Obsah (7)

§ 174§ 190§ 175§ 633§ 436§ 447§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 24. august 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-08-20456 Tsiviilasi Helve

§ 174nõuetele.

Avaldus esitati 7. jaanuaril 2011, kui vaidlusalune kohtuotsus polnud veel jõustunud. Samuti puudub avaldusest selgesõnaline kinnitus, et kõik menetluskulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kostja esindaja T. Laasiku poolt esitatud menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduses on õigusliku alusena märgitud üksnes

-s toodud menetluskulude väljamõistmise regulatsioon ning jäetud viitamata Vabariigi Valitsuse määrusele, millise alusel menetluskulude suuruse kindlaksmääramist soovitakse. Hageja esitas hagiavalduse kohtusse

1. mail 2008, mistõttu tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel lähtuda Vabariigi Valitsuse
2. detsembri 2005 määrusest nr
3. Viidatud määrus seob lepingulise esindaja teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate kulude piirmäärad hagihinnaga. Hagi esitamise ajal oli mittevaralise nõude puhul hagihinnaks 15 000 kr, mille puhul lepingulise esindaja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmisele kuuluva summa piirmääraks on 5000 kr (319.56 eurot). Samale seisukohale on korduvalt asunud ka Riigikohus lahendites nr 3-2-1-87-09 ja 3-2-1-112-
4. Praegu on kostja esitanud arveid summas, mis ületab kuuekordselt määruses nr 306 märgitud piirmäära. Nii hagejal kui ka kohtul peab olema võimalik hinnata, kas kõik kostja esindaja poolt tehtud kulud olid põhjendatud ja vajalikud arvestades töö mahtu, selleks kulunud aega ja vaidluse keerukust. Õigusabile tehtud kulutused on ülepaisutatud ning ebavajalikud. Kostja esitas kohtule vastuse ise, seega puudus vajadus seda maakohtus uuesti teha. Kulud telefonile, sõidukile, e-kirjadele vastamisele on põhjendamatud. Kostjal tuleb avaldust täpsustada ning pärast täpsustuse saamist saab hageja esitada täpsemad seisukohad kulutuste vajalikkuse ja põhjendatuse osas arvestades kulunud aega ja vaidluse keerukust. Igal juhul ei saa väljamõistetav summa olla üle 319.56 euro ning isegi see summa on asja lihtsust arvestades ülemäära suur. MAAKOHTU LAHEND
5. Tartu Maakohus rahuldas
6. jaanuari 2012 määrusega Ü. Annoki avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ning mõistis H. Annokilt Ü. Annoki kasuks välja 6374,89 kr (407,43 eurot), sh 345,12 eurot õigusabikulude katteks ja 62,31 eurot sõidukulude katteks. Samuti mõistis kohus H. Annokilt Eesti Vabariigi kasuks menetluskuluna välja 44 000 kr (2812.11 eurot). Kohtumääruse põhjenduste kohaselt Tartu Ringkonnakohtu
7. juuni 2010 määrusega rahuldati H. Annoki menetlusabi taotlus ning vabastati ta riigilõivu tasumisest 3 apellatsioonkaebuse esitamisel Tartu Maakohtu
8. detsembri 2009 määruse peale osaliselt – summas 44 000 kr.

§ 190

lg 4 kohaselt kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd Tartu Ringkonnakohtu

1. novembri 2010 otsusega jäeti H. Annoki hagi Ü. Annoki vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja täitemenetluse lõpetamiseks rahuldamata, mõistis maakohus H. Annokilt riigi kasuks välja riigilõivu 44 000 kr (2812.11 eurot). Tartu Ringkonnakohtu
2. novembri 2010 otsuse kohaselt jäeti maakohtus menetlusosaliste poolt kantud menetluskulud H. Annoki kanda ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kuna maakohtus kantud menetluskulud jäid H. Annoki kanda ja kostja on esitanud
3. jaanuaril 2011 kohtule avalduse menetluskulude hüvitamiseks maakohtus, jättis kohus tähelepanuta kostja esindaja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Nimetatud sätte eesmärk on muuhulgas kaitsta vastaspoolt ülemääraste kulude eest. Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Käesolevas asjas vastavad lepingulise esindaja kulud maakohtu hinnangul osaliselt asja keerukusele. Asja keerukust ei näita üksnes konkreetse tsiviilasja raames koostatud menetlusdokumentide arv või maht, vaid õigusvaidluse sisu. Kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. Kostja esindamise peale kokku kulutatud aeg 7,4 tundi on põhjendamatu, kuna tegemist on lihtsa tsiviilvaidlusega. Arvestades asja keerukuse astet ja mahtu, võib lugeda mõistlikuks ja põhjendatud ajaks konsultatsiooniks kliendiga kokku 1 tund. Kuna kostja oli võimeline ise hagile vastama ja osalema istungil ning lähtudes kostja esindaja poolt hagile koostatud täiendava vastuse sisust ja mahust, luges kohus põhjendatud ajakuluks selle koostamisel 1 tunni, kohtuistungil osalemiseks 1 tunni ja sõiduajaks 2 tundi 10 minutit. MÄÄRUSKAEBUSTE ESITAJATE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. H. Annok esitas Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2012 määruse peale määruskaebuse, vaidlustades kohtumääruse tervikuna. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei nõustu H. Annok temalt Eesti Vabariigi kasuks riigilõivu summas 2812.11 eurot välja mõistmisega. Tartu Ringkonnakohtu
3. juuni 2010 kohtumäärust ei ole H. Annokile kätte toimetatud, mistõttu H. Annok ei tea, kas ning millal on teda vabastatud riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna ringkonnakohus määrust H. Annokile kätte ei toimetanud ning H. Annok ei olnud määruse tegemisest teadlik, ei saa selline kohtumäärus H. Annokile kaasa tuua mingeid õiguslikke tagajärgi; 2) on kohtud H. Annokiga käitunud äärmiselt eksitavalt.
4. juunil 2010 jättis ringkonnakohus H. Annoki apellatsioonkaebuse käiguta ja andis 20 päeva riigilõivu tasumiseks summas 44 000 kr.
5. juunil 2010 esitas H. Annok ringkonnakohtule taotluse, kus selgitas, et temalt nõutakse riigilõivu tasumist alusetult. Maakohus lahendas asja hagita menetluses ning tegi lõpplahendina määruse. Seega tasus H. Annok riigilõivu õigesti, kuna ta ei vaidlustanud mitte kohtuotsust, vaid kohtumäärust. Seadus ei kohusta kohtumääruse vaidlustamisel menetlusosalist tasuma riigilõivu samas ulatuses nagu seda tuleks teha kohtuotsuse vaidlustamisel. H. Annok esitas alternatiivselt taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks juhuks, kui kohus tema seisukohtadega ei nõustu. Tartu Ringkonnakohus toimetas H. Annokile kätte
6. juuni 2010 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruse, mille põhjendavas osas oli kirjas, et H. Annokil on tasutud riigilõiv 1000 kr ning seega kaebus 4 vastab

§ 633nõuetele.

Nimetatud määruses ei olnud mainitud ei menetlusabi andmist ega riigilõivu tasumisest vabastamist. H. Annok sai aru, et ringkonnakohus nõustus tema seisukohaga riigilõivu juurdetasumise põhjendamatuse osas; 3) Tartu Ringkonnakohus ei mõistnud lõpplahendiga H. Annokilt välja mingeid summasid Eesti Vabariigi kasuks; 4) H. Annok on vanaduspensionär ning vähihaige. Kui kohus vaidlustatud määrust Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud summa osas ei tühista, osutub H. Annok laostunuks; 5) jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta H. Annoki taotluse, et vastaspool peaks oma menetluskulude hüvitamise avaldust täpsustama, kuigi H. Annoki vastus menetluskulude kindlaksmääramise avaldustele seisis maakohtus ligi 9 kuud; 6) tulnuks kohtul lähtuda dispositsioonipõhimõttest ning H. Annoki vastuväide menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks edastada Ü. Annokile ja tema esindajale; 7) ei olnud

1. detsembri 2009 kohtumääruses märgitud tsiviilasja hinda. Ka ringkonnakohus ei määranud kindlaks hagihinda maakohtus. Seega jääb arusaamatuks, kuidas oli maakohtul võimalik maakohtus kantud menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata; 8) ei ole vaidlustatud maakohtu määruses märgitud, millist Vabariigi Valitsuse määrust maakohus menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel kohaldas. Ka ei ole aru saada, kas menetluskulud määrati kindlaks hagita menetluse järgi (maakohus menetles asja hagita menetluses) või hagimenetluse järgi; 9) seob Vabariigi Valitsuse
2. detsembri 2005 määrus nr 306 lepingulise esindaja teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate kulude piirmäärad hagihinnaga. 15 000-kroonise hagihinna puhul on lepingulise esindaja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmisele kuuluva summa piirmääraks 5000 kr (319.56 eurot), kuid maakohus on lepingulise esindaja kuludena Ü. Annoki kasuks välja mõistnud aga 6374,89 kr (407,43 eurot); 10) jättis maakohus tähelepanuta mitmed H. Annoki väited. Kostja poolt õigusabile tehtud kulutused on ülepaisutatud ning ebavajalikud. Samuti ei olnud avalduse esitamise ajal vaidlusalune kohtuotsus veel jõustunud, kuid

§ 174

lg 1 ütleb, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse saab maakohtule esitada alles pärast kohtuotsuse jõustumist. Puudub kinnitus, et kõik menetluskulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga.

1. Ü. Annok esitas Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2012 määruse peale määruskaebuse ja taotleb maakohtu määruse tühistamist täies ulatuses ning Ü. Annoki
3. veebruari 2011 menetluskulude rahalise kindlaks määramise taotluse rahuldamist kas täies ulatuses või alternatiivselt ringkonnakohtu poolt põhjendatuks ja mõistlikuks peetavas ulatuses. Samuti palub Ü. Annok märkida ringkonnakohtu määruses Ülo Annoki õige arveldusarve number. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohus põhjendamatult vähendanud kostja menetluskulude mahtu. Kostja valis endale lepingulise esindaja alles pärast seda, kui maakohus teda selleks kohustas. Seetõttu on kohtu poolt hiljem küüniline väita, et kostja oleks saanud menetluses osaleda ka ilma esindajata ning vastavalt menetluskulusid kokku hoida; 2) jätab kohus tähelepanuta, et juba alustatud menetlusse astumisel kulub vältimatult aega ka senises menetluses poolte poolt esitatud materjalidega tutvumiseks, õigusliku positsiooni analüüsiks ning kohtuistungiks ettevalmistamiseks. Hetkel, mil kostja lepinguline esindaja astus menetlusse, toimus poolte vahel mahukas vaidlus poolte laiema suhete kompleksi tasandil, kus pooled olid esitanud kümneid lehekülgi väga erinevaid seisukohti ja õiguslikke väiteid; 3) ei esitanud kohus enne menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Ü. Annokile H. Annoki kirjalikke vastuväiteid kostja taotlusele, millele määruses viidatakse. Samuti ei edastatud kohus Ü. Annoki lepingulisele esindajale vaidlustatud määrust, viimane sai selle e-toimikust
4. jaanuaril 2012.a. alles pärast seda, kui see oli paberkandjal toimetatud Ü. Annokile. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osaliselt, s.o Helve Annokilt Ülo Annoki kasuks välja mõistetava menetluskulude suuruse ja Helve Annokilt riigi kasuks väljamõistetud menetluskulu osas. Maakohus on asjas vääralt kohaldanud menetlusõigusnorme, mis on viinud maakohtu ebaõigetele järeldustele. Ringkonnakohus saab teha asjas uue määruse, millega suurendab Helve Annokilt Ülo Annoki kasuks väljamõistetava menetlsukulu suurust. Helve Annok tuleb vabastada riigituludesse menetluskulude tasumise kohustusest. Apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt. 8.

§ 190

lg 2 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Sama paragrahvi lõige 4 kohaselt mõistetakse hagejalt, kes sai menetlusabi menetluskulude kandmisel ja kelle hagi jäi rahuldamata, menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Maakohus tuvastas õigesti, et H. Annokile on antud Tartu Ringkonnakohtu

1. juuni 2010 määrusega menetlusabi ja vabastatud ta apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest osaliselt summas 44 000 krooni ( I kd lk 162). Toimiku materjalidest ei nähtu, et nimetatud määrus oleks H. Annokile kätte toimetatud. Seega võis maakohtu määrus temalt riigilõivu riigituludesse väljamõistmise kohta olla H. Annokile üllatav. Toimiku materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks enne
2. jaanuari 2012 määruse tegemist selgitanud H. Annokile tema õigust taotleda vaatamata tema hagi rahuldamata jätmisele enda vabastamist menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Nimelt sätestab

§ 190

lg 7 kohtu õiguse mõjuval põhjusel ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Maakohtu määrusest ei nähtu, et maakohus oleks sellist võimalust kaalunud. Riigilõivu väljamõistmisega riigituludesse menetluskulude kindlaksmääramise menetluses H. Annokiga menetluskulude riigituludesse väljamõistmise võimalikkust arutamata on maakohus rikkunud

§ 436lg 3 sätteid ja on teinud H.

Annoki jaoks üllatava kohtumääruse. Asja materjalidest nähtub, et H. Annok on korduvalt taotlenud kohtult menetlusabi ja esitanud ka teatise taotleja ja tema perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisundi kohta ( I kd lk 154-161; II kd lk 38). Taotluste kohaselt on H. Annok sündinud

1. aastal, elab üksi, on pensionär ja saab pensionit 270 eurot kuus. Tema vältimatud püsikulutused on 323 eurot kuus, sh vähiravimitele ja vähikliiniku külastamisele 120 eurot kuus.
2. mai 2012 määrusega otsustas Tartu Maakohus määrata H. Annokile menetlusabi ja vabastas ta riigilõivu 25.56 eurot tasumisest määruskaebuse esitamisel. Määruskaebuses märgib H. Annok, et Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud rahasumma tasumise kohustuse tekkimisel osutuks ta laostunuks. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul esinevad asjaolud

§ 190lg 7 kohaldamiseks ja vabastab H.

Annoki menetluskuluna riigilõivu 2812.11 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.

1. Muud H. Annoki määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. H. Annok ise ja ka maakohus on tõepoolest eksinud tsiviilasja liigi määramisel, kuid nimetatud küsimus on leidnud lahenduse käesolevas asjas tehtud Riigikohtu
2. mai 2010 määrusega, milles Riigikohus asus seisukohale, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue kuulub läbivaatamisele hagilises menetluses. Hagihind 438 875 krooni on määratud Tartu Ringkonnakohtu
3. juuni 2010 määrusega. Samuti ei ole H. Annoki määruskaebuse rahuldamise aluseks väited selles, et Ü. Annoki taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks oleks tulnud jätta üldse tähelepanuta või rahuldamata, kuna avaldus oli esitatud enneaegselt ning Ü. Annok ei olnud andnud kinnitust, et ta on kandnud kõik nõutavad menetluskulud just käesoleva tsiviilasja raames. Sellist kinnitust nõuab küll

§ 174lg 3 viimane lause, kuid kinnituse puudumine ei välista avalduse menetlemist.

Asjas ei ole tõendatud, et Ü. Annoki poolt esitatud kulud oleks kantud väljaspool käesolevat kohtumenetlust, 6 seda ei tõenda ka advokaadibüroo arvetel tsiviilasja numbri puudumine, tsiviilasja number nähtub arve spetsifikatsioonist. Samuti ei keela seadus menetluskulude kindlaksmääramise taotluse esitamist enne

§ 174lg 1 tähtaega.

1. Ringkonnakohus märgib, et Ü. Annok ja tema esindaja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotlused iseseisvalt vastavalt
2. jaanuaril 2011 ja
3. veebruaril 2011 ja Ü. Annoki esindaja advokaat T. Laasiku taotluses sisalduvad ka Ü. Annoki enda taotluses esitatud menetluskulud. Maakohtu seisukoht, et kuna kostja on ise esitanud kohtule avalduse menetluskulude hüvitamiseks maakohtus, siis tuleb kostja esindaja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks jätta tähelepanuta, ei tulene seadusest. Seadusest ei tulene keeldu esitada menetlusosalisel ja tema esindajal mõlemal taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ehk nende hüvitamiseks, kuid asja otsustamisel peab kohus kontrollima, et menetluskulude rahaline kindlaksmääramine ei toimuks mitmekordselt.
4. Õiged on H. Annoki määruskaebuse väited selles, et maakohtu määrusest ei nähtu, millisest Vabariigi Valitsuse määrusest lähtuvalt on maakohus välja mõistnud H. Annokilt kostja Ü. Annoki õigusabikulud.

§ 175

lg 4 kohaselt tuleb lepingulise esindaja kulude hüvitamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmääradest. Hagi on esitatud

1. mail
2. aastal, mistõttu kuulub asjas kohaldamisele Vabariigi Valitsuse
3. detsembri 2005 määrus nr 306 (edaspidi määrus), mille § 1 lg 1 kohaselt sõltub kulu piirmäär hagihinnast. Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu
4. juuni 2010 määrusele on hagihind 438 875 krooni. Määruse kohaselt on hagihinnalt kuni 450 000 krooni kulu piirmäär 85 000 krooni, seega ei ületa Ü. Annoki poolt taotletu määrusega sätestatud lepingulise esindaja kulu ülemmäära. H. Annoki määruskaebuse väited selles, et Ü. Annok taotleb lepingulise esindaja kulude hüvitamist määras, mis ületab määrusega kehtestatud piirmäära, ei ole põhjendatud.
5. Ü. Annok on vaidlustanud maakohtu määruse seetõttu, et ei nõustu oma taotluse rahuldamise ulatusega. Maakohtule esitatud Ü. Annoki esindaja advokaat T. Laasiku avalduse ja sellele lisatud advokaadibüroo arvete kohaselt taotleb Ü. Annok õigusabikulude hüvitamist 15,09 tunni ulatuses tunnihinnaga 1500 -2000 krooni tund, millele lisandub käibemaks. Lisaks sisaldab taotlus kulutusi advokaat T. Laasiku sõiduajale 2 h 10 min 975 krooni (lisandub käibemaks) ja töölähetuskulusid 318,20 krooni (lisandub käibemaks). Tartu Ringkonnakohtu
6. novembri 2010 otsusega on jäetud menetluskulud maakohtus H. Annoki kanda ja menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda. Seega saab Ü. Annok taotleda H. Annokilt üksnes nende menetluskulude väljamõistmist, mis on seotud menetlusega maakohtus. Menetlus maakohtus lõppes maakohtu määrusega
7. detsembrist
8. Advokaadibüroo Aivar Pilv arvete kohaselt oli Ü. Annok kandnud sel perioodil menetluskulusid
9. oktoobri 2009 arve nr 200910 alusel 1800 krooni ja
10. detsembri 2009 arve nr 20091285 alusel 15 498,20 krooni. Ülejäänud menetluskulud on Ü. Annok kandnud pärast maakohtus tehtud lõpplahendit ja need kulud on jäetud ringkonnakohtu otsuse kohaselt tema enda kanda ning selles osas jääb Ü. Annoki taotlus juba seetõttu rahuldamata.
11. oktoobri 2009 arve kohaselt on Ü. Annoki õigusabi kuluks konsultatsioon 1 h ulatuses ja
12. detsembri 2009 arve kohaselt kulutused õigusabile 7 h 47 min, sh vastuse koostamine 3 h 24 min, vastuse täiendamine 1 h 02 min, ettevalmistus kohtuistungiks 1 h 23 min, kliendi esindus kohtuistungil 1h. Seega ei ole põhjendatud ja ei tulene ka Ü. Annoki
13. jaanuari 2011 taotlusest maakohtu järeldus, et kostja esindaja on kostja esindamiseks kokku kulutanud 7, 4 tundi. Arvete kohaselt on kostja esindaja kulutanud kostja esindamiseks maakohtus 8 h 47 min, millest maakohus luges põhjendatud ajakuluks üksnes 3 tundi hinnaga 345,12 eurot (115 eurot tund). 7

§ 175

lg kohaselt mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus peab osaliselt põhjendatuks Ü. Annoki määruskaebuse väiteid selles, et maakohus on põhjendamatult vähendanud kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude mahtu. Tuleb nõustuda, et juba alustatud menetluses kulub esindajal aega ka materjalidega tutvumiseks, õigusliku positsiooni analüüsiks ja kohtuistungi ettevalmistamiseks. Asja materjalide kohaselt on kostja esindaja maakohtus koostanud

1. oktoobril 2009 kohtule kirjaliku seisukoha 4-l lehel,
2. novembril 2009 kohtule vastuse hageja poolsele taotlusele kohtuistungi edasilükkamiseks, osalenud kohtuistungil
3. detsembril 2009 1h. Maakohtu seisukohaga, et tegemist oli lihtsa tsiviilvaidlusega ei saa ringkonnakohus nõustuda, sest ka kohtutele endilegi valmistas raskusi asja liigi määratlemine. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatud lepingulise esindaja ajakuluks 1 h konsultatsioonile
4. oktoobril 2009, 28 minutit materjalidega tutvumiseks
5. oktoobril 2009, 4 leheküljelise vastuse koostamine kohtule 2, 5 h, ettevalmistus kohtuistungiks 0,5 h, esindus kohtuistungil
6. detsembril 2009 1 h. Kokku on põhjendatud ajakulu maakohtus 5,5 tundi. Maakohus kohaldas tunnitasu määrana 115 eurot, mida määruskaebuse esitajad ei ole vaidlustanud. Seega tuleb H. Annokilt välja mõista kostja õigusabikulud 632, 50 eurot. Kuna kohtuistung toimus Viljandi kohtumajas ja advokaadi töökoht on Tartus, nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et põhjendatud esindaja sõidukuluks on 62,31 eurot vastavalt taotlusele. Töölähetuskulude osas 318, 20 krooni jätab ringkonnakohus Ü. Annoki taotluse rahuldamata, kuna advokaadibüroo arvest ega ka selle spetsifikatsioonist ei nähtu, milliste töölähetuskuludega lisaks sõidukuludele on tegemist. Koos esindaja sõidukuludega peab H. Annok hüvitama Ü. Annokile menetluskuluna 694,81 eurot. Maakohtu määrust tuleb Ü. Annoki taotluse osalise rahuldamise ulatuses osas muuta.
7. Vastavalt Ü. Annoki määruskaebusele tuleb

§ 447lg 2 alusel parandada ka ilmne kirjaviga maakohtu määruse resolutsioonis Ü.

Annoki arvelduskonto numbri osas ja lugeda õigeks Ü. Annoki arveldusarve numbriks XXXX AS-s Swedbank. 14.

§ 178

lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Üllar Roostoja Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks 8