← Eesti

3-11-1973/17

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene

  1. september 2012, Tartu Haldusasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla
  2. mai
  3. a keelduva otsuse nr 7-7/18110-1 tühistamiseks ja/või otsuses väljendatud keeldumise põhjenduste õigusvastaseks tunnistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks, millega kohustada Viru Vanglat lisama kaebaja toimikusse jõustunud kohtuotsused Tartu Halduskohtu
  4. detsembri
  5. a määrus Romeo Kalda määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Romeo Kalda Vastustaja Viru Vangla Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised 3-11-1973 RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada määruskaebus osaliselt.
  7. Jätta kaebetähtaeg kohustamiskaebuse osas ennistamata.
  8. Tühistada Tartu Halduskohtu
  9. detsembri
  10. a määrus tuvastamisnõude osas menetluse lõpetamise kohta ja saata selles osas asi Tartu Halduskohtusse menetluse jätkamiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Viru Vangla
  12. mai
  13. a otsusega nr 7-7/18110-1 jäeti rahuldamata Romeo Kalda taotlus lisada tema isiklikku toimikusse kohtuotsused asjades nr 3-3-1-94-10 ja 3-09-1395, millest nähtub kaebaja arvates, kas tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane. Taotlus jäeti rahuldamata põhjendusel, et kaebaja ei esitanud dokumente, mille paigutamist isiklikku toimikusse ta oli taotlenud. Kaebaja esitas
  14. mail 2011 Viru Vanglale vaide, milles palus keelduva otsuse kehtetuks tunnistamist ja ettekirjutuse tegemist kohtuotsuste toimikusse lisamiseks. Viru Vangla direktori
  15. juuni
  16. a vaideotsusega jäeti vaie rahuldamata.
  17. Kaebaja esitas
  18. augustil 2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla
  19. mai
  20. a otsuse tühistamist ja/või otsuses väljendatud keeldumise põhjenduste õigusvastaseks tunnistamist ning ettekirjutuse tegemist, millega kohustada vastustajat lisama jõustunud kohtuotsused kaebaja isiklikku toimikusse.
  21. Tartu Halduskohtu
  22. oktoobri
  23. a määrusega anti kaebajale võimalus kaebetähtaja ennistamise taotlemiseks. Määruse kohaselt sai kaebaja vaideotsuse kätte
  24. juulil 2011 ja 30päevane kaebetähtaeg lõppes
  25. augustil
  26. Ehkki R. Kalda kaebuse kuupäevaks on märgitud
  27. august 2011, on kaebus vanglast välja saadetud
  28. augustil
  29. Viru Vangla vastuse kohaselt andis R. Kalda vanglale kirja üle Tartu Halduskohtule saatmiseks
  30. augustil
  32. R. Kalda esitas
  33. oktoobril 2011 taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Selgituste kohaselt valmis kaebajal kõnealune kaebus alles
  34. augustil kella 21.10 paiku. Valvur keeldus kaebust vastu võtmast, viidates Viru Vangla kodukorrale, mille järgi lõppes kirjade vastuvõtt seoses öörahuga kell 20.
  35. Kuna
  36. august oli reede, sai R. Kalda anda kaebuse üle esmaspäeval,
  37. augustil. Kaebaja leiab, et kirja vastuvõtmisest keeldumisel on vastustaja seadusevastaselt piiranud tema põhiõigusi esitada kaebus halduskohtule tähtaja viimasel päeval kella 24.00-ni.
  38. Tartu Halduskohtu
  39. detsembri
  40. a määrusega jäeti kaebaja taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetati menetlus seoses kaebetähtaja rikkumisega. Kohtu hinnangul ei nähtunud R. Kalda selgitustest, et tal ei olnud võimalik kaebust varem esitada või oleksid esinenud objektiivsed asjaolud, mis on eelduseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebaja pidanuks vaidlustama kodukorra punkti ja nõudma selle tühistamist, ent hetkel on tegemist kehtiva regulatsiooniga, mis on täitmiseks kohustuslik. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  41. R. Kalda esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Määruse põhjendused on järgnevad: 1) Halduskohus on rikkunud menetlusnormi, jätnud taotluse põhjendustele vastamata ning kohaldanud ebaõigesti seadust. 2) Väär on menetluse lõpetamine kaebetähtaja ületamisega seoses. Kaebaja esitas muuhulgas tuvastamiskaebuse, mille osas ei ole tähtaega rikutud ning kohus ei ole küsinud, kas kaebaja jääb tuvastamiskaebuse juurde kui tühistamis- ja kohustamisnõude osas on tähtaeg ületatud. Kaebaja loobus tühistamisnõudest, ent jääb kohustamis- ja tuvastamisnõude juurde. Kaebaja arvates soodustab tuvastamiskaebuse rahuldamine tema õiguste kaitset edaspidi selliselt, et vastustaja lisab jõustunud kohtuotsuse toimikusse sellekohase taotluse alusel. 3) Kohustamisnõude tähtaja ennistamise osas on kohus tähelepanuta jätnud tema
  42. oktoobril 2011 esitatud põhjendused. Kaebaja arvates reguleerib vangla kodukord kriminaalmenetluses edastatavaid kaebekirju, mitte halduskohtule esitatud kaebust. Vastustaja on varem korduvalt kaebajalt võtnud vastu kaebekirju kuni kella 23.00-ni. 4) Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt on kaebajal õigus esitada kaebekiri kuni tähtaja viimase päeva kella 24.00-ni. 5) Kooskõlas Riigikohtu lahenditega asjades nr 3-3-1-33-08, 3-3-1-84-06 ja 3-7-1-3-369-11 leiab kaebuse esitaja, et tähtaegade arvutamisel on põhjendatud võrdsustada kinnipeetava saadetise üleandmine vanglaametnikule saadetise postiasutusele üleandmisega.
  43. Viru Vangla
  44. detsembri 2011 vastuses palutakse jätta määruskaebus rahuldamata. 2 Vastustaja leiab, et kui kohustamiskaebuse tähtaeg on mööda lastud, siis isegi juhul kui kaebaja tuvastamiskaebus kuuluks rahuldamisele, ei tooks see kaasa soovitud eesmärki kohtuotsuste toimikusse lisamise osas. Vastustaja selgitab, et kaebaja on ekslikul arvamusel, et tal on õigus anda kirju vanglateenistujatele kuni 24.00-ni. Viru Vangla kodukorra p-s 15.1.1 on sätestatud ajad kinnipeetavatelt kirjade vastuvõtmiseks ning p-s 15.1.5 on erandina võimaldatud kella 08.00st kuni öörahuni vastu võtta apellatsioon-, kassatsioon- või erikaebusi. Vangla kodukord on kaebajale teada, mistõttu oli kaebuse esitamisega hilinemise puhul tegemist tema enda hooletusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  45. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.
  46. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) kuni
  47. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni § 9 lg 3 sätestab, et kohtueelse menetluse läbimisel võib halduskohtusse kaebuse esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta. R. Kalda sai vaideotsuse kätte
  48. juulil
  49. Kolmekümnepäevane kaebetähtaeg lõppes
  50. augustil 2011, kuid R. Kalda andis kirja koos kaebusega vanglale üle
  51. augustil
  53. Kuni
  54. detsembrini 2011 kehtinud HKMS-i redaktsiooni § 12 lg 3 ls 2 nägi ette, et halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Alates
  55. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS-i redaktsiooni § 71 lg 1 sätestab samuti, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Määratlemata mõiste „tähtaja ennistamise mõjuvad põhjused" sisustamisel peab kohus kaalutlusõigust kasutades hindama kaebaja poolt kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks toodud põhjendusi. Kohtupraktika kohaselt on mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel peetud subjektiivseid (kaebaja isik ja tema varasemad õigusalased kogemused) või objektiivseid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) asjaolusid, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (vt nt RKHK 16.01.
  56. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-75-08, p 17).
  57. R. Kalda on Tartu Halduskohtule esitatud tähtaja ennistamise taotluses märkinud, et kuna
  58. juulist 2011 kuni
  59. augustini 2011 oli ta ametis muude kaebekirjade koostamisega, siis ei saanud ta seetõttu käesolevat kaebust
  60. augustil 2011 valmis enne kella 20.30, vaid alles kell 21.
  61. Eeltoodu tõttu ei saanud ta kaebust ka enne kella 20.30 vanglale üle anda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellise põhjenduse näol tegemist objektiivse asjaoluga, mis oleks oluliselt ja kestvalt takistanud R. Kaldat kogu kaebetähtaja jooksul oma kaebeõigust kasutamast, so kaebust koostamast ja seda vanglaametnikule õigeaegselt üle andmast. 30-päevane kaebetähtaeg on piisavalt pikk, et jõuda kaebus valmis kirjutada ja tähtaegselt vanglale üle anda, et viimane saaks kaebuse halduskohtule edastada. Erandlikel juhtudel võib lisaks objektiivsetele takistustele kaebuse esitamisel arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida (vt nt RKHK 16.01.
  62. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-75-08, p 16). Lisaks sellele on Riigikohtu halduskolleegium
  63. oktoobri
  64. a kohtuasjas nr 3-3-1-57-02 asunud seisukohale, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole näiteks olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja 3 vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Muude kaebuste esitamisega tegelemine ning käesolevas asjas kaebuse esitamise viimasele minutile jätmine näitab, et R. Kalda pole asjas näidanud üles vajalikku hoolsust selleks, et järgida 30-päevast kaebuse esitamise tähtaega. Arvestades R. Kalda isikut, on selge, et tegemist on halduskohtumenetlust ja kaebuste esitamise tähtaegasid ning korda tundva isikuga, kes on teadlik ka Viru Vangla kodukorrast ja seal kehtivatest reeglitest kaebuste ning kirjade vastuvõtmise aegade kohta vanglaametnike poolt. Vaidlust ei ole asjas ka selle üle, et R. Kalda sai vaideotsuse kätte
  65. juulil 2011 ja teadis, et tal on võimalik selles käsitletud haldusakti või toimingut kohtus vaidlustada 30 päeva jooksul vaideotsuse kättesaamisest. Lisaks sellele ei ole olnud vaidlust ka selle üle, et R. Kalda teadis, et viimane päev halduskohtule selles asjas kaebust esitada oli
  66. augustil
  67. Arvestades eeltoodut ja ka kaebaja selgitust, et ta tegeles käesolevas asjas kaebuse esitamise tähtaja jooksul teistes asjades kaebuste või muude kaebekirjade koostamisega ja ei jõudnud seetõttu käesolevas asjas kaebust valmis enne, kui kaebuse esitamise viimasel päeval kell 21.10, siis pole R. Kalda olnud ise piisavalt hoolas selleks, et saada kaebus valmis selliselt, et seda oleks võimalik ka tähtaegselt esitada, so tähtaegselt vanglaametnikule edasisaatmiseks üle anda.
  68. R. Kalda on tähtaja ennistamise taotluse esitamise ühe põhjusena viidanud ka sellele, et kuigi ka sai kaebuse valmis kaebuse esitamise viimasel päeval, ei võetud seda temalt kohtule edasisaatmiseks enam vastu, sest kodukorrast tulenev kirjade ja kaebust vastuvõtmise ajavahemik oli selleks ajaks juba möödas. Kaebaja leiab, et sellega rikuti tema õigust esitada kohtule kaebust ka tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ini ja see on kaebuse esitamise tähtaja ennistamise aluseks. Toimiku materjalidest nähtuvalt sai kaebaja kaebuse valmis
  69. augustil 2011 ja seda oma sõnul õhtul kella 21.10 paiku ning soovis kaebust seejärel valvurile üle anda, kuid viimane keeldus kaebuse vastuvõtmisest, kuna kodukorra punkti 6.4 kohaselt oli 20.30 vanglas alanud öörahu. Viru Vangla kodukorra punkti 15.1.1 järgi toimub kirjade vastuvõtmine kinni peetavatelt isikutelt üldjuhul vanglaametniku poolt iga tööpäeva õhtul kella 18.00 kuni 20.
  70. Kodukorra p 15.1.5 järgi võtavad kinni peetava isiku apellatsioon-, kassatsioon- või erikaebusi, mis esitatakse väljaspool tavapärast tööaega, kinnises ümbrikus vastu vanglaametnikud alates kella 8.00 kuni öörahuni. Korrapidamisteenistus paneb esitatud apellatsiooni-, kassatsiooni- või erikaebuse ümbrikule nurgatempli, märgib kaebuse vastuvõtmise kuupäeva ja kellaaja, registreerib selle apellatsiooni-, kassatsiooni- ja erikaebuste registreerimise raamatus, mis edastatakse allkirja vastu esimesel võimalusel üldosakonnale. Määruskaebuses väidab kaebaja samuti, et kuna viidatud kodukorra p 15.1.5 puudutab tema arvates ainult kriminaalmenetluses edastatavaid kaebekirju, siis halduskohtumenetluses edastatavate kaebuste kohta see ei kehti ja kaebaja ei pea kodukorra punktidest lähtuma juhul, kui ta soovib esitada kaebust halduskohtule. Ringkonnakohus on seisukohal, et Viru Vangla kodukord ei diferentseeri kirju ega kaebusi selle alusel, kas see on mõeldud edastamiseks halduskohtu- või mõnes muus menetluses ja järelikult kehtivad kodukorra sätted kõikidele kinnipeetava poolt vanglast välja saadetavatele kirjadele ja kaebustele. Kuna R. Kalda soovis oma kaebust vanglaametnikule üle anda väljaspool Viru Vangla kodukorras sätestatud aega, siis ei olnud vanglaametnik kohustatud R. Kalda kaebust vastu võtma, hoolimata R. Kalda kinnitusest, et Viru Vangla on võtnud kaebajalt halduskohtusse edastamiseks mõeldud kirju korduvalt vastu ka tähtaja viimasel päeval kuni kella 23.00-ni. Viru Vangla ei ole sellise praktika toimimist kinnitanud, vaid on toonud vastuses tähtaja ennistamise taotluse kohta välja, et analoogsel põhjusel (kinnipeetav ei jõudnud kaebust 4 esitada enne öörahu algust), on R. Kalda ka varasemalt taotlenud tähtaja ennistamist. Vangla hinnangul näitab eeltoodu pigem seda, et R. Kalda arvates ei kehti tema suhtes vangla kehtestatud reeglid ja ta püüab neid nende kehtivusele vaatamata eirata.
  71. Riigikohtu halduskolleegium leidis
  72. juuni
  73. a kohtumääruses haldusasjas nr 3-3-1-33-08, et kohtupraktikas ollakse üldiselt seisukohal, et menetlustoiming, mida ei ole tarvis teha kohtus ja mis seisneb menetlusdokumendi halduskohtule esitamises, tuleb lugeda tähtaegselt sooritatuks, kui dokument on sideasutusele edastamiseks üle antud hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kella 24.
  74. Samas määruses leiti ka, et kinni peetavatele isikutele teiste menetlusosalistega võrdse olukorra tagamiseks on põhjendatud võrdsustada tähtaegade arvutamisel kinnipeetava poolt saadetise üleandmine vanglaametnikule saadetise postiasutusele üleandmisega. Sellise tõlgenduse abil on tagatud kinni peetavate isikute võrdne kohtlemine teistega menetlusdokumentide kohtule esitamiseks. Käesoleval juhul ei andnud R. Kalda kaebust vanglaametnikele üle tähtaegselt, so
  75. augustil 2011, vaid alles
  76. augustil 2011, so kaebuse esitamise tähtaega ületades. Riigikohus on hilisemates lahendites apellatsioonitähtaja kulgema hakkamise küsimuse osas küll nentinud, et kinnipeetavaid kui erilist isikute gruppi koheldakse apellatsioonitähtaja kulgema hakkamise osas samamoodi nagu teisi isikuid. Selline kohtlemine võib viia tulemuseni, kus tegelik tähtaeg apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks on kinnipeetaval lühem kui teistel isikutel, sest kinnipeetaval pole võimalik määratud ajal viibida kohtukantseleis (vt nt RKHK 23.05.
  77. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-32-11, p 6). Seetõttu on Riigikohtu halduskolleegium pidanud võimalikuks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega ennistada, et anda ka kinnipeetavale võimalus kasutada apellatsioonkaebuse koostamiseks 30 päeva samaväärselt nende isikutega, kellel on võimalik soovi korral viibida kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise juures, so kohtukantseleis. Ringkonnakohtu arvates ei ole õigustatud laiendada Riigikohtu eelpoolviidatud seisukohta, mis puudutab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega, ka halduskohtule kaebuse esitamise tähtajaga seonduva probleemi lahendamisele, kuna vaideotsuse või haldusakti puhul ei hakka edasikaebe tähtaeg kulgema mitte vaideotsuse või haldusakti avalikult teatavaks tegemisest, vaid selle isikule, sh kinnipeetavale, teatavaks tegemisest. Seega ei lühene sellisel juhul kaebuse esitamise tähtaeg kinnipeetava jaoks analoogsel põhjusel Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-32-11 sätestatuga, so kinni peetavast isikust endast mittesõltuva asjaolu (ei ole võimalik viibida otsuse avalikult teatavakstegemise juures, otsus jõuab posti teel kinnipeetavani hiljem) tõttu. Ringkonnakohus on arvamusel, et kaebuse esitamise tähtaja ennistamist ei saa seega pidada võimalikuks põhjusel, et vanglaametnik ei võtnud väidetavalt
  78. augustil 2011 R. Kaldalt tema kaebust pärast kella 20.30 vastu. Nii
  79. augustil 2011 kui ka praegusel hetkel on Viru Vangla kodukorra p-d 15.1.
  80. ja 15.1.
  81. kehtivad ja kinnipeetavad, sh R. Kalda, oleksid pidanud nendega kaebuse koostamisel ja kaebuse vanglale üleandmisel arvestama. Viru Vangla kodukorra näol on tegemist üldkorraldusega, so haldusaktiga, mida saab halduskohtus vaidlustada, kuid asja materjalidest ei nähtu, et R. Kalda oleks seda ja vangla
  82. augusti
  83. a toimingut vaidlustanud. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni selle kehtetuks tunnistamiseni. Riigikohtu halduskolleegium on
  84. novembri
  85. a kohtumääruses nr 3-3-1-76-08 sedastanud, et tähtaja ennistamise mõjuv põhjus ei saa olla näiteks see, kui kaebaja esindaja on apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja lõpupäevadel haiglas ja seal viibimine oli talle ette teada. Ka R. Kalda teadis alates
  86. juulist 2011 ette, et halduskohtule kaebuse esitamise viimane päev on
  87. augustil 2011 ja kodukorra kohaselt saab ta vanglas tööpäevadel kirju ja kaebusi üle anda maksimaalselt kella 20.30-ni. Seega ei ole isegi juhul, kui arvestada 5 R. Kalda väiteid, mille kohaselt ei saanud ta käesolevat kaebust varem valmis, kui kaebuse esitamise tähtaja viimasel päeval, teiste kaebuste ja kaebekirjade samal ajal kirjutamise vajaduse tõttu, alust lugeda kaebaja poolt väljatoodud põhjendusi mõjuvateks, sest need näitavad üksnes seda, et kaebuse esitamine võis oli küll raskendatud või ebamugav, kuid oli siiski võimalik, kui R. Kalda ise oleks käitunud oma ajaressursse planeerides mõistlikult ja Viru Vanglas kehtiva kodukorra regulatsiooni arvestades. Ringkonnakohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et kohustamiskaebuse osas on R. Kalda kaebetähtaega ületanud ning puuduvad mõjuvad põhjused, mis tingiksid selle ennistamise.
  88. Kohus leiab, et tuvastamiskaebuse osas on halduskohus rikkunud uurimispõhimõtet, kuna on jätnud võtmata seisukoha kaebaja esitatud tuvastamisnõude osas. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72 lg 1 p-d 1–3 ei võimalda esitada toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõuet, mistõttu tuvastamiskaebusele kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus ei laiene. Halduskohus oleks pidanud lähtuma kaebetähtaja osas kuni
  89. detsembrini 2011 kehtinud HKMS redaktsiooni § 9 lg-st 5, mis sätestab, et kaebuse toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks võib esitada kolme aasta jooksul toimingu sooritamisest arvates. Maili Lokk Agu Timmi 6 Einar Vene Kohtunik Einar Vene eriarvamus
  90. Ma ei nõustu Tartu Ringkonnakohtu
  91. septembri
  92. a määrusega haldusasjas nr 3-
  93. Määruse põhjendused, millele on andnud heakskiidu kohtukoosseisu enamus, on rohkesõnalised, ennast kordavad, asja tuumast möödavaatavad, raskesti arusaadavad ning kokkuvõttes ebaõigele lahendusele viivad.
  94. Leian, et asjas oleks tulnud kaebetähtaeg ennistada. Halduskohtumenetluse seadustiku eelmise redaktsiooni § 9 lg 3 ning kehtiva seadustiku § 47 lg 2 annavad kõigile isikutele kaebuse esitamiseks 30-päevase tähtaja. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-st 6 ja 9 tuleneb, et 30-päevane tähtaeg koosneb kolmekümnest 24-tunnisest ööpäevast. Praegusel juhul on aga Viru Vangla kodukorra p-ga 15.1.1 sisuliselt kärbitud seda 30 päevast tähtaega 29 päevale ja 20 tunnile. Olen seisukohal, et ehkki proportsionaalselt tähtaja üldpikkusega pole selline piirang just suur, on siiski tegemist olulise põhiõiguse (igaühe õigus pöörduda kohtusse, PS § 15) tõsise piiranguga. Rõhutada tuleb, et ka Riigikohtu halduskolleegium on pidanud oluliseks, et kinnipeetavaid koheldaks võrdselt teiste isikutega, ja et kohtumenetlusesiseste edasikaebetähtaegade puhul oleks neil võimalik kasutada 30-päevast apellatsioonitähtaega täies mahus (vt nt RKHKm 33-1-32-11). Analoogia praeguse olukorraga on minu arvates ilmne. Ei ole vahet, kas tegemist on apellatsioonitähtajaga või kaebetähtajaga, selge on, et kõigi nende tähtaegade puhul peab isikul olema võimalus reaalselt kogu tähtaega kasutada. Enamgi veel, pean riivet praeguses olukorras märksa intensiivsemaks kui eelnevalt viidatud Riigikohtu poolt lahendatud asjas. Selles asjas oli kärbitud kaebetähtaja algust, siin aga lõppu. Just tähtaja lõpp on reaalsuses see aeg, millega tähtajaks ettenähtud toimingute puhul tihti arvestatakse ja mille tegeliku kasutamise võimaluse tagamine on seetõttu eriti oluline. Viru Vangla ei vaidle vastu sellele, et R. Kalda üritas kaebust üle anda tähtaja viimasel päeval 21.10 paiku, ja et vanglaametnik keeldus kaebuse vastuvõtmisest. Seega võib lugeda tõendatuks, et R. Kalda üritas kaebust esitada tähtaja viimasel päeval, ent ebaõnnestunult. Järelikult tuleks asjas kaebetähtaeg ennistada.
  95. Ringkonnakohtu määruse põhjendused tähtaja ennistamata jätmiseks mind vastupidises ei veena. Arutlused selle üle, et kaebaja oli kaebetähtajal hõivatud muude kaebuste koostamisega, ja et see ei ole tähtaja ennistamise aluseks (määruse p 11), ei ole minu arvates sellisel kujul üldse asjakohased. Ringkonnakohtu koosseisu enamus jättis seal tähelepanuta, et kaebaja oli tegelikult järginud 30-päevast tähtaega, kuna üritas kaebust tähtaja viimasel päeval üle anda, kuid seda ei võetud enam vastu vangla kodukorra regulatsiooni tõttu. Arusaamatu on, kuidas saab kaebajale ette heita vajaliku hoolsuse ja 30-päevase kaebetähtaja mittejärgimist, kui tegelikult üritas kaebaja kaebust tähtaegselt esitada? Ringkonnakohtu põhjendustest aimatav etteheide, et kaebaja oli kaebuse esitamise jätnud viimasele päevale, on minu meelest lubamatu. Kuskilt ei tulene kaebajatele keeldu seaduses sätestatud kaebetähtaega lõpuni ära kasutada (RKHKo 3-3-1-10-07, p 20).
  96. Ringkonnakohtu määruse p-s 12 kirjeldatakse asja tehiolusid ja refereeritakse poolte seisukohti ning Viru Vangla kodukorra sätteid. Kuid milline on ringkonnakohtu seisukoht selle punkti alguses toodud R. Kalda väite osas, et kaebuse vastuvõtmisest keeldumisega rikuti tema õigust esitada kaebust tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni, jääb mulle arusaamatuks. 7
  97. Määruse p-s 13 võetakse seisukoht, et eelnevalt viidatud Riigikohtu praktikat, mille järgi peab kinnipeetaval jääma apellatsioonkaebuse esitamiseks 30 päeva sarnaselt teiste isikutega, ei ole õige laiendada kaebetähtajale, kuna vaideotsuse või haldusakti puhul hakkab edasikaebetähtaeg kulgema mitte haldusakti avalikult teatavaks tegemisest, vaid isikule teatavakstegemisest. See vahetegu jääb minule arusaamatuks. Avalik teatavakstegemine ja isikule teatavakstegemine on mõlemad teatavakstegemised. Riigikohtu seisukohtade tuum seisnes minu meelest hoopis mujal – selles, et vajalik on tagada reaalne võimalus 30-päevase kaebetähtaja kasutamises täies mahus. Sellele ei ole ringkonnakohtu põhjendustes tähelepanu pööratud.
  98. Nõustun sellega, et vangla kodukord ja selle regulatsioon on senise kohtupraktika pinnal käsitatavad haldusaktina. Teisalt ei takista minu meelest haldusakt, mis seab piirangud seaduses sätestatud kaebetähtaja kasutamisele ja mille administratsioonipoolse järgimise tõttu kaebetähtaega lõppkokkuvõttes ületati, kaebetähtaja ennistamist. Haldusakt ja sellest juhindumine vangla poolt kujutasid endast takistust, mis ei võimaldanud seaduses sätestatud kaebetähtaega järgida. Haldusakti kehtivuse järelm praeguses asjas on eeskätt see, et tuleb nentida, et vanglaametnik, kes kirja vastuvõtmisest keeldus, käitus kooskõlas vangla kodukorraga.
  99. Samuti väidetakse määruse p-s 13, et R. Kalda oleks pidanud arvestama, et ta ei saa esitada kaebust tähtaja seaduses sätestatud regulatsiooni kohaselt, vaid Viru Vangla kodukorra järgi. Jah, eelduslikult pidi kaebaja olema sellest regulatsioonist teadlik. Teisalt tuleb nentida, et sellises olukorras puudub isikul efektiivne võimalus oma seaduslikult tagatud kaebetähtaja kasutamiseks. Etteheide, et isik ei arvestanud haldusaktist tulenevate piirangutega, tähendab praeguses olukorras sisuliselt seda, et ringkonnakohtu enamuse arvates tulebki isikutel sellises olukorras alati aktsepteerida oma põhiõiguse rikkumist ilma võimaluseta oma põhiõigust kasutada. Ka see argument ei välista kaebetähtaja ennistamist.
  100. Järgmisena võib ringkonnakohtu määrusest järeldada, et ringkonnakohtu arvates tulnuks R. Kaldal, kui ta ei nõustunud kaebetähtaja piiramisega, vangla kodukorra vastav regulatsioon vaidlustada. Siin tuleb vaadata, kui efektiivsed võimalused R. Kaldal selleks oleksid olnud. Lähtudes Riigikohtu juhistest üldkorralduse vaidlustamisel (RKHKm 3-3-1-95-07, p 14) oli tegemist vahetut mõju mitteomava üldkorraldusega ning järelikult pidi R. Kalda vaidlustama selle 30 päeva jooksul mõju ilmnemisest – seega hetkest, mil vanglaametnik keeldus kaebuse vastuvõtmisest. Sellega oleks aga R. Kalda kaotanud ikkagi võimaluse käesoleva haldusasja menetlemiseks, kuna tõenäoliselt oleks praeguses asjas kaebus ikkagi kaebetähtaja rikkumise tõttu enne tagastatud. Seega puudus praeguses olukorras kaebajal ka efektiivne võimalus oma õigusi kaitsta. Kui tõesti möönda vangla kodukorra iseseisva vaidlustamise vältimatut vajadust, siis oleks siiski üks võimalus, kuidas parandada kaebaja võimalusi ka käesoleva kaebuse menetlemiseks. See eeldaks vangla kodukorra asjakohase regulatsiooni peale kaebuse esitamist ning käesolevas asjas menetluse peatamist kuni kodukorra üle käivas vaidluses selguse saamiseni. Siit jõuame aga minu meelest järgmise eksimuseni ringkonnakohtu määruses - ringkonnakohtul, kui ta heitis kaebajale ette kodukorra vaidlustamata jätmist, tulnuks arvestada ka sellega, et uurimisprintsiibist tulenevalt lasub niisuguses keerulises olukorras halduskohtul kohustus selgitada kaebajale efektiivsemaid õiguskaitsevahendeid ning anda muuhulgas võimalus tõhusamate õiguskaitsevahendite kasutamiseks. Seega pidanuks ringkonnakohus selle etteheite järgmise loogilise sammuna tühistama halduskohtu 8 määruse ning saatma asja tagasi lahendamiseks halduskohtule koos juhisega selgitamiskohustuse täitmiseks ning vangla kodukorra vaidlustamiseks võimaluse andmiseks. Möönaksin sellist lahendust alternatiivina kohesele ennistamisele, ehkki ei pea seda otseselt hädavajalikuks ning menetlusökonoomia põhimõttega kõige paremini kooskõlas olevaks.
  101. Määruse p-s 13 toodud paralleel Riigikohtu halduskolleegiumi määrusega nr 3-3-1-76-08 ei ole minu meelest kohane. Samastada ei saa isiku plaanilist ravile siirdumist ja seda, kui haldusaktiga lühendatakse seaduses sätestatud kaebetähtaega. Ühel juhul on tegemist isiku enda valikuga (või vähemalt sellise asjade käiguga nõustumisega) ning teisel juhul põhiõiguse kitsendamisega seadusest alamalseisva aktiga, mida kohaldatakse isikule tema tahtest sõltumata. Nagu öeldud, tähendaks see sisuliselt seda, et isik peabki leppima oma õiguste piiramisega ja sellega, et ei saa seda täiemahuliselt kasutada. See, et isik ei arvestanud haldusaktiga kehtestatud ja seadusest tulenevat õigust kitsendavat regulatsiooni, vaid eeskätt seadusest tulenevat kaebetähtaja regulatsiooni, ei välista tähtaja ennistamist. Lisaks on kaebaja viidanud, et varem on kaebusi temalt hilisemal ajal vastu võetud. Seega oli kaebajal alust arvestada hoopis võimalusega, et nii käitutakse ka seekord.
  102. Lõpetuseks osundan, et kaebuste esitamiseks on kinnipeetavatel ainult üks võimalus – kirja teel ja vanglaametniku vahendusel. Kinnipeetaval puudub erinevalt tavakodanikest võimalus kasutada alternatiivseid lahendusi (elektroonilisi sidevahendeid vms abinõusid) selleks, et esitada oma kaebus tähtaegselt juhul, kui kirja teel saatmise võimalus on mingil põhjusel ajaliselt piiratud. Seega kui kirja saatmise võimalusi ööpäevasiseselt ajaliselt piirata, siis ahendatakse sellega automaatselt täielikult kinnipeetavate võimalusi 30-päevase tähtaja täies ulatuses kasutamiseks. Ka seetõttu on minu arvates oluline, et seaduses sätestatud 30päevase kaebetähtaja reaalne ja täies mahus ärakasutamine oleks kinnipeetavatel võimalik, tagamaks nende kohtusse pöördumise põhiõigust. Einar Vene 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.