KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2015 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-10-3174 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Vaid

§ 113järgi mõistetud 9 aasta pikkust vangistust.

Karistusaeg algas 10.10.2009 ja lõppeb 10.10.

2. Tartu Maakohtu 05.11.2015 määrusega jäeti K. Kusma tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Maakohus pidas otsustuse tegemisel oluliseks järgmisi asjaolusid. 2.1 K. Kusma on kriminaalkorras karistatud esmakordselt. Samas kannab ta vangistust raske isikuvastase kuriteo, s.o oma abikaasa tapmise eest, mille tagajärjel jäid emata neli last, kellest kolm olid veel alaealised ning vajasid väga ema hoolt ja kasvatust. 2.2 Positiivsest küljest saab märkida, et süüdimõistetul puuduvad vanglas distsiplinaarkaristused. Ta on läbinud sotsiaalprogrammi „Õige Hetk,“ väljaspool individuaalset täitmiskava programmi „Turvaline paarisuhe“ ja omandanud keevitaja kutse. Tal on vabanemisel kindel elukoht ning võimalus saada ka töökoht. Peale selle on ta nõustunud elektroonilise valve kohaldamisega ning tal on vabaduses olemas oma vanemate toetus ja vajalik tugiisik. 2.3 Samas ei kaalu eelnimetatud positiivsed asjaolud praegu veel üles kuriteo raskusest ja süüdimõistetu isikust tulenevat vajadust jätkata vangistuse kandmist. Ka ei ole kantud vangistusaeg piisav, et lugeda karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid täidetuiks. Maakohtu hinnangul ei vasta taolise kuriteo eest ärakantud vangistuseaeg (6 aastat) ühiskonnas eksisteerivale arusaamisele õiglusest ja õiguskorrast. Süüdimõistetu, kes on tahtlikult tapnud teise inimese, peaks arvestama, et reeglina kuulub tal kandmisele kogu vangistusaeg ning vaid erandlikel asjaoludel saab teda tingimisi enne tähtaega vabastada. Erandlikud asjaolud aga käesoleval juhul puuduvad. 2.4 K. Kusma vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise puhul tuleks arvestada veel asjaoluga, et juba enne vangistust esines tal pikaajalist masendust, unehäireid ja meeleolukõikumisi ning sellised psüühikahäired ei ole kadunud ka vanglas, mistõttu saab ta praegu vastavat ravi ning osaleb regulaarselt psühhiaatrilistel konsultatsioonidel ja psühholoogilisel nõustamisel. Vangla iseloomustuse kohaselt eksisteerib süüdimõistetu puhul uue kuriteo risk seoses tema tervise ja emotsionaalse seisundiga, samuti tema mõtlemise ja käitumise iseärasustega. Antud seisukoht, mille õigsuses ei ole põhjust kahelda, tingib kohtu hinnangul järelduse, et K. Kusmad oleks ennetähtaegse vabastamise korral kindlasti vaja allutada kriminaalhooldaja käitumiskontrollile kogu katseajaks, et viia tema ennetähtaegse vabanemisega kaasnev risk ja uue vägivallakuriteo võimalikkus nulli lähedale. Arvestades aga asjaolu, et K. Kusmal on vangistusest kandmata ligi 3 aastat, kuid

§ 76

lg 5 kohaselt on käitumiskontrollile allutamise maksimaalne tähtaeg vaid 2 aastat, siis ei ole maakohtu arvates võimalik ega otstarbekas süüdimõistetut vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist veel vabastada. Ka peaks süüdimõistetu uue kuriteo toimepanemise riski minimeerimiseks kinnistama sotsiaalprogrammiga „Õige Hetk“ omandatud teadmisi oma teadvuses. Eelmärgitu saavutamiseks on individuaalse täitmiskava kohaselt planeeritud vajalikud vestlused järgmise aasta esimeses kvartalis.

1. Tartu Maakohtu määruse vaidlustas K. Kusma kaitsja vadv T. Pikamäe, taotledes lahendi tühistamist ja kaitsealuse tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist, allutades ta vajadusel kriminaalhooldaja käitumiskontrollile ja elektroonilisele valvele. Kaitsja väited on järgmised. 3.1 Kaitsja hinnangul põhjendavad K. Kusma vangistusest vabastamist järgmised asjaolud: - K. Kusma pani kuriteo toime tugeva hingelise erutuse seisundis. Ta on saanud aru kuriteo tõsidusest ja kahetseb sügavalt. - K. Kusmat ei ole varem karistatud, enne karistamist oli ta 17 aastat aktiivne abipolitseinik ning osales alates
2. aastast Kaitseliidu tegevuses. Ehk – kuni kuriteo toimepanemiseni oli tema tegevus suunatud õiguskorra ja Eesti riigi kaitsele. Enne vangistust oli K. Kusma majanduslik toimetulek hea. - K. Kusma sõpruskond koosneb õiguskuulekatest isikutest, tema suhted vanematega on head ning ta suhtleb lastega (v.a teine poeg). Vanem tütar on avaldanud soovi elada koos K. Kusmaga. - K. Kusmal puuduvad distsiplinaarkaristused. Ta on vanglas teinud ja teeb majandustöid (tegeleb igapäevaselt jäätmekäitlusega), on omandanud keevitaja kutse, läbinud ja osalenud programmides. - Vangla, kus K. Kusma on viibinud üle 6 aasta ja mille ametnikel on olnud temaga igapäevane kokkupuude, leiab, et K. Kusma isik ei tingi tema jätkuvat vanglas hoidmist. - K. Kusmal on vabanemise järgselt olemas elu- ning töökoht. Järelikult puudub alus kartuseks, et ta võiks vabanemise järgselt panna toime uue kuriteo põhjusel, et tal puudub elu- või töökoht. 2 - Vangla on hinnanud, et K. Kusma uue kuriteo võimalus on 7% (mittevägivaldse kuriteo puhul) või 9% (vägivaldse kuriteo puhul). Järelikult ei ole põhjendatud arvata, et pärast tingimisi vangistusest vabastamist paneb K. Kusma toime uue kuriteo. - Vangla kaplan O.I. on valmis, kui K. Kusma vabastatakse, olema temale tugiisikuks. Samuti, Tartu Maakohtu 05.11.2015 istungil andis K. Kusma nõusoleku alluda elektroonilisele valvele. 3.2 Kaitsja hinnangul lähtus maakohus taotluse lahendamisel järgmistest ebaõigetest asjaoludest: - Esiteks on ebaõige kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole K. Kusma kantud vangistusaeg (6 aastat) piisav selleks, et lugeda karistuse üld- ja eripreventiivne eesmärk täidetuks ning et tema enne tähtaega tingimisi vabastamine ei vasta ühiskonna arusaamale õiglusest ja õiguskorrast.

§ 76

lg-tes 1, 2 sätestatud minimaalselt ärakandmisele kuuluvad vangistuse pikkused väljendavad ka ühiskonna arusaama sellest, millise pikkusega ära kantud vangistus on piisav selleks, et see oleks kooskõlas õigluse ja õiguskorra kaitse eesmärkidega. Vaidlust ei ole selles, et K. Kusma on talle mõistetud 9-aastasest vangistusest ära kandnud 6 aastat 1 kuu. Seega täidab ta

§ 76

lg 2 p-s 3 kehtestatud ärakandmisele kuuluva vangistuse minimaalse kestuse suhtes kehtestatud nõude selleks, et taotleda tingimisi enne tähtaega vabastamist. Seoses karistuse eripreventiivse eesmärgiga tuleb viidata, et Tartu Vangla kinnipeetava iseloomustuse kohaselt on võimalus, et K. Kusma paneb pärast enne tähtaega tingimisi vabanemist toime uusi kuritegusid väga väike (alla 10%). - Teiseks on asjakohatu maakohtu viide, et K. Kusma saab vanglas ravi (sh psühhiaatrilist konsultatsiooni ja psühholoogilist nõustamist), mistõttu esineb uue kuriteo toimepanemise oht. Vastuseks advokaadibüroo pöördumisele täpsustas Tartu Vangla, et K. Kusmale on määratud üks ravim ning seegi on talle määratud unehäirete tõttu (Lisa 1). Unehäirete olemasolu vanglas on mõistetav, kuna vangla õhustik tekitab stressi ja teatavad unehäired sellises keskkonnas ei ole üllatavad. Tartu Vangla kinnipeetava iseloomustusest ei nähtu, et K. Kusma saaks praegu või et ta oleks saanud vangistuse ajal psühhiaatrilist ja psühholoogilist nõustamist. Samuti on selles iseloomustuses väidetud, et: „Tuginedes korduvkuritegevuse retsidiivsusprotsendile toetab Tartu Vangla K. Kusma vabanemist tingimisi enne tähtaega allutamisega käitumiskontrollile.“ Järelikult on ebaõige kohtu seisukoht, et K. Kusma ennetähtaegsel vabastamisel on olemas uue kuriteo oht või et see oht on tingitud tema poolt Tartu Vanglas saadavast ravist. - Kolmandaks ei saa nõustuda maakohtu väitega, et kuna K. Kusma puhul on olemas uue kuriteo toimepanemise risk, siis on ta vaja allutada kriminaalhooldaja käitumiskontrollile kogu katseajaks. K. Kusma uue kuriteo risk on väga väike. Tuleb möönda, et K. Kusma ennetähtaegsel vabastamisel on ära kandmata vangistuse ja seega katseaja kestus (2 aastat 11 kuud) pikem kui käitumiskontrolli pikkus (2 aastat). Samas,

§ 76

lg-test 4 ja 5 ei tulene, et süüdlast saab ennetähtaegselt vabastada üksnes juhul, kui katseaja pikkus ei ületa käitumiskontrolli pikkust. Ka

§ 76lg-st 5 järeldub, et käitumiskontrolli kestus võib olla lühem kui katseaeg.

Järelikult ei ole süüdlase ennetähtaegsel vabastamisel nõutav, et ta allutataks kriminaalhooldaja järelevalvele kogu katseajaks. Ühtlasi Tartu Vangla, kelle hinnang K. Kusma käitumisele ja vabastamisel kaasnevatele riskidele on ilmselt kõige asjakohasem, on pidanud võimalikuks toetada tema ennetähtaegset tingimisi vangistusest vabastamist vaatamata sellele, et kriminaalhooldaja järelevalve kestus ei kattu kogu katseaja pikkusega. Seetõttu ei ole K. Kusma vabastamiseks nõutav, et ta oleks allutatud kriminaalhooldaja järelevalvele kogu katseaja perioodiks. - Neljandaks vaidleb kaitsja vastu maakohtu järeldustele ka seoses sotsiaalprogrammi „Õige Hetk“ alusel tehtud järeldustega. 3 Vangla koostatud iseloomustusest ei tulene, et vangistusest enne tähtaega tingimisi vabastamiseks oleks vajalik kinnistada sotsiaalprogrammiga „Õige Hetk“ omandatud teadmisi oma teadvuses. Lisaks on oluline märkida, et sotsiaalprogrammis omandatud teadmiste kinnistamise vajadus on mitteõiguslik küsimus. Järelikult vajab sellele küsimusele vastamine või sellekohase väite esitamine erialaseid (psühholoogilisi või psühhiaatrilisi) teadmisi. - Kokkuvõtteks on kaitsja seisukohal, et maakohus on määruse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi (

§ 76) ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi (mutatis mutandis Kr

MS § 3051 lg 1). Kriminaalasja materjalide hulgas olevad tõendid (eeskätt Tartu Vangla kinnipeetava iseloomustus) näitavad seda, et K. Kusma enne tähtaega tingimisi vangistusest vabastamine on põhjendatud. K. Kusma on nõus elektroonilise valve kohaldamisega ning nõustub ka allumisega kriminaal-hooldaja järelevalvele 24-ks kuuks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et kaevatav kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebus jääb tagajärjetuks. Seejuures nõustub kriminaalkolleegium maakohtu argumentatsiooniga, mida juhinduvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 ei pea otstarbekaks korrata ning vastab seega vaid edasikaebuse argumentidele.
2. Apellatsioonikohus nõustub kaitsjaga, et Tartu Vangla koostatud iseloomustuses on välja toodud mitmed asjaolud, mis iseloomustavad K. Kusma hoiakuid ja käitumist positiivselt. Nii on kinnipeetav vangistuses töötanud majandustöödel, osalenud sotsiaalprogrammides nii individuaalse täitmiskava raames kui väljaspool seda, ta on omandanud keevitaja kutse, tal puuduvad distsiplinaarkaristused ning ta on väljendanud kahetsust sooritatud kuriteo osas. Samuti on kõigiti soodsad K. Kusma vabanemisjärgsed elutingimused, st tal on olemas elukoht, tööle asumise võimalus, toetavad lähedased ja tugiisiku abi, ka koosneb tema tutvusringkond seaduskuulekatest isikutest. Ehk siis, eeltoodut arvestades tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul kahtlemata möönda, et K. Kusma osas esineb asjaolusid, mis lubavad eeldada tema poolt oma kuriteo osas oodatud õigete järelduste tegemist. Selline tõdemus ei too aga ka ringkonnakohtu hinnangul kaasa K. Kusma tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamist. Seda põhjusel, et täheldatavad on ka tegurid, mis tingivad tema vanglakaristuse kandmise jätkumise – s.o süüdimõistetu kuriteo asjaolud ja tema isik (sh süü suurus, isikuomadused).
3. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et kuriteo asjaoludel ja süüdimõistetu süü suurusel, s.o

§ 76

lg-s 4 esimestena nimetatud punktidel, on kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel suur kaal. Praeguselt tähendab see vajadust esmalt olulisena arvesse võtta, et K. Kusma tappis oma abikaasa ja tema teo tagajärjel jäid emata neli last, kellest kolm olid alaealised. Ehk siis, tegemist oli äärmiselt raske kuriteoga ning isiku süü selles on kahtlemata hinnatav suurena. Sellel kohal märgib kolleegium sedagi, et kaitsja väide, mille kohaselt oli tapmistegu toime pandud tugeva hingelise erutuse seisundis, ei ole õige. Nimelt on vastava erilise isikutunnuse esinemise välistanud nii Tartu Maakohus 24.05.2010 kui Tartu Ringkonnakohus 28.10.2010 otsustes.

1. Arvestades aga eelkirjeldatut, s.o kuriteo asjaolusid, ja K. Kusma isikut, soostub apellatsioonikohus maakohtuga, et süüdimõistetu karistuse eesmärgid ei ole käesolevaks ajaks veel täidetud. 7.1 Kõigepealt leiab kriminaalkolleegium aluse olema kahtluseks, kas K. Kusma on suuteline jätkama õiguskuulekat elu vabaduses. Nimelt annavad sellisteks kõhklusteks põhjust kuriteo asjaolud ja süüdimõistetu süü suurus (neil punktidel ringkonnakohus juba peatus) ning lisaks ka K. Kusma isikuomadused ja hoiakud. Nii tuleb märkida, et Tartu Vangla koostatud iseloomustusest selgub kinnipeetavat iseloomustav järgmine teave: egotsentriline käitumine, vaimne paindumatus, suutmatus mõista teiste seisukohti ning leida probleemidele kaasinimeste õigusi arvestavaid lahendusi, ägedushoos teiste inimeste õiguste mitte aktsepteerimine. Sellesama iseloomustuse kohaselt on 4 K. Kusma individuaalses täitmiskavas planeeritud tegevusteks muuhulgas psühhiaatrilised konsultatsioonid ja psühholoogiline nõustamine, millised toimuvad regulaarselt (kaitsja vastupidine väide ei ole seega õige). K. Kusma süüdimõistvast kohtuotsusest nähtub aga veel, et tal esineb segatüüpi isiksusehäire, mis raskendab tema kohanemist muutustega kõigil sotsiaalse suhtlemise tasanditel. 7.1.1 Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eelmises punktis märgitut arvesse võttes tunnistada põhjendatuks maakohtu seisukoht, et K. Kusma peaks läbima temale individuaalses täitmiskavas vajalikuna ette nähtud vestlused, millistes kinnistatakse sotsiaalprogrammis „Õige Hetk“ omandatud teadmisi. Nimetatud vestlused toimuksid
2. aasta esimeses kvartalis. Kaitsja sellele vastanduv positsioon jällegi asjakohasena käsitletav ei ole. Olukorras, kus K. Kusma on toime pannud sedavõrd raske kuriteo ning tema juures on täheldatavad ka muud ohutegurid, tuleb oluliseks pidada, et temaga seonduvad riskid saaksid maksimaalset käsitlemist juba vanglas. 7.2 Järgmiseks, jätkuvalt karistuse eesmärke silmas pidades, hindab ringkonnakohus õigeks kohtumäärusest selguvat seisukohta selleski, et lisaks karistuse individuaalsele õigustatusele peavad kohtud diskretsiooniotsustuse tegemisel vältimatult arvestama ka ühiskonna arusaamu õiglasest karistusest. Antud juhul, võttes arvesse K. Kusma süüditunnistamise aluseks oleva kuriteo, nõustub kriminaalkolleegium esimese kohtuastmega, et kinnipeetava praegusel vabastamisel langeks tema kantud karistusaeg alla piiri, mida ühiskond tunnetaks ebaõiglaselt leebena. Sellist veendumust ei lükka ümber ka edasikaebuse väited, mis seovad ühiskonna seisukohad

§ 76

lg-tes 1, 2 toodud alustega (s.o nelja teguriga – karistuse kandmise aluseks oleva kuriteo raskusaste, süüdlase subjektiivse suhtumise liik kuriteosse, süüdlase poolt tegelikult ärakantud karistuse kestus ja tema nõustumine elektroonilise valve kohaldamisega). Nimelt jätab kaitsja oma positsioonis tähelepanuta, et

§ 76

lg-te 1, 2 näol on tegemist tingimisi enne tähtaega vabastamise formaalsete eeldustega, mistõttu ei saa nende esinemise pinnalt teha automaatselt järeldust karistuse eesmärkide täidetuse kohta. Materiaalsed alused, millele süüdlane n-ö sisuliselt peab vastama, on sätestatud aga

§ 76

lg-s 4 ning nendeks on: kuriteo toimepanemise asjaolud, süüdlase isik, varasem elukäik, käitumine karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimused ja need tagajärjed, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Nii võivad kohtud alati keelduda süüdimõistetu ennetähtaegsest vabastamisest, kui ta on ära kandnud küll

§ 76

lg-tes 1, 2 nõutava karistusaja, kuid ei vasta lõikes 4 nimetatud nõuetele, sest kohtutel on lahendusele jõudmisel ulatuslik otsustusruum. Praeguselt ongi maakohus kirjeldatud viisil toiminud ning mingeidki minetusi ringkonnakohus seejuures ei näe.

1. Eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades ei muuda ringkonnakohtu veendumust maakohtu määruse õigsuses ka määruskaebuse ülejäänud väited – vangistusasutuse kinnipeetava vabastamist toetav seisukoht, katseaja ja käitumiskontrolli rakendamise asjaolud ning K. Kusma nõustumine elektroonilisele valvele allutamisega.
2. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Mati Kartau /allkiri/ Aarne Sarjas 5 /allkiri/ Tiit Lõhmus