KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp Määruse tegemise aeg ja koht
- veebruar 2013.a, Tartu Tsiviilasja number 2-11-57503 Tsiviilasi P.M. ja L.M. hagi K.M. vastu elatise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
- detsembri 2012.a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K.M. määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Määruskaebuse esitaja (kostja): K.M. (IK: XXX), lepinguline esindaja Aare Kaldma Vastustaja (hagejad):
- P.M. (IK: XXX)
- L.M. (IK: XXX) Vastustajate seaduslik esindaja: G.J. (IK: XXXX) Vastustajate lepinguline esindaja: Ülli Adamson Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
- detsembri määrus muutmata ja K.M. määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruskaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MAAKOHTU LAHEND
- Hagejate P.M. ja L.M. (alaealised lapsed) seaduslik esindaja G.J. esitas
- märtsil 2012 Tartu Maakohtule hagiavalduse K.M. vastu elatise nõudes.
- detsembril 2012 saabus kohtule hagi tagamise taotlus. Hagejad taotlevad hagi tagamise abinõuna kohustada kostjat käesoleva 1 menetluse ajal maksma elatist seaduses sätestatud minimaalmääras, s.o 145 eurot kummagi hageja ülalpidamiseks kalendrikuus. Hagi tagamise taotluse põhjenduste kohaselt täidab hagejate esindaja laste ülalpidamise kohustust üksinda. Kuivõrd lapsed vajavad igapäevaselt ülalpidamist ja kohtumenetlusele on tänaseks kulunud juba rohkem kui aasta, on põhjendatud hagi tagamise korras esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet ja kohustada kostjat kohtumenetluse ajal kuni asjas tehtava lahendi jõustumiseni maksma hagejatele elatist kokku 290 eurot kuus. Olukorras, kus laste ülalpidamises osaleb ainult üks lapsevanem, on laste huvid kaitstud ja heaolu tagatud üksnes osaliselt. Laste huvide riivet aitab ajutiselt vähendada elatise maksmine kostja poolt hagimenetluse kestel. Kuna kostja ei ole vabatahtlikult nõus elatist maksma, on vajalik kostja kohustuse kindlaksmääramine kohtu poolt hagi tagamise määrusega. 2.Tartu Maakohus rahuldas
- detsembri 2012 määrusega hagi tagamise taotluse osaliselt ning kohustas kostjat maksma hagejate ülalpidamiseks kokku 85,64 eurot alates hagi tagamise määruse tegemisest kuni lõpplahendi jõustumiseni. Määruse põhjendustes märkis kohus, et TsMS § 378 lg 3 p 4 tulenevalt võib kohus abieluasjas, ülalpidamisasjas ja muus perekonnaasjas menetluse ajaks reguleerida ka seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmist, muu hulgas kohustada kostjat menetluse ajal elatist maksma või selleks tagatist andma. Nimetatud sätte eesmärgiks on tagada kohustatud vanema poolt lapse ülalpidamiskohustuse igapäevane täitmine kohtumenetluse ajaks. TsMS § 378 lg 4 esimese lause järgi tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates
- jaanuarist 2012 kehtestati töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral kuus 290 eurot. Seega elatusraha lapse kohta ei või käesoleval ajal olla väiksem 145 eurost. Kohus leidis, et käesolevas asjas oleks põhjendamatu ning võimatu kohustada kostjat tasuma elatist kahe lapse eest kokku 290 eurot, kuna kostja poolt
- novembril 2012 esitatud tõenditest nähtub, et kostjal puudub töökoht ning tema ainukeseks sissetulekuks on töövõimetuspension summas 128,45 eurot kuus. Ka ei oma kostja sõidukeid ega kinnisvara ega ole seotud äriühingutega. Kohus viitas
- jaanuari 2011 Tartu Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-11-21885, kus samuti taotleti hagi tagamist elatise osas, kuid kostjal puudusid rahalised vahendid, et maksta elatist hagejate poolt nõutud summas. Viidatud asjas leidis ringkonnakohus, et PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Samas sätestab lg 2 teine lause, et kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Ringkonnakohus pidas võimalikuks hagi tagamise korral väljamõistetud elatise suuruse vähendamist PKS § 102 lg 1 alusel. Elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Välja mõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Käesolevas asjas on kostja sissetulekuks 128,45 eurot kuus. Kostjal on kohustus maksta elatist kahele lapsele – P. ja L. M.. Seega saab käesoleval juhul ühe lapse kohta arvestada elatist maksimaalselt 42,82 (128,45/3) eurot kuus. Sünnitunnistustega on tõendatud, et K. M on P. ja 2 L. M isa. Kohus viitab, et K. M. on esitanud küll hagi P. ja L. M. vastu isaduse vaidlustamiseks, kuid see ei ole aluseks ja põhjuseks elatise väljamõistmata jätmiseks. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-93-08 (p 13), kus kohus leidis, et „lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülalpidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi“. Kuna alaealiste laste ülalpidamiskohustust täidab käesoleval ajal üksnes üks vanem, on raskendatud lastele vajaliku elatustaseme tagamine ilma kostja osavõtuta hagejate ülalpidamisest. Olukorras, kus laste ülalpidamises osaleb ainult üks lapsevanem, on laste huvid kaitstud ja heaolu tagatud üksnes osaliselt. Ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisega on kostja rikkunud hagejate õigust ülalpidamisele. Kuivõrd kostja ei ole vabatahtlikult hagejatele elatist maksnud, on vajalik kostja kohustuse kindlaksmääramine kohtu poolt hagi tagamise korras esialgse õiguskaitse rakendamisega. Seega hoolimata kostja hagist laste vastu isaduse vaidlustamiseks, tuleb kostjal siiski täita ülalpidamiskohustust. Arvestades hagejate poolt kohtule esitatud põhjendusi ning taotletud hagi tagamise abinõu ning tsiviilasja materjale, peab kohus vajalikuks hagi tagamise taotlus rahuldada vaid osaliselt ja kohustada kostjat kohtumenetluse ajal maksma hagejate ülalpidamiseks elatist kokku 85,64 (42,82 x 2) eurot kuus alates käesoleva määruse tegemisest kuni tsiviilasjas nr 2-12-37621 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
- Kostja K. M esitas Tartu Maakohtu
- detsembri 2012 määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus täies ulatuses tühistada ja teha uus määrus, millega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on K. M. isaduse vaidlustamise nõude esitanud vastuhagina ja kohus on võtnud hagiavalduse menetlusse, mistõttu pidanuks maakohus TsMS § 373 lg 1 ja lg 3 alusel vaatama vastuhagi nõude läbi ühises menetluses põhi(elatis)hagiga. Neid nõudeid iseseisvalt menetledes on kohus rikkunud menetlusökonoomia printsiipi ning see on kaasa toonud ka asjaolude ebaõige hindamise ja ebaõige kohtulahendi; 2) tuleb TsMS § 378 lg 4 kohaselt kohtul hagi tagamise abinõu rakendamisel arvestada asjaolusid ja hageja õigustatud/põhjendatud huve ning kohaldatav abinõu ei tohi olla kostja jaoks ebamõistlikult koormav. Antud juhul on maakohus eelnimetatud põhimõtteid eiranud. Vastuses elatishagiavaldusele on K. M. eitanud laste temast põlvnemist ja tema poolt laste suhtes isaduse omaksvõtu avalduse vormistamist/allkirjastamist. Vastuhagis isaduse vaidlustamiseks on K. M. põhjalikult kirjeldanud nii tema bioloogilist isadust laste suhtes välistavaid faktilisi asjaolusid kui ka olulisi puudusi perekonnaseisudokumentides, mis annavad aluse kahelda põlvnemisdokumentide autentsuses ja kannete õigsuses. Olukorras, kus vastuhagis toodud nõude rahuldamine välistab elatishagi nõude rahuldamise võimalikkuse, ei ole põhjendatud elatishagi tagamine; 3) on maakohus ekslikult tuginenud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-93-
- Viidatud lahendis oli lapse põlvnemist tuvastada võimaldav kanne tehtud lapse sünniakti vanemate abielusuhtest tulenevalt ning kostja oli teadlik enda kantusest lapse sünniakti lapse isana. Antud juhul on K. M. esitanud vastuhagi isaduse vaidlustamiseks põhjusel, et ta sai teada enda kantusest laste sünniakti isana alles elatishagi menetluses kohtu poolt perekonnaseisuasutuselt väjanõutud dokumentidest. Maakohus pidanuks seda hagi tagamise taotluse lahendamisel arvestama. Vaidlustatud maakohtu lahendi tulemusel on aga kujunenud olukord, kus kaebuse esitajal on 3 tekkinud riikliku sunniga tagatud kohustus anda kohtumenetluse ajal lastele ülalpidamist, kuid isik ei omanud seejuures võimalust elatishagi esitamise eelselt rakendada õiguskaitseviise kohustuse tekke vältimiseks (isaduse vaidlustamiseks). Samuti ei oma K. M. võimalust saavutada tagamismääruse täitmisel tasutu tagastamist, sh vältida elatisabi seaduse alusel tekkinud riiginõuet. Riigikohtu praktikast tulenevalt on välistatud ka teistmisavalduse esitamine, tagasinõude ja tasaarvestuse avalduse ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine. Elatisnõuet välistava vastunõude korral rikuks tagamisabinõu kohaldamine poolte võrdse kohtlemise ja õiguskindluse printsiipi. VASTUVÄITED MÄÄRUSKAEBUSELE
- P. ja L. M. vaidlesid määruskaebusele vastu ja palus maakohtu määruse jätta muutmata. Vastustajate vastuväidete kohaselt: 1) on PKS § 97 p 1 kohaselt alaealine laps õigustatud oma vanemalt saama elatist. Menetlus on käesolevas tsiviilasjas toimunud ebamõistlikult kaua ja laste huvid on jäänud kaitseta; 2) ei ole määruskaebuse esitaja esitanud kohaseid tõendeid enda majandusolukorra kohta ja tõendatud ei ole, et tema sissetulek ei võimaldaks oma alaealistele lastele seadusekohast elatist maksta; 3) on isaduse vaidlustamise nõude sidumine elatisnõudega küüniline põhjusel, et isaduse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg oli sellekohast hagiavaldust esitades möödas. Eksitav on väide, et määruskaebuse esitaja sai enda isaduskandest teada alles käesoleva menetluse käigus. Isadus põhineb omaksvõtul ja sellekohased kinnitusallkirjad on K. M. omakäeliselt sünnidokumentidele andnud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. TsMS § 667, § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus hagi tagamise kohta muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid kõiki TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel.
- Maakohus asus õigesti seisukohale, et kostja poolt oma isaduse vaidlustamine ei ole elatise hagi tagamata jätmise aluseks. Hagi tagamise taotlust lahendades tuleb kohtul TsMS § 377 kohaselt piirduda üksnes üldise kontrolliga, kas hagiavalduses märgitud asjaolude tõendatuse korral oleks hagi rahuldamine põhimõtteliselt võimalik. Kohtul ei ole elatise saamiseks esitatud hagi tagamise raames võimalik asuda andma hinnangut sellele, kas hagejad põlvnevad kostjast. Riigikohus on ka tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10 p 16 asunud seisukohale, et kuigi lapse sünniakti tehtud kanne isa kohta võib olla ebaõige, ei mõjuta see elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust ega vanema õigusi ja kohustusi. Samuti leidis Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-08 p 13, et lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. Samas asjas märkis Riigikohus, et vanemalt lapse 4 ülalpidamiseks elatise väljamõistmise otsustamine ei sõltu vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise väljamõistmise asjas menetlust peatada. Eeltoodust tulenevalt lõpeb kostja kohustus anda lastele elatist alates kohtulahendi jõustumisest, millega on kindlaks tehtud, et lapsed ei põlvne temast. Maakohus juhindus hagi tagamisel seega õigesti asjaolust, et kohtule esitatud laste sünnitunnistustest nähtuvalt on kostja laste isa. Menetlusõiguse norme ei ole rikutud sellega, et kohus ei lükanud elatisehagi tagamise otsustamist edasi kuni põlvnemise vaidluses otsustuse tegemiseni.
- Ringkonnakohus ei nõustu ka määruskaebuse esitaja väitega, nagu oleks maakohus rikkunud menetlusnormi, keeldudes menetlemast elatisehagi ja isaduse vaidlustamise hagi ühes menetluses. Tegemist ei ole üheliigiliste hagidega, mille ühine menetlemine eelduslikult lihtsustaks asjade lahendamist.
- Kolleegium märgib, et kohtu infosüsteemist nähtuvalt on tsiviilasjas nr 2-12-40467, mille raames kostja on vaidlustanud oma isaduse laste Pille ja L.M. suhtes, käesolevaks ajaks teostatud ekspertiis ja määratud kohtuistungid. Maakohtu poolt ringkonnakohtule edastatud teabe kohaselt selgus DNA-ekspertiisi tulemusena, et kostja K.M. ei saa olla L.M. bioloogiline isa. Samas ei ole ringkonnakohtule teada ekspertiisi tulemused P.M. suhtes. Ringkonnakohus arvestab asjaolu, et maakohus rahuldas hagejate taotluse hagi tagamiseks üksnes osaliselt – s.o summas 85,64 eurot igakuiselt kahe lapse peale kokku, mis on väiksem kui seadusest tulenev elatise miinimum ühe lapse kohta. Alust ei ole arvata, et isaduse vaidlustamise menetlus kestaks maakohtus veel pikka aega. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hagi tagamise kohaldamine ei koorma kostjat ebamõistlikult. Viivi Tomson Üllar Roostoja 5 Kai Kullerkupp