lg 2 alusel nõude kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, menetluskulude nimekirja ja menetluskulusid tõendavate dokumentide esitamiseks 20 päeva jooksul kohtu nõude kättesaamisest. M. Tiirik teatas 14.09.2012 kohtule, et tema volitused kostjate esindamiseks on lõppenud. 17.09.2012 edastas kohus kohtu nõude kostjatele isiklikult. 08.10.2012 esitasid kostjad kohtule taotluse menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamiseks antud tähtaja pikendamiseks põhjusel, et neile ei ole jäänud mõistlikku aega menetlusdokumendi koostamiseks ja kohtule esitamiseks olukorras, kus nende esindaja ei ole veel arvet väljastanud. Kostjad palusid kohtul pikendada tähtaega mõistliku ajani. 10.10.2012 määrusega pikendas kohus kostjatele kohtu nõude täitmiseks antud tähtaega kuni 01.11.
Avaldusele on lisatud arved ja selgitused. Hageja taotleb tasutud riigilõivude, kokku 409,03 eurot, väljamõistmist kostjatelt. 409,03 eurost 75% on 306,77 eurot, mis tuleb juhindudes
Tsiviilasja menetlustoiming tehakse toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi (
).
lg 1 (kehtiv redaktsioon alates 01.01.2013) kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat esindas menetluses
§-s 218 sätestatud nõuetele vastav lepinguline esindaja. Menetluskulude sissenõudmise piirmäära määratlemisel tuleb lähtuda menetluskulude tekkimise ajal menetluskulude küsimust reguleerinud õigusnormist. Riigikohus on lahendis nr 3-2-142-09 (p 14) selgelt väljendanud seisukohta, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Praegusel juhul said pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis kehtisid hagi esitamise ajal. Hagi esitati 13.09.
lg-test 1 ja 2 lasub pooltel kohtumenetluses tõendamiskoormus, mida hageja menetluskulude arvestamise osas ei ole täitnud. Hageja ja kohus on kostjate suhtes tegutsenud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet rikkudes. Kostja ei vastuta selle eest, kui kohtute e-süsteemides esinevad tõrked ja menetlusdokumendid ei jõua kohtuni õigeaegselt. Kostjad ei pea seetõttu kaotama oma menetlustoiminguõigust. Kostjatel on õigus heauskselt loota, et nende poolt kohtu aadressil saadetud menetlusdokumendid jõuavad õigeaegselt adressaadini. Kohus ei nõudnud hagejalt
lg 5 alusel menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente, s.o maksekorraldusi, ei hinnanud nende kandmise ja menetluskulude suuruse otstarbekust ning hageja esitatud arvete seotust tsiviilasja menetlusega ning tegi seetõttu kostjaid oluliselt kahjustava menetlusdokumendi; 4) paneb vaidlustatud kohtumäärus avaldaja väga raskesse majanduslikku olukorda. VASTUSTAJA VASTUVÄITED 5. T. U vaidleb määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) tuleneb määruskaebusest, et kostjate lepinguline esindaja saatis 31.10.2012 vastuse hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele e-posti aadressil virumkrakvere.info@just.ee. Justiitsministeeriumi veebileheküljelt (http://www.kohus.ee/2351) nähtuvalt on Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja e-post menetlusdokumentide saatmiseks vmkrakvere.menetlus@kohus.ee. Kostja esindaja saatis menetlusdokumendi veebileheküljele, mida Viru Maakohus ei kasuta. TsÜS § 69 lg 1 sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 alusel on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07 (p 14), et e-kirja tähtaegselt saajani jõudmise riski kannab eelkõige saatja, sest tema valib teate saatmise viisi. Kui saatja edastab teate e-postiga, siis kannab ta teate kadumise riski kuni hetkeni, mil e-kiri jõuab saajani. Riskide hajutamiseks saab saatja valida kindlama viisi teate edastamiseks, sh nõuda e-kirja kättesaamise kinnitust. Kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse. 4
lg 2 sätestab, et elektrooniline dokument loetakse kohtule esitatuks, kui see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Dokumendi saatjale edastatakse selle kohta elektrooniline kinnitus. Kui kohus ei saa dokumenti välja trükkida või sellest koopiaid teha, teatatakse sellest viivitamata saatjale. Kostjad ei ole esitanud kohtu elektroonilist automaatset kinnitust selle kohta, et nende vastus oli kohtule edastatud. Seega kostjad ei ole tõendanud kohtule vastuse esitamist. Kuna kostjate 31.10.2012 vastus ei olnud kohtule esitatud, siis ei olnud kohtul võimalust seda dokumenti määruse tegemisel arvestada; 2) on kostjate arvamus, et hageja poolt õigusabile tehtud kulutused on olulisel määral üle paisutatud, suures osas alusetud ja ei ole tõendatud, paljasõnaline ning ekslik. Esiteks ei ole kostjad konkretiseerinud, millised menetluskulud on üle paisutatud ja millised alusetud ning antud arvamus ei ole põhjendatud. Teiseks on hageja esitanud kõik vajalikud dokumendid nimekirjas kajastatud menetluskulude tõendamiseks. Hageja esitas kohtu nõudel maksekorraldused riigilõivude tasumise kohta ja samuti kõik hagejale esitatud arved osutatud õigusabi eest. Arvetest nähtub teenuse osutaja, teenuse maksumus ja osutatud teenuste kirjeldus (kliendi aruanded on arvete lisad). Kohus kohaldas õigesti
lg 1 (kehtiv redaktsioon alates 01.01.2013), millest tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt; 3) ei saa nõustuda kostjate väitega, et kohus pani nad väga raskesse majanduslikku olukorda. Kostjad ise panid ennast sellisse olukorda. Kostjad vaidlesid hagile pikka aega alusetult vastu, mis põhjustas suuri menetluskulusid. Kostjad jätkavad praegugi vaidlust, mis omakorda suurendab menetluskulusid. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise seisuga olid hageja menetluskulud 1956,61 eurot. Vaatamata sellele, et hageja põhilised nõuded rahuldati, ei saa hageja kostjatelt menetluskulude hüvitamiseks rohkem kui 853,21 eurot. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 12.04.2013 määrus tuleb jätta muutmata ning V. U, T. B ja J. V määruskaebus rahuldamata. A. U määruskaebus tuleb jätta läbivaatamata. 7.
lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus menetlusse võetud määruskaebuse saamisel, kas maakohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud ja teeb menetlustoimingud, mis maakohus jättis seoses määruskaebusega tegemata.
lg 2 kohaselt, kui määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud, jätab ringkonnakohus määruskaebuse määrusega läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on A. U osas määruskaebuse ebaõigesti menetlusse võtnud, sest A. U on määruskaebuse esitanud pärast määruskaebuse esitamiseks seaduses sätestatud tähtaja möödumist.
lg 2 kohaselt on määruskaebuse esitamise tähtaeg nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses tehtud määruste puhul 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sai kostja A. U maakohtu 12.04.2013 määruse kätte 17.04.
Ringkonnakohus märgib, et kostjad on määruskaebusele lisanud 01.10.2012 volikirja, millega V. U, A. U ja T. B on volitanud oma huve esindama R. Edalat ja J. V. Kuna nimetatud volikiri esitati kohtule alles määruskaebuse lisana 03.05.2013, siis saatis maakohus 12.04.2013 määruse õigesti igale kostjale isiklikult ning määruskaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema iga kostja puhul vastavalt tema poolt kohtumääruse kättesaamisest. 8. Vastavalt
lg-le 1 ja §-le 659 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu määruse peale esitasid 03.05.2013 ühise määruskaebuse kõik neli kostjat, paludes maakohtu määruse tühistada. Kuna A. U osas jääb määruskaebus läbivaatamata, vaatab ringkonnakohus esitatud määruskaebuse läbi kostjate V. U, T. B ja J. V osas. Määruskaebuse väidete kohaselt jättis maakohus ebaseaduslikult arvestamata kostjate vastuväited hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele, mille kostjad saatsid 31.10.2012, s.o tähtaegselt, Viru Maakohtu Rakvere kohtumajale. Kostjad leiavad, et nemad ei vastuta selle eest, kui kohtute e-süsteemides esinevad tõrked ja menetlusdokumendid ei jõua kohtuni õigeaegselt; kostjatel on õigus heauskselt loota, et nende poolt kohtu aadressil saadetud menetlusdokumendid jõuavad õigeaegselt adressaadini. Kostjate arvates on hageja esitatud menetluskulud tõendamata, oluliselt ülepaisutatud ja suures osas alusetud, kuid kohus ei nõudnud hagejalt
lg 5 alusel menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente, ei hinnanud menetluskulude kandmise ja menetluskulude suuruse otstarbekust ning hageja esitatud arvete seotust tsiviilasja menetlusega. Samuti märgivad kostjad, et kohtumäärus paneb nad väga raskesse majanduslikku olukorda. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud määruse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas. 9. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate väitega, et maakohus jättis ebaseaduslikult arvestamata kostjate vastuväited hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele, mille kostjad saatsid 31.10.2012 Viru Maakohtu Rakvere kohtumajale. Nähtuvalt määruskaebusele lisatud väljatrükist kostjate esindaja R. Edala poolt 31.10.2012 saadetud elektronkirjast, on nimetatud e-kiri saadetud aadressil virumkrakvere.info@just.ee. Õige on hageja viide vastuses määruskaebusele, et Justiitsministeeriumi veebileheküljelt (http://www.kohus.ee/2351) nähtuvalt on Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja e-post menetlusdokumentide saatmiseks vmkrakvere.menetlus@kohus.ee. Viimatinimetatud e-posti aadress on korrektselt toodud ka Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja kirjaplangi jaluses (kirja allservas toodud kontaktandmetes), millisel kirjaplangil on vormistatud nii kostjatele 17.09.2012 saadetud kirjad ja nimetatud kirjadega edastatud kohtu nõue kui ka maakohtu 10.10.2012 tähtaja pikendamise ja määruse edastamise kirjad. Seega oli maakohus kostjatele mitmekordselt teatavaks teinud maakohtu menetlusposti aadressi, kuid kostjate esindaja saatis sellele vaatamata menetlusdokumendi e-posti aadressile, mida Viru Maakohus ei kasuta.
lg 2 sätestab, et elektrooniline dokument loetakse kohtule esitatuks, kui see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Dokumendi saatjale edastatakse selle kohta elektrooniline kinnitus. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis 16.05.2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-40-11 (p 13), et „Elektrooniline dokument loetakse
lg 2 esimese lause järgi kohtule esitatuks, kui 6 see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi, st e-kiri peab menetlustähtaja kestel jõudma kohtuni, oluline ei ole saatmise aeg.“ Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda kostjate seisukohaga, et nemad ei vastuta selle eest, kui kohtute e-süsteemides esinevad tõrked, ning et kostjatel on õigus heauskselt loota, et nende poolt kohtu aadressil saadetud menetlusdokumendid jõuavad õigeaegselt adressaadini. Antud juhul ei olnud tegemist kohtu arvutisüsteemi tõrkega, vaid kostjad edastasid menetlusdokumendi e-posti aadressil, mida Viru Maakohus ei kasuta. Seega ei olnud kostjad menetlusdokumendi kohtule saatmisel piisavalt hoolikad. Kostjad ei ole esitanud tõendina kohtu elektroonilist kinnitust selle kohta, et nende 31.10.2012 saadetud e-kiri on kohtu poolt vastu võetud. Kostjate lepinguline esindaja pidi olema
lg-s 2 sätestatust teadlik ning pöörama tähelepanu asjaolule, et menetlusdokumendi saatmisele ei järgnenud maakohtu poolt automaatset kättesaamiskinnitust. Seega ei olnud maakohtul võimalust kostjate vastuväiteid määruse tegemisel arvestada seetõttu, et kostjad ei suhtunud menetlusdokumendi kohtule edastamisse vajaliku tähelepanu ja hoolsusega. 10. Kostjad on oma 31.10.2012 esitatud vastuväite pealkirjaga „avaldus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks“ lisanud määruskaebusele. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud vastuväites esitatu ei anna alust asuda menetluskulude kindlaksmääramisel maakohtust erinevale seisukohale. Kostjad on vastuväites taotlenud hageja palgatõendeid ja väljavõtteid hageja pangaarvetest perioodi 01.01.2011–01.09.2012 kohta, kuna kostjate arvates ei saa hageja kohtukulud moodustada 1956,61 eurot, sest hageja maksevõime ei võimalda tal sellises summas menetluskulusid maksta. Nimetatud taotlus on täiesti asjakohatu, kuna hageja maksevõime ei ole kuidagi seotud talle kostjate poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suurusega. Riigilõivu tasumine hagiavalduselt ja vastuapellatsioonkaebuselt kokku summas 409,03 eurot on tõendatud avaldusele lisatud maksekorraldustega. Tsiviilasjas lepingulise esindaja kulude hüvitamise eelduseks ei ole nende eelnev tasumine. Vastupidine tõlgendus seoks hüvitatavate kulude suuruse taotleja majandusliku võimekusega tasuda oma esindaja kulud enne menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamist ning piiraks seeläbi menetluse võitnud poole õigust saada oma menetluskulud põhjendatud ja vajalikuks ulatuses hüvitatud. Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses kinnitanud vastavalt
Kostjad leidsid vastuväites ka, et hageja taotletud menetluskulud on ebamõistlikult suured ja menetlustoimingute tegemise aeg ülepaisutatud, ning taotlesid, et hageja põhistaks iga arve seotust tsiviilasja menetlusega ja esitatud arvete suurust. Siinkohal tuleb arvestada, et kohtul on menetluskulude kindlaksmääramise menetluses diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel. Maakohus ei ole pidanud vajalikuks nõuda hagejalt menetluskulude kohta täiendavaid selgitusi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole talle
lg-s 5 antud diskretsiooni piire ületanud, kuna esitatud arvetel ja arvetele lisatud kliendi aruannetes on toodud nii õigusabi osutamise käigus tehtud toimingud kui ka vastavate toimingute tegemiseks kulunud aeg, mille põhjal on võimalik hinnata kulude põhjendatust. Kostjad leidsid vastuväites, et mõistlikeks õigusabikuludeks antud asjas on 600–700 eurot. Kuna maakohus määras, et hagejale kuuluvad kostjate poolt hüvitamisele õigusabikulud summas 546,44 eurot (s.o 75% lubatud ülempiirist (607,16 eurost), s.o 455,37 eurot, millele lisandub käibemaks 20% summas 91,07 eurot), siis jääb nimetatud summa alla vastuväites märgitud suurusjärku 600–700 eurot ning kostjatelt hageja kasuks väljamõistetud hageja 7 lepingulise esindaja kulud on igati mõistlikud ja põhjendatud ka kostjate vastuväites esitatud seisukohta arvestades. Eeltoodust tulenevalt ei oma asjaolu, et maakohus tegi määruse ilma, et oleks saanud määruse tegemisel arvestada kostjate esitatud vastuväidetega, käesolevas asjas sisulist tähtsust, kuna maakohus on korrektselt määranud kindlaks hageja menetluskulud, sh lepingulise esindaja kulud juhindudes
lg-st 1 ja Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmiseks piirmäärad“ § 1 lg-st
lg 5 alusel menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente ning ei hinnanud menetluskulude suuruse otstarbekust ja hageja esitatud arvete seotust tsiviilasja menetlusega. Eeltoodu osas on ringkonnakohus sisuliselt võtnud seisukoha juba käesoleva määruse p-s 10, leides, et maakohus määras õigesti kostjate poolt hagejale hüvitamisele menetluskulud summas 853,21 eurot, sh õigusabikulud 546,44 eurot ja riigilõiv 306,77 eurot. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. Tsiviilasja menetlus kestis pikka aega, menetlus algas juba 13.09.2007 ja lõppes ringkonnakohtus 04.06.2012 tehtud kohtuotsusega. Hageja lepingulistel esindajatel on ilmselgelt kulunud aega nii hagi aluseks olevate asjaolude selgitamiseks ja esitatud menetlusdokumentide koostamiseks ning teiste menetlusosaliste poolt esitatuga tutvumiseks kui ka kohtuistungitel osalemiseks. Asjas tehtud toimingud on märgitud hagejale esitatud arvetele või nähtuvad arvetele lisatud kliendi aruannetest. Kostjad ei ole määruskaebuses konkreetselt välja toonud, millised hageja esindamisel tehtud toimingud on kostjate arvates üleliigsed ja ülepaisutatud, eriti arvestades kostjate 31.10.2012 vastuväites märgitut, et mõistlikeks õigusabikuludeks asjas on 600–700 eurot. Maakohtu määrus on seaduslik ja vastavalt seadusele (
Ringkonnakohus märgib, et kostjad taotlevad määruskaebuses maakohtu määruse tühistamist, kuid määruskaebuse põhjendustest ei nähtu, mida heidavad kostjad maakohtule ette hageja poolt tasutud riigilõivude kostjatelt väljamõistmisel vastavalt ringkonnakohtu poolt 04.06.2012 kohtuotsuses määratud menetluskulude kandmise proportsioonile. Ka kostjate väide, et kohtumäärus paneb nad väga raskesse majanduslikku olukorda, ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks, samuti ei ole kostjad esitanud selle kohta mitte mingisuguseid põhistusi ega tõendeid. 12.
lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid, seega jäävad määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.