Obsah (4)

§ 134§ 130§ 762§ 770

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp Määruse tegemise aeg ja koht 03. juuni 2013.a, Tartu Tsiviilasja number 2-13-12330 Tsiviilasi X.X. i h

§ 134

lg-st 1 tulenevalt ei saa lepingu rikkumise korral üldjuhul mittevaralist kahju nõuda.

§ 134

lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Eeltoodust tulenevalt saaks X.X. nõuda mittevaralist kahju üksnes siis, kui tal oleks tekkinud tervisekahju. Esitatud hagiavalduses märgitud asjaolude kohaselt ei ole X.X. il aga tervisekahju tekkinud. Seega leiab kohus, et hagiga ei ole taotletavat eesmärki võimalik saavutada – mittevaralise kahju hüvitamist 1500 euro ulatuses – ning hagi tuleb TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel jätta menetlusse võtmata. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. X.X. esitas Tartu Maakohtu
2. aprilli 2013 määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus täies ulatuses tühistada. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei ole maakohtu määrus korrektselt põhjendatud ning on vastuolus põhiseadusega. Kohtumääruses on ekslikult antud mõista, et kui meditsiiniliste katsetustega pole isikule tervisekahju tekitatud, on katsetused seaduslikud. PS § 18 tulenevalt ei tohi aga kedagi allutada tema tahte vastaselt meditsiini- ja teaduskatsetele. Ei oma tähtsust, kas teaduskatsetega kahjustati isiku tervist või mitte. Käesoleval juhul on otseselt rikutud PS § 18, § 12, § 17, § 13 ja § 152 ning üldisi inimõigusi; 2 2) lasi P. Kool tuua X.X. i kambrisse kolm korda päevas sööki. Tartu Vangla kodukorrast tuleneb aga, et kui vang keeldub söögist, kirjutab ta avalduse, ja kui uuesti võtab söögi vastu, kirjutab jälle avalduse, ning vangla toit tuuakse kambrisse alates järgmisest söögikorrast. X.X. kirjutas avalduse
3. oktoobril 2012 ning kuigi X.X. viibis eluhoones, ei väljastatud talle vanglasööki kuni
4. novembrini
6. novembril paigutati hageja psühhiaatriaosakonda, kus ta jätkas nälgimist, ning ilma tema vastava avalduseta ei oleks tohtinud talle sööki väljastada; 3) ei võimaldatud X.X. il hoolitseda oma hügieeni eest. X.X. il on amputeeritud mõlemad jalalabad, on tasakaaluhäired ja nõrkushalvatus. Näljastreigi ajal polnud ta iseseisvalt võimeline istuma oma ratastooli ja minema WC-sse. Keegi teda ei aidanud, kuigi osakonnas on olemas medõde-hooldaja ning samuti on määratud isiklik palgaline abistaja; 4) ei ole asjakohane kohtu väide, et hageja pole hagis väitnud ega tõendanud, et Tartu Vangla on oma tegevusega tekitanud talle varalist kahju või tervisekahjustuse. X.X. asub vanglas, ta ei tunne kõiki seadusi, millele tugineda, ning majandusliku seisundi tõttu ei saa sooritada ekspertiisi või võtta kaitsjat; 5) on ebaselge, milline peab olema kahjuhüvitise suurus, kui 1500 eurot pole mõistlik rahasumma. 1500 eurot on mõistlik summa korvamaks hagejale põhjustatud kannatusi; 6) ei nõua hageja kahju hüvitamist mitte Eesti Vabariigilt, vaid vangla meditsiiniosakonnalt; 7) taotles X.X. ka enda riigilõivust vabastamist määruskaebuse esitamisel. Selle taotluse rahuldas Tartu Maakohus
7. mai 2013 määrusega. Samuti taotles X.X. advokaadi andmist riigi õigusabi korras ja tema juhtumit puududtavate dokumendite väljanõudmist Tartu Vangla meditsiiniosakonnalt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus on seisukohal, et ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks. TsMS § 667, § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise kohta muutmata.
9. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on TsMS § 220 lg 1 alusel õigesti käsitanud X.X. i esitatud hagi võimaliku kostjana Eesti Vabariiki (Justiitsministeeriumi kaudu) ning mitte Tartu Vangla meditsiiniosakonda, nagu märgib määruskaebuse esitaja oma kohtule esitatud avaldustes.
10. Maakohus on õigesti leidnud, et X.X. on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist, mis on talle tekitatud seoses tervishoiuteenuse osutamisega Tartu Vanglas. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, samal ajal kui lg 2 kohaselt on varaliseks kahjuks eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Kohtule esitatud avalduses märgitu ei võimalda nõuet pidada varalise kahju hüvitamise nõudeks tulenevalt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest (

§ 130

). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et

§ 134

lg 1 järgi ei saa lepingulise kohustuse rikkumise korral üldjuhul esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Esiletoodud asjaoludel on poolte vaheliseks lepinguliseks suhteks tervishoiuteenuse osutamise leping. Tervishoiuteenuse lepingu rikkumisele tuginedes peaks patsient tõendama esiteks 3 tervishoiuteenuse osutaja raviviga, s.o seda, et viimane ei tegutsenud nõutava hoolsusega ja et teenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (

§ 762

), aga ka tervishoiuteenuse osutaja süüd,

§ 770, lg 1, 3, § 104.

Kohtule esitatud avalduses esiletoodu ei võimalda avaldust pidada tervishoiuteenuse lepingu rikkumisest tuleneva varalise kahju hüvitamise nõudeks. 7. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et nõude esitamisel

§ 134

lg 2 alusel on võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist juhul, kui tuvastamist leiab isikuõiguste rikkumine (sh rikutud on isiku õigust vabadusele, kehalisele puutumatusele või heale nimele). Käesoleval juhul ei sisalda kohtule esitatud avaldused väiteid selle kohta, nagu oleks Tartu Vanglas toimunu toonud kaasa määruskaebuse esitaja tervise kahjustumise. Ringkonnakohus märgib, et avaldusest nähtuvalt vaidlustab määruskaebuse esitaja osaliselt Tartu Vangla tegevust avalik-õiguslikus suhtes (toitlustamise kord ja isiku kohtlemine vanglas, hügieenitoimingute mittevõimaldamine). Niisuguste kaebuste (Halduskohtumenetluse seadustiku § 37 lg 1, sh HKMS § 37 lg 2 p-s 4 sätestatud hüvitamiskaebused) läbivaatamine ei kuulu Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1 kohaselt maakohtu pädevusse.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et X.X. i taotlus riigi õigusabi saamiseks tuleb Riigi õigusabi seaduse (edaspidi RÕS) § 7 lg 1 p 6 alusel jätta rahuldamata. RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei anta isikule riigi õigusabi juhul, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Käesoleval juhul on esitatud avaldus mittevaralise kahju hüvitamiseks, mistõttu puudub alus anda riigi õigusabi. Ringkonnakohtu arvates asjas tungivat avalikku huvi ei esine. Kolleegium leiab, et rahuldamisele ei kuulu ka taotlus nõuda Tartu Vangla meditsiiniosakonnalt X.X. i juhtumit puudutavate dokumentide väljanõudmist, kuna kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ning dokumentide saamiseks on isikul endal võimalik pöörduda vangla juhtkonna poole. Seega puudub kohtul seadusest tulenev alus nõuda Tartu Vanglalt välja isikuga seotud dokumente.
2. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebuses märgitule, et TsMS § 661 lg 1 ja § 663 alusel on määruskaebust õigesti menetletud, s.o määruskaebus esitatakse ringkonnakohtule selle maakohtu kaudu, kelle määrust määruskaebusega vaidlustatakse ning maakohtul on võimalik põhjendatuse korral määruskaebus ise rahuldada. TsMS § 663 lg 5 kohaselt esitab maakohus määruskaebuse läbivaatamiseks ringkonnakohtule juhul, kui maakohus määruskaebust täielikult ei rahulda. Üllar Roostoja Viivi Tomson Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 4