KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Eina

§ 235lg 1, § 235 lg 3, § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti (MTA) Lõuna maksu- ja tollikeskus (Lõuna MTK) suurendas 24.05.
2. a maksuotsusega nr XXXXXXXXXXX (tl 69-91) AS Sirje käibemaksukohustust 27 030,86 eurot ja tulumaksu 50 365,32 eurot, kokku seega 77 396,18 eurot. Maksuotsuse kohaselt ei ole kaebaja OÜ-de Fan Ehitus, Risalle, Valmereet, Latkal ja Goldwey nimel koostatud arvete alusel tehinguid toimunud, kuna nimetatud äriühingud ei ole AS-le Sirje metsa- ega saematerjali müünud ning nimetatud äriühingute nimel koostatud arvete alusel tehtud väljamaksete puhul on tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuluga tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 tähenduses. Käibemaksu osas leidis maksuhaldur, et kuna tehingud OÜ-ga Fan Ehitus, Risalle, Valmereet, Latkal ja Goldwey nimel väljastatud arvete alusel tegelikult ei toimunud, ei kajasta arved tegelikult toimunud majandustehinguid ning seega puudub kaebajal õiguslik alus sisendkäibemaksu arvestamiseks nende arvete alusel.
3. AS Sirje esitas 26.06.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada MTA Lõuna MTK 24.05.
4. a maksuotsuse. Kaebuse kohaselt on maksuotsus tehtud materiaal- ja menetlusõigust valesti kohaldades ning maksuhaldur ei ole maksuotsuse tegemisel arvesse võtnud kõiki asjasse puutuvaid faktilisi asjaolusid ega hinnanud kõiki tõendeid. Kaebaja leiab, et maksuhaldur ei ole tõendanud, et kaebaja osales maksupettuses. Kaebuses esitas AS Sirje ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada vaidlustatud maksuotsuse täitmise. Taotluse põhjendustes on kaebaja märkinud, et vaidlustatud maksuotsuse täitmisele pööramisel on AS-le Sirje pöördumatute tagajärgede saabumise oht väga kõrge. Kaebaja ei ole näinud ette maksuotsusega määratud summat oma eelarves, kuna ei saanud ette näha seda, et maksuhaldur võib üle kanda kaebaja tehingupartnerite poolt väidetavalt täitmata jäänud maksukohustused kaebajale. Kaebajal puuduvad ka vabad rahalised vahendid selleks, et üle kanda oma ettemaksukontole maksuotsusega määratud maksuvõla summa. Maksuotsusega määratud summa kohene väljaviimine käibest tähendaks tarnijatele tasumata jätmist, mis eelduslikult varem või hiljem lõppeb tarnijate poolt sissenõude või pankrotimenetluse algatamisega. Tulenevalt kaebaja tegevuse spetsiifikast koosneb kaebaja vara valdavas osas käibevarast. Kaebaja kontodel olev vaba jääk on 2 577,95 eurot ning kassa jääk moodustab 1 182,24 eurot. Viivitamine tasumisega tarnitud kauba eest tähendaks kaebaja jaoks usalduse kaotamist tarnija silmis. Taotluse kohaselt on maksuvõla kohese sissenõudmise puhul kaebaja pankroti väljakuulutamine möödapääsmatu. Arvestades finantsturgudel valitsevat ebastabiilset olukorda, ei ole kaebajal võimalik saada maksuvõla tasumiseks ka laenu. Kaebaja leiab, et maksuotsusega määratud summa täielik tasumine oleks võimalik vaid kaebaja majandustegevuse jätkamise korral. Hetkel ei pea kaebaja ennast faktiliselt maksejõuetuks, sest majandustegevuse jätkamine võimaldab säilitada likviidsete vahendite tasakaalu vajalikul tasemel. Kujunenud olukorras oleks maksuhalduri nõuete rahuldamine maksuotsuse täitmisele pööramise korral võimalik vaid pankrotimenetluse raames. Kaebaja on seisukohal, et tema õiguste tagamine esialgse õiguskaitse korras ei astu kollisiooni avalike huvidega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 36 sätestatust võib teha järelduse, et seadusandja tahe on olnud suunatud sellele, et juriidilise isiku faktiline maksejõuetus ei tohi kesta määratlemata aja ning peab leidma oma lahenduse pankrotimenetluses. Nimetatud normist tuleneb kaudselt, et maksejõulised äriühingud ei muutuks maksejõuetuks. Kaebaja märgib, et kuna kaebaja maksuvõla kohene sundtäitmisele pööramine kaebaja suhtes teeb oluliselt raskendatuks kaebaja jaoks positiivse kohtuotsuse täitmise, siis on vaidlustatud korralduse täitmise peatamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni proportsionaalne ja eesmärgipärane abinõu.
5. Tartu Halduskohus jättis 29.06.
6. a määrusega kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt ei järeldu esialgse õiguskaitse taotlusele lisatud andmetest ja maksuhalduri poolt esitatud vastusest, et maksuotsusega määratud maksukohustuse täitmine tooks kaasa kaebaja maksejõuetuse väljakuulutamise. Halduskohtule esitatud andmed kaebaja majandusliku seisu ja majandustegevuse kohta seavad kahtluse alla kaebaja väite, et tal ei ole muul viisil, kui maksuotsuse täitmise peatamise kaudu võimalik tegevust jätkata. Kaebajal on näiteks olukorras, kus ta kinnitab, et ta ei ole maksejõuetu ning jätkab olulises mahus majandustegevust, võimalik taotleda maksuvõla ajatamist maksukorralduse seaduse (MKS)
7. peatükis sätestatud korras. Maksuhalduri väitel ei ole kaebaja sellist võimalust aga kasutanud ega ole ka selgitanud, miks ta maksuvõla ajatamise taotlemist ei kaalu. Halduskohus on seisukohal, et maksuhalduri poolt esitatud andmete alusel on põhjendatud vastustaja seisukoht, et kaebaja tegevus viitab sellele, et kaebaja isegi ei püüa leida vahendeid oma maksukohustuse täitmiseks. Samuti ei selgu taotluse põhjendustest, miks esialgse õiguskaitse taotluse mitterahuldamise korral ohustab kaebajat pankroti ning tegevuse lõpetamise oht. 2 Halduskohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad antud menetlusstaadiumis sellised alused, mis võiksid vaidlusalusele maksuotsusele eelhinnangu andmisel viia järeldusele, et nimetatud haldusakt on ilmselgelt põhjendamatu. Seetõttu ei esine antud juhul esialgse õiguskaitse taotluse mitterahuldamise aluseks olevat kaebuse ilmset perspektiivitust. Samuti leiab halduskohus, et kaebaja pankrotistumise vältimine on eelkõige kaebaja, tema töötajate ja võlausaldajate erahuvides. Kuigi ettevõtlustegevuse jätkumist saab pidada ka avalikke huve teenivaks, siis kaebaja taotluse lahendamisel ei saa seda avalikku huvi määravaks pidada. Halduskohtu hinnangul on käesolevas asjas avalik huvi maksude laekumiseks ning vajadus vältida maksunõude sissenõudmise võimatust tulevikus kaalukam kaebaja õigustest ettevõtlusvabadusele.
8. AS Sirje esitas 30.06.2012 määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 29.06.
9. a määruse tühistada ja teha uue määruse, millega tema esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Taotluses on kaebaja seisukohal, et maksuotsuse täitmise peatamata jätmine toob kaasa kaebaja maksejõuetuse, sest tal puuduvad likviidsed vahendid maksuotsusega määratud summa koheseks tasumiseks. Kuigi kohtu arvates on kaebajal maksejõuetuse vältimiseks olemas ka muud võimalused, ei ole kohus märkinud, millised need võimalused on. Kaebaja selgitab, et eelmiste aastate jaotamata kasum on reinvesteeritud kaebaja majandustegevuseks vajalikku põhivarasse, mille rahaks tegemine eeldab põhivara maha müümist, mis omakorda aga tähendab majandustegevuse jätkamise võimatust ja toob ikkagi kaasa pankrotiavalduse esitamise, kuna kaebajal ei ole võimalik enda koostööpartnerite ees kohustusi täita. Teisalt ei ole kohus arvestanud sellega, et kaebaja bilanss on koostatud eeldusel, et vastustajal nõue puudub. Kohus ei ole aga määruses kaebaja maksevõimega seonduvat analüüsinud. Kaebaja leiab, et see, et kaebaja tegevus on olnud kasumlik ja majandustegevus on olulises mahus jätkunud ka käesoleval aastal, on maksuotsuse täitmise peatamist õigustav asjaolu. Kaebaja kasumlik ja jätkusuutlik majandustegevus ongi see, mis tagab kohtu poolt maksuotsuse põhjendatuse tuvastamise korral selle, et maksuotsus on hiljem ka täidetav. Kui kaebaja ei tegutseks kasumlikult, oleks vastustajal põhjust väiteks, et kohtuotsuse hilisem täitmine võib olla küsitav. Samas rõhutab kaebaja, et tema majandustegevus ei ole sedavõrd kasumlik, et oleks võimalik maksuotsust koheselt täita. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga maksuvõla ajatamise ja tagatise andmise küsimuses. Kaebaja arvates ei saanud kohus sellel alusel jätta esialgse õiguskaitse taotlust rahuldamata, sest nii maksuvõla ajatamine kui ka tagatise aktsepteerimine on maksuhalduri kaalutlusotsus, mille edukust ei ole võimalik taotlemise hetkel prognoosida. Vastustaja on ise esile toonud ja kohus sedastanud, et kaebajal puudub vara, mille pandiõiguse saamine oleks piisav, tagamaks maksukohustuse täitmist pärast kohtumenetluse lõppu. Kuna maksuvõla ajatamise puhul olukord ei erineks, on ajatamisest rääkimine vastuoluline ja eksitav. Kaebaja peab vajalikuks märkida, et kohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi, kuna esialgse õiguskaitse kohaldamisel ei ole nõutav, et kaitse saamiseks tagatakse vastustaja huvid. Kaebaja on seisukohal, et maksuotsuse koheseks täitmiseks puudub avalik huvi, kuna riik on sellistes olukordades alati kaebajast paremal positsioonil, eelkõige finantsilises mõttes. Kaebaja tegevuse seiskumine ja sellele järgnev pankrotistumine on ilmne, kui kaebaja tegevusest peaks välja võetama maksuotsuses nimetatud summa. Kaebaja leiab, et hoopis maksuotsuse täitmise peatamine on avalikes huvides. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et pankrotistumise vältimine on kaebaja töötajate erahuvides. Töökohtade loomine, säilimine ja juurdetekitamine on vaieldamatult avalikes huvides, kuna iga töökoha kaotamine tähendab riigile reaalseid täiendavaid kulusid. Kaebaja leiab, et esialgse õiguskaitse taotlus kuulub rahuldamisele ka selle tõttu, et tegemist ei ole ilmselt perspektiivitu kaebusega. Kaebaja märgib, et maksuotsusega määratud maksusumma sundtäitmise 3 peatamata jätmise korral realiseeruvad kaebaja jaoks pöördumatud kahjulikud tagajärjed. Kui maksuhalduri korralduse alusel näiteks arestitakse kaebaja arvelduskontod või kaebaja rahalised nõuded ning varalised õigused, on koheselt halvatud kaebaja majandustegevus ning kaebaja ei saa enam täita ka enda jooksva majandustegevuse kohustusi ka teiste võlausaldajate ees ning juhatus on kohustatud esitama pankrotiavalduse.
10. Tartu Ringkonnakohus jättis 16.07.
11. a määrusega määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud kaebajaga, et maksuotsuse täimise peatamata jätmine toob kaasa olukorra, et kaebaja muutub maksejõuetuks. Kaebaja on ise kinnitanud, et tema tegevus on kasumlik ning seega on tal olemas rahalised vahendid maksuotsuse täitmiseks. Kaebaja poolt esitatud dokumentide alusel on kaebajal olemas eelmiste perioodide jaotamata kasum, millega on võimalik maksuotsust täita ja samuti jätkata ka oma majandustegevust. Seega puudub alus väiteks, et maksusumma kohene tasumine tooks kaasa olukorra, kus kaebaja õigused saaks oluliselt rikutud. Ringkonnakohus märkis, et halduskohus on õigesti viidanud sellele, et kaebajal on õigus pöörduda maksuhalduri poole taotlusega maksuvõla ajatamiseks. Asjaolu, et kaebajal ei ole võimalik prognoosida seda, kas maksuhaldur rahuldab tema maksuvõla ajatamise taotluse või mitte, ei anna veel alust väita, et seetõttu on vajalik maksuotsuse täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb arvestada ka avalike huvidega. Avalikes huvides on maksukohustuslase poolt maksude tasumine, sest maksudest saadavate summade eest on võimalik riigil täita kohustusi, mille tarbeks vajalik raha laekub riigieelarvest. Antud juhul oleks maksuotsuse täitmise peatamise korral maksude laekumine edasi lükatud määramatuks tähtajaks ja seega ei oleks nende summade arvelt võimalik rahuldada avalikke huve. Samuti võib maksuotsuse täitmise peatamise korral tekkida olukord, kus kaebaja viib end teadlikult sellisesse majanduslikku seisu, kus maksuhalduri jaoks positiivse kohtuotsuse korral ei oleks kaebajalt võimalik määratud maksusummat kätte saada.
12. Kaebaja esitas 23.07.2012 MTA-le taotluse maksuvõla tasumise ajatamiseks 17-ks kuuks, summas 77 396,18 eurot. Vastustaja palus 07.08.2012 kirjaga nr 13-4/381027-2 maksuvõlga vähendada ja esitada nõuetekohaselt vormistatud tagatist puudutavad dokumendid hiljemalt 23.08.
13. Seejuures võttis vastustaja arvesse maksuvõla suurust, pidades võimalikuks taotluse rahuldamist tagatise esitamisel. 24.08.2012 saatis kaebaja vastustajale kirja, milles teatas oma mittenõustumisest tagatisnõudega. Kaebaja põhjendas oma mittenõustumist sellega, et on maksukohustusi tasunud tähtaegselt, mistõttu puudub vastustajal alus seada kahtluse alla taotleja poolt palutud graafikujärgsete maksete korrektne tasumine. Lisaks esitas kaebaja rahavoogude prognoosi põhimaksu tasumiseks 13 kuu jooksul. 28.08.2012 saatis vastustaja kaebajale e-kirja, pidades otstarbekaks rahuldada taotlus ilma tagatiseta tingimusel, et äriühingu varale seatakse käsutamise keelumärked, mis jäävad varale kuni maksuvõla tasumiseni. Vastustaja palus kiiret vastust. 29.08.2012 vastas kaebaja vastustajale e-kirjaga, et enne keelumärke küsimuse käsitlemist on oluline, et maksuhaldur oleks nõus ajatama võla, mille suhtes on tehtud haldusakt 4 (maksuotsus) ja maksuotsuses määratud summa ulatuses. Seejärel on võimalik ja mõttekas läbi rääkida, millisele varale on keelumärke seadmine võimalik. Kui maksuhaldur eeldab, et keelumärge seatakse kogu varale, siis on väljaspool mõistikku kahtlust see, et maksuvõlga pole võimalik ka parima tahtmise juures tasuda, kuna tootmistegevust ei saa arestitud varaga teostada. Ühtlasi palus kaebaja siiski esmalt kaaluda kasumi ülevõtmist vastavas osas, nii nagu maksuhaldur on kohtus oma varasemates seisukohtades viidanud ja kohus oma määruses on võimalikuks pidanud. 29.08.
14. a e-kirjas vastas vastustaja kaebajale, et ajakava koostatakse kogu maksuvõla s.o ka intressivõla kohta ja keelumärked seatakse ainult kinnistutele ning varale käsutamise keelumärgete seadmine ei takista tootmistööd. Vastustaja selgitas, et kui maksegraafikusse intressi mitte hõlmata, on maksuhalduril kohustus ja õigus see sundkorras sisse nõuda. Vastustaja palus kaebaja arvamust kiiresti.
15. 31.08.2012 otsusega nr 13-1 (tl 157-158 pöördel) jättis MTA Lõuna MTK maksuvõla ajatamise taotluse rahuldamata, kuna kaebaja ei olnud kuni selle ajani nõutud tagatist esitanud ega ka vastust keelumärgete seadmise ja kogu maksuvõla tasumise ajatamise kohta andnud.
16. 04.09.2012 esitas AS Sirje uue esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebaja selgitab, et varasema õiguskaitse kohaldamise taotlust lahendades andsid kohtud kaebaja majanduslikku olukorda kirjeldavatele aruannetele ebaõige hinnangu, lugedes neist välja, justkui kaebajal on võimalik maksuvaidluse aluseks olev summa koheselt ilma raskusteta tasuda. Selline lähenemine ei ole õigustatud, sest kasumireal märgitud summa ei võrdu arvelduskontol olevate vabade vahendite summaga isegi mitte ligilähedaselt. Kuna ajatamistaotlus jäeti vastustaja poolt rahuldamata, pöördub kaebaja uuesti esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusega kohtusse. Esialgse õiguskaitse saamine on kaebaja „ellujäämise“ seisukohalt endiselt määrava tähtsusega. Kui maksuotsuse täitmist ei peatata ning kui vastustaja astub samme maksuotsuse täitmiseks, satub kaebaja koheselt sedavõrd raskesse majanduslikku olukorda, kus ta ei ole enam võimeline majandustegevuse jätkumiseks vajalike kohustusi täitma ning juhatuse ainukeseks sellele järgnevaks sammuks saabki olla kaebaja suhtes pankrotiavalduse kohtusse esitamine. Vastutajale esitatud ajatamistaotluses taotles kaebaja, et vastustaja ei kajastaks kaebajat maksuvõlglaste registris, selgitades, et see on oluline, sest on üldteada tõsiasi, et kauba tarnijad ja teenuste osutajad hakkavad sellest teadasaamisel nõudma kaebajalt ettemaksu. Tarnijate ja teenuste osutajate poolt ettemaksu nõudmise tulemusena saaks häiritud kaebaja igapäevane majandustegevus. Tänaseks on kujunenud olukord, kus kaebaja maksuvõlg on leidnud kajastamist vastustaja poolt peetavas avalikus maksuvõlglaste registris. Kuna vastustaja on lugenud kaebaja poolt jooksvalt makstavad maksud vaidlusaluse maksuvõla katteks, nähtub maksuvõlglaste registrist, justkui kaebaja ei täidaks ka jooksvaid maksukohustusi. Kaebaja väidab, et on kõik vaidluse all mitteolevad maksusummad vastustajale tähtaegselt tasunud. Tekkinud olukorra lahendamiseks taotleb kaebaja vaidlusaluse maksuotsuse täitmise peatamist tagasiulatuvalt, mis sisuliselt tähendab seda, et maksuamet ei tohi vaidlusalust maksuvõlga täita kaebaja poolt jooksvalt tasutavate maksude arvelt ning et juba täidetud osas tuleb maksuametil teha ümberarvestus, mille tulemusena kaebajat enam ei kajastata jooksvate (s.o vaidluse all mitteolevate) maksude võlglasena. 5 Kaebaja õiguste igakülgset kaitset tagades esitab kaebaja kohtule ka alternatiivse taotluse peatada maksuotsuse täitmine tingimuslikult. Kuna kohtud on oma 29.06.
17. a ja 16.07.
18. a määrustes väljendanud muret, et maksuotsuse täitmise peatamise korral võib tekkida olukord, kus kaebaja viib end teadlikult sellisesse majanduslikku seisu, kus vastustaja kasuks tehtava lahendi korral ei oleks kaebajalt võimalik määratud maksusummat üldse kätte saada. Kaebaja kinnitab, et sellisteks kahtlusteks puudub igasugune alus. Siiski on kaebaja valmis võtma endale igakuise kohustuse tasuda vastutajale vaidlusaluse maksuvõla katteks 4 552 eurot kuni saabub üks järgmine kahest sündmuses – vaidlusalune maksuvõlg saab täielikult tasutud või käesolevas asjas jõustub kohtulahend. Igakuise maksu tasumise tähtpäevaks palub kaebaja määrata iga kuu
19. kuupäeva.
20. Tartu Halduskohus jättis 11.09.
21. a määrusega AS Sirje uue taotluse rahuldamata. Kohus nõustub kokkuvõtlikult vastustaja poolt esitatud seisukohaga, et kaebaja ei ole uues taotluses esitanud selliseid väiteid või uusi sisulisi põhjendusi, mis tingiksid varasema otsustuse muutmise ning tooksid kaasa esialgse õiguskaitse kohaldamise Kohus on seisukohal, et asjaolu, et kaebaja esitas peale halduskohtu ja ringkonnakohtu määrusi taotluse maksuvõla ajatamiseks, mis jäeti küll maksuhalduri poolt rahuldamata, ei tähenda, et see tingiks koheselt esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamise. Nähtuvalt vastustaja 31.08.
22. a otsusest maksuvõla ajatamise taotluse rahuldamata jätmise kohta, on vastustaja põhjalikult analüüsinud kaebaja taotlust ning pakkunud taotlejale mitmeid võimalusi maksuvõla ajatamiseks. Vastustaja on nõudnud maksuvõla ajatamiseks tagatist, mille seadmisega kaebaja ei ole nõustunud. Seejärel leidis vastustaja, et otstarbekuse kaalutlusel on võimalik taotlust rahuldada ka ilma tagatiseta, tingimusel, kui äriühingu varale seatakse käsutamise keelumärked. Ka selle võimalusega kaebaja ei nõustunud. Vastustaja kolmandale pakkumisele seada ajakava kogu maksuvõlale (koos intressidega) ning seada keelumärked ainult kinnistutele, kaebaja ei vastanud. Seega on vastustaja esitanud kaebajale maksuvõla ajatamise taotluse menetlemisel mitmeid variante, millega kaebaja aga ei ole nõustunud või on lõpuks jätnud üldse vastamata. Kaebaja ei ole maksuhalduri 31.08.
23. a otsust vaidlustanud, vaid on esitanud halduskohtusse uue taotluse vaidlustatud otsuse täitmise peatamiseks kaebaja poolt näidatud tingimustega. Väide, et maksuvõla sissenõudmine viib kaebaja sedavõrd raskesse olukorda, kus ta ei ole enam võimeline majandustegevust jätkama, millele järgneb pankrotiavalduse kohtusse esitamine, ei ole piisavaks aluseks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Sellise põhjenduse on kaebaja esitanud juba varasemas esialgse õiguskaitse taotluses, mida kohus on ka varasemas kohtumääruses hinnanud. Kaebaja viited pankrotistumisele on vastuolus tema enda selgitustega, et AS Sirje näol on tegemist edukalt tegutseva äriühinguga. Selle alusel on põhjendatud vastustaja seisukoht, et korduva esialgse õiguskaitse taotluse esitamisega soovib kaebaja viivitada oma maksukohustuse täitmisega. Edukalt tegutseva äriühinguna on kaebajal võimalik tasuda kogu maksuvõlg, kaebuse rahuldamise korral kuulub maksusumma kaebajale tagastamisele ning lisaks on kaebajal õigus sellisel juhul nõuda endale intressi maksmist. Halduskohtu hinnangul puuduvad antud menetlusstaadiumis ka sellised alused, mis võiksid 24.05.
24. a maksuotsusele eelhinnangu andmisel viia järeldusele, et haldusakt on ilmselgelt põhjendamatu. Kohus jättis rahuldamata ka kaebaja poolt esitatud alternatiivse taotluse – peatada maksuotsuse täitmine tagasiulatuvalt tingimusel, et kaebaja tasub igas kuus 4 552 eurot kuni 6 kas maksuvõla tasumiseni või kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus oli seisukohal, et kaebajal oli ja on võimalik vastava taotlusega pöörduda haldusorgani, so maksuhalduri poole. Nagu nähtub, et ole kaebaja sellise maksuvõla ajatamise taotlusega maksuhalduri poole pöördunud. Maksuvõla ajatamise küsimuse lahendamine toimub haldusmenetluses, mitte kohtumenetluses. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
25. 14.09.2012 määruskaebuse. esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 11.09.
26. a määrusele Kaebaja märgib, et tulenevalt varasematest kohtulahenditest esitas kaebaja vastustajale taotluse: 1) vaidlustatud maksuvõla katmiseks jaotamata kasumi arvelt ja 2) alternatiivselt vaidlustatud maksuvõla ajatamiseks. Esimese taotluse jättis vastustaja kaebaja väitel täielikult tähelepanuta, kuigi ka kirjavahetuses maksuhalduri ametnikuga kaebaja sellele korduvalt tähelepanu juhtis. Ajatamistaotluse osas esitas vastustaja kaebajale nõudmisi, mille esitamisel oli vastustajale teada, et kaebaja ei ole võimeline neid nõudmisi kuidagi täitma või mis olid ilmselgelt ebaseaduslikud. Kaebaja selgitab, et ei ole vastuolulisi väited kohtule esitanud. Kaebaja väidab, et tal ei ole võimalik maksuotsuses nimetatud summat koheselt ja täielikult täita, mistõttu selle kohene korraga sissenõudmine halvaks kaebaja majandustegevuse. Kaebaja selgitab, et maksevõime osas on vahe, kas kaebaja peab enda raamatupidamises (täpsemalt kasumiaruandes) võtma arvesse vastustaja nõude ja arvestama rahavoogudes selle kohese tasumisega. Kaebaja oli ja on jätkusuutlik ettevõte, kui ta ei pea maksuvõlga enda raamatupidamises kajastama ja võiks seda tasuda pakutud graafiku (4 552 eurot kuus) alusel. Asjaolu, et kaebaja on kasumlikult tegutsev ettevõte, on esialgse õiguskaitse kohaldamise seisukohalt just kaebajat toetav tõsiasi. Kaebaja kasumlik ja jätkusuutlik majandustegevus tagabki just seda, et maksuotsus oleks vastutajat soosiva lahendi korral hiljem ka täidetav. Kui kaebaja ei tegutseks jätkusuutlikult, oleks vastustajal põhjust väiteks, et kohtuotsuse hilisem täitmine võib olla küsitav. Kaebaja esitas esialgses õiguskaitses alternatiivse taotluse, paludes peatada maksuotsuse täitmine tingimuslikult. Nimelt soovis kaebaja elimineerida vastustaja ja kohtu alusetu kartuse, et maksuotsuse täitmise peatamise korral võib tekkida olukord, kus kaebaja viib end teadlikult sellisesse majanduslikku seisu, kus vastustaja kasuks tehtava lahendi korral ei oleks kaebajalt võimalik määratud maksusummat üldse kätte saada. Seepärast taotles kaebaja alternatiivselt maksuotsuse täitmist tingimuslikult selliselt, et kaebaja on valmis võtma igakuise kohustuse tasuda vastutajale vaidlusaluse maksuvõla katteks 4 552 eurot kuni saabub üks kahest sündmusest: vaidlusalune maksuvõlg saab täielikult tasutud või käesolevas asjas jõustub kohtulahend. Kohus jättis selle taotluse rahuldamata põhjusel, et kaebajal oli ja on võimalik vastava taotlusega pöörduda vastustaja poole. Kohus on märkinud, et kaebaja ei ole sellise maksuvõla ajatamise taotlusega vastustaja poole pöördunud. Täiendavalt on kohus märkinud, et maksuvõla ajatamise küsimuse lahendamine toimub haldusmenetluses, mitte kohtumenetluses. Kaebaja kohtu eeltoodud seisukohtadega ei nõustu. Esiteks on kohus eksinud, väites, et kaebaja ei ole sellise maksuvõla ajatamise taotlusega vastustaja poole pöördunud. Kaebaja selgitab, et lisas 04.09.2012 esitatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse juurde 23.07.2012 vastustajale esitatud ajatamise taotluse, millest nähtub, et kaebaja on selliselt ka maksuvõla ajatamist taotlenud. 7 Sõltumata sellest, kas kaebaja on maksuvõla ajatamise taotluse esitanud või mitte, on kohtult võimalik

§ 251

lg 3 alusel taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist tingimuslikult, s.t panna õiguskaitse kohaldamisel ka kaebajale kohustusi. Oluline on siinkohal asjaolu, et kaebaja alternatiivse taotluse puhul ei ole tegemist ajatamistaotlusega, mille lahendamine kuulub vastustaja pädevusse. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse anda esialgne õiguskaitse tingimuslikult. Asjaolu, et kaebaja poolt välja pakutud summa (s.o 4 552 eurot) kattub ajatamistaotluses toodud summaga, ei tähenda, et tegemist on ajatamistaotlusega, vaid tähendab seda, et kaebajal on jätkusuutliku majandustegevuse tagamise seisukohalt võimalik hetkel pakkuda võla katteks 4 552 eurot kuus, kui kohus ei pea võimalikuks maksuotsuse täitmist tingimusteta peatada. Olgu siinkohal ka märgitud, et kaebaja taotleb kohtult alternatiivselt õiguskaitse andmise vastu igakuist miinimumsumma määramist, mille tähtaegne tasumine on esialgse õiguskaitse jätkumise eelduseks. See aga ei keela kaebajal täiendavate vahendite ja võimaluste tekkimise korral rohkem võlga tasumast. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et kohus on eksinud

§ 251

lg 3 kohaldamisel, lugedes kaebaja alternatiivselt esitatud taotluse ekslikult ajatamistaotluseks, ning jättes selle seetõttu alusetult rahuldamata. Kaebaja taotles õiguskaitset tagasiulatuvalt, sest tänaseks on kujunenud olukord, kus kaebaja maksuvõlg on leidnud kajastamist vastustaja poolt peetavas avalikus maksuvõlglaste registris. Kuna vastustaja on lugenud kaebaja poolt jooksvalt makstavad maksud vaidlusaluse maksuvõla katteks, nähtub maksuvõlglaste registrist, justkui kaebaja ei täidaks ka jooksvaid maksukohustusi. 13.09.

1. a seisuga on maksuvõlglaste registri kohaselt kaebaja justkui jätnud jooksvate (s.o vaidluse all mitteolevad) maksukohustuste eest vastustajale 33 209,50 eurot (s.o 61 337,18–28 127,68) maksmata. Tegelikkuses on kaebaja kõik vaidluse all mitteolevad maksusummad vastustajale tähtaegselt tasunud. Vastustaja on aga kaebaja poolt juba tasutud makse (s.o need, mille ta luges vaidlusaluse maksuvõla katteks) asunud uuesti sisse nõudma, tehes nende maksmise kohta kaebajale korralduse (vt kaebaja 05.09.
2. a menetlusdokumendi lisa). Kaebajale esialgse õiguskaitse andmata jätmise korral loeks maksuhaldur ka järgnevad kaebaja poolt jooksvalt tehtavate maksude tasumised maksuvõla katteks ja koostaks kaebajale järjekordse korralduse, nõudes juba tasutud maksude uuesti tasumist. Samuti tähendaks korralduses toodud summade uuesti maksmine, et ka need loetakse maksuvõla katteks ja kujunekski välja olukord, kus kaebajal ei õnnestu tasuda mittevaidlustatud maksukohustusi. Täitmise võimatuse korral on maksuhaldur ähvardanud algatada kaebaja suhtes täitemenetluse, mis ilmselgelt halvaks kaebaja majandustegevuse. Lisatud korralduses kohustab maksuhaldur kaebajat tasuma ka intressi tähtajaks tasumata maksu pealt. Maksuhalduri tegevus põhjustab kaebajale täiendava kahju. Kuna vaidlustatud maksuotsuse alusel tasumisele kuuluva maksusumma suhtes ei ole vastustajal enam võimalik täiendavalt intressi arvestada seoses MKS § 119 lg 2 tuleneva piirangu (maksimaalne intressisumma saab olla 100% maksusummast) tõttu, siis eelkirjeldatud tegevusega (jooksvate maksukohustuste katteks makstud rahasummad laekuvad maksuotsusega määratud maksuvõla katteks) on maksuhaldur tekitanud olukorra, kus on kokkuvõttes võimalik intressikohustust suurendada üle seaduses sätestatud piirangu. Samuti rikub selline tegevus kaebaja töötajate seadusest tulenevaid garantiisid. Nimelt tasub kaebaja igakuiselt isikustatud tulu- ja sotsiaalmaksu ning töötuskindlustuse ja kogumispensioni makse, millest seaduses ettenähtud korras peab riik tegema füüsilise isiku kasuks rahalisi eraldisi (pensionifondi, haigekassale jne.). Antud juhul jäävad sellised eraldised tegemata, kuna laekunud raha läheb kaebaja käibe- ja tulumaksu katteks. Viimane ei ole ka kaebaja töötajate osas isikustatud, kuna tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kuludelt arvestatud tulumaksuga. Lisaks on tegemist õigusvastase olukorraga seetõttu, et kuigi MKS 8 § 105 lg 6 sätestab võlgnevuse tasumise järjekorra, on seaduse mõte siiski see, et selline järjekord on kehtestud vaidlustamata nõuete ja kohustuste osas. Seaduse mõte ei saa olla selles, et maksuhaldur loeb tasutuks kõige pealt vaieldavad nõuded ja arvestab selle tulemusel maksumaksja poolt õiguspäraste maksukohutuste katteks tasutud summad vaidlusaluste kohustuste katteks ja arvestab vaidlustamata summade „tasumata jätmisest“ tulenevalt maksumaksjale veel intressi. Piltlikult väljendades on maksuhalduril ainult vaja esitada utoopiliselt suur nõue maksumaksjale ja hakata selle katteks jooksvate maksude, mida maksumaksja on deklareerinud ja tasunud, pealt raha (intressi) arvestama. Jooksvate maksude tasumata jätmisel, millelt omakorda intressi arvestatakse, on aga omakorda võimalik maksumaksja pankrotistada. Kaebaja leiab, et eelkirjeldatu on oluline esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamisel ning palub ringkonnakohtul neid asjaolusid määruskaebuse lahendamisel arvesse võtta. Nimelt taotleb kaebaja halduskohtu määruse tühistamist ja rahuldamist esialgses õiguskaitses taotletud viisil, s.t kaebaja taotleb õiguskaitset tagasiulatuvalt. Õiguskaitse andmine üksnes edasiulatuvalt ei oleks kaebaja jaoks lahendus, sest maksuvõlglaste registrist nähtuvalt on vastustaja tänaseks kaebaja vaidlusaluse maksuvõlast (s.o 77 396,18 eurost) juba lugenud muude kohustuste arvelt täidetuks summas 49 268,50 eurot. Seega vajab kaebaja kaitset tagasiulatuvalt, sest vastasel juhul saab kaebaja majandustegevus halvatud seeläbi, et maksuhaldur asub nõudma nende maksude (koos intressidega) tasumist, mida kaebaja on kord juba tasunud ja milleks kaebajal uuesti teistkordseks koheseks tasumiseks vabasid vahendeid ei ole.

§ 249

lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel muuhulgas avaliku huvi. 04.09.

1. a taotluses kaebaja selgitas, et kaebajale õiguskaitse andmine on ka avalikes huvides, sest kaebaja tegevuse jätkumine on riigile kasulikum, kui seda maksuotsuse täitmise peatamata jätmisega kaebajale tõenäoliselt saabuv maksejõuetus ja pankrotistumine. Selle väite tõendamiseks esitas kaebaja kohtule tõendi, millest nähtus, et kaebaja on tasunud riigile ajavahemikul 01.01.2011–31.08.2012 257 657,12 eurot maksudeks, mis on kordades suurem maksuotsuse esemeks olevast maksunõudest. Ka selles küsimuses on halduskohus jätnud seisukoha võtmata. Kaebaja arvates on ka kõnesoleva asjaolu arvestamine esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamisel oluline ning palub ringkonnakohtul neid asjaolusid määruskaebuse lahendamisel arvesse võtta. See fakt koos muude asjaoludega kaalub üles avaliku huvi vaidlusaluse maksusumma koheseks sissenõudmiseks.
2. 18.09.2012 esitas kaebaja otse ringkonnakohtule uue esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebaja märgib, et kuna ta on leidnud lahenduse, mis võimaldab tal tingimusliku õiguskaitse saamise vastu tasuda igakuiselt maksuvõla katteks 4 552 euro asemel 7 036 eurot, esitab ta käesolevaga ringkonnakohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks tingimuslikult ja tagasiulatuvalt. Kaebaja palub käesoleva taotluse lahendada enne määruskaebuse lahendamist, sest taotluse täieliku rahuldamise korral loobub kaebaja 14.09.2012 esitatud määruskaebusest. Kaebaja juhatus on kaebaja omanikega tekkinud olukorda analüüsinud ja otsinud lahendusi, mis kaebaja ja vastustaja huve võimalikul palju arvestaks. Kaebaja huviks on oma majandustegevuse jätkamine ning vastustaja huvi on saada vaidlusaluse maksuvõla hilisema võimaliku täitmise osas kindlus. Kaebaja omanikud on tänaseks leidnud põhimõttelise lahenduse, mis võimaldaks neil vaidlusaluse maksuvõla katteks tasuda igakuiselt 7 036 eurot, mis ühtlasi tähendaks, et maksuotsuse esemeks olev maksuvõlg saaks vastustajale tasutud 11 kuuga. Kõnesolev lahendus seisneb selles, et kaebaja kasutab vaidlusaluse maksuvõla 9 igakuise makse tegemiseks vahendeid, mis kaebaja omanikud on plaaninud kasutada kaebaja tootmist taastavasse tegevusse täiendavate investeeringute tegemiseks. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja

§ 251

lg 3 alusel peatada maksuotsuse täitmine tagasiulatuvalt tingimusel, et kaebaja tasub vastustajale vaidlusaluse maksunõude katteks iga kuu

1. kuupäevaks 7 036 eurot. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Kaebaja palub 18.09.2012 esitatud uue esialgse õiguskaitse taotluse lahendada enne määruskaebuse lahendamist, kinnitades et taotluse täieliku rahuldamise korral loobub ta 14.09.2012 esitatud määruskaebusest. Seepärast käsitab ringkonnakohus kõigepealt uut esialgse õiguskaitse taotlust.
3. Ringkonnakohus leiab, et see tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja kinnitab taotluses, et ta on võimeline tasuma vastustajale vaidlusaluse maksunõude katteks iga kuu
4. kuupäevaks 7 036 eurot. Maksuotsuse esemeks olev maksuvõlg saaks sel moel vastustajale tasutud 11 kuuga. Ringkonnakohus võtab selle informatsiooni teadmiseks, kuid peab vajalikuks märkida, et see tuleb esitada otse vastustajale koos maksuvõla tasumise ajatamise taotlusega MKS § 111 lg 3 mõttes. Halduskohtumenetlus ei ole vahend, millega ringkonnakohus lubaks avaldada MTAle survet. Halduskohtud saavad teostada järelevalvet vaid haldusotsustuste õiguspärasuse üle. Tegemist on sisuliselt uue taotlusega, mis tuleb esitada otse MTA Lõuna MTK-le.
5. Ka 14.09.2012 esitatud määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub seejuures halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata. Kaebaja väitis ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses, et ajatamistaotluse osas esitas vastustaja kaebajale nõudmisi, mille esitamisel oli vastustajale teada, et kaebaja ei ole võimeline neid nõudmisi kuidagi täitma või mis olid ilmselgelt ebaseaduslikud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja esitab järgnevad põhjendused. 15.

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg 3 sätestab, et kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Seega peab kohus esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustamisel kaaluma mitte üksnes vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise peatamata jätmise tagajärgi kaebaja suhtes, vaid ka peatamise tagajärgi maksude laekumisele ja laiemalt üldsusele. Avalikuks huviks, mida käesoleval juhul kaitsta tuleb, on maksude laekumise tagamine.

1. Ringkonnakohtule esitatud materjalidest ilmneb, et kaebaja ei ilmutanud omalt poolt piisavalt koostöövalmidust MTA Lõuna MTK-ga tema 23.07.2012 esitatud maksuvõla tasumise ajatamise taotluse menetluses. Esiteks palus vastustaja oma 07.08.
2. a kirjaga esitada nõuetekohaselt vormistatud tagatist puudutavad dokumendid hiljemalt 23.08.2012, millele kaebaja reageeris 24.08.2012, teatades oma mittenõustumisest tagatisnõudega. Teiseks ei reageerinud kaebaja vastustaja 29.08.
3. a e-kirjale, milles vastustaja palus kaebaja arvamust kiiresti, kahe päeva jooksul. 10 Tekkinud olukord, kus rakendub MKS § 105 lg-s 6 sätestatud režiim tekkinud maksuvõlgade kustutamiseks, mida kaebaja määruskaebuses kirjeldab, ei saa olla kaebajale üllatuseks. Vastavalt MKS § 105 lg-le 6 tasutakse või tasaarvestatakse maksukohustuslase rahalised kohustused kohustuste tekkimise järjekorras. Tegemist on seadusega, mis on kehtinud alates 01.01.
4. Seaduseelnõu seletuskirjas on põhjendatud kehtivat süsteemi järgmiselt: „Maksustamisel lähtutakse ühetaolise maksustamise põhimõttest ja riigi ees tekkivad kohustused ei ole haldusmenetluses läbiräägitavad, sest vastutasu maksumaksjale maksu tasumise eest puudub (erinevalt enamusest võlaõiguslikest suhetest). Lõikes 6 toodud järjekord kohaldub ainult siis, kui isik ei ole oma maksukohustust täitnud õigeaegselt ja kaks või enam kohustust langeb ühele päevale, muidu täidetakse kohustused nende tekkimise järjekorras. Ühe ja sama tähtpäevaga nõuete täitmisel lahendatakse võimalikud vastuolud vastavalt lõikes 6 antud loetelule. Loetelu järjekord on üles ehitatud nii, et esimeses järjekorras saaks tasutud isikustatud maksud ja maksed, mis on isikutelt kinni peetud ja mis mõjutavad eraisikute riiklikke kindlustusi. Seejärel muud maksud ja kõrvalkohustused ning kõige viimases järjekorras muud riigieelarvesse laekuvad kohustused (trahvid, sunniraha). Maksukohustuslase huvi maksuvõlgade tekkimisel peaks olema maksu tasumine enne sunniraha seoses intressi arvestusega tasumata maksusummadelt. […] Vastavalt maksukohustuste tekkimise ajale ja kohustuse liigile toimub tasumine juba automaatselt ning maksumaksja on seega vabastatud kõikidest tasumist puudutavatest kohustustest, va õigeaegsest maksudeklaratsiooni esitamisest. Eelnev kehtib aga vaid eeldusel, et maksumaksja poolt on maksuhaldurile üle kantud summa, mis katab kõik isikule tekkinud rahalised kohustused. Intressi arvestamise süsteem võrreldes kehtiva süsteemiga ei muutu. Eelnõu kohaselt ei hakata tasuma jooksvat intressi, vaid tasuma hakatakse intressinõudeid. Jooksev intressiarvestus jääb alles, kuid see omab vaid informatiivset eesmärki. Lisaks maksumaksja mugavuse suurendamisele, paraneb uue süsteemiga ka maksuhalduri haldussuutlikkus. […] Seega on uus süsteem vähem koormav ka maksumaksja jaoks.“ (Maksukorralduse seaduse ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse 333 SE seletuskiri seisuga 15.09.2008.) Sellest nähtub, et muudatuse eesmärk oli lihtsustamine ning väiksem koormus nii maksuhalduri kui maksumaksja jaoks. Ringkonnakohus ei näe selles regulatsioonis põhimõttelist probleemi.
5. Ringkonnakohus lisab, et vastustaja on pakkunud taotlejale mitut erinevat võimalust maksuvõla ajatamiseks. Vastustaja nõudis esmalt maksuvõla ajatamiseks tagatist, mille seadmisega kaebaja ei nõustunud. Seejärel leidis vastustaja, et otstarbekuse kaalutlusel on võimalik taotlust rahuldada ka ilma tagatiseta, tingimusel, kui äriühingu varale seatakse käsutamise keelumärked. Ka selle võimalusega kaebaja ei nõustunud. Vastustaja kolmandale pakkumisele seada ajakava kogu maksuvõlale (koos intressidega) ning seada keelumärked ainult kinnistutele, kaebaja ei vastanud. Ringkonnakohus osutab sellele, et varale käsutamise keelumärgete seadmine kinnistutele ei takista tootmistööd ega seega ka kaebaja majandustegevust. Ringkonnakohus lisab, et vastustaja on 31.08.
6. a otsuses maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamata jätmise kohta esitanud veenvad põhjendused, miks ta selle rahuldamata jättis. Kaebaja ei ole 31.08.
7. a otsust vaidlustanud.
8. Kokkuvõttes ei ole kaebaja seega esitanud uusi asjaolusid, mis omaksid otsustavat tähtsust esialgse õiguskaitse kohaldamisel. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus on oma määrustes lahendanud esialgse õiguskaitse kohaldamise probleemi nüüdseks juba kolmel korral õigesti ning varasemad lahendid on põhjendatud. Määruskaebuses ei ole kaebaja esitanud uusi väiteid või uusi sisulisi põhjendusi, mis tingiksid teistsuguse lahenduse. 11 Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et huvi maksude laekumise tagamiseks on väga kõrge avalik huvi. Esialgset õiguskaitset saavad ringkonnakohtu arvates selles vallas õigustada ainult erakorralised ja väljaspool maksude tasumise kohustusega seotud majanduslikke põhjusi olevad asjaolud. Maksukorralduse seadus näeb ette piisava mehhanismi maksukohustuslase makseraskuste korral. Ringkonnakohus osutab seejuures MKS § 10 lgle 3, mis teeb maksuhaldurile muuhulgas ülesandeks tagada ka menetlusosaliste õiguste kaitse. Vastustaja on käesoleval juhtumil kaebajale välja pakkunud asjaolusid arvestades mõistliku lahenduse. Välistatud ei ole uue MKS § 111 lg-s 3 nimetatud taotluse esitamine. Ringkonnakohus avaldab seetõttu lootust, et kaebaja ja vastustaja jõuavad – arvestades ka kaebaja poolt väljendatud valmisolekut tasuda vastustajale igakuiselt 7 036 eurot – omavahel kokkuleppele, hoides ära toimiva majandusettevõtte pankrottimineku. Agu Timmi Einar Vene 12 Madis Ernits