MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ag

) redaktsiooni muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 24.10.2007. a otsusega nr 20071431 tunnistati S.A. i pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks kuni 30.09.2010 kehtinud

§ 149lg 1 p 3 alusel, kuna S.A.

kujutas endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli. PPA 18.11.2011. a otsusega nr 15.3-04/548 keelduti S.A. ile tähtajalise elamisloa andmisest

§ 124lg 2 p 7 alusel, kuna S.A.

oli toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta ja tema karitus ei ole kustunud. S.A. i tunnistati 03.11.

1. a kohtuotsusega süüdi karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p 1 ja 6 järgi (inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumine vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama ja kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes ning kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud taolise kuriteo) ja karistati kuue aasta pikkuse vangistusega. S.A. vabanes 29.12.2011 Tartu Vanglast seoses karistuse ärakandmisega ning tal puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. S.A. on lahutatud, tal puudub Eestis elukoht ja töökoht. Oma varasemasse elukohta, endise abikaasa ja pere juurde teda elama ei võeta tulenevalt S.A. i poolt toimepandud teo olemusest – raske seksuaalse enesemääramise vastane kuritegu on toime pandud oma lapseealise tütre suhtes, kes on käesoleval hetkel juba täisealine, kuid peres kasvab teine alaealine tütar. Tema viibimine Eesti Vabariigi territooriumil võib negatiivselt mõjutada laste ja endise abikaasa heaolu ning tervist. 21.12.2011 läbi viidud vestlusel kinnitasid S.A. i endine abikaasa O.A. ja tütar A.B. , et ei oma S.A. iga mingeid suhteid juba viimased 5 aastat ning ei soovi mingeid toetusi tema poolt ega soovi toetada ka tema viibimist Eesti Vabariigis. S.A. i võib pidada avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve ohustavaks isikuks. 29.12.2011 tehti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 1 alusel S.A. ile koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr XXXXXXXXX . S.A. on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja tema emakeel on vene keel. Seega ei näe PPA takistusi isiku kohanemisel ning töökoha ja elukoha leidmisel kodakondsusjärgses riigis. S.A. ile on varasemalt väljastatud Vene Föderatsiooni rahvuspass XXXXXXXXX kehtivusajaga 09.10.2002 kuni 09.10.
2. Kuna lähtuvalt tõenditest ja faktilistest asjaoludest on alust arvata, et isik võib väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda, on väljasaatmise täideviimiseks vajalik isiku paigutamine väljasaatmiskeskusesse. Kuna väljasaatmist ei ole reisidokumendi puudumisel võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul, taotles Lõuna Prefektuur vastavalt VSS § 23 lg-le 1 luba paigutada S.A. väljasaatmiskeskusesse kuni tema Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
3. Tartu Halduskohus rahuldas 29.12.
4. a määrusega Lõuna Prefektuuri taotluse ning andis loa S.A. i paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse alates 29.12.2011 kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Määruse põhjenduste kohaselt puuduvad S.A. il Eestis viibimiseks seaduslikud alused, kuna tal puuduvad nii Eesti Vabariigi kodakondsus, elamisluba kui ka viisa. Kuna pärast Tartu Vanglast vabanemist 29.12.2011 viibib S.A. Eestis illegaalselt, siis rikub ta

§ 43

lg 1, mis sätestab, et Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Seoses sellega, et S.A. viibib Eestis ebaseaduslikult, on alust arvata, et ta võib väljasaatmismenetlusest kõrvale hoida ning seetõttu on tema kinnipidamine õigustatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. S.A. esitas 06.01.2012 määruskaebuse ja selle täienduse, milles palutakse Tartu Halduskohtu 29.12.
2. a määrus tühistada ning peatada väljasaatmisettekirjutuse täitmine 2 kuni PPA 18.11.
3. a tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsusega nr 15.3-04/548 seotud kohtuasjas nr 3-11-2873 otsuse tegemiseni. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt vaidlustas S.A. PPA 18.11.
4. a tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.03-04/548 halduskohtus (haldusasi nr 3-112873). Halduskohtu 29.12.
5. a määrus rikub S.A. i õigusi, kuna kohtuistungi ajaks ei olnud lahendatud tema taotlusi esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja riigi õigusabi määramiseks haldusasjas nr 3-11-
6. Halduskohus ei arvestanud, et Riigikohtu 28.12.
7. a määrusega peatati 03.11.
8. a kohtuotsuse täitmine lisakaristuse – väljasaatmine – osas. PPA ei ole teinud otsust S.A. i ID-kaardi kehtetuks tunnistamise kohta. Seega on S.A. il kehtiv isikutunnistus olemas.

149 lg 1 p 3, millele Tartu Halduskohus viitab kui oma määruse tegemise alusele, oli 29.12.2011 kehtetu. PPA pole esitanud tõendeid selle kohta, et kaebaja võib väljasaatmismenetlusest kõrvale hoida. Tähelepanuta on jäetud, et tsiviilasjas on olnud sissenõudjaks O.A. , kes nõudis kaebajalt elatist ning väljasaatmisega ei ole kaitstud noorema tütre A.A. huvid.

1. Lõuna Prefektuur oli esitatud vastustes seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Vastuse kohaselt oli S.A. i isikutunnistuse väljaandmise aluseks pikaajalise elaniku elamisluba. Isikut tõendavate dokumentide seaduse kuni 20.12.
2. a kehtinud redaktsiooni § 13 lg 1 p 1 ja § 20 lg 2 kohaselt muutus S.A. i pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kehtetuks ka tema isikutunnistus. Käesoleval ajal on pooleli kohtuvaidlus seoses PPA 18.11.
3. a otsusega, kuid see ei anna isikule seaduslikku alust Eestis viibimiseks. PPA kaalus menetluse käigus ka võimalust teha isikule seadustamisettekirjutus, kuna isik on sündinud Eestis ja elanud enamuse oma elust Eestis. S.A. i suhtes ei saa rakendada VSS § 9 lg 1 p 3, kuna teda võib pidada avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve ohustavaks isikuks. S.A. on karistatud ja süüdi mõistetud tahtlikult toimepandud raske isikuvastase kuriteo eest. Käesolevas asjas lahkumisettekirjutuse tegemisel ja kohtumenetluse käigus hinnati S.A. i poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet, ühiskonnaohtlikkust ja karistusandmete olemasolu karistusregistris. S.A. il puudub Eestis elukoht ja töökoht. Tema viibimine Eesti Vabariigi territooriumil võib negatiivselt mõjutada laste ja endise abikaasa heaolu ning tervist. 21.12.2011 läbi viidud vestlusest S.A. i endise abikaasa O.A. ja tütar A.B. nähtub, et S.A. il puudub põhiseadusega kaitstav perekonnaelu Eestis ning väljasaatmisega ei riivata tema põhiõigusi. VSS § 10 lg 2 p-de 1-5 alusel ei ole võimalik isikule kohaldada järelvalvemeetmeid, kuna isikul puudub elukoht, kehtiv dokument ja seaduslik alus Eestis viibimiseks.

§ 305

järgi on karistatav Eestis seadusliku aluseta viibivale välismaalasele eluaseme võimaldamine. Tartu Vanglas keeldus S.A. korduvalt sotsiaaltöötajatega koostööst endale vajalike dokumentide vormistamiseks. Eeltoodust tulenevalt on alust arvata, et S.A. hoiaks järelvalvemeetmetest kõrvale ja tema Eesti Vabariigist väljasaatmist ei oleks võimalik teostada.

§ 298järgi on karistatav välismaalase seadusliku aluseta Eestis viibimine.

Käesoleval ajal puudub S.A. il kehtiv reisidokument. Samuti puuduvad seaduses sätestatud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest ning vabastamine ei ole võimalik, sest sel juhul muutuks S.A. ebaseaduslikult riigis viibijana seaduserikkujaks. PPA on 11.01.2012 pöördunud läbi Eesti Välisministeeriumi Vene Föderaalse Migratsiooniteenistuse poole palvega võtta S.A. i tagasivõtutaotlus menetlusse. Puudub alus arvata, et Vene Föderatsioon keelduks oma kodaniku tagasivõtmisest ja seega on väljasaatmine perspektiivne. 3 PPA ei asunud S.A. i suhtes täide viima Viru Maakohtu 03.11.

1. a kohtuotsuse lisakaristust, vaid lähtus asjaoludest, et S.A. vabaneb vanglast ja tal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Eeltoodust lähtudes on S.A. i paigutamine väljasaatmiskeskusesse tema väljasaatmise tagamiseks igati põhjendatud. Kinnipidamiseks antud loa tühistamisega ning isiku vabastamisega väljasaatmiskeskusest ei teki isikul seaduslikku alust Eestis viibimiseks. PPA väljasaatmiskeskusesse paigutamise taotlusel on selgitatud, et 24.10.
2. a otsusega nr 20071431 tunnistati S.A. i pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks kuni 30.09.2010 kehtinud

§ 149lg 1 p 3 alusel.

Elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli. 18.11.2011.a otsusega 15.3-04/548 keelduti S.A. ile tähtajalise elamisloa andmisest

§ 124lg 2 p 7 alusel.

29.11.2011 vormistati Lõuna Prefektuuris (alates 01.01.2012 Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur) VSS § 72 lg 2 p 1 alusel S.A. ile ettekirjutus Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr XXXXXXXXX , mis tõlgiti S.A. ile vene keelde. Isik keeldus sellele alla kirjutamast. Lahkumisettekirjutus, mitte seadustamisettekirjutus, otsustati kaebajale teha VSS § 9 lg 6 alusel. 29.12.2011 kell 12.00 pidasid Lõuna Prefektuuri ametnikud Tartus Turu 56 kinni Tartu Vanglast vabanenud Venemaa Föderatsiooni kodaniku S.A. i. Isikul puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks ning kehtiv reisidokument.

§ 43

lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus.

§ 43

sätestab välismaalase Eestisse saabumise ja Eestis ajutise viibimise seaduslikud alused. Seoses seadusliku aluse puudumisega oli õigustatud S.A. i kinnipidamine. Kinnipidamisprotokoll koostati kirjalikult ja tõlgiti vene keelde. Peale kinnipidamisprotokolliga tutvumist S.A. allkirjastas selle.

§ 305

järgi on karistatav Eestis seadusliku aluseta viibivale välismaalasele eluaseme võimaldamine. Narva Linnavalituses on määrusega kinnitatud eeskiri, kus on kirjas, et isik, kes taotleb sotsiaalpinda, peab omama kehtivat elamisluba või elamisõigust. Sellest tulenevalt ei saa S.A. i poolt mainitud SA Narva Linnaelamu talle elukohta võimaldada, kuna S.A. il puudub elamisluba. 21.12.2011 on S.A. i endise naise O.A. ga läbi viidud küsitlus, kus O.A. omakäeliselt kirjutab, et on S.A. i endine naine ja ta ei soovi endiselt mehelt mingit tuge ega toetust. Vastupidi- ta soovib, et endine mees jätaks tema ja tema pere rahule. O.A. ei soovi, et tema endine abikaasa viibiks Eestis. S.A. i poolt esitatud dokumendis (O.A. hagi S.A. ilt elatise suurendamise asjus nende ühise alaealise lapse A.A. kasuks) on selgelt näha, et O.A. ja S.A. ei ela koos, nad ei suhtle ning nad on lahutatud. Käesoleva ajani on kõikides kohtumenetlustes märgitud S.A. i perekonnaseisuks lahutatud. Lähtudes eelpool toodust, ei ole S.A. i ja O.A. pereelu rikutud, sest selline pereelu puudub. Tallinna Halduskohus on 23.02.2012. a määruse nr 3-11-3035 (väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine) p-s 9 olnud seisukohal, et isikul puuduvad käesoleval ajal Eestis erilist kaitsmist vajavad sidemed. Isik on toime pannud raske tahtliku kuriteo lähedase isiku suhtes, mistõttu senine perekond on temast lahti ütelnud ning teda võib pidada avalikku korda ja ühiskondliku turvalisust ning Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve ohustavaks isikuks. Asjaolu, et Narva Linnakohus otsustas 15 aastat tagasi

§-s 43 sätestatud alust Eestis ajutiseks viibimiseks. Eestis ebaseaduslikult viibiv isik kuulub üldjuhul riigist väljasaatmisele. S.A. ile on tehtud koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus, lisaks on tema suhtes kehtestatud sissesõidukeeld 5 aastaks. Nimetatud otsustused on ka käesoleval ajal jõus. PPA poolt esitatud taotlusest ja lisatud materjalidest nähtuvalt on kaebaja väljasaatmismenetluse lõpuleviimine olnud takistatud isikul kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu. VSS § 23 lg 1 kohaselt, kui väljasaatmist ei ole võimalik 48 tunni jooksul lõpule viia, paigutatakse väljasaadetav halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse. Kuna kaebajal kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei olnud võimalik teda koheselt välja saata, on kaebaja paigutamine väljasaatmiskeskusesse olnud õigustatud. Samuti tuleb arvestada seda, et kaebaja on sündinud ja varem pikaajaliselt elanud Eestis. Nimetatud asjaolu annab aluse kahtluseks, et S.A. võib hakata Eestist oma kodakondsusjärgsesse riiki väljasaatmisest kõrvale hoidma. Asja materjalidest nähtuvalt puuduvad kaebajal käesoleval ajal Eestis ka erilist kaitsmist vajavad sidemed. S.A. on pannud toime raske tahtliku kuriteo lähedase isiku suhtes, mistõttu senine perekond on temast lahti ütelnud ning teda võib pidada avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve ohustavaks isikuks. 21.12.2011 läbi viidud vestlustel kinnitasid S.A. i endine abikaasa O.A. ja tütar A.B. et elavad oma elu ega oma S.A. iga mingeid suhteid. Samuti ei soovi eelpool mainitud isikud mingeid toetusi tema poolt ega soovi toetada ka tema viibimist Eesti Vabariigis. Seega puudub S.A. il Põhiseadusega kaitstav perekonnaelu Eestis ning väljasaatmisega ei riivata tema põhiõigusi. Eestis viibimiseks seadusliku aluse puudumisel on S.A. il võimalik elama asuda oma kodakondsusjärgsesse riiki – Venemaa Föderatsiooni. 5 Asjaolu, et Narva Linnakohus 1997. a, e 15 aastat tagasi otsustas keelduda abielu lahutamisest, samuti väljavõte ühe kaebaja tütre umbes 3 aastat tagasi kirjutatud kirjast ei lükka ümber PPA väiteid, et kaebaja abielu on 2011. a seisuga lahutatud ja endine pere ei soovi teda tagasi oma ellu ning igasugused perekondlikud suhted on katkenud juba 5 aastat tagasi. 7. Väljasaatmiskeskusesse paigutamist ei muuda õigusvastaseks ka asjaolud, et kaebaja viimane elukoht oli Narva linnas ning SA Narva Linnaelamu on kaebajale 2011. a selgitanud, et kaebajal on vanglast vabanemisel õigus taotleda munitsipaalelamispinda või kasutada Narvas asuva öömaja teenuseid.

§ 305

järgi on Eestis seadusliku aluseta viibivale välismaalasele eluaseme võimaldamine karistatav, so ka isik, kes taotleb sotsiaalpinda, peab omama kehtivat elamisluba või elamisõigust.

1. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka asjaolu, et S.A. vaidlustas Lõuna Prefektuuri 18.11.
2. a tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-04/548 ja esitas kaebuse Tallinna Halduskohtule, taotledes selles asjas ka riigi õigusabi ja esialgset õiguskaitset, kuid neid taotlusi ei olnud kohus enne käesolevas asjas tehtud 29.12.
3. a määrust veel lahendanud. Kuna tegemist ei olnud samade menetlustega, siis ei saanud ja ei pidanudki halduskohus kaebaja väljasaatmiskeskusesse paigutamise taotlust lahendades arvestama teises haldusasjas kohtule esitatud taotlustega. Käesoleva asja materjalidest ja kohtuistungi protokollist ei nähtu, et S.A. oleks enne 29.12.
4. a määruse tegemist taotlenud selles asjas halduskohtult esialgse õiguskaitse kohaldamist või talle riigi kulul esindaja määramist. Käesolevas asjas esitas kaebaja sellekohased taotlused halduskohtule alles 06.01.2012 esitatud määruskaebuses ning halduskohus jättis need 19.01.2012 ja 30.01.2012 määrustega rahuldamata.
5. S.A. omas asja materjalidest nähtuvalt tähtajalist elamisluba ajavahemikul 03.05.199503.05.
6. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 01.01.2010.a PPA) otsusega anti S.A. ile alaline elamisluba Eestis kehtivusega alates 06.04.2000, mis seoses 01.06.2006 jõustunud

redaktsiooni muudatusega muutus pikaajalise elaniku elamisloaks. S.A. tunnistati Viru Maakohtu Narva kohtumaja 03.11.

1. a kohtuotsusega süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 ja 6 järgi ja karistati vangistusega 6 aastat. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 24.10.
2. a otsusega nr 20071431 tunnistati S.A. i pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks kuni 30.09.2010 kehtinud

§ 149

lg 1 p 3 alusel, mille kohaselt tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli haldusasjas nr 3-07-2303, milles jäeti kaebaja kaebus ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) kuni 20.12.2007. a kehtinud redaktsiooni § 13 lg 1 p 1 kohaselt tunnistatakse dokument kehtetuks, kui dokumendi andmise (omamise) alus on ära langenud. ITDS § 19 sätestab, et isikutunnistuse väljaandmise aluseks Eestis püsivalt viibival (elaval) välismaalasel on kehtiv elamisluba. ITDS § 20 lg 2 kohaselt ei tohi välismaalase isikutunnistuse kehtivusaeg ületada talle antud elamisloa või elamisõiguse kehtivusaega. S.A. i isikutunnistuse väljaandmise aluseks oli pikaajalise elaniku elamisluba. Selle kehtetuks tunnistamisel 24.10.2007 muutus seega kehtetuks ka S.A. i isikutunnistus, mistõttu ei anna sellise ID-kaardi omamine kaebaja poolt talle mingisugust eelist ega ka alust Eestis viibimiseks või siia jäämiseks.

§ 43

sätestab välismaalase Eestisse saabumise ja Eestis ajutise viibimise seaduslikud alused ning nendeks saavad olla üksnes viisa või elamisluba. Samuti ei ole ID-kaart kasutatav reisidokumendina. 6

1. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka viited Riigikohtu 28.12.
2. a määrusele, sest asja materjalidest nähtuvalt oli PPA teadlik sellest, et Riigikohus on peatanud 28.12.
3. a määrusega kohtuasjas 3-7-1-1-730 Viru Maakohtu 03.11.
4. a kohtuotsuse täitmise S.A. ile mõistetud lisakaristuse (väljasaatmine) osas KarS § 54 alusel kuni tema suhtes tehtud kohtuotsuse teistmisküsimuse otsustamiseni Riigikohtu poolt. 28.12.
5. a kohtumäärus ei peata aga S.A. i suhtes muudel alustel haldustoimingute ja haldusotsuste tegemist. PPA ei asunudki antud juhul viidatud lisakaristust S.A. i suhtes täide viima, vaid lähtus asjaoludest, et S.A. vabaneb vanglast ja tal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Sellest tulenevalt vormistati kaebajale 29.12.2011 VSS § 72 lg 2 p 1 alusel ettekirjutus Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr XXXXXXXXX . Välismaalane saadetakse Eestist välja VSS § 14 lg 1 kohaselt lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. Kuna S.A. il puudub kehtiv reisidokument, siis ei olnud võimalik tema väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpule viia ja lähtuvalt VSS §-st 23 tuli taotleda tema paigutamist väljasaatmiskeskusesse. Toimiku materjalidest nähtub samuti, et PPA tegi 11.01.2012 taotluse Välisministeeriumisse S.A. i tagasivõtuks Venemaa Föderatsiooni ja sellele oodatakse vastust, mistõttu ei ole hetkel alust asuda seisukohale, et kaebaja väljasaatmine ei ole perspektiivne.
6. Vastupidiselt kaebaja arvamusele ei ole vaidlusaluse määruse tühistamise aluseks ka selles halduskohtu poolt tehtud viide

§ 149lg 1 p-le 3.

Halduskohus ei viita nimetatud sättele kui kaebaja väljasaatmiskeskusse paigutamise alusele 29.12.

1. a seisuga, vaid kui alusele, millele viidates tunnistas PPA 24.10.
2. a otsusega S.A. i pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks.

§ 149lg 1 p 3 kehtis kuni 30.09.2010.

18.11.2011.a otsusega 15.3-04/548 keelduti S.A. ile tähtajalise elamisloa andmisest juba

§ 124lg 2 p-i 7 alusel.

1. Asjakohased ja põhjendatud ei ole ka kaebaja väited selle kohta, et PPA-l puudus alus tema kinnipidamiseks 29.12.
2. 29.12.2011 kell 12.00 pidasid Lõuna Prefektuuri ametnikud Tartus Turu 56 kinni Tartu Vanglast vabanenud Venemaa Föderatsiooni kodaniku S.A. i. Isikul puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks ning kehtiv reisidokument.

§ 43

lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Seoses seadusliku aluse puudumisega oli õigustatud S.A. i kinnipidamine. Kinnipidamisprotokoll koostati kirjalikult ja tõlgiti vastustaja selgituse kohaselt S.A. ile vene keelde. Peale kinnipidamisprotokolliga tutvumist S.A. ka allkirjastas selle (tl 20). Kinnipidamise protokoll on koostatud pädeva asutuse poolt ja vastab VSS §-des 15 lg 1, 151 ja 19 lg 1 sätestatud nõuetele. 13. Kuna ka muud kaebaja poolt esitatud vastuväited ja viited ei anna alust halduskohtu 29.12.2011. a määruse muutmiseks või tühistamiseks, jääb esitatud määruskaebus rahuldamata. Agu Timmi Tiit Lõhmus 7 Maili Lokk