Obsah (9)

§ 372§ 75§ 663§ 70§ 371§ 76§ 423§ 103§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-12-8991 Tsiviilasi L.R. ha

§ 372

lg-st 5 tulenevalt vaidlustatav.

§ 75

lg-st 4 tuleneb, et kohtualluvuse kohta tehtud kohtumäärust saab vaidlustada ning maakohtul puudus alus keelduda menetlusse võtmast M.R. määruskaebust, milles ta vaidlustas elatishagi kohtualluvuse. Ringkonnakohus oli seisukohal, et maakohtu

1. märtsi 2012 määrust ei saanud käsitleda kohtualluvuse kindlaksmääramisena, kuna selle oli koostanud kohtuametnik, mitte kohus, ning selles ei selgitatud võimalust esitada määruskaebust kohtualluvuse osas. Ringkonnakohus viitas, et maakohus peab määruskaebuse lahendamisel arvestama sellega, et tsiviilasjas nr 2-11-9953 on Tartu Maakohus teinud
2. oktoobril 2011 määruse, millega otsustas tagastada lapse L.R. Itaaliasse ning jättis läbi vaatamata lapse ema avalduse lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. MAAKOHTU LAHEND
3. Tartu Maakohtu
4. augusti 2012 kohtumäärusega võeti menetlusse M.R.
5. mai 2012 määruskaebus Tartu Maakohtu
6. mai 2012 protokollilise määruse peale osas, millega jäeti rahuldamata M.R. taotlused jätta läbi vaatamata L.R. elatisehagi M.R. vastu või alternatiivselt peatada menetlus käesolevas tsiviilasjas kuni Itaalia Milano Alaealise Kohtu menetluse lõppemiseni kohtuasjas nr 1331/E/
7. Maakohus rahuldas M.R.
8. mai 2012 määruskaebuse Tartu Maakohtu
9. mai 2012 protokollilise määruse peale. Maakohus tühistas Tartu Maakohtu
10. mai 2012 protokollilise määruse osas, millega jäeti rahuldamata M.R. taotlused jätta läbi vaatamata L.R. elatisehagi M.R. vastu või alternatiivselt peatada menetlus käesolevas tsiviilasjas kuni Itaalia Milano Alaealiste Kohtu menetluse lõppemiseni kohtuasjas nr 1331/E/
11. Maakohus jättis L.R. hagi M.R. vastu elatise nõudes läbi vaatamata ja menetluskulud L.R. kanda. 2 Maakohus leidis, et

§ 663

lg 1 kohaselt otsustab maakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Maakohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Määruskaebuse menetlusse võtmist ei pea eraldi vormistama ega sellest menetlusosalistele teatama. Maakohus tegi kindlaks, et kostja 08. mai 2012 määruskaebus Tartu Maakohtu 02. mai 2012 protokollilise määruse peale oli seaduse kohaselt lubatud, see oli nõuetekohane ja esitatud seadusega ettenähtud tähtajast kinni pidades. Maakohus ei tuvastanud

§-s 637 sätestatud määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise aluseid. Seega tuli kostja 08. mai 2012 määruskaebus võtta menetlusse.

§ 663

lg 4 esimene lause sätestab, et kui maakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, rahuldab ta selle ise määrusega. Maakohus oli seisukohal, et kostja

1. mai 2012 määruskaebus Tartu Maakohtu
2. mai 2012 protokollilise määruse peale oli põhjendatud, mistõttu maakohus rahuldas määruskaebuse ise, tühistas
3. mai 2012 protokollilise määruse vaidlustatud osas ja tegi määruse, millega jättis hageja elatisehagi läbi vaatamata.

§ 70

lg 1 näeb ette, et rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi määratakse, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

§ 70

lg 2 kohaselt allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.

§ 70

lg 4 järgi kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud EÜ määrusega nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, EÜ määrusega nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega ning millega tunnistatakse kehtetuks EÜ määrus nr 1347/2000, ja EÜ määrusega nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes või nõukogu muu määrusega. Vaidlust ei olnud selles, et tegemist oli rahvusvahelise kohtualluvusega ja et maakohtule esitati ülalpidamisekohustuse rikkumisest tulenev nõue, mistõttu tuleb kohaldada EÜ määruse nr 4/2009 sätteid. Maakohus on vaidlustatud lahendis tuginenud kohtualluvuse kontrollimisel EÜ määruse nr 4/2009 art-le 3 (b) ehk lähtus õigustatud isiku (hageja) alalisest elukohast hagiavalduse esitamise ajal. Samas jättis maakohus tähelepanuta tsiviilasjas nr 2-11-9953 kohtu poolt juba tuvastatu. Nimetatud asjas tegi Tartu Maakohus 07. oktoobri 2011 määruse, millega tagastas lapse L.R. (hageja) Itaaliasse ning jättis läbi vaatamata M. Ruusmaa avalduse lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Tegemist oli jõustunud kohtulahendiga. Märgitud kohtumääruses tuvastas maakohus, et L.R. harilik viibimiskoht ei ole Eestis, mistõttu oli lapse kinnihoidmine Eestis õigusvastane Haagi 1980. a konventsiooni art 3 mõttes. Maakohus nõustub kostja määruskaebuses esitatud seisukohaga, et õigusvastase käitumisega ei saa luua elatise nõude esitamiseks soodsat kohtualluvust. Eeltoodust tuleneb, et kohus oleks pidanud keelduma hagiavalduse menetlusse võtmisest

§ 371

lg 1 p 2 alusel – kuna nii hageja kui kostja alaline elukoht on Itaalias, mistõttu elatisehagi Eesti kohtule ei allu.

§ 76

lg 1 esimene lause sätestab, et kui kohus avastab pärast avalduse menetlusse võtmist, et asi ei allu sellele kohtule, teeb kohus määruse asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi. Käesoleval juhul ei allunud tsiviilasi rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule, mistõttu 3 ei saanud maakohus asja kohtualluvuse järgi üle anda. Maakohus leidis, et

§ 423lg 3 alusel tuli hagi jätta läbi vaatamata.

Kuivõrd maakohus jättis elatisehagi läbi vaatamata, siis puudus maakohtul vajadus määruskaebuses alternatiivselt esitatud taotluste lahendamiseks. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. L.R. esitas Tartu Maakohtu
2. augusti 2012 määruse peale määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist täies ulatuses, tsiviilasja nr 2-12-8991 menetluse jätkamist ning menetluskulude M.R. kanda jätmist. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) lahendati käesolevas asjas kohtualluvuse küsimus Tartu Maakohtu
3. märtsi 2012 kohtumäärusega ning Tartu Maakohtu
4. mai 2012 määruse, millega jäeti M.R.
5. mai 2012 määruskaebus Tartu Maakohtu
6. mai 2012 määruste peale menetlusse võtmata, tühistamiseks puudub alus. Asjaolu, et Tartu Maakohus lahendas kohtualluvuse küsimuse
7. märtsi 2012 määrusega, nähtub määruse p-st 1 ja seda kinnitas kohus ka
8. mail 2012 toimunud kohtuistungil.
9. märtsi 2012 määrus oli kohtualluvuse kohta tehtud määrus

§ 75lg 4 mõistes; 2) puudus alus M.R.

1. mai 2012 määruskaebuste menetlusse võtmiseks. Kostja ei vaidlustanud maakohtu
2. märtsi 2012 määrust õigeaegselt. Hagiavaldus edastati M.R. le
3. märtsil 2012, kes ei esitanud enne hagi menetlusse võtmist
4. märtsil 2012 vastuväiteid seoses kohtualluvusega, kuigi see võimalus oli tal olemas. Kostja ei esitanud ka 15 päeva jooksul pärast
5. märtsi 2012 määruse kättetoimetamist selle peale määruskaebust. Alles
6. aprillil 2012 esitas M.R. taotluse kohtualluvuse puudumise tõttu hagi läbivaatamata jätmiseks. Menetlustähtaja möödalaskmisega loobus kostja kohtualluvuse vaidlustamisest ja nõustus seeläbi asjaoluga, et L.R. hagi lahendab Tartu Maakohus. M.R. soovib menetluslike taotluste abil uuesti luua olukorda ja tulemit, mis on võrdväärne määruskaebuse lahendamisele, mida ta tähtaegselt ei esitanud. Määruskaebuse esitaja hinnangul on see vastuolus tsiviilkohtumenetluse põhimõtetega. Tartu Maakohus lahendas
7. augusti 2012 määruses sisuliselt M.R. kaks kuud hilinenud määruskaebuse kohtualluvuse kohta esitatud määrusele. Kuivõrd
8. märtsi 2012 määrust ei vaidlustatud tähtaegselt, tuli see jätta menetlusse võtmata; 3) tuleb hagi lahendada Tartu Maakohtul, kuivõrd hagi esitamise ajal oli lapse alaliseks elukohaks Tartu vald. Käesoleva tsiviilasja esemeks on lapse ülalpidamisnõue alates 2011 märtsist, mitte lapse hooldusõigus või lapse tagastamine. Elatisnõue, lapse tagastamine ja hooldusõigus on kolm eraldiseisvat vaidlust ning kohtualluvuse kindlaksmääramisel kohaldatakse nimetatud vaidlustele kahte erinevat Euroopa Nõukogu määrust. Ülalpidamisasjade kohtualluvus lahendatakse Euroopa Nõukogu määruse nr 4/2009/EÜ alusel, mitte Euroopa Nõukogu määruse nr 2201/2003 alusel. Elatise nõue tuleb ära lahendada lapse tagastamise menetluse resultaadist sõltumata ja selle riigi kohtus, kus oli lapse faktiline elukoht hagi kohtusse jõudmise ja menetlusse võtmise hetkel. Asjaolu, et hageja on sõitnud ca kolm kuud pärast hagi menetlusse võtmist teise riiki ja viibib seal ajutiselt ja lühiajaliselt, ei anna alust hagi läbivaatamata jätmiseks; 4) tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) L.R. ja tema ema taotluse alusel
9. märtsil 2012 otsuse rakendada Kohtute reegli
10. reegli alusel vahemeedet ja viidata Eesti Vabariigile, et last ei tohi EIK-s toimuva menetluse ajal Itaaliasse tagastada.
11. märtsil 2012 tegi kohtutäitur R. Rosenthal täitemenetluse peatamise otsuse täiteasjas nr 186/2012/
12. Nimetatud otsusega peatati Tartu Maakohtu
13. oktoobri 2011 määruse täitmine tsiviilasjas nr 2-
14. Asjaolu, et laps on ajutiselt Itaalias kuni hooldusõiguse lahendamise pädevuse üleandmiseni Eestile (vastava taotluse on Itaalia Alaealiste kohtule esitanud nii lapse ema kui ka Tartu Maakohus) või 4 alternatiivselt esialgse õiguskaitse rakendamiseni, millega lubatakse lapsel naasta Eestisse või vaidluse lahendamiseni, ei muuda olematuks fakti, et L.R. on Eesti kodanik ja Eesti alaline elanik hagiavalduse kohtusse jõudmise ja menetlusse võtmise ajal. L.R. ei ole Itaalias elatisenõuet esitanud ning seda küsimust ei lahendata hooldusõiguse vaidluse raames; 5) on M.R. tunnustanud asjaolu, et lapse alaliseks elukohaks oli alates
15. märtsist 2011 kuni 2012 juunini Eesti ja laps ei ole selle perioodi vältel kordagi Itaaliasse lahkunud (M.R. kinnitas seda
16. aprilli 2012 menetlusdokumendis). Kuivõrd M.R. tunnustab lapse elukohana Eestit hagi kohtusse jõudmise ja menetlusse võtmise hetkel, siis ei saa kohus sedastada vastupidist. Ka Tartu Maakohtu
17. oktoobri 2011 määruses tsiviilasjas nr 2-11-9953 on kohus tunnustanud asjaolu, et oktoobris 2011 oli lapse alaliseks elukohaks Eesti. Eesti kohus on elatiseasja pädev lahendama, kuivõrd täidetud on mõlemad

§ 103lg-s 2 sätestatud alternatiivsed eeldused – L.R.

on Eesti kodanik ning hagi kohtusse jõudmise ja menetlusse võtmise hetkel oli tema faktiliseks elukohaks Eesti Vabariik. Kuivõrd laps elas Tartu maakonnas, tuli hagi esitada Tartu Maakohtule; 6) puudub kohtualluvuse üleandmiseks või kohtumenetluse peatamiseks igasugune mõistlik põhjendus ja see ei ole otstarbekas. Käesolevaks hetkeks on pooled esitanud kohtule kõik sisulised seisukohad ja vastuväited elatisnõudele osas. Kohtualluvuse üleandmine või asja lahendamise pädevuse eitamine tähendab asja arutamise alustamist algusest peale, mis toob kaasa kahekordse aja- ja menetluskulu; 7) on olemas õiguslik alus elatisnõude rahuldamiseks. L.R. on alates

1. märtsist 2011 kuni
2. juunini 2012 elanud koos oma emaga Eestis kordagi Itaaliasse lahkumata ning M.R. on alates
3. märtsist 2011 kuni käesoleva hetkeni rikkunud oma lapse ülalpidamise kohustust ega soovi seda siiani vabatahtlikult täita. Kuigi M.R. lubas tsiviilasjas nr 2-11-9953 tagada lapsele elukoha ja toetuse, ei ole ta seda teinud. Itaalia kohus on keelanud lapsel Itaaliast seoses hooldusõigust käsitleva kohtuasja menetlemisega ilma kohtu loata lahkuda. Kuivõrd emal ja lapsel ei olnud Itaalias elupaika ja M.R. seda ei taganud, siis paigutati ema ja laps varjupaika. Seoses Itaalias viibimisega ei ole emal võimalik säilitada oma töökohta Eestis ning tema ainsa sissetuleku säilitamine sõltub elatisenõude rahuldamisest. M.R. väited selle kohta, et ta on pidanud võitlust lapsega koosolemise nimel, on sisutühjad.
4. mail 2012 toimunud kohtuistungil avaldas M.R. , et kuigi lapse ema pole isa ja lapse kohtumisi takistanud ja lapsega kohtumise kord oli kohtu poolt tsiviilasjas nr 2-11-9953 kindlaks määratud, toimus viimane lapse ja isa kohtumine
5. juulil
6. Ka
7. mail 2012 Eestis viibides ei leidnud M.R. võimalust lapsega kohtumiseks. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
8. M.R. vaidleb L.R. määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist ning menetluskulude hageja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) vaidlustas M.R. kohtualluvuse õigesti.
9. märtsil 2012 kohtuametniku poolt koostatud dokumendi kohaselt andis kohus vastustajale tähtaja (28 päeva kohtu kirja kättesaamisest), mille jooksul vastustaja oli kohustatud kohtule muuhulgas teatama, kas tal on vastuväiteid selle kohta, et kohus asja menetlusse võttis või on alust jätta hagi läbi vaatamata või asjas menetlus lõpetada. Kohus ei viidanud oma kirjaliku vastuse nõudes võimalusele esitada määruskaebus kohtualluvuse osas, vaid kohus sätestas tähtaja, mille jooksul pidi vastustaja esitama oma seisukoha asja menetlemise võimalikkuse osas Tartu Maakohtus. Vastustaja järgis viidatud tähtaega ning teatas oma vastuses, et ta ei nõustu Eesti kohtute õigusega elatisenõuet menetleda. Vastustaja palus ühe alternatiivina, et kohus jätaks hagi läbi vaatamata. Seega on vastustaja 5 täielikult järginud kohtu poolt antud juhiseid ja tähtaegu ning kasutanud seaduses sätestatud võimalusi oma menetlusliku positsiooni kaitsmiseks; 2) kohaldas maakohus õigesti EÜ määrust 4/
10. Maakohus on õigesti leidnud, et vastavalt tsiviilasjas nr 2-119953 raames tuvastatud faktidele ei ole võimalik asuda seisukohale, et lapse alaline elukoht oleks kunagi olnud Eestis. Laps toodi Eestisse ja teda hoiti siin õigusvastaselt lapse ema poolt. Vastustaja nõustub maakohtu järeldusega, et õigusvastase käitumisega ei saa luua elatise nõude esitamiseks endale soodsat kohtualluvust; 3) on ebaõige määruskaebuse esitaja väide, et vastustaja aktsepteeris asjaolu, et lapse alaliseks elukohaks oli Eesti. Vastustaja rõhutab, et ta ei ole kunagi tunnistanud lapse alalise elukohana Eestit ning on olnud seisukohal, et lapse Eestis viibimine on olnud õigusvastane. L.R. on Itaalia kodanik, kes on sündinud ja elanud Itaalias. Asjaolu, et L.R. oma tõi lapse Eestisse, ei muuda fakti, et lapse alaliseks elukohaks oli ja on Itaalia riik, milles last seovad kodakondsus ning sotsiaalsed ja perekondlikud suhted. Lapse ema õigusvastane käitumine, mille ainsaks eesmärgiks oli uute aluste loomine L.R. õigusvastaseks Eestis kinnihoidmise jätkamiseks, ei saa luua kohtualluvust elatisenõude esitamiseks Eestis. L.R. t Itaaliasse tagastama kohustanud kohtumäärus jõustus
11. veebruaril 2012, kui Riigikohus keeldus menetlemast M. Ruusmaa ja L.R. määruskaebuseid. Selle asemel, et asuda jõustunud kohtumäärust täitma, esitas lapse ema elatisenõude lapse isa vastu. Vastustaja hinnangul püüdis lapse ema tekitada uut kohtumenetlust kostja vastu, mida oleks hilisemalt võimalik ära kasutada leidmaks võimalusi oma õigusvastase tegevuse jätkamiseks. Kuivõrd käesoleval hetkel on laps tagastatud Itaaliasse ja viidud taas kokku oma isaga, siis on käesoleva elatisnõude menetlemine kaotanud igasuguse mõtte ja sisu. Kui lapse ema leiab, et on jätkuvalt alust elatisenõude esitamiseks M.R. vastu, siis on seda võimalik teha Itaalias vastavalt Itaalia õigusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
13. augusti 2012 määrus muutmata. Tartu Maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski määruskaebuses esitatud väide alust määruse tühistamiseks.
14. Ebaõige on määruskaebuse esitaja seisukoht, et kuivõrd Tartu Maakohtu
15. märtsi 2012 määrust, millega määrati asjas kohtualluvus, ei vaidlustatud õigeaegselt, siis puudus alus M.R. määruskaebuse menetlemiseks. Ringkonnakohus jääb oma
16. augusti 2012 määruses väljendatud seisukoha juurde, et maakohtu
17. märtsi 2012 määrust ei saanud käsitleda kohtualluvuse kindlaksmääramisena

§ 75

lg 4 mõistes, kuivõrd määrus oli koostatud kohtuametniku poolt ning määruses ei selgitatud võimalust esitada määruskaebust kohtualluvuse osas. Ringkonnakohtu hinnangul on M.R. järginud maakohtu poolt käesolevas asjas sätestatud tähtaegu ning on kohtualluvusega seotud vastuväited õigeaegselt esitanud.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesolevas asjas esitatud elatisenõue ei allu Eesti kohtule. Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2011 määrusega jäeti läbi vaatamata L.R. ema avaldus lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja otsustati tagastada L.R. Itaaliasse. Tartu Maakohtu määrus jõustus
3. veebruaril 2012, kui Riigikohus jättis M. Ruusmaa ja L.R. määruskaebused menetlusse võtmata.
4. märtsil 2012 peatati maakohtu
5. oktoobri 2011 määruse täitmine seoses EIK Kohtu reegli nr 39 vahemeetme rakendamisega.
6. mai 2012 otsusega M.R. ja L.R. vs Eesti (kaebus nr 13420/12), mis käesolevaks hetkeks on jõustunud, otsustati M. Ruusmaa ja 6 L.R. kaebust Eesti Vabariigi peale menetlusse mitte võtta. Seega on jätkuvalt õiguslikult siduv Tartu Maakohtu
7. oktoobri 2011 määrus. Maakohtu
8. oktoobri 2011 määruses asus maakohus seisukohale, et L.R. elukoht oli Itaalias, kus perekond elas enne
9. märtsi
10. Maakohus rõhutas samuti, et lapse vanemad ei saa vahetada lapse elukohariiki teise vanema hooldusõigust arvestamata ning leidis, et M. Ruusmaa oleks esmalt pidanud lahendama lapse hooldusõiguse küsimuse ning alles seejärel oleks ta saanud muuta enda ja lapse elukohta. Seega oli L.R. Eestis hoidmine õigusvastane. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd L.R. viibimine Eestis alates märtsist 2011 oli õigusvastane, siis ei saanud L.R. l tekkida Eestis elukohta. Seetõttu on ebaõige ka määruskaebuse esitaja väide, et elatisenõude kohtusse esitamise ajal oli L.R. elukohaks Tartu vald. Ringkonnakohus nõustub Tartu Maakohtu
11. augusti 2012 määruses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei saa õigusvastase käitumisega luua elatise nõude esitamiseks soodsat kohtualluvust.
12. Ringkonnakohus märgib ka, et kuivõrd Itaalia Alaealiste Kohtu menetluses on L.R. hooldusõiguse küsimus (E/1331/E/2011), siis ei ole ka sisuliselt võimalik käesoleval hetkel elatisenõuet lahendada. Elatist makstakse eelkõige siis, kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale tema kasvatamises. Kuivõrd hooldusõiguse menetluse raames otsustatakse ka see, kumma vanema juurde laps elama jääb, siis sõltub elatisenõude lahendamine hooldusõiguse küsimuse lahendusest. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et L.R. elatise nõue M.R. vastu tuleb jätta läbi vaatamata ning määruskaebus rahuldamata.
13. Määruskaebuse esitaja seaduslik esindaja on esitanud 19.09.2012 taotluse riigi õigusabi saamiseks isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus (II kd tl 162). Kuna määruskaebus Tartu Maakohtu
14. augusti 2012 määruse peale esitati 14.09.2012, s.o enne menetlusabi taotlust, ja ringkonnakohus jätab jõusse Tartu Maakohtu
15. augusti 2012 määruse, millega jäeti et L.R. elatise nõue M.R. vastu läbi vaatamata, siis sellises menetluslikus olukorras puudub L.R. l vajadus riigi õigusabi järele ja ringkonnakohus jätab vastava taotluse rahuldamata.
16. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad

§ 171lg 1 alusel menetluskulud ringkonnakohus määruskaebuse esitaja kanda.

Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 7 Viivi Tomson