtinud tähelepanu oma varasemale praktikale, mille kohaselt võib asjaõigusliku käsutuslepingu tühisusele tugineda lisaks lepingu poolele ka muu isik (erinevalt võlaõiguslikust lepingust), kui leping rikub tema õigusi (viide ka tsiviilasjale 3-2-1-128-03, punkt 20). Kui kinnistusraamatusse on tehtud kanne, mis ei ole kooskõlas asjaõiguslepinguga, siis on kanne ebaõige ning hagi esitamise õigus on ka kande aluseks oleva asjaõiguslepingu üld- või tehingulisel õigusjärglasel juhul, kui kanne rikub tema õigusi. Kuna hageja ei ole ebaõige kinnistusraamatu kande vaidlustamisel asjaõiguslepingu pooleks, siis on hageja hinnangul tegemist Riigikohtu eelpool viidatud lahendis märgitud seaduse tõlgendamise juhuga (erijuhuga). 08.03.2013 hagis ebaõigete kinnistusraamatu kannete parandamise nõude sisuks on ebaõige esmakinnistamine oma tagajärgedega ning selle mõju hageja õigustele. Tartu Maakohus on 26.03.2013 määruses ignoreerinud erijuhust tulenevaid täiendavaid eeldusi ning on need mõlemad käsitlemata jätnud. Võimalikuks muutus see hageja 08.03.2013 hagi põhinõude äramuutmisega, millega välistati viited ebaõigele esmakinnistamisele. Kui ebaõige kande aluseks oleva asjaõiguslepingu mitte sõlminud poole õigusi rikkuva kande tagajärjed jäävad kohtu poolt tuvastamata ning hindamata, siis ei saa ka kohus teha põhjendatud järeldusi TsMS § 371 lg 2 p 1 asjaolude esinemise või puudumise kohta. Laiemas plaanis tähendab see vastust küsimusele, kas ebaõige kinnistusraamatu kande parandamise õigus kinnistusraamatusse kantud ebaõigete esmakinnistamise andmete osas kuulub üksnes esmakinnistatud kinnisasja omanikule või ka selle üld- või tehingulisele õigusjärglasele, mis omakorda on vastus selle kohta, kas ebaõige kanne rikub või mitte hilisema õigusjärglase huve (kui kande parandamise nõude esitamiseks on õigusjärglane õigustatud, siis on tema hagi menetlusse vastuvõtmine põhjendatud muude eelduste olemasolul). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
- märtsi 2013 määrus muutmata. Tartu Maakohtu
- märtsi 2013 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski määruskaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise aluseks. Maakohus on õigesti keeldunud TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmast A. Kuilli hagi N. Fjodorovi vastu kinnistul kaasomandi tuvastamiseks, kinnistusraamatu kannete parandamiseks, kaasomandi lõpetamiseks ja kostja nõusolekute tuvastamiseks ning ükski määruskaebuses esitatud vastupidine väide ei ole maakohtu vaidlustatud määruse tühistamise aluseks. TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Maakohus on oma põhjendustes märkinud asjaolud, mille alusel kohus leidis, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid. Õige on maakohtu seisukoht, et hageja on sisuliselt samade nõuetega pöördunud kohtu poole kahel korral ka varasemalt (tsiviilasjad nr 2-12-1500 ja 2-12-35720) ning hagi esitamise eesmärk ei ole muutunud: hageja soovib parandada kinnistusraamatu kandeid ja saada seeläbi asja ainuomanikuks läbi kaasomandi tuvastamise ning kaasomandi lõpetamise nõude. Nii eelnevates 5 hagides kui ka käesolevas hagis on hageja hagi alusena tuginenud samadele asjaoludele. Alusetu on siinkohal määruskaebuse esitaja väide, et maakohus on omavoliliselt ja põhjendamatult ümber kvalifitseerinud hageja ebaõigete kinnistusraamatu kannete parandamise nõude kinnistul kaasomandi tuvastamise nõudeks. Maakohus ei ole hagi ümber kvalifitseerinud, vaid on märkinud, milline on hageja taotletav eesmärk. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on avalduse menetlusse võtmisest keeldumisel põhjendatult tuginenud TsMS § 371 lg 2 p-le 1, sest hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Hageja õiguste rikkumise võimalikkuse all selle sätte tähenduses mõeldakse hagis esitatud nõude ehk hagi eseme õiguslikku põhjendatust, mida hindab kohus, olemata seotud hageja esitatud õigusliku põhjendusega.
§ 65
lg 1 kohaselt isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, võib nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Ringkonnakohus leiab, et kinnistusraamatu kanded, mis hageja väitel on ebaõiged ja rikuvad
§ 65
lg 1 kohaselt tema õigusi, lähtuvalt hagiavalduses esile toodud asjaoludest ei saa rikkuda tema õigusi. Kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, siis ei ole ka hagiga võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki. 6. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 kohaselt määruskaebuse esitaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson